Pihtas põhjas
Hey. Mina, pisike ja armas lendpiraat jälle siinpool. Otsin saart, kuhu randuda. Äkki sobib see siin. Vaatame, mis juhtub, kui me lööme labida maasse ja kaevame natuke. Aga lööme labida maasse ja vaatame, mis siis juhtunud on. Mõned korrad olen tantsinud, vahel olen ka natuke jõusaalis käinud. Mängisin natuke simsi, kuid see ebaõnnestus, kui ma meestegelase kogemata homoks muutsin ja naisest "litsi" tegin. Viimane neist oli siis korraga suhtes kolme inimesega.
Kõndisin, siis koos kooli, tehniliselt koos sõbraga, ka üks hommik natuke, ligikaudu 8km. Ja pärast rahvatantsus kulus vaid 14 min, enne kui keegi seda juhendajale mainis, et me ei saa selle tõttu tantsida. Aga noh see sai kah läbi ja nagu iga viimase aja õhtu, oli kell liiga palju, et blogida, aga kuna ma kirjutasin natuke mõtteid üles, siis lasen need tuulde, enne kui need ununevad. Nii et siit tuleb see mõttetu mõttetus, mida me nimetame mõteteks.
Päevamõtted:
Arahnofoobia, klaustrofoobia ja kõik muud pahad foobiad. Meil kõigil on mõni haiglaselt seletamatu hirm. Kunagi lugesin, et mingi naine kartis herneid, ei saanud isegi samas ruumis nendega olla. Mina kardan inimest, kes võiks mind manipuleerida. Olen märganud, et reageerin kindlatele asjadele sama moodi ja ma arvan, et osav inimene saaks seda enda kasuks ära kasutada. Ma kardan, et õige inimene suudaks mind minu tahte vastaselt sundliigutusi tegema panna, ilma et ta isegi midagi väga selleks teeks. Õnneks aga ei ole väga hullu, sest need sütikud on hetkel harvad ja juhuslikult ilmuvad nähtused. Aga kes teab, kõik ju süveneb.
Aga kui me juba selliste iseäralike joonte juures olema, siis räägin veel sest natuke. Ma olen siuke parajalt loll tüüp, kes ei jäta ideaalsuse osas jonni. Ma siis ükspäev hakkasin mõtlema, et milline oleks minu ideaalne kaaslane. Otsustasin seda teha siis nii, et võtan mingi omaduse ja mõtlen, millisel neiul see on. Peale seda kui ma avastasin, et kokku on neid inimesi kõvasti üle 20 ja arvestades, et mõne puhul meeldib mulle nende mõni stampväide, tema juuksevärv või siis asjaolu, et ta on usklik, muidugi on ka neid, kes on ideaalsusest vaid käeulatuse kaugusel. Aga samas on üks asjaoludest, mis mulle meeldib väikesed pisivead. Nii et ideaalset kaaslast ehk ei olegi olemas. See eest on ehk kuskil see õige, kellega koos olla. Tuleb leida keegi, kes vastab enamusele tingimustest või vähemalt mõnelegi. Alla anda ei tohi, sest õnn on alati nurga taga.
Ma olen märganud, et paljud mu mõtted algavad sõnadega, olin seal ja kuulsin seda, mis pani mind mõtlema et.. Nii ka see. Istusin siis bussis ja loksusin kooli poole. Minu taga istusid siis mingid väikesed tüdrukud, maksimalselt mingid 11-aastased. Ja siis nad hakkasid arutama, et kui palju kellelgi raha on ja miks ta seda kogub. Ja üks neist ütles, et tema kogub raha, et endale tabletit osta ja kui tal veab, siis ta saab selle üldse enda sünnipäevaks. No muidugi on tänapäeva noorus eelduselt arenenum ja värki. Aga johhaidi, kui mina nii vana olin, siis ma tahtsin vaid AG'st kuulipüssi, et sellega mängida. Mäletan, et olin veelgi vanem ja ostsime sõbraga dongipüssid ja tegime sellega kujutletavaid tulevahetusi, kus vere asemel oli arooniamarjadest saadud mahl. Ja isegi nüüd ei kogu ma väga raha. Pigem on asi nii, et ma lähen ostan endale burksi ja sõõriku ja väikese šokolaadi. Aga jah need sõnad panid mind mõtlema, et wow, noorus on imelik.
