Päevad 548-553
Sees on tühi tunne ehk shout-out kogu ühiskonnale..
Hey, mis te arvate, kes siinpool on? Mina. Oh, kas tõesti. Mõni teist ehk märkas erinevust tavapärasest. Ilmselt mitte, aga lootus sureb viimasena. Nimelt on seal üleval kaks korda päevad ... Ja nagu alati, on ka selle jaoks põhjus. Hästi lihtne põhjus. Nimelt just täpselt nii kaugele ma 22. jaanuari õhtul jõudsingi. See on muidugi vale. Ma kirjutasin ka elust ja armastusest. Aga noh, siis mõistsin, et on parem, kui te neid mõtteid ei näe ja ma lihtsalt kustutasin need ära. Aga noh, siiani pole keegi kommenteerinud, et ma kirjutasin 3. septembri asemel 3. august. Aga noh, sellest on ka kõigest peaaegu 5 kuud möödas. Meenub karm asjaolu, et bin Ladenit otsiti 10 aastat ja selleks kulutati miljoneid dollareid ja kust ta leiti? Tema enda kodust.
Päevamõtted:
Okei, ma olen liiga paljudele inimestele liiga palju kordi öelnud, et Taylor Swift on mu lemmikartist. Ma jään sellele väitele ikka veel kindlaks. Aga nüüd tähelepanu. Ta ei ole ainus inimene, kelle muusikat ma kuulan. Ja nüüd pange kohe eriti tähele. Mind reaalselt ei huvita, mida ta teeb, tegi või kavatseb teha. Ma ei tea ega kavatsegi teada kõiki tema laule, ekspoisssõprade nimesid ja absoluutselt mitte mingil juhul ei tea ma, mis tema kõige uuem laul on. Sellepärast ongi vist hea Kurt Cobaini ja Queeni ja kogu seda eelmise sajandi muusikat kuulata, sest nad ei tooda enam uusi laule ja nende klassikalised palad on kogu maailma südames. Kui me juba muusikast räägime, siis ehk on mõni teist kuulnud Meghan Trainori "All about that bass". 99% kommentaaridest, mida ma selle kohta kuulnud on 1) pole talenti, puhas autotune ja 2)sitaks meiki ja bodyshaper. Meenub "Intervjuu" "Hate us, cause they ain't us" loogika. Minule ta ausalt meeldib ja kui sul on negatiivne arvamus, ole hea ja jäta see enda teada. Aga jah, kui te muusikast rääkida tahate, siis pöörduge kellegi teise poole. Või noh, mina kavatsen oma blogis vähemalt küll sellest edasi rääkida, aga laivis palun talitseme ennast.
Ah jaa. Lihtsalt panen siia selle asjaolu, et ma lubasin uuel aastal oma blogi kätte võtta ja teiega rohkem oma elu jagada. Jah, see ebaõnnestus pisut.. Aga noh jah. Siingi on tegelikult ju põhjus. Ma nimelt ei armasta mitte kedagi. Ma tean, see on ebaloogiliselt segane. Aga asi on nii, et kuna ma olen lõpuks jälle olukorras, kus ma kedagi ei armasta, siis on minu sees tühi tunne. See võib ka millestki muust tulla, aga see sobib 100%. Põhjused ja tagajärjed on seotud. Ja see tühi tunne on seal südame juures. See võib ka mingi selline jama olla, et ma kujutan seda ette ja siis kujutan endale selle tühja tunde ka ette, aga ma olen üpris kindel, et see on armastusega seotud. Nii et jah. See ilmselt kooli ajal muutub jälle, sest ma olen siis igapäevaselt pidevalt naeratavate inimestega koos. Aga noh, siis saan kooli ajapuuduses süüdistada. Kas pole mitte tore?
