Sissekanne nr. 143

Päevad 250-255
Vahel on nagu tahaksin midagi muud...

Hey. Mina siin. Ma ei oskagi viimast kuut päeva väga kirjeldada. Suht tegevusetult on aeg möödunud. Aga noh, lahe on see, et ma olen palju mõelnud ja ma läksin reedel vara magama. Väga vara, enne kaheksat vist isegi. Ja ma olen kogu aeg väsinud, lihtsalt kogu aeg, aga und ei ole. Olen Z-z-z-zombie..

Päevamõtted:
Alustame sellest, mis on kuhugi kirja pandud, aga kõike ka sealt ei aruta. Esimene asi on küsimused. Ma pidevalt kasutan oma sissekannetes küsimärke. Aga ometi ei saa ma pea mitte kunagi mitte ühtegi vastust. Aga sellest ei ole hullu, sest ma olen harjunud, et homo sapiens ei suuda oma ajusagarate vahel sädemeid teha ja mõttetuld alustada.

Teine on viha. Ma loobun ühest viha olemusest. Ma olen öelnud, et mulle ei meeldi inimesed, kes on suhtes. See on vale. Ma vihkan inimesi, kes muutuvad. Loomulik on see, et inimesed, kes on armunud või suhtes on 100% teistsugused. Ma olen liiga palju kuulnud küsimust, et "kui mina suhtesse lähen, kas sa vihkad mind ka?" Vastus sellele on nüüd, et kui sa ei muutu, siis ei vihka. Aga kui sa ei muutu, siis sa oled esimene. Paare, kelle vastu mul midagi ei ole on hetkeseisuga rohkem kui üks. Ja kui sa väidad, et sa ei ole muutunud, siis sa oled veel kõigele lisaks ka valetaja, nii et ära tee seda.

Eesti keele tunnis tuli mainimisele sõna absoluutne. Sellega meenub alati Päikesekuningas ja absoluutne võim. Aga sellest ma rääkida ei taha. Pigem räägiks asjaolust, mida tuntakse, kui absoluutne võimu puudumine. See esineb tihedamini, kui me seda tahaks. Näiteks kui keegi vajutab püssi päästikule. Peale seda ei ole tal mingit võimu kuuli üle. Absoluutselt mitte mingit võimu. Ta saab aktiveerida mingi piduri, aga see ei oleks enam tema võim. Ja kui meil ei oleks manipuleerimist, väljapressimist ja usaldust, ei oleks meil ka kellegi teise üle võimu. Ja mille üle meil üldse võim on? Isegi kui ma tahaks, ei suudaks ma blogimist lõpetada. Panin küll aski kinni, aga ometi käin ma vaatamas, kas on uusi küsimusi. Neid on kaks.

Kui ruumis oleks mina, sina ja kuus inimest, kes mulle ei meeldi ja mul oleks revolver kuue kuuliga, tulistaksin ma sind kuus korda. Kõik teavad seda väidet. Aga kuigi ma isegi teaks, kuhu ja milliste vahedega sind tulistada, tekib küsimus, kes need kuus inimest oleks. Ma ei suuda leida kuut inimest, kellele ma isegi sellist saatust tahaks. Ja vähema kui kuue kuuliga ma sind ju piinata ei saa. Nii et sul veab, ole rõõmus.

Ma olen mitu korda vingunud poisikeste üle, kes maha suunatud pilguga, käed dresside taskupõhjas surmavalt pahasse koolimajja kõnnivad. Aga oleme ausad, minu ja ilmselt mõne mu lugeja vastassoo esindajad teevad paar kohutavat viga. Ma ei oska väga asja teie vaatenurgast vaadata, aga siin on paar asja, mida ma tahaks teiega jagada. Liiga sageli näen ma ilusaid tüdrukuid, kellel on väike vuntsike. Tegele sellega. Teine asi, mida ma tahaks mainida, on kontsad. Kui sa neid kanda ei oska, ära kanna. Kuni sa neid kanda ei oska, harjuta. Kõnni kodus pool tundi edasi tagasi, kõnni trepist üles ja alla, harjuta asjade maast üles võtmist, kõrgelt asjade kätte saamist ja mida kõike veel. Hangi endale kingad, millega sa suudad järjest olla enam kui pool tundi. Sest jube on vaadata, kuidas maani täis flamingod mööda kooli ja linnatänavaid ukerdavad. Meik ja riietus on maitse asi, nii et seda ei hakka ma isegi torkima mitte. Aga ometi on üks väike asi veel. Kunagi küsiti ühe mu sõbra käest, et mis on maailma ilusaim asi või enamvähem selline see küsimus oli. Ja vastus oli lihtne, arusaadav ja ma nõustun sellega 100%. See vastus oli Naeratus.

Ma ei taha/suuda/oska/saa/tohi ja nii edasi. Olles väike moraalne psühhopaat toon äärmusliku näite, sest see ehk jääb sulle meelde. Näide on väikese punapäise tüdruku vägistamine (miks? sest näide võiks ju selline olla). Paneme ainsaks eelduseks, et ma tahan (PS: ma ei taha.). Kas ma suudaks seda? Jah, ta on väike ja mina ei ole. Kas ma oskaks? 19 aastat rikutud televisiooni ja arvutimängudest nähtud asju võin öelda, et jah. Ma arvan, et ma saaks hakkama. Kas ma saaks? Kui ma leian väikese punapäise tüdruku, siis ju saan, nii et jällegi jah. Kas ma tohiks seda teha? Ei. See on ebaseaduslik ja ebamoraalne. Aga samas olen ma ju ennegi seadust rikkunud. Nii et jah. Järgmine kord, kui sa mõtled et sa ei taha/suuda/oska/saa/tohi, siis mõtle uuesti. Küsimus on vaid selles, kas sa teed seda.. PS: Palun ärge vägistage inimesi. See väidetavalt ei meeldi neile.

Aga ma ei taha, et mu blogi lõppeks asjaoluga, et ma suudaks väikeseid tüdrukuid vägistada. Nii et ma panen hoopis teid oma blogi sisse. Hakkan kõigile, kes on mainimistväärt andma koodnimesid. Otsustasin, et mehisemad kompanjonid saavad oma varjunimedeks kunagi elanud väejuhtide nimed, kas või naissoost. Ja kõik neiud saavad oma tegelase multikategelaste järgi ehk siis printsessid ja muud kaunitarid. Aga samas ei võta ma kelleltki nime ära. Kui sa tahad oma nime muuta, siis sul jääb selleks alati õigus. Ja mainin ära, et alles jäävad nimed on (täiesti suvalises järjekorras): Mr. Pancakes, Cockslapper, Don Jon, Kõu, Spookyboobs, GOD-liath, Luna, Unicorn, Minion, Optimus, Megatron, Töömees, Blue baby, Chuck Norris, Dominus, E, Saepuruplaat, Koerapliks, Kiisumiisu, Marlene, Uinuv kaunitar, Blondiin, Pardipoeg, Punamütsike, Tuhkatriinu, Päkapikk, Unicorn Penishead, Saatan, Pimp, Cookie ja Shrek. Ainsana kaotab oma varjunime Trimmer, sest käi persse, ******, sa ei meeldi mulle ikka veel.

Lõpumärkmed:
Ilusat naljapäeva teile.
Vahel on tahaksin midagi muud.. Kasvõi suvel õues pohmakat välja magada. Mis tähendab, et katsun Blue baby spnnipäevani (aprilli lõpp) 100% kaine olla. Isegi keefirit ja kalja ei joo.
Kell on palju ja ma enam täna ei blogi.
Ma olen viimasel ajal liiga palju armastusest ja usust mõelnud. Esimene ei lase mul öösiti uinud ja ma kardan, et minust ei saa head usklikku, liiga patune või nii.
Ma alandasin oma fb sõprade arvu 50'le ja sellest hetkel alla ei lähe. Mul on twitteris ka rohkem followere.
Kui sa tahad mulle midagi ******* osas öelda, ära tee seda. Säästa meid mõlemaid sellest.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill ja lilled on sageli ilusad asjad.

Järgmise korrani
Janus Pinka 31. märts 2014

Sissekanne nr. 142

Päevad 245-249
Emale ja isale ja sinule kah..

