Sissekanne nr. 162

Päevad 348-354
Oh well, nalja peab ka saama

Mis on siis toimunud viimasest sissekandest saati? Igast huvitavaid asju on tehtud. Käisin vanematega 23. juunil Tartus Ahhaas ja natuke niisama linna peal. Ahhaa oli täis igasugu asju ja vidinaid ja mida kõike veel. Sai käidud kõrgel ja madalal, nägin kahepeaga last ja kükloopi, nägin soomlasi ja ka lätlasi, petsin oma meeli ja nemad petsid mind. Oli väga tore päev. Aga lisaks sellele, mida ma nägin, sain ma ka asju. Ma armastan asju. Sain omale veel ühe võtmehoidja, sest neid pole kunagi liiga palju, sain endale liivakella, kus liiva asemel on mingi kahtlaselt lahe geel ja mis ehk isegi peamine sain veel ühe lauamängu, mis on imetore. See on Saboteur, guugelda, kui tahad. Ja üks asi oli veel, mida tahaks jagada. See oli üks noormees Ahhaas. Kui me sinna alles jõudsime, müüs ta meile pileteid, hiljem tegi kahes keeles teadusteatrit ja kui lahkusime silmasin teda tolmu pühkimas. Kas ma olen ainus, keda huvitab, mis ta ametinimi olla võib.. Aga see selleks.

Siis kandideerisin veel ülikooli. Õigusteaduskonda ja ka ajalukku. Ja siis valmistan end mentaalselt tantsupeoks ette. Käisin üks päev ka linnas, see päev oli vist eile. Ootasin siis kohtumaja ees oma isa (ta töötab seal) ja siis tuli minu juurde üks naine. Me kumbki ei teadnud teineteist ja meil mõlemal oli vist üleliigsed 10 minutit aega. Ja siis ta tuli ja rääkis mulle, kuidas ta kohtus mingi võidu sai ja ise oli selle üle õnnelik. Muidugi ütles ta oma 10 korda, kui tore noormees ma olen, aga see selleks. Ma küll ise ei rääkinud väga, 95% minu lausetest olid "Jaa." ja "Ehk tõesti." Lõpus ütles ta veel, et ta on Margit ja mina ütlesin oma nime. Ja kuigi ma ei teadnud midagi sellest naisest, kes oli ehk minust vähemalt pool meetrit lühem ja ikka tükk maad vanem, otsustas ta minuga rääkima tulla ja ma usun, et mingil määral tegi see meie mõlema päeva rõõmsamaks. Kutsun ka teid üles tema moodi käituma. Minge suvalise inimese juurde, kes kannatamatult kuskil seisab ja midagi ei tee ja rääkige temaga millestki. Ja ma kutsun teid üles ka minu moodi käituma. Kui keegi tuleb teiega rääkima, siis naeratage ja andke sellele vestlusele võimalus. See võib paljusid asju muuta.

Ja mul käis ka õde külas. Kuid mitte temast ei taha ma rääkida, vaid tema lastest. Üks neist on 1-kuune poisiklutt ja teine 3-aastane plikatirts. Neist esimene magas enamuse ajast ja kui oligi üleval, siis ega ta mingit suurt ja vaimustavat intelligentsi välja ei näidanud, aga samas ta on ju ka alles imenoor. Nii et räägime teisest. Ma alahindasin teda. Ma arvasin, et ta on rumal ja aeglane ja minul, kes on temast 6 korda vanem, on imekerge teda üle kavaldada. Aga samas pean ma nentima, et teda oli palju raskem enda pilli järgi tantsima panna, kui enamust minuvanuseid. Korraks pöörasid talle selja ja juba oli tal midagi käes ja et seda kätte saada, pidi vahel isegi kõik mõttesagarad tööle panema. Aga ma ütleks, et ma sain enamvähem hakkama.

Ja siis oli ka üks väikene koosistumine. See oli omamoodi huvitav. Ma loodan, et keegi minu peale pahaseks ei saa ja teiste kaitseks ei kasuta ma selles lõigus kellegi nime ja üritan neid võimalikult anonüümsetena hoida. Aga kõigepealt alustame ajast, mis oli enne sinna minekut. Istusin siis emaga kodus. Tema anonüümsus ei ole hirmvajalik. Ja siis ma ütlesin, et ma kavatsen käituda ja kui minu sõbrad tahavad teatud isikutega sõbrad olla, siis mina ei keela neil seda teha. Aga siis koosistumise käigus tuli välja, minule täiesti ootamatult ja kogemata, et ma ei ole ainus, kellele nad ei meeldi. See oli nii ootamatu asjaolu, sest justkui selleks ajaks, kui mina olen valmis sõjakirve maha matma, keeravad teised nende vastu ja ma olen mingis imelikus olukorras. Ma ei ütle, et me kedagi vihkama peaks, aga mind huvitab, kui suur roll on minul selle osas, et inimesed minu ümber teineteisele ei meeldi. Aga Oh well, nalja peab ka saama ju. Lihtsalt mainin, et see pidu oli kordi rahulikum teistest, aga ometi oli see võrratu ja lahe ja sellest räägin ehk natuke hiljem.

Päevamõtted:
Tsiteerides iseennast oma avaldamata blogist "Tüdrukud on suhteliselt saatanast." Ei see ei ole see koht, kus ma räägin, kui pahad on need kurjad neiud, kes poisikeste südameid murravad, aga olgem ausad te teete seda ka. Ma räägiks parem millestki kummalisemast. Minuvanused inimesed. Alustame poistega, kes on minu tutvusringkonnas. Enamuse oma ajast on nad paras kamp mökusid, aga mitte halvas mõttes. Nad ei ole lihtsalt joomarlusse langenud hoorajäägrid. Ja kui me vahel harva räägime mõnest peost, kus asi läks käest ei ole ka seal midagi minu jaoks  üllatavat. Nad on korralikud, viisakad, abivalmid ja karsklastest jõmmihullukesed. Ja siis on neiud. See on päris ausalt juhtunud olukord. Istusin siis kamba neidudega ja nad hakkasid eelnevaid pidusid meenutama. PS: nimed on muudetud. Ja siis üks alustas: "Ma pole vist kordagi nii täis olnud kui Mari 17 sünnipäeval, ma ei mäleta midagi ja ma vist panin iga kutiga tatti." Ja siis keegi lisab: "See pole midagi võrreldes sellega, mis meil aastavahetusel oli, kõik reaalselt kettisid ja taarat oli reaalselt igal pool." Ja mul oli juba siis hirmus, ent keegi jätkas: "Ou, Liisa mäletad, kui me sinu 15 sünnipäeval vessariga kogemata su sauna oleks maha põletanud. Me olime ikka nii p*tsis omadega." Ja siis istun mina seal, mõeldes, et minu paar mäluauku on ikka täitsa lasteaialiiga ju.. Ausalt ka, minu arust on ikka poisid neidudega võrreldes üliarmsad inglikesed, isegi kui nad üritavad vahel kõike, mis liigub, koinida.

