Minu rahvas, minu inimesed
Mõtlesin, et mul on kaks valikut. Esimene oleks olla korralik ja üritada oma kodutööd paremaks teha. Aga teine võimalus oli siia midagi kirjutada. Aga kuna mul ei ole mingeid mõtteid kirja pandud, sest ma olen laisk.
Päevamõtted:
Mõned ürgvanad lugejad teavad selliseid asju nagu päevamõtted, lõpumärkmed, päevanali, päevafakt ja igasugu muud jama ka. Aga ma mõtlesin, et ma võiks midagi uut teha. Peamiselt selle pärast, et mul on kohutavalt igav kogu aeg. Ja siis ma mõtlesin, et ma võiks teha vähem mõtteid ja pigem midagi sellist kui idee arendus teemal: "In the unlikely event of ___, I would ___" Eesti keelse hea sõnastuse üle pean ma veel mõtlema. Aga minu küsimus oleks, et kas te suudaks toota neid ebatõenäolisi olukordi mulle, et ma saaks kirjutada, mida ma teeks? Näiteks võiks see olla zombie apokalüpsis Eestis või sa ärkad naisekehas või midagi muud sellist. Ja palun vastake. Aga kui te ei taha, et ma teaks, et teie selle idee autor olete, siis mul on ask ja muud sellised asjad.
Aga nüüd selleni, mida ma tegelikult teile rääkida tahtsin. Minu rahvas, minu inimesed ja mida kõike veel Jarek ei "laulnud". Mõtlesin, et teen paljudele inimestele minu elus shout-outi ja teistelt küsiks miks, miks, miks? Aga nüüd asja juurde. Aga alustame positiivselt.
Shout-out inimestele, kes minuga räägivad. Reaalses elus. Ma küll ei otsi inimkontakti ja ma ilmselt saaks ilma selleta päris kaua aega hakkama, aga ausalt reaalne shout-out inimestele, kes minuga räägivad. Te murrate mind mu sotsiaalsuse mullist välja ja vahel, mitte harva, aga mitte alati räägite te väga huvitavaid asju. Ma tavaliselt ei hammusta, nii et kui sa minuga rääkida tahad, siis tee seda. Vahel pead sa mitu korda katsetama, aga mulle meeldib mõelda, et ka teie võidate sellest. Te võite ka internetis rääkida. Aga jumala eest no pressure.
Ja natuke negatiivset. Miks, miks, miks te ütlete tsau ja siis lähete ära. Iga päev vähemalt 5 inimest ütlevad mulle tsau ja siis lähevad minust eemale. Jutt ei käi vestluse lõpust, see "tsau" ongi kogu vestlus. Ma saan aru, et te tahate mulle märku anda, et me mõlemad teame, et teine ka täna veel olemas on, aga selleks sobiks ju ka naeratus või peanoogutus või häbelik mahavaatamine. Aga "tsau"? Mulle meeldib seda võrrelda fb'ga. Ma login iga päev sisse ja näen kümneid inimesi paremas servas (chat list). Nende nime kõrval on roheline munake, aga pea mitte kunagi ei kirjuta ma kõigile neile hey. Nii et jah. Te ei pea seda tegevust lõpetama, kui te suudate mulle selgitada, miks te seda teete. Sest minu jaoks on sõna "tsau" vestluse algus. Aga kui sa minema kõnnid, siis ma olen vestluses ja pettun ja siis ongi nukker olla.
Positiivne. Inimesed, kes küsivad abi, kes pakuvad abi, kes teevad inimeste jaoks midagi head ja kes tänavad inimesi, kes teevad midagi head. See on positiivne suhtlus minu arust ja me peaks positiivsemad olema. Aga arvestades, et enamus meist on egoistlikud sitapead, kes mõtlevad vaid omakasule, siis on see nukker. Nii et küsi, vasta, anna nõu, aita ja täna inimesi. Ole viisakas ja kui ma imperaatoriks saan, siis ma ei hakka sinust ühiskonnale "näidet" tegema.
Negatiivne. Inimesed, kes joovad alkoholi nädala sees. Peamiselt ei meeldi mulle see, sest see tundub mingi rämeda tähelepanuvajadusena, aga ka see, et ma elan CT kohal ja kuulen inimeste karjeid. Peamiselt lubavad nad üksteist ära tappa või midagi sellist. Suhteliselt morbiidne ja selline tore. Aga ka see, et ma ei taha hommikul kuulda piiramatud arvu Batmane. Pluss ka see, et ma ei taha ise keset nädalat juua ja siis ma tunnen end natuke nukrana, aga ma elan selle üle. Lihtsalt mulle ei meeldi inimesed, kes joovad.
Positiivne. Inimesed, kes naeratavad. Ausalt. Parim näide on see, et ühes sarjas sai üks naine mu lemmiktegelaseks, sest ta naeratas sarja tunnusvideos. Või siis see, et ma arvasin, et üks mu tuttav (ma ei tea, kas ta isegi seda on) on jube mõrd, aga ta naeratas ja nüüd ma olen kindel, et ta on vähemalt normaalne inimene. Ma lihtsalt armastan inimesi, kes naeratavad. Ma ise naeratan endale pidevalt, eriti peeglite juures. Ja ka seda, et kui sa meie vestluse ajal naeratad, siis ma ilmselt hammustan vähem. Aga negatiivne on väga sunnitud naeratus või naermine.
Positiivne. Panen kaks asja ühte lõiku. Esiteks inimesed, kes julgevad vestlusest osa võtta. Ehk ei istu vaikides kogu aega, eriti kui räägitakse teemal, mis kõiki puudutab ja kus kellelgi ei ole ületamatuid ega nulliseid teadmisi. Teiseks julgus olla sina ise. Olgu selleks siis inimesi vihkav hipster või tuhandet sõpra tahtev metalhead. Palun ärge üritage inimestele meeldida. Te niikuinii ei meeldi meile, kui te selleks pingutate, aga kui te leiate endasugused inimesed, siis te võite isegi reaalseslt kellelegi meeldida.
Ja viimaseks mõtteks paneks ma oma vaate. Kasutan mängurluse termineid. Third-person view on minu peamine vaade. Umbes nagu meeter tagant poolt ja meeter kõrgemalt. Vahel ka strateegia mängu vaade. Aga väga harva näen ma ennast esimese mängija vaatenurgast. Mulle meeldib ennast vaadata teiste nurga alt. Aga sellel on üks suur miinus. Replay. Kui ma midagi lahedat ütlen, siis ma kordan seda oma peas, kui ma teen mingi laheda liigutuse, siis ma kordan seda, kui keegi ütleb mulle midagi, siis ma kordan seda oma peas. Ja see on väga tihti. See tekitab nagu tunde, et ma ei ole mina, vaid ma juhin üht kindlat inimest. Umbes nagu RPG. Tekitab väiksema ohutunde ja empaatiavõime, aga samas justkui julgus ja vajadus ennast tõestada ning ka kõrvalmissioonide tegemise soov.
Lõpumärkmed:
"Remember remember the fifth of November
Gunpowder treason and plot.
I see no reason why gunpowder treason
Should ever be forgot..."
2 seminaris, erinevate õppejõududega andsin samale küsimusele sama vastuse ja sain mõlemal korral kiita. #eluonlihtne
Aga ma lähen magama ära.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest #eluonlihtne
Järgmise korrani
Janus Pinka 4. november 2014
No comments:
Post a Comment