Hey. Printsess I-HATE-YOU-ALL-FOR-NO-REASON siinpool. Ma hakkan neid unfriendima, kes ei kirjuta, miks just nemad mu sõbrad olema peaks.
Räägime siis natuke viimasest 5'st päevast. Tegevusetu nädalavahetus, üliraske esmaspäev, sest ei maganud ja täna oli mingi mega imelik päev, sest kõik oli nii tavaline.

Päevamõtted:
Alustame sellega, et tsiteerime kedagi. Võtame Anton Hansen Tammsaare.
"Kõik, mis ilmas on ilusat ja suurt on minevikus. Ilus ja suur on surnud. Suured ja ilusad ajad on möödas."
Siia oleks paslik lisada "Noorus on hukas"
Aga miks ma seda teiega jagan? Põhjus on lihtne. See ju ongi nii. Me ei ehita püramiide, selle asemel on meil hiigelprügilad, me ei ehita hiiglaslikke kuldkujusid, nende asemel teeme iPhone ja Sparta sõdurite asemel kasvatame vinguvaid hellikuid. Lood Helenast on asendunud 10 palli süsteemiga paneks või ei skaalal. Suurte kangelassõdade asemel on maailm täis poliitilisi lollusi. Aga ometi on ju ka meil nii palju ilusat. Rohi ei ole küll nii roheline, aga vastniidetud murulõhn ei ole kaduma läinud, taevas ei ole ju nii sinine, aga ometi on see lennukeid täis, lumi pole nii valge, aga ometi leidub lolle, kes seda suhu pistavad. Kui otsida leiab kõikjalt ilu. Aga ometi on ju lihtsam leida koledat, nõmedat, halba ja igavat.

Jätkaks Tammsaare radadel "Kogu maailm arvaku sinust ükskõik mis, sina ise pead võtma end tõsiselt. inimesel peab olema iseenda vastu ikka ja alati teatud lugupidamine."
Isegi kui ma kirjutan oma blogis, et sa oled nõme rassistlik juudiraibe (no offence to jews), pead sina ise endasse uskuma. Kui keegi kirjutab su aski, et sa oled paks lits ja attention whore, ei tohi sa alla anda. Isegi kui sa saad ei oska midagi või see ei tule välja, ära ennast maha kanna. Ära võta lauasahtlist žiletitera, millega veene nüsida, ära uputa ennast pudeli küljes, kuigi nii tundub ju nii palju lihtsam. Usu endasse, sest kui sina endasse ei usu, siis miks peaks meie seda tegema?

Viimase tsitaadina tooks välja oma ikka veel lemmiku: "Ei olnud pime ei olnud valge, oli suveöö."
Ma tahan suve. Ma ei ütleks, et eelmine suvi või ükski eelnevatest väga megahea oli, aga ometi tahan ma suve. Tahan leida paar inimest, kes viitsiks minuga koos lihtsalt kuskil rohuplatsil lebotada ja pilvi vaadata. Tahan istuda lamamistoolis ja vaikselt midagi külma juua, eriti mõnus oleks, kui kuskil taustal mingi hea muusika vaikselt mängiks. Tahan istuda mingi teki või millegi peal ja kaarte mängida. Tahan öösel ilma mingi põhjuseta karta, et keegi avastab, et ma ta maasikavagude vahel kükitan ja kahe suupoolega marju suhu ajan. Tahan soojasid ilmasid ja tahan õues pohmakaga magada. Tahan, et ma saaks õues masetseda, ilma, et keegi mind tuppa vedada üritaks. Tahan rannas ülinappides bikiinides näitsikuid vaadata. Tahan kõike seda ja tahan seda kiiremini, kui see kätte jõuab.

Sujuvalt võiks võtta käsile laulusõnad: "Me kõik jääme vanaks." Ma olen enda arust vanaks jäänud. Pea kogu elu on ülimalt valdav osa minu tutvuskonnast olnud minust noorem. Ainsad vanad inimesed, kellega kokku puutusin, elasid kas teispool teleekraani või reageerisid sõnale "issi". Ja nüüd tunnen ma end vanana, sest ma muutun selliseks nagu nemad. Olen vana toriseja, kisun tüli asja pärast, mis mitte kedagi teist ei huvita. Loobusin suurel määral kottis dressikatest ja katkiste põlvedega teksastest. Asendasin need triiksärkide ja normaalsete teksadega. Olles poes ei ürita ma tuhandet asja jenga stiilis kätele laduda vaid võtan korvi. Kõige huvitavam on see, et kui kasvasin mina, kasvas ka minu sarnasus. Olen oma isaga väidetavalt väga sarnane. Aga see on isegi päris lahe. Huumorisoon ja kõik muu. Üritan minimaalse vaevaga saavutada maksimaalset tulemust. Kipun vaikselt sellised lahedaid ütlusi ütlema, mitte ei jäta neid ütlemata. (Täna eesti keele tunnis, pidin tegema lause sõnaga kõrgklass. Ja minu lause oli "Kõrgklass küll selliseid harjutusi tegema ei pea.") Ma tunnen, et ma hakkan vanaks jääma.

Ja kui me nüüd juba laulude juures oleme, siis tahan teiega midagi jagada. Ma olen vaheaja algusest saati kuulanud peaaegu igapäev peaaegu ainult Taylor Swifti. Paari viimase päeva jooksul olen kuulanud ühte laulu vist natuke liiga palju. Olen neljaminutilist laulu kuulanud kokku ligi kahe tunni ulatuses. See laul on "Mean". Alguses lihtsalt seepärast, et see oli tore ja taylor näeb seal minu arust lihtsalt ideaalne välja. Aga ka selle laulu sõnad on mulle südamelähedased.

You, with your words like knives
And swords and weapons that you use against me
You have knocked me off my feet again
Got me feeling like I'm nothing
You, with your voice like nails on a chalkboard
Calling me out when I'm wounded
You picking on the weaker man

You can take me down with just one single blow
But you don't know, what you don't know...

Someday I'll be living in a big ol' city
And all you're ever gonna be is mean
Someday I'll be big enough so you can't hit me
And all you're ever gonna be is mean
Why you gotta be so mean?

PS: Ülejäänut võid ise kuulata või Gruugeldada :D

Aga kuna ma olen imelik ja kahtlane ja veel natuke imelik, siis mul on huvitavad ideed. Ma tahan luua sekti. Kuna me elame inglise keelest põimitud maailmas, siis selle nimi võiks olla "Sleevery". See oleks siis nagu kombinatsioon varrukatest ja orjandusest. Ja seal on oleks mingi eriline teema varrukatega. Mingil sõnuseletamatul põhjusel on mind kohuavalt häirima hakanud riided, millel neid ei ole, nagu suur osa kleite, maikad ja mis kõik veel. Aga seal sektis peaks kõik varrukaid kandma. Alustades t-särkidest ja lõpetades nende hullumeelsete Hiina stiilis varrukatega, mis on nii suured, et sinna saaks väiksema tuumapommi ära peita. Nüüd tuleb leida keegi, kes liituks Sleeveryga..

Aga kuna ma lubasin endale, te ma lähen hetkeseisuga kahe tunni eest magama, siis lubage ma teen sellest viimase mõtte. Kuna ma enne mainisin isa, siis oleks aus, kui ma ka ema mainiks. Ma ei mäleta, kus ma seda kunagi ammu kuulsin, aga väide on lihtne ja armas. "Naerata emale kolmandas reas." Täna tehes mingit vaikselt tüütuks muutuvat rahvatantsu kombinatsiooni, meenus see mulle. Vaatasin seina ja see muutus. Mu silme ette tuli selline poodiumilaadne konstruktsioon, kus kolmandas reas istus mu ema. Ja ma mõistsin, et ehk niimoodi ma saangi korralikult esineda, sest kui ikka ema valvas pilk peal on, siis peab kõik sammud õigesti tegema ja tuleb ju kerge naeratuski näole. Samas on ka kolmas rida piisavalt kõrgel, et rahuldada tantsuõpetaja vajadust, et me silmad maast lahti tõstaks. Nii et jah. "Naerata emale kolmandas reas." Samas ära unusta ka oma partnerile naeratada.

Päevatsitaat:
Naerata emale kolmandas reas.

