Nii vaikseks kõik on jäänud..
Jah.. Ma tean. Ma olen teid veidike unarusse jätnud. Kuid ehk vabandab mind asjaolu, et mul on viimasel ajal natuke kiire. Kuigi see ei ole täiesti tõsi, ei ole see ometi vale ka. Unetus, laiskus ja olematud mured röövivad aja. Aga nagu keegi kunagi ütles: "Parem hilja kui.."
Päevamõtted:
Räägime kõigepealt millestki, mida teie jaoks ei ole olemas. Mõni teist leiab, et ehk räägin ma sellest liiga palju, aga vähemalt ei räägi ma sellest, kuidas ma kooli kõnnin. (See on naljakas neile, kes on mu blogi kauaaegsed lugejad või neile, kes blogi hilisemaid lõike on lugenud. Aga jah. Tahaks siis rääkida ühest unenäost. Seal unenäos olin mina, paar mu sõpra ja see neiu. Igal juhul, mäletan ma sellest unenäost asjaolu, et me kõik olime vestluses, aga ükskõik, mida see neiu ütles, ma suhteliselt ignoreerisin seda ja jätkasin mõne muu asjaga. Sellest tuli väike draama, mille tagajärjel küsis ta minult: "Me ikka oleme sõbrad, onju?" ja ma vastasin ükskõikselt "Jajah." Peale seda ärkasin ma üles ja millegi pärast häirib mind mõte, et ma olin oma unenäos ilma otsese põhjuseta tema suhtes mölakas.
Okei, ma olen veendunud, et ma suht sageli paistan mölakas, aga mul on selleks motiivid. Aga minu enda unenäos ehk loos, mida toodab mu enda aju.. Sest meenub väide "Mitte keegi ei ole oma loos mölakas, kõik arvavad, et nad on kangelased." Aga see ei kehti ju. Kuid see toob mind mõtteni, mida hiljuti kuulsin. Ta olevat öelnud, et ta ei vihka mind ja hämmastavalt ei tee seda ka üks teine neiu, kelle viha objektiks ma pidasin. See toob mind kahe küsimuseni. Kumbki neist ei ole kerge ja kui keegi vastust teab, siis andke teada, aga arvestades asjaolu, et kui mu ema (meeletu shout-out selle pärast) välja arvata, ei anna teist keegi mind objektiivset tagasisidet, siis ei oota ma ka midagi erilist. Igal juhul, esimene küsimus: Kuidas nimetatakse seda faasi, milles me siis nüüd oleme? Sõbrad ilmselt ei ole ja vaenlased ka mitte. Võõras olla ei saa, sest ma tean liiga palju ja tuttav tundub kuidagi imelik. Aga teine küsimus: Kas mul on nüüd heiter ning kui on, siis kes ja miks, ja kui ei ole, siis kas tahaks olla?
Aga kui me juba tüdrukutest räägime, siis räägime ühest kummalisest asjast. Põhimõte, et kes ütleb enne tere. Kui ma ei eksi siis enne ütleb tere noorem meessoost ruumitulija, kui vastupidistele tingimustele vastav isik. Aga ma mängin ühe võibolla ootamatu kaardi siinkohal. Nimelt feminism. Ma olen nõus ütlema tere ruumisolevatele vanematele inimestele, aga mis kuradi lollus on see, et ma pean inimest tervitama, sest ta on kahe X-kromosoomi arengu tulemus. Kas see, et tal ei ole Y-kromosoomi teeb ta kuidagi paremaks? Vaevalt. Nii et jah. Olenemata sinu sellest, kumma sugupoole esindaja sa oled, kui sa minuga vestlusse asuda tahad, siis ütle tere. Mul on kummaline harjumus tekkinud, mitte vestlust alustada ja selleks on eri põhjuseid, mida ma ei viitsi praegu käsitleda. Aga kuna ma tean, et teie mul seda ka ei palu, siis heheh, kõik on minu kätes.
