Hey. Teen midagi, mida pole ammu teinud. Räägin iga päeva kohta tibake eraldi.
Päev 208
Olen unustanud lihtsalt mõtlemise..
Neljas päev nädalas. Kuna keegi anon kunagi kribas mu ask'i, et teid ei huvita, mida ma koolis teen, siis noh, selle jätan ma vahele. Peale kooli oli veel natuke aega trennini ja ma ootasin. Kuni tuli C. Norris ja mind endaga kutsus. Ja kuskil poole tee peal mõistsin, et ma olin lihtsalt nõus olnud. Ma imestasin, et tegin seda justkui põhjuseta, ent kõik, mida ma teen, on põhjusega. Enamasti küll lolli ja teile arusaamatu põhjusega, aga põhjusega. Ja ta ütles, et põhjus on ju see, et ta kutsus. Ja kui välk selgest taevast jõudis mulle kohale, et ma olen unustanud väikesed asjad elus. Ma olen hakanud elama oma jubedas mullis ja otsin suurt mõtet, unustades kõik, mis tegelikult tähtis on. Lisaks kõigele muule oli ka siis mul raskusi tajumisega, mis päev on... Jube teisipäeva tunne oli.
Päev 209
Tavaline reede?!?
See ei ole ilmselt kellegi üllatus, et reede oli valentinipäev või sõbrapäev või jumal teab, kuidas te seda kutsute.. Noh, tähed, galaktika, antimateeria ja ESA võivad küll olla väga huvipakkuvad, aga mitte minule. Kuid noh, panin end neljapäeva õhtul kirja õpilasteadlaste konverentsile. Kahjuks ei tajunud ma pooli asju, mida seal räägiti. Ühesõnaga see ei olnud minu jaoks maksimaalselt huvitav. Pigem oleks vist koolis olnud ja ilusatele tüdrukutele head sõbrapäeva soovinud, kuid noh ega aega ju tagasi ei keera ja minna tuleb vaid edasi. Kuid ega kõik selle konverentsi osas ka halb ei olnud. Sain süüa ja taskulambi, sain uusi teadmisi ja kohtusin erinevate inimestega.
Päev 210
Ei, noh, palju õnne!
Ärkasin siis lõunapaiku üles ja vanemad ootasid mind pannkookidega. Aga noh kohe varsti natuke peale lõunat jõudsin ma ka linna. Nii nagu vanemad inimesed ikka, kui linna, siis ikka poodi ja apteeki. Ja siis tagasi koju.. Kutsusin siis Ristiisa külla ja üritasime mängida. Kuid noh peale kolme tundi andsime alla ja mängisime 40 minutit teist mängu. Ja siis kukkus see läbi ja võtsin suuna vanavanemate poole. Õnnitlused käes, linna poole ajama. Toimus siis väike koosistumine.
Jah tõesti, ma lubasin, et ma enam ei käi neil, aga noh, mul oli sünnipäev, nii et ehk annate andeks. Ma ei hakka tagasi ajama, et mul oli sel peol nõrkushetki ja masendusehoogusid, aga noh nagu ütles Shakespeare "Lõpp hea, kõik hea". Ja siis algas telekas üks mu läbi aegade lemmikfilm. "Shawshanki lunastus". Iga kord kui ma seda vaatan, saan ma hea tunde ja mingi omapärase vaatenurga. Selle filmi algus lennutas mu tuju justkui orbiidile. Tõsine õnnelikkus. Kuid see sai läbi ja ma panin kodu poole minema. Ja nüüd hilisöösel ma kriban siia ridu.
Päevamõtted:
Palju mõtteid, mis minu peas keerlevad siia õnneks või kahjuks ei jõua. Ma ei saa ju teile, et öelda, et olen armunud, sest teid teades peaks ma kartma küsimust, kes kes kes.. Ma ei saa ka öelda, et pahad mõtted on tagasi. Mõtted piinamisest, mõrvadest, enesetappust ja muust säärasest, sest te üritaks lohutada ja jumala eest, te olete selles valdkonnas enamjaolt kohutavad.. Ma ei taha rääkida sellest, et ma kardan, sest te ei oska julgustada. Te ütlete lauseid, mis võiks olla pärit mõnest kasutust raamatust, mille koopia on vist kõigil peale minu.. Ma ei saa rääkida asjadest nii nagu nad on, sest te solvute ja mul on kopp ees sellest, et kõik üksteist taga räägivad ja siis vinguvad, et keegi neid taga räägib..
