Sissekanne nr. 192

Päevad 461-463
Kas sellist Eestit me siis tahtsimegi?

Hey. Mina siis siinpool. Tean, et tegelikult ei ole veel reede, aga kuna Inglike väitis, et te juba ootate ja kuna ma tean, et ma ei suuda tänast seminari täielikult meenutada reedel, siis annan täna minna. Ehk ise näete seda enne reedet.

Kell on 22:16 ja ma kirjutan seda asja wordis. Ma tean, see on nii põhimõtetevastane, aga mul on põhjused. Esiteks homme on kool ja ma tahan öösel magada. Teiseks nagu suurem osa teist võiks teada on mul hetkel ajutiselt internetiprobleemid. Ja kuigi ma ei usu, et netis kirjutamine võtaks liiga suure ressurssikoguse, siis on üleval paremal selline nupp nagu „salvesta”, mis aeg-ajalt iseseisvalt aktiveerub ja ma ei taha riskida, et sellega seoses midagi viltu läheb. Aga nüüd siis minu mõtete juurde.

Päevamõtted:
Esiteks muidugi enne kui ma kõik puru katki teen paar asja. Esiteks suur kaastunne selle õpetaja perele ja lähedastele, kes hukkus. Teiseks kui sul on mingidki moraalsed põhimõtted ja soov rahulikult magada, ilma et sa peaks muretsema, et ma olen imelik, siis ära loe siit maalt edasi. Lihtsalt pane blogi kinni ja proovi mõni teine kord uuesti.

Iga mingilgi määral Eesti asjadest huvi tundev inimene teab, et mõned päevad tagasi kammis üks Viljandi poiss väheke ära. Ma küll tean ta nime, aga arvestades, et ta korjab nüüd järgnevad aastad vanglas seepi, siis ma ei hakka seda siin avaldama. Poiss ehk kannatab juba piisavalt. Aga jah, mida ma siis tean? Nime, seda, et ta on 15-aastane, väidetavalt vaikne, aga normaalne inimene, isa on tal mingi militaartegelane (sealt ka revolver), väidetavalt ei näinud ta relva peitmisega väga vaeva, siis seda, et ta kihutas õpetajasse kõik kuus kuuli ja sellega ta mõrvasaaga lõppes. Midagi tean raudselt veel, näiteks seda, et talle meeldib vahtplastmõõgaga väikeseid tüdrukuid peksta.

Aga see asi paelub mind. Esiteks see, et ta valis just selle aja ja koha. Ilmselgelt ei olnud see hetkeotsus, vaid pikemalt planeeritud idee. Sellele viitavad asjaolud, et tal oli koolis relv kaasas. Mina isiklikult ei tea, et inimesed käiks isa püstol kotis ringi. Ta oleks võinud ju seda teha ka kooli taga parklas ja siis ära joosta. Ta oleks võinud seda teha mingil pimedal tänaval. Aga ta vajas selle sõnumi niivõrd mõjuvat edastust, et ta tegi seda koolis. Jääb ka võimalus, et tegu on idioodiga, kes ei tulnud nende asjade peale ja talle meenus, et õpetaja on tunni ajal klassis. Ja ajaline asjaolu. Tegemist ei olnud isegi esimese tunniga. Nii et ta istus eelmises tunnis, relv kotis ja ootas seda. Ma sooviks võrrelda tema selle eelmise tunni ja mõne varasema tunni üleskirjutisi. Kas see mõjutas teda.. Aga jah. Ja hämmastav asjaolu on see, et klassis oli, kui ma nüüd ei eksi, 6 inimest. Aga ta kõmmutas kõik 6 kuuli ühe inimese sisse. Aga see asi paelub mind veelgi suuremal määral.

