"War is not the solution, war is the problem."
"Vahel on nagu tahaksin midagi muud, mitte seda, mis minule antud. Ma ei ütle, et tahaksin päikest ja kuud, tahan kuube, mis pole veel kantud." Selle laulu refrään on kõige kohutavam asi, mida ma liiga sageli kuulma pean. Selle laul oleks minu arust 1000 korda parem, kui sellel oleks muu refrään või ei oleks seda üldse. Aga miks ma üldse sellest räägin? Sest selle laulu algus meenub mulle alati, kui mu peast käivad läbi sõnad "ma tahaksin". Ükskõik, mida ma siis tahan. Seekord oli soov blogida.
Päevamõtted:
Kas ei ole kummaline, et väga tihti ma blogingi sellepärast, et keegi küsib mult, et miks ma seda ei tee. Ja siis teinekord on asi nii, et ma tahan ise blogida. Mõlemal juhul on tavaliselt mu mõtted segased ja kohutavad, sest kui mu mõtted ei oleks nende tunnustega, siis ma ei blogiks. Ma oleks õnnelik ja istuks kuskil puu all. Tegevus, mida ma järgmised 8 kuud teha ei saa. Kõige jubedam aastaaeg on ees. Ma arvan, et minusuguste lohutuseks ongi see mingeid tähtsusetuid pühasid täis. Muidugi arvestades, et neljast kohustuslikust pühast (jõulud, aastavahetus, valentinipäev ja minu sünnipäev) meeldib mulle vaid minu sünnipäev, on see ikkagi üpris nukker.
Mõtlesin, et ma peaks teiega jagama asjaolusid minu kohta. Et te tõesti veenduks, et ma olen uskumatult imelik ja värki. Mu elu on nagu äärmiselt imelik.
Mu arvuti heli saab olla 0'st 50'ni. Aga mulle ei sobi neist kõik. Ja siin on kõik numbrid, mis mulle sobivad: 0,5,10,15,16,17,20,25,30,33,34,35,40,45,50. Kui need millegi pärast ei sobi, siis järgmisena eelistan paarisarve. Kui ka need ei sobi, siis jään ka teisiti ellu. Aga ma jubedalt eelistan neid algseid numbreid.
Siis mu voodi kummaski otsas on ebanormaalselt suur mänguloom. Pea juures on karu ja jalgade juures on jänes.
Hästi suure osa oma ajast olen ma kas ainult oma toakaaslase või ainult oma kassiga samas ruumis. Ja ma ei räägi mitte kummagagi. Vähemalt teen ma kassile pai. Ah jaa, ma magan ka mõlemaga samas ruumis.
Ma olen oma sotsiaalse elu tahtlikult 25. eluaastani alla surunud. Ma kavatsen teha uusaastalubaduse, et ma ei leia tüdruksõpra ega poisssõpra. Sest nii on ju tore.
Rääkides uusaastalubadustest. Teil on veel natuke üle kuu aja, et neid täide viia. Minu omad olid:
*Saa sixpack, mis on ilus ja piisavalt näha.
*Saa rinnalihased, mida ei pea alati varjama
*Leia tüdruksõber või poiss-sõber. Kuid kaldun pigem esimese poole ikka
*Ole parem inimene (viisakas, ei valeta, sõbralik ja abivalmis)
*Lõpeta kool edukalt
*Püsi 1. jaanuar 2014 vähemalt esimesed 14 sekundit täiesti kaine
*Loobu vanadest muredest, et uutele ruumi teha
*Kõige olulisem, ela järgmise aastani, et need samad lubadused ilmselt uuesti kuhugi kirjutada.
Esimene on asi, millest loobusin. Isegi ei hakka pingutama. Teine on ikka veel plaanis, aga ma ei tea, kas ma lähiaastatel selle juurde jõuan. Kolmandast loobun ka, kuigi teie abiga on see veel võimalik. Neljas on naljakas. Ma lausa elan teiste kulul ja julgustan valetamist. Viies on edukalt täidetud. Ja kuuendaga sain ka ilusti hakkama. Isegi mõtlen järgmine aasta ajalimiiti suurendada. Seitsmenda osas loobusin vist lisaks muredele ka mõnest asjast ja inimesest, kes ei olnud mureks. Ja viimane ehk kaheksas. Teen sellegi ära, aga ei postita ilmselt samu lubadusi.
Nii et noh põhimõtteliselt pooled tegin ära ja selle üle olen ma uhke.
Rääkides minust veel.
Mind ei huvita olukord Ukrainas, mind ei kurvasta, kui keegi ei ole enam mu sõber, aga samas muutun ma totaalselt kurvaks, kui mängus või filmis mõne tegelasega midagi juhtub.
Mul on sageli lihtsam samastuda pahalase kui kangelasega. Ja kui näiteks sarjas on mitu peategelast, üritan kõigiga korraga samastuda ja kui see pole võimalik, siis erinevad tegelased mulle ei meeldi.
