Sissekanne nr. 277

Päevad kuni 1617
"Ära süüdista jõule, sa ei olnud juba augustis rannavormis."

Tere. Hästi hästi kiire on, aga ikka leian aega ja võimalust teie mõttemaailma reostada. Suurt midagi muud ei ole, kui see, et jõulud said läbi ja nüüd on aeg teid kõigega kurssi viia, miks see jõul imelik oli ja mida uue aasta uued tuuled toovad.

Päevamõtted:
Mu blogi on minule. Ja jällegi pärast seda, kui ma teile teada andsin, et kellegi ema mu blogi luges ja ennast haavatuna tundis, leidsin end jälle jututeemast, et mu blogi on minule. Ma jah, olen nüüd aru saanud, et ma ei saa öelda, et see on ainult minule. Te ei hooli sellest ja loete ikkagi minu kõige privaatsemaid mõtteid, mida ma avalikku eetrisse paiskan. Samas pean siiski vajalikuks toonitada, et kasutan seda kohta siin selleks, et enda aju hoida vabana. Kui sa oled nagu mina, siis sa lihtsalt vahel laed end mõtteid täis ja lendad kohutavate tagajärgedega õhku. Või siis kirjutad midagi kuhugi virtuaalse seina peale ja hingad sügavalt sisse-välja ja oled peaaegu, et isegi sõbralik. Vahel harva isegi päriselt sõbralik.

Otsin elukaaslast. Mõned teist ehk on märganud, et mu toakaaslane kolis välja. Võib-olla see, et ma kirjutasin seda siin ja niisama toon seda jutuks iga pooleteise tunni tagant. Aga nüüd on ka aeg minul minna. Tegelt olen sellele juba pikemalt mõelnud ja nüüd erinevate asjade kokkulangemisel on motivatsioon kodu leida veelgi suurem. Nii, et kui sinul on Tartus (mitte just äärelinna tühermaadel) üle koht minule või tead kedagi, kellel on ja kes otsib sinna elanikku või otsid ise ka kodu ja tahad kaaslast, siis anna mulle teada. Asi on suuresti selles, et ma ei taha üksinda elada. Varsti teen muidugi ka ilmselt postituse, kus minu head ja mitte nii head küljed.

Nõiaring. Mõni teist on ehk märganud, et mul on depressioon. Juba pikemat aega. Juba päris pikka aega. Ja ei, see ei ole otsa saanud. Oli küll korraks tunne, et suvel nagu juba oli kõik parem, aga haha, see suvi. Ja jah, see on paranemisteel, aga ideaalist on asi kaugel. Mul on ikka veel täies mahus ravi peal ja nii palju kui suudan, hoian sellest ka kinni. Aga te küsite mult nüüd juba väga korduvalt nõu. Miks? Ma tean inimest, kes läks tänu minule arsti juurde ja sai depressioonist lahti ja seda kõike selle aja jooksul, kui mina ikka veel depressiivne olen. Kuidas ma teid aidata saan? Ma ju ei tea, kuidas teie muresid lõpetada. Tee nagu mina? Kaota oma parim sõbranna, sest vahel korraks oli hea? Lõpeta tegelemine kõige muuga, kui üks hobi? Näitle, et kõik on korras? See viimane kusjuures on päris hea soovitus. Fake it till you make it. Aga see ei tule üleöö. Suur osa teist teab mind ilmselt alates 2014+ ehk kogu selle aja, kui ma olen depressiivne olnud.. Samas ma ei jõua korrata seda, et käi arsti juures. See on vaid 5 f**king euri. Jäta see üks viin või magicu booster ostmata ja mine. Sulle ei sobi, et järjekord on mitu kuud? Pane aeg ja mine, sest kui sa ei leia, et sa peaks kohe homme arstiabi saama, siis on ilmselt aega. Mina teadsin, et mul on arsti vaja. Ma ei söönud, ma ei maganud, ma ei suutnud millelegi keskenduda, ma tundsin, et mu süda on alla keskmise töös, ma lükkasin asju edasi (ka neid, mida ei peaks lükkama nagu söömine, hügieen ja sõpradega olemine). Mul oli valus, kui ma mõnest asjast mõtlesin ja iga öö kulus mul tunde enne kui ma lõpuks suutsin oma aju unne suruda. Olgem ausad, mõned neist on ikka veel ja mõnedest olen üle saanud. Kas ma vajan ikka arsti? Jah. Kas mul on arsti aeg pandud järgmiseks korraks? Jah. Kas ma soovitan sul ka aeg panna? Jah. Ja nüüd siis nõiaring. Teie kurbus minu üle teeb mind kurvaks. Ma tean, et ma ei saa vihjetest aru, aga isegi mina näen seda pilku. Liiga mitmed teist vaatavad mind iga kord sellise pilguga, et kas nüüd ongi viimane kord. Nii hull praegu ei ole. Mul on liiga palju asju planeeritud, et midagi endale teha. Mul on liiga palju motivatsiooni, et alla anda. Kuidas ma seda tean? Sest mul on olnud palju vähem motivatsiooni elada ja ma ei lõpetanud oma elu ära. Aga palun, ma tean, et te hoolite minust. Ma hoolin teist ka, isegi kui ma ei suuda seda välja öelda. Nii et palun, olgem rõõmsad või neutraalsed, sest keegi teist ei oska piisavalt näidelda, et mind ära petta oma võltsnaeratusega.