Stereotüübid. Ma olen valge 20-aastane mees Põhja-Euroopas. Need on tunnused, mida ma ise ei valinud. Aga ma olen ka ise mingid tunnused valinud ju. Esiteks see, mis teid kõiki teadmatul põhjusel hullutab. Mu seksuaalsus. Jah, ma ei usu, et see sünniga kaasa antakse. Ma nõustun väitega, et me ei saa seda vabalt valida, aga see kasvab aja jooksul. Kasvades üles ühiskonnas, kus kõik inimesed küsivad kogu või suurema osa su elust, mida sa sellest vastassoo esindajast arvad ja muud sellised mõjutavad asjad. Miks ma seda arvan? Sest ma ise kasvasin üles sellises ühiskonnas ja ilmselt nende kahjuks tekitas see minus teatud vastuolusid vastassoo osas. Tänan teid! -.-
Teiseks olen ma töötu/koolis, vormist väljas, stiilitu arvutisõltlane ja viimane tunnus ei ole isegi selline, et seda saaks enda kasuks ära kasutada. Kuigi ma tahaks, et see ei oleks stereotüüpne tunnus, siis see kahjuks tundub nii olema. Oeh. Aga põhjus, miks ma kõik need kokku panin, on see, et neid kõiki on võimalik üpris kergelt muuta ja elu sees ei saa keegi väita, et need on sünniga kaasa antud. Sa ei saa ka oma geene süüdistada. Su vanemad on paksud, sest te kõik sööte seda sama rasvast jama hommikust õhtuni ja keegi teist ei ole füüsiliselt aktiivne. Geenid ei ole selles süüdi, et sa saamatu laiskvorst oled. Ja isegi kui sa oled suurekondiga, siis viimane kord, kui ma vaatasin ei ole see selgitus topeltlõuaks või õllekõhuks, sest kumbki neist ei ole ei suuri ega väikeseid konte täis. Pealegi oleme me jõudnud 21. sajandisse, kus iluoperatsioonid on pigem tavapärane nähtus, kui haruldane rikaste luksus.
Ja siis on kolmas kategooria, tänu millele mul üldse see mõte tuli. Mul oli avatud youtube, kust ma kuulasin Taylor Swifti, ma vaatasin New Girli ja sõin pulgakommi. Lisaks mu kassiarmastus ja veefoobia, aga need on ilmselt natuke levinumad ja need on ühiskonna poolt peale surutud. Igal juhul tahtsin öelda, et olen uhke, et panustan stereotüüpi negatiivsete omadustega ja eristun mingite imelike tunnustega nagu seksuaalsus, muusika maitse ja igapäevane tegevus.
Mängisin kuni lähipäevadeni üht imelist mängu Gnomoria. Lühidalt on sul mängu alguses 9 gnoomi ja teatud hulk muid ressursse ja siis aja möödudes kui su asula suureneb, tulevad uued vastased ja uued gnoomid. Ma mängisin seda siis ohtralt. Ja mingil hetkel mõistsin ma, et ma olen viimased päevad lihtsalt vastaseid lõksu püüdnud ja surnuks näljutanud ja ise samal ajal rahus kogu rahvaga maasikaid söönud. Ja see olekski ilmselt minu plaan päriselus. Vältida otsest kokkupuudet ja teha asula, kus hea tööjaotuse kombel keegi kaevaks maad, keegi kasvataks maasikaid ja tuleks oodata kuni olukord lõppeb. Kuigi mäng kestab igavesti, siis olen kindel, et näiteks zombie maailmalõpp oleks mingi lõpuga. Loodetavasti mitte sellisega, kus ma peaks maailma rahvastiku taastama. Aga samas olgem ausad, ma ilmselt tahaks kellegi ajusid süüa zombiena.
