Dragon hair ehk kas sellist Eestit me tahtsimegi..
Tsauki. Mul on alati tunne, et ma peaks teile midagi ütlema enne kui ma teid oma mõtetega üle valan. Enne kui ma räägin kõigest, mis mulle mingi teatud aja jooksul pähe on roninud. Aga samas ei ole ju midagi öelda. Nii et vahest on lihtsam, kui ma lihtsalt edasi lähen, Muideks, tänase sissekande kohta ei ole keegi jõudnud küsida, millal ma jälle blogin. AGA ANNA TAGASISIDET.
Päevamõtted:
"Kas sina tahaks, et su sõrmed sahtli vahele jäetaks?" või midagi sellist. Mu ema ütles mulle need sõnad, sest ta muretseb mu sadistliku mõttemaailma üle, mis mind mu elus ja blogis saadab. Printsess ja Antikristus või näljutatud goblinid. Kummalgi juhul oli reaalse valu hulk 0. Mitte keegi ei saanud viga ja minu arust on see hea. Mulle meeldib, kui keegi viga ei saa. Aga samas on minus koopainimeselik vajadus, et kõik elutahud oleks olemas. Peab olema rõõm, õnn, edukus, aga samas ka piin, valu ja masendus, aga miks ei võiks viimased olla vaid sõnad ja teod kusagil, kus need kellelegi haiget ei tee. Vähemalt mitte füüsiliselt.
Kui sa oled eestlane ja sa pole viimased 3 kuud kivi all elanud, siis sa tead, et tulemas on valimised. Ma pole ammu nii palju poliitikast midagi kuulnud ja ma olen enam kui 90% kindel, et suve algusest kuni järgmiste valimisteni, ei kuule ma jälle. Demokraatia võlud. Nüüd on meie kord näidata meie otsust, kuidas peaks teised seda riiki juhtima. Jah, nüüd on meie kord astuda võimule ja hääletada, kelle tegusid me järgnevad 5 aastat kritiseerime. Kuid siinkohal tekib mul küsimus, kellele ma oma hääle annan. Lihtne ja loogiline küsimus ju. Nii et mul on idee. Ma ei ole veel 100% kindel selles, aga ma vist kingin oma hääle ära. Hästi lihtne plaan. Ma otsin kellegi, kes tahab hääletada. Kui tal on piisavalt hea põhjus, miks tema poolt valitud kandidaadi poolt hääletada, siis hääletangi tema poolt. Ja kui te arvate, et minu hääl peaks olema minu enda valik, siis kuidas te kavatsete tõestada, et ka mina ei oleks tema poolt häält andnud. Nii et jah. Kui sul on idee, et sinu lemmikpartei peaks hääle saama, siis anna teada.
Ehk on mõni teist märganud, et ma ei ole ainus inimene, kes blogib. Ma küll on selle vähemuse osa, kes pidevalt blogib ja iga kord oma loomingut jagab, aga kui sulle ei meeldi, siis kustuta mind oma elust ära. Nii lihtne see ongi. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma tahtsin rääkida sellest, et see on imeline viis kellegi kohta infot saada. Vahel on mul tunne, et ma tean inimest, kellega ma mitte ühtegi sõna ei ole vahetanud. Vahel saan ma alles hiljem tema blogi kaudu teada, miks keegi midagi tegi või siis saan teada, et ka tema blogib või tema ka luuletab/pildistab. Olen grupist "Eesti blogijad" leidnud mitmeid inimesi, keda ma mingil määral tean. Vähemalt ühe endise klassikaaslase ja ühe praeguse kursusekaaslase. Ja siis veel see suhtearv: Võtsin vaatluse alla 100 suvalist blogijat, neist 92 olid naissoost. Aga noh arvestades homofoobset põhjamaade kultuuri, kus "mehed ei nuta", siis nojah, mõni ime ka. Lisaks asjaolu, et rasedad ja just emaks saanud inimesed blogivad palju ja seda "luksust" meil meestel ei ole. Ah jaa, siis on negatiivne asi ka. Kui küsid kelleltki, et kui kaua sina bloginud oled (mina seda ei küsi, sest mind see ei huvita, aga kui keegi vastab, siis vahel kogemata näen vastuseid), siis saad liiga tihti sellise vastuse: "Ma hakkasin blogima 2009. aastal, blogisin mingi kolm korda ja siis oli paus kuni 2014 jõuludeni ja siis hakkasin jälle blogima." Miks sa seda 2009. aasta möllu siia sisse tood? Kas ma olen ainus, kes seda ei arvestaks. 5 aastat pausi on liiga palju. Keegi küsib, siis sa vastad 2014 jõuludest. Sest kui sa kaalu langetad, siis sa ei ütle ju 2009 aastal tegin trenni 3 korda ja siis võtsin puhkuse ja nüüd 2014 jõulude ajal hakkasin uuesti trenni tegema. Aga ei, blogijad on vahel lahedad. Nii et kui sina blogid ja sa tahad, et ma seda loeks, siis kirjuta mulle. Sa ei pea isegi midagi muud selle kohta ütlema. Saada lihtsalt link. Muidugi võid rääkida, aga ei pea.