Kes sa oled? Keegi teist updates oma fb profiilikat ja ma nüüd tean, kes järgmisena unfriendi saab, sest ma ei tea, kes sa oled. Kuidas see võimalik on? Mul on ainult 300 sõpra ja ma ei tea isegi neid kõiki. Tahaks ju uskuda, et ma tean vähemalt 300 inimest. Ja ma ei mõtle siin, et ma peaks teadma, et milline on su lemmikjäätis, milline on su peremudel ja mis su tähtkuju on. Ma mõtlen pigem seda, et kuidas ma ei tea sedagi, et kust ma sind tean või miks? Ma ei mõista. Kõik nokivad, et mul on mingi max jabur limiit selle 300'ga, aga ma isegi ei tea kõiki teid..

Jõulud. Selleks korraks läbi. Mäletate mul oli plaan teha 24 head asja. Ma tegin seda. Ma ei tea, mida ma tegin, aga ma tegin 24 head asja. Sinna sisse kuulus valetamine, inimestega kohtumine üle pika aja, glögi joomine, korduvalt inimeste mandariinidega söötmine ja tegin ka jõulukingi. Sinna sisse kuulusid paljud asjad. Aga ma ei teinud asju, mida ma plaanisin. Ma ei jõudnud kinno, ma ei jõudnud ka kirikusse (ja ei, ma ei ole usklik, aga mulle soovitati minekut), ma ei annetanud, ma ei teinud piparkooke, kuigi 3 inimest tahtsid minuga seda teha. Ma ausalt ei tea, kuidas see viimane ei realiseerunud. See oli kõige tõenäolisem neist. Oh well, enamus neist asjadest saan ma ka muul ajal teha ja kui ei, siis vaid natuke enam kui 300 päeva pärast on jälle jõuluperiood.

Lõpumärkmed:
Ilusaid jõule teile kõigile. Loodetavasti on 2017 viimane nädal teie jaoks imeline ja sealt edasi veelgi parem.
Mu ema on savage. Troglodüüdi ema kirjutas mu emale. Ja mu ema pani talle tuimalt blokki. Ma armastan sind, emme. Ole sama võrratu edasi.
Otsi mind veel enne aastalõppu üles ja teeme üksteisele kalli.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest juba homme ootavad sind uued seiklused.

Järgmise korrani
Janus Pinka 25. detsember 2017

Sissekanne nr. 276

Päevad kuni 1612
"Tore, edasine tagasiside tuleb teisest kohast."

Tere. Mina siin. On huvitav kuu olnud. Täis jõuluootust ja uusi asju. Olen leidnud uusi sõpru ja kaotanud neid. Asjaolu, mis on suht loogiline, kui sul saab vaid 300 sõpra olla. Mõned peavad kaduma, kui teised peale tulla tahavad.

