Sissekanne nr. 218

Päevad 633-639
Suhkruvatt ja ilusad inimesed ehk ootamatult väsinud..

Tere, mina siin. Mõtlesin, et kirjutan teile vahelduseks. Suurel määral on asi selles, et ma ei taha õppida ja see on hea võimalus kõrvale hiilida. Teiseks see ka, et ma olen väsinud ja eile oli huvitav õhtu. Ja kolmandaks mainiks ära, et ma ei taha tekitada olukorda, kus päevi, kus ma bloginud ei ole, oleks enam kui mu sõrmi (11). Ma tean, aga mul on kummaline süsteem sõrmedel lugemiseks.

Päevamõtted:
Surfasin siis internetis ja leidsin vana hea "Confusiuse" mõtte. Esiteks, ma kahtlen, et seda nime tegelikult nii kirjutama peaks, aga ma ausalt olen liiga laisk ja hoolimatu, et googeldada asja, mis ei ole seotud tegeliku mõttega. See oli see mõte, et kui üks võti avab kõik lukud, siis on hea võti ja kui ühte lukku saab avada iga võtmega, on see halb lukk. Suht ilmselge on see, et suur osa "Confutšiuse" mõtteid olid seksuaalsed, sest mida muud sa ikka internetis teed. Pole ilmselt raske välja nuputada, et "Konhvutsius" mõtles võtme all mehe ja luku all naise suguelundeid. Kui sa ikka samastuvat loogikat ei suuda tuvastada, siis oled sa liiga noor, et minu blogi lugeda, palun lahku. Igal juhul. Selle "Confusioni" loogika kohaselt on mehe, kasutame sõna peenis, sest see on õige sõna selle kohta, peenis supervõtmeks ehk hea. Samas naiste puhul on loogika vastupidi. Juba selle osas, et neil ei ole peenist. Aga see selleks. Ja siis point selle asja juures oli, et kui kutt teeb ebasündsaid tegusid (ära üle mõtle, jutt käib ikka veel seksist) mitme naisega, siis on ta lahe ja what not ja kui naine teeb ebasündsaid tegusid mitme mehega, siis on ta lits. Ja siis ma jäin mõtlema, et see ei ole ju päris nii. Esiteks leian mina, et kutt, kes on mitmenaisepidaja on samamoodi lits, sest see, et sul supervõti on, ei tähenda, et sa seda kõikjale toppima pead. Lihtsalt tahtsin öelda, et soolisevõrdõiguslikkuse osas oleks õige väita, et mõlemad on litsid ja siis otsustada, kas ja kui halb litsiks olemine on.

Teiseks, see küll kadus õnneks vahepeal minu orbiidist ära, aga see trend on tagasi tulemas. Ma lihtsalt tunnen vajadust teid informeerida, et te ei ole vaimselt häiritud. Ma tean, täiesti uskumatu ju. Peamised kaks vaimset häiret, mida te endale külge tahate võtta on OCD (obsessiiv-kompulsiiv häire või midagi sellist, ma tean, et tähed ei klapi, aga DNA hape ei ole ka A tähega, nii et tere tulemast multikeelsesse maailma) ja depressioon. Ma olen enam kui kindel, et sul ei ole kumbagi neist. Sa oled lihtsalt tähelepanuvajadusega 21. sajandi inimene. Sul ei ole aega arstile minna ja sa lugesid kuskilt 140 tähemärki kummagi kohta ja nüüd oled sa veendunud, et sul on need mõlemad. EI! Ma tean ühte inimest, kellel on diagnoositud OCD. Jah, see on nii f*cked-up värk, et seda tuleb diagnoosida. Tegemist on reaalse häirega, mis tähendab, et see häirib tema loomulikku eluolu. See, et sind häirib, et üks tellis on vale värvi või et kõik kohukesed on pilt üleval, kui üks ei ole, ei ole OCD. See on tulemus kahest asjast. Esiteks, sa suudad näha või muul viisil midagi tunnetada ja see, et sul on mingi aste ideaalsusevajadusest. Kui sa just ei karda, et midagi kohutavat juhtub, kui sa kohukest ümber ei pööra või mingi mu irratsionaalne hirm selle ees, et tellis on vale värvi, siis sul ei ole OCD. Sul on normaalselt funktsioneeriv aju. Ja see kui sa ütled, et sul on depressioon, siis sa oled lihtsalt s*tas tujus. That's it. Oota järgmise reedeni, kui sa selle aja jooksul kordagi rõõmus ei olnud, siis äkki on depressioon, aga kui oled rõõmus olnud, siis on väga suur võimalus, et sa oled lihtsalt tähelepanuvajadusega ja tahad vinguda. Jah, see kui sa oled õnnetu, sest poes ei olnud su lemmikmahla, siis see ei ole depressioon. Ehk siis jah, teeme nii, et kui sa tahad vaimset häiret endale, siis sa saad arstliku diagnoosi, enne seda sa oled ideaalsusevajadusega kurb inimene.

Aga ma tean, miks mõned teist õnnetud on. Sest te loete. Ei noh, kui sa loed kirjandusklassikat ja kaloreid, siis ma tegelikult isegi ei tea. Siis äkki otsi lõbusam raamat või loe kaloreid ja kuluta joule. Siis tundub kulutatud energia suuremgi. Aga samas, kui sa kaloreid lugema pead, siis ehk sa ei väärigi veel õnnelik olemist. Ilmselgelt saad sa alles siis õnnelikuks, kui sa saavutad oma eesmärgi. Ja siis askis nägin ükspäev sellist asja, et keegi oli öelnud oma ~10 realise vastuse kohta, et see on pikk. MIDA?!? See on pikk ainult kolmes kontekstis: lühivastuste korral, twitteris või askis (sest mina viimast vahel tõesti ei mõista). Aga tulles tagasi nende juurde, kes ei loe raamatuid, kaloreid, aga samas on suutelised lugema enam kui 140 tähemärki korraga. Ma olen vaikselt üritanud lugeda inimeste mõtteid. Aga kuna mul puuduvad tele- ja psühhopaatilised jt supervõimed, siis olen ma olukorras, kus ma saan neid lugeda vaid selles osas, mida inimesed ise välja annavad. Üks huvitav viis selleks on uudised, intervjuud ja arvamused. Vahel on isegi huvitavaid asju, aga see on nii harva, et ma ei suuda varsti neidki tõsiselt võtta. Okei, siinkohal olen ma kohustatud (heidi tõttu, mida ilmselgelt ei tule, sest mitte keegi ei reageeri mu blogile. Ausalt varsti on tunne, et võin minna ühika ette ja Tuglasele rääkida. Ta kuju on nimelt mu ühika ees. Ja kui temagi ei reageeri, siis mingi raudmees on veel, aga kuna ma kindel ei ole kes, siis pakkuma ei hakka, kes ta on.) ütlema, et jah, minu arusaamatu põlgus internetiinimeste vastu võib tuleneda sellest, et mul puudub oskus panna end kellegi rolli, kelle vastu räägib minu loogika ja faktid. Ma mõistan, et loll on internetis faktipõhiseid vaidusi otsida, sest lihtsam on ju karjuda, et legaliseerime selle, keelame selle ja võtame selle maha, kui et mõelda umbes kolme lühikese minuti vältel, miks ja mis on alternatiiv. Aga ikkagi, kui ma vaatan pealtnägijat ja näen seal "uudist" Evemaa p*rssekukkunud kodanike ja nende ajuvaba ideoloogia osas, siis ma ei suuda neid tõsiselt võtta. Kui ma loen, et mingid ma-ei-tea-mis-meelsed inimesed läksid reformarite, kooseluseaduse või kes teab mille tõttu tänavatele möllu tegema, siis ma ei saa neid tõsiselt võtta. Me ju ise valisime Riigikogu, et nad teeks otsuseid ja me ei peaks kõige pärast ise muretsema. Miks te annate võimu inimestele, keda te võimule ei taha? Ärge andke inimesele võimu sellepärast, et oleks kellele pahasti öelda. Tulles tagasi lugemise juurde. Ma isegi ei tea, mis kogukond nihilist on, aga ma ikka vahel olen sealt asju lugenud. Ja ma ei tea, ma millegi pärast arvan, et see olukord ongi nende peas nii nagu seal kirjas. Ja siis ma mõtlen, et see on kurb. Ma ei taha, et inimesed arvaks, et maailm on nii kohutav. Ühesõnaga ma leian, et kõik on lollid ja maailm on kohutav, aga ma ei taha, et see nii oleks ja siis ma ei loe, sest siis ma vähemalt ei tea, miks see nii on.