Ah jaa, räägime minu blogist ka. 28. jaanuar ehk ilmselt kui ma viimane kord blogi jagasin, sain ma 67 lehevaatamist. Mul on kaks inimest, kes on tagasisidet andnud. Lisaks neile on mul 4 jälgijat, kellest üks on mu õde, üks ei loe ilmselt ühtegi blogi, üks ei loe ilmselt minu blogi (anna andeks, kui loed) ja ühe ma lisasin ise oma jälgijaks kunagi joobes olekus, nii et kas tema loeb, on kaheldav. Nii et see annab mulle maksimaalselt 4 lugejat. Okei, isegi kui ma ise vaatasin, siis mitte enam kui 5 korda ühes päevas. Anname igale lugejale igaks juhuks kaks korda. Parem karta kui kahetseda. Siis keegi tahtis vajutada mingi reklaami peale, aga vajutas mööda ja avas mu blogi. Ütleme, et seda juhtus 3 korda. Siis on 4 inimest, kes ei teadnud, mis asi see on ja avasid sellepärast mu blogi. Siis on veel 15 inimest, kes tahtsid seda mägede pilti täissuuruses näha, aga mu blogi ei lugenud. Paneme veel 10 inimest, kes avasid blogi, leidsid, et see on liiga pikk ja loobusid seda lugemata. Ehk suudan veel mõne asja välistada, aga ikkagi jääb hulk inimesi, kes loevad ja tagasisidet ei anna. Kiitke, öelge, et ära muuda midagi või kritiseerige. Ma mõistan, et te peate selleks 3 lisaminutit kulutama ja peate mõtlema, kuidas mõtteid sõnadesse panna, aga ANNA TAGASISIDET!!!
Olen internetilaps. Jah, olen osa sellest väärastunud kogukonnast, kes kasvas üles võimalusega internetist absoluutselt kõike teada saada, kõrvaldades otsese vajaduse inimkontaktiks. Aga see annab ka võimaluse vaadata teise inimese maailmapilti. Ja minu arust on kõige heledamalt säravad isikud teatud sitapead. Miks? Sest nad on minu ideoloogia vastu. See teebki ju neist minu jaoks sitapead. Mingi modellisaate kutt meigiti ära ja temast tehti pilti. Ja üks kommentaator otsustas öelda, et selle tõttu kasvavad üles naised ja kottidega eided. Kui te ilusti küsite, siis ma võin teile saata pildiseeria, kus ma olen ~10-aastane poiss täis meigis ja seelikuga. Miks ma nii olin? Sest ma olin 10-aastane ja mul oli 15-aastane õde, kellel oli sõbranna. See on minu panus kottidega eitede maailma. Aga kui sa arvad, et meik, kontsad, edevad soengud, ehted ja muu selline teeb mehed naiselikuks, siis palun otsi mõni ajalooraamat üles. Kõik need asjad võeti meestelt üle naiste poolt. Vaata kasvõi Prantsuse kuningaid. Jah, Prantsusmaa oli kuningriik. Aga siis on veel kaitseväe/liidu või mis iganes asi see meestele kohustulik on. Ehk jah, ma isegi ei tea kumb kumb on ja mis neil vahet on. Ja ausalt, mind ei koti ka. Minu pärast ei peaks Eestil sõjaväge olemagi. Teistel riikidel ka ei peaks olema. Miks on Eestil sõjavägi? Sest teistel riikidel on sõjavägi. Miks on teistel riikidel sõjavägi? Vaata eelmist vastust. Nii et jah, ma olen mõne sitapea arvates kottidega naine. Aga minu arust on tema ajudeta sitapea ja kas just nii ei olegi hea. Vahel ma mõtlen, et oleks tore, kui inimesed oleks head ja südamlikud ja ei vihkaks teineteist, sest nende arvamus lähevad laiali. Siinkohal on paslik mainida, et ma ei vihka teda, sest teda ei meigitud ega sellepärast, et ta ajateenistuses käis, vaid sellepärast, et ta mind ühest keelab ja teiseks kohustab. Ärme heidi ja oleme ka internetis anonitena sõbralikud ja head.