Päevamõtted:
Troglodüüt. Ta kolis välja. Reaktsioonid selle kohta on olnud ootamatud. Kõige huvitavamaks võib vist olla see, kui jõulupeol see jutuks tuli ja ma ütlesin, et ta läinud ja kogu rahva tuju tõusis veelgi enam ja tuba täitus rõõmusõnumitega. Kes oleks osanud arvata, et kellegi välja kolimisest nii palju rõõmu tekkida saab. Samas mingi naine kirjutas mulle. Eelduslikult mu endise toakaaslase ema. Ja ta ei paistnud kohe üldse mitte õnnelik selle üle. Meie jutt ise ei olnudki väga põnev ega mainimisväärne, aga ta tahtis, et ma oma blogi muudaks. Aga ma ei tee seda. Ma ei saa minevikku muuta ja selle kohta käivate kroonikate külaplatsil põletamine ei muuda ju seda, mis oli. Olen seda vaid ühe korra sisu osas muutnud, sest tegin paarile inimesele haiget ilma tegeliku põhjuseta, aga seekord ei ole ju nii. Samas, kuidas ta mu blogi leidis? Ma tean, et see ei ole just kõige varjatum ürik kogu maailma peal, aga see ei ole ju nüüd nii avalik ka. Ma ei tea, et ma teaks seda naist, troglodüüt ka just ei jaganud minule infot minu sõnavõttude kohta ja ta ei muutnud ka oma tegevust, kui seda siin kritiseerisin. Aga olgem ausad. Lõpp hea, kõik hea? Ma isegi ei räägi veel ajast, kui teda pole minu elus. Ma räägin sellest, et viimane öö, mis ta siin veetis, kui asjad olid pakitud, siis ta oli vist ka kõik oma söögi ära pakkinud. See üks õhtu, kui ma ei pidanud kuulma matsutamist ega lõualuude väsinud käginat. Vahel silman seda voodit toavastas seinas ja mõtlen, et kes on see järgmine, kes heidab end sinna magama, et mu norskamist ja unesrääkimist kuulata. Ja enne, kui ma liiga nostalgiliseks muutun, siis ma leidsin täna põrandaid pestes oma voodi alt coca-cola zero kaheliitrise pudeli. Oeh.. Ja siis veel see väike asi ka, et üks hommik, kui olin ära väsinud (no ikka päris koomas, jäin riietega voodisse teki peale unele), siis see naine klõpsas minust pildi. Nagu mv? Kes see teeb teisest inimesest salaja ja tema loata pildi ja eriti kui see pole isegi meelitav. Palun ärge tehke seda.

Päikesekiir. Ma tekitasin endas PTSD. Ah jaa, kui te ei tea veel, siis mul on uudiseid. Mäletate ma kogu aeg jahun, et olin suvel 4 kuud suhtes lõpuks ja korraks õnnelikum kui kunagi varem. Tuleb välja, et see oli pigem 2 kuud, kui sedagi. Tsiteerides teda: "sina olid see, kes mu juunis maha jättis".. Jah.. Te ei taha teada, kui kaua aega võtab Januse peas kahe kuu iga sekundi ümberkirjutamine. Eriti asjaolu, et mul temaga nii palju mälestusi, et ma isegi ei tea, mis oli kahe kuu ees, sees ja järel, nii et suht iga kolmas mälestus vaieldava väärtusega nüüd. Aga nagu 99% inimestest minu elus jõudsin ka mina järeldusele, et on aeg edasi liikuda. Ma olin kaks kuud suhtes kuus kuud tagasi. See on kolm korda enam, kui suhtes oldud aeg, nii et on aeg. Viskasin ära suurema osa asjadest, mis temaga seostuvad nagu toataim, sildikesed, mõned asjad, mida ei saa avalikus ruumis mainida. Ja ei, see üks asi on ikka veel alles ja ma justkui loen juba päevi, et ka see ära anda ja siis joon alla tõmmata. Kõige jubedam asi on see, et ma ütlesin talle ilmselt selle 4 kuu jooksul enam kui 100 korda, et ma armastan teda ja vähemalt ühel korral, et ma tahaks kogu oma ülejäänud elu temaga veeta. Ja kui te ei tea, siis ma ei saa valetada. Kui ma midagi ütlen, siis see jääb mu ajju püsima, koob endale mu surnud ajurakkudest kindluse ja hakkab parasiidiks. Raske on armuda, kui iga kord, kui mõtled sõnale armastus, meenub tema. Aga iga päev on samm edasi ja olgem ausad, silmapiirile tulevad juba uued inimesed ja ehk keegi neist saab olema number 5.

Depressioon. Kas te teate, mis on kõige kohutavam asi depressiooni osas? See ei ole soov surra. See ei ole see, et oled maksimaalselt dramaatiline, sest oled kulutanud kümneid magamatuid öid asjadest ülemõtlemisele. See ei ole see, et sa ei oska enam naeratada ja pigem varjud neutraalse mulje taha ja tunned "häbi", kui keegi julgeb mainida, et sa naeratad. Kõige kohutavam tunne ei ole ka see, kui sa ei saa hingata, sest sa mõtled sellest, mis oli. Kui sa oled kägaras voodis pikali ja lased pisaratel voolata, sest nii on natukenegi kergem. Natuke hull on see, kui sa töötad poes ja sa ei saa klienti teenindada, sest absoluutselt kõik tema juures meenutab sulle Teda. Kõige hullem asi on motivatsioonipuudus. Ja mitte niisama motivatsioonipuudus, vaid motivatsioonipuudus asju paremaks teha. Kui sul ei ole motivatsiooni rohupudeli järgi kätt sirutada. Mitte ükski neist asjadest ei kao ja sa tead seda. Ainus, millele loota on see, et leidma enda elus selle, mis murrab läbi tuhande pilve ja särab korraks. Leiad selle liblika, kes lendab tuhande kärbse seltsis. Leiad selle inimese, kes tundub just see õige. Aga seda leida on paganama raske, kui pole motivatsiooni isegi pudeli järgi haarata ja ise asju parandada.

