Tahtsin teile natuke kirjutada..
Hey, mina siin. Teate küll, mina siin. Ma mõtlesin, et kui ma täna blogin, siis ehk ei pea ma homme ega ülehomme blogima ja siis on kool ehk siis ka ei blogi ja siis ehk saan asja reedeni edasi lükata ja noh, siis vaatab, mis saab.
Päevamõtted:
Alustame viirustõrjega. Ma sain kummaliselt teada, et ka minu arvutis on selline asi, nimelt tahtis see uuendamist. Ja ma kaalun selle maha installimist lihtsalt selleks, et tulevikus seda probleemi vältida. Ma olen nimelt arvamusel, et kui sa tõesti tahad häkkida mu arvutisse, kust isegi mina midagi väga alles hoida ei taha, siis minu viirustõrje ei osutu sulle probleemiks. Hea loogiline kaitse on minu harjumuspärane käitumismaneer imelikke asju mitte allalaadida ja imelikel saitidel mitte surfata. Siin on paslik mainida, et mind jah paeluvad igasugu imelikud asjad, aga üheksal juhul kümnest saan ma neid ohutult jälgida. Aga noh, see selleks, ega ma väga oma arvutist rääkida ei taha, sest ükskõik, mis küsimusi teil selle kohta on, ma ei oska vastata.
Mäletate, kui Andres Mähar seisis Saku Suurhalli katusel ja saatis inimesi persse. See oli/on minu arvates ikka veel üks Eesti kultuurielu suurimaid saavutusi 21. sajandil. Ta saatis seal muuseas persse noored, kes ei mässa, kes ei astu süsteemile vastu ja lasevad endale pähe istuda. Jah, mina olen osa sellest grupist. Olen isegi natuke uhke, sest minu laiskus on suureks abiks minu rahumeelsusele, sest sa ei saa kakelda, kui sa ei viitsi. Aga jah, samas tahaks ka mina natuke mässata. Ma ei mõtle, et ma peaks tõrvikuga Toompeale jooksma või mõnd mošeed rüvetama. Ma tahaks lihtsalt kuidagi rohkem asju tõsiselt võtta. Tahaks olla niivõrd teemas, et kui ma ~50-aastane olen ja seisan sildiga, et avaldada oma arvamust. Võrratu on vaadata neid 'Muricamaa inimesi, kes seisavad nende siltidega. Jah, sageli on nad küll homode vastu või jumalapooldajad, mis ei ole minu vaadetega kooskõlas, aga kõike head ka korraga ei saa.
Rääkides jumalast, usust ja selle puudumisest tänapäeva ühiskonnas. Usk paelub mind paljudel põhjustel, olgu selleks siis masside mõjutamine, uskumine, et on olemas onu pilve peal või lausa mitu ja mida kõike veel. Aga ma tahaks rääkida ateismist. Nagu mõni teist märganud on, siis eesliide a- on minu maailmavaadetes aukohal. See on millegi puudumine. Siinkohal tooks välja võimalikud muud valikud monoteism, polüteism ja viimasel ajal salaja levinud antiteism. See viimane on nagu homofoobsus või rassism. Ma saan neist inimestest isegi aru, toon näite enda näol. Ma olen kohe 20-aastane, sellest enam kui 90% olen ma veetnud ümbruskonnas, kus teist värvi isikud või samasoolised paarid, keda ma tean, saab üles lugeda kahe käe sõrmedel ja noh, ikkagi ainus maakonnakeskus, kus ei ole kirikut ehk usklikke kogudus on ilmselgelt väiksem. Siis veel vajadus olla mehine ja kõik, mis kergeltki homoseksuaalne tuleb maha suruda, võõras nahavärv tekitab lihtsalt kergelt segadust, sest noh, pea kõik inimesed on sinuga sama karva. Ja usust on ka maalitud ebatõene pilt. See tekitabki paljudes arusaama, et homod, värvilised ja usklikud on nõmedad, lollid ja ei tohiks olla ühiskonna täisvõimelised liikmed. Olen vahel harva mõne uskliku inimesega rääkinud. Minu "teaduslik uuring" on tõestanud, et nad on põhimõtteliselt normaalsed, üpris targad ja loogilised inimesed, kui just see usu asi välja jätta. Absoluutselt mitte ükski homoseksuaalne inimene ei ole mulle oma seksuaalsusega raskusi tekitanud, pigem huvi. Ja minu kogemused värviliste inimestega ei ole just kõige laialdasemad, aga noh, ma ei ole ju neid väga kohanud ka. Tulles tagasi ateismi ja antiteismi juurde. Mina olen ateist. Ma ei usu ühegi jumala olemasolusse. Ma küll usun kõrgema jõu olemasolusse, aga jutt käib pigem kaitseinglist või karmast, kes on minu isiklik ja teistest sõltumatu, sest kõik muud asjad on tavaliselt kuidagi teaduslikult seletatavad. Vältimaks väidet, et jumal ja teadus ei ole vastuolulised, siis argument, et jumal tegi nii või naa ei ole minu jaoks usutav, pigem on kõik algusest saati olnud liblikatiivaefekt. Paljud teist on ka ateistid. Aga paljud teist on antiteistid, eitades ise jumala olemasolu ja halvustades neid, kes usuvad. Hakka normaalseks. Ära heidi, et sul nähtamatut kõikvõimast sõpra ei ole.