Jeesuse nahavärv?!? Nägin 9gagis pilti, kus oli, et Valge Jeesus on vale, et ta oli pigem mustanahaline. Ma lihtsalt istusin ja vaatasin seda asja paar minutit. Ühesõnaga me oleme jõudnud oma usuhullumise teel sinna etappi, et me usume, et 2000 aasta eest elas Jumala poeg nimega Jeesus, kes muutis vett veiniks, ravis puudutusega haigeid ja pimedaid ja peale seda kui roomlased ta risti külge naelutasid, ärkas ta veel korraks ellu, aga me ei suuda uskuda, et ta oli valge mees. Minu arust on see päris ebaloogiline. Siis võiks ju kahtluse alla panna kõik pildid temast, sest me ei tea ju, et ta selline oli, äkki ta oli küürakas mustanahaline hambutu kiilakas kartulininaga ja seitsme näpuga hull vanamees. Ma ei ole küll piiblit lugenud, aga ma kahtlen, et seal on lõik: "Ja nii astus meie päästja Jeesus ruumi. Ta lumivalge särav linane tooga tema lihaselise ja kergelt päevitanud keha ümber liibumas. Tema kuuspakk paistis tooga serva alt välja ja need rinnalihased oleks iga naise südame sulatanud. Ja see nägu, see ideaalsete proportsioonidega jumalik nägu, kus ei olnud ühtegi iluviga ja isegi kibuvitsapärg tema peas oli justkui mõnest kuulsamast riidepoest pärit. Nii astus ta tuppa ja küsis, et kas teil on vett, mida ta saaks 68 BC aastakäigu veiniks muuta?" Või on seal midagi sellist?

Räägime natuke siis eilsest koosviibimisest. Teate küll, mida öeldakse, et mis juhtub kuskil, see jääb sinna, aga olgem ausad, ma ei viitsi seda teile ju seal rääkida. Nii et räägin siin, kolmest huvitavast momendist.
Esimene neist juhtus "lõkke" juures. Kuus poissi, kelle seas oli kitarrimängija, anarhist ja patrioot, natsionaalsotsialist ja ehk kedagi veel. Võib tekkida küsimus, millest võib selline seltskond rääkida. Õige vastus oleks, et mida tegid natsid ja Hitler õigesti, samas ka, mida teeb Venemaa ja mida Ameerika ja mida kõik ülejäänud muidusööjad, kes viimasel ajal päriselt võimul on olnud. Veel rääkis see sama seltskond mingil ajal rassistlike ja veriseid nalju ja üldse olid teemad sageli kummalised.
Teine juhtus söögitoa laua kõrval diivani peal. Ka seekord oli viis poissi, mõned samad, mõned mitte. Me istusime kõik ühe teki all, peaaegu üksteise kaisus, jalad- käed kõik segi risti üksteise peal ja pmst mõnistasime paari tüüpi, kes ei olnud seal ja tundusid väheke homoseksuaalsed meie jaoks.. Kui ma ei eksi, siis peaks neist suhtkoht kõik vähemalt täiesti heterod olema ja mina ise olen ikka abiseksuaalne. Ja ausalt ka, see ei ole mingi f***ing vabandus millegi osas. Mina ju ei ürita sinu homofoobsust millegi teise pähe sulle määrida. Hiljem oli ühe poisi pea minu süles, aga see on ju hoopis teine jutt. Väga teine jutt.
Ja kolmas asi, mida ma tahaks rääkida on see, et ükski pidu pole korralik kui seal ei ole mingit suhtedraamat. Aga minul on selline kummaline arvamus, et kõik inimese probleemid on omavahel seotud. Ja et tegeleda peamisega, tuleb teised kõrvaldada. Kuidas seda teha, selgitaks ma ühe huvitava õppetunniga oma elust. PS: minu arust on parimad õppetunnid need, kus sa ise mõistad, et sa midagi õppisid alles aastate pärast.

Nii et selles loos on kolm peamist tegelast. 7-aastane mina, 14-aastane mina ja 19-aastane mina. Nad kõik on umbes, mitte faktilised. Aga jah 19-aastane mina pani siis selle teooria kokku. Ma olin siis umbes 7-aastane ja mu vanaisa nikerdas mingeid puuloomi teha. Ma olin neist vaimustatud ja ma vaatasin, kuidas ta neid teeb. Ta tegi ühel päeval jälle mingit elevanti ja siis andis mulle ühe klotsi. See oli väikene klots. Siuke 5x5x8 klots ja ütles, et selle sees on ka üks loom peidus. 7-aastane mina oli ju üllatusmunadega tuttav ja eeldas, et see on samasugune. Aga erinevalt šokolaadimunast ei käinud see kergelt lahti. Istusin ja mõtlesin, kuidas seda elevanti sealt kätte saada ja ei saanudki. Ma andsin alla, sest ma teadsin, et lõpuks võtab vanaisa selle ise välja ja ma saan sellega ikkagi mängida. Läks hulk aega mööda ja ma olin umbes 14-aastane. Ja siis mulle koitis. See loom ei olnud seal sees, see oligi loom. Aga risttahukas ei ole ju mingi loom. Kõigepealt tuleb välja lõigata kandilised ja koledad jalad ja lont ja pea. Siis tuleb jalad ümaraks teha ja lont samuti. Tuleb välja lõigata kõrvad ja juba ongi nagu loom ju. Siis tuleb tõmmata silmade juurde ringid ja ongi loom valmis. Tuleb üle lakkida ja ilus asi olemas. Ja siis iga järgnev on millegi poolest parem ja natukenegi detailsem. Ja siis ma sain veelgi vanemaks. Olin siis juba pea 19-aastane. Ja siis mõistsin, et seda saab ja peabki ka mujale rakendama. Miski ei ole lihtsalt olemas, kõik tuleb tükk tüki haaval välja raiuda ja vahel peabki lihtsalt uue klotsi võtma ja uuesti alustama, aga siis on juba kogemus olemas. Ilmselt mina ei hakka nii pea loomakesi tegema, aga oma probleemidele hakkana ma just nii vastu ja kui ma saan, siis jagan seda ideed ka teistega.

Ma olen nii kummaliselt uhke enda üle. Lõpuks üle väga pika aja tundub, et kõik on lõpuks jonksu minemas. Ülikoolidesse saatsin oma avaldused ära. Tantsupeo jaoks olen ka enamvähem valmis. Mul ei ole juba väga tükk aega ühtegi reaalset enesetapumõtet olnud. Ma hakkan jälle vaikselt inimestega suhtlema. Ma ei karda enam inimesi nii väga. Ma ootan asju, mis on rõõmsad. Pea kõik mu soovid ja ideed on rõõmsad ja kellelegi kasulikud. Ma ei kuula masendavaid laule. Ma arvan, et mul on jälle võimalus olla kasvõi natuke parem inimene. Ja kas see ei olegi, siis suurem eesmärk omaette?

 Panen siia lõppu ühe luuletuse, mille ma netist leidsin, võite ise arvata miks.

OH WELL, OH WELL, OH WELL

She had the wildest eyes I'd ever seen
One was blue and one was green
The sweetest lips, the hottest hips
She was my match, I was her gasoline
Do I miss her, can't you tell?
oh well, oh well, oh well

But we just never could see eye to eye
We butted heads no matter what we'd try
She wanted fun, I gave her none
I love to laugh and she made me cry
I still don't know if it was heaven or hell
oh well, oh well, oh well

Maybe I should, maybe I shouldn't
I would if I could, I can but I won't
There's nobody worse, there's nobody better
Damned if you do and damned if you don't

Always the optimistic chump
I thought I could wait out any lover's slump
But the tog-o-war became a bore
And love went down with one big thump
To all complaints I bid farewell
To blue-green eyes and heavenly smell
We just could not ring that old wedding bell
Oh well, oh well, oh well
Oh well, oh well, oh well

Lõpumärkmed:
Ma raudselt unustasin midagi.
See sissekanne on kirjutatud päeva ajal, mis on haruldane, aga ka märk sellest, et mul ei ole midagi teha.
Miks on nii, et ma tahan aidata neid, keda ei oska ja armun neisse, keda iialgi ei saa?
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill ja kõik juhtub mingi põhjusega. NAERATA!!!

Järgmise korrani
Janus Pinka 28. juuni 2014

Sissekanne nr. 161

Päevad 345-347
Punamütsike ja 12 jõulurooga või kuidas see nüüd oligi..

