Keelatud õunad
Ahoi, surelikud ja vähem surelikud. Jamh.. Imelik on kui pole ammu bloginud. Aga noh kui aus olla, siis ma blogisin vahepeal, aga see oli teine blogi ja ma isegi ei avalikustanud seda. Aga see ei ole oluline. Räägime natuke minu nädalast. Kuna ma ei mäletanud, et ma nii ammu ei bloginud, siis kahjuks ei mäleta ma ka suurt osa oma nädalast. Ju siis oli rutiinne( oh issand, kuidas see sõna mulle vastukarva on). Aga reedel oli koosistumine. See oli viimase aja esimene pidu, kust ma peo keskel, keset ööd, ära läksin. Ma tean, et te ei taha, et ma vinguks, aga noh silmad oli märjad...
Laupäeval oli lihtsalt väsimus ja hoolimatus kõigest. Ja terve päeva istusin ma zombiena ja ootasin järgmist päeva. Pühapäeval oli vanaema 75. juubel. Käisin seal ja nägin oma sugulase lapsi üle pika aja.. Lastel on uskumatu oskus naeratada nii deemonlikult ja armsalt korraga. Lihtsalt segane. Ja siis tulin koju ja kuidagi möödus õhtu ja täna oli jälle koolipäev. Mäletan väga vähe. Mainimisväärne, et ma ei teinud kekas pmst midagi. Go haigus!!!
Viin teid olukorraga kurssi. Ma olen haige. Põhjus ei ole päris kindel. Panustada võiks mütsi ja kinnasteta eluviisi peale. Samas ilmselt see jäätis ka head ei teinud. Märja peaga tuule käes ei ole ka vist parim idee. Aga noh, kuidas ma seda ütlen. Minu arust on peamine põhjus stress. Kuskilt lugesin, et stress nõrgestab immuunsussüsteemi. Ja noh, stressi on mul viimasel ajal jagunud. Peamine põhjus on mu oma mõtted. Ja noh kuigi ma süüdistan kõiki peale iseenda, siis ega ma ise ka nii väga puhas poiss pole.
Päevamõtted:
Ma alustan mõttega, mis mind täiesti suvalisel hetkel tabas. See mõte on vist varem ka olnud, aga see on väärt mõte. Ma kunagi tegin oma blogi, et esiteks kunagi tagasi oma minevikku vaadata, aga samas ka selleks, et ma saaks siin öelda asju, mida ma päriselt öelda ei saa. Olla täiesti aus ja lihtsalt kõik välja paisata. Siis aga hakkasite te mulle minu blogi refereerima ja minu mõtete peale solvuma ja leili minema. Aga noh see ei ole ka hea. Nii et ma hakkasin jälgima, mida ma kirjutan ja nüüd on see väga ära nülitud versioon minu mõtetest. Nii et jah.
Siis võtaks mõtte, mis ei kuulu minule ja kasvatame sellest välja mõtte, mis kuulub minule. "Naised on nagu õunad." Kõik tahavad õunu, mis on noored ja ilusad ja pringi tagumise küljega. Aga krimpsus, vanad ja ka vigastatud õunad ei lähe kellelegi peale, pigem selline viimane lootus. Aga siis on ka suured õunad, mis on vaid vähestele julgetele. Neile, kes julgevad sellise suure asjaga möllama hakata. Seal küll meie vestlus muutis teemat, aga mina lähen edasi.
Kunagi oli üks kindel inimene vanillijäätis ja ma jätan ta selleks. Ta on liiga eriline, et õunaks muutuda. Nii et las ta hetkel jääda jäätiseks ja teeme nii, et ta ei ole sellega seotud. Aga jah, mis me temast ikka patrame, lähme õunte juurde edasi. Nagu mainitud, on mõned suured ja magusad, teised krimpsus, koledad ja kibedad. Aga viimasel ajal tundub mulle, et kõik on mädanenud või ussitanud. Ja kas te teate, kuidas see levib? Väga lihtsalt olles koos teiste õuntega. Kuid liiga koos.
