Päev 220
Ilusad, toredad, soojad ehk isegi armsad valed
Päev 221
Et vaadata tulevikku, tuleb vaadata minevikku
Hey, sina. Enne kui ma lähen edasi oma tegevusrikka elu juurde, tahan ma pisut teiega rääkida. Vale oleks öelda silmast silma, aga vähemalt ühelt helendavalt ekraanilt teisele. Ma jagan oma blogi, see saab ligikaudu 30 vaatamist. Kui ma muidugi mingi hullult tähtsa asja kirjutan või palun, et te ei loeks, siis on see number pisut suurem. Ok, ma mõistan, et mõni klikkab kogemata, mõni näeb pikkust ja sulgeb selle ahastuses, sest ilmselgelt nagu twitter edukalt tõestanud on, siis ei suuda homo sapiens sapiens lugeda korraga üle 140 tähemärgi. Eriti kui see ei ole midagi säärast: R U @ skuul?.. Sest vähe sellest, et me võiks kirjutada eesti keeles, kasutamata iga sõna asemel lühendeid, rääkimata kohutavatest kirjavigadest, mida õnneks natukenegi autocorrect ehk parandab. Aga kas see on loogiline, et mulle tagasisidet annavad aktiivselt kaks inimest. Aeg-ajalt on mõni ehk veel, aga suht harva. Ja need kaks inimestki ei ole vahel just parimad nõuandjad. Või noh, täna ma proovin ühest nõuandest kinni pidada. See oli, et ma ei hakiks seda nii palju. Teeks pikemad ja ehk ka sügavamad mõtted. Aga kui sa siiamaani selle lõigu läbi lugesid, siis võta end kokku ja anna tagasisidet. Kasvõi seda, et see meeldib sulle ja ma peaks samas taktis jätkama. Ma loodan, et mu blogi lugemine ei ole niivõrd piinlik tegevus, et seda isegi minu eest varjama peaks. Ma olen ikka vahel märganud, et kui ma kellestki natuke paha räägin, siis ta on ehk järgmisel päeval minu peale pisut pahane.
Aga jah, mida ma siis tegin nende kahe päevaga. Noh, alustame kõige igavamast ja ehk jõuame lõpus põnevamani kah. Mängisin siis arvutis strateegiamänge ja vahetasin ühe kuubikutel põhineva mängu teise vastu. Ent ometi tapan ka seal zombiesid ja ehitan maja. Aga läheme natuke edasi. Täna hommikul oli näiteks mul ühiskonnaarvestus. Kõigist arvestustest oli see vast kõige lihtsam. Väga palju oleks saanud ka niisama huupi pakkuda. Aga tehtud ma selle sain ja mingi üritus nimega Vaade tulevikku. Imelik on mõelda, et kui mina kümnendas klassis käisin, siis ei olnud selliseid asju ja praegustel on. Kuid eks kahe aasta pärast näeb, kas tõesti see midagi muutis. Aga jah, kõige pealt saime väga väikese grupiga auditooriumist vaadata aula pooltühja saali, kus räägiti tarka juttu, samas ise omade asjadega tegeledes. Peale seda tulid töötoad ja need olid ehk päeva tipphetk. Esimeseks võtsin siis Enese motiveerimise töötoa. Sain sealt huvitavaid asju teada, kaasa arvatud ühe poisi nime. Kuna tõenäosus, et ta enam iialgi mu blogis ilmub on väga nullilähedane, siis ma annan talle ise varjunime Mihkel. Istusin seal siis oma pojaga/isaga (edaspidi poeg) ja tegime igasugu asju kaasa ja ühesõnaga nalja sai. Aga ka see sai läbi ja mina ja poeg läksime siis edasi. Aga kuna meil puudus kindel suund, siis jooksime mööda kooli ringi kuni leidsime end punupatsi tegemise õpetuselt. Seal me olime kolm mehehakatist (Mina, poeg ja Mihkel) ja kari naisi. Ma isegi ei tea, miks ma sinna jäin. See kõik oli justkui võlukunst minu jaoks. Aga mingi aja ma seal olin ja siis tulin koju ära. Kodus veetsin õhtu mängides ja fb suheldes. See oli ütlemata tore.
