"Minu ilusad inimesed" ehk Je suis Charlie..
Hey. Mina jälle siin. Ma jõudsin järeldusele, et ma ei suuda keskenduda, kui mu peas on tuhat mõtet, mis kõik üritavad korraga esile tõusta ja tegelikult kuhugi ei vii. Aga sellepärast mul see blogi asi ongi ju. Siin saan teile pahasti öelda, teid kritiseerida ja maha teha, siis end teiega üheks lugeda ja te ei saa selle vastu mitte midagi teha.
Päevamõtted:
Teate küll, mis on parim asi, millega alustada. Spoilerid. Nii et selle lõigu vältel SPOILER ALERT. Teid on hoiatatud. Vaatasin siis ära viimase kääbiku filmi. Üldjoontes päris hea film. Selle tõestuseks on see, et ma filmi lõpus nutsin. Aga jah, kummaline oli vaadata, et seal on tegelasi, keda raamatus ei ole, tegelasi, kes raamatus olid teises kohas ja minu teadmised kogu sellest jamast on liiga suured, et seda lugu nautida. Parimaks näiteks oleks, et Legolas, keda raamatus ei ole, läheb otsima Rühkijat, kes on sel hetkel 10-aastane poiss linnas, kus Legolasel on tuttavaid ja Rühkija veedab seal veel 10 aastat. Pluss veel see, et kuulus sõrmus on suure tõenäosusega pärit Eesti mütoloogiast ja Gandalf on norralaste peajumal. Rääkimata asjaolust, et me teame, et Bilbo ja Gandalf ja Legolas ja mõnedki teised jäävad veel kauaks ellu, aga pft, paneme nad surmaohtu võideldes vastastega, keda raamatus ei ole. Teate küll, filmitegijad tahavad raha ja kirjaoskamatud tahavad ka seoseid luua. Lisaks ka see, et miks kuradi pärast iga mu lemmiktegelane peab ära surema? Ja tegelikult võiks kogu saaga nimi olla samahästi: "Kui kotkad kõik ära päästsid. JÄLLE."
Ah jaa, mäletate seda und, kus ma Banshee olin? Ma jõudsin järeldusele, et see võis olla mu aju alateadlik üritus mind blogima saada. Mõelge kui palju on paralleele. Alustades sellest, et ma karjun teie peale ja hävitan teid sellega, et teid kõiki kogu aeg solvan. Ja ka see, et mõlemad on tegelikult minu generatsioonis üpriski haruldased, sest ma ausalt arvan, et ma saan oma tutvusringi blogijad ühel käel kokku lugeda ja noh Bansheesid ka viimasel ajal kohanud ei ole. Aga noh, minu üritus teist kõigist igal moel erineda on ikka veel üpris halb idee, nii et jah.
Seda ka, et minu seksuaalsus. See oli reaalselt 11 kuud tagasi, kui ma teile kirjutasin, et ma olen abiseksuaalne. Ja millegipärast alles siis kui juba uus talv oli ukse ees, hakkas see teid huvitama. Ma ausalt ei kavatse enam selgitada, miks mulle nii kala kui liha meeldib, nii et palun guugeldage muid asju. Vaadake kassidest pilte. Tõenäosus, et sa mulle meeldid on niikuinii nullilähedane. Aga ärge hüljake lootust. Kuskil seal minu kopsude vahel on üks organ, mis verd pumpab ja vahel ikkagi midagi veel nagu tunneb. Aga minu seksuaalsusest rääkides. Sorri, kui sa end ära tunned, aga minult küsiti kõige lollem küsimus hiljuti. "Millal sa teada said?" Kas teile tuli kunagi mingi kummaline vanamees ligi ja sosistas teile, et te olete hetero-, homo-, bi-, anti-,jne-seksuaalsed? Minuga küll seda ei juhtunud. Pigem oli asi nii, et nägin ideaalilähedast tüdrukut ja ütlesin "wow, sellega tahaks küll midagi koos teha" ja siis nägin ideaalilähedast poissi ja ütlesin "wow, sellega tahaks küll midagi koos teha" ja siis nägin enamust teist ja ütlesin "sa oled mu sõber, ma ei kavatse sinuga midagi imelikku teha." Ausalt ma tõesti ei ürita teid kõiki sebida. Sest mõelge loogiliselt, kas teile on kõik inimesed meeldinud, kes teie vastavasse orientatsioonigruppi sobivad? Ei? Seda ma ei arvanudki. Nii et lase oma egol taas alla kukkuda ja ära võta 100% kindlusega, et ma tahan sinuga seda ebasündsat asja teha. Nii uskumatu kui see ka ei ole, siis on minul ka eelistused. Ah jaa, seda ka et ma vist lubasin, et olen 2015 vallaline, nii et noh see aasta võite kohe päris rahulikud olla.
