Sissekanne nr. 250

Päevad 1070-1072
Ma pole ammu midagi sellist tundnud..

Hey. Mina siin. Kuidas mul läheb? Hästi.. hästi imelikult..

Päevamõtted:
Kas sa tead seda tunnet, et kõik on ülichill ja võrratu ja hea. Ja siis juhtub kõige minimaalsem negatiivne asi ever ja teine ja kolmas ja neljas ka. Ja siis need kuhjuvad niivõrd suureks, et sa ei olegi päris kindel, mis toimub. Sul tekib üleöö sisetunne, et sa oled rikkumas iga oma põhimõtet, sa mõtled isegi nendest loobumisele. Sa tahad tekitada olukorda, kus keegi, ei sina ise ega keegi sinu ümber, haiget ei saaks. Sul tuleb idee, et taanduks. Sa põhimõtteliselt jooksed kõigest eemale. Sa arvad, et sa oled enda ohutus nurgakeses, kus sa oled saanud rahulikult olla juba aastaid. Kõik hakkab ju vaikselt hea tunduma, sest keegi ei saanudki haiget. Aga tuleb välja, et see nurgake ei olnudki nii vaikne ja rahulik, kui sa arvasid. Ja siis sa saad teada, et sellega tegid sa kellelegi haiget. Sa kulutad tunde ja päevi õnnetusehunnikuna nurgas olles ja siis mõtled, et põrgusse sellega, teeme asjad korda. Ja siis sa üritad ja kõik lõppeb sellega, et sa tegid veelgi enam haiget inimestele, kelle osas su ainus motivatsioon oli, et teeme nii, et nad ei saa haiget. Ja siis tekib sul mõte, et kõik on perses, sa rikud veel mõnda põhimõtet ja nüüd oled segaduses. Mitte miski ei lähe ju kordagi nii nagu sa tahtnud oleks. Mina nüüd tean seda tunnet, ei soovita.

Käisin Tallinnas. Keegi teist ei tahtnud minuga kokku saada. Pole hullu. Saingi õega enam aega veeta. Käisime kinos (ma olin ainus inimene, kes vaatas filmi algusest lõpuni), mängisime tennist ja sõime jäätist ja tegime üldse mingeid imelikke asju, mida õed-vennad teevad. Ühel õhtul siiski leidsin momendi (loe: ~8 tundi keset ööd), et käia sõbrannal külas. Ülikerges joobes ja sooviga vaid kõigile kõige paremat teha, tekkis idee "Project Happiness". See tundus sel hetkel kõige parema ideena ever, sest sest see lõi aluse, et kõik saab korda, kõik tundub hea ja armas ja võrratu. Ja vähem kui 24 tundi hiljem, nentisime me mõlemad, et see projekt kukkus haledalt läbi ja võib olla kõige kohutavam idee inimkonna ajaloos. Ja kuna ma olin omadega niivõrd segases olukorras, ei tegelenud ma sellel Tallinna visiidil isegi D&D'ga.

Ja nüüd olen ma ~Jõgeval. Vanemad ütlesid mulle tsau ja jooksid minu masendunud oleku eest minema. Kõigi lootuste kohaselt tulevad nad ikkagi uuel nädalal tagasi. Vaid ülekaaluline ärahellitatud kiisu ei suutnud minust eemale joosta (söök ja paitavad käed on ju ikkagi minul ka olemas). Aga kui sina leiad, et sa tahaks midagi teha. See ei pea olema midagi suurt. Ehk tahad minuga lauamänge mängida või mingi maja katusel päikesetõusu vaadata. See ei pea ka olema midagi väikest. Ehk tahad lauamänge mängida või mingi maja katusel päikesetõusu vaadata. Peaasi, et see oleks minuga ja midagi, mis mulle meeldiks, näiteks mängime lauamänge või vaatame mõne maja katuselt päikesetõusu. Kõik pakkumised on oodatud ja ehk me isegi mängime lauamänge või vaatame mõne maja katusel, kuidas päike tõuseb.