Näiteks selles, kuidas inimesed sellele reageerivad. Esiteks on meil klikihoorad. Olgu nendeks siis ajalehed või youtube kuulsused. Nad teevad sellest poisikesest superstaari. Nagu nihilistist lugeda võis (sealt pärineb ka mingi osa minu mõtterongist) tekkivad pealkirjad nagu „10 märki, et sinu poeg on koolitulistaja”. Siis on veel need, kes ei teadnud, et see õpetaja eksisteerib, aga kuna ta sai kuuli kerre, siis oli ta ikka Issanda saadik maapeal ja mis püha asi veel. Siis on inimesed, kes hakkavad kohe süüdlast otsima. Ma  olen 100% kindel, et süüdistatud on juba: videomänge, seadusi, vanemaid, kooli, ühiskonda ja ma ei imestaks, kui keegi isegi mind süüdistanud oleks. Mind süüdistatakse vahel väga imelikes asjades. Aga on veel inimesi, kes reageerivad. On inimesi, kes hakkavad teisi tsiteerima, olgu siis tsiteeritavaks Stalin, Hitler, Jürgen Ligi või Obama. Kedagi ikka tsiteeritakse. Isegi mina viskasin Stalini „ühe inimese surm on tragöödia...” lause selle teema peale üles. Ja siis on veel tuhandeid inimesi, kes ei sobi ühtegi kategooriasse, aga kõik reageerivad kuidagi. Ka selle asja ignoreerimine on reageering.

Aga asjal on ka positiivseid külgi. Ühe inimese surma eest saime olukorra, kus keegi ei muretse selle üle, et Härra Ebola on juba Saksamaal. Küll see massimõrvar ikka jõuab ringi käia. Siis on ka see hea asi, et omasooiharad ja pedevihkajad ei saa enam nii palju tähelepanu, sest las elavad koos, peaasi, et õpetajaid ei hukka. Siis ehk ka see, et ehk keegi mõistab nüüd, et meie riik on pisut ebanormaalne. Miks kuradi pärast on meil SÜSTEEM, kus mingid 15-aastased kutid arvavad, et on hea idee oma õpetajale kuul silmade vahele kütta? Või miks kuradi pärast on meil inimestel püssid kodus lastele kättesaadavas kohas? Miks on kellelgi kodus püssi vaja? Ükski välisvaenlane ei jõua su koju enne kui sina jõuaks lähimasse kaitseväehoonesse. Ja kui sisevaenlastel ei oleks püssi, ei oleks sul ka seda vaja. Aga noh, ma loodan, et vastus mu järgmisele küsimusele on 1. Ja see küsimus oleks: Mitu inimest peavad surema enne kui me hakkame asjadega tegelema?

Aga ma lasen teil pisarad ära pühkida selle lõigu ajal. Ma võin küll selle surma asja juurde tagasi pöörduda, aga vahel räägime minu generatsioonist. Iga enesestlugupidav inimene on teadlik sellest, mis on tit-pic, mis on dick-pic ja et neid saadetakse. Igal juhul. Jagasin siis ühele anonile oma snäppi. Ja nüüd olen ma saanud 2 tit-pici ja ühe crotch-shoti. Siiamaani õnneks või kahjuks kaetud ja õnneks või kahjuks ei  ole ma suutnud neid screenshotida. Aga kui sul on 16-aastane sõbranna nimega Vanessa, siis lisa ta snäppi. Saad ehk päris huvitavaid asju näha.  Aga jah, #elu.

Aga räägime veel ka sellest, et mulle kirjutati järgmine väidete kooslus: „Janus, kas sa tead, et sa oled massimõrvar? [...] Aga mu klassijuhataja esitas veendunud väite, et kõik, kes on kunagi sadistlikke mõtteid mõelnud, on mõrvar ja mida rohkem mõtteid, seda rohkem ohvreid. Sa mõtled piinamisest. Sa oled massimõrvar. [...] Eksole, kirjanduse õpetaja siiski.” Ja ma vastasin mõtlematult: „need on eriti geniaalsed. Peaks enamvähem kõik nad ära hukkama...” Ehk siis sooritasin veel suurema mõrva koguse. See tõi mind kahe mõtteni.. Esiteks, kui ma väldin inimeste surma sellega, et ma mõtlen nad surnuks, siis olen ma igal juhul mõrvar ju. Kas ma peaks lilledest ja õnnest mõtlema, et vangi minekut vältida? Ehk siis kas tappa või mõelda? Ja teiseks, mis toimub meie kirjandusmaailmas. Kuidas on võimalik olukord, et meil on geniaalsed autorid ja raamatuarmastajad, kes suudaks imesid teha, aga meie koolides on mingid nõuka ajal seeni pannud vanamutid, kes soovitavad meil lugeda raamatuid asjadest, millega me samastuda ei suuda, sest me ei ole neid asju kogenud ja kohustusliku kirjanduse ainus selgitus on see, et nõukogude ajal trükiti seda rämedat cräppi nii palju kui jõuti. Olles interneti ajastus ei taha ma lugeda, kuidas kaks talumeest ja nende järglased 5 raamatu vältel megaigavat elu elavad, mida vürtsitab vaid pidev ärapanemine. Ma tahan lugeda raamatut, kus on tegevus, kus on inimesed, kellel on nutivahendid, kes teavad rohkem asju, kui mina, kes oskavad kirjutada ja lugeda ja kelle suurim probleem ei ole see, et järgmine tööline end kuuse otsast rippu lasi.