Ma ilmselt saan sellepärast pisut heiti, aga kui me juba nooruse juures oleme, siis annan teile ka oma arvamuse. Minu arust tuleks 90% 7 kuni 15-aastastest ja noorematest viia keemiakuuri kõrvale ja neid pumppüssiga näkku tulistada. Nüüd te raudselt küsite, et kes sinna 10% hulka kuuluvad. Sinna kuuluvad mõned üksikud toredad neiud, muidugi reaalsed geeniused, kelle IQ on rõvedalt suur, ja sellega ehk asi piirduks. Küsite miks? Sest ma olen veendumusel, et see põlvkond on omadega kohutavas seisus. Lisaks kohutavale hässtääg Yolosweeg olekule on nad ülbed, saamatud ja üldiselt rõvedad. Ma ei salli neist peaaegu kedagi. Muidugi ma ei suhtle ka nendega, aga sellest hoolimata. Nii kaua kui ma ei ole maailmas võimule saanud, nendega ilmselt midagi ei tehta, aga kui ma saan homme võimule, siis ole valmis, sest kui ma sind maha ei lase, siis saad esiisade kombel rongiga itta ümberasumisele sõita. Ehk lööb see su prioriteedid paika.
Kõndides koolist kultuurimajja, et tantsu vihtuda kirjutasin ma sõnad, mis mind sel hetkel valdasid. "Mõrvarlikud autod ja saastunud õhk, ehk minu väike paradiis". Kõlab suht pessimistlikult ja ennast haletsevalt. Aga see ei ole nii. Kuigi mul oli raske hingata, sest õhul oli surma maitse ja ma kartsin iga hetk auto alla jääda, mõistsin ma midagi. See on minu vabadus. Kõndides punktist A punkti B võin ma läbida terve ülejäänud tähestiku, ma võin olla mis tujus tahes, ma võin teha peaaegu mida iganes ma soovin. Tõsi, mõne asjaga kaasnevad tagajärjed, aga samas ei ole ma kinni seotud ja ma võin teha, mida iganes ma soovin. Ma võin iseendaga rääkida ja minu ees uimardava inimese elu kritiseerida. Ma võin mängida õhukitarri ja ümiseda laule, mille sõnadest tean vaid kolme. Ma võin täiest kõrist karjuda või siis vaikselt puulehtedele sosistada. Ma võin teha kõike ja see ongi minu väike paradiis. Ma ei ole piiratud. Ma ei ole kunagi piiratud ja see, et mind ümbritseb just load saanud inimeste armee ja CO2 täitunud õhk on vaid väike kõrvalnähtus sellele, et kõik saab korda ja kõik on ilus. Just see vabadus on minu väikse paradiisi alus.
Ma olen abiseksuaalist, perfektsionisti kalduvustega agnostik ateist, kes sööb transrasvu ja mida kõike veel. Sõnad mille tähendus on mõnele sama tuttav kui Kuu tagumine külg. Kuid mõtlesin, et võiks lisada sellele ka veel realistliku pessimismi. See kasvas välja perfektsionismist. Kui inimene oskab öelda kolmes keeles, et ta armastab pingviine, siis ei ütle ma, et ta oskab neid keeli. Kui inimene suudab rääkida ladusalt ja arusaadavalt mingit keelt, alles siis ütlen ma, et ta valdab seda. Vahel jääb mulje, et mõned eestlasedki ei räägi seda keelt. Nende sõnavara piirdub vaid sellega, mis poeriiulil kirja on. Piim, sai, leib ja karamellijäätis. Aga elu on sellega võrreldes hiiglamasuur nagu ka sõnavara. Alles hiljuti kohtasin anon-chatruumis üht 23-aastast mehehakatist, kes alustas vestlust "pvt?" vähe sellest, et ta ei ole suuteline seda välja kirjutama, rääkimata korralikust lauseehitusest. Kuid kõige rohkem häiris mind see, et sellises vanuses oleks ehk paslikum küsida, et kas teine on mees või naine? Neiu või noormees? Härra või proua oleks ehk liiga ülepaisutatud, aga parem ikka kui pvt?
