Sissekanne nr. 131

Päevad 197-199

Ring ja ringi sees on A

Kolme päeva jagu blogimist. Mida ma ikka räägin. Ärkasin pühapäeval poole päeva peale üles ja kuna õeke oli külas, siis sai nalja. Esmaspäeval sattusin siis juuksuri käe alla ja teisipäeval nagu tavaliselt tantsisin natuke ja iga õhtu veetsin facebookis ja skypes. Vahepeal jääb tunne, et ei juhtugi midagi väga põnevat. Aga noh, see tähendab, et parem on alles ees.

Päevamõtted:

Ring ja ringi sees on A. Anarhism on poliitilise filosoofia teooria (õpetus) anarhiast. Ühiskonna seisund, kus puudub ühe inimese sunduslik võim teiste üle. Igal juhul pean koolis midagi mingi luulekoguga tegema. Valisin (tähendab tore tädi raamatkogus valis) Merca "Narrivile". Seal raamatus on päris palju anarhia sümboleid. Ja kuna mulle õudselt anarhia meeldib. Kui kunagi mingi tätoveeringu teen, siis anarhia märgi. Aga ma mõtlesin (kuigi ma seda raudselt ei tee, sest olen hale kukupai ja tubli õpilane jne), et ma võiks ju selle teema-kohaselt tegemata jätta. See oleks nagu täiega loogiline ju. Anarhist lõpuni välja.

Mulle õudselt meeldib sealt üks luuletus. See kannab nime "Me juured" ja siin see on:

Me juured on haakunud

Lasnamäe paakunud paasi,

talumajade metamorfoos

tardund betooni & klaasi.

Kodukollete soojus

käib läbi radikavee,

õunapuid asendab

rääbakas kask üle tee,

õhus on meeldivas segus

Maardu keemiaauru.

Tolmustes kanjoneis luurab

me hingi Suur Minotaurus.

Teine hea pala sealt on kahjuks arusaadav vaid targematele. Vihjeks Juhan Liiv.

India Golf Alfa Victor

Lima India India Victor

Juliet Alfa

Tango Yankee Hotel India

Victor Älfa Lima India

Kui ma juba nii või teisiti oma loomingust loobunud olen ja kasutan teiste sõnu enda väljendamiseks, siis kasutan veel seda võimalust. Ja ma palun juba ette vabandust inimestelt, kes end puudutanuna tunnevad. Aga jah, teate seda tunnet, kui samastud mingi lauluga. Hetkeseisuga on vist minu oleku parim kirjeldus "I will survive"..

At first I was afraid I was petrified

Kept thinking I could never live without you by my side

But then I spent so many nights

Thinking how you did me wrong

And I grew strong

And I learned how to get along

[...]

Live alot to give me strength not to fall apart

Kept trying' hard to mend the pieces of my broken heart

And I spent oh so many nights

Just feeling sorry for myself, I used to cry

But now I hold my head up high

And you see me, somebody new

I'm not that chained up little girl who's still in love with you

[...]

Do you think I'd crumble

Did you think I'd lay down and die?

Oh no, not I. I will survive

NB: Teise osa viimane rida on väikse sisulise veaga, aga mõte on see, mis loeb.

Ma kardan. Ma kardan saada staatilise elektri lööki, ma kardan inimesi. Ma kardan pimedust ja ma kardan valgust. Ma kardan tuttavat ja kardan tundmatut. Ma kardan kõike ja ma kardan kõiki. Ja siis ma võitlen selle vastu kõige nõmedamal viisil. Ma põgenen. Ma hoian kergelt eemale asjadest, mis annavad särtsu, ma sulen silmad, kui ei taha enam näha. Ma vaikin ja jooksen eemale inimestest, kellega võiks ju rääkida. Ma pööran ära ja kõnnin minema. Ja siis harva, kui ma murran oma hirmudest läbi, siis seda kritiseeritakse ja mul tekib tahtmine veelgi sügavamale peituda, veelgi kaugemale joosta ja nii edasi.

Päevanali:

Teeme seekord vastupidi, te otsige mulle mõni nali.

Päevafakt:

15. veebruar 1995 põles Taiwanil ööklubi. 67 inimest said surma ja 11 vigastada. Ja kaugel Eesti sündis imearmas lapsuke, kellest kasvasin mina välja. Pettumus, ma tean.

Lõpumärkmed:

Kell on liiga palju, aega on liiga vähe.

Paar mõtet jäid kirjutamata.

Aga teile nagu alati:

Naudi elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani

Janus Pinka 4. veebruar 2014