Aga millestki ma pean ju rääkima. Niisama vaikida on igav ja tulutu. Aga räägime siis minu sünnipäevast tibake rohkem. Vaatasin vanematega läbi kõik pildid, mis minust perekaustas on ja nad muidugi pidid mulle meenutama, kuidas ma 8-aastaselt isa XXX kausta endale kopeerisin. Jah, aga vaatasime neid pilte ja ma sain aru, et ma olen kõvasti muutunud. Aga ometi tundusin ma neil piltidel väheke kivis, ent väga rõõmus. Oleks see siis alati nii, aga oh ei.. Aga teeme hüppe ja lõpetama õhtus. Seal koosolemisel oli üks neiu, keda ma ei teadnud ja kui ta mulle õnne soovimiseks käe ulatas ja ma talle kalli tegin, siis lausus ta armsalt "Ma isegi ei tea ju sind." Lahe.. Ja kui siis kõndis üks neiu poole vestluse pealt ligi ja kuulis, et ma ütlesin ühele noormehele, et mul on suitsiidimõtted. Ma ei ole päris kindel, mida ta saavutada üritas, aga ta ütles kolm kohutavat väidet.. "Kuidas sa siis seda teha kavatsed?", "Kui sa seda teha kavatsed, siis sa oled nõrk." ja "Meil ei ole millestki rääkida." Aga noh, eks inimesed, eriti naissugu, on minu jaoks keerulised ja arusaamatud, siis ma isegi ei süübi sellesse, mida ta saavutada tahta võis.
Mul tuli idee, et äkki ma peaks hoopis just siin kõik ära rääkima. Miks ma kedagi vihkan või armastan. Miks ma teen või ei tee midagi. Mida ma millestki arvan ja kuidas sellesse suhtun. Mida ma tahan ja kõik sellised ideed. Aga hetkel ma seda ei tee. Kes ootab, see ehk saab.
VAHEL ON NAGU TAHAKSIN MIDAGI MUUD
MITTE SEDA MIS MINULE ANTUD
MA EI ÜTLE ET TAHAKSIN PÄIKEST JA KUUD
TAHAN KUUBE MIS POLE VEEL KANTUD.
TAHAN NAIST KES ON KUUM NAGU LÕUNAMAA ÖÖ
TAHAN KIRGE MIS MINU JAOKS LAETUD
MA EI NÕUA ET OLEKS TAL VOORUSLIK VÖÖ
TAHAN HÄSTI ET ASI SAAKS AETUD.
TAHAN RÄNNATA SINNA KUS JALG POLE KÄIND
TAHAN KORRAKSKI ÄRA SIIT MINNA
MA EI MÕTLE ET OLEKSIN KÕRBESSE LÄIND
TAHAKS NÄHA VÕI SUUREMAT LINNA.
TAHAN PIILUDA VETT MILLEL KALLAST EI NÄE
MA EI MÕTLE ET HULLAKSIN LAINTES
TAHAN KORRAKS TA SISSE VAID TORGATA KÄE
KAS TÕESTI TA SOOLASELT MAITSEB.
TAHAN LENNATA, AGA MITTE ERITI KÕRGELT
TAHAN LENNATA, AGA NÄE, KARDAN KOKKUPÕRGET.
TAHAN LENNATA, AGA MITTE ERITI KÕRGELT
TAHAN LENNATA - KUIGI KINDLAM ON VAADATA
LENDAMAS TUVI VÕI KURGE
TAHAN PROOVIDA JOOKI MIS PURJU TEEB PÄÄ
MA EI MÕTLE ET TÄIS TAHAKS JUUA
TAHAN TUNDA KAS TÕESTI SEE SURIN ON HÄÄ
ET SELLELE OHVRIKS END TUUA.
TAHAN TUNDA MIS TÄHENDAB TÕELINE TORM
MA EI MÕTLE ET RONIKSIN MASTI
VÕIKS PUHUDA TUUL KASVÕI MÜTSI MUL PEAST
KA SEE OLEKS PAGANA HÄSTI.
TAHAN EKSIDA MÕNIKORD TUTTAVALT TEELT
TAHAKS KOHATA MUSTA KASSI
MA EI MÕTLE ET SOHU PEAKS UPPUMA TEELT
AITAKS SELLEST KUI UKSED LÄEKS SASSI.