Mingi aeg oli jaanipäev ja sellega seonduvad üritused. Ja kui välja jätta asjaolu, et ma ilmselt mingit seadust tahtlikult rikkusin, et ma inimestele vb kogemata haiget tegin, kõige kohutavamat improv teatrit nägin ja enesele teadmata jätsin ühe noormehe tuttavatele mulje, et ta on "alternatiivsete" maailmavaadetega, oli isegi täiega tore. Sain lauamänge mängida ja kohtusin ideaalilähedase inimesega. Hüppasin esimest ja ilmselt viimast korda üle jaanitule. Suutsin ka end niivõrd täis juua, et ülejärgmisel päeval oli ikka veel paha olla. Ja see võtabki enam vähem kõik kokku, mida ma arvan, et te ei tea, aga tahate teada. Kui ma eksin, anna teada. Kuigi me mõlemad teame, et sa ei tee seda.

Lõpumärkmed:
Ei, ma ei lõpeta sinuga igaveseks suhtlemist. Selleks, et ma kellestki korrakski loobuks, peab ikka midagi erakorraliselt kummalist juhtuma. Ja su positiivsed jooned hüvitavad selle mitte nii väikese vea.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest sinuga ei juhtu midagi halba.

Järgmise korrani
Janus Pinka, 29. juuni 2016

Sissekanne nr. 249

Päevad 1065-1069
Heheheehe, 69!

Hey! Mina siin.

Päevamõtted:
Ma tean, et oleks võinud pikemalt ette hoiatada.
Aga, ma olen täna kuni teisip Tallinnas. Kui sa leiad, et sa tahad minuga kokku saada, anna teada. Samas võime mujal ja muul ajal ka kokku saada.

Lõpumärkmed:
Väga sisukas sissekanne on. Võibolla tuleb kunagi lähiajal midagi enamat ka.
Muutsin ligikaudu 5 varasemat sissekannet ära. Ja ainult sellepärast, et sa mainised seda.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest nii on vahel lausa hea.

Järgmise korrani
Janus Pinka 26. juuni 2016

Sissekanne nr. 248

Päevad 1059-1064
Seisan kuristiku serval ja mõtlen hüppamisest...

Hey. Mina siin. Üllatav, kas pole?

Päevamõtted:
Mingi kutt pussitas oma preestrist isa surnuks või midagi. Ja siis ma kuulsin väidet, et ilus, tark ja andekas poiss, kõik uksed olid avatud ja siis tegi midagi sellist. Ma tahaks ka elada sellises fantaasiamaailmas, kus Prints Võluv on hooliv lihastes tark ilus mees ja Doktor Paha McPahalane on küürakas õel armidega koletis. Aga ei. Reaalsus on see, et meie psühhopaadid oleme täiesti tavalised inimesed. Me oleme sõbralikud, humoorikad, vestlushimulised ja üleüldiselt toredad või siis vaiksed eraklikud geeniused. Täpselt nii kaua, kui me murdume. Ja siis te kõik üllatute, kui teada saate, milleks me võimelised oleme. Ja kõige lahedam on see, et keegi ei tea, kes meist murduda võib või mis selle tagajärjel sündida võib.