Räägime vaenlastest. Täpsemini "vaenlastest". Alustaksin sellega, et ma vähendasin täna inimeste hulka, keda ma vihkan. Sellega suurendasin ma inimeste hulka, kes mulle ei meeldi. Ma ei saa ju vihata kõiki suhtes olevaid paare, kui ma isegi ei tea kõiki. Kuid paaridest, keda ma tean on ikka veel üks, kes mulle mingit pahameelt ei tekita. Aga on väike võimalus, et nad saavad lähiajal lisa. Lisanduvad kolm paari, kellega on olukord, kus ma suhtlen üheosapoolega ja teisest ei tea ma suurt midagi. Mul ei ole neid ju väga mõtet vihata. Aga jah, tegelikult tahtsin ma teile kribada sellest, et uudised. Halvad uudised vaenlasest ei ole head uudised mulle. Sest edastades mulle neid uudiseid, paned sa mind kogemata mõtlema temast või neist ja see ei meeldi mulle. Nii et kõik uudised mu "vaenlastest" on mulle halvemapoolsed. Nende edu uudised on veelgi hullemad ja tänan väga, aga ma ei vaja teadmist, et sa nägid neid täna ja sa oled nendega suhelnud ja nad tunduvad sulle toredad. Ilmselgelt on mul põhjuseid, miks nad mulle ei meeldi.
Aga läheme korraks minust kolm sammu eemale. Vabadus ja Iseseisvus. Seoses Ukrainaga kipuvad need sõnad viimasel ajal esile kerkima. Aga kas need ei ole samasugused tühjad ja pelgalt poliitilise taustaga sõnakõlksud nagu usk, armastus ja lootus. Aga nendesse ma hetkel ei lähe, ehk kunagi hiljem. Aga vabadus ja eriti selle kaitsmine. Kui me seisame automaatide ja molotovi kokteilidega barrikaadide taga ja ootame, kas USA suudab tagada meie vabaduse, siis mida me kuradit. Ma ei ole ju vaba. Kui ma oleks vaba, siis ma istuks vastasleeris ja taoks sõbralikult kaarti, võtaks viina ja oleks muidu tore. Aga ei, ma olen kinni kuradima barrikaadi taga ja ootan. Ja seda on nemad, kes said käsu seda teha. Mine kaitse oma vabadust. Minu vabadus peaks olema garanteeritud 24/7 ja minu teod peaks olema minu otsustada. Samamoodi ka sõnavabadus, mis on sageli piiratud, sest nii ei ole ilus öelda. Ei ole jah, aga valetada ei ole ka ilus. Nii et ära piira teisi ja nemad ei piira sind. Ole vaba. Ja nüüd iseseisvus. Mina ei ole iseseisev, sina ei ole iseseisev, meie ka ei ole ilmselt iseseisvad. Aga meie riik ka ei ole. Aga isegi meie planeet ei ole. Mitte keegi, ma rõhutan mitte keegi ei ole täielikult iseseisev. Mina pean täielikuks iseseisvuseks seda, mis ei muutuks ka siis kui kogu taustsüsteem, teised inimesed, loomad, toit ja isegi gravitatsioon kaoks. Aga sellist asja ei ole. Kõik on millegi suhtes sõltuvuses. Kõige üldisemalt ehk gravitatsiooni kaudu. Aga siinkohal tuleb suhteline iseseisvus. Sellega välistan ma looduslikud tegurid nagu soojus, gravitatsioon ja muu säärane. Aga ka siis ei ole ju meie riik iseseisev. Õunad on meil Poolast, gaas Venemaalt ja toetused Euroopa Liidult. Samamoodi ei ole iseseisev ka Ukraina. Kui nad peavad tooma, kellegi võõrad väed sisse, et ennast kaitsta, siis mis iseseisvusest me räägime. See on ehk paremal juhul omavalitsus. Siingi kohal: Ole iseseisvam.