Ma tean, et see ei ole väga sobilik minu "olekut" arvestades, aga ma arvan, et see on andestatav. Igal juhul SUUR SUUR SHOUT-OUT EKRE'LE. Jah, Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale. Miks? Sest mõned päevad tagasi toimus Toompeal protestiaktsioon kütuseaktsiisi tõusu vastu. Jah, see ei olnud nende üritus, aga nii palju (loe: vähe) kui ma sellest kuulnud olen, siis EKRE tegi sellest endale promoürituse põhimõtteliselt. Ja arvestades, et minu arust on nad ikka veel "vihatumas" olukorras kui valitsuserakonnad, kes maksu tõstavad, siis ma leian, et see on võrratu. Kui kaks osapoolt, keda rahvas ei salli, on ainsad, keda toetada, siis peab nalja saama hakkama. Sama olukord on Lähis-Idas, kus Taliban ja Islamiriik üksteisele sõja kuulutasid. Sa ei saa kumbagi toetada, aga sa tahad mõlema vastu olla. Kui minu vaenlase vaenlane on minu sõber, kas siis on kõik sõbrad või on mingi muu võimalus? Aga jah, suur suur shout-out Eesti homofoobsele vähemuserakonnale või kuidas nad end ise kutsuvad, selle lasen ma teil ise valida..

Ma muutsin ära oma desktopi taustapildi. Enne oli seal Jokerist (ühest mu lemmik fantaasiategelasest) inspireeritud tähekombinatsioon HA HA HA. See oli huvitav aeg minu elus, aga mitte mainimisväärne. Aga siis ma muutsin selle nädalavahetusel ära. Ma panin selle asemele kirje, mis ütleb: "YOU DON'T NEED A REASON TO HELP PEOPLE." Tundub nagu järjekordne mõttetu motivatsioonilause. Aga minule see mõjus. See muutis mu maailma totaalselt. Mu mõtlemine muutus. Kes teab, kas see väga kestma jääb, aga ma muutusin enda arvates paremaks. Ma enam ei otsi põhjuseid, miks kedagi aidata. Ma ei ürita leida kasu sealt, kust seda tegelikult oodata vaja ei ole. Ma aitan, sest ma saan. Ma ei tee seda põhjuse pärast, ma teen seda, sest sel on võimalik tagajärg ja vahel ei oota sedagi. Ehk on selleks tagajärjeks kõigest naeratus, ehk lühimälestus või ehk midagi palju palju suuremat. Eks vaatab, mis saab. Eks näeb.

Aga räägime siis eilsest. Eile oli esmaspäev. Oli esimene päev selles nädalas ja ka Tartu Ülikooli kevadüliõpilaspäevadenädalas või mis iganes selle asja nimi on. Aga iga-aastane traditsioon on, et kui sa elad teatud ühikates, siis valmistu selleks, et sinu ühika ette tuleb kari inimesi pilli mängima, karjuma ja võimlema. Ausalt, ma ju ei teinud midagi halba, ma ei vääri karistust. Ehk siis ma pidin päevale vastu minema vähesema unega, kui ma oleks tahtnud. Siis oli igal juhul päev otsa õppimist ja kontrolltöö ja muud asjad, millest ma ei leia, et ma peaks teid siin teavitama, aga igal juhul. Tulin siis peale kooli koju, sõin kõhu täis, meenus, et ma pean raamatukokku minema ja oma referaadi lõpuni tegema. Kas sa tead seda tunnet, kui sul on kõht nii täis, et sa ei taha mitte midagi füüsilist teha? Sa tahaks lihtsalt kõhuli nägu padjas olla kuni midagi muutub. Oh ei, ma ei ütle, et see on halb tunne, see on võrratu, aga siis kui sa ei pea raamatukokku jooksma. Mina pidin. Egas midagi, lippasin siis kohale, lõpetasin referaadi, hakkasin seda üles laadima, kõike vaid selle jaoks, et avastada, et selleks ajaks oli just antud  24 lisatundi. Jah, ma olin päris pahane kõige ja kõigi peale, aga seda kõigest 17,5 sekundiks, sest mis täna tehtud, see homme hooleta. Aga enne kui ma raamatukokku jõudsin, peatas mind raekoja platsil üks noormees. Noormees, kes tahtis mulle mingit muusikaplaati müüa. Ilmselgelt korraliku juudina (siin väga stereotüüpsena, sest ma ei suudaks järgida Vana Testamendi reeglistikku ehk ma ei suudaks olla pärisjuut) ma kohe vedu ei võtnud. Ja siis ta rääkis ja rääkis ja ma ausalt ei mäleta mida, sest mul oli peas tuhat mõtet või veelgi enam, et mis kõik tegema peab, mida teha saab ja mida teha võiks. Aga siis mingi aeg hakkas ta rääkima, kust tal tuli idee tänaval plaate müüa. Nimelt Iron Maiden oli kunagi ammu, enne kui nad veel üldse midagi arvestatavat olid, oma vinüüle tänavatel müünud ja siis mu süda sulas. Asi ei olnud siis enam hinnas, selles, et kas ma kuulan elektrilist-muusikat (mis iganes see oleks, aga minu arust nii ta seda kirjeldas. Ja siis ma ostsin selle plaadi. See on ikka veel ilusti kiles minu laual. Selle peal on 11 laulu, millest ma ühtegi kuulnud ei ole. Aga minu arust see ei ole oluline. Oluline on see, et ma toetasin ideed, toetasin inimest ja nüüd on mulle minu arust imelaheda kujundusega plaat, millel kiri Tuzzza - Diversity. Eks näeb, mis ma sellega teen, aga asi on põhimõttes, kui on võimalus, siis miks mitte.