Ehk mõni teist teab, et ma läksin hiljuti katki. Totaalne süsteemi kokkujooksmine. Tuli välja, et väliselt tundus kõik okei. Aga karm reaalsus on see, et mul oli meeletult unetuid öid, ma ei suutnud ja kohati ikka ei suuda vastu võtta peaaegu mingit uut informatsiooni. Ma naeratan meeletult harva, ma mõtlen hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni negatiivseid mõtteid sellest, mis oli, ja sellest, mis tuleb. Mingil hetkel ma isegi nutsin. Viimane nutmine, mida ma meenutada suudan, oli kui keegi suri. Aga nüüd hiljuti võtsin ma end kokku. Hobune oli jala murdnud, ma lasin ta maha ja matsin maha. Kõik oli hea, rahulik, ma olin eluga edasi liikumas. Ja siis tuli keegi, kes ilmselt tahtis teha head. Ja hakkas surnud hobust kaikaga togima. Tuli minu juurde ja hakkas rääkima, et ma tegin midagi valesti, et ma peaks midagi tegema. Ja nüüd peale seda olen ma veel rohkem katki kui enne. Ma sain teada asju, mida ma ei oleks iialgi teada tahtnud ja nüüd on mul süümepiinad. Ühelt poolt on mul kahju, sest kui tema jutt on õige, siis ma tegin kellelegi haiget. Ja absoluutselt kõik, mis ma teha tahtsin oli see, et vähem haigetsaamist oleks. Ja siis te reageerisite mu tegudele. Tembeldasite mu süüdlaseks, sest te ei mõistnud mu motiive ja ma tegin midagi halba. Ja nüüd siin ma olen. Mul ei ole absoluutselt mingit motivatsiooni midagi teha, mu pea valutab, süda on paha, kõhus keerab ja peas on mõtted vaid sellest, et ma tegin haiget üritades haigetsaamist vältida. Ja nüüd kõigele lisaks hakkas mu süda jälle verd tilkuma. Mul on tunne, et ükskõik, mida ma ei tee, keeran ma midagi persse. Ja see on kohutav ja nüüd on mul teile palve.

Ärme enam kunagi sellest räägi. Ära isegi maini seda blogi sissekannet. Ära kommenteeri, ära anna ideid, kuidas asja parandada, kuidas mind muuta, ära lihtsalt maini seda seika mitte kunagi. Inimesed on juba liialt selle kõige pärast kannatanud. Matame maha ka selle osa hobusest, mis veel teil veel silma jäänud on. Oleme nagu Elsa ja laseme minna. Vahel on kõige lihtsam, kõige mugavam, kõige valutum lihtsalt teine põsk keerata. Mu elus on tuhat muud asja, millest me võime rääkida. Ja kui me sellest väikesest intsidentist enam mitte kunagi ei räägi, äkki ma siis paranen ära. Sorri, ma tegin vea ja ma ei oska ja ei taha seda õigeks teha. Olen neid ka varem teinud ja teen ka tulevikus, aga õpime neist ja laseme neil minna.

Päevamõtted:
Esimest korda ei taha ma, et te mulle tagasisidet annaks. Võta lihtsalt teadmiseks.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest siis on ehk natuke parem.

Järgmise korrani
Janus Pinka 22. juuni 2016

Sissekanne nr. 247

Päev 1058
Kaks postitust samal päeval? Peab olema oluline.

Nii. Teeme nüüd nii, et te ei hakka mitte iialgi enam halama, et mu blogi on avalik. Üks esimesi asju, mida ma inimestele enda kohta teada annan koosneb hunnikust esmapilgul kasututest faktidest: ma olen 183cm pikk Y-kromosoomiga värvipime russofoob (v.a. NHL'is ja võibolla kuskil veel). Ja siis on olulised faktid: Ma vihkan saladusi ja valesid ning mul on blogi. Minu blogis on kirjas peaaegu kõik, mis minuga on viimase 3 aasta jooksul juhtunud. Nii hea kui ka halb, nii ilus kui ka kole, nii rõõmus kui ka kurb, nii katkiminek kui ka kintsukuroi. Ja nii kaua kui mul see blogi on, see ka jätkub.

Ja kui sa loed seda blogi (totaalselt vabatahtlikult; ma ei ole sundinud kedagi lugema ja ei tee seda ka mitte kunagi tulevikus; ja kui sa ei loe praegu omast vabast tahtest, pane quiti, kuskilt ikka X leiad, mida vajutada), siis tuletan meelde, et sa oled kõrvaline isik minu elus. Vaata sinna aadressiribale. Seal on januse elu. Mina olen Janus. Sina oled osa minu elust ja ilmselt väike osa. Ligikaudu 99% teist on seda vabatahtlikult. See, et me samas kohas üles kasvasime, samadest asjadest huvitume või mida iganes veel, ei anna sulle õigust hakata minu elu elama. Sa ei pea isegi minu elus olema. Say f**k it ja väldi mind. Kui sa seda piisavalt kaua teed, siis sa oledki minu elust ja seega minu blogist totaalselt eemal. Minu elu ei tee ausalt kohe üldse mitte kergemaks, kui sa mu blogi ja mu elu kritiseerid.