Kõndides siis kooli poole, sattusin ma kokku ühe oma kursusekaaslasega. Ja miski minus sundis mind kõrvaklapid kõrvast võtma. Ilmselt oli see asjaolu, et ta vaatas minu poole ja ta huuled liikusid. Kusjuures tagasi mõeldes, oli see ainus kord kui ma sel päeval ta nägu nägin. Ma suutsin kooli ja ka tagasiteel talle teadlikult mittekordagi näkku vaadata. Ehk kogemata mõttemaailma illusiooni vaadates sõitsid mu silmad veel ta näost üle. Aga jah. Ta on minu teada vastassoost ja ta ütles enne midagi, nii et kiitus talle. Aga noh ehk tegi asja kuidagi lihtsamaks asjaolu, et aasta alguses istus ta mingi asja korral minu kõrvale. Aga ta suutis seda. Ja nüüd iga kord, kui ma oma teetassi vaatan meenub mulle veel seosetuid infokilde. Põhjuseks see, et tal on samasugune tass, aga ma tean veel üht noormeest, kellel selline on ja ka tema meenub kui ma seda tassi näen.
Ma tean, et enamus teist on homoneutraalsed ajaloost mitte huvituvad inimesed. Aga kui kuulsin õppejõudu rääkimas, et abielu traditsioon on püha ja me ei tohiks traditsioonidest loobuda, tegid kõik mu organid backflippi ja kümned ajurakud sooritasid enesehuku, sest see ei ole okei. Palun saage aru minust. Ma mõistan, et teil on mingid omad arusaamad asjadest, mis on mingite arusaamatute asjade poolt tekitatud. Peamiselt 5+5 ahvi, redeli ja banaani teooriaga. Ka minul on neid, aga kui te argumenteerite midagi, siis palun ärge tehke seda argumendiga, mis on lollem, kui teie algne seisukoht. Okei, ma saan aru, et abielu on püha ja mida veel, aga küsime miks? Sellele anti pühalik taust, et tõsta memmekate poiste ja naiste tuju. Algselt olid abielu laadsed liidud vaid selleks, et elu lihtsamaks teha ja üheksal korral kümnest parandati sellega vanema generatsiooni suhteid või loodi uusi. Aga see selleks. Palun ärge öelge, et me peaks traditsioonidest kinni pidama. Te küsite miks? Ma loen teile ette traditsiooni, millest me loobunud oleme.
Alustame asjaolust, et me ei situ enam tänavatele. Oh miks me sellest keskaegsest traditsioonist küll loobusime. Nii tore oli ju. Aga traditsioon igal sügisel naaberriigi talusid rüüstamas käia. Pagan küll poisid, tõrvikud pihku ja Läti poole punuma. Kui keegi teist tagasi tuleb, siis meenutan, et meie traditsioon oli ka ilma suure tehnoloogiata põllutöid teha, nii et hobusele ader taha ja tööle, ei istu seal konsooli ees nagu ajudeta poisike. Aga traditsioon lippu kamina sees peidus hoida ja vaid jõuluõhtul seda vaadata, selle peaks vast ka taastama. Ja kui juba, siis kurat teeme ühe ristisõja ka ära või vähemalt väikese palverännaku. Kas te nüüd mõistate, et mõnest traditsioonist on hea loobuda? Ja väide, et kooselu seadus on vaid esimene samm pedede absoluutse võimu suurenemisel ja asjaolu, et nüüd inimesed pededeks hakkavad on lollus, sest me andsime need õigused mustadele ja kurat meie riigis ei ole nii pea musta presidenti oodata ja minu lähikonnas pole ka ükski inimene mustaks hakanud, sest neil on samad õigused ja natuke suurem tähelepanu siin riigis.
Rääkides asjadest, mida meil vaja ei ole, on sõjaveteranid. Ärge saage valesti aru, ma ei palu teil neid ära tappa, las seda teeb aeg ise. Ma räägin ideest, et ärme tooda neid juurde. Okei, ma saan aru, et see on meie kohustus, et kui NATO või UN kutsuvad, siis peame oma kutid Iraaki saatma. Kas keegi on lähiajal gloobust näinud? Me oleme Iraagist nagu üpris kaugel. Aga ometi peame meie seal korda looma. Miks? Sest neil on relvad.. Aga meie lahendus on sinna veel relvi viia? Püha müristus, kes selle idiootsuse peale tuli? Loobume kõikidest sõdadest ja laseme reaalselt need mehed tunniks ajaks kokku, kes neid tülisid lahendada saavad. No guns, other than words.. Nii lihtne ongi meil oma elusid paremaks muuta. Mina ei taha iialgi Iraaki surema minna, sest mingid kurjad vanamehed 30 aastat tagasi kuskil midagi p***se keerasid. Ma ei ole ka eriline sõjard, mis on veelgi mõjuvam põhjus, miks mitte sõtta minna.
