Emale ja isale ja sinule kah..
Hey. Printsess I-HATE-YOU-ALL-FOR-NO-REASON siinpool. Ma hakkan neid unfriendima, kes ei kirjuta, miks just nemad mu sõbrad olema peaks.
Räägime siis natuke viimasest 5'st päevast. Tegevusetu nädalavahetus, üliraske esmaspäev, sest ei maganud ja täna oli mingi mega imelik päev, sest kõik oli nii tavaline.
Päevamõtted:
Alustame sellega, et tsiteerime kedagi. Võtame Anton Hansen Tammsaare.
"Kõik, mis ilmas on ilusat ja suurt on minevikus. Ilus ja suur on surnud. Suured ja ilusad ajad on möödas."
Siia oleks paslik lisada "Noorus on hukas"
Aga miks ma seda teiega jagan? Põhjus on lihtne. See ju ongi nii. Me ei ehita püramiide, selle asemel on meil hiigelprügilad, me ei ehita hiiglaslikke kuldkujusid, nende asemel teeme iPhone ja Sparta sõdurite asemel kasvatame vinguvaid hellikuid. Lood Helenast on asendunud 10 palli süsteemiga paneks või ei skaalal. Suurte kangelassõdade asemel on maailm täis poliitilisi lollusi. Aga ometi on ju ka meil nii palju ilusat. Rohi ei ole küll nii roheline, aga vastniidetud murulõhn ei ole kaduma läinud, taevas ei ole ju nii sinine, aga ometi on see lennukeid täis, lumi pole nii valge, aga ometi leidub lolle, kes seda suhu pistavad. Kui otsida leiab kõikjalt ilu. Aga ometi on ju lihtsam leida koledat, nõmedat, halba ja igavat.
Jätkaks Tammsaare radadel "Kogu maailm arvaku sinust ükskõik mis, sina ise pead võtma end tõsiselt. inimesel peab olema iseenda vastu ikka ja alati teatud lugupidamine."
Isegi kui ma kirjutan oma blogis, et sa oled nõme rassistlik juudiraibe (no offence to jews), pead sina ise endasse uskuma. Kui keegi kirjutab su aski, et sa oled paks lits ja attention whore, ei tohi sa alla anda. Isegi kui sa saad ei oska midagi või see ei tule välja, ära ennast maha kanna. Ära võta lauasahtlist žiletitera, millega veene nüsida, ära uputa ennast pudeli küljes, kuigi nii tundub ju nii palju lihtsam. Usu endasse, sest kui sina endasse ei usu, siis miks peaks meie seda tegema?
Viimase tsitaadina tooks välja oma ikka veel lemmiku: "Ei olnud pime ei olnud valge, oli suveöö."
Ma tahan suve. Ma ei ütleks, et eelmine suvi või ükski eelnevatest väga megahea oli, aga ometi tahan ma suve. Tahan leida paar inimest, kes viitsiks minuga koos lihtsalt kuskil rohuplatsil lebotada ja pilvi vaadata. Tahan istuda lamamistoolis ja vaikselt midagi külma juua, eriti mõnus oleks, kui kuskil taustal mingi hea muusika vaikselt mängiks. Tahan istuda mingi teki või millegi peal ja kaarte mängida. Tahan öösel ilma mingi põhjuseta karta, et keegi avastab, et ma ta maasikavagude vahel kükitan ja kahe suupoolega marju suhu ajan. Tahan soojasid ilmasid ja tahan õues pohmakaga magada. Tahan, et ma saaks õues masetseda, ilma, et keegi mind tuppa vedada üritaks. Tahan rannas ülinappides bikiinides näitsikuid vaadata. Tahan kõike seda ja tahan seda kiiremini, kui see kätte jõuab.
Sujuvalt võiks võtta käsile laulusõnad: "Me kõik jääme vanaks." Ma olen enda arust vanaks jäänud. Pea kogu elu on ülimalt valdav osa minu tutvuskonnast olnud minust noorem. Ainsad vanad inimesed, kellega kokku puutusin, elasid kas teispool teleekraani või reageerisid sõnale "issi". Ja nüüd tunnen ma end vanana, sest ma muutun selliseks nagu nemad. Olen vana toriseja, kisun tüli asja pärast, mis mitte kedagi teist ei huvita. Loobusin suurel määral kottis dressikatest ja katkiste põlvedega teksastest. Asendasin need triiksärkide ja normaalsete teksadega. Olles poes ei ürita ma tuhandet asja jenga stiilis kätele laduda vaid võtan korvi. Kõige huvitavam on see, et kui kasvasin mina, kasvas ka minu sarnasus. Olen oma isaga väidetavalt väga sarnane. Aga see on isegi päris lahe. Huumorisoon ja kõik muu. Üritan minimaalse vaevaga saavutada maksimaalset tulemust. Kipun vaikselt sellised lahedaid ütlusi ütlema, mitte ei jäta neid ütlemata. (Täna eesti keele tunnis, pidin tegema lause sõnaga kõrgklass. Ja minu lause oli "Kõrgklass küll selliseid harjutusi tegema ei pea.") Ma tunnen, et ma hakkan vanaks jääma.