Aga kui ma raamatukogus oma asjad valmis sain, vurasin ma tagasi ühikasse, vahetasin ühed asjad teiste vastu ja lendlesin raekoja platsile. Seda kõike vaid selleks, et avastada, et ma olen seal umbes 40 minutit liiga vara. Ei no, mis seal ikka. Ma oleks võinud kõike nii palju rahulikumalt teha, ma oleks võinud nuusutada lilli ja vaadata jõevoolu, aga ei, ma kiirustasin ja nüüd oli aega üle. Ostsin endale lauliku, sõin kaks õuna ja ootasin. Ootasin pikalt ja kaua (pikalt ja kaua antud kontekstis on umbes 35 minutit) ja siis käis *plinn* ja ma sain sõnumi. Ja siis ma sain temaga kokku. Kuna ma olen hästi originaalne ja varjan teie eest oma kaaslasi (ma isegi ei tea, kelle või mille kaitseks), siis ma annan talle varjunime. Siinkohal olen "kohustatud" mainima, et ikka veel on kõigil võimalus valida endale ise täiesti vabalt varjunimi. Kehtivad vaid 2 reeglit: mõistlik pikkus ja eristatav. Kolm suvalist näidet on: Unicorn Penishead, Mõmmibeebi ja E. (Kui sa suudad vähekenegi mõelda, siis leiad ilmselt sinagi, et need tegelikult ei olegi suvalised nimed, vaid igaühel on oma väga eristatav tunnus.) Aga jah, sain sõnumi ja kohtusin, nimetagem teda "Suhkruvatiks". Miks? Kannatust. Ja siis me ei leidnud pea ühtegi endale tuttavat inimest. Umbes veerand tunni möödudes me ikkagi ühe leidsime. Ja siis kui rongkäik algas, jäi temagi maha ja lauluväljakule jõudes istus ta mujale. Olukorras, kus meil oli algselt ruumi 5'le inimesele, kutsusime me lõpuks enam kui 10 inimest ja vähemalt kolm jäid veel tulemata. Õnneks läks suur osa inimesi meie ümbert aegade jooksul ära ja me mahtusime kõik ilusti ära ja oli ruumi ülegi. Aga jah. Tegelikult oleks ma pidanud kahe inimesega veel sel õhtul kokku saama, aga noh aku sai seal leviaugus tühjaks ja ehk saan mõni teine kord kokku. Aga jah, siis me laulsime ja laulsime ja laulsime ja ma käisin ilusa vaatega porta-potty's (jah, mul oli võimalus "õhuaukude" kaudu sealt välja vaadata) ja siis me laulsime ja laulsime ja siis ma otsustasin minna ja suhkruvatti hankida ja siis me laulsime. Suhkruvatist (toidust, kui seda niimoodi nimetada saab) rääkides, meenub eestlaste kombel järjekorras seismine. Selle asemel, et moodustada hanerivi, seisavad eestlased väikestes gruppides toiduala müügipunktide läheduses. Oh elu. Ja siis ma mõtlesin, et ma olen hea inimene ja ostan tüdrukutele suhkruvatti. (Aww nii nummi, ma tean ja te ei pidanudki liiga kaua kannatama) Ja siis ma ostsingi. Kuna ilmselgelt oli kõik täiesti korras, siis olin ma head-bangimise (mis selle eesti-keelne vaste oleks? agressiivne noogutamine?) käigus olin oma afro laiali lasknud ja siis mingi hetk liikusin ma mööda lauluväljaku ridade vahelisi käike kahe suhkruvatikogumiga, sest ma ei tea paremat sõna selle kohta, ja laulsin "mis värvi on armastus" ehk ma ilmselt võisin väga normaalne välja näha. Aga noh, mis seal ikka. Ja siis me sõime suhkruvatti, laulsime ja laulsime ja laulsime ja naersime ja rääkisime ja laulsime. Ja siis sai laulupidu otsa ja siis me läksime koju. Või noh igaüks läks teoorias oma koju. Vähemalt mina läksin oma koju, ma eeldan, et teised ka. Läksid oma koju, mitte minu koju. Aga see selleks. Ja kõige kummalisem on see, et alles siis kui ma kõige lõpus, viimasel sirgel, üksi kodu poole kõndisin, sõitis must mööda keegi, kes otsustas minu peale karjuda. Täpne tsitaat? "Kas sina ütlesid mulle põrsa-nägu?" Jah, mina ka ei saanud aru, kes ta oli või mida ta tahtis. Aga siis ma jõudsin koju, viskasin voodisse pikali, totter naeratus näol ja jäin magama. Ja kuigi ma sain öösel 7 tundi ja päeval enam kui 2 tundi täisväärtuslikku und, olen ma ikka veel väsinud. See ei ole minu arust loogiline. Aga siiski megavõrratu lahe üritus, megatoreda ilusa laheda seltskonnaga ja üldiselt megalahe kogemus, võiks öelda, et viimaste aastate parim õhtu oli. See oli võrratu.

Ja viimase mõttena. Kas sa tead seda tunnet, kui sa saad kellegi naerma panna? See südantsoojendav tunne, mida iga inimene aeg-ajalt väärib. See on võrratu. Ja kas sa tead seda tunnet, kui sa saad naerma panna enam kui ühe inimese ja seda tunnet, kui sa saad naerma panna inimese, keda sa isegi ei tea, teoga, mis ei ole isegi temale suunatud ja seda kõike ilma, et sa peaks selleks midagi ettevalmistama vaid lihtsalt spontaanselt ja nii, et keegi haiget ei saa. Vähemalt ma loodan, et ei saa. Eile ma suutsin seda. Keegi kuskil laval oli Paul. Ja siis ma karjusin, et ma armastan teda. Ja siis ma karjusin, et ma armastan Curly Strings lauljat ka. Ja siis ma ütlesin, et ma armastan enda kõrval istuvat Suhkruvatti ja siis kuigi keegi ei naernud, siis sai sellest tore jätkunali või midagi sellist õhtu vältel. Ja siis ma pidin kallistama enda ees istuvat inimest ja ütlema talle, et "ma armastan sind, tibu" ja kuna ma tuimalt istusin ootamatult ta kõrvale ja kallistasin ootamatult, siis ta ehmatas. Ja siis pidi tema vastu kallistama ja ütlema: "Ma armastan sind ka, mõmmi" ja siis ta jälle naeratas. Ja siis igast asju veel ja rohkem naeratusi veel ja mida kõike veel. Ja see kõik oli nii ilus ja nii hea ja nii südantsoojendav, et korraks tundus, et see kõik on igavesti ja kõik on hea. Mul ei olnud ühtegi probleemi, muret ega õnnetut mõtet, olid vaid soojad ja head tunded. Jah, see oli hea õhtu. Ja ma tahan teha kõigile shout-outi, kes mingitki rolli selles minu jaoks mängisid.