Kui sa loed mu blogi ja tunned ennast puudutatuna, ära tunne. Enam kui mitte, oled sa osa mingist grupist. Ka kõiki neid eelnevaid asju on teinud mitmed inimesed mitmel korral ja just see-tõttu toon need esile. Kui sa oled mingi special f***ing snowflake, kes kommenteerib midagi erakordselt lolli, siis enam kui mitte see ei jõua siia blogisse. Ma pigem ütlen sulle päriselus, et see väide on loll, kasutu ja/või midagi muud.

Vist esmakordselt muudan ma oma blogis fondi suurust:
See on minu blogi, minu elu. Sa oled sellel lehel ja minu elus vabatahtlikult. Kui ei sobi, mine ära. Sa poleks esimene ja sa poleks viimane. Kui sa ei taha mind aidata, siis ära kommenteeri. 

Lõpumärkmed:
Jah, see on tõesti sinust inspireeritud sissekanne. Ei, ma ei vabanda, ei sinu, ei tema ega kellegi teise ees. See on minu blogi ja minu mõtted. Kui see sulle ei sobi, mine ära ja ära mitte kunagi naase.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sa oled osa minu elust ja vähemalt midagi võiks ju mu elus hea olla.

Järgmise korrani
Janus Pinka, 16. juuni 2016

Sissekanne nr. 246

Päevad 1047-1058
Ma laseks maailma tuhaks põleda, kui ma saaks tuha kuningas olla.

Ma olen katki. Ja ma ausalt ei taha ega viitsi ega jõua teeselda, et see ei ole nii. Ma olen nüüdseks umbes kaks nädalat katki olnud. Ma ei söö korralikult, ma ei maga korralikult, ma ei suuda talletada peaaegu mingit uut infot ilma, et ma teeks selleks meeletut pingutust.

Päevamõtted:
Ma läksin katki ühe inimese tõttu, aga mulle tundub, et nii mitmelgi inimesel on selle kohta reaktsioon. Aga sellel ei ole ju mõtet. Tema on ilmselt ainus, kes saab midagi teha, mina olen ainus, kes teab, mida ta teha saaks ja teie ei puutu asjasse. Aga tema ilmselt ei tea, mida teha, mina ei kavatse ka öelda, mida saaks teha ja teie ei puutu asjasse. Teie küsimus, et miks ma katki olen, saabki alati vastuse, ma ei tea. Ja kui täiesti aus olla, siis ma ei tea jah. Kõige enamlevinud teooria kohaselt ta meeldib mulle. Aga kas mitte äärmiselt kummaline reaktsioon: "sa meeldid mulle, ma ei taha sind enam kunagi näha."? Nii et mina otsiks põhjust mujalt. Ja selle teooria vastu räägivad ka mitmed muud vestlused. Aga pole ju üldse hullu, sest teie jaoks ei muutu ju midagi. Kui sa enne meeldisid mulle, meeldid nüüd ka. See, et teda enam minu elus pole on lihtsalt juhus ja me saame sellest üle.

Aga tuleb välja, et ma olen parem näitleja kui ma isegi arvasin. Olin siis päeva teeselnud, et kõik on okei. Ja siis kui õhtul see jutuks tuli, arvas üks mu sõbranna, et mul on olnud mingi valgustusmoment ja kõik on korras. Aga see kõik tekitab küsimuse, mida ma saaks varjata ja kas näitlemine on saladuse hoidmine või isegi valetamine. Kogu maailm on lava ja kõik on näitlejad vms ütles Shakespeare kunagi.

Aga kõik ei ole ju veel pahasti. Kui ma temast ei mõtle, ma vahel isegi naeratan, tunnen end hästi ja mida kõike veel. Tänagi nägin unes üle pika aja täiesti random und ja ta polnudki seal sees. Olid vaid müstilised olendid ja asjad. Äkki seekord ei olegi kõik valesti. Ja kui täiesti aus olla, siis ma olen juba pilgu muude asjade poole visanud.