Hey, mina jälle siinpool. On  laupäeva hilisõhtu ja ma olen igavusse suremas. Kas ei ole imelik, et kõik kummalised asjad juhtuvad korraga. Näiteks, et kõik inimesed, kellega jaanipäeval pidu panna lähevad kuhugi ära ja sellest tuleb ilmselt tavapärane õhtu youtube seltsis? Aga see selleks, sinna on ju veel paar päeva aega, nii et muretsemiseks ei ole põhjust. Aga räägime parem, mis juhtunud on. Eile, 20. juunil, lõpetasin ma kooli. Enam ei ole ma Jõgevamaa Gümnaasiumi õpilane. Nüüd olen ma Jõgevamaa Gümnaasiumi I lennu vilistlane. Aga siit olekski hea kohe edasi minna, edasi minu mõtete juurde.

Päevamõtted:
Kõndisin siis kooli poole ja mulle meenus, et keegi meie seast (ma ei viitsi talle koodnime anda) pidi kõne pidama. Aga nagu alati, kui sul on igav, siis sa paned ennast olukordadesse, mis iialgi ei juhtu. Nii panin mina end kõnepidaja rolli. Ja kõndides paningi peas kokku omamoodi kohutava kõne, mis mina ehk oleksin sel hetkel esitanud ja siin on selle mingi ebamäärane, ent sarnane versioon:

Kallid lõpetajad, lapsevanemad, õpetajaskond ja muud külalised.
Meie (suunates käega kogu oma lennu suunas) olemegi Jõgevamaa Gümnaasiumi I lend. Kõlab päris uhkelt, või mis?
Kaksteist aastat koolipinginühkimist ja erinevaid otsuseid. See tundub ausalt öeldes uskumatuna, sest see on enam kui pool minu elust. Selle ajaga oleme me kõik, kes rohkem, kes vähem, õppinud matemaatikat ja keeli, füüsikat ja keemiat, ajalugu ja kirjandust. Aga kui me jätame välja kõik need pisikesed infokillud, mis moodustavad meie teadmiste pagasi, ja jätame välja ka suuremad koolitükid ja mõtleme korra, mis on tegelikult toimunud.
Me oleme kasvanud suureks. Ja ma ei mõtle vaid meie füüsilist olekut vaid ka meie vaimset. Ma mäletan algklassidest eriti seda, kui kõndisin mööda Rohu tänava koolimaja ja vaatasin uhkeid ja ilmselgelt tarkust ja arukust täis abituriente. Kõik nad tundusid nii uskumatud. Ja ma olen täiesti kindel, et meie oleme nüüd täpselt samasugused ja kuskil on pisike poisike, kes meid nähes natuke aukartust tunneb. Aga meie ju ei ole ju NII targad ja NII arukad. Me hakkame ju jonnakalt õpetajatele vastu ja teeme pisivalesid, et oma tahtmist saada. Meenub inglise keele tund 12. klassi kolmandast trimestrist ehk ajast, kus me peaks olema kõige küpsemad. Istusime tagapingis, õpetaja andis meile kommi ja me loopisime teineteist tennisepalliga. Ja ma olen kindel, et ka minu poisipõlve koolikaaslased tegid sarnaseid asju. Ja ometi tundub see ju nii teistsugusena. Me kasvasime suureks, et aru saada, et me oleme veel väikesed.
Me kasvatasime iseloomu ja olekut. Hetkel istume me kõik pidulikult riides ja naeratused näol. Aga tundides ei olnud see pea kunagi nii ehk mõnel harval juhuslikul päeval. Tundides olime me kõik natuke isemoodi, oli neid, kelle suust ma korra aastas mõne sõna kuulsin ja oli neid, kes kordagi vait ei jäänud. Oli neid, kes kartsid õpetajat ja neid, kes klassi ees õpetaja pihta midagi särtsakamat ütles. Oli neid, kelle suust tulid kolme miinusega õnnekarjed ja neid, kelle tuju nullis, kui saadi punkt alla maksimumi. Me kõik õppisime õiges olukorras käituma, ent samas mitte kunagi päriselt alla vanduma.
Me rajasime uusi teid ja radu. Ma isegi ei mäleta kui ammu oli see aeg, kui meile esimest korda öeldi, et meil on eelnevatest aastatest erinev õppekava. Löögid pikki päid ja jalgu ja justkui raudpomm jala küljes raiusime me oma teed läbi tundmatuse. Vahel oli tunne, et nüüd on kõik ja edasi ei saa. Aga tõusime uuesti ja läksime taas. Saime esimestena tunda uurimistöö kentsakat olemust ja nüüd on see kogemus meil kõigil, saime esimestena valida, kas tahame kitsast või laia matemaatikat, saime esimestena veel paljusid esimesi asju. Kuid kui korraks kõrvale jätta haridustee ja vaadata lihtsalt koolielu, siis ka seal pidime me võitlema. Rebastenädalal tuli teha palju tööd ja tutipäevalgi sai vaieldud, õnneks jätkusid salongiõhtu toredad tavad ja olid muud toredad üritused. Öeldakse, et esimene lend otsutab kooli tuleviku ja ma arvan, et me rajasime traditsioonidele hea vundamendi.
Kuid me vist kõik nõustume, et see kõne on liialt pikale veninud, ent mul ongi veel ühest asjast rääkida. Ülejäänu jäägu mõneks teiseks korraks. Ma räägiks imepärasest ja kirjeldamatust tundest. Kokkuhoidmisetunne. Kooli esimesse klassi tulles teadsid vaid üksikud teisi ja tuli luua uusi sõprusi. Inimesi tuli ja läks, sõprused tugevnesid ja lahtusid. Ja nii oli see kuni üheksanda klassini, siis enne lõppu tuli veel korra suurem tõus ja kümnendaks oli see tunne juba tagasi lahtunud. Aga siis tuli lõpuks kaheteistkümnes klass ja esimesed kaks trimestrit ei olnud midagi. Ja lõpus nii kummaline, kui see ka ei ole, siis hakkasid kõik koos üksteist aitama, vaieldi ja marutati, aga lepiti ja tehti asjad ära, jagati infot ja aidati nõrgemaid. Tunne oli kuidagi tugevam. Ja nüüd neist kõigist laiali minnes tahaks justkui natuke kauemgi koos olla, natuke rohkemgi koos õppida ja natuke rohkem koos teha.
Olen uhke, et olen Jõgevamaa Gümnaasiumi I lennus.
Aitäh!

Aga mida veel rääkida? Oh nii palju tahaks öelda. Aga räägime siis. Ma tahaks teile midagi nii-öelda nina peale visata. Ma tahaks küsida, et mis ühendus teie ajus tekib või kaob, kui te "seda tegevust" teete.. Ma seletan, miks "see tegevus" jutumärkides on. Aga enne kui ma seda teen, palun ma väga sügavalt vabandust neiult, kellest ma rääkima hakkan. Ma loodan, et kuskil südame kõige sügavamas sopis leiad sa koha, mis tõesti ausalt ja kuigi mitte vist õnnelikult, aga aktsepteeritavalt leiab, et ma tõesti ei taha sulle haiget teha, ma ei taha, et sul on minu pärast halb, aga ometi pean ma oma lugejatelt seda küsima. Neile, kes ei ole aru saanud, kellest on jutt, siis iga kord kui ma sellist teksti ajan käib jutt ikka sellest samast inimesest. Aga jah, nüüd asja juurde. Mis ühendus teie ajus tekib võib kaob..?
Kujutage ette, ma loodan, et te suudate seda, kujutage ette, et on üks neiu. Neiu, kes teie mõtetes on justkui õnnetu armastuse kehastus. Ta on isik, kelle pärast sa mingil perioodil oma elust ei suutnud ükski öö, mitmeid kuid järjest, korralikult magada. Ta nimi tekitas masendavaid tundeid ja enesetapu mõtteid. Tema nägemine tekitab vahel siiamaani külmavärinaid ja uskumatut raevu. Tema naer ja kõik naerud, mis kõlavad tema moodi, tekitavad külmavärinaid ja ajavad südame pahaks. Ja sarnane lugu on ka ühe poisiga, ühel teisel põhjusel, aga ega see väga ei erine. Ma olen veendunud, et te teate, kellest ma räägin ja ehk mõistate, mida ma hetkel kirjeldasin. Nüüd selle tegevuse juurde. Ma tahaks küsida, et mis ühendus teie ajus tekib või kaob, kui te arvate, et on hea hetk mulle kummastki neist rääkida või neid mulle mainida?