Lõpumärkmed:
Ma jälle ei julge kõigest blogida, sest ma kardan, et sa loed seda.
Kellegi või millegi vihkamine on tegelikult palju lihtsam kui te arvate. Samamoodi nagu Sort on Jõgevale palju lähemal kui te arvate. Aga sellest mõni teine kord.
Mida iganes sa teed, kui sa just reaalselt endale hauda ei kaeva, siis naerata.
Ühe võrratu neiuga rääkides jõudsime järeldusele, et inimesed peaksid teistele komplimente tegema. Nii et võtke vedu ja öelge inimesele hästi, kui te arvate, et selleks väikegi võimalus on.
Aga teile ütlen ma sama, mis alati:
Naudi elu, sest elu on ilus.

Järgmise korrani
Janus Pinka 25. märts 2014

Sissekanne nr. 141

Päevad 241-244
Nii nad tapsidki meie Ferdinandi

Hey, sina. Mu tähelepanu juhiti asjaolule, et mu blogi tumedalt taustalt saab heledaid tähti lugeda, aga silmadega üle lasta ei saa. Ja minu arust on see isegi parem. Ehk sa peatad oma kiire maailma ja loed korra neid tähekesi, mida ma siia kirjutan. Äkki nõustud mõne mõttega või ehk vaidled vastu. Aga ma tänan tagasiside eest. Tuhande miili tee algab esimesest sammust.

Neli päeva... Tehniliselt ligikaudu 96 tundi. Ja kui sa küsiks, mida ma tegin suudaks ma koheselt meenutada vaid Chuck Norrisega aja veetmist. Muidugi olid ka Spookyboobs, Kõu, GOD-liath, Töömees, Blue baby, Kiisumiisu ja Don Jon, aga hämmastavalt vähem meeldejäävalt.

Esmaspäeval ei teinud vist midagi. Aga teisipäeval sai siis kõigepealt rahvatantsus möllatud ja siis peale seda Chuck Norrise ja Kõuega möllatud. Siis sai Chuck Norrise ja Unicorn Penisheadiga möllatud ja noh, mis juhtus jäägu meie teada. Me ei teinud midagi, mis oleks keelatud. Ja siis tuli kolmapäev, kus ma ka midagi tarka ei teinud. Ja nüüd siis täna... Kõigepealt käisin siis Blue baby juures ja tegime pulli. Peale seda möllasin GOD-liathi, Kõue ja Chuckiga. Aga ma ei kahetse mitte hetkegi.

Päevamõtted:
I maailmasõda, II maailmasõda, Korea sõda, Vietnami sõda, Lahesõda ja see on vaid väike killuke kõigist. Aga minul on teile küsimus. Kas me vajame seda III maailmasõda? Kas Krimm on uus Poola, kuhu sissetung lõppeb sõjaga? Kas 8-aastane Türgi poisike on uus Ferdinand, kelle pärast me relvad haarame ja Euroopa puruks rebime? Kas me ei võiks selle energia kulutada sellele, et me otsime selle lennuki üles enne kui see kuskil pahandust teeb? Kas me ei võiks seda raha kulutada, et mõnda laeva päästa? Kas sa ei tahaks tuukriülikonnas mööda Titanicu vraki seigelda? Kas ka minust peab saama perse kukkunud projekt, mille saame lükata lahtrisse "Sõja poolt rikutud põlvkond"? Kas ma ei võiks kasvada hipide kombel nii, et mu ainus mure oleks, et kumma diileri käest ma oma savu odavamalt saan? Kas ma ei või nuusutada lilli ja kallistada sõpru ilma, et see oleks sõjakutse poolt mõjutatud? Kas me ei võiks loobuda Call of Duty's ja Company of Heroeses õpitud strateegiatest ja lahendada kõik hääletustega? Ja kas me saame end nimetada demokraatlikuks maailmaks, kui enamus meist ei tea, kes juhivad riiki ja ministreid teatakse vaid selle järgi, et kuidas nad ebaõnnestuvad? Palun, lubage mul olla väikene poiss, kes vaatab aiaplangu vahelt naabrineiut, mitte tülpinud sõdur, kes ühe silmaga peab ratastoolis olema, sest elamiseks seda ju nimetada ei saa.

Toit. Olgu selleks koogid, friikad, salatid või jumal teab, mis asi. Korilusest ronisime naturaalmajandusse, kus kõik tarbiti ära ja üritati elus püsida. Aga see ei olnud ju hea idee. Tehnoloogia arenes ja ma hakkasime tootma rohkem kui me süüa suutsime. Saime seda vaikselt valuutana kasutada. Siis tuli nii palju, et seda hakkas üle jääma. Aga samas ei saa ju toitu oma elust välja jätta. Selle pärast otsustasite te seda jumaldama hakata. Võibolla tõesti olen mina valel teel ja ei mõista teie vaadet, aga minu arust on kogu see toidu kummardamine idiootsus. Ou yeee, mul on süüa, ma tahan süüa, ma sõin, ma lähen teen süüa, ou läheme mäkki ja pärast võtame kuskilt ülisuured megahüperpitsad. Kas ma olen ainus, keda toit nii metsikult ei huvita?

Ma just otsustasin, et ma tahan natuke vinguda. Miks on halb olla mina?
Ma olen valge mees - ma ei saa selle üle uhke olla, sest siis ma olen rassistlik seksist.
Ma olen kõhn ja pikk - ma ei saa selle üle vinguda ja riiete ostmine on kohutav.
Ma olen värvipime - kõik tahavad teada, kuidas ma näen, ma värvin piltidel inimeste keeled roheliseks ja ma ei saa kunagi kindel olla, et ma ei kanna mingeid imelikke värve.
Ma sündisin 1995 - ma ei ole päris 90'ndate laps. Samas ei ole ma 00+ laps.. Ma olen kuskil seal vahel. Tahan õudselt olla nagu vanemad ja tõrjun nooremaid.
Ma olen liiga otsekohene ja egoistlik - inimesed ei taha mind heitida ja minusugusele attention whorele on see lausa piin :)

Aga kell on palju ja ma oleks pidanud kolm tundi tagasi magama minema.. Aga sellest hoolimata, panen veel viimase mõtte kirja. Valetame teineteisele. Alustame sinust. Palun valeta mulle.

Palun valeta mulle. Kui ma küsin sinult, kuidas sul läheb, ütle, et sul läheb hästi, sest nii on meil mõlemal lihtsam. Kui ma küsin, mida sa millestki või kellestki arvad, siis ütle seda, mida ma tahan, et sa ütleks. Valeta mulle asjade kohta, mis ei oma tähtsust. Valeta, et elu on lill ja see meeldib sulle. Isegi kui sul on maailma kõige halvem päev, su jalad valutavad ja süda on paha, aga kui ma pean sinuga koos olema ja ma ütlen sulle "Naerata", siis ole hea ja naerata, sest see naeratus on see, mis aitab mul kergemini olla.

Palun luba, ma valetan sulle. Kui küsid, kuidas mul läheb, luba ma valetan, et mul läheb kogu aeg väga hästi. Luba ma valetan sulle, et elu on ilus. Luba ma valetan sulle, et see tüdruk tegelikult ei meeldi mulle. Luba ma valetan sulle, et ma jätan joomise maha. Kas sa andestad mulle, kui ma valetan, et sa näed täna imehea välja ja kõik, mida sa teed on puhas kuld? Luba, et sa ei pahanda, kui ma valetan, sest ma ei tea. Luba meil valetada, sest nii on lihtsam. Luba mul valetada, et ma ei muutu kurvaks, kui ma sinust mõtlen. Luba ma teen selle võltsi naeratuse ja suren sees. Palun, aita mul elada nii, et ma ei taha kogu aeg kellegi piinu ja luba ma naeratan.

Päevatsitaat:
And may you be in heaven half an hour before the devil knows you're dead.

 
Lõpumärkmed:
Anonüümsed skype-hoolikud tervitavad teid.
Ma pean uuesti hakkama asju üles kirjutama, sest sel hetkel kui avan oma blogi meenuvad mulle vaid nii vähesed asjad.
Ma olen lihtsalt põhimõtteliselt igal vaheaja päeval ainult Taylor Swifti kuulanud.
Muusikavideod häirivad mind ikka veel.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu. Sa oled lahe ja tore. Ja mis peamine, ma armastan sind, tahad sa seda või mitte.

Järgmise korrani
Janus Pinka 20. märts 2014

Sissekanne nr. 140

Päev 240
Tõelised sõbrad kommenteerivad

Hei hopsti, mis sa arvad, kes siin on? Mina.. sest ega keegi teine ju siia sisse saada ei tohiks. Aga noh, arvestades, et mu päeva kõige aktiivsem hetk oli kui ma poes piima ostmas käisin, siis ma väga teile oma päevast pajatama ei hakka. Mainin lihtsalt, et harva juhtub, et ma tihti blogin, aga kuna täna midagi ei teinud, siis ehk mõtlesin midagi. Lähme parem edasi, edasi mu mõtete juurde.