Päevad enne-1059
Enne kuni täna

Eile käisin siis sõbranna sünnipäeval. Ja siis mul tekkis küsimus, et miks? Istusin siis rahulikult laua taga ja vaatasin mis internetis uut, kui järsku kuulsin kuidas teisel pool lauda algas teiste peokülaliste jõhker matsutamine. Nagu loomad oleks lahti pääsenud. Sama juhtus ka keset ööd, kui ärkasin korraks. Kuigi öösel oli kolmehäälne norskamine ja sääskede meloodiline harmoonia, mille vahepauside ajal oli rõvedat matsutamist kuulda. No ma saan aru, et tunded loovad üle ja hormoonid möllavad, aga jeesus küll, miks te seda nii valjult tegema peate? Saan aru, et endal on DNA'd liiga palju ja tahaks teistele ka anda seda, aga jeesus küll, võtke vaiksemalt. Kogu küla ei pea kuulma, et te seda teete.

Ah jaa. Ma olen natuke vähem katki kui enne. Peamine põhjus selleks? Alkohol. Aga mitte vist kõige tavalisemal kujul ehk ma ei uputanud oma muresid ära. Ma lihtsalt jõin end silmini täis ja halasin kellelegi ja siis paar päeva hiljem kuulsin sellest ja otsustasin, et see ei ole okei. Teiste (ilmselt küll paroodia pärast võimendatud) kujutluspilt minust ja minu halast oli kohutav. Nii et jah, ma olen küll ikka veel katki, aga ma kavatsen seda nüüd enda sees hoida. Nii et kui te ei küsi miks, kas ja mida, siis ma katsun seda kõike vältida kuni tuleb õige aeg.

But it's not all doom and gloom. Kuna algas suvi, siis on mul nüüd natuke vaba aega. Kavatsen selle kulutada selleks, et tegeleda asjadega, mis mulle päriselt ka meeldivad. Kavatsen jällegi otsida inimesi, kellega lauamänge mängida (mis on raskem, kui ma arvasin, sest minu ealised on palju enam huvitatud joomisest ja üksteisest tagarääkimisest ja mitte-minuealiste ja minu ühisjooni on liiga vähe, et vaid lauamänge mängida). Näiteks, lähen ma nüüd lähiajal Tallinnasse (võta ühendust, kui tahad kokku saada ja see on võibolla isegi võimalik) ja igakord kui ma seal olen käinud viimased paar aastat, olen ma mingil määral tegelenud D&D'ga. Eks näeb, mis seekordne visiit toob. Ja noh, mulle vaikselt tundub, et mingid muud asjad minu elus hakkavad ka paika loksuma. Loodame, et see juhtub suurel määral ja muudab mu maailma paremaks.

Lõpumärkmed:
See blogi on 99% ulatuses kirjutatud päeval. Osa sellest telefonis. Osa sellest on vist isegi loogiline, nii et ma olen enamust oma põhimõtteid rikkunud. Ma tõesti olengi katki.
Kui teil on küsimusi, tagasisidet vms, on kõik ikka veel täiesti oodatud.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest tuleb välja, et minu ja naeratuste osas on mingi võrratu seos.

Järgmise korrani
Janus Pinka, 16. juuni 2016

Sissekanne nr. 245

Päevad 1045-1046
Ma olen jälle katki..

Hey. Ma läksin eile katki. Eile siis mõtlesin pikalt ja kaua, et kas ma peaks sõbranna juurde minema. Mingite asjaolude kokkulangemisel ma siis tegingi seda. Algus oli ilus ja tore. Ja siis tuli Tema. Ja siis praktiliselt koheselt ma murdusin. Meeletu kiirusega läksin from hero to zero. Käed hakkasid värisema, süda läks pahaks ja kõhus hakkas keerama. Kui aus olla, siis ma ei suuda ikka veel mingit toitu oma kehasse panna, ilma kartmata, et see koheselt üles tuleb. Aga kell oli 2:14 kui ma ära läksin.