Lõpumärkmed:
Ma võiks teile midagi ilusat veel öelda, aga ehk mõni teine kord.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu ja võta võimalustest kinni, sest kuskil kunagi on ka sinu jaoks imeline õhtu.

Järgmise korrani
Janus Pinka 28. aprill 2015

Sissekanne nr. 217

Päevad 627-632
Tegelikult ei pannud ühtegi mõtet kirja ehk lihtsalt tahan teile midagi öelda..

Hey. Jah, mina siin. Jah, teisipäeva õhtul. Jah, olles öelnud, et mul ei ole üldse lähiajal aega. Jah, tubli lugeja sul on õigesti meeles: Kui ma midagi siia kirjutan, siis ma saan selle oma peast välja..

Päevamõtted:
Kuna usu areng ei ole hetkel väga suur ja pigem toimub taandareng, siis andke andeks, aga sellega ma täna ja lähiajal, kuni ehk järgmise pühaliku ilmutuseni ei tegele. Kuna mu seksuaalsus on hetkel olematu ja ma ei ole vist viimase nädala aja jooksul kellessegi ülepeakaela armunud olnud, siis ei näe ma mingit põhjust rääkida sellest. Aga millest ma võiks siis rääkida?

"Ütle ei kütuseaktsiisi tõusule".. Ei, ma ei saa ei öelda. Ja minu arust ei saa sina ka öelda. Ma tean, alati on hea idee alustada oma mõtteteed ühe vastandlikuma seisukohaga, see tõmbab inimeste mõtte kokku ja järsku oled sa kuri Leopold ja sinu kätel on 10 miljoni aafriklase veri.. Aga miks ei tohi sina ega ka mina öelda ei. Ma pean siinkohal tõesti mainima, et see sinu kohta käiks on paar eeldust. Sa pead olema Eesti Vabariigi kodanik ja elama Eestis. Enne kui ma edasi lähen tooks ma põhiseadusest välja ühe normi. Alustame esimese paragrahvi esimese lõiguga, see tundub hea algus. "§ 1. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kanda on rahvas." Hea algus. Ja siis on veel hulk lauseid ja mõtteid põhiseaduses, aga ma jätan teile ka midagi lugeda. Ma ütleks SPOILER ALERT, aga see väike raamat peaks iga mõtleva eestlase poolt vähemalt läbi sirvitud olema. Nii et toon välja paar põhimõtet. Meie valime Riigikogu, Riigikogu valib Presidendi, President annab peaministrikandidaadi, peaministrikandidaat koostab Valitsuse, Riigikogu kiidab selle heaks ja siis meil ongi peaaegu kogu võimutäius olemas, kui me jätame kõrvale kohtuvõimu, kes antud asjasse otseselt ei puutu. Minu jutu point? 1. märtsi seisuga valisime me endale uue Riigikogu, nemad koos Presidendi abiga moodustasid Valitsuse. Valitsus eesotsas reformierakonnaga otsustas olla korralik ja hakkas täitma oma lubadusi. Inimesed hakkasid internetis halama ja (minu lemmikasi) peaministrit materdama. MIDA?!?!? Kuidas ta võimule sai? Meie valisime, jah ma tean, mõni teist on ennasttäis või alaealine ja kekutab: mina ei hääletanud, mina ei ole süüdi, kas minu hääl ei loegi... Jah, sinu hääl ei loe, istu maha ja kuula. Meie, kui eestlased valisime. Enam kui 150 000 inimest andsid oma hääle reformierakonnale. See oli enam kui ükskõik mis teisel erakonnal. Siinkohal tuletaks meelde, et ma tsiteerisin meie põhiseadust. Kui sa oled hoolikas ja suudad lugeda enam kui 140 tähemärki, näed sa, et seal on sõna "demokraatlik" ja demokraatia üks imeline eripära on see, et enamus valitseb vähemuse üle. Ma tean, mulle ka ei meeldi, aga teiste süsteemide korral oleks hala veelgi enam. Nii et sul on kaks varianti. Variant a) Sa hääletasid reformarite (või SDE või IRL, jah ka nemad on selles paadis) poolt. Sa tegid oma valiku teades, mida nad lubavad, vähemalt on eeldus, et sa pidid teadma. Sa oled süüdi, et aktsiis tõusis ja sa pead sellega leppima. Variant b) Sa ei hääletanud reformarite (või SDE või IRL) poolt. Aga seda tegid enamus hääletanutest. Järelikult on see enamuse tahe. Järelikult pead sa sellega leppima. Ühesõnaga on igal juhul tegelikult aktiisitõus.

"Aga, Janus, peab olema ju lahendus." Ei. Aga huumori nimel vaatame võimalikke lahendusi. Vaatame, mis saaks kui me võtaks Rõivase pukist maha. Rahvas, mitte Rõivas, on süüdi. Meie valisime ta peaministriks. Kui me tema maha võtame astub järgmine sama plaaniga (mille meie valisime) pukki. Ehk see ei oleks lahend. Aga enne, kui ma edasi lähen, miks me teeme nii, et me vihkame isikut? Ma mõistan, et see on lihtsam, mugavam ja mida veel, aga isik ei ole ju süüdi. Rõivase erakond on sama palju süüdi, samuti nagu iga gaasikambri administraator on tegelikult enam juutide surmas süüdi kui Hitler.. (Jah, ma ei karda seda nime kasutada. Miks ma peaks? Kutt on varsti 70 aastat surnud olnud. Ma ei elanud tema riigis, ma ei ole isegi juut. Ma ei tea ühtegi inimest, kes gaasikambris suri. Sorri, et ma ei suuda vihata inimest, kes mulle midagi otseselt halba ei teinud. Tõesti, sorri..) Aga tagasi Eestisse.. Ühesõnaga vihakem süsteemi, mitte seda, kes sellest teile rääkis, eriti kui te ise selle inimese pukki panite. Teine hea lahendus oleks ju terve reformierakond võimult ära võtta. Laseme järgmise erakonna pukki. Jah, 140 000+ häälega Keskerakond. Okei, okei, ma nõustun, et see erakond või vähemalt selle juht tõesti ei saa, kaks jalga tugevalt maas, meie eest seista. (Hahah, so punny, aga ei tegelt suur kaastunne tema lähedastele ja ma tõesti loodan, et ta tuleb sealt elu ja arvestatava tervisega välja. Tegemist on siiski ühe mõjuvõimsa inimesega.) Aga kas me tõesti suudaks siis seda kremlivastast hala ära kuulata.. Ja kui me seda rada edasi läheme, siis 80 000+ häälega on SDE, kes sai minu arust natuke vähe hääli, et reformarite ja kesikute asemel võimule saada. Kas on veel lahendeid? Teeme uued valimised, kus inimesed teavad, kelle poolt ja miks nad hääletavad? Ma kardan, et tulemus ei tuleks väga palju erinev. Nii et ainus lahend: Lepime kütuseaktsiisi tõusuga.

