Sära silmis ja naeratus näol
Piu, pau ja pom pom pom ehk terekest sulle. Kolm viimast päeva, kolmapäev, neljapäev ja reede. Kolmapäev ei teinud suht väga midagi, neljapäeval tegin rohkem kui oleks eeldanud ja reede tundub nii imelikult tühi.
Päev 239
Kohustatud vigu tegema
Naerata. Kui muidu ei saa, siis sunni enda näole see võlts ja ebausutav naeratus, aga ma ei taha, et keegi mu blogi nukrana loeks. Nii et naerata. Aga nüüd siis blogi juurde. Aga kuna ma reedel blogida ei tahtnud, siis teen seda nüüd tehniliselt pühapäeva esimeste tundide ajal.
Aga räägime, siis natu neljapäevast, sest see päev oli liiga võrratu. Võiks öelda, et liiga uskumatu, et tõsi olla. Aga jah, kõigepealt siis kooli. Mata tööks oli vist piisavalt õpitud, sest kõik vastused tulid ju normaalsed. Aga kes teab, hinnet ju ei ole. Aga tõeline üllatus tabas mind kolmanda tunni ajal. Eesti keele õps tuli meile tunni lõpus vastu ja lubas viimased 15 minutit õppida inglise keele tööks, mis veel ees oli. Seegi tehtud, haarasin sõbra ratta ja kihutasin koju.
Kodus asusin õhtuks särki triikima, sest ma millegi pärast ei tahtnud salongiõhtule dressikaga minna. Panin siis Hallelujah'i mängima ja triikisin. Seal ma siis olin ja jõudsin järeldusele. Järeldus ise oli megalihtne: Ma lihtsalt armastan seda lõhna, mis triikimisel tekib. Lihtsalt võrratu. Kuid aeg ei ole minu sõber ja jällegi oli ta otsa saanud. Kiirelt asjad kokku ja tagasi linna. Viisin sõbrale ratta tagasi ja asusin kiire sammuga trenni teele. Ma mäletan tervest pikast trennist kolme asja. Esiteks, sära ühe neiu silmades. Teiseks, seda, et ma pidin "asenduspaari" natuke juhendama. Ja kolmandaks, et tegin vigu. Aga neist peaks ju õppima.
Ja siis tuli salongiõhtu. Võrratu üritus. Istusin siis esimeses reas ja peale Kasperi (Sorry, aga kui ma su varjunime kasutaks, teaks seda ilmselt kõik. Aga sa vist niikuinii ei loe ju seda.) ei olnud meie "nurgas" mitte ühtegi õpilast. Kõik toolid meid ümber olid õpetajatega täidetud. Ja see oli huvitav kogemus. See oli hämmastavalt hea ja mõnus ja tore. Võtsin absoluutselt kõigist mängudest osa. Võtsin osa ka viktoriinist ja minu unetud ööd garanteerisid selle, et ma võitsin ka selle. PS: Kolmapäevases mälumängus jagasime me endid kahestesse paaridesse ja mina ja mu paariline panime ka selle kinni. Neljapäev oli võrratu ja Marlene sõnad olid: "Ma olen 6nnelik, kui sa oled 6nnelik, aga sa t2na erakordselt. Miks?" ja natuke hiljem "nagu jah, ütlen vaid seda, et väga harjumatu oli sind nii näha".
Kuid sellega ei saanud ju õhtu lõppeda. Läksin siis koos GOD-liathiga linna peale ehk siis Amantsi burksi sööma. Tehniliselt friikaid, aga see ei kõla ju nii hästi. Pärast kodu poole kõndides, märkas ta, et meie taga kõnnib ei keegi muu kui Trimmer isiklikult. Kuid kuna see vestlus oli liiga hea, et seda varjata, siis pean teiega seda jagama, isegi kui see teis pahameelt tekitab.
GOD-liath (edaspidi G, üle õla vaadates): Ootame ära vä?
Mina (üle õla vaadates, mitte midagi nägemata): Mida? Keda?
G: Trimmeri (Ta kasutas tema pärisnime)
Mina (Trimmerit märganuna, Trimmeri poole vaadates, poolhõigates G'le): Hüppa pommi, neeger!
G (ehmunult, pettunult) : C'mon..
Mina (keerasin näo liikumissuunda ja ütlesin paluval häälel): C'mooon..
G (manitsevalt): Sa ei tohiks teda ignoda..
Siis keeras Trimmer aga teisele teele ja mure oli justkui lahendatud. Edasine jutt jäägu jälle saladuseks.
Ja reede õhtu ja ka enamuse laupäeval üleval oldud ajast olen ma mänginud ülimalt sõltuvust tekitanud mängu "Pixel Piracy". Samas ei ole suht kellegagi rääkinud, vaid Kõue ja Töömehega juttu puhunud. Sest miks mitte, nad on lihtsalt võrratud ju. Kuid kui ma peaks reede kuidagi kokku võtma, siis ütleks, et kus viga näed laita, siis mine ja aita. Ära ole tõbras, kelle elu mõte on "Kus viga näed laita, saada perse, ära aita."