Päevamõtted:
See mõte ei kuulu küll mulle, aga see on hea mõte. See pärineb esimest töötoast. See oli siis selline. Kui me tahame kuulata muusikat, aga täna ei taha üldse kuulata Skrillexit, Justinit ja 1Directionit. Kirjutame siis Googlesse No Skrillex, Justin bieber or 1Direction.. Paratamatult annab google meile just linke, kus need nimed on. Samamoodi töötab ka meie aju. Kui me mõtleme, et täna ma ei taha mõelda vanillijäätisest, trimmeritest ja jumal teab millest muust, siis me hakkamegi just neist mõtlema. Ja siis me tahame seda veelgi rohkem välja blokkida ja see süveneb. Nii et tuleb mõelda vastupidiselt. Mitte, et sa ei taha mõelda vanillijäätisest ja trimmeritest, vaid sa tahad mõelda kiisudest, ükssarvikutest ja kasvõi arvutimängudest. Siis me hakkamegi neist mõtlema. Sõnad, mis ma kirja panin loengu ajal: "Mu aju on nagu otsingumootor - ma olen oma mõtete ori."
Teine hea mõte, mis tal oli oli ideedest. Me kunagi ei eelda, et sünnib laps, kes on firmajuht, keeleteadlane, 4 lapse ema ja püha jumal, kes teab mis. Ikka sünnib mingi asi, mille eest tuleb hoolitseda, mida tuleb õpetada ja kasvatada. Alles siis kasvab sellest midagi suurt välja. Sama on ka ideedega. Idee on algus kole ja lohakas ja poolik. Siis me hakkame teda kasvatama. Alguses tuleb temale palju aega pühendada. Talle ei saa mingeid ülesandeid anda. Pigem on ta ise ülesanne. Aga siis ta kasvab ja kogemuste ja kõige muu tõttu muutub see lihtsamaks. Ja lõpuks ehk kasvab tast välja hiigelidee, mille saab facebookile 19 miljardi dollariga maha müüa. Sõnad, mis ma loengu ajal kirja panin: "Idee on nagu inimene - sünnib, kasvab, sureb."
Nüüd ma teen sellise lolli lükke, et ma panen võõraste mõtete vahele oma mõtte, sest kui ma pärast selle juurde tagasi tuleks oleks see veelgi segasem. Aga siin see on. Ma kogu aeg käin ringi ja vingun, et ma olen enesekriitiline pessimist. Kuid, et teile natuke tausta anda, et te ikka täielikult mõistaks, milline raske vaimse puudega isik ma olen, siis siin on natuke taustinfot. Oli 21. juuni. Ma olin armunud või noh tehniliselt ma olin just jälle murdunud. Mulle tuli hea idee kirjutada kaudselt neiule, keda ma armastan. Aga tuletan meelde, ma olin väga väga loll siis. Noh, kirjast, mis pidi algselt olema ainult mulle ja talle, kasvas välja selline õnnetus, et paha hakkab. ÄPP kogukonnas on ehk paar üksikut liiget, kes sellest ei tea. Aga jah. Ma täna jälle lugesin seda. Ja toon teile paar värvikamat näidet, kui uhke ja õnnelik ma kord siis olin. "Ma olin kõige tagasihoidlikum inimene maailmas ja nüüd olen ma kõige otsekohesem mölakas, keda ma tean. ma olen sadist ja silmakirjalik värdjas, enesekriitikas olen ma meister", "mul ei ole head muljet, ma olen jube tõbras :D", "ma pole halb inimene, lihtsalt mölakas"
PS: Tuletan meelde, sellisena jõudis see tekst ka neiuni, kes oli mu südame röövinud, koos väga suure osa mitte nii jubeda tekstiga. Pool aastat hiljem tagasi vaadates, pean tunnistama, et ma olin ja ilmselt olen ka praegu tõsise vaimse puudega hälvik.. Pluss ma mainisin seal "kirjas" ka oma halba joomisharjumust, mille ma nüüd olen õnneks kontrolli alla saanud. Aga peamine on see, et ma südamest loodan, et ma õppisin kõigest sellest nii palju, et ma ei tee enam mitte iialgi mitte midagi sellist.
PPS: See kõik on ikka kuradi pessimistlik. Aga noh uupppss.. Aga see läheb isegi natuke selle tänase üritusega kokku. Minevikku vaatamine, et tulevikku vaadata.