VAHEL ON NAGU TAHAKSIN MIDAGI MUUD
MITTE SEDA MIS MINULE ANTUD
MA EI ÜTLE ET TAHAKSIN PÄIKEST JA KUUD
TAHAN KUUBE MIS POLE VEEL KANTUD.
See laul on väga minu moodi hetkel. Ma ei taha seda, mis mul on. Ma tahan paremat. Ma ei ütle, et ma ei peaks rahul olema sellega, mis mul on. Aga ma ei ole rahul. Sest ma ei näe eesmärki. Ma ei näe tulevikku. Ma ei näe, mis moodi edasi minna. Ma tahan, ma vajan, ma nõuan muutust. Ainus erinevus laulust on see, et ma olen nõus tormiga ja ka sohu uppuma, ma tahan kuuma lõunamaa naist ja hullata laintes. Tahan elada rohkem kui võimalik.
Nojah, kuna päike hakkab varsti tõusma, siis võtan jutu kokku sellise mõttega. "Sa ei saa teda igavesti vihata." Jah, ma olen sellist lauset kuulnud. Ja igakord, kui seda kuulen hüppab pähe selline mõtterong. Esimeses vagunis on kapten ilmselge. Jah, ma ei saa seda teha, sest ma ei ela igavesti. Kapteniga ei ole midagi teha ja jookseme edasi. Teine vagun, kus istuvad preestrid, pühakud ja ilmselt sina. Seletatakse, et tuleb andestada ja edasi minna. Vihata ei tohi. Siingi vagunis ei meeldi mulle ja põgenen ka sealt. Kolmas vagun on restoranvagun. Kraban lonksu teed ja ampsu saia ja jooksen edasi, sest viimane vagun ootab. Neljas vagun, kus istub üks mees, kelmikas naeratus näol. Ja ta esitab vaid ühe küsimuse: "Aga kui ma väga üritan ja kogu oma energia sellele panen?"
Päevanali:
n
Päev 211
Bitter Old Lady
Hey. Siin kohal jäin ma magama ja ärkasin alles hommikul. Peale seda roomasin voodisse ja ärkasin alles keskpäeval. Nii et jah, mõtlesin, et mis ma ikka uue sissekande teen, kui eelmine lõpetamata on. Nii et jah, võtke seda tühikutega n'i kui päevanalja ja läheme edasi. Päeva veetsin siis enamjaolt niisama arvutiekraani vaadates. Aga jah, jätkame siis blogimisega.
Päevamõtted:
Tagasi vaadates ja meenutades on mul olnud palju paremaid aegu. Mäletan lapsepõlves tuntud kergust ja rõõmu. Ja pea kunagi ei olnud mul peale sünnipäeva suuri kahetsusi. Ma arvan, et ma pean hakkama joomist teesklema, sest siis tunduks mu käitumine ju normaalne. Aga ma ei pea seda normaalseks, et ma jätan kolmele eraldi olevale inimgrupile mulje, et mulle meeldib keegi, tehes seda nii, et iga kord on see isik erinev. See ei ole ju normaalne. Sest see peab ju vale olema.
Tulles tagasi päevapealkirjade juurde, sest need ei ole ju kunagi niisama. Neil on alati põhjus. Kunagi oli neil väga suur põhjus. Aga siis juhtus midagi, midagi, millest ma rääkida ei taha, aga kõik muutus, ent pealkirjade mõte jäi. Vahel kannavad need peidetud sõnumit, vahel aga mitte. Aga lihtsalt mõtlemine sai seletatud ja palju õnne on ilmselge vihje minu vananemisele. Nüüd aga teised, mis selles sissekandes on.
"Tavaline reede" oli väide, mida ma mitu korda Tõraveres kuulsin. Kuigi see oli väide, et sõbrapäev ei tähenda midagi, siis ometi pean ma nentima, et see ei olnud ju ka siis tavaline. Kui tavaline on see, et sa reedel kooli minemise asemel õpilasteadlaste konverentsil oled? Aga kes olen mina, et teie kõrgeaususe üle kohut pidada. Ja siis teine Bitter Old Lady.. Ma lasen teil kolm korda arvata, kes see on. Jah, see olen mina. Aga noh, kui mulle nii öeldi, siis ma ilmselt jätan selle mulje. Ma isegi ei vaidle vastu. Aga et te kõik teaksite, siis ma olen pahur vanatädi, sest ma vihkan enda vanuseid inimesi, kes on suhtes. Ühe erandiga. Ma loodan, et see on see koht, kus nende nimi teie mõttest läbi käib, sest igakord kui ma sellest räägin, siis te nii armasalt, ent samas sellise sügavalt üksluiselt ütlete need nimed.. Igal juhul, arvatakse, et ma vihkan neid sellepärast, et ma ise suhtes ei ole. Küsimus, kas see on nii, jäägu juba igaühe enda nuputada..