Päevamõtted:
Aga sära silmis ja naeratus näol. Ma olen unustanud kuidas. Ei see ei ole väga hale enesehaletsuse moment. Ma lihtsalt olen nagu selle päriselt ära unustanud. Ma arvan, et ma olen liiga kaua liiga pessimistlik olnud. On aeg rõõmustada ja edasi minna. Kevad südames, silmad neidude avarduvatel dekolteedel ja miniseeliku alt paistvatel säärtel. Tahan olla see, kes olin kunagi. Tahan olla rõve pervert, kes tegi nõmedaid nalju ja mida kõike veel. Tõsi ma olin nõme ja lapsik ja rumal, aga nii palju kui ma mäletan, olin ma rõõmus ja õnnelik. Ja mida mul kaotada on?
Suru käed hallide dressipükside tasku põhja, vaata viie meetri kaugusele enda ette maha, kõnni ringi näol mulje, nagu oleks su elu kõige kohutavam asi maailmas ja ole hästi küürus seljaga, muidugi lohista jalgu ja jumala eest ära ütle mitte ühtegi sõna. Kas see on tänapäeva põhikooli neidude meheunelm? Ma loodan, et südamest mitte, aga miks see siis on nii, et ma pean iga hommik selliseid inimesi põhikooli poole sammumas nägema? Seda on jube vaadata. Ok, ehk on sul nii mugav, aga palun ära tee nii, kasvõi minu jaoks. Pane selga triiksärk ja ehk selle peale mingi õhem kampsun, kui sa nii paremaks pead. Pane jalga korralikud püksid. Kasvõi mingid korralikumad teksad, soovitan mustasid, sest võimalus, et sa julged värve kanda on ilmselgelt liiga väike. Tõsta pilk maast lahti ja ava oma suu, kasvõi selleks, et vastutulijale tere öelda. Sa oled, ma pakun, umbes 15 aastat vana, mis tähendab, et sa oskad kõndida, ilma et sa peaks oma varbaid vaatama ja kui komistad, siis kasuta oma supervõimet ja taasta oma tasakaal. Lükka selg sirgeks ja mine vahel jõusaali. Ma ei ütle, et sa mingi He-Man välja peaks nägema, aga arenguruumi sul ju on. Ja mis kõige olulisem on, naerata. See väike asi võib muuta kõike. Naerata ja sära. See, et mataõps andis raske ülesande, ei ole maailma lõpp. Sa oled koolis, sa võid küsida, kui sa aru ei saa ja kui õps hakkabki pirtsutama, siis tuleta talle meelde, et ka tema pidi kunagi õppima ja ega sinagi supermehena ei sündinud. Muuda ennast ja lase mul uskuda, et ka sina väärid veel elu.
Keegi küsis mult askis, milline on mida ma vastassoo juures hindan. Vastasin lihtsalt ja ilmselt oleks minu üle uhked kõik poliitikud siit maailmaotsani välja, sest see väide oli nii poliitiliselt lääge ja tühi, et see väärib lausa auhinda. Ma vastasin, et ma hindan ilu, nii välimist kui ka sisemist. Kõik tüdrukud on ilusad, mõned aga lausa väga ilusad. Aga samas, mida ma siis pean ilusaks? Täiega jube on olla perfektsionist. Ma võin ju öelda, et välimus ei ole oluline, tõsi sisemine ilu on minu jaoks olulisem kui välimine, aga samas ei saa ma ju seda välistada. Aastate pikkuse vaatluse põhjal olen jõudnud järeldusele, et mulle meeldivad neiud, kes erinevad üksteisest kui tuli ja vesi, must ja valge. Aga alati on üks asi, mis läbi kumab. Üldine kokkusobimine. Olgu ta kõhn või mitte, olgu tal pesulaud või siis piimariiul, olgu tal bikiinid või burka, olgu ta silmad sinised või rohelised, juuksed erkpunased või blondid, ta võib olla kõige aktiivsem neiu või kõige häbelikum peaasi, et kõik üldiselt kokku sobib. Olgu siis tulemuseks häbelik preili või aktiivne peoloom. Mulle on meeldinud isikuid seinast seina. Samas on kõigil isikutel olnud üks ühine joon. Naeratus näol ja sära silmades.