Räägime suhtes olemisest. Ma nägin üks päev und, et ma olin suhtes ühe neiuga oma lähedasest tutvusringkonnast ja uni lõppes sellega, et ma jäin rongi alla. Esiteks, ma mingil määral usun seda jama, et unenägudel on tähendus. Sageli on need seotud küll meie soovide ja unelmatega, aga vahel äkki on mõni eriline uni. Igal juhul, järgmisel päeval peale und, sain ma teada, et ta on suhtes. Ja ta oli oma poisssõbra (ma ei tea, kas nad klassifitseerivad end nii, aga ma kasutan selguse mõttes seda terminit) peale pahane, põhjustel, mida ma teiega ei jaga, sest ma ei tohiks isegi teada. Ja siis ma sain teada, et see neiu ei taha enam koosviibimisi korraldada ja see on minu arust kurb. Päev hiljem sain teada, et mu üks sõber on pahane selle poisssõbra peale, sest ta hoidis oma suhet salajas. Kogu minu jutu mõte on selles, et äkki mu unenägu ennustas seda kuidagi ette. Ma nägin suhet ja mingit õnnetust. Tõsi, küll mitte 100% täpsusega, sest ma olen ikka vallaline ja kuigi on kurbus, siis kõik on vähemalt elus.. Tulles tagasi suhete juurde. See neiu oli oma poisssõbra peale pahane põhjusel, mida mina ei mõista. See oli täiesti tühine põhjus. Nii et see pilt, mida ma ükspäev nägin oli vast tõsi. Üks laps ütles teisele, et "Ma armastan sind!" "Nii nagu täiskasvanud?" "Ei, päriselt." Ja ka mina tahan sellist armastust. Kus ma võin teha kõike, mida ma tahan (kui mul on piisavalt hea partner, siis ma ju ei peagi lisaarmastust mujalt otsima), saan oma partnerit usaldada ja kõik on õnnelikud.

Kallid "sõbrad". Ma võiks ju üles otsida selle artikli, aga why bother, millal ma enne internetile viidanud olen. Aga ma tahan rääkida spoileritest. Peamiselt GoT spoileritest. Ma olen see fänn, kes vaatab ainult sarja, aga otsib youtubest lisainfot. Jumala eest, et lugema ei peaks. Aga millegi pärast loodi ju spoilerite reeglid. Ja ma kirjutan need siia nagu need mul meeles on.
* Igapäevase sarja osas: Oota pool päeva ametlikust eetris olemisest. Kui hommikune sari, räägi pärastlõunal, kui õhtune, siis alates hommikust. Anna võimalus soovijail järgi vaadata.
* Iganädalase sarja osas: Oota 36-48 tundi ametlikust eetris olemisest. Ehk siis kaks päeva, sest osades riikides on asjad hiljem eetris, osad ei saa kohe kätte seda ja 2 päeva ei ole kedagi tapnud.
* Hooaja lõpp: Oota 2 nädalat ametlikust eetris olemisest. Sageli on need väga olulised ja teised võivad lisaaega vajada.
* Sarja lõpp: Oota aasta ametlikust eetris olemisest. Ma tean, see tundub palju, aga äkki mõni pole midagi näinud ja lõppu ei ole ilus ette öelda.
* Raamat: Oota 10 aastat ametlikust müügiks tulemisest. Ma tean, et see on pikk aeg, aga raamatud on sageli väga olulise sisuga ja täis suuri spoilereid.
Ma tean, et see tundub ületamatu. Ja selleks on üks oluline erand. Eeldusel, et kõik vestluses osalejad (ka kõrval olevad kuuljad) peavad nõus olema, et seda arutatakse või on olnud eelnev autoriteedi poolt antud tähtaeg, mis ajaks peab olema tutvutud ja see tähtaeg on möödas.
Kuna ma tahan rääkida GoT osas. siis episood 3 spoilereid võib jagada 29. aprillil ja episood 4. alles 6. mail ja nii edasi. Mina ei loonud neid reegleid, aga need meeldivad mulle ja ma palun, et te neist kinni peaks. Lisaks on GoT 3. ja 4. episoodi vaatamine praegu üpris ebaseaduslik..

Lõpumärkmed:
Aga kell on palju, mul on ohtralt ülesandeid lähipäevil, nii et adjöö ja muud ilusad sõnad, mida me liiga harva kasutame.
Aga teile nagu alati:
Naerata ja räägi kellelegi midagi, keegi on ikka nõus kuulama.

Järgmise korrani
Janus Pinka 21. aprill 2015

Sissekanne nr. 216

Päevad 620-626
109 päeva kainena ehk mis edasi saab..

Hey. Ma võiks lasta teil arvata, kes ma olen, aga arvestades, et ma ei saa mingit tagasisidet, siis võite lõpust vaadata, et see olen ikka mina.. Aga kell on 18:40 ja mul ausalt ei ole viitsimist midagi targemat teha. Võiks õppida, võiks sotsiaalne olla, aga see kõik on nii keeruline ja arusaamatu, et vahel tuleb puhata.

Päevamõtted:
Kaur Kender kirjutas nihilistis midagi, et herr Ilves on öelnud, et kui nad ründavad, siis 4 tunniga on kõik läbi. See väide häirib mind natuke. Miks? Sest see on otsene viide võimalusele, et Eesti osaleb sõjas, võimalusele, et me kaotame, ja võimalusele, et me kaotame liiga haledalt. Lisaks häirib mind asjaolu, et see juhtub 4 tunniga. Mis tähendab, et nad vallutavad, hoiavad ja kindlustavad tugipunktid üle Eesti 4 tunniga. Hiljuti ütles keegi mulle, et mingi praam sõidab Ruhnule 8 tundi. Lisame veel sinna aja, mis kulub vaenlasel sellele praamlaevale jõudmiseks. Isegi kui nad liiguks kiirkaatriga tundub kahtlane, et nad jõuaks Ruhnule alla nelja tunniga. Ühesõnaga, on meil olukord, kus me oleme jällegi kinni idees, et Tallinn on Eesti ja see ei ole hea. Mõni ime, et siis kõik Soome tööle lähevad ja Rootsi peitu poevad. Aga kõige enam häirib mind idee, et kogu selle idee alus on see, et Venemaa on suur ja paha vaenlane. Ma käisin alles hiljuti Venemaal. Ma olin seal 3 päeva. Ma ausalt ei näinud midagi halba, ma ei kuulnud ühtegi paha sõna nende poolt või vähemalt ei mäleta seda. Ühesõnaga ei ole probleem Venemaa tavainimestes. Probleem võib leiduda juhtimisorganites. Kuid samuti nagu Hitleriga tekib mul küsimus, kui mitu inimest Putin isiklikult tapnud on viimasel ajal? Me ei saa eitada, et see, mida tema võimuoleku ajal Ukrainas tehtud on, ei ole hea. Aga me ei saa ka eitada, et kui iga viimane sõdur ütleks ei, ma ei tapa, siis oleks olukord lahendatud. Aga ei.. Sõda ei ole nii nagu mina tahaks. Sõda on nii nagu võitjad tahavad. Sõda on kurb ja nõme ja täis laipu. George S. McGovernile on omistatud sõnad: "I'm fed up to ears with old men dreaming up wars for young men to die in." Ja ka mina arvan nii. Miks on nii, et minul on suurem võimalus surra sõjas, mida ma ei taha, kui kellelgi, kes on oma kabinetis sõjamõtteid mõlgutamas?