Kui ma telefoni vastu võtan, ütlen: "Ja hallo, kuidas saan teid aidata." Teen seda vahel ka siis, kui ma ise helistan ja teine inimene vastu võtab.
Kui keegi küsib mult, et kas mul on mingi asi, nt säästukaart, vastan kahjuks ei ole. Säästukaardist rääkides, ostan pidevalt asju, mis on vaid säästukaardi olemasolul allahinnatud, aga mul ei ole säästukaarti.
Kui minu elus midagi juhtub, siis ma ketran seda sündmust sageli päevi hiljem ikka ja uuesti. Ja see võib olla lihtne sündmus, nt keegi ütles mulle tere.
Sageli on poemüüja sekundi pikkuse naeratuse nägemine minu päeva parim osa. Vahel harva naeratab ka keegi teine.
Koolon suur D on minu jaoks muutunud universaalsümboliks. Sellel on rohkelt tähendusi. See väljendab samal ajal või ka eri aegadel nõustumist, naeru, sõna "okei" ja vahel harva ka seda, et ma ei saa rääkida. See on justkui märguanne, et mulle see vestlus sobib.
Ma olen korduvalt väitnud, et ma olen maailmaparandaja. Ma mõtlesin, et ma selgitan seda natuke. Jah, ma ei kavatsegi Ukrainasse, Iisraeli või Lääne-Aafrikasse tormata või neile isegi raha saata. Ma ei kavatse ka presidendiks saada. Mina tahan parandada seda, mis on tegelikult katki. Katki viisil, kuidas me seda tunnetame. Iga kord, kui ma näen naeratust, tean, et korraks oli maailm parem paik. Sest ma usun, et inimesed naeratavad tegelikult ka. Ma usun, et inimesed on tegelikult head. Ma usun, et tegelikult me hoolime.
Asi, mind kurvaks teeb on see, et me üritame üksteist ära jagada. Üksteist järjekorda panna. Keegi on parem kui teine. Me üritame küsida, mis inimesele kõige rohkem meeldib. Me oleme justkui Eurovisioonil, kus loeb vaid võitja ja alati on keegi, kes sellega ei nõustu. Mina ei vaata pea kunagi tagasi, et keegi ütles seda või teist. Kui ta oma vaadet elule muutis, siis ei ole mina see, kes selle vastu vaidlema peaks. Me ei ole kuradi kivid ju. Meil on tunded, emotsioonid, tajud, me muudame ja me muutume. Aga miks me peaks jääma samaks? Miks me valime oma valitsejaskonna neljaks või viieks aastaks. Nad teevad ju lubadusi vaid alguse osas. Peale seda istuvad nad niisama ja siis teevad lubadusi, et neid uuesti valitaks. Minu arvates peaks olema asi lihtsam. Valitavad annavad meile lubaduse, et kui me neid valime, siis nad teevad mingi kindla asja. Kui see tehtud saab, on uued valimised. Kui nad oma eesmärgile ei lähene, tulevad uued valimised ja kui on vajadus uue eesmärgi järele on jälle uued valimised. Võtku siis üks periood aega, nii palju kui vaja. Kui mingi valitsus saab oma eesmärgid täidetud 2 aastaga, siis on hea ja kui kulub hoopis 7 aastat, siis ei ole ju vaja, et me neid tagasi valiks. Ja seda sama teeme me inimestega enda ümber. Me paneme nad valikute ette. Kui inimesed meie kriteeriumitesse ei sobi, siis me hoiame neid ikka ja siis loobume neist korraga ja võtame uue portsu inimesi. Aga miks vaadatakse viltu, kui ma loobun inimestest, kes mulle mitte mingit kasu ei too. Lihtsalt kuradi teresõbrad kui sedagi.
"Fighting for peace is like f***ing for virginity." Mida paljud ei mõista, on see, et see on, et see on võimalik. Jah, esimene generatsiooni jaoks seda tõesti ei ole, aga järgmisele generatsioonile on see juba võimalik, kui õigel ajal selline tegevus ära lõpetada. Kuid kui esimene ära lõpetada, siis teine on paratamatu.
Usalda inimestele väikeseid asju ja siis suuremaid. Aga kui nad korra su usaldust rikuvad, hülga nad igaveseks. Jah, sa jääd inimesest ilma, aga ta ei tee seda viga paremal juhul enam kunagi uuesti ja kui ta selle vea uuesti teeb, siis vähemalt mitte sinuga. Usalda kõiki, aga ole valmis neist loobuma on ideaalse elu lihtne saladus.
Lõpumärkmed:
Aga mul ei ole enam tuju blogida.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest ehk kirjutab keegi kunagi ka sulle.
Järgmise korrani
Janus Pinka 21. november 2014
No comments:
Post a Comment