Mäletate mind minu kooliteel. "Ja miski minus sundis mind kõrvaklapid kõrvast võtma." Jah, nii see on. Nii ma liigungi läbi Tartu ja ka mõnes mõttes läbi elu. Ma oleks võinud ju nii mõnelgi hommikul need kõrvast ära võtta ja kellegagi vestlusse asuda, aga samas on nukker, millest inimesed rääkida tahavad. Esiteks tahavad nad rääkida oma elulistest faktidest. Olgu selleks asjaolu, mida nad hommikuks sõid või see, mida nad eelmisel reedel Rüütli tänaval nägid. Sellest ei võida mitte keegi, isegi inimese väljendusoskus ja julgus suhelda ei saa sellest minu arust mingid ootamatut arengut. Ja teine võimalus, millest nad räägivad probleemid. Aga enne kui ma endasi lähen, kerge kõrvalpõige.
Minu loogika kõigest, saab jagada idee, fakti ja saladuse tasemele. Ükskõik, millega on tegu saab selle ühe neist kolmeks panna. Alustame saladusega. See on midagi sellist, et kui see muutub, siis see kaob. Näiteks saladus ise. Kui seda teab vaid üks inimene, on see teistele saladus, aga kui seda teab juba mingi suurem inimhulk, siis ei ole see enam väga saladus. Teisena tooks idee. Kui ma teiega jagan oma ideed, siis ei kaota seda mina. Aga teie saate selle. Ehk see on midagi, mille muutudes tekib seda juurde. See võib küll edasi teisiti areneda, aga siis on see uus idee. Kolmas on on võimalus on fakt. See on siis kui see ei muutu üheski suunas. Ei teki juurde ja ei kao ära ka. Kivid näiteks ei ole siin, sest need kas lagunevad looduse mõjul või suurenevad näiteks setete abil. Aga sinna kuulub näiteks inimesi nimi. Sest ka faktid saavad tekkida ja kaduda. Aga ma ei usu, et mu nimi muutub suuremaks või väiksemaks. Minu nimega kaasnevad asjad võivad seda teha, aga see on juba hoopis teine asi. Kuid kui ma kasutan sõnu idee, fakt või saladus, siis on suurem võimalus, et ma tõesti mõtlen seda üldkasutatavat terminit. Miks ma seda rääkisin? Sest probleemid on ideed.
Isegi kui see on hästi reaalne probleem, siis on nii, et kui sa mulle sellest räägid, siis on see minul ka, aga enne ei olnud. See probleem suureneb ja siis pean mina sellega midagi peale hakkama. Aga mul on endalgi piisavalt probleeme, mul ei ole ausalt teie omi vaja. Aga kui te tahate rääkida ja teil tõesti ei ole midagi muud rääkida, siis võite mulle neist rääkida, aga ma olen enam kui kindel, et ma ei aita teid suuremal määral, kui see, et võibolla annan teile nõu, kuidas sellest lahti saada. Aga ilmselt ei midagi suuremat.
Profiilipilt. Peaaegu iga sotsiaalvõrgustik annab meile võimaluse määrata endale profiilipilt. Mõned panevad sinna pildi autost, teised mõne loomapildi, on inimesi, kes vahetavad korra nädalas seda ja panevad selleks uue selfie. Mina end oma profiilipiltidega väga ei vaeva. Peamiselt on mul neli kohta, millel on profiilipildi võimalus. Kahel neist on loomad ja kahel on pilt minust. Pilt minust, mis on tehtud juhuslikult, aga mulle meeldima hakanud. Pahurana auditooriumis või paljastatud ülakehaga kodus, just sellisena ma tahan, et inimesed mind näeksid. Sest kõik teavad, et ma ei ole väga pahur ja armastan kaetud nahka, nii et see ongi selline paradoksaalne lõbustus. Lisaks ka veel asjaolu, et ma ise neid ei vaata ju. Kui ma tahan ennast näha vaatan peeglisse ja näen seal vägagi reaalset mind. Aga tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida, et mul on profiilipilt kuskil.