"I have a dream" - M. L. King.. Kui temal oli vaid üks, siis minul on neid päris palju. Ma ei räägi unistustest, et kunagi on kõik olenemata nende nahavärvist võrdsed. Ma räägin selle sõna teisest tõlkest. Mul on unenäod. Ja need ei ole halvad ega head, need on kummalised. Hommikul voodis vedeledes ja neid omamoodi analüüsides jõuan järeldusele, et see ei ole seal mina. See, kes seal on, on julge, edukas, humoorikas ja tore inimene. Samas kui mina olen hirmunud, tahaplaanile vajunud, kohmetu ja õnnetu olend. Ja paratamatult tekib mul küsimus, et kas ma tahan olla see inimene või näen ma unes, kes ma olla võiks. Kui keegi oskab unenägude olemust tõlgendada, siis otsi mind üles ja võta ühendust.
Mul vist ei ole isegi mõtet teile valetada, et mu minevik on kirju olnud. Eesti keeles ei ole selleks head sõna, aga kasutades inglise keelset väljendit, siis on minu minevik olnud täis "bully"sid. Erineval määral, aga ega puudust neist ei ole. Ja mulle meeldib see. Tõsi, ma ei ole kiusamise poolt, aga see annab elule vaatenurga. Ma ei saa end iialgi nimetada kellekski, kes on kasvanud purpurpadjakesel. Ma olen ühe päeva jooksul 8 korda ühelt poisilt peksa saanud, mu parim sõber on mu silma siniseks löönud, mul on pea kiviga puruks visatud, mind on mõnitatud ja mida kõike veel. Enamjaolt oli põhjuseks mu terav keel, aga ometi ma ei kahetse ja lasen samal toonil edasi. Jah, tõsi, see ei ole ilmselt olnud hea minu psüühikale. Ma näiteks kardan pallimänge, naeru, nutmist, sõimu ja palju muud. Aga ometi, on minu jaoks asju, mis ei ole hirmsad. Ma ei karda asju, mida teised. Veri on pft ja surm on meh, solvangud ei tee haiget ja kõikjal on alati konks. Aga samas on ka üks kohutav asi, mida ma sellega seostan. Ma kardan ilma jääda. Millestki ilma jäämine on minu krüptoniit. Olgu see tegevus, asi või teadmine. Ma suren seesmiselt ja sageli mu tuju langeb kordades, kui see juhtub, aga ometi ei saa ma ju midagi selle suhtes teha. Kõik sõltub ikka teist, mu kallid kõrgeausused.
Kingitused ja komplimendid. Ma ei oska neid vastu võtta. Alati juhtub üks kolmest variandist. Esimene ma suudan hästi reageerida ja see meeldib mulle. See on parim. Kõik osapooled on tavaliselt hästi meelestatud. Murekohaks on ehk see, et ma sageli kipun sellesse kinni jääma ja seda endaga pidevalt kaasas lohistama. Teine variant on see, et ma ei oska kohe reageerida ja see hakkab mulle hiljem ehk meeldima. See ei ole teisele hea, sest see jätab talle suht pettumust valmistava mulje. Ja kolmas on see, et ma ei oskagi reageerida, mistõttu see ilmselt kiirelt ununeb. Ja see ei ole tavaliselt minule hea, sest kui keegi seda meenutab, siis ma ei pruugi seda mäletada ja siis on piinlik..
Minu lõppsihtmärk? Surm... Suht kõrge eesmärk enesetapu mõtetega hullukesele, kas te ei leia? Aga ole mureta. Mul on liiga palju asju, mille nimel end mitte ära tappa. Aga ega sihtmärk ei olegi ju nii oluline. Olulisem on teekond. Kuid sellelgi ei ole vahel mingit eesmärki. Tundub, et vaid olen ja raiskan hapnikku. Kõik tunduvad edukamad, targemad ja ilusamad. Keegi ei näe maailma nagu mina ja see ongi ehk hea. Äkki te ei peakski. Aga äkki peaks just mina jätkama oma teekonda, mitte kohe alla andma, kui teekond halva pöörde teeb. Äkki pean leidma midagi head kõiges selles.