Aga veel tahan ma rääkida pedevihkajatest. Käisin täna siis seminaril „Kooseluseadus – kas eesmärk pühitseb abinõu?” Läksin siis sinna eeldusega, et seal on kas pedevihkajad või siis läheb nagu Ukraina(?) parlamendis mõned aastad tagasi, kus mehed üksteist toolidega peksid. Kahjuks ei olnud kumbki minu eeldus lõpuks tõene. Aga nüüd igast väiksest asjast täpsemalt. Minu ebaloogiliselt segases järjekorras. Mainin ära, et oli just kui 4 osapoolt. Toetaja, Protestija, Neutraalsuse esindaja ja matsirahvas. Aga nüüd kõigest täpsemalt.

Esiteks, ma tean, et mu mälu ei ole alati 100% täpne, nii et kui keegi oskab mu mälestusi parandada, siis olge julged. Tahaks rääkida asjaolust, mida seal korduvalt kuulsin. „Kuidas seda siis lasteaias õpetama peaks?” Meenutaks oma seksuaalhariduse teekonda. Esiteks, ma ei mäleta, et ma oleks kunagi korraliku „liblikate ja lindude jutu” saanud ja iga kord kui mu vanemad on isegi üritanud sellega alustada, olen ära öelnud, väites, et ma tean. Ja ma enda arust isegi tean, vahest ehk isegi liiga palju. Aga alustame algusest.

Lasteaed. Mulle ei õpetatud seal homoseksuaalsest kooselust. Mulle ei õpetatud seal ka heteroseksuaalsest kooselust. Ma ei ole kindel, kas mulle seal üldse midagi seksuaalsusest räägiti, kui välja jätta see, et poistel on noku ja tüdrukutel see teine asi. Ma isegi ei tea, kuidas lapsed selle kohta ütlevad. Aga see selleks. Mulle ei räägitud ka pedofiiliast ja sellest, et ma peaks sellest eemale hoidma. Mulle ei räägitud ka asjaolust, et võõrastelt ei tohi kommi võtta. Ma olin jube maiasmokk ja võtsin kõigilt kommi, kes pakkusid. Ja ma ei saa öelda, et ma mäletaks, et keegi oleks üritanud mind ära kasutada. Ju mul oli siis õnnelik lapsepõlv.

Siis tuli kooliaeg. Kui ma olin 8-aastane, siis ma olin ilmselt valdava osa minule kättesaadavast pornost läbi vaadanud, nii et päris kindlalt võib öelda, et ma teadsin, et inimanatoomia on kummagi soo puhul erinev. Siis tuli koolis paar korda mingi seksuaalõpetuse loeng ja ma ei tea, kuidas, aga ma suutsin neist kõigist ilma jääda. Absoluutselt kõigist. Bioloogia õpikus oli ka paar pilti kummagi soo privaatpiirkondadest ja rämeda pubekana oli see vaid naljakas. Siis tuli juba see osa õpinguist, kus järsku oli juba seemnerakk rännakul munaraku juurde. Ja siis vaatas mu klass mingi video sünnitamisest. Mina mängisin viimases pingis tetrist, nii et päris kindel ma ei ole, mis seal vannis siis lõpuks toimus. Ja siis saigi minu kooli poolt pakutud seksuaalharidus otsa.