Aga ärge saage täiesti valesti ka aru. Kui te näiteks olite peol ja ma küsin, kes seal oli, siis te võite neid mainida. Kui räägite lahedast seigast, kus nemadki sees, siis võite neid mainida. Kuid ma palun teid, ma ei taha, et te teeks järgnevaid asju. Ütleks, et nägite neid või et nad tegid midagi. Te võite seda teha, aga kui ma küsin, et kuidas see minusse puutub ja te väidate, et ei puutugi, siis tekib küsimus, mille kuradi pärast sa seda üldse mulle ütlesid.. Ma ei taha, et te räägiks, kui nad head nad jumal teab milles on, kui see mind ei puuduta. Ma ei taha, et te peaks mulle moraali, mida ma tegema peaks, sest ma olen piisavalt suur ja piisavalt loll, et ise oma lolluste eest vastutada. Ma tean, mida ma teen, miks ma teen ja nii ongi ju hea. Ma ei taha ka seda, et te mulle räägiks kui ebaperfektsed nad on, kui see mind ei puuduta. Jumal küll, kõik teevad vigu, nemad, mina ja sina ka. Miks sa peaks üldse neist mulle rääkima, kui see minuga seotud ei ole. Ma olen kindel, et meil on veel ühiseid tutvusi peale nende, räägime neist või räägime inimestest, keda üks meist ei tea. Keegi ei pea ju ilma põhjuseta haiget saama. Ja ma ei ole isegi kindel, kas ma tegelikult peaks selle siia lõppu lisama, aga see neiu. Iga kord, kui me käest kinni võtame ja ta mulle naeratab, unustan ma, et ma tema "patud" ja korraks oleks kõik nagu jälle täiesti korras.

Kõne olen pidanud, teid olen manitsenud, aga midagi oleks nagu puudu. Midagi rõõmsat. Mis siis viimasel ajal rõõmsat juhtunud on? Lõpetamine ise. Ilu algas juba eelneval õhtul. Üks tore neiu kirjutas mulle, et kas ma oleksin nõus temaga koos saali minema. Ei juhtu sageli, et selle palve esitab neiu noormehele, aga see tegi mu rõõmsamaks. Lõpetamisel sel ajal kui lilli jagati, sain ma nii palju kallisid ja lilli, et lust kohe. Mulle meeldivad kallid. Ja isegi see neiu tegi mulle kalli. Siis käisime veel sõpradega söömas ja siis tulin koju ja käisin sõbra pool. Ehk oleks võinud ju lõpuläbule ka minna, aga ega ma väga ei kahetse küll. Tulles koju, lööb ikka veel lillelõhn ninalõõridesse ja tead, et tee on vaid minutite kaugusel. Kas pole mitte hea tunne?

Aga ka see ei ole veel kõik. Ma arvan, et ma olen omamoodi õnnelik ja ehk varsti saan ma oma hirmudest (osaline inimsuhtlus ja -puudutus ja vesi) jagu ja veelgi õnnelikumaks. Aga mul on teile üks hea soovitus. Lõpetaga sõnaotseses mõttes ja ausalt Furballide (such cover) andmine. Mu ema küsis mult hiljuti, et kas ma ei karda, et minu käitumine võib kellegi paha mulje jätta ja ma sain olla täiesti aus, et see ei huvita mind. Mida te/nemad ikka teha saavad? Ja peale seda on mu elu niivõrd rahulikum ja parem ja õnnelikum. Kuid on üks väikene mure. Mind kummitab ühe laulu refrään ja see laul kõlab järgmiselt:
Minu südames sa elad kenas päiksepoolses toas.
Minu südames sa elad suure armastuse loal.
Minu südames sa elad, seda keelata ei saa,
sest mu südamesse sisse oled kirjutatud sa. 

Lõpumärkmed:
Naudin oma vabu päevasid, sest kohe algab ülikooliralli ja ma ikka ei ole endas 100% kindel.
Ma olen uhke, et ma sain blogitud, nii et see ei ole kõige viimane asi, mida ma päevas teen ja ma ei jäänud kordagi seda tehes magama.
Kallistage inimesi ja naeratage.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lilli ja kallistusi täis.

Järgmise korrani
Janus Pinka 21. juuni 2014

Sissekanne nr. 160

Päevad 339-343
Aeg lendab kiiresti, kui päevas rohkem kui 12h magada..

Hey. Jällegi on möödas viis päeva. Ma pean nentima, et ma kunagi blogisin ikka palju rohkem. Aga noh, oih..

Päev 344
Ma tahaks vahel lehmana põllul joosta teadmata, et minust burger saab.

Aga jah, nii kaugele jõudsin ma eile, enne kui ma silmad sulgesin ja diivanile magama jäin. Aga täna teeme selle ehk tasa. Ja nüüd siis minu viimase, nüüd siis küll 6 päeva juurde. Alustame sellega, et mis on selle ajaga juhtunud. Käisin siis sõbranna sünnipäeval ja teatris ja sain teada oma eksami tulemused ja lõpetan kooli neljade ja viitega. Enamus on viied. Ma tean, ma olen tubli.

Päevamõtted:
Räägime siis natuke sünnipäevast. Tegelt ärme räägi kah. Ma ei ole ikka veel päris kindel, mis seal kõik täpselt juhtus ja veel vähem tean ma, miks midagi juhtus. Aga see selleks, mulle meeldis ja kas see ei olegi peamine. Oli tore ja minul oli valdava osa ajast, kui suur segadus mind ei seganud, väga lahe ja tore olla. Avastasin piirkonda ja nüüd ehk on ka see osa  meie kodumaast mulle natukenegi selgem. Aga see selleks. What happens in Blackwater, stays in Blackwater. Välja arvatud juhul, kui seal mõni laev õhku lastakse, seda pulli tahaks näha.

Ja siis teater.. Sellele eelnes piknik. Tõime siis klassiga igaüks midagi ja toitu jäi päris normaalselt üle. Küpsiseid, mis ma tõin, sain veel pärast autos ka edasi nosida. Aga see on juba hoopis muu jutt. Siis saime ebaloogiliselt külmas rehealuses vaadata "Vargamäe vanu ja noori". Keegi midagi põrandasoojustusest on kuulnud? Linnukesed lendasid ja rahvas nautis teatrit. Ja siis tulime koju.

Eksamitest annan teile vaid oma tulemused, tehke nendega, mis tahate:
Matemaatika: 80%
Inglise keel: 91,675%
Eesti keel: 75%

Aga, mida ma siis mõelnud olen? Surmast, piinadest ja elu tühisusest. Mitte mingi halanutu teema, et keegi teeb mulle haiget ja siis ei ole elul mõtet, vaid pigem teoreetilised (seekord ausalt) inimesed ja viisid, kuidas neid piinata ja tappa. Kuid see selleks. Siis olen mõelnud, et surm on vahel justkui pääsetee. Pääs eemale kogu sellest jamast, mis siin maailmas on. Aga olge mureta, ma ei suuda ennast tappa, siin maailmas on liiga palju avastada ja teha, enne kui olen valmis lahkuma.

