Beetaisased ehk võitjate üle kohut ei mõisteta.
Tegelt ei tahtnudki nii väga blogida, aga sa ju tead, et kui sa küsid mult, et millal ma blogin, siis ma ei suuda ilma suure pingutuseta millestki muust mõelda ja täna ju juhtus midagi. Oli riigiõiguse viimane loeng. Olid näljamängud ja kooseluseaduse teemaline intervjuu. Ja te ju teate, et iga kord, kui ma selle asjaga kokku puutun, siis pean seda kellegagi jagama.
Päevamõtted:
Enne kui jõuame tänase juurde, kirjutasin ma mõned päevad tagasi midagi üles. Ma olen hälvik. Ja ilmselt oled sina ka. Ilmselt, kui sa seda blogi loed, oled sa hälvik. Hälvik küll, aga mitte halvas mõttes. Wikipeedia sõnastab selle nii: "Hälve on kõrvalekalle mingi suuruse keskmisest, standardsest või normaalsest väärtusest." Nii et kui sa oled ükskõik mille osas erinev, oled sa hälvik. Selle on antud halb tähendus samamoodi nagu kunagi lehkas Isamaa ja heas mõttes. Nii et jah. Kui ma hakkaks kõiki oma erinevad erinevusi üldisest keskmisest ette lugema, siis jääkski ma vaid selle mõtte juurde. See mõte tulenes sellest, et ma olen liiga aus kohati. Kui see kellegi saladusi ei avalda, kellegi mainet otseselt ei kahjusta või mult mingit suurt eelist ei röövi, siis ütlen selle välja, kui mult küsida. Küsige siis, kas ma tahan inimliha süüa, kas mõrv saab olla õigustatud, kas ma olen nõus teiste õigustest loobuma või kasvõi minu seksuaalsuse kohta.
Ah jaa. Kõndides läbi Tartu olen ma avastanud mõne asja. Esiteks, mitte keegi ei naerata. Välja arvatud, kui nad on vestluses või ma neile kogemata otsa kõnnin. Ja kui ma nägingi ühte kutti naeratamas. Ja siis ta ütles vastutulevale neiule tsau ja sel hetkel kui nad olid teineteisest möödunud, naeratus kadus ja suunurgad vajusid alla. Muuhulgas mainin ära, et kõndisin kahe päevaga 25km mööda Tartut. Edasi ja tagasi ja edasi ja tagasi ja vahel kuhugi mujale ka. Jõhker. Aga jah. Aa ja siis see ka, et miks poliitikud oma pilti prügikasti peale tahavad? Ma paratamatult ei suuda toetada inimest, kelle pilt mulle prügikaste ja prügi meenutab. Aga ju see on mingi poliittrikk, sest kui aus olla, siis muuda poliitikutega ma kursis ei ole. Ju on nemad siis avalikes WC-des või pimedatel kõrvaltänavatel.
Olen kaks hommikut oma ajutises elukohas ärganud. Ja mõlemad on olnud võrratud. Esimese korral oleks sisse maganud, aga kuna olin kõhuli, siis tundsin oma seljal järsku mingit raskust. Üks mu hoolealustest ronis minu peal. Ärkasin siis üles ja jõudsin kõik õigel ajal tehtud ja noh, tema sai ka mida ta tahtis. Ja siis kui ma köögis pesitsen (toidu pärast peamiselt), ronib mu teine hoolealune mulle sülle ja see on nii armas. Kaks erilist hellikut. Muidugi tahaks ka oma enda kassi näha, aga see ei juhtu veel nii pea. Aga jah, ma ei saa oma ajutise elu üle kurta. See on peaaegu ideaalilähedane. Oma vaimusilmas olengi ma ennast suurena sellisse rajooni, sellisesse majja kujutanud. Ja noh, ma olen 100% cat-person, nii et see elukorraldus on minu jaoks ideaalilähedane. Maja küll teeb imelikke hääli vahel ja what not, aga minu arust on raske olukorral paremaks muutuda. Kui keegi ehk külla tuleks või mulle pai teeks, oleks vist isegi natuke parem. Kuid ma olen hakanud muretsema imelike asjade pärast. Näiteks, kas ma toitsin neid ja kus nad on, aga samas olen inimeste suhtes üpris hoolimatu. Aga see selleks. Lihtsalt mainin, et mu hoolealustsest üks on väga vana ja teisel on üks hammas kuidagi imelikult, aga nad on ikka nii nunnud.
Mingil põhjusel ei pannud ma täna klappe kõrva ja kui ma ei kuula laule, siis ma mõtlen. Mõtlen asjadest minu ümber. Näiteks kassid. Kassid on uskumatult huvitavad loomad. Samal ajal meist suurel määral sõltuvad, aga ka uhked ja iseseisvad. Ja siis ma mõtlesin, et kuidas kassidele läheneda. Kuidas mina seda teen ja mida ma olen näinud, et teised teevad? Ja kuna mul on kassidega kogemus, siis mõtlesin, et peaks ehk teid ka õpetama. Ja igal reeglil on erandeid ja kellegi on raudselt oma meetod, aga minu meetod on mulle taganud õnnestumise väga väga suurel protsendil.