Tahtsin mainida kummalist asja. Selleks on meik, photoshop ja õige nurga alt pildi tegemine. Enamjaolt on see just vastassoo teema. Ma olen veendunud, et ma ei tunneks mõnda oma fb sõpra päriselus ära, sest neil on profiilipildil midagi, mis on nagu nemad, aga samas ei ole ka. Minu väidet tõestab asjaolu, et ma tean päriselus inimesi, kelle puhul iga kord, kui ma neist fb's pilti näen, läheb mul hetk aega, et ära arvata, kes see on, sest see ei ole päriselt nemad. Aga samas, ma saan aru, me ju kõik elame klikkide nimel. Olgu see siis klikk minu blogi lingile või klikk like nupule. Aga vähemalt on minu blogi aus ja tõeline. Ja pea alati ühtemoodi.
Mind teeb kurvaks hall mass. Ühtemoodi käituma sunnitud inimeste karjad. Asi ei olegi selles, et teil on äärmiselt igavad ühised huvid ja asjad, mida te aktsepteerite on üldiselt mingid 13. sajandil paika pandud mingite Jeesusetõlgendajate poolt. See tõttu ei oska te suhelda. Jah, te oskate õiges kohas õige viisakusnormiga hakkama saada. Ütlete tere ja aitäh ja vahel isegi võta heaks. Te teete üksteisele võltse komplimente ja mida muud. Ja selle pärast mulle meeldibki teiega rääkida teemadest, millest te kunagi ei räägi. Olgu selleks mõrvade positiivsus või eneserahuldamise populaarsus. Miks? Sest te olete harjunud alati kõike põhjendama oma enese seisukohast. Ja siis selle asemel, et kasutada väiteid keskmine Eesti teismeline, laote te endast fakte, mina kunagi tegin nii või naa ja arvan, et nii või naa on parem kui nii või naa. Ja siis me mõlemad jääme kummalisse olukorda. Ma saan teada kõige huvitavamaid asju ja kui te aju jõuab teie keelele järele, siis me mõlemad teame, et te rääkisite tõtt ja te ei saa seda kuidagi paremaks ka teha. Vahel teete te asja veelgi lõbusamaks.
Aa, muideks, Palusin teid, et te annaks mulle ideid, millest kirjutada ja ainus idee, mis ma sain oli: "Miks lahedaid drugse ei tarvita?" Oh well. Esiteks, mis asjad on lahedad drugsid? Kuna ma ei tea, siis siit on kogu nimikiri, miks ma neid ei tarvita. Esiteks võtame kanepi, heroiini, kokaiini ja kõik teised populaarsed narkootikumid, mida filmides salaja kellegi vetsus või klubis tehakse. Põhjus on hästi lihtne, see on illegaalne ja mulle meeldib olla korralik. Teiseks võtame seaduslikud asjad nagu suitsud, alkohol ja kohv. Peamiselt sellepärast, et need ei meeldi mulle. Jah, ma olen vahel ikka alkoholipudeli huultele tõstnud, siis nüüd viimasel ajal on nii, et ma ei tarbi peaaegu üldse, sest ma ei vaja seda ja see ei anna midagi. Eilsel koosviibimisel jõin ära ühe sommu ja lonksu jagu maitsesin muid asju. Nii et jah. Kui ma mingeid drugse veel ei tee, siis ilmselt on sellel ka põhjus, peamiselt ehk teadmatus.
Nii vaikseks kõik on jäänud, mu ümber, aga mitte minu sees. Kuna ma käin pidevalt klapid peas ringi ja vestlusi ei alusta, siis on mu ümber nii vaikne. Aga samas on minu sees kogu aeg monoloog. Suurel määral sellest, mida teile rääkisin ja samas suurel määral ka muudest asjadest nagu mõrvad, õigusteadus, üks inimene, kes minuga äärmiselt sarnane ja muud asjad. ka. Ja samas on see millegi pärast nii häiriv, tahaks et need kaks varianti oleks tasakaalus, aga kahjuks on sisemise monoloogi üleolek ülimalt suur. Aga mina seda muutma ei hakka. Teie võite seda muuta.
Lõpumärkmed:
Olen omamoodi huumoriga omamoodi inimene. Deal with it.
Aga kell on palju ja mina lähen tuttu.
See 15.november võib kordumata ka jääda, kuigi esimesed tunnid olid päris head.
Riiulinurgale margariitad kogunevad.. Oh mind..
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest sa oled oma loos kangelane.
Järgmise korrani
Janus Pinka 15. november 2014
No comments:
Post a Comment