Ah jaa, mõni teist ehk märkas, et ma liitusin fbs sellise grupiga nagu Eesti Blogijad. Irooniline, et ma enne ütlesin, et teid vähe on.. Aga samas ei tea ma neist pea kedagi ja ausalt ei kisu ka väga, sest ma vaatasin seal natuke ringi. Seal oli üks blogi, kus 11-aastane tüdruk tegi give-awayd. Ausalt, mida muhvinit? See ei ole loogiline ju. Tõenäosus, et ta ise reaalselt mingit sissetulekut omab on nii nullilähedane, et paha hakkab. Mul on kahju inimesest, kes nii noorena peab juba endale sõpru ostma hakkama. Mul on kahju ka siis kui keegi peab seda vanemana tegema, aga samas meie kultuuris ongi ju nii, et kutid eeldavad, et kui nad piisavalt asju (loe: alkot) neidudele ostavad, siis nad saavad midagi (loe: seksi) vastu. Ja see on nii kurb minu arust. Aga tagasi blogide juurde tulles. Leidsin mingi blogi, mis oli imekiiresti saanud suure hunniku laike, sest seal oli selle blogija sõbranna ja noh olgem ausad, need liked on seal sellepärast, et ta oli suurel osal piltidest üpris paljas. Vahel lausa täiesti paljas. Jah, ja isegi mitte mingid kummalised 'Muricaanid, vaid meie omad eestlased. Aga noh, "kunst" ju. Mõtlesin, et peaks ka oma blogi lõppu endast alasti pildi panema, aga samas on ka minu eesmärk lugejaid juurde saada, mitte neid kaotada. Teiste blogide juurde tagasi tulles, tundub, et suur osa blogidest on sellest, kuidas emad kirjutavad oma lastest, keegi kirjutab, kuidas kaalu kaotada ja muidugi lihtsalt metsikus koguses inimesi, kes arvavad, et nad on fotograafid. Ja minu arust on need kõik nii samad ja minu seisukohalt tühised, et ma ausalt ei tea, kas ma peaks rõõmustama ühtehoidmise puhul või nutma, sest meist on saanud "kunsti"pärased robotid. Aga noh on ka pikemaid mõtteblogisid. mis keerutavad ühe lause ümber ligikaudu 2000 sõnaga. Ja kui mina üritan teie mõttemaailma seemet külvata, mis seal kasvaks ja ehk kuidagi minuni vilju tooks, siis tundub, et nemad kärbivad kõik lahtised oksad ära ja karjuvad: "vaata, mis mul on". Aga noh, eks igale ühele oma moodi.