Rääkides homofoobsusest, rassismist, antiteismist meenub meie kui maailma äärmiselt vastuoluline huvi äärmuste vastu. Näiteks ISIS, femnatsid, EKR ja KKK, miks on meie huviorbiidis peamiselt vaid negatiivsed äärmused. Miks me ei ülista moslemeid, kristlasi ja teisi usklikke, kes elavad rahus ja on sõbralikud teist usku või ilma usuta isikute suhtes? Miks me ei ülista feministe, kes kaitsevad nii meeste kui naiste võrdseid huve näiteks koduvägivalla osas? Okei, EKRi ja KKK kohta ei ole mul midagi head öelda, aga siiski, pean ma mainima, et on tuhandeid inimesi, kes on äärmuslased, aga ei ole negatiivses äärmuses. Ilmselt on põhjus selles, et meedia ei saa nende peale nii palju klikke ja lihtsam on võõrast vihata, kui teda tundma õppida. Aga ma ikkagi loodan, et kunagi saame me parema, sõbralikuma ja positiivset äärmust hindava ühiskonna.
Räägime surmast. Ehk on teist nii mõnigi öelnud või vähemalt mõelnud järgmist mõtet: "Maailmas on liiga palju inimesi, me vajame uut katku või midagi, mis palju inimesi tapaks." Levinud mõtteavaldus tänapäeva ühiskonnas. Aga mul on teile sel juhul soovitus, tapa ennast ära. Jah, tõesti sa ei tee sellega suurt muudatust, aga noh, algus seegi ju. Ei tegelt, ma ei julgusta teid ennast ära tapma, pärast hakkab keegi veel mind kaudselt süüdistama. Asi ei oleks süümepiinades, aga ma kardan, et kui te end massiliselt hukkama hakkate, siis mu lugejaskond hääbub üldse ära. Paljud teist on ka mõelnud, et te tahaks maailma, kus on massiliselt zombesid, sest siis saaks te mingi grupi inimestega ringi tšillida ja nii lahe oleks head-shote ja muud cräppi teha. Esiteks, ma olen enam kui kindel, et teil puuduvad oskused ja varustus väljaspool funktsioneerivad linnamaastikku enam kui kuu aega elus püsida. Lisaks, kust me need zombied saame? Meie ise saame zombiedeks. Ma olen enam kui kindel, et suurem osa minu sõpruskonnast oleks 100% kindlusega ajusid otsivad ajudeta olendid. Jah, nii et mõlemal make-belief juhul (katk ja zombied) on meie olukord nukker, sest mina küll ei ole valmis kummakski olukorraks. Kas sina oled?
Ehk märkasite, et ma ei maininud eelmises lõigus sellist rahvaarvuvähendavat tegurit nagu selleks on sõda. Miks? Sest ma ei karda sõda. Ma olen leplik inimene, ma olen nõus üle võtma uue kultuuri, keele ja muu säärase, eeldusel, et mu elukvaliteet sellest väga ei muutu. Aga noh, meie kummalise maailmakultuuri juures on sõda justkui eelduslik. Juba väga kaua aega ei ole olnud isegi ühte sekundit, kus keegi ei oleks omavahel sõjas. Kuulsin hiljuti, et Ukraina viis oma sõja üle uuele tasemele. Palgaarmee põhimõte. Aga mitte nii, et igal juhul saad kindlat palka vaid hoopis asjaolu, et oma tegude eest saab raha. Näiteks sõduri tapmise eest X hulk raha, raketiheitja kõrvaldamise eest Y hulk raha ja lennuki alla kukutamise eest Z hulk raha. Meenutab juba paremat arvutimängu, kus kõige pealt oled lvl1 noob ja paremal juhul, saad oma hukkamise kätte ja siis saad raha, ostad uhkema relva ja nii edasi kuni oled lvl99 warlock ja domineerid sõjavälja. Suhteliselt free to play, pay to win olukord ehk rikastel on jällegi eelis, aga noh, öelge üks päris elu olukord, kus rikastel ei ole eelis olukord. Öeldakse, et õnne ja armastust ja muud sellist ei saa osta, aga samas raha olemasolu on sageli nende leidmist kergendanud. Aga kõik see sõda pani mind mõtlema.