Ja siit ongi hea teha väike kõrvalehüpe. Võiks öelda, et sõnaotseses mõttes tundmatusse. Siin maailmas on nii palju asju, millest ma aru ei saa. Olgu see selles, kuidas päikesest elektrit saadakse, kuidas vedelikud segunevad, miks on olemas kaktused, aga peamiselt on minu arusaamatus inimeste käitumises. Ma tõesti üritan, aga ma ei mõista, miks inimesed erinevaid asju teevad, ma ei mõista, miks inimesed paljusid asju ütlevad või ei tee seda, ma ei mõista, miks inimesed postitavad või likevad osasid asju. Aga kõige suurem mure on mul meeldimisega. Ma ausalt ei saa aru, miks ma inimestele meeldin. Okei, on paar inimest, kes sageli ütlevad, et ma panen neid pidevalt naerma, on mõned inimesed, kes ehk mu teadmisi austavad ja pere ju mind ka valida ei saa. Ja siis on mingi 10 inimest, kellega mul on mingi erilisem suhe, näiteks sarnane nimi, aga ülejäänud inimesed? Aga ma ei ole kindel, kas ma tahan teada saada, miks ma kellelegi meeldin või mitte. Ehk ongi nii lihtsam, kui ma ei tea.

Aga midagi on ju veel. Nii palju on plaane. Ma ilmselt juba olen suures plaanis rääkinud, et ma ülehomme lõpetan, siis astun ülikooli ja siis on tantsupidu. Peale selle on ikka veel tuhat toimetust. Väike pidu ja arstid ja siis ma olen lubanud nii paljude inimestega kokku saada. Ma ei suuda end talitseda, aga ma nii väga ootan neid asju. Ja siis need mõtted kuhjuvad ja segunevad. Ja nii ma leian end kohast, kus ei ole käinud, inimestega, keda ma ei ole kohanud, pidamas vestlusi, mida iialgi ei juhtu, asjadest, mis ei muuda mitte kellegi jaoks mitte midagi. Ja see on omamoodi kohutav. Aga ma teen väikese lubaduse, et kuna on suvi, siis ma vähemalt üritan natuke rohkem blogida. Ma tean, et on olemas üks tore neiu, kes mind vaikselt torgib ja motiveerib, et ma blogiks, aga päev läbi uinakuid tehes, väsin ma õhtuks nii ära, et vahel lihtsalt ei jõua.

Päevaküsimus:
Millal sul vaba aega on, et kuskil lihtsalt lamada ja tähti või pilvi koos minuga vaadata?

Lõpumärkmed:
Ma arvan, et sellest aitab. Kell on juba liiga paganama palju.
Otsi mind üles. Ma tean, et ilmad on pahad ja õue väga ei kutsu, aga ma olen ju netis olemas ja tõesti kui ma kohe ei vasta, siis tea, et ma olen olemas ja kui meil on millestki rääkida, siis ma olen alati nõus rääkima. Helista, kirjuta, saada sõnum, saada postkaart, tule laula akna all serenaadi või mida iganes, aga tee midagi.
Seda pole ammu teinud, aga siin on minu ask: ask.fm/MrJanus
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on ilus.

Järgmise korrani
Janus Pinka 18. juuni 2014

Sissekanne nr. 159

Päevad 337 ja 338
Need uskumatud tunded, mida ei saa seletada

Hey. Mina siis siinpool. Uskumatult imelik, kas pole. Sa avasid selle lingi ja sa pead lugema, kuidas ma kirjutan, et ma sulle kirjutan. Hämmastavalt imelik. Ja ometi ma jätkan seda, selle asemel, et millestki normaalsest teile rääkida. Aga räägime siis, mis kõik selle kummalise kivi peal toimus. Eile. Kellaajaliselt üleeile, aga mokk maha, see on minu blogi ja minu kokkuleppeline ajasüsteem. Kui ei sobi, kirjuta kommentaaridesse. Ma tean, et keegi teist ei viitsi seda teha. Te ei viitsi isegi minna 100m kaugusele valimisjaoskonda, et valida milline neist hullukestest teie seaduste üle otsustab. Ja siis te kirute, et need homofoobsed tõprad ei ole nõus kooseluseadusega või mingi vikerkaarelapsed just üritavad seda asja läbi viia. Aga teie poliitilised vaated ei ole ausalt ka minu huviorbiidis.

Aga räägime, siis natuke. Eile. Eile käisin ma "matkamas". Mulle meeldib seda jutumärkidesse panna, sest seda ei saa matkaks nimetada. Miks? Pool seltskonnast läks kohale autodega. Me läksime 8 km kaugusele kodust. Me ei läinud koos (kuigi see ei olnud matka suhtes oluline, siis ikkagi). Alkoholi kogus, mida meie täisealised (sinu rahustuseks on nad tõesti juba nii vanad. Ma tean, see on pettumust tekitav, nad tunduvad ju nii paganama noored kõik.) sõbrad tarbisid oli natuke rohkem, kui oleksin soovinud. Enamus seltskonnast läks üheks ööks ja mina tulin juba ööseks koju. Me tegime tõesti lõkke ja isegi põletasime selle kohal vorstikesi, aga ikkagi oli midagi puudu. Ma ütleks, et see üritus oli pigem lahkumisüritus meie sakslasele. Aga kui aus olla, siis kuna meie grupis on ohtralt draamat alati (tõsi, mina ka vahel natuke), siis ei saanud tema vist isegi kõige rohkem tähelepanu.

Täna. 12. juunil. Täna oli vallavanema vastuvõtt, kuhu kutsuti ka mind. No juhtub kui oled teistest ülepeakaela targem (oskan lugeda ja kirjutada 12. klassi tasemel. oskan õpetajatega manipuleerida ja õigel ajal suu lahti teha, et kõik arvaks, et ma midagi tean). Aga seal sain siis mälupulga. Nüüd on mul kaks ühesugust mälupulka, millele oma kohutavaid saladusi ja pättusi talletada. Aga see on hoopis muu teema. Üritus ise oli täis väga palju awkward momente. Ma tean, et selle jaoks on eesti keeles ka nii palju sõnu, aga awkwardil on mingi kummaline kuma juures. Aga peale seda käisin ma Chuckiga Saatana juures. Mine muhvi, ma armastan kassipoegasid. Nad on lihtsalt liiga armsad, et tõsi olla. Täiesti uskumatu lihtsalt.

Päevamõtted:
Rahu ainult rahu. Paanika ei too kellelegi mitte kunagi kasu. Toon täiesti teoreetilise näite. Ütleme, et oled sõpradega matkamas ja siis tuleb kellelgi paanikahoog, migreen ja jumal teab, mis veel korraga. Teoreetiliselt võiks siis olla asi selline. Üks tark ja pmst normaalne poiss viib selle paanikas neiu telki. Ja siis absoluutselt kõik neiud, ilma ühegi erandita jooksevad sinna ja minu loogika järgi oleks ehk kaks inimest maksimaalselt midagi teha saanud, aga kui nad kuuekesi midagi tegid, siis ausalt ma ei tea mida. Ja siis 10m eemal lõkke ääres on järgnev seltskond. Mina, ma istusin niisama ja panin kojumineku plaani kokku peas. Paar poissi, kes rahulikult lõket korrastasid. Üks poiss, kes kõiki vaikima panna üritas ja üks neiu, kes tahtis midagi teha, aga ei saanud ja oli suht natuke paanikas. Ja seal me siis olime. Olukord lahenes umbes veerand tunniga ja hämmastavalt sain ma kiita selle eest, et ma õiges kohas õigel ajal muret tundsin ehk siis kui olukord maha rahunes, läksin ma selle noormehe juurde ja küsisin, et kas saan abiks olla. Kogu olukorra olin ma rahulik ja võitsin selle tõttu kogu aja vältel, kui paljud paanikas olnud saavad sama öelda? Selliseid näiteid oleks tuhandeid, aga see ju päris mõjuv?