Päevamõtted:
Oh sind, mu lugeja. Sa oled huvitav olend. Mitte kõik teist. Ma olen veendunud, et nii mõnedki teist on inimesed, kelle kohta ma oma blogis märkusi teen. Aga ometi siit mõned kiired märkused teie kohta. "Mul oli igav ja siis ma lugesin su blogi." Kas see tõesti on asi, mida sa tahaks kuulda, kui sina millegi niigi ebatavalisega tegeleks? "Ma loen ka su blogi" Nii et sa oled üks 60'st lugejast, kes loeb ja mitte mingit tagasisidet ei anna.. "Ma täna ei jõudnud su blogi lugeda." See on üks kohutavamaid vastuseid, sellele ei oska ma kohe üldse reageerida. "Janus Pinka askist saadud lahkel loal tsiteerin ta blogist (mida ma pean juhuslikult oma isiklikuks piibliks ja inspiratsiooniallikaks) ühte lõiku (kuna see kõlab nii palju paremini, kui copy-paste kellegi teise geniaalsusest, lihtsal põhjusel, et ma ise ei suuda oma mõtteid nii hästi sõnastada)" Ma ei saa seda siia panemata jätta. See on üks parimaid asju, mida ma oma blogi kohta olen kuulnud.

Augustis 2013 kirjutas mulle üks neiu. Tol hetkel oli ta vaid 13-aastane ebakindel neiu. Ta oli näinud, kuidas Blue Baby jagas mu blogi. Ta kirjutas mulle väitega, et ta on lugenud mu blogi juba paar nädalat ja samastub minuga. Ta rääkis, et mu blogi on tema jaoks just kui osa elurutiinist. Minu "ma-ei-blogi-enne-keskööd" teema olevat isegi tema unegraafiku sassi ajanud. Sõbraks ma teda lisada ei saanud, sest olen imelik. Nüüd, enam kui pool aastat hiljem, sain teada, et ta loeb ikka mu blogi. See on lihtsalt imelik tunne. Ma oleks nõus ilmselt homme hommikul esimese bussi peale istuma vaid selleks, et teda korraks kohata. Sa tundud kui illusioon, sa suutsid mind täiesti segadusse ajada ja nüüd ei oska ma jälle enam midagi oodata ega kirjutada.

Tulles tagasi mu üldise lugejaskonna juurde. Ma hakkan teid vaikselt kartma. Te olete justkui varjud minu selja taga. Keegi teist ei ütle mitte kunagi mitte midagi. Ja ometi väidate, te kõik, et te nii usinalt loete. Ma pigem kuulen lauset, et ma ei loe su blogi, kui lauset, et ma loen, aga siis jääte te vait nagu ei oskaks te selle kohta midagi öelda. Tõelised lugejad avaldavad arvamust.

RIP vanatädi Juuli (4 likes), Ma ei suuda tüdrukutega rääkida (8 likes).... Kas te saate aru, mida ma mõtlen? Liked ei ole sellisel juhul head. Kas sulle põhjustab ülevoolavat rõõmu, et vanatädi Juuli on manala teed läinud ja seda, et mu sotsiaalneärevus ei lase mul normaalset elu elada? Kirjuta, et sa tunned kaasa või aita lahendust murele leida.. Jumala eest tõelised sõbrad kommenteerivad, sest et see kui sa kulutad 18 millisekundit, et like vajutada ei tähenda ju mitte midagi. Või tähendab see isegi halba. Tõelised sõbrad ei like, nad kommenteerivad.

Tänapäeva anonid tuleks saata nende paradiisi, nimelt koonduslaagritesse. Kui sa arvad, et täiesti normaalkaalus neiu on paks, siis mine sinna, kus inimesed on poolsurnuks nälginud, ehk on nemad sinu maitse järgi. Ja ära muretse, ka nemad kirjutavad oma mõtteid seina peale ja jumaldavad kasse, küll ilmselt nende liha pärast, aga vähemalt jumaldavad. Midagi tegema ka ei pea, sest jõuetud vangid ei jõua ju palju teha. Ja ole mureta, kui see tundubki sulle nii masendav, sest su elu on ju kõige masendavam asi maailmas, siis ära karda. Sest varem või hiljem pannakse sind koos teistega gaasikambrisse ja läinud sa oledki. Kas panen ühe pileti Auschwitsi valmis?

"Kui sa heiti tahad, siis tee endale ask.." Minu puhul see ei tööta. Selle asemel, et sinna heiti, küsimusi või laavi saada, valitseb mul seal enamjaolt vaikus. Aga noh, eks ma panen ta siis nurka ära. Jah, ma kavatsen vaheaja lõpus temast mingiks ajaks loobuda. See võtab liiga suure osa minu päevast ja ma olen suht veendunud, et ma saan ilma selleta ka hakkama. Küsimus on hetkel vaid selles, et kas ma panen ta kinni või lõpetan lihtsalt seal käimise. Ühel juhul, te ei saa küsida, teisel juhul saate. Aga vastuseid ei saa te kummalgi juhul.

Facebooki sõbrad. Ma ei vaja ju nii paljusid teist. Kas sa peaks mu sõber olema, kui me ei ole teineteisega rääkinud juba 2013 aasta aprillist ja siis palusid sa ka mul mingi lollaka testi läbi teha. Kas me peaks olema sõbrad, kui ma olen ära blokeerinud pea kõik, mis sinu seinal on, sest ma ei taha seda näha? Kas me peaks jätkama sõprust, kui me ka päriselus ei suhtle? Kas me peaks olema facebookis sõbrad, kui me viimati olime vestluses 2011 aasta juunis, kui sa ütlesid mulle tere ja ei midagi muud? Kas ma oleks niivõrd halb inimene, kui ma su enda sõbralistist eemaldaks? Kas see muudaks midagi? Mida sina sellest arvad?

See on mu blogi viimane lõik. Nii et ma teen sellest väikese üleskutse. Võta elust, mida võtta annab. Ära valeta endale, sul on midagi teha. Ära ütle endale, et 5 minutit veel, ma kohe varsti hakkan. Hakka kohe. Ja tee seda naeratusega. Tõuse püsti ja kui sul midagi teha ei ole, siis mine jaluta. Kui sa üksi jalutada ei taha, võta sõber kaasa. Tee mõni ilus pilt loodusest ja koju tulles ära istu tagasi arvuti ette. Pane isegi telefon hääletuks ja endast eemale. Võta kätte raamat ja tee endale tassike teed. Millal sa viimati tegid midagi lihtsat? Midagi, mis sind arendas, aga samas ei olnud kohustuslik. Arenda ennast ja mis peamine naerata. Naerata. Naerata! NAERATA!!!

Lõpumärkmed:
Ma panin eilsele blogile vale kuupäeva.
Ma eile mõtlesin, et täna juhtub meie vahel midagi halba ja see juhtuski.
Ma oleks võinud öelda tuhat asja, kuid ma vaikisin ja ei teinud midagi.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on nautimist väärt. Otsi ilu ja sa leiad.

Järgmise korrani
Janus Pinka 16. märts 2014

Sissekanne nr. 139

Päevad 236-238
Sära silmis ja naeratus näol

Piu, pau ja pom pom pom ehk terekest sulle. Kolm viimast päeva, kolmapäev, neljapäev ja reede. Kolmapäev ei teinud suht väga midagi, neljapäeval tegin rohkem kui oleks eeldanud ja reede tundub nii imelikult tühi.

Päev 239
Kohustatud vigu tegema

Naerata. Kui muidu ei saa, siis sunni enda näole see võlts ja ebausutav naeratus, aga ma ei taha, et keegi mu blogi nukrana loeks. Nii et naerata. Aga nüüd siis blogi juurde. Aga kuna ma reedel blogida ei tahtnud, siis teen seda nüüd tehniliselt pühapäeva esimeste tundide ajal.