Ja kui me nüüd juba laulude juures oleme, siis tahan teiega midagi jagada. Ma olen vaheaja algusest saati kuulanud peaaegu igapäev peaaegu ainult Taylor Swifti. Paari viimase päeva jooksul olen kuulanud ühte laulu vist natuke liiga palju. Olen neljaminutilist laulu kuulanud kokku ligi kahe tunni ulatuses. See laul on "Mean". Alguses lihtsalt seepärast, et see oli tore ja taylor näeb seal minu arust lihtsalt ideaalne välja. Aga ka selle laulu sõnad on mulle südamelähedased.
You, with your words like knives
And swords and weapons that you use against me
You have knocked me off my feet again
Got me feeling like I'm nothing
You, with your voice like nails on a chalkboard
Calling me out when I'm wounded
You picking on the weaker man
You can take me down with just one single blow
But you don't know, what you don't know...
Someday I'll be living in a big ol' city
And all you're ever gonna be is mean
Someday I'll be big enough so you can't hit me
And all you're ever gonna be is mean
Why you gotta be so mean?
PS: Ülejäänut võid ise kuulata või Gruugeldada :D
Aga kuna ma olen imelik ja kahtlane ja veel natuke imelik, siis mul on huvitavad ideed. Ma tahan luua sekti. Kuna me elame inglise keelest põimitud maailmas, siis selle nimi võiks olla "Sleevery". See oleks siis nagu kombinatsioon varrukatest ja orjandusest. Ja seal on oleks mingi eriline teema varrukatega. Mingil sõnuseletamatul põhjusel on mind kohuavalt häirima hakanud riided, millel neid ei ole, nagu suur osa kleite, maikad ja mis kõik veel. Aga seal sektis peaks kõik varrukaid kandma. Alustades t-särkidest ja lõpetades nende hullumeelsete Hiina stiilis varrukatega, mis on nii suured, et sinna saaks väiksema tuumapommi ära peita. Nüüd tuleb leida keegi, kes liituks Sleeveryga..
Aga kuna ma lubasin endale, te ma lähen hetkeseisuga kahe tunni eest magama, siis lubage ma teen sellest viimase mõtte. Kuna ma enne mainisin isa, siis oleks aus, kui ma ka ema mainiks. Ma ei mäleta, kus ma seda kunagi ammu kuulsin, aga väide on lihtne ja armas. "Naerata emale kolmandas reas." Täna tehes mingit vaikselt tüütuks muutuvat rahvatantsu kombinatsiooni, meenus see mulle. Vaatasin seina ja see muutus. Mu silme ette tuli selline poodiumilaadne konstruktsioon, kus kolmandas reas istus mu ema. Ja ma mõistsin, et ehk niimoodi ma saangi korralikult esineda, sest kui ikka ema valvas pilk peal on, siis peab kõik sammud õigesti tegema ja tuleb ju kerge naeratuski näole. Samas on ka kolmas rida piisavalt kõrgel, et rahuldada tantsuõpetaja vajadust, et me silmad maast lahti tõstaks. Nii et jah. "Naerata emale kolmandas reas." Samas ära unusta ka oma partnerile naeratada.
Päevatsitaat:
Naerata emale kolmandas reas.
Lõpumärkmed:
Ma jälle ei julge kõigest blogida, sest ma kardan, et sa loed seda.
Kellegi või millegi vihkamine on tegelikult palju lihtsam kui te arvate. Samamoodi nagu Sort on Jõgevale palju lähemal kui te arvate. Aga sellest mõni teine kord.
Mida iganes sa teed, kui sa just reaalselt endale hauda ei kaeva, siis naerata.
Ühe võrratu neiuga rääkides jõudsime järeldusele, et inimesed peaksid teistele komplimente tegema. Nii et võtke vedu ja öelge inimesele hästi, kui te arvate, et selleks väikegi võimalus on.
Aga teile ütlen ma sama, mis alati:
Naudi elu, sest elu on ilus.
Järgmise korrani
Janus Pinka 25. märts 2014
No comments:
Post a Comment