Pigistame siia siis veel ühe võõra mõtte vahele. Katsun seda mitte väga venitada. Aga noh, see oli siis selline, et see sama tüüp rääkis, et ta otsis ka omale "ideaalset" kaaslast. Aga erinevalt minust, tema otsis. Ta kirjutas endale üles, mida kõike tema tahaks. Ma ei mäleta, mis tal seal oli, aga toon suvalise näite. Suured rinnad, temast natuke lühem, blond, sportlik, humoorikas, põselohud ja rohelised silmad. Ja siis ta hakkas nägema inimesi, kes nendele tingimustele vastasid. Silme ette tekkisid täiesti varem märkmata jäänud inimesed. Leidis siis mingi neiu ja vaatas, et kõik on olemas peale põselohkude ja roheliste silmade. Nad olid aasta väga õnnelikult suhtes ja siis viisid nende teed neid lahku. Natuke aega hiljem leidis ta uue neiu, kellel olid kõik need tunnused olemas. Ka põselohud ja rohelised silmad. Ja nüüd on nad olnud mingi 7 aastat õnnelikult koos. Ka mina peaks seda lahendust kasutama. Äkki see lõpetaks mu lolli harjumuse armuda kõigesse, mis naeratab ja ma saaks leida selle, kes on ka tegelikult see õige. Kuldne väide, mida lugesin ühelt paberilt sobiks siia nagu kirss tordile. "Kui otsid enda elu armastust, lõpeta; Ta ootab sind, kui hakkad tegema seda, mida armastad!"
Kiired tähelepanekud ehk hapu moos meie tordi vahel. Mulle õudselt meeldib oma blogi siduda. Ma ei tee seda, nagu ma peaks tegema eesti keele esseedega. Ma teen seda märksõnadega. Juba selleski blogis on salajasi märksõnu sissepikitud. Mõni väärib oma kohta, teine mitte. Räägin ma siis šokolaadikompvekist või hoopis õuntest. Sageli on sõnadel suurem roll, kui vaid ese, mida nad kujutavad. Ja selle blogi omaks võiks saada siis tort. Kirss on olemas. Moos tähelepanekutena on kah. Aga tordil peaks olema ka põhi, sisu olen kah juba natuke siia ehitanud, aga lõpuks tuleb ju see sefiirikiht ka peale määrida, et eriti hästi mekiks. Aga mis te ütleks, kui ma teeks väheke ebaausa lükke ja justkui ostaks põhja. Kiire ja korralik ja maitsev, nii et miks mitte. Ehk sellepärast, et sina ei saa seda mekkida. Aga see on ju minu tort, näri porgandeid, kui muidu ei saa. Oma tordi põhjaks võtaks ma Vaate tulevikku ürituse. Aga samas ma laseks teil ikkagi mu torti mekkida, olgu teil kasvõi oma põhi sel tordil. Aga põhimõtteliselt asi, millest ma rääkida tahan on see, et kas te olete märganud, et peale koolitust, üritust või midagi meeldejäävat, te panete oma ellu päris palju neid asju juurde. Näiteks minu tänasedki ideed on ju sealt pärit. Nii et ära karda innustuda, karda just mitte innustuda. Karda jääda tahaplaanile, sest elu on vaid ükskord ja kui see mööda kihutab, siis võid vaid kibestunult järgi vaadata ja nukralt mõelda, et kurat ma ei oleks pidanud seda asja üldse kirjutama või mida iganes muud.
