Tõelised sõbrad kommenteerivad
Hei hopsti, mis sa arvad, kes siin on? Mina.. sest ega keegi teine ju siia sisse saada ei tohiks. Aga noh, arvestades, et mu päeva kõige aktiivsem hetk oli kui ma poes piima ostmas käisin, siis ma väga teile oma päevast pajatama ei hakka. Mainin lihtsalt, et harva juhtub, et ma tihti blogin, aga kuna täna midagi ei teinud, siis ehk mõtlesin midagi. Lähme parem edasi, edasi mu mõtete juurde.
Päevamõtted:
Oh sind, mu lugeja. Sa oled huvitav olend. Mitte kõik teist. Ma olen veendunud, et nii mõnedki teist on inimesed, kelle kohta ma oma blogis märkusi teen. Aga ometi siit mõned kiired märkused teie kohta. "Mul oli igav ja siis ma lugesin su blogi." Kas see tõesti on asi, mida sa tahaks kuulda, kui sina millegi niigi ebatavalisega tegeleks? "Ma loen ka su blogi" Nii et sa oled üks 60'st lugejast, kes loeb ja mitte mingit tagasisidet ei anna.. "Ma täna ei jõudnud su blogi lugeda." See on üks kohutavamaid vastuseid, sellele ei oska ma kohe üldse reageerida. "Janus Pinka askist saadud lahkel loal tsiteerin ta blogist (mida ma pean juhuslikult oma isiklikuks piibliks ja inspiratsiooniallikaks) ühte lõiku (kuna see kõlab nii palju paremini, kui copy-paste kellegi teise geniaalsusest, lihtsal põhjusel, et ma ise ei suuda oma mõtteid nii hästi sõnastada)" Ma ei saa seda siia panemata jätta. See on üks parimaid asju, mida ma oma blogi kohta olen kuulnud.
Augustis 2013 kirjutas mulle üks neiu. Tol hetkel oli ta vaid 13-aastane ebakindel neiu. Ta oli näinud, kuidas Blue Baby jagas mu blogi. Ta kirjutas mulle väitega, et ta on lugenud mu blogi juba paar nädalat ja samastub minuga. Ta rääkis, et mu blogi on tema jaoks just kui osa elurutiinist. Minu "ma-ei-blogi-enne-keskööd" teema olevat isegi tema unegraafiku sassi ajanud. Sõbraks ma teda lisada ei saanud, sest olen imelik. Nüüd, enam kui pool aastat hiljem, sain teada, et ta loeb ikka mu blogi. See on lihtsalt imelik tunne. Ma oleks nõus ilmselt homme hommikul esimese bussi peale istuma vaid selleks, et teda korraks kohata. Sa tundud kui illusioon, sa suutsid mind täiesti segadusse ajada ja nüüd ei oska ma jälle enam midagi oodata ega kirjutada.
Tulles tagasi mu üldise lugejaskonna juurde. Ma hakkan teid vaikselt kartma. Te olete justkui varjud minu selja taga. Keegi teist ei ütle mitte kunagi mitte midagi. Ja ometi väidate, te kõik, et te nii usinalt loete. Ma pigem kuulen lauset, et ma ei loe su blogi, kui lauset, et ma loen, aga siis jääte te vait nagu ei oskaks te selle kohta midagi öelda. Tõelised lugejad avaldavad arvamust.
RIP vanatädi Juuli (4 likes), Ma ei suuda tüdrukutega rääkida (8 likes).... Kas te saate aru, mida ma mõtlen? Liked ei ole sellisel juhul head. Kas sulle põhjustab ülevoolavat rõõmu, et vanatädi Juuli on manala teed läinud ja seda, et mu sotsiaalneärevus ei lase mul normaalset elu elada? Kirjuta, et sa tunned kaasa või aita lahendust murele leida.. Jumala eest tõelised sõbrad kommenteerivad, sest et see kui sa kulutad 18 millisekundit, et like vajutada ei tähenda ju mitte midagi. Või tähendab see isegi halba. Tõelised sõbrad ei like, nad kommenteerivad.