Päevamõtted:
Ja siis ma viskasin esimesele pargipingile, mis ette jäi, pikali. Ma oleksin võinud ka ühikasse jalutada, aga ma teadsin, et ma ei saaks sundmõtete tõttu magada. Ja nii ma pikutasin värske õhu käes, kuulates youtube'st depressiivseid laule ja ajasin käega sääski laiali. Ja siis ma mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin kuni sääsed mind niivõrd ära sõid, et ma otsustasin jalutama minna. Ma teadsin vaid ühte kohta kuhu minna. Surnuaeda.

Kell oli umbes nelja paiku, kui ma hakkasin sinna poole minema. Teel sinna loobusin Kõrgemast Jõust, sest ei saa olla Jumalat, kes oleks nii julm. Aga jah. Jõudsin sinna ja jalutasin seal mingi tunnikese. Otsisin ühte hauda, mida ma ei leidnudki. Ja siis jalutasin sealt minema. Ja kõndisin nii kaua kuni mu jalad valutama hakkasid. Umbes kolm sammu meetri kohta ja mõned kilomeetrid ja ma ei olnud ikka väsinud. Mingi hetk sain korraks aru, miks need emolapsed ennast lõiguvad (minulgi on veenil arm). Aga jah, jalutasin siis kodu poole. Jõudsin mõned minutid peale kella 6 ühikasse. Kuulsin toanaabri pettumust täis mühatust, viskasin voodisse pikali ja mõtlesin neid samu mõtteid umbes poole tunni jagu, misjärel ma lõpuks ära vajusin. Ja siis 11 paiku ärkas mu toakaaslane ja nii kui mu aju ära registreeris, et on aeg olla jälle aktiivne ja mõelda neid samu mõtteid, ärkasin ma üles ja enam magada ei saanud. Ja nüüd olen ma ülejäänud päeva lihtsalt istunud ja mõelnud neid samu mõtteid. Ja üritanud teha plaani selle osas, mis saab edasi.

Ma vihkan valesid ja saladusi. Sest viimase 24 tunni jooksul on need mõlemad tekitanud meelehärmi enamatele inimestele, kui ma tahaks. Ja ka ilusad väikesed valged valed on kohutavad, kui neid on liiga palju. Ütle kohe alguses inimesele, et see mida ta teeb on vale ja las ta parandab ennast. Liiga palju kordi olen ma näinud olukordi, kus valede ja saladuste tagajärjel on midagi p***se kukkunud. Palun teeme nii, et me töötame ühise eesmärgi poole ja see eesmärk on headus.

Mingi hetk, kui ma surnuaia poole kõndisin, mõtlesin sellest, et peaks jälle aretama mõttekäiku printsessist ja antikristusest. Aga mul ei ole piisavalt teadmisi selleks. Aga ma tahan, et mul oleks. Ma tahan, et ma teaks, mis tunne on kellelgi nuga kõrri, südamesse, neeru lükata ja mis juhtub, kui sa üritad inimest nülgida. Ma tahan teada, kui tugevasti ma pean lööma, et kruvikeeraja kellegi peasse käepidemeni matta, aga ilma, et see koljut totaalset pudruks lööks. Ma tahan teada, kui kaua sa saad inimest piinata ja mis juhtub, kui sa seda teed. Ma tahan teada, kui kaua ja kuidas peaks inimest ümbertöötlema, et teda murda ja endast sõltuvaks teha. Ma tahan teada, kas inimene tapaks, et vältida võimalikku surma. Ma tahan teada, kuidas erinevad haava nakatumised inimesele mõjuvad. Mul on nii palju küsimusi, millele ma vajan vastust enne kui saan seda teed jätkata.

Lõpumärkmed:
Ma tean, et ma nüüd rikkusin selle blogi põhimõtet.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest siis saad sinagi kedagi murda..

Järgmise korrani
Janus Pinka 1. juuni 2016