Nagu kõik te teate, siis on meil varsti tulemas valimised. Noh, nüüd teate. Valime siis inimesi, kes tegelikult ei saa riigikokku, aga meie saame vähemalt järgnevad 4 aastat vinguda. Mina ilmselt ei kavatse hääletada, sest oleme ausad. Mis kasu ma sellest saan? Ma ausalt ei tea, mida ükski poliitiline jõud lubab või plaanib ja minu teadmised poliitikast on nii madalad, et paha hakkab. Lisaks veel see ka, et ma ei ole ju väga sihtgrupp ka. Okei, kui keegi tuleks ja ütleks, et toetame ülikooliõpilasi täie rauaga ja veel mõnda huvigruppi, mis mind huvitama peaks, siis ehk annaks hääle. Aga enamus möllu suunatakse ju vanainimestele, kes elavad järgnevad 50 aastat samamoodi. Istuvad kiiktoolis ja ostavad lastele kommi. Neile saab asju lubada, sest nemad saavad hääletada. Inimesed, kes on minust 3 aastat nooremad ei saa hääletada. Järelikult on esimesed 17 aastat suhteliselt ükskõik. Sest 50 on peaaegu kolm korda suurem kui 17. Aga siis tuleks ehk anda lastele hääl. Kasvõi läbi lapsevanemate. Aga samas, kes ütleb, et lapsevanem hääletab selle poolt, mida laps tahab. Nii palju probleeme. Mäletate, et ma toetan kindla keskvõimuga maailmariiki. Meil ei oleks iialgi selliseid probleeme. Teine valik, mis mulle sobiks on kohustuslik valitsemine. Tõmmatakse loosi ja kui sul ei vea/või just veab (sõltub ju sinu tahtest) saad valitseda koos teiste valitutega. Periood võiks kesta näiteks 4 aastat ja oleks mingid tingimused, mis tuleks täita, et saaks valitseda. Näiteks mitte-piiratud teovõime (TsÜS §8).
Aga samas on mul ka teine, natuke reaalsem plaan, mis ei eelda meeletud revolutsiooni ja maailma kaosesse paiskamist. Nimelt teha test kõigile, kes soovivad hääletada. Tuleks kindlustada, et inimene ei saa seal sohki teha, nt. tuleks seda üksi ja valimiskeskuses teha. Testis oleks hästi lihtsad (kasvõi valikvastustega) küsimused. Esiteks, kelle poolt sa hääletada tahad ja siis miks. Pead lihtsalt ära märkima, mida see kandidaat sulle lubab. Kui märgid enam kui 50% lubadustest valesti, siis sa ilmselgelt ei tea, mille poolt sa hääletad ju. Ja samas on mul teine hea idee, et kandidaadite lubadused kogutakse kokku ühte andmebaasi. Inimestele on sinna vaba ligipääs ja siis nad saavad valida, mida nad tahavad. Näiteks, mina soovin üliõpilaseks olemiseks soodustusi, toetusi ja nii edasi. Siis valin asjad, mida ma tahan ja andmebaas annab mulle kõige sobivama kandidaadi. Vaatan siis tema lubadused üle ja kui need on just minu jaoks kõige õigemad, siis annan hääle. Mõni teist küsib, et miks? Selleks, et kuradi sibulad ei annaks Savipätsile kartulite vastu hääli, selleks, et inimesed ei hääletaks selle ilusa näo eest. Selleks, et inimesed, kes midagi muudavad, muudaks seda, mida me tegelikult tahame, et muudetaks. Me saame veel demokraatia taastada, ma usun meisse.
Terrorist. Las ma arvan, su silme ette tuli araablane, selle kummalise valge räti ja pommivööga, kes karjub allahu akbar ja mida veel. Minul tuleb ka. Aga siis mulle meenub, et see on valge mehe propaganda. Jah tõesti, meie euroopa enesekeskses kultuuriruumis on just suurim oht see, keda me ei mõista. See, kes kummardab teist nähtamatut meest pilve peal. Millal me aru saame, et vägivald ei ole lahendus. Kui Somaaliast tuleb paberiteta kirjaoskamatu puterdava keeleoskusega negriid ja saab sinu asemel töö, siis on viga ilmselgelt sinus. Okei, ta küsib vähem raha. Aga kas sul on tõesti vaja iga aasta käia Tenerife randadel? Millal me aru saame, et 99% Allahi kummardajatest on samasugused idioodid nagu meie. Käivad hommikust õhtuni tööl, istuvad 9gagis ja loevad lehti. Ja siis on mingi kuradi kamp lollakaid, kes end õhku lasevad. "Je suis Charlie", sest kaks kutti lasid 12 inimest maha, sest nad mõnitasid nende püha inimest. Kas ei ole paslik mainida, et eurooplased ise läksid nende vastu 9 ristisõja käigus ja veel ühel korral saatsid 50 000 last, sest miks mitte. Me oleme nõus tapma, sest meie nähtamatut sõpra on solvatud, meie internet kaob ära või kui meile ei meeldi esmaspäevad, aga kui meie majandus on perses, riigijuhid korruptsiooni küüsis, inimesed vaesuses või näljas, siis keerame me selja ja teeme näo, et me ei tea midagi.
