Nii nad tapsidki meie Ferdinandi
Hey, sina. Mu tähelepanu juhiti asjaolule, et mu blogi tumedalt taustalt saab heledaid tähti lugeda, aga silmadega üle lasta ei saa. Ja minu arust on see isegi parem. Ehk sa peatad oma kiire maailma ja loed korra neid tähekesi, mida ma siia kirjutan. Äkki nõustud mõne mõttega või ehk vaidled vastu. Aga ma tänan tagasiside eest. Tuhande miili tee algab esimesest sammust.
Neli päeva... Tehniliselt ligikaudu 96 tundi. Ja kui sa küsiks, mida ma tegin suudaks ma koheselt meenutada vaid Chuck Norrisega aja veetmist. Muidugi olid ka Spookyboobs, Kõu, GOD-liath, Töömees, Blue baby, Kiisumiisu ja Don Jon, aga hämmastavalt vähem meeldejäävalt.
Esmaspäeval ei teinud vist midagi. Aga teisipäeval sai siis kõigepealt rahvatantsus möllatud ja siis peale seda Chuck Norrise ja Kõuega möllatud. Siis sai Chuck Norrise ja Unicorn Penisheadiga möllatud ja noh, mis juhtus jäägu meie teada. Me ei teinud midagi, mis oleks keelatud. Ja siis tuli kolmapäev, kus ma ka midagi tarka ei teinud. Ja nüüd siis täna... Kõigepealt käisin siis Blue baby juures ja tegime pulli. Peale seda möllasin GOD-liathi, Kõue ja Chuckiga. Aga ma ei kahetse mitte hetkegi.
Päevamõtted:
I maailmasõda, II maailmasõda, Korea sõda, Vietnami sõda, Lahesõda ja see on vaid väike killuke kõigist. Aga minul on teile küsimus. Kas me vajame seda III maailmasõda? Kas Krimm on uus Poola, kuhu sissetung lõppeb sõjaga? Kas 8-aastane Türgi poisike on uus Ferdinand, kelle pärast me relvad haarame ja Euroopa puruks rebime? Kas me ei võiks selle energia kulutada sellele, et me otsime selle lennuki üles enne kui see kuskil pahandust teeb? Kas me ei võiks seda raha kulutada, et mõnda laeva päästa? Kas sa ei tahaks tuukriülikonnas mööda Titanicu vraki seigelda? Kas ka minust peab saama perse kukkunud projekt, mille saame lükata lahtrisse "Sõja poolt rikutud põlvkond"? Kas ma ei võiks kasvada hipide kombel nii, et mu ainus mure oleks, et kumma diileri käest ma oma savu odavamalt saan? Kas ma ei või nuusutada lilli ja kallistada sõpru ilma, et see oleks sõjakutse poolt mõjutatud? Kas me ei võiks loobuda Call of Duty's ja Company of Heroeses õpitud strateegiatest ja lahendada kõik hääletustega? Ja kas me saame end nimetada demokraatlikuks maailmaks, kui enamus meist ei tea, kes juhivad riiki ja ministreid teatakse vaid selle järgi, et kuidas nad ebaõnnestuvad? Palun, lubage mul olla väikene poiss, kes vaatab aiaplangu vahelt naabrineiut, mitte tülpinud sõdur, kes ühe silmaga peab ratastoolis olema, sest elamiseks seda ju nimetada ei saa.
Toit. Olgu selleks koogid, friikad, salatid või jumal teab, mis asi. Korilusest ronisime naturaalmajandusse, kus kõik tarbiti ära ja üritati elus püsida. Aga see ei olnud ju hea idee. Tehnoloogia arenes ja ma hakkasime tootma rohkem kui me süüa suutsime. Saime seda vaikselt valuutana kasutada. Siis tuli nii palju, et seda hakkas üle jääma. Aga samas ei saa ju toitu oma elust välja jätta. Selle pärast otsustasite te seda jumaldama hakata. Võibolla tõesti olen mina valel teel ja ei mõista teie vaadet, aga minu arust on kogu see toidu kummardamine idiootsus. Ou yeee, mul on süüa, ma tahan süüa, ma sõin, ma lähen teen süüa, ou läheme mäkki ja pärast võtame kuskilt ülisuured megahüperpitsad. Kas ma olen ainus, keda toit nii metsikult ei huvita?
Ma just otsustasin, et ma tahan natuke vinguda. Miks on halb olla mina?
Ma olen valge mees - ma ei saa selle üle uhke olla, sest siis ma olen rassistlik seksist.
Ma olen kõhn ja pikk - ma ei saa selle üle vinguda ja riiete ostmine on kohutav.
Ma olen värvipime - kõik tahavad teada, kuidas ma näen, ma värvin piltidel inimeste keeled roheliseks ja ma ei saa kunagi kindel olla, et ma ei kanna mingeid imelikke värve.
Ma sündisin 1995 - ma ei ole päris 90'ndate laps. Samas ei ole ma 00+ laps.. Ma olen kuskil seal vahel. Tahan õudselt olla nagu vanemad ja tõrjun nooremaid.
Ma olen liiga otsekohene ja egoistlik - inimesed ei taha mind heitida ja minusugusele attention whorele on see lausa piin :)
Aga kell on palju ja ma oleks pidanud kolm tundi tagasi magama minema.. Aga sellest hoolimata, panen veel viimase mõtte kirja. Valetame teineteisele. Alustame sinust. Palun valeta mulle.
Palun valeta mulle. Kui ma küsin sinult, kuidas sul läheb, ütle, et sul läheb hästi, sest nii on meil mõlemal lihtsam. Kui ma küsin, mida sa millestki või kellestki arvad, siis ütle seda, mida ma tahan, et sa ütleks. Valeta mulle asjade kohta, mis ei oma tähtsust. Valeta, et elu on lill ja see meeldib sulle. Isegi kui sul on maailma kõige halvem päev, su jalad valutavad ja süda on paha, aga kui ma pean sinuga koos olema ja ma ütlen sulle "Naerata", siis ole hea ja naerata, sest see naeratus on see, mis aitab mul kergemini olla.
Palun luba, ma valetan sulle. Kui küsid, kuidas mul läheb, luba ma valetan, et mul läheb kogu aeg väga hästi. Luba ma valetan sulle, et elu on ilus. Luba ma valetan sulle, et see tüdruk tegelikult ei meeldi mulle. Luba ma valetan sulle, et ma jätan joomise maha. Kas sa andestad mulle, kui ma valetan, et sa näed täna imehea välja ja kõik, mida sa teed on puhas kuld? Luba, et sa ei pahanda, kui ma valetan, sest ma ei tea. Luba meil valetada, sest nii on lihtsam. Luba mul valetada, et ma ei muutu kurvaks, kui ma sinust mõtlen. Luba ma teen selle võltsi naeratuse ja suren sees. Palun, aita mul elada nii, et ma ei taha kogu aeg kellegi piinu ja luba ma naeratan.
Päevatsitaat:
And may you be in heaven half an hour before the devil knows you're dead.
Lõpumärkmed:
Anonüümsed skype-hoolikud tervitavad teid.
Ma pean uuesti hakkama asju üles kirjutama, sest sel hetkel kui avan oma blogi meenuvad mulle vaid nii vähesed asjad.
Ma olen lihtsalt põhimõtteliselt igal vaheaja päeval ainult Taylor Swifti kuulanud.
Muusikavideod häirivad mind ikka veel.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu. Sa oled lahe ja tore. Ja mis peamine, ma armastan sind, tahad sa seda või mitte.
Järgmise korrani
Janus Pinka 20. märts 2014
No comments:
Post a Comment