Tänapäeva anonid tuleks saata nende paradiisi, nimelt koonduslaagritesse. Kui sa arvad, et täiesti normaalkaalus neiu on paks, siis mine sinna, kus inimesed on poolsurnuks nälginud, ehk on nemad sinu maitse järgi. Ja ära muretse, ka nemad kirjutavad oma mõtteid seina peale ja jumaldavad kasse, küll ilmselt nende liha pärast, aga vähemalt jumaldavad. Midagi tegema ka ei pea, sest jõuetud vangid ei jõua ju palju teha. Ja ole mureta, kui see tundubki sulle nii masendav, sest su elu on ju kõige masendavam asi maailmas, siis ära karda. Sest varem või hiljem pannakse sind koos teistega gaasikambrisse ja läinud sa oledki. Kas panen ühe pileti Auschwitsi valmis?
"Kui sa heiti tahad, siis tee endale ask.." Minu puhul see ei tööta. Selle asemel, et sinna heiti, küsimusi või laavi saada, valitseb mul seal enamjaolt vaikus. Aga noh, eks ma panen ta siis nurka ära. Jah, ma kavatsen vaheaja lõpus temast mingiks ajaks loobuda. See võtab liiga suure osa minu päevast ja ma olen suht veendunud, et ma saan ilma selleta ka hakkama. Küsimus on hetkel vaid selles, et kas ma panen ta kinni või lõpetan lihtsalt seal käimise. Ühel juhul, te ei saa küsida, teisel juhul saate. Aga vastuseid ei saa te kummalgi juhul.
Facebooki sõbrad. Ma ei vaja ju nii paljusid teist. Kas sa peaks mu sõber olema, kui me ei ole teineteisega rääkinud juba 2013 aasta aprillist ja siis palusid sa ka mul mingi lollaka testi läbi teha. Kas me peaks olema sõbrad, kui ma olen ära blokeerinud pea kõik, mis sinu seinal on, sest ma ei taha seda näha? Kas me peaks jätkama sõprust, kui me ka päriselus ei suhtle? Kas me peaks olema facebookis sõbrad, kui me viimati olime vestluses 2011 aasta juunis, kui sa ütlesid mulle tere ja ei midagi muud? Kas ma oleks niivõrd halb inimene, kui ma su enda sõbralistist eemaldaks? Kas see muudaks midagi? Mida sina sellest arvad?
See on mu blogi viimane lõik. Nii et ma teen sellest väikese üleskutse. Võta elust, mida võtta annab. Ära valeta endale, sul on midagi teha. Ära ütle endale, et 5 minutit veel, ma kohe varsti hakkan. Hakka kohe. Ja tee seda naeratusega. Tõuse püsti ja kui sul midagi teha ei ole, siis mine jaluta. Kui sa üksi jalutada ei taha, võta sõber kaasa. Tee mõni ilus pilt loodusest ja koju tulles ära istu tagasi arvuti ette. Pane isegi telefon hääletuks ja endast eemale. Võta kätte raamat ja tee endale tassike teed. Millal sa viimati tegid midagi lihtsat? Midagi, mis sind arendas, aga samas ei olnud kohustuslik. Arenda ennast ja mis peamine naerata. Naerata. Naerata! NAERATA!!!
Lõpumärkmed:
Ma panin eilsele blogile vale kuupäeva.
Ma eile mõtlesin, et täna juhtub meie vahel midagi halba ja see juhtuski.
Ma oleks võinud öelda tuhat asja, kuid ma vaikisin ja ei teinud midagi.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on nautimist väärt. Otsi ilu ja sa leiad.
Järgmise korrani
Janus Pinka 16. märts 2014
No comments:
Post a Comment