Ja kui ma teid juba süüdistan asjades, milles teie süüdi ei ole, siis vana hea feminism. Ma olen feminist. Viimase piirini viidud ja valmis iga sekund sellest loobuma, aga ma olen feminist. Aga igakord, kui ma kuskilt seda sõna loen, siis on tegemist naiste probleemidega. Ja mina olen niivõrd vanamoeline, et ma tahaks, et feminism oleks soolise võrdõiguslikkusega seotud. Ja see tähendab, et ka meeste probleemidel peaks olema arvestatav kaal ja sisu. Okei, ma saan aru, et naisi vägistatakse, ahistatakse, tehakse lollakaid nalju, et nad on rumalamad, nõrgemad ja peaks köögis olema, aga olgem ausad, see stereotüüp on aegunud. Ma tean naissoost isikuid, kes on minust targemad tugevamad ja suudavad vähem süüa teha. Aga meil meestel (vähemalt minul) on ka probleeme. Esiteks, meist eeldatakse liiga palju. Ma ei kavatsegi sinu jaoks kõiki uksi avada, ma ei kavatsegi sind kaitsta, ma ei kavatse igale sinu soovile vastata, ma ei kavatse sinu jaoks ideaalne olla, ma ei taha iga liikuvat asja rautada, ma tahan olla mina. Laisk, lollakas, igav, rahulik, sõbralik, hea südamega ja täiesti aus. Ja kui see ei vasta sinu soovile, siis on kuskil sinu jaoks keegi teine. Ja siis tulles tagasi sõja juurde. Miks on nii, et minul on kohustus ajateenistus läbida, aga naistel ei ole? Sellepärast, et nemad sünnitavad lapsi? Inimesed, meil on ülerahvastatus, meie planeedil ei ole kunagi varem nii palju inimesi olnud. Ja ma vähemalt ei ole kuulnud ühtegi muud argumenti. Kerge kajana see, et nad on nõrgem sugupool, aga see ei ole tõsi. Ühesõnaga ma arvan, et ajateenistus peaks olema kõigle vabatahtlik või kõigile kohustuslik. Teate küll, võrdsus. Ja siis meie piirangud. Ilma, et see üldsusele imelik tunduks, ei tohi me nutta, meiki kanda, juukseid kummaliselt värvida, seelikuid kanda, naised saavad enam kohtadesse tasuta sisse (aga jah, ma tean miks ja üks osa sellest ei meeldi mulle..).. Aga naistele on see lubatud. Ja see kõik on natuke liiga raske, et aru saada, miks võrdsus nii keeruline on.. Ühesõnaga feminism ei ole naiste ega meeste mure, see on inimeste mure.

Fighting pits. Pisikesed urkad võivad olla lahenduseks kõigile meie muredele. On inimesi, kes tahavad oma vägivalda välja elada. On inimesed, kes tahavad millegi peale kihla vedada. On inimesi, kes leiavad, et vägivald on liiast ja tahad protesteerida. Järelikult tuleb luua riiklikult reguleeritud kaklusurkad. Vabatahtlikud saavad seal kakelda (vahel "kogemata" võivad surra ka), rikkad saavad panustada ja võita või kaotada (riiklikud maksud peale ja riigieelarve kasvab) ja inimesed saavad protesteerida, et selline asi on olemas. Kas ei ole mitte tore. Ja siis võime teha nii, et teeme tasuliseks, kas toimub. Iga päev saab riigile annetada, kas selle poolt või selle vastu ja siis kummale rohkem raha pannakse läheb läbi. Kui makstakse, et ei toimuks, siis ei toimu, kui vastupidi, siis vastupidi. Võimalused ka ettemaksuks, et mingil kindlal päeval oleks võimalus suuremaid kaklusi pidada. Igale maitsele midagi, 1vs1, 2vs2, 3vs3vs3 jne,  last man standing, king of the hill ja mida kõike veel. Rikkad saavad oma lemmikule lisavarustust anda. Kõik on selle taga kinni, kuidas seda rahvale serveerida. Aga peaasi, et asi vabatahtlik oleks.

Kuskilt üks päev lugesin, et lühikestel kuttidel ja paksudel tüdrukutel on raske omale kaaslast leida. Aga ma vaatasin ringi. Ja vähemalt kuttidel ei tohiks suurt probleemi olla. Ma olen üpris sageli ümbritsetud neidudest, kes on superlühikesed. Ma tunnen end hiiglasena. Okei, tihti on nad juba suhtes normaalse pikkusega või pikemate kuttidega, aga samas mõni peaks ikka veel vallaline olema ju. Ja siis paksud tüdrukud. Ma ei tahaks teid üllatada, aga te saate kaalust alla võtta. Mul on üks sõber, kes oli üpris ülekaaluline ja siis ta võttis end kätte ja nüüd on üks lihaselisemaid kutte, keda ma tean. Ja siis on üks tuttav, kes oli paks ja siis võttis kaalust alla. Arvestades, et me käisime aastaid samas koolis ja ma märkasin teda alles siis kui ta normaalkaalus oli, on see ilmselge näide, et ma olen rõve mölakas. Oih, ei, see on näide, et kaalust saab alla võtta.

Minu usk. Ma ei tea ikka veel, mis saab peale surma. Ja see on minu arust iga usu põhitunnus. Kes sünnib uuesti, kes kaob üldse ära ja kes läheb edasi põrgusse või taevasse. Aga kuna ma lubasin midagi teile rääkida, siis noh.. Kõigepealt on põhimõte, et on head ja halvad teod. Lihtne matemaatika, kui su heade tegude väärtus on kõrgem kui halbade tegude väärtus, siis juhtub häid asju, kui mitte siis mitte. Ühe osana, on see ilmselt kuidagi seotud surmajärgse olekuga. Iga halb tegu on heastatav, erandita. Aga mõne heastamine võtab kauem aega. Siis on ka karma. Mingil määral tahaks kehtestada mõne käsu "kümnest" käsust. Kui ma neist enamust teaks, oleks ka päris tore. Siis ei ole keelatud asjad, millega sa kellelegi kahju ei tee. Alkoholi võib tarbida täpselt nii kaua ja sellises määras, kuni sa mitte kuidagi mitte kellelegi koormaks ei ole. Ja selliseid asju on tohutult veel. Aga kuna ma ei saa veel päris kindel olla milleski, siis ma ei hakka teile ilusaid valesid ka kokku rääkima.