Võib jääda mulje, et ma vaid tean, kus mis on ja kuidas toimub protsess raku tasemel. Aga minu õnneks olen ma interneti generatsiooni normaalne liige ja mul on kõik võimalused internetist asju uurida. Lisaks sellele olen ma väga uudishimulik ja rõvedalt hea mäluga. Nii et alustades sellest hetkest kui inimene sünnib kuni selle hetkeni kui ta laps sureb tean ma suht kõike, mis saab juhtuda. Tean erinevatest võimalustest lapsi saada või seda vältida, tean ka sellest, et samasoolistel on sellega raskusi, aga see on ka neil võimalik ja ma arvan, et ma ei kavatse oma lapsele ka rääkida, kuidas see seksivärk toimub. Ma ei ütleks, et ma olen kuidagi halvem, sest mulle ei räägitud lasteaias, kuidas kellelgi asi käib. Ja asjaolu, et Mihklil on kaks isa ja Maril kaks ema ei huvitaks mind üldse. Minu huvid on peamiselt alati olnud ühel asjal. See asi on alati erinev, aga alati on midagi peamine ja kunagi ei ole see olnud, miks on Mihklil kaks isa või kas nad on leibkond või perekond. Nad on koos ja armastavad üksteist ja kas sellest ei piisa?

Teiseks tooks välja inimgrupi alanimetusega matsirahvas. Okei, tunnistan, et kõik inimesed seal, ei läinud sinna kategooriasse. Aga ükskõik, mida meile esinenud pedevihkaja (ma arvan, et see on päris õige sõna tema kohta) ütles, kostus saalist itsitamist ja leidus žest, mida nii mõnigi tunneb nime „facepalm” all. See, et sa inimesega ei nõustu, ei tee sind temast ülevamaks. See, et sa ei nõustu peaks olema aluseks ideele, et sa üritad tema vaatenurgast aru saada ja kui see tõesti on loll, siis ehk oled temast üle. Mina olen osa matsirahvast, aga ma olen uudishimulik. Mind näiteks huvitab, miks ta pedesid vihkab. Kas selleks võib olla kunagi liiga käperdavaks muutnud naabrionu või midagi muud? Ma saan aru, et ta on vanema generatsiooni esindaja, aga iga eelmine generatsioon peab mõistma ka seda, et iga järgnev generatsioon peab nende seadustega kauem elama.

Teiseks tooks välja mõned huvitavad asjad. Pedevihkaja siis väitis, et 2/3 Eesti rahvast on selle seaduse vastu. Enamus sellest saalist tundus olema poolt. Kas see oli tõesti siis nii kummaline koosseis, et me läksime loogikaga vastuollu? Või on asi selles, et ülikooli keskkonnas on inimesed kuidagi vabameelsemad? Kas kõrgem intelligents (sageli tekib stereotüüp, et ülikoolis targemad inimesed kõigi nende sisenemisbarjääride tõttu) on seotud suurema vabameelsusega? Ja siis tooks välja asjaolu, et sellele toetudes oli olukord korralduses vale. Pea alati anti esimesena sõna pooldajale. Rahvas läks temaga kaasa, langetas vastanduja võimalust läbi lüüa ja arvestades, et tal oli seal niigi vaenulik olukord, siis oli ta paratamatult nõrgemas seisus. Ma küll mõistan, miks oli kasulik sõna anda pooldajale enne sõna, aga see on ikkagi pisut imelik minu arust.

Ah jaa. See punkt on ilmselt natuke rohkem suunatud naissugupoolele. Aga ka mõned mehed peaks end üle vaatama. Emotsionaalsus. Kui sa astud ükskõik, mis argumenti viisil, kus ma tajun su väljenduses ükskõik milist ülevoolavat emotsiooni (ärritatus, hirm, lõbusus jne) siis ma ei võta su seisukohta tõsiselt. Minu jaoks on väga harv juhus, kus ma aktsepteerin olukorda, et väide on korraga ratsionaalne ja emotsionaalne. Nii et kui täna mingi tšikk sõna võttis omasooliste lastesaamise teemal ja ma tema hääles kuulsin emotsiooni, siis kuigi ma nõustusin temaga suht 100% soovisin ma, et vastas pool võidaks selle arutluse.