Aga enne kui ma viskan oma koogile lärtsti sefiirihunniku peale, tahan ma teiega paar sõna vahetada. Paus ehk lõpmatusse lükkumine. Kui ma vaatan natuke enda ümber ringi, siis loen asjad, mida ma näen, mis on poolikud. Alustame minu märkmeseinaga. Kõige üleval paistab korduvalt pooleks murtud paberilipakas, mida kaunistavad sõnad: "Vagun 14- kättemaksu ekspress; novelli katse", aga ma ei jõudnud isegi katseni. See jäigi vaid ideeks, et rongis hakkab eepiline ja mütoloogiat täis kaklus. Selle all on blogipealkirjad, milleni pidin juba ammu pikemalt jõudma, aga ainus mis pikk on, on edasi lükkamise aeg. Need on: "Mina", "Äärmused, ideaalsus ja illusioon", "Võta end kokku ja tee see ära", "Ma tänan teid" ja "Aeg". Esimene ja viimane oleks ehk minu vaatenurk maailmale. Teine oleks ehk maailma läbistav vaatenurk. Kolmas oleks motivatsiooniüritus ja neljandas oleks tänud neid, kes mulle abiks on olnud. Avades desktopile hoolikalt peidetud kaustast, mida leiaks iga lollgi, leiame lühijutu/novelli/romaani üritusi, mis kõik on luhtunud. Ent samas kõik on veriselt mütoloogiat täis topitud fantaasiad. "Sinise Draaoni Võluteater" rääkimas duellidest muinasjututegelaste vahel. "Thomas Bradocki surm" - on raamatualge, mis räägib Thomas Bradocki surmast. Sellele eelnenust ja järgnenust. Kõige pikem teos, ent ikkagi nimeta on tehniliselt peaaegu rip-off kõigist fantaasiatest. Ergo paar riiki on sõjas ja väike grupp sobimatuid peategelasi peavad elus püsima ja kõigil on oma väike eesmärk. Ma alustasin sellega, siis kui moodustasin ka päriselus grupi, mis alguses ei sobinud üldse, nüüd aga tundub isegi tavapärane. Siis on veel pool irooniline teos, kus ma alustan sellega, et ma kirjutan raamatule proloogi, seletades, et proloog peab olema. Ja mu vaieldamatult isiklik lemmik ja mu suurim läbikukkumine kirjatööna: "Surnud printsi päevaraamat"- mu elulugu.. Ma pole ju veel elu näinudki.. Arvestades, et ka see jõudis neiuni, kes röövis mu südame, ei olnud just parim idee kirjutada sellest, et armusin ka teistesse nõrkushetkedel ja ei tasuks ka kirjutada oma teistest "suurtest armastustest" See kukub sinna samase aega, aga see on vähem depressiivne.. See on lihtsalt kõik lõpetamata jama, mille ma leidsin ilma reaalse otsimiseta. Kes teab, palju veel peidus on. Peaks midagi neist ära lõpetama. Mis te arvate?
Ja kuna kell saab juba väga palju, siis sellest saab tänase päeva viimane mõte. Enamus teist on näinud Jim Carrey filmi "YES-MAN". Kes ei ole, siis see on mehest, kes otsustab, et terve aasta jooksul öelda absoluutselt kõigele jah. Ma mõtlesin, et ma hakkan leebemaks versiooniks sellest, ma kavatsen sõna ei oma sõnavarast kõvasti vähemaks võtta. Kuid see oleks üksi natuke väike ja tühine värk, siis ma lisan sinna paketi nimega: Ilusad, toredad, soojad ehk isegi armsad valed. See seisneb selles, et ma kavatsen 72 tundi, ehk siis sellest hetkest, kui ma homme ärkan olla aus. Tundub suht kehv lubadus, sest see on loogiline tegevus ju. Aga ma kavatasen olla ~100% julmalt aus, loobun kõigist saladustest ja lilledest. Ilmselt see rikub natuke suhteid kellegagi, aga samas ehk ka parandab. See tähendab, et kui ma sellest kinni pean, siis kui ma sulle komplimendi teen, siis see on nagu minu puhul eriline. Ja kui see mulle meeldib, siis ma ehk isegi pikendan seda aega. Ma ilmselt kavatsen ka kõigile küsimustele vastata, aga ma palun, et te seda kurjalt ära ei kasutaks, sest kui ma olen nõus seda aega pikendama, siis ma võin seda ka lühendada.
Päevanali:
Mina sain oma naerudoosi kätte, kui ma oma idiootsusi lugesin.
Päevatsitaat:
Õnn on otsus. Mõtle, et sa oled õnnelik ja lõpuks see töötab.
Lõpumärkmed:
Ma vabandan, kui ma sulle haiget tegin.
Sorry, emme, et ma päris su nõuandele pihta ei saanud. Aga ma alles õpin.
Vaadake seda lehte. See on inspiratsiooniks.
Ära karda eksida. Seda juhtub kõigil.
Ja nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill.
Järgmise korrani
Janus Pinka 26. veebruar 2014
No comments:
Post a Comment