Aga räägime, siis natu neljapäevast, sest see päev oli liiga võrratu. Võiks öelda, et liiga uskumatu, et tõsi olla. Aga jah, kõigepealt siis kooli. Mata tööks oli vist piisavalt õpitud, sest kõik vastused tulid ju normaalsed. Aga kes teab, hinnet ju ei ole. Aga tõeline üllatus tabas mind kolmanda tunni ajal. Eesti keele õps tuli meile tunni lõpus vastu ja lubas viimased 15 minutit õppida inglise keele tööks, mis veel ees oli. Seegi tehtud, haarasin sõbra ratta ja kihutasin koju.

Kodus asusin õhtuks särki triikima, sest ma millegi pärast ei tahtnud salongiõhtule dressikaga minna. Panin siis Hallelujah'i mängima ja triikisin. Seal ma siis olin ja jõudsin järeldusele. Järeldus ise oli megalihtne: Ma lihtsalt armastan seda lõhna, mis triikimisel tekib. Lihtsalt võrratu. Kuid aeg ei ole minu sõber ja jällegi oli ta otsa saanud. Kiirelt asjad kokku ja tagasi linna. Viisin sõbrale ratta tagasi ja asusin kiire sammuga trenni teele. Ma mäletan tervest pikast trennist kolme asja. Esiteks, sära ühe neiu silmades. Teiseks, seda, et ma pidin "asenduspaari" natuke juhendama. Ja kolmandaks, et tegin vigu. Aga neist peaks ju õppima.

Ja siis tuli salongiõhtu. Võrratu üritus. Istusin siis esimeses reas ja peale Kasperi (Sorry, aga kui ma su varjunime kasutaks, teaks seda ilmselt kõik. Aga sa vist niikuinii ei loe ju seda.) ei olnud meie "nurgas" mitte ühtegi õpilast. Kõik toolid meid ümber olid õpetajatega täidetud. Ja see oli huvitav kogemus. See oli hämmastavalt hea ja mõnus ja tore. Võtsin absoluutselt kõigist mängudest osa. Võtsin osa ka viktoriinist ja minu unetud ööd garanteerisid selle, et ma võitsin ka selle. PS: Kolmapäevases mälumängus jagasime me endid kahestesse paaridesse ja mina ja mu paariline panime ka selle kinni. Neljapäev oli võrratu ja Marlene sõnad olid: "Ma olen 6nnelik, kui sa oled 6nnelik, aga sa t2na erakordselt. Miks?" ja natuke hiljem "nagu jah, ütlen vaid seda, et väga harjumatu oli sind nii näha". 

Kuid sellega ei saanud ju õhtu lõppeda. Läksin siis koos GOD-liathiga linna peale ehk siis Amantsi burksi sööma. Tehniliselt friikaid, aga see ei kõla ju nii hästi. Pärast kodu poole kõndides, märkas ta, et meie taga kõnnib ei keegi muu kui Trimmer isiklikult. Kuid kuna see vestlus oli liiga hea, et seda varjata, siis pean teiega seda jagama, isegi kui see teis pahameelt tekitab.

GOD-liath (edaspidi G, üle õla vaadates): Ootame ära vä?
Mina (üle õla vaadates, mitte midagi nägemata): Mida? Keda?
G: Trimmeri (Ta kasutas tema pärisnime)
Mina (Trimmerit märganuna, Trimmeri poole vaadates, poolhõigates G'le): Hüppa pommi, neeger!
G (ehmunult, pettunult) : C'mon..
Mina (keerasin näo liikumissuunda ja ütlesin paluval häälel): C'mooon..
G (manitsevalt): Sa ei tohiks teda ignoda..
Siis keeras Trimmer aga teisele teele ja mure oli justkui lahendatud. Edasine jutt jäägu jälle saladuseks.

Ja reede õhtu ja ka enamuse laupäeval üleval oldud ajast olen ma mänginud ülimalt sõltuvust tekitanud mängu "Pixel Piracy". Samas ei ole suht kellegagi rääkinud, vaid Kõue ja Töömehega juttu puhunud. Sest miks mitte, nad on lihtsalt võrratud ju. Kuid kui ma peaks reede kuidagi kokku võtma, siis ütleks, et kus viga näed laita, siis mine ja aita. Ära ole tõbras, kelle elu mõte on "Kus viga näed laita, saada perse, ära aita."

Päevamõtted:
Aga sära silmis ja naeratus näol. Ma olen unustanud kuidas. Ei see ei ole väga hale enesehaletsuse moment. Ma lihtsalt olen nagu selle päriselt ära unustanud. Ma arvan, et ma olen liiga kaua liiga pessimistlik olnud. On aeg rõõmustada ja edasi minna. Kevad südames, silmad neidude avarduvatel dekolteedel ja miniseeliku alt paistvatel säärtel. Tahan olla see, kes olin kunagi. Tahan olla rõve pervert, kes tegi nõmedaid nalju ja mida kõike veel. Tõsi ma olin nõme ja lapsik ja rumal, aga nii palju kui ma mäletan, olin ma rõõmus ja õnnelik. Ja mida mul kaotada on?

Suru käed hallide dressipükside tasku põhja, vaata viie meetri kaugusele enda ette maha, kõnni ringi näol mulje, nagu oleks su elu kõige kohutavam asi maailmas ja ole hästi küürus seljaga, muidugi lohista jalgu ja jumala eest ära ütle mitte ühtegi sõna. Kas see on tänapäeva põhikooli neidude meheunelm? Ma loodan, et südamest mitte, aga miks see siis on nii, et ma pean iga hommik selliseid inimesi põhikooli poole sammumas nägema? Seda on jube vaadata. Ok, ehk on sul nii mugav, aga palun ära tee nii, kasvõi minu jaoks. Pane selga triiksärk ja ehk selle peale mingi õhem kampsun, kui sa nii paremaks pead. Pane jalga korralikud püksid. Kasvõi mingid korralikumad teksad, soovitan mustasid, sest võimalus, et sa julged värve kanda on ilmselgelt liiga väike. Tõsta pilk maast lahti ja ava oma suu, kasvõi selleks, et vastutulijale tere öelda. Sa oled, ma pakun, umbes 15 aastat vana, mis tähendab, et sa oskad kõndida, ilma et sa peaks oma varbaid vaatama ja kui komistad, siis kasuta oma supervõimet ja taasta oma tasakaal. Lükka selg sirgeks ja mine vahel jõusaali. Ma ei ütle, et sa mingi He-Man välja peaks nägema, aga arenguruumi sul ju on. Ja mis kõige olulisem on, naerata. See väike asi võib muuta kõike. Naerata ja sära. See, et mataõps andis raske ülesande, ei ole maailma lõpp. Sa oled koolis, sa võid küsida, kui sa aru ei saa ja kui õps hakkabki pirtsutama, siis tuleta talle meelde, et ka tema pidi kunagi õppima ja ega sinagi supermehena ei sündinud. Muuda ennast ja lase mul uskuda, et ka sina väärid veel elu.

Keegi küsis mult askis, milline on mida ma vastassoo juures hindan. Vastasin lihtsalt ja ilmselt oleks minu üle uhked kõik poliitikud siit maailmaotsani välja, sest see väide oli nii poliitiliselt lääge ja tühi, et see väärib lausa auhinda. Ma vastasin, et ma hindan ilu, nii välimist kui ka sisemist. Kõik tüdrukud on ilusad, mõned aga lausa väga ilusad. Aga samas, mida ma siis pean ilusaks? Täiega jube on olla perfektsionist. Ma võin ju öelda, et välimus ei ole oluline, tõsi sisemine ilu on minu jaoks olulisem kui välimine, aga samas ei saa ma ju seda välistada. Aastate pikkuse vaatluse põhjal olen jõudnud järeldusele, et mulle meeldivad neiud, kes erinevad üksteisest kui tuli ja vesi, must ja valge. Aga alati on üks asi, mis läbi kumab. Üldine kokkusobimine. Olgu ta kõhn või mitte, olgu tal pesulaud või siis piimariiul, olgu tal bikiinid või burka, olgu ta silmad sinised või rohelised, juuksed erkpunased või blondid, ta võib olla kõige aktiivsem neiu või kõige häbelikum peaasi, et kõik üldiselt kokku sobib. Olgu siis tulemuseks häbelik preili või aktiivne peoloom. Mulle on meeldinud isikuid seinast seina. Samas on kõigil isikutel olnud üks ühine joon. Naeratus näol ja sära silmades.