Päeva või siis tegelikult sügava öö, sest kell on 2:45.. viimaseks mõtteks jätaks ma sõnad: kohustatud vigu tegema. See mõte tekkis kui jõudsin järeldusele, et jään varsti ühest neiust ilmselt igaveseks ilma. Mitte selles mõttes, et me ei astu suhtesse ja ei ela õnnelikult elu lõpuni vaid selles mõttes, et me kumbki ei räägi teisega enam ühtegi sõna ja me kasvame niivõrd kaugele teineteisest, et uuesti proovides kuulen sõnu "meil ei ole millestki rääkida". Aga samas olen ma justkui oma kohustatud selleks. Sest osa minust sunnib mind tegema asju, millel tegelikult ei ole mingit eesmärki. Ja need asjad süvenevad veelgi enam. Näiteks mõned asjad, mil tegelikult otsest mõtet ei ole: Ma ei suuda fb's mõnele inimesele kirjutada, vaid ootan, et nemad vestlust alustaks. Rääkimata siis sellest, et ma nendega päriselus rääkida suudaks, sest see on minu jaoks võimatu. Kui vaadata, kellega ma viimasel ajal näost näkku suhtlen, siis on need kas noormehed või siis neiud, keda tean juba ammu. Ma ei suuda lihtsalt midagi öelda teistele. Sõnad jäävad justkui kurku kinni ja pigem lämmatavad mind, kui väljuvad ja midagi uut alustavad. Ja teine asi, mis mind häirib on asjaolu, et ma pean oma unenäod "ära lõpetama". Ma ei saa voodist enne üles tõusta, kui igal unenäos esinenud probleemil on lahendus. Aga kuna ma olen lollakas, siis ma tekitan unenägudes kolm tuhat lahtist otsa ja näiteks täna "hommikul" sidusin ma neid otsi kokku ligemale 3 tundi. Ja probleeme oli vaid neli. Oli neli asja, millega pidin korraga tegelema ja siis tunnid hiljem ei mäleta ma enam isegi, kuidas ma need lahendasin, vististi täitsin oma lubadused ja uusi ei teinud. Aga see on kohutav, sest kui ma seda ei tee, siis see mõte ajab mind terve päeva hulluks. See on kohutav. Ja sellepärast ongi mul need katsed. Ja sageli on katse tulemus see, et ma istun päev otsa fb's ja vaatan tema nime taga olevat rohelist mummukest ja loodan, et ta kirjutab mulle.
Ma tean, et ma lubasin, et eelmine on viimane, aga katsun selle siis lühema teha. Sõbrad mõjuvad sõprustele halvasti. Meil kõigil on mingi teatud kogemuste pagas ja me areneme, aga me ei usu, et teised seda teevad. Sageli on nii, et sa leiad uue sõbra ja mõni su sõber ütleb, et ära temaga küll suhtle, sest see uus sõber on enesekeskne, mõrd, krohvikihi alla peituv mõrd ja kõigele lisaks lits või siis, et ta on tropp, kes hakkab sind ära kasutama ja mida kõike veel. Ja siis sa oled üllatanud, et oh, sa ka suhtled temaga, mille peale tuleb liiga sageli vastus ah, mingi 2009 suvel suhtlesin jah. Ma olen oma suhtumist aasta jooksul ehk mingi kolm korda täiesti muutnud ja nüüd peaks ma uskuma, et keegi on pea viis aasta samasugune püsinud.. Palun lubage, mul seda ise kogeda, isegi kui ma natuke ai ai saan. Ja siis see asi ka, et ma ei oska uute inimestega suhelda. Ma ei ole pidanud nii ammu uusi sõprusi koguma ja mul on raske vestlust üleval pidada, sest ei ole ju rajatud põhja, sest ma ei mäleta, kuidas seda teha. Nii et jah, see kõik tundub nii raske, aga alla ei anna ja sõpru tuleb juurde saada.
Päevaküsimus:
Miks keegi ei naerata? Kas olukord on tõesti nii masendav? Kas minust hakkab saama see vanainimene, kes räägib, et kunagi oli muru sinisem, taevas valgem, lumi rohelisem ja inimesed olid sõbralikud ja naeratasid?
Päevameenutus:
Kunagi ütlesin ühele megatoredale neiule, kes oli närvis ühe kuldse sõna: "Naerata!". Tema näole tekkis kerge justkui natuke sunnitud naeratus. Märganuna, laususin ma veelgi paremad sõnad: "Näed, seal see naeratus ongi." Ja ma ei tea, kas see tundus ainult mulle või oligi nii, aga jäi mulje, et see oli kõige ehedam naeratus üldse ja tundus nagu oleks korraks kõik ta mured kadunud.
Lõpumärkmed:
PS: Mulle meeldivad ka nunnud inimesed. Ja millegi pärast on see nii, et kõige nunnumad on just need, kes käivad või on kunagi käinud klassis, mille taga seisab täht B.
Sinu elu on sinu kätes. Nii et naerata ja kasuta seda ära.
Mu õel on täna (pühapäeval) sünnipäev. Palju palju palju õnne, Diana!!!
Aga teile kõigile nagu alati,
Nautige elu, sest elu on lill ja lilled on ilusad. Ka sina oled ilus.
Järgmise korrani,
Janus Pinka 16. märts 2014
No comments:
Post a Comment