Läheme mädanenud õunte juurde enne. Need õunad on pealt vaadates justkui ideaalsed või vähemalt ei ole neil viga. Vahel on nad sellised, et sa ei suuda muust mõeldagi. Ja siis see juhtub. Mäda kasvab pinnale ja tuleb nähtavale. Ja siis sa muud ei näegi, maitse mis ta jätab on rõve ja talumatu. Sa viskad ta endast kaugele ja loodad, et ta ei naase, vähemalt mitte oma mädaga. Ja kõik, millega ta kokku puutub, tavaliselt teised õunad, neile jääb see maik külge. Vahel on nad täiesti süütud õunad, lihtsalt valel ajal, vales kohas, aga ometi on neil see rõve maitse küljes ja sa pelgad ka neid.
Ja siis on veel ussitanud õunad. Sa leiad õuna pinnalt väikese augu. Kas see siis peatab? Oh ei, ikka tuleb ju sealt sisse piiluda. Kuid kogu sisemus on ju rikutud ja rõve. Ja ühest väikesest veast kasvab välja terve võrgustik ja sellest on pea võimatu mööda vaadata. Ja siis sa süüdistad seda ussi. Aga ometi on sageli süüdi hoopis keegi teine. Näiteks see, kes selle ussi sinna viis. Kuid erinevalt mädanenud õuntest, ei levi ussid nii palju kogemata. Usside vastu saab paremini võidelda ja surnud uss ei tee enam kahju.
Kuid õunad lööme puruks ja jookseme aiast välja ja vaatame jälle inimesi, kel on jalad, käed, üritav süda ja rumal peanupuke. Jah, teie mu sõbrad. Aga enne kui ma asja juurde lähen, räägin ma natuke kahetsusest. Ma kahetsen, et ma ei oska videot monteerida. Ma kahetsen, et ma ei oska joonistada. Ma kahetsen, et ma seda juttu palju varem ei rääkinud. Aga nüüd asja juurde. Või noh kahetsuste. Ma tahaks teha sellist videot, nagu need on, kus inimene räägib ja siis on kiirendatud video sellest kuidas ta joonistab. Aga ma ei oska seda teha ja kusjuures väga vist ei taha kah. Aga nüüd lõpuks minu mõtte juurde.
Ma mõistan, et te üritate mind kaitsta. Aga te teete seda valesti. Te ootate viimase minutini, et mulle midagi öelda, mida kõik teised juba varem teavad. Te ehitate minu ümber müüri ja lasete vaid mingil osal infost sinna sisse jõuda. Ja kui ma end müürist välja murran, leian ma end maailmast, mida ma näinud ei olnud ja ma kukun ja siis te ehitate min ümber uue müüri ja nii kogu aeg. Jah, ma saan aru, et te üritate ainult head teha, aga ärge blokeerige mind ära. Kasutage lindude ja liblikate ja lillede meetodit. Rääkige hästi pehmelt ja aidake mul kohaneda selle kõigega.
Lohutaja auhind 2014. Ma ei oskagi seda kellelegi anda. Põhjus on väga lihtne. Peaaegu kõik, kes mind lohutada on üritanud, on asja ainult hullemaks teinud. Ma tooks hea näite, kuidas see minu vaateviklist tundub. "Hey, sorry, keegi sõitis su koerast autoga üle. Noh koer on surnud. Tunnen kaasa, aga noh, kui aus olla, siis seda tegin mina. Ära teisi süüdista. Ah jaa, aga üks hea asi ikka oli. Veri tuli kiiresti auto pealt maha ja mõlki ka ei jäänud. Nii et ei ole hullu. No, mis sa nukrutsed, ma tean, et see koer oli sulle õudselt kallis, aga noh küll uus koer tuleb. Äkki on uus isegi parem." Ja te pommitate mind sellise idiootsusega päevast päeva. For reals!! Aga ju ma olen selleks siis põhjust andnud, sest te kõik olete ju F**KING ideaalsuse kehastused. Särava naeratusega intellektuaalid, kes on kõigist paremad.