Päeva või siis tegelikult sügava öö, sest kell on 2:45.. viimaseks mõtteks jätaks ma sõnad: kohustatud vigu tegema. See mõte tekkis kui jõudsin järeldusele, et jään varsti ühest neiust ilmselt igaveseks ilma. Mitte selles mõttes, et me ei astu suhtesse ja ei ela õnnelikult elu lõpuni vaid selles mõttes, et me kumbki ei räägi teisega enam ühtegi sõna ja me kasvame niivõrd kaugele teineteisest, et uuesti proovides kuulen sõnu "meil ei ole millestki rääkida". Aga samas olen ma justkui oma kohustatud selleks. Sest osa minust sunnib mind tegema asju, millel tegelikult ei ole mingit eesmärki. Ja need asjad süvenevad veelgi enam. Näiteks mõned asjad, mil tegelikult otsest mõtet ei ole: Ma ei suuda fb's mõnele inimesele kirjutada, vaid ootan, et nemad vestlust alustaks. Rääkimata siis sellest, et ma nendega päriselus rääkida suudaks, sest see on minu jaoks võimatu. Kui vaadata, kellega ma viimasel ajal näost näkku suhtlen, siis on need kas noormehed või siis neiud, keda tean juba ammu. Ma ei suuda lihtsalt midagi öelda teistele. Sõnad jäävad justkui kurku kinni ja pigem lämmatavad mind, kui väljuvad ja midagi uut alustavad. Ja teine asi, mis mind häirib on asjaolu, et ma pean oma unenäod "ära lõpetama". Ma ei saa voodist enne üles tõusta, kui igal unenäos esinenud probleemil on lahendus. Aga kuna ma olen lollakas, siis ma tekitan unenägudes kolm tuhat lahtist otsa ja näiteks täna "hommikul" sidusin ma neid otsi kokku ligemale 3 tundi. Ja probleeme oli vaid neli. Oli neli asja, millega pidin korraga tegelema ja siis tunnid hiljem ei mäleta ma enam isegi, kuidas ma need lahendasin, vististi täitsin oma lubadused ja uusi ei teinud. Aga see on kohutav, sest kui ma seda ei tee, siis see mõte ajab mind terve päeva hulluks. See on kohutav. Ja sellepärast ongi mul need katsed. Ja sageli on katse tulemus see, et ma istun päev otsa fb's ja vaatan tema nime taga olevat rohelist mummukest ja loodan, et ta kirjutab mulle.

Ma tean, et ma lubasin, et eelmine on viimane, aga katsun selle siis lühema teha. Sõbrad mõjuvad sõprustele halvasti. Meil kõigil on mingi teatud kogemuste pagas ja me areneme, aga me ei usu, et teised seda teevad. Sageli on nii, et sa leiad uue sõbra ja mõni su sõber ütleb, et ära temaga küll suhtle, sest see uus sõber on enesekeskne, mõrd, krohvikihi alla peituv mõrd ja kõigele lisaks lits või siis, et ta on tropp, kes hakkab sind ära kasutama ja mida kõike veel. Ja siis sa oled üllatanud, et oh, sa ka suhtled temaga, mille peale tuleb liiga sageli vastus ah, mingi 2009 suvel suhtlesin jah. Ma olen oma suhtumist aasta jooksul ehk mingi kolm korda täiesti muutnud ja nüüd peaks ma uskuma, et keegi on pea viis aasta samasugune püsinud.. Palun lubage, mul seda ise kogeda, isegi kui ma natuke ai ai saan. Ja siis see asi ka, et ma ei oska uute inimestega suhelda. Ma ei ole pidanud nii ammu uusi sõprusi koguma ja mul on raske vestlust üleval pidada, sest ei ole ju rajatud põhja, sest ma ei mäleta, kuidas seda teha. Nii et jah, see kõik tundub nii raske, aga alla ei anna ja sõpru tuleb juurde saada.

Päevaküsimus:
Miks keegi ei naerata? Kas olukord on tõesti nii masendav? Kas minust hakkab saama see vanainimene, kes räägib, et kunagi oli muru sinisem, taevas valgem, lumi rohelisem ja inimesed olid sõbralikud ja naeratasid?

Päevameenutus:
Kunagi ütlesin ühele megatoredale neiule, kes oli närvis ühe kuldse sõna: "Naerata!". Tema näole tekkis kerge justkui natuke sunnitud naeratus. Märganuna, laususin ma veelgi paremad sõnad: "Näed, seal see naeratus ongi." Ja ma ei tea, kas see tundus ainult mulle või oligi nii, aga jäi mulje, et see oli kõige ehedam naeratus üldse ja tundus nagu oleks korraks kõik ta mured kadunud.

Lõpumärkmed:
PS: Mulle meeldivad ka nunnud inimesed. Ja millegi pärast on see nii, et kõige nunnumad on just need, kes käivad või on kunagi käinud klassis, mille taga seisab täht B.
Sinu elu on sinu kätes. Nii et naerata ja kasuta seda ära.
Mu õel on täna (pühapäeval) sünnipäev. Palju palju palju õnne, Diana!!!
Aga teile kõigile nagu alati,
Nautige elu, sest elu on lill ja lilled on ilusad. Ka sina oled ilus.

Järgmise korrani,
Janus Pinka 16. märts 2014

Sissekanne nr. 138

Päevad 229-235
Kiisumiisu, Töömees ja Cookie

Natuke neist viimastest päevadest. Kolmel õhtul olen ma skypes Kiisumiisuga rääkinud. Mu sõbrad otsustasid mind selle tõttu reeturiks tembeldada, sest ma ei ole nendega kõnes. Ma olen ka päris palju facebookis Uberstrike mänginud. Aga ilmselt olen midagi muud ka teinud, aga see ei meenu. Suht tavapärased koolipäevad on olnud ja muu ka.

Ah jaa, ma tegin oma salongiõhtu filmi ka ära, aga kuna selle esilinastuseni on natuke aega, siis ma ei avalikusta selle sisu. Tulge salongiõhtule ja vaadake ise. Ilmselt panen siia ka kunagi lingi.

Päevamõtted:
Neid olen ma päris palju nii poolkogemata üles kirjutanud. Esimeses lõigus mainin ära kõik, mille kohta ei ole mul väga kirjutada. Arvestades kui palju ma räägin, et ma vihkan suhteid ja muud sellist, siis armastuslaulude. Miks on majadel kõrgus, aga inimestel pikkus? Ilm mõjutab inimeste tundeid on suht hea tähelepanek. Pidime inkas oma vabast ajast rääkima. Vaba aeg = Free time. Ja ma ütlesin kuldsed sõnad: All time is free ehk kogu aeg on tasuta.

Ma ei saa mitte kunagi ilma, et ma kritiseeriks meie inimesi. Mulle meeldib kirjanduse ja eesti keele ja mu tundidest saadud mõte. Lugedes raamatut ütleb õpetaja, et igaüks võib seda omamoodi mõista. Aga samas saan iga teise töö tagasi, nii et sisu on vigane. "Kõik võivad seda omamoodi mõista, aga sina mõistad seda valesti." See on lihtsalt nii jube minu arust. Aga noh, eks kogu haridussüsteem on vigaselt üles ehitatud ja põhineb sellel, kes teist rohkem süüdistab.

Mingi päev käis siis koolis mingi Ukraina onu rääkimas ja ta rääkis, et olukord ei ole see, mis uudistes näitab. Ta oli just helistanud sinna ja sealsed olid rääkinud, et päike paistab, ilm on soe ja nii edasi. Inimesed on lihtsalt natuke teadmatuses. Aga uudistes levivad jutud Isengardist on petlikud. Ja üldse, inimesed ärge kartke kolmandat maailmasõda. Seda ei ole ju veel juhtunud ja ehk ei juhtu ka. Nautige momenti ja ärge uskuge kõike, mida te netist loete.

Jälg, märk ja sümbol maisipõllul. Liiga paljud üritavad endast midagi maha jätta, mingi märgi või midagi. Aga miks, mis see teile annab? Me kõik ei saa ju olla Bill Gate'sid ja Ema Theresad. Enamus meist peavadki olema tavalised. Rahune maha, lihtsalt ole ja sära. Sa oled ilus ja noor ja lahe, aga vahel käitud nagu lasteaialaps. Kui sinust peaks jälg maha, siis see jääb, nii et rahu.

Sorry. Aga ma täna rohkem tegelt blogida ei viitsi. Aga ma luban, et ma mingi päev kirjutan rohkem.

Päevaküsimus:
Mida te mu blogis rohkem näha tahaks?