Esiteks nagu ikka ei tohi rääkida valjult, väga kõrgelt, väga madalalt ega teha äkilisi liigutusi. Aga see ei ole veel kõik. Kui sa näed kassi, siis on ta enamjaolt sinust madalamal ja see annab sulle kohustuse langeda. Mina näiteks kükitan. Siis sirutan ma käe, pihk allpool, välja ja liigutan seda tema poole. Mitte otseselt temani, aga vähemalt poole teest. Kuskilt kuulsin, et suudlus peaks ka selline olema, et liigud ise 90% ja teine peaks ülejäänud maa liikuma. Aga noh, see selleks. Siis sa lased kassil oma kätt nuusutada. Käsi võiks olla kogu aja kuskil sentimeetri või paari kõrgusel õhus. Näpud kergelt kõverdatud, muutes madalaimaks kohaks sõrmeotsad, mis on cm kõrgusel umbes. Kui ta ära ei jookse, siis ürita ta pealage katsuda. Kui see ei õnnestu, lase uuesti nuusutada. Kui lõpuks seda teha suudad, süga paar korda teda kõrva tagant. Ja kui ka see möödub, ilma et sa küünistada saaks, võid talle üle keha pai teha üritada. Mõned isendid ei lase seda kohe, aga lubavad pead paitada, siis alguses jää pea juurde. Ja kui ta laseb kehale pai teha, siis peale mingit ebamäärast ajaperioodi võid isegi proovida teda sülle võtta, aga mõni kass ei lasegi seda teha. Ja see ongi minu üldine meetod kassidega tutvumiseks. Mingil määral aitavad ka teise kassi lõhn, maiustused või midagi muud, mis kassi paelub. Edu teile ja ärge öelge kassile mjäu. Nad on väga kõrge intelligentsiga ja saavad sageli ka inimkeelsestest asjadest aru, nii et olgem normaalsed.
Käisin siis täna kinos. "Näljamänge" vaatamas. Ma ei saanudki teada, kes on Jay ja miks me teda mõnitame. Aga ehk annab teine osa sellele vastuse. Jääme ootama. Noh nagu te teate, siis siit leiate nagu ropult spoilereid, sest ma ei hooli teist nii palju, et teid hoiatada. Te teadsite riske, kui te lingile vajutasite. Tegemist on ikkagi internetiga. Igal juhul oli seal Natalie Dormer, kes on igas rollis, kus ma teda näinud olen salakavalalt võimas ja võrratult ilus, aga see selleks. Peale filmi sain ühe neiu käest (PS: aidake mul varjunimesid toota, raskeks läheb), et saaga lõpus, võtab Katniss ikkagi Peeta enda kaaslaseks, mis on nagu kohutavalt masendav. Esiteks isegi ta nimi viitab sellele, et ta on mingi kuradi beetaisane. Teiseks Katnissi (Kas ta mitte ei ole "villain", sest ta sebib samal ajal kahte kutti?) teine poisssõber on nagu tuhat korda ilusam, tugevam, targem, parem ja mida kõike veel. Aga ega ma ei ole kunagi naiste maailmapildist aru saanud.. Väidetavalt nad ise saavad ja selletõttu vihkavad üksteist, nii et ma vist isegi ei taha. Aga samas nagu tahaks, sest kuidas ma saaks olla kellegagi, keda ma ei mõista. Oh elu.
Peale seda pidin liiga väikese ajavaruga (eesmärgiks oli piisavalt aega, aga kõrvalasjade jaoks ei olnud kaugeltki piisavalt) minema mingile fookusgrupi intervjuule. Anonüümsus garanteeritud, nii et teie ei tea midagi ja mina ka mitte, vähemalt sellest, kes seal oli. Aga jah. Mingil määral saan ma selle vilju lähinädalatel ka näha, aga sellised asjad meeldivad mulle. Kui saab kellegi väidetele vastu rääkida ja teise arvamusele vastuväiteid anda. Huvitav oli see, et mu käed hakkasid alguses metsikult värisema. Aga nad vahel teevadki seda. Üldjoontes jäi ikkagi peale arvamus, et seda seadust on vaja ja minu kahjuks, kuigi mina ei jõudnud seda esimesena välja öelda, ei olnud seal mitte ühtegi absoluutselt seadusevastast skinhead homofoobi. Aga vahel ongi ju nii.
Panin ka kirja sõnad: "Armastus ja muud keerulised asjad." Üks põhjustest oli see, et ma ei taju seda ja ometi tunnen ma kogu aeg mingit tunnet, mida võiks armastusega sassi ajada. Või ehk ongi see armastus või vähemalt selle alge, Kui keegi suudaks hea ratsionaalse ja argumenteeritud seletuse anda, mis on armsatus, siis ma oleks väga õnnelik. Aga senikaua elan ma kummalises faasis ja nimetan seda tunnet rõõmuks. Olen rõõmus, et minu ümber on head inimesed.
Lõpumärkmed:
Aga jah, tänaseks lõpetan. Pean veel natuke asju korda seadma ja homme tõotab pikk päev tulla.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest võitjate üle kohut ei mõisteta.
Järgmise korrani
Janus Pinka 27. november 2014
No comments:
Post a Comment