See on ehk tibake muudel teemadel, kuid minu jaoks ühendatud teemal. Esiteks ma peaks leidma omale mingi huvitegevuse. Nii et kui sa tead Tartus mingit huvitegevust, mis võiks minule sobida (ära küsi, mida ma teha tahan või viitsin. 1) kui ma teaks, siis ma teeks 2) ma ei suuda otsustada), siis soovita mulle seda. Kõik soovitused on oodatud, aga ära võta garanteeritult, et ma sellega tegelen. Teiseks see, et ma peaks juuksurisse minema. Kahjuks ei tea ma mida ma sooviks, nii et hetkel kasvab mu „afro” jõudsalt edasi.

Ah jaa, tulles tagasi koolitulistamise juurde Mul on selline kummaline põhimõte, et keegi ei tohiks surra kuuli läbi. Kui me taastaks keskaegse mõõgavõitlussüsteemi, siis oleks see vähemalt füüsiliselt koormavam ja ehk emotsionaalselt läbimõeldum, kui sa kedagi tapad. Sest meetrite kauguselt päästiku vajutamine ei ole ikka päris see, kui sa oma tera kellegi rindkeresse suskad. Ja see minu piinamise teema. See on oleks mingil määral neile kasulik. Väljaarvatud „Pebbles”ile. Aga kuna te VEEL ei tea, kes ta on, siis las ta jääda sinnapaika.

Aga kuna ma veedan mingi osa pea igast oma päevast Näituse tänaval või esmaspäeviti ka kesklinnas, siis räägiks natuke koolist ka. Nimelt mu peaaegu lemmikõpetajast. Ta on peaaegu, sest ma ei ole kindel, kui kaua ta troonil püsib. See on väga kõikuva omandiga positsioon. Igal juhul selleks on ÕE õppejõud. Kui üks kutt ei suutnud kohe korralikku vastust formuleerida, siis tegi ta sellest uue ülesande. Vastust küsimusele tuli anda tahvli ees. Siis tema õpetus, et ta ei lase inimesel midagi pobiseda, mis oleks nagu: „enamvähem vist nagu on”, ta raiub lihtsalt „kas on või ole?”. Ja siis muidugi ka see, et need mõlemad asjad panevad mul adrenaliini tiksuma, südame puperdama, käed värisema ja kui ma saan millegagi hakkama, siis on see ülemõistuse tunne. Samas vanemate kursuste inimesed on öelnud, et ta on kõige hullem õppejõud üldse, nii et fun fun fun.

Ah jaa. Ma olen sõltlane. Rahu, kõik on legaalne. Aga ma ei tea, mis ma teeks, kui mul ei oleks internetiga ühendatud elektroonikat iga hetk käepärast. Hetkel kui mul on internetiga probleeme, siis ma suure osa päevast lihtsalt magan. Silmad kinni, vedelen voodis ja ootan kuu lõppu. Ja nii iga päev. See on ka üks väga mõjuv põhjus, miks ma omale hobi vajan. Üks võimalus on muidugi kuidagi endale motivatsioon leida ja lõpuks midagi piinamisest ära kirjutada ja ehk siis vajub see jälle tahaplaanile. Aga sellega on nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid. Aga see areneb. Tõmban peas vaikselt jooni kokku.

Istusin siis majanduse loengus ja vaatasin, et minu ees istuva neiu arvutiekraanil oli facebook ja seal vilkus chatiaken. Keegi oli talle kirjutanud. Ja ta ei avanud seda. Mitu minutit möödus enne kui ta vaatas, mida talle kirjutati. Ma ehk olen mingi väga imelik olend, aga minu jaoks on oluline, et kui keegi  kirjutab, siis tuleb sellele võimalikult kiiresti reageerida. Kui keegi helistab, siis on vaja välja uurida, miks ja kui seda muul moel teha ei saa, siis tuleb tagasi helistada. Samas on mingi väga suur hulk inimesi, keda ei huvita, et neile kirjutatakse. Tekib küsimus, et kas ma olengi ainus loll või on ühiskonnas veelgi inimesi, kes on valmis võtma vastu idee, et teised ei pea nende järgi ootama.

Lõpumärkmed:
Mul on telefonis üle 9 tunni jagu Iiri laule + palju muid laule.
Mu telefonis ei ole ühtegi Taylor Swifti laulu.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest tegelikult on pedevihkajad vähemuses.

Järgmise korrani
Janus Pinka 29. oktoober 2014