Lõpumärkmed:
Tõesti sorry, aga sorry
Aga teile nagu alati.
Nautige elu, sest elu on ilus.

Järgmise korrani
Janus Pinka 11. märts 2014

Sissekanne nr. 137

Päevad 222 - 228
Pihtas põhjas

Hey. Mina, pisike ja armas lendpiraat jälle siinpool. Otsin saart, kuhu randuda. Äkki sobib see siin. Vaatame, mis juhtub, kui me lööme labida maasse ja kaevame natuke. Aga lööme labida maasse ja vaatame, mis siis juhtunud on. Mõned korrad olen tantsinud, vahel olen ka natuke jõusaalis käinud. Mängisin natuke simsi, kuid see ebaõnnestus, kui ma meestegelase kogemata homoks muutsin ja naisest "litsi" tegin. Viimane neist oli siis korraga suhtes kolme inimesega.

Kõndisin, siis koos kooli, tehniliselt koos sõbraga, ka üks hommik natuke, ligikaudu 8km. Ja pärast rahvatantsus kulus vaid 14 min, enne kui keegi seda juhendajale mainis, et me ei saa selle tõttu tantsida. Aga noh see sai kah läbi ja nagu iga viimase aja õhtu, oli kell liiga palju, et blogida, aga kuna ma kirjutasin natuke mõtteid üles, siis lasen need tuulde, enne kui need ununevad. Nii et siit tuleb see mõttetu mõttetus, mida me nimetame mõteteks.

Päevamõtted:
Arahnofoobia, klaustrofoobia ja kõik muud pahad foobiad. Meil kõigil on mõni haiglaselt seletamatu hirm. Kunagi lugesin, et mingi naine kartis herneid, ei saanud isegi samas ruumis nendega olla. Mina kardan inimest, kes võiks mind manipuleerida. Olen märganud, et reageerin kindlatele asjadele sama moodi ja ma arvan, et osav inimene saaks seda enda kasuks ära kasutada. Ma kardan, et õige inimene suudaks mind minu tahte vastaselt sundliigutusi tegema panna, ilma et ta isegi midagi väga selleks teeks. Õnneks aga ei ole väga hullu, sest need sütikud on hetkel harvad ja juhuslikult ilmuvad nähtused. Aga kes teab, kõik ju süveneb.

Aga kui me juba selliste iseäralike joonte juures olema, siis räägin veel sest natuke. Ma olen siuke parajalt loll tüüp, kes ei jäta ideaalsuse osas jonni. Ma siis ükspäev hakkasin mõtlema, et milline oleks minu ideaalne kaaslane. Otsustasin seda teha siis nii, et võtan mingi omaduse ja mõtlen, millisel neiul see on. Peale seda kui ma avastasin, et kokku on neid inimesi kõvasti üle 20 ja arvestades, et mõne puhul meeldib mulle nende mõni stampväide, tema juuksevärv või siis asjaolu, et ta on usklik, muidugi on ka neid, kes on ideaalsusest vaid käeulatuse kaugusel. Aga samas on üks asjaoludest, mis mulle meeldib väikesed pisivead. Nii et ideaalset kaaslast ehk ei olegi olemas. See eest on ehk kuskil see õige, kellega koos olla. Tuleb leida keegi, kes vastab enamusele tingimustest või vähemalt mõnelegi. Alla anda ei tohi, sest õnn on alati nurga taga.

Ma olen märganud, et paljud mu mõtted algavad sõnadega, olin seal ja kuulsin seda, mis pani mind mõtlema et.. Nii ka see. Istusin siis bussis ja loksusin kooli poole. Minu taga istusid siis mingid väikesed tüdrukud, maksimalselt mingid 11-aastased. Ja siis nad hakkasid arutama, et kui palju kellelgi raha on ja miks ta seda kogub. Ja üks neist ütles, et tema kogub raha, et endale tabletit osta ja kui tal veab, siis ta saab selle üldse enda sünnipäevaks. No muidugi on tänapäeva noorus eelduselt arenenum ja värki. Aga johhaidi, kui mina nii vana olin, siis ma tahtsin vaid AG'st kuulipüssi, et sellega mängida. Mäletan, et olin veelgi vanem ja ostsime sõbraga dongipüssid ja tegime sellega kujutletavaid tulevahetusi, kus vere asemel oli arooniamarjadest saadud mahl. Ja isegi nüüd ei kogu ma väga raha. Pigem on asi nii, et ma lähen ostan endale burksi ja sõõriku ja väikese šokolaadi. Aga jah need sõnad panid mind mõtlema, et wow, noorus on imelik.

Ma ilmselt saan sellepärast pisut heiti, aga kui me juba nooruse juures oleme, siis annan teile ka oma arvamuse. Minu arust tuleks 90% 7 kuni 15-aastastest ja noorematest viia keemiakuuri kõrvale ja neid pumppüssiga näkku tulistada. Nüüd te raudselt küsite, et kes sinna 10% hulka kuuluvad. Sinna kuuluvad mõned üksikud toredad neiud, muidugi reaalsed geeniused, kelle IQ on rõvedalt suur, ja sellega ehk asi piirduks. Küsite miks? Sest ma olen veendumusel, et see põlvkond on omadega kohutavas seisus. Lisaks kohutavale hässtääg Yolosweeg olekule on nad ülbed, saamatud ja üldiselt rõvedad. Ma ei salli neist peaaegu kedagi. Muidugi ma ei suhtle ka nendega, aga sellest hoolimata. Nii kaua kui ma ei ole maailmas võimule saanud, nendega ilmselt midagi ei tehta, aga kui ma saan homme võimule, siis ole valmis, sest kui ma sind maha ei lase, siis saad esiisade kombel rongiga itta ümberasumisele sõita. Ehk lööb see su prioriteedid paika.

Kõndides koolist kultuurimajja, et tantsu vihtuda kirjutasin ma sõnad, mis mind sel hetkel valdasid. "Mõrvarlikud autod ja saastunud õhk, ehk minu väike paradiis". Kõlab suht pessimistlikult ja ennast haletsevalt. Aga see ei ole nii. Kuigi mul oli raske hingata, sest õhul oli surma maitse ja ma kartsin iga hetk auto alla jääda, mõistsin ma midagi. See on minu vabadus. Kõndides punktist A punkti B võin ma läbida terve ülejäänud tähestiku, ma võin olla mis tujus tahes, ma võin teha peaaegu mida iganes ma soovin. Tõsi, mõne asjaga kaasnevad tagajärjed, aga samas ei ole ma kinni seotud ja ma võin teha, mida iganes ma soovin. Ma võin iseendaga rääkida ja minu ees uimardava inimese elu kritiseerida. Ma võin mängida õhukitarri ja ümiseda laule, mille sõnadest tean vaid kolme. Ma võin täiest kõrist karjuda või siis vaikselt puulehtedele sosistada. Ma võin teha kõike ja see ongi minu väike paradiis. Ma ei ole piiratud. Ma ei ole kunagi piiratud ja see, et mind ümbritseb just load saanud inimeste armee ja CO2 täitunud õhk on vaid väike kõrvalnähtus sellele, et kõik saab korda ja kõik on ilus. Just see vabadus on minu väikse paradiisi alus.

Ma olen abiseksuaalist, perfektsionisti kalduvustega agnostik ateist, kes sööb transrasvu ja mida kõike veel. Sõnad mille tähendus on mõnele sama tuttav kui Kuu tagumine külg. Kuid mõtlesin, et võiks lisada sellele ka veel realistliku pessimismi. See kasvas välja perfektsionismist. Kui inimene oskab öelda kolmes keeles, et ta armastab pingviine, siis ei ütle ma, et ta oskab neid keeli. Kui inimene suudab rääkida ladusalt ja arusaadavalt mingit keelt, alles siis ütlen ma, et ta valdab seda. Vahel jääb mulje, et mõned eestlasedki ei räägi seda keelt. Nende sõnavara piirdub vaid sellega, mis poeriiulil kirja on. Piim, sai, leib ja karamellijäätis. Aga elu on sellega võrreldes hiiglamasuur nagu ka sõnavara. Alles hiljuti kohtasin anon-chatruumis üht 23-aastast mehehakatist, kes alustas vestlust "pvt?" vähe sellest, et ta ei ole suuteline seda välja kirjutama, rääkimata korralikust lauseehitusest. Kuid kõige rohkem häiris mind see, et sellises vanuses oleks ehk paslikum küsida, et kas teine on mees või naine? Neiu või noormees? Härra või proua oleks ehk liiga ülepaisutatud, aga parem ikka kui pvt?