Viimase teemana tahaks rääkida Troonide mängust. Internetti lekkis viienda hooaja 7 esimest episoodi. Tõsi 4 neist on väga kiirelt levinud ja väga populaarsed, aga olgem ausad, see ei ole hea. Miks? Esiteks, see on alati olnud iganädalane jututeema. Nädala alguses vaatasid Troonide mängu ja said nädal otsa järgmise episoodi üle mõtiskleda. Nüüd? Sul on võimalus poolteist kuud asja ette vaadata ja siis nõme spoiler olla või esimese nädalaga kõik ära arutada ja siis kuu aja pärast kõik ära unustada. Teiseks, kui me kõik selle salaja alla laeme või netist illegaalselt vaatame, ei saa telekanalid vaatamisi. Järelikult ei saa sarja tegijad lisaressurssi ja siis tuleb 6. hooaeg odavamalt teha ja siis kvaliteet kannatab.. Nii et siin on teile üleskutse. Istu iga esmaspäev kell 22:00 teleka ette ja vaata vähemalt uuesti või lase kasvõi telekal tühjalt taustal joosta, aga iga vaatamine võib natukenegi mõjutada. Ja see sari on seda väärt, et seda vaadata.

Lõpumärkmed:
Mu emal on sünnipäev. Palju õnne!!!
Kui sa tahad mind sotsiaalmängude osas aidata, siis kirjuta. Kui sa ei tea, mis see on, siis kirjuta. Kui sa tahad mulle midagi kirjutada, siis kirjuta.
Ma võiks veel teile midagi öelda, aga ma ei viitsi.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest tegelikult ei ole asi nii hull,

Järgmise korrani
Janus Pinka 15. aprill 2015

Sissekanne nr. 215

Päevad 605-619
Enam kui 100 päeva kainena ehk kõik mu ümber tundub nii katki, kole ja hirmus..

Pea valutab ja süda on paha, aga ma ei ole nii ammu bloginud, et vahel võib ka. Homme on nii palju kohustusi, et ma ausalt ei tea, kuidas ma kõigega hakkama peaks saama. Ühesõnaga, kui ma nädalavahetusel ikka veel internetti reostan, siis teadke, et ma olen elus. Või halvemal juhul, keegi häkkis mu kasutajatesse.

Päevamõtted:
Räägime usust. Usust rääkides ei ole ju kunagi midagi halvasti läinud. Mul on mure sellega, et miks meil on ususõjad. Suurem osa meist usuvad, et on üks jumal. Me lihtsalt kutsume teda teisiti. Aga miks ei võiks nii olla, et kui seadus selle vastu ei ole, siis ei ole meie ka. Näiteks loome riigi, kus minul on peekon ja naabril on kaks naist. Kumbki meist ei kaota ju sellest midagi suurt. Me mõlemad saame edasi elada ka siis kui teisel on midagi, mida meil endal ei ole. Aga ei, ma tegelt ka ausalt luban, et ma mingi aeg hakkan korralikumalt oma usku teiega jagama, aga see on suht raske protsess, sest ma olen pisut matemaatik ja moraali osas on raske arvutusi teha. Ja ma ei tea ikka veel, mis saab kui inimene sureb.

Üks mu fb-sõber jagas oma seinal mingit oma kirjutist koolikiusamise osas. Ütleks, et see oli natuke liiga lähedane teema ja kui ma nüüd aus olen, siis vedas see liiga palju haavu liiga kiiresti ja liiga laialt lahti. Aga ei noh, ega ma enam ikka midagi teha ei saa. Suure osaga leppisin isegi mingil määral ära, kasvatasin endale isiksuse ja noh ülejäänudega ei viitsiks ma enam isegi kokku saada. Kuigi ma ei saa aru inimestest, kes julgustavad, rääkides, et see on elu loomulik osa ja kasvatab iseloomu. Kui sa oled üks neist, joo pesuvalgendit, raisk. Jah, see kasvatas minus iseloomu. Ma olen suhteliselt tuim endasse hoidev antisotsiaal, kes mõtleb igapäevaselt surmast, piinamisest ja millest iganes veel. Ma ei suuda ikka veel enda vanuste inimestega korralikult läbi saada. Ma ei usu, et autoriteedil on mingit võimu ja ma ei hooli millestki, sest ma tean, et kõik lõpetavad suht samas kohas. Okei jah, ma harjusin kogu selle pasaga ära ja mulle on natuke raskem haiget teha, aga samas johhaidi, ma ei suuda inimestele silma vaadata, iga mu tegu peab olema minu enda poolt võimalusel kontrollitud, ma võpatan iga väiksema ootamatu heli peale, ma suudan taluda vaid etteteada ja hellasid puudutusi. Mul on 1000 hirmu asjade ees, mis ei juhtu. Mul on õudusunenäod sellest, mis kunagi ammu juhtus. Mul on väga üksikuid mälestusi lapsepõlvest, sest ma olen sunnitud suht kogu oma alateadvuse maha matma. Ja mis kõige hullem. Ma ei suuda mitte kedagi usaldada. Ma kardan, et kõik üritavad mulle kogu aeg kuidagi haiget teha. Ja kui ma saan kasvõi natuke haiget tundub mulle nagu kogu mu maailm laguneks laiali ja mingit pääsu varemetest ei ole. Koolikiusamine tekitas enesekriitilise salatseva rahuarmastaja, kas pole mitte f***ing tore lugu küll.

Ma olen pedekott. Ole mureta, ma ka ei tea, mida see tähendab, aga üks anon ütles mulle nii, peale seda kui ma teda kergelt heitisin tema suhtelise saamatuse osas. On äärmiselt imelik mõelda, kui kõrgelt anonid endast arvavad. See ongi vist meie generatsiooni häda. Põhja-Euroopa suurim katastroof minu elu jooksul oli vist märtsitorm 2005. aastal või vähemalt on see ainus, mida ma üldse mäletada suudan. Okei, Breijvik lasi ka mõned inimesed maha, aga see toimus teiselpool Läänelompi, nii et ega see tegelikult meid ei mõjuta ju. Meil ei ole mingit respekti millegi osas, me oleme harjunud kõike saama, kõik valetavad meile, et me oleme ideaalsed, toredad ja nunnud ja siis me räägime üksteise seljataga, et üks on lits ja teine lollakas. Ja siis kui keegi meile julgeb öelda, et meie ei ole ideaalsed, siis me solvume. Ma saan aru, kui sa solvud, sest keegi ütles sulle sinu nime pihta, et sul on probleem, aga johhaidi, kui sa oled anon, siis on asi teine. Anonitel ei ole mingeid elementaarseid õigusi. Anon on madalam kui muru, anonile võib öelda tuhat solvangut, tuhat mõõka võib anoni südamesse torgata, anon ei sure, anon ei nuta, anon ei naera, anonit ei ole olemas. Aga samas on anon kõrge müür, ta võib lihtsalt niisama olla, teda ei mõjuta tormid ega tuuled. Anon on idee. Kui anon üritab kõrgelt ära panna, tuleb ta maa alla taguda, kui anon midagi öelda üritab, võib ta ikkagi maa alla taguda. Kui anon sind kiidab, siis on see tühi lause, sest ta on anon, see on nagu loeks supermarketi seinalt "Sa oled ilus, osta makarone 499,99$/g." Kui anon sind ülistab, siis on see tühi lause, sest anonit ei ole olemas. Anon on idee. Ideel peab olema vundament, millelt kasvada. Peavad olema faktide näol tugipunktid, millest kinni haarata. Peab olema midagi, mida sa varem teadsid. Ja kui sa ei suuda sellega leppida, et anon on nukker olla, siis ära ole anon. Lase endale nimi, nägu ja paremal juhul ka natuke iseloomu tekkida ja sära. Võta vastu kõik solvangud ja võta vastu kõik kiitused. Kui sa teaks, mida su sõbrad sinust räägivad, siis olen mina isegi sõbralik. Ole anon, aga vaid omal vastutusel.