See juhtus jälle. Sama asi, mis juhtus nooremata lõpuaktusel. Ma kõndisin vallavalitsuse onude poole ja kogu maailm muutus. Pea valutas, silmad käitusid väga imelikult. Mingi hetk nägin ma enda ees vaid ühe onu nägu ja ei midagi muud. rahva poole vaadates vaatas vastu vaid suur udune mass. Omamoodi kohutav tunne. Ja siis lõid kõrvad lukku ja üks onudest ütles mulle midagi ja mina ikka masinlikult vastasin "Aitäh!". Ma ütlen seda alati, sest ma ei oska midagi targemat öelda. Ja siis läksin tagasi oma koha juurde ja järsku tuli kõik tagasi. Korraks tundus nagu ma poleks seal ees käinudki. Kõik oli imelik ja ootamatult kummaline. Siis aga jälle kõik kuidagi rahulikult tühine.

Iseseisvus. See on tegelikult viimasena lisandunud asi. Kõik, mis allpool on, on varem kirjutatud. Aga ma lihtsalt arvasin, et see sobiks siia. Iseseisvus? Minu jaoks on see nii: iseseisev on asi või olend, mis suudab eksisteerida samamoodi kui kõik muu peaks muutuma. Olgu selleks toiduressurss, gravitatsioon või teised olendid. Te kõik räägite kui iseseisvad te olete. Ütle seda siis kui sinu õnn ehk sinu rahakoti sisu ei tule teistelt inimestelt. Me kõik räägime, kui iseseisev on meie riik. HAHAHA, hea nali. Kui me ei saaks NATO kaitset ja EL raha, kus me omadega oleks? Meie planeet? Kuu ja Päike teevad päris palju meie heaks. Päikesesüsteem? Galaktika kese. Galaktika ise? Universumis on kõik seotud ju. Universum ise on seotud multiversumi teooriatega. Okei, suuremaks minna ei saa. Läheme imeväikeseks. Amööbid? Ei, ka nemad on sõltuvuses teistest asjadest. Siis pakuti mulle hinge? Hea nali seegi ju. See on sõltuvuses ju inimese kehast ja teiste hingedega suhtlesmisest. Aga mis siis on iseseisev? Mina jõudsin järeldusele, et surnud on iseseisvad. Isegi kui sa võtad neilt kõik ära, siis on nad surnud. Kui sa lammutad nad aatomiteks on nad surnud. Kui sa võtad ära teised olendid, gravitatsiooni, teised surnud, ikkagi jääb vaadeldav surnu ju surnuks. Nii et tekib küsimus, kui väga sa iseseisev olla tahad?

Võibolla mõned teist teavad, mis asi on Printsess ja Antikristus. Teie, kes seda ei tea.. Noh, ütleme nii, et mõned sellest teadjad pidasid seda liiga veriseks, julmaks, ebainimlikuks ja hakkasid kahtlema minu psühholoogilises normaalsuses. Mina? Mina olen mõtleja ja mulle meeldib jalutades mõelda. Ja see on hea teema, mille üle mõelda. Aga miks ma sellest räägin on see, et ma need, kes seda teavad, siis ma lihtsalt tahan teid ehk natu hirmutada sellega, et ma tahan, kavatsen, plaanin kirjutada sellest hullema asja. Rohkem inimesi, rohkem piinu, vähem vihjeid päriselus ebameeldivatele inimestele. Aga teile, kes sellest väga ei tea, siin on paar minu valitud katkendit. Nõrganärvilistele ei soovita.


Sul ei vedanud. Vabandust." Ta haaras oma pintsaku taskust peitli ja lõi selle täie jõuga läbi ta otsaesise, mattes tera kuni käepidemeni tema ajju. Ohver isegi ei jõudnud karjatada. Ta keha võpatas korra ja vajus siis kokku. Tema haavandist purskas korraks veel verd ja siis oligi kõik läbi.

Ta astus ruumi, ta oli tavapärasest erilisemalt riides. Ta kandis süsimusta ülikonda ja uhket torukübarat. Ta vilistas sedasama lihtsat viisi ja astus suurel naeratusel ruumi. Ta võttis taskust välja mingi karbi. Järsk ja ere valgus, mis uksest sisse säras, ei lasknud mu silmadel mõista, millega oli tegu, ent ta krabas sealt mingi imeliku pulgakese. Ühe käega karpi tagasi tasku torgates ja teise käega teises taskust välgumihklit võttes, oli ta küll vaikne, aga ta nägu säras kui oleks midagi imelist juhtunud. Ta läigatas pulgakese ja viskas selle mu kaaslase jalge ette ja läbi vägeva pragina ja piinleva vangi karjatuse, kuulsin ma lõbusat ja rõõmsat karjet:
"Head uut aastat,

Ma vabanesin ja jooksin Nukumeistri poole. Korraks tõmbas silme eest mustaks ja mu käed olid verised. Vaatasin enda ette, seal ta lamas, mu vangistaja isiklikult. Lamas peitel südames ja teise käepide kõrvast välja turritamas. Kuulsin selja tagant urinat ja haarasin mõtlematult laualt vana alumiiniumpesapallikurika ja lajatasin sellega nurgas lebava Antikristusele pea pihta. Pritsis veel lärakas verd ja saabus vaikus, milles kõlasid tümpsud, kui kurikas vastu tema ihu põrkas. Ta oli nii surnud kui olla sai. Jooksin ukse poole ja märkasin, et seal vaja läbipääsukoodi, aga seda ma ju ei teadnud. Kuulsin veel kord urinat ja nägin, kuidas puruks pekstud peaga Antikristus raevunult minu poole jooksis ja ta pikkade küüntega käsi lendas mu käe suunas.

Lõpumärkmed:
Homme on 13. reede ja täiskuu. Edu libalastele.
Maailmariik ja iseseisvus. Minu filosoofiline ideestik põhineb ju pettumusel ühiskonnas.
Aga teile ütlen ma üht:
Kui vihm järgi jääb, võtke sõbrad ja tehke midagi arendavat. Jookse, hüppa, loobi või löö palli.
Aga nagu alati:
Naudi elu, sest ma nägin täna juba maasikaid.

Järgmise korrani
Janus Pinka 12. juuni 2014

Sissekanne nr. 158

Päevad 331-335
Hiidlased ja sõnamängud

Hey, ma lasen teil arvata, kes siinpool on. Hästi raske on seekord. Aga ma annan väikese vihje, see olen mina. Mis siis vahepeal juhtunud on? Ma olen haige ja see on paha. Ma ei taha haige olla. Aga ega ma selleks oma blogi ei avanud, et siin nohu üle bitchida. Räägime parem, mis ma head tegin. Ma käisin nimelt Hiiumaal ja avastasin elupõhitõdesid. Ja ilmselgelt keegi on nüüd minu järgnevate sõnade pärast natuke pahur, aga elame ükskord.