Vahel meenub mulle aeg, kui ma veel Jõgeval koolis käisin. Mitte sellepärast, et ma nüüd nii väga lihtsat kooliaega igatseks, aga pigem see, et sõitsin bussiga kooli. Oh, kunagi oli keegi heiter, kes kurtis, et teda häiris, et ma rääkisin oma kooliteest. Aga ka see ei ole peamine. Peamine on Y-generatsioon. Ehk inimesed, kes on sündinud aastatel 1980-1999 ehk siis eelmise sajandi lõpp. Ma lihtsalt ei saa tõsiselt võtta inimesi, kelle isikukood algab 5 või 6'ga. Ja jumala eest, kui sa sündisid peale 2002. aasta 16. veebruari ehk väljaspool minu generatsiooni, siis oled sa minu jaoks veelgi hullem. Ma ei unusta vist iial, kuidas ma kuulsin kooli sõites, kuidas 9-aastane kogus raha, et omale mingil nutitahvel osta. Mina selles vanuse kogusin raha, et yugioh kaarte osta või siis cheetoseid osta, et tazosid saada. Aga noh 21. sajand ongi ju suhteliselt nutisajand olnud.
"Ma ei olegi sind veel kallistanud." Üliarmsad sõnad ülitoredalt inimeselt, kes tahtis mulle kalli teha. Aga siis tulin ma koju. Võtsin lahti ühe oma teistest blogidest ja kirjutasin "Ta ei tahtnud kalli." Jutt ei ole muidugi samast inimesest. Aga millegi pärast mõjus see mõte tugevamana. Nimelt ära minnes, tegin siis peaaegu kõigile inimestele kalli. Selline viisakas sisutühi komme, mis on lihtsalt imetore. Kallidest rääkides meenub alati mu armastus homofoobse ühiskonna vastu. Kuigi ma olen peaaegu totaalselt selle vastu, siis füüsiline kontakt kahe mehe vahel homofoobses ühiskonnas on lihtsalt imetore nähtus. Eriti võrratu on see siis, kui ma kallistan meest, kes ei ole 100% kindel oma seksuaalsuses. Teate küll neid mehi, kes tunnevad vajadust kõigele ja kõigile ehk ilmselt iseendale tõestada, et nad ei ole homod. Ja siis tuleb kalli teha ootamatult ja see natuke liiga pikaks venitada, sest siis jääb nende näole see kerge segadus, et mis just juhtus. Ja ma lihtsalt armastan seda tunnet. Lisaks olen ma mõelnud veel teistele asjadele, mille abil saaks kalli imelikumaks muuta, olgu selleks siis käteasend kalli ajal või põsemusi kalli lõpetuseks. Lihtsalt selleks, et nende ülevoolavat mehisust (loe: homofoobsust) natuke elustada.
Seda ka, et ma olen valge peaaegu 20-aastane mees. Kumbki mu lapsevanem ei ole alkohoolik, ma ei ela sõjapiirkonnas. Ma olen keskmisest targem ja elan piirkonnas, kus ei ole katastroofe. Ma elan ülilähedal poele ja mul on elekter ja keskküte ja palju muud. Mu elul ei ole mitte kui midagi viga. Ma tahaks kirjutada piinadest ja kaosest, aga kuidas kirjutada millestki, millest mul pole õrna aimugi? Mu elu suurim katastroof on ikka veel see, et üks inimene murdis mu südame ja nüüd kui ma sellest üle olen saanud, tundub mu elu nii lihtne ja hea. Aga see ei saa ju päris olla. Mu elus peab ju olema midagi valesti. Tahaks inimanatoomiatki õppida, et teada, mis tingimustel inimene sureb, aga ka seda ei tea. Ma lihtsalt olen ja sees on tühi tunne. Sain blogi valmis ja see tunne naases. See mõte on kõige viimasena kirjutatud, aga ma ei tahtnud seda lõppu panna.