Mäletate Spookyboobsi. Ma ei tea mitu korda ma olen öelnud, et ma olen nüüd ausalt temast üle saanud ja edasi liikunud. Aga kahjuks see ei ole nii. Ta on mu mõtetes tagasi. Ja kõige imelikum on see, et ma isegi ei suhtle temaga. Ma ei suuda isegi öelda, miks ta mulle ikka veel meeldib. Vahest ta isegi ei meeldi, aga mu ajul ei ole muud teha, kui temast mõelda. Tundide kaupa. Kui ma hommikul ärkan, siis ma mõtlen, et ta on ideaalne, kui ma kohvikus lõunat söön, siis ma mõtlen, et ta on ideaalne, kui ma õhtul magama lähen, siis ma mõtlen, et ma olen loll, et ma jälle nii vähe magada saan, aga tema on ideaalne. Ja see ei ole mulle hea. Vähemalt minu arust. Ma arvan, et ma peaks edasi liikuma, aga arvestades minu sotsiaalsust, siis ma ei tea. Ma reaalselt ei mäleta, millal ma viimati kellegagi rääkisin millestki, millel oli isegi kerge alus jõuda mentaalselt ja või füüsiliselt lähemale mingiski sellises mõttes. Enamjaolt on viimasel ajal vestlused koolist ja või toidust. Ja see ei ole hea.

Mäletate mul oli mingi kummaline asi, mis mind täpiliseks muutis. Noh, see ei ole tagasi tulnud ja peamine kahtlusalune alkohol ei ole ka minu sisse sattunud. Igal juhul on üks neiu minu laiast tutvusringkonnast sarnase haigusega haiglas tilgutite all. Jah, ma kardan natuke.. Aga jah, ma olen juba enam kui 3 kuud täiesti kaine olnud ja ma ei kurda. Alkoholist rääkides. Ma sain teada, mida mu toakaaslane joob. Viskit. Ta joob viskit. Ja siis juhtus kummaline asi. Käisin ükspäev saunas. Kuna mul on kodus alkot üle, siis hea sõbrana võtsin ma külakostiks kummalegi teisele saunatajale ühe sommersby kaasa. Viisakus ennekõike. Ja siis üks neist ei joonudki ja teine jõi vaid ühe. Ehk ma tõi ühe koju tagasi ja asetasin selle oma riiulisse. Jutumõte on see, et ma ei võtnud neid sommersbysid oma riiulist, aga õhtu lõpus oli seal üks juures ehk isegi kui ma ei joo, siis tuleb mu riiulisse alkoholi juurde. See ei ole normaalne. Õnneks ei ole see riiul mul väga kunagi jalus, nii et ma vähemalt ei pea kogu aeg oma alkolaoga silmitsi olema.

"reaalselt ainus mees vist, kes pole threesome'iga nõus, ja ta sai endale bi-curious/kapi-bi tüdruksõbra. milline juhus." Täiesti uskumatu ju. Ma ei tea. Ma ikka ei usu, et selline inimene olemas on. Tal on ilmselt midagi viga. Minu vanune noormees, kelle tüdruk oleks kolmikseksiga nõus ja tema ei ole. Ma olen aseksuaalne ja isegi mina ei ütleks ilmselt sellele ei. Eriti veel arvestades, et ta tüdruksõber on 10-palli skaala ülemises otsas. Minu väiksesse peasse, mis on täis igasugu kummalisi asju ja ei sisalda suhtesolemise põhiküsimustest mitte midagi, ei mahu see ära. Ma saan aru, et imelik oleks seda ehk tüdrukule pakkuda, aga kui tüdruk ise pakub, et ta on nõus sinu ja veel ühe tüdrukuga tegema kummalisi vallatuid asju, siis ma enam aru ei saa. Aga ju ma olen siis madalate ootustega inimeste osas. Või noh vähemalt on väike lootus, et inimkond ei ole päris hukas. Ma saan isegi aru, et see ei tohiks olla igapäevane harjumus, aga noh, proovida ju võiks. Nii öelda varbad vette kasta.

Päeva viimane mõte siis: Istusin ruumi 212 tagumises vasakus nurgas ja ma ei mäleta, mida ma täpselt tegin, aga keegi ei vastanud õppejõu küsimusele. Ja siis ta ütles midagi sellist, et "okei, eks ma siis küsin kedagi. Neiu vasakus tagumises nurgas palun." Minu ees ja minu kõrval istusid kaks neidu. Ja siis ta kordas ennast. Keegi ei saanud aru kumb neist vastama peaks. Ja siis ta tegi paar sammu lähemale ja parandas ennast, et "oh, noormees, teie vastake." Suht kummaline tunne oli. Suht imelik oli olla. Sa reaalselt tunned seda, kui kogu ruum üritab korraga naeru tagasi hoida. Aga mis seal ikka, õnneks ma teadsin ta küsimusele vastust. Aga see ei olnud hea, see ei olnud ilus ega tore. Meenus Rootsi ja ka seal oli inimestel raskusi mu soo tuvastamisega. Aga noh, ma ei tea. Kui ma oleks natuke vähem sooneutraalne, siis see häiriks mind ilmselt rohkem, aga anname andeks. See õppejõud elas ilmselt üle viimased 3 jääaega  või ehk oli tema isegi esimene olend, kes kahel jalal kõndima õppimas ja ma ei imestaks, kui ta mõnd kivikirvestki omaks. Jah, ta on vana.

Lõpumärkmed:
Ma olen reaalselt täna päev otsa õppinud ja Taylorit kuulanud. Võite twitlerist vaadata, mida youtube mulle taylori vahele soovitas. See oli kummaline.
Aga mul on nii palju ja teha ja nii vähe aega, et peace out ja katsun järgmine kord lühema ooteajaga teile midagi kirjutada.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest vahel on ilusad asjad ka mujal kui filmides..

Järgmise korrani
Janus Pinka 8. aprill 2015