Ah jaa. Vaheaja viimane nädal. Viimane võimalus. Küsin teie nõu. LOODAN, ET TE VASTATE. Aga mis ma peaks tegema draakoni juustega. Miks draakoni juuksed? Sest neid ei saa taltsutada, nad teevad nii nagu nad ise tahavad. Aga ma kaldun sellepoole, et ma lõikan nad ära. Jah, mul ei oleks afrot, aga kui mu soeng on meie sõpruse ainus alus, siis ma olengi õnnelikum, et sa mu sõber ei ole. Nii et annan teile võimaluse väga lähipäevadel öelda, et ma ei peaks seda tegema. Kui piisav hulk inimesi vastuolu ei avalda, siis adios karvadele. Kuna see lõik tuli nii lühike, siis lisan siia teise mõtte ka. Nimelt poest jäätise ostmine. Ma söön pea alati koore- või vanilli jäätist. Aga vahel harva külastades tagasihoidlikemaid poode, siis on koore- või vanillijäätis otsas. Ja siis pean ma vaatama alternatiivsete võimaluste poole. Kas muuta maitset või võtta näiteks mahlapulk. Ja millegi pärast on see valik nii raske. Tundub nagu tahaks ma Ferrarit või Bugattit ja selle asemel saan valida Lada ja bussisõidu vahel. Ma olen alati arvanud, et viimased ei paku nii palju soovitud hüve.
Otsustasin, et teen ühe all-nighteri ehk olen kaks päeva ja ühe öö järjest üleval. Seda selleks, et oma unegraafik korda saada. Arvestades, et ma magasin järgneval "ööl" 16 tundi ehk ärkasin kell 16 ja praegu on kell 4, siis see plaan ei läinud väga läbi. Aga ma sain oma keha kohta huvitavaid asju teada. Kuni kella 10'ni oli kõik korras. Olin 18 tundi üleval olnud ja teoorias keha eeldas, et nüüd ma peakski juba magama minema. Ja siis algas lahing mu keha ja teadvuse vahel. Ma kasutaks sõna aju, aga see oli ilmselt tööriist, mida mõlemad ära kasutasid. Järsku läks kõht jube tühjaks, ma olen võinud lõputult süüa, aga enne kui ma isegi midagi süüa jõudsin, tekkis sekundiga jube põietühjendamise vajadus, siis lõi peavalu sisse ja ma mõistsin, et mu keha tahab magada, aga kuna ma seda ei lase, siis peab ta mu aistinguid häirima. Siis ma arvan, et kella 17 paiku, oodates, et ema töölt naaseks ja ma saaks temaga linna minna, et ta saaks küsida: "Kas sina tahaks...", magasin ma minutikese. (Nii rõvedat lauset suudan vaid mina koostada.) Ja siis vaatasin üle pika aja telekat. Ja avastasin, et kõik ei ole veel kadunud. Olles reaalse inimese juures väljaspool oma tuba, tahan ma rääkida, aga ma olen nii kriitiline. Imelik lausa. Ma olen vist liiga vana või liiga unesse armunud, et ilma selleta olla enam kui 24 tundi.
Ma olen feminist. Aga ma olen äärmuslik feminist. Aga ma olen äärmuslik feminist. Minu jaoks on mehed ja naised igas asjas võrdsed. Ainsad ebavõrdsuse kohad annan protsessidele, mis on otseselt seotud genitaalpiirkonnaga, sest noh, need on erinevad. Miks ma seda ütlen? Sest minu arust on täiesti okei, kui mees ei kanna midagi või kannab naisega võrdse koguse asju ühest punktist teise. Minu jaoks ei pea mees "džentelmenlikult" sülekoer olema. Kuulan stand-up comedy't igapäevaselt ja mitmel korral olen kuulnud, et koomik saab oma kaasalt laksu ja ei reageeri sellele või reageerib alandlikult laksu saades. Ausalt, kui mul oleks kaasa ja ta mind lööks, ma paneks tutaka vastu või vähemalt lõpetaks suhte. Meenub väide "If you don't handle me at my worst, then you don't deserve me at my best." Ja minu suhtumine: "Okei." See ei paku just diili, millest oleks võimatu keelduda. Ausalt noh. Kui ma sinu kehva tuju pärast kannatama peaks, siis ma ei taha sind üldse. Isegi, kui sul sarv otsaees ja su väljaheited on kummikommid. Või noh, paremal juhul teeks nagu pesapallis. Kolme korraga hakkama ei saa, siis palju õnne, oled vallaline. Ja noh, kui mu kaaslane on meessoost on asi veelgi lihtsam. Kolme korraga hakkama ei saa, siis on asi läbi, sest siin ei saa isegi soo argumenti kasutada. Ma lihtsalt vihkan igasugust vägivalda, isegi kui see on sõrmega õla pihta torkamine, et oma pointi selgeks teha.
