Hey... Ühe sissekande sisse kaheksa päeva mahutada on pisut raske. Aga ma räägin üldiselt, mis siis juhtunud on. Loodan, et te ei ole vastu. Kui oled, siis pane mu blogi kinni.
Põhjus, miks ma ei ole bloginud on suht lihtne. Mul ei ole selleks füüsiliselt energiat ega aega olnud. Mu aja on röövinud arvestused, õhtused jalutuskäigud ja suutmatus hakata normaalsel ajal blogima. Ma õppisin reaalselt mata arvestuseks kogu eelmise nädala keskpaiga. Ja ometi ei saanud kõike selgeks ja inkaks ka ei õppinud. Aga ma ei usu, et ma ühegi kolmest (eta, inka ja mata) arvestusest alla nelja saan. Aga noh, siis said arvestused läbi ja võtsin puhkuse. Reedel oli pikk ja raske päev, aga elasin selle üle ja tahtsin puhata. Laupäeval oli koosistumine ja pühapäeval blogi kirjutamata jätmiseks mul põhjust ei olegi. Aga noh, selline mu selgitus ongi.
Aga räägime natuke reedest. Olulisim päev neist kaheksast. Esimene asi reedel oli matemaatika arvestus, kus oskasin vist kõike peale esimese ülesande. Aga noh sain ka esimeses ülesandes vastuse. Tõsi küll, suht ennustades ja värki. Peale seda pidin aktusel esinema. Meid oli kuus tantsijat ja ma olen meie üle uhke. Peale seda tuli väike filmimine. Kuid möödus seegi ja leidsin end koduteelt. Õhtul käisin veel sõbraga õues ja arutasime kõikide imelike maailma asjade üle. Kui laupäevaõhtune koosistumine välja jätta, sest ma ei taha väga rääkida sellest, siis ei olegi midagi nii pakilist, mida tahaks teiega jagada.
Päevamõtted:
Ma tean, et teid pahandab või nagu mulle meeldib öelda "ajab kettasse" minu blogi depressiivsus. Aga kõndides linna poole, jumal teab, mis asjus ma seda tegin, aga ma mõtlesin selle üle. Kujutage ette mu blogi, kui see oleks rõõmus. Ma olen väidetavalt niigi egoistlik ja liiga edev. Mis ma siis veel siin teeks. Aga see ei ole peamine põhjus. Peamine on pigem vist see, et ma kipun häid asju nautima ja siis pahade üle mõtlema. Ja need on ju minu mõtted siin. Ja siis see asi ka, et kui ma tunnistaks, et ma olen uuesti armunud, siis te kõik hakkaks mõtlema kes ja küsima, et kes. Aga kui ma olen väike hädapätakas, siis ei hakka ju keegi väga surkima või noh mõni loll ikka leidub.
Aga ega ma kõige halvemaid mõtteid ka siia ei kirjuta. Oma kõige mustemad mõtted on minu. Kui ma ühele sõbrannale sellest nurgakese avalikustasin ütles ta, et ma olen tark ja õel. Aga ma olen selleks ka kõvasti aega pühendanud. Sa kirjutasid mulle, et sa loed ja arvad, et ma tahan su surma. Aga lihtsalt, et sa teaks, ma ikka ei taha su surma, aga mõtted sinu piinamisest on tagasi.. Ja see häirib mind, mis tähendab, et sa raiskad minu väärtuslikku aega jälle.. Aa, ja mõtted mida ma ka siia ei kirjuta on minevikust. Ma olen viimastel nädalatel vaadanud tagasi viimasele aastale. Ja issand, ma olen teinud väga valesid asju ja süüdistanud väga valesid inimesi. Ja see teeb mind natuke kurvaks, aga samas annab lootust, et ma enam neid vigu ei korda.
Ah jaa, sorry emme, aga ma pean sellest pisut kribama. Mul on siuke tore ema, kes arvas, et ma peaks mõne neiuga mõni päev välja minema. HA HA, see ei ole veel naljakas koht, rahune maha. Imelik asjaolu on see, et kõik tütarlapsed, kellega ma suhtlen elavad minust paganama kaugel. Lähim on üle kümne kilomeetri ja kaugeim lausa loendamatute kilomeetrite kaugusel. Ja üldse suhtlen ma viimasel ajal paganama väheste inimestega. Nii et kui sa seda loed ja sa elad minust normaalses kaugusel, siis me võiks ju mõni päev välja minna ja niisama juttu ajada. Ehk on tore.