"Sa meeldid meile sellisena nagu sa oled. Me oleme sellega harjunud." = "Noh sa tegelikult oled hull hädapätakas, aga kedagi ei koti ja ma ei viitsi sellesse nii palju pühenduda, et sind aidata." Äkki mina ei meeldi sellisena endale. Äkki ma tahan olla rõõmus ja tore, nagu ma kunagi kellegi sõnul olin. Ja teine kohutav väide. "Ole mureta, ma olin ka kunagi sellises olukorras. Ma sain sealt välja." No, püha jumal küll, räägi mulle, kuidas sa sealt välja said. Anna nõu, mis sind aitas. Oleks ju tore teada, kuidas sellise olukorraga tegeletud on. Aga ei, küll ma ise välja nuputan.. Ja selliseid idiootsusi on lihtsalt liiga palju. Liiga liiga palju.
Ma olen vist peaaegu järeldusele jõudnud, mis mul täpselt viga on. Ma ei ole selles küll 100% kindel, aga ma arvan, et see on nii. Aga kuna ma ei saa ju lugejat lubadusi tegema panna, siis jääb see rääkimata. Aga kui ma oma probleemist aru saama hakkan, siis ehk on nii, et saan seda parandama hakata. Aga ma peaks leidma kellegi, kellele kõik kaela visata ja loota, et ehk oskab ta nõu anda. Aga ma kardan, et see ei ole sina lugeja. Aga kes teab.
Kunagi kõndisin ühe neiuga põldude vahel ja ta ütles kuldsed sõnad: "Need on sinu elu parimad aastad, võta neist viimast." Jah, ma olen täisealine inimene. Ma peaks olema küps ja valmis oma eluga alustama. Selle asemel elan ma oma vanemate kulul ja kirjutan vaid sõnu internetti. Ja ma peaks olema ka oma seksuaalsuse tipus. Ja ometi paneks ma end erandlikku kategooriasse. Mulle meeldib end sellistesse kategooriatesse panna. Alustades selles, et olen agnostik ateist, olen nohik, kes kuulab heavy metalit ja mängib mänge, kus tegelane virtuaalselt jookseb. Ja nüüd viimane kategooria, kuhu ma end paigutasin oli seksuaalne kategooria. Valisin siis oma praeguste eelistuste kohaselt kategooria abiseksuaalne. Ei, ma ei lähe kellelegi appi.
Abiseksuaalne. A-bi-seksuaalne. Aseksuaalsus - Tsiteerides Wikit: "Aseksuaalsus on seksuaalne orientasioon mille puhul ei kogeta seksuaalset ligitõmmet. [...] Aseksuaalsus erineb tsölibaadist, mis on tahtlik seksuaalsest aktiivsusest loobumine. Paljud aseksuaalid seksivad (kompromissina suhtes seksuaalse partneriga). Aseksuaalid võivad kogeda teiste inimeste suhtes romantilist ligitõmmet." Tuginedes viimasele lausele oma tsiteeringus. Valisin ma ka eesliite bi-. Toetume siis veelkord Wikile: "Biseksuaalsus on mõlemasooiharus." Nii et ma olen siis umbkaudu selline isik, kes huvitub suhtest mõlema sugupoolega, kuid ei soovi midagi seksuaalset. Nii et milles see seisneb ja miks ma selle valisin?