Käige persse kõik inimesed, kes on kunagi kedagi löönud. Käige persse kõik, kes on kunagi kedagi solvanud. Käige persse kõik, kes on kunagi kedagi halvasti tundma pannud. Käige kõik persse, kes on kunagi mõelnud, et nad on ideaalsed ja teised on kõik vigased. Käige persse kõik inimesed, kes arvavad, et vägivald võib olla lahendus. Ma tean, et mu lemmiknaljad on rassistlikud või surnud beebidest, aga ma ei tee neid kunagi selle rassi ees, keda ma mõnitan ja kui ma peakski surnud beebit nägema, oleks ma šokeeritud ja ilmselgelt ei teeks nalja. Olge verbaalselt rõvedad, kui te muud moodi ei saa. Aga käige tõsiselt persse, kui te teete kellelegi füüsiliselt haiget. Ja kui sa ei saa tõesti ei saa elada sellega, et keegi sind solvab, siis ole number statistikas, sest sa pole iialgi esimene, kes 6 jalga nööri, noa või pesuvalgendit ostab.
Ah jaa. Tehes julma teemamuutuse küsiks teilt mis teema on. Ma olen märganud väga kummalist trendi. Nimelt stiilipeod. Mäletan, kuidas vanasti oli tore pidu, kui keegi ei oksendanud elutoa vaibale ja kõik elusalt koju tagasi jõudsid. Aga viimasel ajal on kõik peod mingi teemaga. Olgu selleks filmid, muusikastiil või siis hooajaline pidu. Aga mis teema on? Kas ma olen millestki ilma jäänud? Ma ei ole pahane ega midagi, aga keegi võiks mulle selgitada, sest minu elus on praegusel masendaval ajal üks teema: "mugavus". ja kui ma pean kellegi teise teemasse sukelduma, ei ole see raske, aga see on nii ootamatu ja ma pean selleks natuke pingutama. Nii et kui teil on ideid, siis ma kuulan.
Olen mõelnud, et ma ei kirjuta enam ammu, mida ma teen. Ma armun ja masetsen, nii et keegi ei tea. Ma nutan, naeran, magan, nii et keegi ei tea. Ma kohtun inimestega, kes on üllatuslikult lahedad või surmavalt igavad. Sellepärast mõtlesin, et ma peaks looma veel ühe aktiivse blogi. "Minu ilusad inimesed" ja siis ma kirjutaks inimestest, kes on minu elus. Siin kohal on muidugi paslik mainida, et kirjutaks vaid inimestes, kes mulle muljet avaldasid ja kui sa seda teha suudad ilma, et sa mulle haiget teed, siis oled sa minu jaoks juba sisuliselt ilus inimene. Mis te arvate sellest? Teine võimalus, on teha, midagi Princess&Antichrist laadset, aga vähema surma ja füüsilise piinata. Keskenduks pigem hingehaavadele inimesel, kes ei ela aheldatult punkris, vaid pigem käiks iga päev koolis ja näeks, kuidas ta sõbrad muutuvad vaenlasteks ja armastus valuks. Aga igal juhul andke tagasisidet ja ma pean enne eksamid ära tegema. Aga nii kaua PEACE OUT.
Lõpumärkmed:
Vahel nagu tahaks lõhkuda ja karjuda ja mida kõike veel, aga siis teen tassi teed, loen laibad üle ja kordan endale: "kõik on elus, kõik on terved, järelikult on kõik hästi."
Tagasiside ei ole veel kellelegi haiget teinud.
Aga teile nagu alati:
Nautige elu, sest marmelaadikommides ei ole tegelikult vett sees.
Järgmise korrani
Janus Pinka 10. jaanuar 2015
No comments:
Post a Comment