Aga samas ma ei saa kunagi ju koosistumiselt üle ega ümber. Eks ma teen siis seekord ka väga vildaka sissevaate. Mingi aeg siis üks sealolijatest lausus, et joome kuni tüdrukud ilusaks muutuvad. Ja ma armastan oma vastust. See kõlas umbes nii: "Ei, ei, ei, tüdrukud ongi ilusad. Nad on kogu aeg ilusad." Ma laiendaks seda pisut. Kõik on kogu aeg ilusad, sest kõik sõltub ju vaatenurgast.
Aga mida teile veel kribada? Püramiidi ruumala valemid ei ole vist väga ligitõmbavad, ega ju. Ma ei räägi ka sellest, et ma viimasel ajal palju aega fb veedan, sest mulle ei meeldi hüüdnimi Mr. Popular. Aga kurat, millestki nagu tahaks ju kribada. Kirjutaks või lilledest ja liblikatest, aga neist oskan ma veelgi vähem kirjutada. See, et ma arvutimänge mängin ei ole ka ilmselt huvitav. Asjaolu, et keegi väga ei blogi minu tutvusringkonnas on ilmselt asi, mis vaid mind häirib. Äkki kedagi huvitab, et ma viimasel ajal kuulan palju James Blunti, aga vaevalt. Kogu see lõik on kohutav äpardus.
Me valetame või noh selles osas mina ei valeta, aga enamus inimkonnast küll. Me räägime, et me valime oma kaaslase iseloomu pärast. Lubage naerda. Enamus mehi jookseb selle tšiki järgi, kel on suurim rind ja üüratu tagaots. Ja naised ärge hakake tagasi ajama, et te ei vaata seda meest, kellel on suuremad lihased ja paksem rahakott. Ja nüüd tuleb see inimhulk, et mulle küll suured rinnad ei meeldi. Aga ka sina ei vaata iseloomu, ka sina vaatad ju välimust. Aga ei, ma ei ütle, et te peaks ainult iseloomu järgi inimesi vaatama või et minagi seda teen. Aga ma kipun tõesti isikususse armuma.
Aga noh sorry, kell on palju ja ma ei suuda ideid genereerida. Ma tean, et mul olid head mõtted, mis tõttu ma nüüd vist kavatsen otsida endale uuesti mingi märkmiku ja sinna kõik kirja panna. Sest liiga paljud mõtted ununevad ja liiga palju blogisid jääb kirjutamata. Aga noh, natuke imelik on, et 8 päeva jagu blogi nii lühike on...
Päevanali:
Hiina saadikule räägitakse, et ta saab Obamaga kokku ja küsib talt, How are you ehk kuidas läheb, ta vastab, et hästi ning küsib sama ja saadik vastab Me too ehk saadikul samuti ja siis võtavad tõlgid asja üle.
Saavadki siis saadik ja Obama kokku. Saadikul läheb siis natuke sassi ja küsib Who are you? (Kes sa oled?)
Obama ise ka naljamees ja vastab naljatledes: "Michelle abikaasa ja sina?"
Ja saadik vastab: Me too, me too (Mina ka, mina ka)
Päevafakt:
1 jard on 0.9144 meetrit pikk
Päevaküsimus:
Miks ei tohi iialgi tüdrukule sinist kokteili osta?
Päeva laulusõnad:
Lihtsalt mingid laulusõnad, mis mulle päeva jooksul meeldinud on või kummitama jäänud. Nii öelda tilgake vett ookeanis.
Gotye - Somebody That I Used To Know
"You can get addicted to a certain kind of sadness"
Lõpumärkmed:
Täna tähistati ka seda, et 1918. aastal Eesti iseseisvus. Ehk siis ligikaudu 50 aastat iseseisvust.. Ma ei viitsi arvutada palju see täpselt on.
Mingi 13-aastane neiu ütles, et ma olen ilus.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill.
Järgmise korrani
Janus Pinka 24. veebruar 2014
No comments:
Post a Comment