Päevamõtted:
Te kõik teate kahte sõnamängu. Esimene on see, et sa pead alustama sõna sama tähega, millega eelmine lõppes ja teine on see, kus sa pead kõik eelnevad meeles pidama ja ette ütlema ja siis oma sõna lisama. Me otsustasime need kombineerida ja meie sõnakett oli siis selline, kas sina tead kõiki neid asju?
Raudteeülesõidukoht - tõkkepuu - universaalliigend - desoksüribonukleiinhape - etaanhape - esivanem - minimalistika - aritmeetika - Aserbaidžaan - neutron - natüürmort - telliskivisein - Nagasaki - inimsööja - Aristoteles - Sokrates - sadam - Mussolini - isepäisus - seniilsus - saekaater - rallisõitja - algebra - autonoomne - Euroopa - autokool - lobamokk - kiviraiuja - ahvileivapuu - uur - riist - tsunami - informaatika - antimateeria - astronoomia - aeg - giljotiin - nõudepesumasin - napalm - merineitsi - introvert - tankiroomik - karvakera - abiturient - teerada - aabits - seedripuu - upsakas sapikas - salamissioon - Normandia -  - tööpäev - valideerimata - argument -  - elevant - takistus - supermarket - tainas - sool - labor
Ja teine
Lennujaam - masin - naiskoor - raipesööja - avakõne - eufooria - annetuskarp - paljunema - aseksuaalne - emainstinkt - teerull - lendama - abitu - Uruguay - Yahoo - ootama - artist - Tiesto - ookean - nastik - kõrilõikaja - armunool - lõke - Ekans - Supermees - salaagent - teemant - tagaotsitav- vikerkaar - rakett - tõukeratas - Saturn - neoklassitsism - martyrdom - Meduusa - arhitekt - tellingud - dramaatiline -  - Neptuun - neljapäev - - neadertallane - ebanormaalne -

Päev 336
Kas midagi tegelikult muutub?

Noh, mälunõrkus tabas mind ja mõned sõnad on sealt puudu.. Aga pohhui, küsige kelleltki teiselt ku vajate neid. Ma tegelikult tahan teiega midagi jagada..

Ma käisin täna teiste koolilõpetamisel. Sain sealt kiituskirja, lõpualbumi, kutse vallavanema vastuvõtule, kommi ja oma kontrolltöö.. Tegelt sain kommi koduteel, aga see selleks. Aga minul homme veel eksam ja siis 20. lõpetamine, nii et aega veel hetk on.

Päevamõtted:
Üks varasem võlgnevus. Oleks pidanud selle sõnaketi lõppu panema, aga jäin tuttu hoopis. Aga külastades Hiiumaal Reigi kirikut, ütles giid, et me võiks sinna annetuskarpi natuke nutsu panna, et nagu pmst viisakas oleks. Aga mina jäin mõtlema. Olles ateist ja uskudes, et mingit jumalat ega paradiisi ei ole olemas, kas ma peaksin neile muiduleivasööjatele raha andma? Jah, tõesti nad hoiavad kirikumaja korras ja vahel peavad ka stand-up esinemisi usurahvale, aga mina ju ei käi seal. Mina käin kolm korda elus seal kirikus ja löön vahel harva naljaga pooleks risti ette. Nii et mis kasu saan mina sellest, et ma jumalateenrite tasku oma raha panen? Mingu tööle, kui raha vaja, mina ju pean seda tegema. Aga et mitte laskuda ususõdade tasemele, siis teeme kompromissi. Mina ei anneta neile ja teie ei vingu.

Aga täna tahtsin kirjutada, et rääkida asjadest, mis mulle meeldivad. Näiteks armumine. Mitte see kohutav tunne, mis öösiti magada ei lase ja päeval elada ei lase. Ma räägin sellest hetkest. See on nii kummaline minu arust. Toon täiesti teoreetilise näite. Istun siis publikus ja sina esined. Ja siis ma vaatan sind. Korraks, täiesti peaaegu tabamatuks viivuks muutub kõik. Kõik kaob. Kaovad inimesed minu ümbert ja teised sinu kõrvalt. Kogu valgus on suunatud sinule, sa vaatad mind ja naeratad, mina vaatan sind ja naeratan pelglikult ja suunan korraks pilgu maha. Siis tagasi sinule ja sa oled ikka veel seal. Sa oled sel hetkel justkui kõige ilusam olend selle Maa peal ja ma ei saa midagi teha. Süda puperdab ja kõhus keerab ja peast ma ei hakka parem rääkimagi. Ja siis on tunne nagu kõik oleks nii nagu olema peab. Ja kõik on nii hea ja tore ja võimas. Ja siis müksab keegi mind, et midagi kommenteerida. Ja järsku on kõik tagasi. Tagasi on rahvas mu ümber ja see paganama vaikne sagin. Tagasi on teised su ümber ja kadunud on valgus sinu pealt. Tagasi on mõistus ja kadunud on see tunne. Aga mälestus ju jäi. Ja kas see ei olegi kõige tähtsam?

Aga ega kõik ei saa ju ilus ka olla. Alati on aktused kohutavalt piinlikud ja ebamääraselt kohmetud. Sellepärast mulle Põhja-Korea meeldib, isegi ametlikud asjad on läbitehtud ja korras. Aga, mis siis oli.. Oli kõikuvaid kontsakandjaid, oli kohmetuid hetki ja ootamatult kummalisi asju. Oli paras hulk organiseerimatust ja tavaline segaduse kogus. Aga mina? Ma õnneks jagasin ära, et ma saan ka mingi paberi. Olin šokis. Kõndisin siis "nuudlijalgadel" direktori juurde. Silmad rändasid teadmatuses ringi ja hea, et ma nad käepigistuse ajaks direktori silmadesse suutsin kinnitada. Hirmust lukus kõrvad ei mõistnud, mida ta lausus ja vastasin liiga masinlikult aitäh ja kõndisin tagasi. Ja siis tagasi istudes oli iga poos ebamugav ja imelik. Võib vist natuke järeldada, et ma ei ole sellistes olukordades just kõige enesekindlam ja kardan kõike, mis pole juhtunud ja ei juhtu ka.

Lõpumärkmed:
Huvitav, mis saab, kui ma päeva ajal blogi jagan?
Kas te tõesti loodate, et mina ja teatud isikud suudame oma erimeelsused hüljata ja omavahel ära leppida või milles see üldse seisneks?
Aga teile nagu alati:
Naudi elu ja naudi päeva, kõik on ju nii ilus.

Järgmise korrani
Janus Pinka 10. juuni 2014

Sissekanne nr. 157

Päevad 321-330
Miks asjad on nii nagu nad on?

Mis siis nende kümne päeva jooksul juhtunud on? Päris palju päris huvitavaid asju. Kõige varasem asi, mis meeles on (fb'st vaatasin) on see, et käisin vaatasin, kuidas minu koolikaaslased ja põhikooli lapsed palli taga ajasid ja minu kool võitis. Siis oli veel ka Liblikapüüdjate teatriõhtu, kus nägin väga paljusid sõpru ja üldiselt oli kogu õhtu väga lahe. Kiitus kõikidele suurtele ja väikestele Liblikatele. Siis oli veel lauamängu õhtu, kus sai küllaga nalja. Mängisime siis erinevaid mänge ja olime niisama lahedad, sest ega muidu ju õhtul kella üheksani koolis ei ole.

Reedel olid siis maakonnatantsupeo jaoks proovid ja olgem ausad, täielik arusaamatu kaos oli. Aga ma nägin üht neidu, kellega rääkida ei julge. Kas pole mitte kohutav? Aga see selleks. Peale seda läksin aga sõbra juurde ja tegime väikese koosistumise. Järgmine hommik oli paha olla ja olgem ausad, McLovinism on kohutav asi. Kui sa ei tea, mis see on, siis on see su enda kaitseks. Aga lihtsalt mainin ära, et selle tulemusena otsustas mu aju lausuda ühele neiule: "Kui sa tahad, võid sa oma rinnahoidja ära võtta." ja uskuge mind, kontekst ei tee asja eriti paremaks. Aga lõpp hea, kõik hea.