Siin on minu suur plaan. Me hakkame sõduritele ropult maksma, lihtsalt selleks, et nad oleks nõus sõdima. Me paneme neile külge kõik GPSid, kaamerad ja muud asjad ja siis laseme nad sõjatsooni laiali. Ja siis saavad rikkad ja sadistlikud inimesed neile lisavarustust, abi, infot, õhurünnakuid vastaste tugipunktidele, uute sõjatsoonide avamist või vanade sulgemist või kes teab, mida oma lemmiksõdurile osta. Ning seda mõlemal rindel. Me anname vastastele sama tehnoloogia. Umbes nagu näljamängud, aga rohkemate inimestega ja päriselus. Muidugi tekivad probleemid nagu PTSD ja laibad. Aga noh, mäletate, te ju tahtsite, et oleks vähem inimesi ja noh PTSD tekib ka paljudel muudel põhjustel, nii et rahu. Muidugi tuleks võtta rikastelt rohkem raha, kui nende soovitud teenuse sooritamiseks kuluks. Siis tuleks see tasulisele telekanalile panna ja lasta rahval telefonihääletuse teel mingeid otsuseid langetada. Ma tean, et see tundub esmapilgul kohutav ja julm, aga mõelge positiivsete asjade peale. Sõdurite ja sõjatsoonis olevate tsiviilisikute surm vähendab rahvaarvu tohutult, raharinglus sõdurite abistamise ja olukorra kajastamise arvelt parandaks maailma majandusolukorda, inimeste elus oleks adrenaliini ja meelelahutust. Ühesõnaga, kas te oleks nõus olukorraga, mis ju "parandaks" maailma?
Viimaseks mõttena tahaks ma kaitsta natse. Mainin igaks juhuks, et ma ei ole ja hakka olema natsionaalsotsialist, sest mingi kindla rahvuse ülistamine teeb maailmariigi võimalikkuse natuke raskeks. "Natsionaalsotsialism ehk rahvussotsialism on poliitiline ja majanduslik ideoloogia ja filosoofia, milles on ühendatud rahvuslust ja sotsialismi." - Wikipeedia natsionaalsotsialismi kohta; "Majandus tuli nende arvates allutada kogu ühiskonna huvidele. Suurt hulka sotsialistlikke õpetusi võib jagada kaheks: * revolutsioonilised voolud, mis taotlesid revolutsioonilisel teel õiglase ühiskonna rajamist; * reformistlikud voolud, mis panid pearõhu tööliste olukorra parandamisele kapitalismi tingimustes ja nihutasid sotsialistliku ühiskonna rajamise kaugemasse tulevikku." - Wikipeedia sotsialismi kohta. Siinkohal tõesti tunnistan, et eelmise sajandi keskpaiga eel Saksamaal natsionaalsotsialismi "käest minemine", mis põhjustas tuhandete surma ja/või ebainimliku ja/või ebaeetilise käitumise ohvriks langemise, ei ole minu kaitse all ega kaitse eesmärgiks. Ma kaitseks pigem neonatse. Mitte kõiki, sest neonatsid on suurelt määralt ettekäändeks, et olla rassist, antiteist ja/või lihtsalt sitapea. Tahaks lihtsalt kaitsta neid natsionaalsotsialiste, kes on head inimesed. Sest paratamatult tekib minul küsimus, kuhu ma peaks tõmbama joone hea ja ülistatava patrioodi ning surmaväärt rõveda natsi vahele?
Lõpumärkmed:
Mul on tunne, et ma olen jõudnud oma enda valgustusajastusse. Eks näeb, mis saab, kui ma armastan kõiki, olenemata, kas nende ülistuslauseks on Issand elagu, Allahu akbar, Hallelujah, heil Führer või kes teab mis, sest tegelikult on neil kõigil sama sisu.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest ehk leiad ka sina oma südames ruumi ja aega, et küsida, kas hea on alati hea ja paha alati paha või ei olegi maailm must-valge.
Järgmise korrani
Janus Pinka 6. veebruar 2015
No comments:
Post a Comment