Samamoodi kuldsed sõnad, et ükskord me võidame niikuinii. Kas ainult ühel korral? Kas mul on võimalus garantiile? Mingi suur hulk aega tagasi arvasin ma, et ma olen võitnud. Aga see ei olnud nii. Nüüd on mul küsimus, et kas mul on võimalus veelkord võita, sest see ju nagu ei lugenud. Ma nagu ei jõudnud ju üle finišijoone. Teeme uuesti, teises kohas, teiste inimestega, teise lõpuga? Hetkel ma ennast võitjaks ei pea, aga samas alla ka ei anna, sest elu on selleks liiga lühike. Teeme parem väite, et natukese aja pärast võidame me jälle. Ja kas see pole mitte nii, et sageli selleks, et üks saaks võita, peab teine kaotama? Kas sa ei arva, et mul on ka õigus lõpuks võita? Kas või natuke?
Iga saaga vajab tegelasi. Vajab gruppi tegelasi, kes ei ole väga sarnased, aga nende võimete erinevus annab neile väikese eelise ja parema koostöö. Olgu selleks siis Avengerid, Lumivalgukese päkapikkude armee, Bilbo ja 13 päkapikku, Sõrmuste vennaskond või ükskõik, kes muu. Täna koolis istudes kuulsin ma võrratut kontserti. Esines siis imelahe Brassical. Ja ka seal oli kõik, keda vaja. Tõredama väljanägemisega tüüp, armastusväärne paksuke, unistaja, armunud õnneseen ja kes kõik veel. Seitse vahvat mees suutsid kogu saali naerma panna ja tegid nii mõnegi inimese jaoks päeva kordi paremaks. Ka mina lõin Äppiku algselt selle eesmärgiga. Aga siis me ühtlustusime ja nüüd jääb vahel mulje, et algsest hiilgusest on alles vaid veel hale vari. Kes teab, mis tulevik toob..
Süsteemi jaoks loodud inimrobotorjadearmee. Huvitavalt kahtlane liitsõna. Aga lammutame selle siis osadeks ja vaatame seda. Ma alustan just kui valest otsast. Armee - Sest meid on palju ja me kõik täidame üht eesmärki. Orjade - Sest meil puudub vaba tahe ja selle tõttu ka võimalus midagi muuta. Me lihtsalt istume oma kanuus ja laseme voolul end edasi viia, lootes, et mõni tamm meile ette ei jää. Robot - Meid kasvatatakse samamoodi, samasugusteks, justkui robotlikult mõtlema. Me ei oska muud, kui seda, mis meile programmeeritakse. Ja Inim - sest seda kõike tehakse inimestega. Süsteem ise on lihtne. Võtame lapse. Paneme ta kooli, kus õpetajaid ei huvita õpetamine ja õpilaste seas lakkab kord. Peale 9 aastast rännakut laseme mõned vabasse loodusesse lihtsamaid töid tegema. Teisi õpetame sama süsteemiga edasi. Kui veel 3 aastat läbitud, lükkame "helgemad pead" ülikooli edasi, kus saab neid ehk veel paar aastat praadida. Ja siis on ühiskond, kus meil on hunnik töötuid kõrgharitud inimesi ja ei ole tööd, mida teha, sest kui sul ikka kraad olemas, siis lihtsat tööd ei taha. Ja siis oledki süsteemi poolt loodud ori, kes oskab vaid oma eriala. Aga õnneks on alati erandeid.
Lõpetuseks tüüpiline eestlane. Seda ei olnud ja seda ka ei olnud, see oli rõve, see maitsetu ja kasutu. See oli poolik ja see ei suutnud midagi teha. Aga üldjoontes oli ülilahe ja võimas. Mulle meeldis ja saime hakkama. Mitte ühtegi positiivset asja, aga kõik on hea. Räägi just, mis kõik selle heaks teeb. Saad viie, siis ole õnnelik ja saad väiksema hinde, siis proovi paremini. Aga sellega ma ka lõpetaks.
Päevanali:
Vaadake Chuck Norrise nalju.
Lõpumärkmed:
Pihtas põhjas - vihje mängitud laevade pommitamisele..
Ma lubasin kogemata vist uuesti mingi stsenaariumi kirjutada. Seekord teemaks Walker - Texase korravalvur. Keegi mäletab, siis andke teada.
Aga viimasel ajal on pidevalt täiega lahe.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill.
Järgmise korrani
Janus Pinka 5. märts 2014
No comments:
Post a Comment