Homofoobsete inimeste kõrval on üks inimgrupp, kes minu jaoks on natuke positiivsemad, aga samas usun ma ka seda, et nad on samas põrgukatlas kunagi. See inimgrupp on heterofiilid. Esimese hetkega võiks tunduda, et see on homofoobide täielik vastand, aga ei. Nagu õppisime algklassides, kaks miinust teevad plussi. Nad on ikkagi vaid heteroseksuaalsete paaride poolt. Nad on laialdasemalt levinud ja nad on peaaegu varjatud ehk nende leidmiseks peab lausa hetke pingutama. Mu ema on üks selline isik, aga ma tean, et ta tahab mulle vaid parimat. Heterofiilsus avaldub näiteks järgmistes mõtteavaldustes: "Ära tee nii, see ei meeldi tüdrukutele." või "Tee nii, see meeldib tüdrukutele" või "Kas see tüdruk meeldib sulle?" või ka "Kas sina meeldid sellele tüdrukule?" jne. Ehk üldjoontes, kuidas ja mida peaks tegema, et vastassoole muljet avaldada. Ma pole siiani kuulnud ühtegi neist väidetest poiste kohta. Aga noh, liiga palju pole ka ilus küsida.
Ja siis on veel grupp inimesi, kes paluvad, mul midagi teha, sest see on mehelik või midagi mitte teha, sest see on naiselik. Aga äkki need asjad, mida ma teen on minulikud. Äkki mulle meeldib nartsisse nuusutada, Taylorit kuulata, pulgakomme süüa ja kui aus olla, siis värvitud küüned on minu arust võrratud. Aga kuna ma ei oska ise värvida, siis ei tee seda. Aga ausalt, vahel tahaks, et mu küüned oleks kogu aeg punaseks värvitud. Ja ma ei ole selle tõttu homoseksuaalne. Esiteks, ei ole see kuidagi mu seksuaalsusega seotud ja siiani ma ei ole kuulnud ühtegi lugu, mis algaks sõnadega: "Eile sebisin ühe megailusate küüntega tšiki ära."
Lõpetame rõõmsate mõtetega. Ma lihtsalt armastan, kui keegi mulle kirjutab viisil, kus ta kasvõi korrakski hülgab kõik üldise läbinämmutatud viisakuse printsiibid. Näiteks täna "hommikul" kirjutas Inglike mulle järgneva:
"Nägin täna maailma kõige ilusamat neiut ja mul on girl crush
Ta oli kassapidaja, ostsin särgi lihtsalt et mul oleks põhjus talle lahkudes ilusat päeva soovida
See oli "tere" asemel vist
Mis teoksil?"
Ja siis ma kogu vestluse jooksul isegi ei märganud seda küsimust. Aga noh, ma olin unine ja just ärganud ehk mul oli vaja 1000 muud asja ära teha, nii et ma olin kergelt mölakas ja meie jutt jäi just kui poole pealt pidama. Peaks selle mingi päev tasa tegema, aga kes teab. Ülimalt suur võimalus on, et saan temaga isegi lähiajal kokku.
Lõpumärkmed:
Nii et kes tahab mu häält? Kes tahab minu lauamänge mängida? Kas sina oled ka kottidega eit? Kas sina tahaks, et sinu sõrmed sahtli vahele jäetaks? Anna ükskõik, mille osas tagasisidet. Otsi kasvõi kirjavigu.
Shout-out kõigile lugejatele. Te olete vahel toredad.
Ja nagu alati:
Naudi elu, sest ehk soovib kunagi keegi sullegi ilusat päeva.
Järgmise korrani
Janus Pinka 31. jaanuar 2015
No comments:
Post a Comment