Vaheaeg ehk armastuse keerdkäigud..
Hey. Mina siin. Ma tean, täiesti uskumatu. Nagu siin võiks üldse kunagi keegi teine olla ja ma tean, et ma JÄLLE jagasin seda facebooki avarustes.. Aga noh, hakkame pihta, sest mille muuga sa ikka oma talveõhtuid sisustad, kui sellega, et loed mu ebaloogiliselt kummalist blogihakatist.
Päevamõtted:
Ma nägin üks päev und. Kui aus olla, siis ma näen pidevalt und, aga kuna mõni uni tekitab segadust, siis ma hakkan sellest kohe ärgates mõtlema ja mõtlen sellest nii palju ja kaua, et mõned asjad lihtsalt kinnistuvad ja jäävad häirima. Esimene asjaolu oleks see, et ma peksin mõõgaga (võimalik, et boffer, aga vaieldav) väikeseid poisse. Nii umbes 10-aastaseid. Neid oli palju, minu poolel oli ka veel üks sõber. Ja ma tean, et mingi hetk sai üks poiss niivõrd viga, et ma haarasin ta sülle ja viisin mingite inimeste juurde, kes pidu panid. Ma jätsin selle poisi sinna ja jooksin sealt kohast ära. Ja siis ma nägin teda. Inimest, kes muutis mu unenägu ja mingil määral ka mu elu. Ma tean, et tal olid blondid juuksed ja me saime hästi läbi, ent ei teadnud teineteist. Ma teadsin, et ma tahan või isegi vajan tema kallistust, sest ma tundsin mingit imelikku tunnet, mida ma ei oska muul viisil seletada, kui armastus. Ma jooksin tema poole ja kalli käigus juhtus midagi ja ma blackisin ära ja kuidagi pillasin ta peaga vastu maad. Kõige kohutavam asi oli selles, et see oli meie üheksas kalli ja ma olin ta ka iga kord varem maha pillanud. Kuid siis läksid asjad veel imelikumaks.
Ma aitaisin ta mingisse bussi ja siis me istusime koos seal. Ta kulm oli katki ja ta oli tujust ära. Enne kui ma arugi sain, istusin ma juba mingite teiste tüdrukute juures ja rääkisin nendega juttu. Ja siis läks see blond tüdruk bussist välja ja mina ei saanud, sest bussiuks oli kinni ja bussijuht oli kadunud. Ja siis ma ärkasin. Esiteks tahaks mainida, et sel ärkamise hetkel tabas mind tunnetetulv. Ma teadsin, et ma olin armastanud ja sellest ilma jäänud. Ma teadsin, et mu "commitment issues" ehk see, et ma teiste neidudega semmima hakkasin, ei olnud hea idee. Ja ma olin järsku kurb. Ja siis ma mõistsin veel igasugu muid asju, millest üks oli, et ma pean oma minevikust lahti laskma ja teiseks, ma pean trenni tegema hakkama. Aga nii palju, siis minu unenägudest.
Elava fantaasiaga elada ei ole lihtne. Okei, ma suudan ennast sekunditega viia reaalsusest välja ja kujutada, et ma päästan kellegi elu või olen osav mõõgavõitleja keskajal, aga samas kui keegi pakub välja idee, et kujuta õppejõudu alasti ette, et eksam paremini õnnestuks, siis põleb see mõttepilt sulle ajju nii sügavale, et paha hakkab. Ja see teeb elu nii raskeks. Suht samal ajal soovitati, et kujuta eksamit ette kui speed-datingut. Ja see ei teinud asja paremaks, sest alasti õppejõuga on uskumatult imelik speed-date'il olla. Aga noh, samas ehk ununeb see enne jõule ära ja siis on isegi hästi ju.
Kas teil on ka vahel selline tunne, et ehk oli tal õigus? Minul küll on. Ma reaalselt otsisin üles aasta vanuse askivastuse, et kontrollida, kas ühel inimesel oli õigus. Jah, tal oli õigus, aga nüüd on seda juba liiga hilja tunnistada. Kui kaua aja pärast on üldse imelik tunnistada viga? Ma tean, et see ei saa lõpmatu olla, sest 9/10'st on kõik peale minu selle ära unustanud.. Aga te niikunii ei vasta, nii et see selleks.
Elu helgem pool. Teate küll nagu seal filmis, kus Brian nende ristatud pulkade küljes oli ja seal oli ka see laul ja mida kõike veel? Igal juhul, ma mõtlesin, et kuna ma ei oska midagi oma kolme puhkusenädalaga pihta hakata, siis võiks ju midagi teha. Nii et kui sa tahad midagi teha, siis kirjuta, helista, saada kiri (ma alles ükspäev sain Inglikeselt ühe, nii et need on veel olemas), saada tuvipost või ükskõik mida ja eeldusel, et see tegevus on mulle pigem meelepärane, kui vastumeelne, siis teeme ära. Kusjuures ma olen mõelnud, et peaks mõne ususekti pühapäevasele asjale minema. Inimesed käivad seal ju igapäevaselt, nii et midagi peab seal ju olema. Aga noh, minu järsk huvi usu vastu võib ka sama kiirelt kaduda, nii et kes teab..
Lõpumärkmed:
Ma ei oska teile enam midagi rääkida. Peas on vaikus ja uni on ka. Ja viimasel ajal mõte ei liigu. Tahaks karjuda ja lõhkuda, aga samal ajal sosistada ja midagi paremaks teha. Oh elu..
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest isegi James Blunt arvab, et sa oled ilus.
Järgmise korrani
Janus Pinka 16. jaanuar 2015
No comments:
Post a Comment