Tahan teile rääkida ühest toredast kohast, mida nimetatakse "Friendzone"'iks. Mida ma sellest rääkida tahan, on see, et seda ei ole olemas. See on lihtsalt sõna. Ja isegi mitte niivõrd hea sõna. Ma ei tea, kes selle välja mõtles ja ega tahagi teada, sest see ei muuda midagi. See on internetist leitud sõna. See sõna ise on juba imelik. Otse tõlkes oleks see siis Sõbratsoon. Me oleme sinna pannud väga valed inimesed. Sinna kiputakse panema poisse, kes on armunud neidu, kes neid ei armasta. Poiss ohverdab end ja on nõus kõike neiu jaoks tegema, ent neiu jaoks on ta vaid sõber. Paremat sõna ma selle asemele anda ei oska, aga see sõna on halb. Ma kunagi tahtsin saada kõigi maailma inimestega sinna tsooni. Sest ma olen loll hälvik, kes võtab kõike liiga otseselt. Ma tahtsin olla kõigiga paremad sõbrad ja ei midagi rohkemat. Noh, üks asi viis teiseni ja ma kaotasin usu. Avastasin, et inimese loomus on kedagi mitte sallida ja nüüd ei olegi ma kindel, kes on tõelised sõbrad ja kes on vaid tuttavad. Ning kui keegi sind sinna teadlikult paneb, siis sõprus see ei ole, mis teie vahel valitseb.. Ja see on lihtsalt üks paljudest asjadest, mis mulle siin maailmas segaseks jäävad..
Ja tänase blogi lõpetaks ma omamoodi mõttega. Ma peaks suitsetama hakkama. Kuid nagu kõik minu juures on ka sellel mõistlik seletus ja siit see tuleb. Kui mina istun õues üksi ja mõtlen omi asju, siis tuleb alati keegi mind tuppa vedama.. Kui suitsetaja istub üksi õues on kõigil jumala poogen. Nii et kui ma suitsetaks, siis oleks ju lihtsam õues olla. Või mis te arvate?
Päevanali:
See on küll teine nali selle sissekande juures, aga noh see on nii habemega nali, et ta sobib siia liiga hästi.
Politsei mõtles et teeb ühele juhile nalja ja küsib et mis ta teeks kui ta saaks tuhat eurot. Peatab siis auto kinni ja küsib juhilt:"Mis te teeksite kui te saaksite praegu tasuta 1000€?"
Juht vastab:"Esmalt teeksin ikka juhiload ära"
Kõrvalistmelt kostub:"Ärge pange tähele ta on purjus"
Tagant istmelt kostab:"Ma ju ütlesin et me selle varastatud autoga kaugele ei jõua."
Ja pagastnikust kostab hääl:"Kas oleme juba üle piiri?"
Päevafakt:
16. veebruar on Kim Jong-Il'i sünnipäev. Palju õnne Kim!! Ja leedukad said ka 96 aasta eest vabaks. Palju õnne ka teile..
Lõpumärkmed:
Noh seekord on jälle rõvedalt pikk blogi. Aga ei kurda.
Üleval sinisel ribal on kirjas, et kuulan Ewert and The Two Dragonsi laulu "Good Man Down", video üleval on kirjas Paha Polly - "Ma olen Tartu", aga tegelikult mängib Sõpruse Puiestee & Merili Varik "Rahu, ainult rahu"... Youtube, sa suudad mind alati üllatada...
Ma palun, et te annaks mulle tagasisidet. Mingi arvamus teil ju peab olema. Vaevalt, et te kõik 100% minuga kõige osas nõus olete. See oleks pisut imelik ju. Kas või minu ask'is!!
Ütlen teile kolm lauset, mis on kirjas kolmel šokotahvlil, mille ma sain. "Oled Kallis", "Oled Parim" ja "Oled Cool".
Aga noh nagu alati
Naudi elu, sest elu on lill. Paljud lilled peavad läbi asfalti kasvama, et kõik nende õit näeks, nii et anna minna.
Järgmise korrani
Janus Pinka 16. veebruar 2014
No comments:
Post a Comment