Ah jaa. Lubasin teile rääkida sellest graafikust. GRAAFIK Jah.. Mul oleks õudselt lihtne seletada, kui mul oleks võimalus öelda, mis värvi asja ma mõtlen, aga ma usun ja loodan, et me saame hakkama, sest nagu te teate ma olen teistsugune. Alustame selle suure tekstiga, mis algab lausega "Just think about it..." Ma palun teilt ka, et te seda teeks. Mõelge hetkeks. Meie võiksime galaktikat avastada? Mhm, sest ristisõdades surnud mehed ei oleks võinud üldse veel lapsi saada ju.. Ehk sugupuud on hävitatud ja me ei saa midagi teha, sest meid isegi ei sünniks. Nii et kõige suurem tekst ehk graafiku eesmärk on juba minu arust vale. Aga läheme edasi. Graafiku teljed.. Aeg ja teaduslik areng. Okei, võtame ajatelje. Teljeühikud ei ole võrdsed, need on 1001, 999 ja 1000. Aga noh andestame, sest ehk graafikulooja ei teadnud, mis tähekombinatsioon sobiks 0 juurde. Teise telje juures on mul küsimus ühikutes. Mitte isegi nende suuruses vaid selles, et mis ühikud need on? Aga ma saan mõttest aru. Linnakorter on arenenum kui talumaja, mis arenenum kui muldhütt. Aga graafikuid ei saa nii teha. Läheme parem legendi juurde. Egiptlased, kreeklased ja roomlased. Ma ei pea isegi midagi kuskilt juurde vaatama, et teada, et kõik nad on ühe lombi ümber ja teised on ka üpriski suurel määral seotud Euroopaga ja pigem lõuna ja lääne osaga. Ja alles nüüd palun läheme sisulise poole juurde.
Hoolimata ühikutest saame jõuda järeldusele, et kristlikul tumedal ajal langes ühiskond tasemele, kus Egiptus oli 1000 eKr ja renessansi käigus jõuti samale tasemele, kus oldi Rooma ajastu lõpus. See ei saa päris olla ju. Mis värk on? Loobusime kõigest, mis oli ja liikusime ajas tagasi? Ja taastades võtsime täpselt selle arengufaasi, mis eelmine kord põrus? Samuti saame järeldada, et kogu kristliku tumeda aja jooksul ei toimunud mitte mingil määral teaduslikku arengut. Ühesõnaga sel ajal kui mungad tuhandeid raamatuid ja asju ümber kirjutasid, et barbarid neid lõhkuda ei saaks, siis oli areng null. Trükipressiareng, mis on suht otseselt seotud arvuti loomisega on megaoluline, et me saaks kosmost uurida ja minu blogi lugeda. Nii et jah.. Kui me ei arvesta ülejäänud maailma, anname andeks tehnilised vead, eesmärgi sõnastuse, siis see ikkagi ei meeldi mulle, sest mulle reaalselt meeldib usk.
Jah, mulle meeldib usk. Mitte ainult kristlus, ka Allahi kummardajad on toredad ja teised poisid ka. Näiteks Buddha, Vishnu ja Aton. Miks? Sest mille muu abil saab ülimõjusalt rahva masse liigutada? Jumal ütles ja me peame nii tegema. Aga jah. Usu loogika on nii katkine, et ma peaks selleks uue sissekande tegema. Aga jah, usu tõttu saime ristisõjad, 9/11 ja nüüd Islami riigi. Ütle üks asi, mis on parem kui tuhandete surm, sest nad usuvad, et keegi teine lõi Maa ja taeva ja muud rõvedused. Ma arvan, et pea kõik on parem, kui see asi. Aga lõpetame blogi rõõmsate mõtetega.
Ma hakkan jälle inimesi otsima. Kuid seekord mitte sellepärast, et kas sellised inimesed on olemas, ega ka sellepärast, et neist oma elukaaslane teha. Tahan nimelt leida seltskonda, kellega koos lauamänge mängida. Mul on paar täpsustavat tingimust, aga need on kõrvalised. Ma tean, et ma ei tohiks seda kõige lõppu panna, aga samas miks mitte. Nii et kui sina oled üks neist inimestest, siis mis sa arvad? Anname teineteisele võimaluse tõestada, et me ei ole tegelikult kitsarinnalised sitapead, vaid tegelikult oleme sotsiaalselt võimekad toredad inimesed.
Lõpumärkmed:
Üle pika aja sai blogitud ja ehk veebruaris blogin natuke rohkem.
Kallis lugeja, shout-out sinulegi. Isegi kui sa ei ole ühiskonna liige.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest kunagi läheb kõik paremaks.
Järgmise korrani
Janus Pinka 27. jaanuar 2015
No comments:
Post a Comment