Alustame A- liitest. Minu jaoks on seks olnud alati pea puhtalt paljunemise osa. Nojah, see on muidugi hea jutt inimese poolt, kes on süütu, aga noh. Igal juhul ei ole ma selles mingit rahulduse eesmärki näinud. Aga noh, jumala eest, kellele sellised asjad meeldivad, siis ega ma teid ei halvusta. Aga jah, seks ei ole kunagi minu jaoks olnud prioriteet ega vajadus. Vähemalt mitte vaimselt. Kuigi ma ei aja tagasi, et kunagi tahan ka mina saada lapsi. Aga see ei ole hetkel oluline teema. Läheme siis edasi selle bi-liiteni. 19 aastat elada poolkristlikus maailmas, kus meestele peavad naised meeldima, olles ümbritsetud heteroseksuaalsetest inimestest, siis paratamatult pressitakse ajunupu sisse idee, et peavad meeldima naised. Mida uhkem partii ja suurem tagakülg seda etem. Ja muidugi see, et just selle sugupoole arvesse on pandud hellus ja hoolitsus, siis noh ma ei salga, et on olemas neiu, kes mulle üle kõige meeldib. Ja tänu teatud asjaoludele, mida ma väga siin arutata ei taha, on nad natuke eemaletõrjuvad. Ja esile tõuseb sugupool, kellega veedan suurema osa ajast. Meessugupool. Inimesed üllatuvad, kui ma neile ütlen, et mulle ka oma sugupoole esindajad meeldivad. Aga nagu Kapten Ajuvabadus, kui ma niikuinii tahan vaid hellust ja sõprust ja tuge, siis ju vahet ei ole, kas seda pakkuval isikul on üks või teine. Nii et jah, nüüd olen siis abiseksuaalne isik, kes ikka veel otsib seda õiget, kes oleks toeks.
See lõik on kõikidele mu sõpradele. Eriti neile, kes on meessoost, kuid ka teile naised. Ole mureta, mu aseksuaalne pool on palju suurem kui seksuaalne, nii et sa ei pea kartma, et ma sind tahan. Sest kui ma siiamaani ei ole üritanud sulle midagi teha, siis miks ma peaks nüüd alustama. Kas sa oled niivõrd paremaks muutunud? Kõik homofoobid, keegi ei sunni sind minuga suhtlema. Ütle, et sa ei taha biseksuaalset sõpra. Vajuta fb's unfriend, ära ava mu blogi, unfollowi mind twitteris ja ask'is. Eemalda ennast minu elust ja mind sinu elust.
"Tere!" Mida kuradit ma selle sõnaga peale peaks hakkama. Hommikul ütlen tere ja saan selle eest "heiti", sest see ei ole ok. Ütlen võõrale tere ja kõik hakkavad pärima, et kes see oli ja miks ma teda teretasin. Ei ütle vastutulevale inimesele tere ja ma olen ebaviisakas. Ei ütle hommikul tere koolis ja olen ebaviisakas. Mida ma tegema pean? Minu jaoks on see kas sõna võõrale, millega sa teavitad teda oma olemasolust ja kui inimene on tuttav, siis on see sõna, millega sa alustad vestlust. Sellepärast meeldibki mulle koolis tunni alguses tere asemel tõsta, trennis tere asemel kummardada. See viisi ei alga ju vestlus, ent osapooled on teavitatud teise osa poole valmisolekust.
"Lõpp hea, kõik hea" - surematu kirjanik Shakespeare. Nii et räägime Jumalast. Võtsin hiljuti kätte raamatu "Jumala lood", mille kirjutas Andrus Kivirähk. Võrratu teos. Miks? See on nagu Jumala blogi ristiinimesele. See on uskumatult naljakas ja sisukas. Seda on lihtne mõista ja see on jumala lahe. (Pun intended). Ja lisaks sellele leidsin sarja, mis on samal õudne, kaasahaarav, põnev ja täis seiklusi. "American Horror Story". Kui sul on natukenegi külma verd ja õuduka soovi, siis soovitan soojalt.
Päevanali:
IT- osakonda helistab mingi vanatädike ja kurdab, et tal on arvutis mingi asi lahti ja ta ei saa seda kinni. Noh teenindaja siis kohe, et ei ole hullu, viige hiir akna paremasse ülemisse nurka ja klõpsake. Järsku hakkab telefoni kostuma ähkimist ja puhkimist. Peale paari minutilist ähkimist kostub telefoni sama tädikese hääl, mis nukralt ütleb: "Ma ei saa, juhe on liiga lühike."
Päevafakt:
Viimane kord, kui olümpia kuldmedalid olid täies mahus kullast oli aastal 1912.
Lõpumärkmed:
Ega midagi, varsti kohtume.
Senikauaks nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill.
Järgmise korrani
Janus Pinka 10. veebruar 2014
No comments:
Post a Comment