Räägime vaenlastest. Täpsemini "vaenlastest". Alustaksin sellega, et ma vähendasin täna inimeste hulka, keda ma vihkan. Sellega suurendasin ma inimeste hulka, kes mulle ei meeldi. Ma ei saa ju vihata kõiki suhtes olevaid paare, kui ma isegi ei tea kõiki. Kuid paaridest, keda ma tean on ikka veel üks, kes mulle mingit pahameelt ei tekita. Aga on väike võimalus, et nad saavad lähiajal lisa. Lisanduvad kolm paari, kellega on olukord, kus ma suhtlen üheosapoolega ja teisest ei tea ma suurt midagi. Mul ei ole neid ju väga mõtet vihata. Aga jah, tegelikult tahtsin ma teile kribada sellest, et uudised. Halvad uudised vaenlasest ei ole head uudised mulle. Sest edastades mulle neid uudiseid, paned sa mind kogemata mõtlema temast või neist ja see ei meeldi mulle. Nii et kõik uudised mu "vaenlastest" on mulle halvemapoolsed. Nende edu uudised on veelgi hullemad ja tänan väga, aga ma ei vaja teadmist, et sa nägid neid täna ja sa oled nendega suhelnud ja nad tunduvad sulle toredad. Ilmselgelt on mul põhjuseid, miks nad mulle ei meeldi.

Aga läheme korraks minust kolm sammu eemale. Vabadus ja Iseseisvus. Seoses Ukrainaga kipuvad need sõnad viimasel ajal esile kerkima. Aga kas need ei ole samasugused tühjad ja pelgalt poliitilise taustaga sõnakõlksud nagu usk, armastus ja lootus. Aga nendesse ma hetkel ei lähe, ehk kunagi hiljem. Aga vabadus ja eriti selle kaitsmine. Kui me seisame automaatide ja molotovi kokteilidega barrikaadide taga ja ootame, kas USA suudab tagada meie vabaduse, siis mida me kuradit. Ma ei ole ju vaba. Kui ma oleks vaba, siis ma istuks vastasleeris ja taoks sõbralikult kaarti, võtaks viina ja oleks muidu tore. Aga ei, ma olen kinni kuradima barrikaadi taga ja ootan. Ja seda on nemad, kes said käsu seda teha. Mine kaitse oma vabadust. Minu vabadus peaks olema garanteeritud 24/7 ja minu teod peaks olema minu otsustada. Samamoodi ka sõnavabadus, mis on sageli piiratud, sest nii ei ole ilus öelda. Ei ole jah, aga valetada ei ole ka ilus. Nii et ära piira teisi ja nemad ei piira sind. Ole vaba. Ja nüüd iseseisvus. Mina ei ole iseseisev, sina ei ole iseseisev, meie ka ei ole ilmselt iseseisvad. Aga meie riik ka ei ole. Aga isegi meie planeet ei ole. Mitte keegi, ma rõhutan mitte keegi ei ole täielikult iseseisev. Mina pean täielikuks iseseisvuseks seda, mis ei muutuks ka siis kui kogu taustsüsteem, teised inimesed, loomad, toit ja isegi gravitatsioon kaoks. Aga sellist asja ei ole. Kõik on millegi suhtes sõltuvuses. Kõige üldisemalt ehk gravitatsiooni kaudu. Aga siinkohal tuleb suhteline iseseisvus. Sellega välistan ma looduslikud tegurid nagu soojus, gravitatsioon ja muu säärane. Aga ka siis ei ole ju meie riik iseseisev. Õunad on meil Poolast, gaas Venemaalt ja toetused Euroopa Liidult. Samamoodi ei ole iseseisev ka Ukraina. Kui nad peavad tooma, kellegi võõrad väed sisse, et ennast kaitsta, siis mis iseseisvusest me räägime. See on ehk paremal juhul omavalitsus. Siingi kohal: Ole iseseisvam.

Samamoodi kuldsed sõnad, et ükskord me võidame niikuinii. Kas ainult ühel korral? Kas mul on võimalus garantiile? Mingi suur hulk aega tagasi arvasin ma, et ma olen võitnud. Aga see ei olnud nii. Nüüd on mul küsimus, et kas mul on võimalus veelkord võita, sest see ju nagu ei lugenud. Ma nagu ei jõudnud ju üle finišijoone. Teeme uuesti, teises kohas, teiste inimestega, teise lõpuga? Hetkel ma ennast võitjaks ei pea, aga samas alla ka ei anna, sest elu on selleks liiga lühike. Teeme parem väite, et natukese aja pärast võidame me jälle. Ja kas see pole mitte nii, et sageli selleks, et üks saaks võita, peab teine kaotama? Kas sa ei arva, et mul on ka õigus lõpuks võita? Kas või natuke?

Iga saaga vajab tegelasi. Vajab gruppi tegelasi, kes ei ole väga sarnased, aga nende võimete erinevus annab neile väikese eelise ja parema koostöö. Olgu selleks siis Avengerid, Lumivalgukese päkapikkude armee, Bilbo ja 13 päkapikku, Sõrmuste vennaskond või ükskõik, kes muu. Täna koolis istudes kuulsin ma võrratut kontserti. Esines siis imelahe Brassical. Ja ka seal oli kõik, keda vaja. Tõredama väljanägemisega tüüp, armastusväärne paksuke, unistaja, armunud õnneseen ja kes kõik veel. Seitse vahvat mees suutsid kogu saali naerma panna ja tegid nii mõnegi inimese jaoks päeva kordi paremaks. Ka mina lõin Äppiku algselt selle eesmärgiga. Aga siis me ühtlustusime ja nüüd jääb vahel mulje, et algsest hiilgusest on alles vaid veel hale vari. Kes teab, mis tulevik toob..

Süsteemi jaoks loodud inimrobotorjadearmee. Huvitavalt kahtlane liitsõna. Aga lammutame selle siis osadeks ja vaatame seda. Ma alustan just kui valest otsast. Armee - Sest meid on palju ja me kõik täidame üht eesmärki. Orjade - Sest meil puudub vaba tahe ja selle tõttu ka võimalus midagi muuta. Me lihtsalt istume oma kanuus ja laseme voolul end edasi viia, lootes, et mõni tamm meile ette ei jää. Robot - Meid kasvatatakse samamoodi, samasugusteks, justkui robotlikult mõtlema. Me ei oska muud, kui seda, mis meile programmeeritakse. Ja Inim - sest seda kõike tehakse inimestega. Süsteem ise on lihtne. Võtame lapse. Paneme ta kooli, kus õpetajaid ei huvita õpetamine ja õpilaste seas lakkab kord. Peale 9 aastast rännakut laseme mõned vabasse loodusesse lihtsamaid töid tegema. Teisi õpetame sama süsteemiga edasi. Kui veel 3 aastat läbitud, lükkame "helgemad pead" ülikooli edasi, kus saab neid ehk veel paar aastat praadida. Ja siis on ühiskond, kus meil on hunnik töötuid kõrgharitud inimesi ja ei ole tööd, mida teha, sest kui sul ikka kraad olemas, siis lihtsat tööd ei taha. Ja siis oledki süsteemi poolt loodud ori, kes oskab vaid oma eriala. Aga õnneks on alati erandeid.

Lõpetuseks tüüpiline eestlane. Seda ei olnud ja seda ka ei olnud, see oli rõve, see maitsetu ja kasutu. See oli poolik ja see ei suutnud midagi teha. Aga üldjoontes oli ülilahe ja võimas. Mulle meeldis ja saime hakkama. Mitte ühtegi positiivset asja, aga kõik on hea. Räägi just, mis kõik selle heaks teeb. Saad viie, siis ole õnnelik ja saad väiksema hinde, siis proovi paremini. Aga sellega ma ka lõpetaks.

Päevanali:
Vaadake Chuck Norrise nalju.

Lõpumärkmed:
Pihtas põhjas - vihje mängitud laevade pommitamisele..
Ma lubasin kogemata vist uuesti mingi stsenaariumi kirjutada. Seekord teemaks Walker - Texase korravalvur. Keegi mäletab, siis andke teada.
Aga viimasel ajal on pidevalt täiega lahe.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 5. märts 2014