Laupäev oli ilmselt kõige imelikum päev. Oli tantsupidu, mis oli lahe ja kõik oli korras. Kõik asjad tulid ilusti välja ja korraks oli täiega lahe. Aga siis tuli Laulupidu ja Tuljaku lõputõste ebaõnnestus, aga nagu paremas telepoes ei olnud ka see veel kõik. Läksin kultrasse ja sain mingilt tädilt pahandada ja ka see ei olnud veel kõik, sest koduteel sain ma lindsnaiprilt lasu otse näkku. Miks sellised asjad just minuga juhtuvad?

Ja pühapäeval läksin ma Venemaa poole teele. Väga varahommikul. Tegin väga palju selfiesid ja uskumatu kui palju on Venemaal silte, et pildistamine on keelatud. Õnneks oli see hea, et sain üle väga pika aja käia KFC's, see lihtsalt nii võrratu tunne, kui su suu põleb, sa higistad ja sa närid ebaloogiliselt ohtralt vürtsitatud kana. Mmmmmm, lihtsalt jumalik. Aga selle suure kullakarva riigi varju mahub ka küllaga paha. Näiteks see, et hotellis oli karja mehehakatiste peale vaid üks WC ja see oli hirmus. Kuid eriti kohutav oli asjaolu, et mingist hetkest alates ei julgenud ma seal riigis enam absoluutselt midagi puudutada. Vähemalt mitte palja nahaga. Ent samas käisin kuulsas Metroos ja sain väga palju teada nende ajaloost ja nägin asju, mis olid ebaloogiliselt suured ja ülekullatud. Ja eile jõudsin ma sealt tagasi ja kohe kui olin koju jõudnud tabasid mind kõik pahad asjad. Ma olen nimelt jälle haige. :(

Aga täna otsustasin veel korra linnast läbi hüpata ja tõin muuhulgas ära koolilehe, kus minust pilt ja värki. Aga samas ei ole mul energiat väga millekski. Õnneks jõuan süüa, aga ma tahan vist natuke liialt süüa. Aga see on juba midagi seletamatut ja ma isegi ei oska toidu osas midagi mõelda, sest minu vaade selle olemusest on teistega nii vähe sarnane ja see on natuke imelik. Aga noh nagu on minu viimase aja moto: Elame ükskord.

Päevamõtted:
Ma ei tea, mis hetkel see mulle pähe tuli, aga see on paganama lahe nähtus. Sa ei saa öelda tema nime enne kui seda mina teen. Toon teoreetilise näite, täiesti 100% teoreetilise näite, milles ei pruugi olla teragi reaalsust. Ütleme, et on üks neiu. Iuu, see küll hea näide olla ei saa. Aga ära vingu, elame ükskord onju. Nii et on neiu. Ja ütleme, et ta murdis mu südame, sest iga hea näide on ju selline. Siis on ka veel üks poiss. Mitte teoreetiline mina, vaid üks teine poiss. Ja siis ütleme, et see neiu ja see poiss on suhtes. Nüüd tuleb hea koht, sest olgem ausad, enne seda kohta on ikka väga jama ju. Nimelt tuleb mängu ka neljas isik. SINA. Seda sa ei oodanud jah. Aga see selleks. Kui jutuks tuleb kumbki neist inimestest, mitte otseselt aga kaudselt, siis on koomiline vaadata, kuidas te ei saa öelda ennem selle inimese nime, kui mina olen seda teinud. Te ei kujuta ette kui koomilised enamus teist sel hetkel välja näevad.

Ma tean, et sa ei mõtle seda halvaga. Kuid kui keegi ütleb midagi haruldast, siis on liiga sageli reaktsioon, et see on nii lahe ja võimas ja sa oled esimene inimene, keda ma tean, kellel see tunnus on. See on küll tõsi ja ehk natuke sinu jaoks normaalne, aga see on minu jaoks hirmus, kui sa nii ütled. Kuidas ma sellele reageerima peaks? Kas ma peaks kaitsemulli taganema või peaksin ma koos sinuga rõõmustama, et ma olen sinu esimene ühiskonna ebard? Andke andeks, aga ma ei ole väga sotsiaalselt õnnestuv inimene, vähemalt enda arust mitte.

Mida siis veel? Räägime tantsupeost. Esimene asi, mida ma tahaks teile öelda on see, et mõelge korraks sellele, et teie saaks vaadata, kuidas me kollektiivselt 2 tundi või gruppidena veerand tundi tantsime, oleme meie pidanud 8 kuud vaeva nägema. Minu praktilisest vaatevinklist on midagi natuke mäda.. Aga see selleks. Siis tahaks ma ära mainida, et rahvatantsijate seas on väga palju superinimesi. Ära erutu, sa ei ole nii eriline, kui sa loodad. Asi on pigem selles, et ma nägin ebaloogiliselt palju supermani sümboleid inimeste rinnal. Aga samas S tähendab ju lootust, nii et ehk nad kõik koos lootsid midagi. Lootus ju annab jõudu ja mida veel.

Liiga tihti süüdistatakse mind, et ma olen liiga ego ja liiga ma ei tea mis veel. Aga see tekitas minus küsimuse.. Kas ma ei võiks olla oma egotsentrilises mullis, kui see mind õnnelikuks teeb? Sest olgem ausad, teie ju ei saa sellest otsest kahju, kui ma ennast imetlen ja teistest ettepoole sean. Keegi ei saa sellest kahju, aga mina saan kasu. Ma loodan, et ma ei ole ainus, kes seda selle nurga alt näeb.. Ma tahan, et kõik oleksid õnnelikud või vähemalt õnnelikumad. Ah jaa, ma panen selle siia, sest miks mitte. Sõitsime siis kodu poole ja giid otsustas rääkima hakata: "Kohe varsti jõuame me minu kodu juurde ja siis lahkume me teineteisest." (Või midagi sellist, ma ausalt ka ei viitsi detailselt meenutada, mida ta rääkis.) Ja siis kostus bussi tagumisest otsast hõige "TSAU!" (mina) ja kogu buss naeris ja kõik oli korraks nii imelikult lahe.

"Olla artist on samal ajal imekerge ja ka võimatult raske." Mõni inimene tõmbab paberile kolm punast joont ja saab maailmakuulsaks ja müüb selle maali 100 000 000€ maha. Samas mõni teine maalib ideaalse loodusmaali ja ei saa isegi kuulsaks. Lisaks ka see asi, et ilu on vaataja silmades, aga mis siis saab, kui sinu ilumaitse erineb teiste omast. Kas sa peaks enda maitset muutma? Nägin Venemaal palju maale ja mõni oli absoluutselt lihtne ja teine mega detailne ja mõlemad olid maailmakuulsad ja samas kunstigaleriis.

Kell on palju ja ma peaks magama, nii et ma võtan asja kokku. Oma viimaseks mõtteks jätaks ma selle: "Ta on väga tagasihoidlik, kuni sa teda tundma saad."?!? Ausalt ka, mida muffinit? See on minu arust üks imelikumaid asju, mida inimese kohta öelda ja üks imelikumaid viise, kuidas inimesed käituvad. Miks kuradi pärast üritame me ideaalselt vagurad olla, ent kui inimene meid tunneb, siis oleme nagu viimased peoloomad. See ei ole ju üldse loogiline.. Loobugem oma häbitundest ja moraalsest koorikust ja olgem imelikud. Sest olgem ausad, me valetame ju teistele kui üritama paista sellised nagu me ei ole..

Päevaküsimus:
Kas on üldse mõtet midagi küsida, kui keegi kunagi ei vasta?

Lõpumärkmed:
Mu võtmekimp on liiga raske. Aga alla ei anna.
Juuni on nii tiheda plaaniga. Lihtsalt ei tea, mida teha.
Kirjuta mulle ja ehk ma olen lahedam kui esmapilgul paistab :D
Aga teile nagu alati:
Nautigem elu, sest see on lahe.

Järgmise korrani
Janus Pinka 4. mai 2014