Jõulud. Ma olen kõige mitte jõulusem inimene, keda ma tean. Ma ei ole nüüd Grinch, aga ma ei ole kohe kindlasti ka midagi väga enamat. Aga üks päev tuli poodi üks neiu. Keegi keda olin korra näinud. Ja siis ta üritas näida vähem jõulune kui mina. Ja ausalt ma millegipärast võtsin seda justkui isikliku solvanguna. Mitte, et mina peaks olema jõulutuim laps kogu maal, aga kuidas saab olla keegi, kes ei usu jõuludesse. Ma ei tea, mida te teinud olete, aga minu kuskil sügaval minu südamesopis, seal tuhandete kildude vahel on vist nüüd mingi jõuluasi. Kuskil seal taganurgas elab mingi väike olend, kes julgeb minu sisemise Grinchi vastu seista ja kõige hämmastavam on see, et ta reaalselt suudab midagi muuta. Minust võib veel saada jõulune inimene. Kas see aasta? Kas järgmine? Aga millalgi ehk tõesti.

Aga ei tegelikult ei ole kõik puru ja katki. Ma võin ju seista varemetes. Ma võin ju seista klaasikildude sees. Ma võin ju rääkida, et kõik on pilves ja täis kaost, aga tegelikult on ju natukene head ka. Päris palju isegi. Kui välja jätta mõned üksikud suuremad kaosetükid, siis ma olen praegu isegi päris õnnelik. 2017 oli aasta, mis oli kõige kurvem, õnnelikum, kurvem, õnnelikum ja midagi ilmselt veel aasta minu elus. Me peame lihtsalt üle saama ja edasi liikuma, sest elu ei jää ju seisma, sest oli midagi, mis tundus teistsugune. Nüüd on mul umbes 10 päeva, et teha nii, et lõpp hea, kõik hea. Hoiame üksteist pühade ajal, sest me oleme õnnele lähemal, kui me arvatagi oskaks.

Lõpumärkmed:
Kui sa leiad, et sa oled šokeerivamalt ajuvabamal põhjusel lugeja kui troglodüüdi ema, siis anna teada. Ma tõesti tahaks teada, kuidas te mu blogi leiate ja miks te seda loete, kui see teile ei meeldi.
Ja võite ka rääkida, kui te olete loogilisel põhjusel lugeja ja loete, sest see meeldib teile.
Ja kui sa leiad edasise tagasiside kuskilt, sest mulle ei öeldud kust seda oodata, siis anna teada. Mulle tegelikult väga meeldib tagasiside, isegi kui see pole positiivne. Vähemalt mul on mõju su elu üle.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest minagi vahepeal teen seda ja koos on seda parem teha.

Järgmise korrani
Janus Pinka 21. detsember 2017

Sissekanne nr. 275

Päevad kuni 1588
Eile oli veel november, täna on juba jõulud..

Hey. Mina siin. Mul oli huvitav nädal. Reedel oli "must reede". Ma isegi ei teadnud veel mingi aeg tagasi, et Eestis seda tähistatakse, aga nii see on ja max palju asju oli alla hinnatud igal pool. Ka poes, kus ma töötan. Ja kuna seal oli mingi teema, et loositakse iphone ja mina otsustasin seda igale kliendile mainida, isegi kui neil oli juba 17 loosikupongi käes, siis ma arvan, et ma suutsin reedel öelda sõna "iphone" enam kui oma eelneva elu jooksul kokku. Siis tuli mu iganädalane lauamänguõhtu ja siis Balticon. Ärkasin kell 5:30 hommikul, et minna bussi peale ja jõudsin tagasi alles siis kui telefoni ekraanil paistis kiri pühapäev.

Päevamõtted:
Mu toakaaslane on müsteerium. Alguses ma arvasin, et ta on lihtsalt siuke meeletu kogus rasva, mis ellu ärkas ja mind kummitama tuli teadmata põhjusel. Aga nüüd ta on veel kummalisem. Ta on vist salajane kunstnik või lihtsalt hullunud. Kui ta paljajalu Raekoja platsil kedagi pussitada üritaks, siis ma ütleks postimehele, et jah, ta oligi selline, kellelt ma seda ootaks. Igal juhul, tulin mina ligikaudu kell 3 öösel koju ja ta tuli wcst välja. See oleks täiega normaalne olnud, kui ta poleks enne seda ukse vahelt piilunud ja siis nägu minu poole olles külg ees wc'st minu tuppa liikunud. Kõige kahtlasemaks teeb loo asjaolu, et ta hoidis seljataga musti tenniseid, mida ma enam pärast ei näinud. Ma südamest loodan, et ta varjab midagi kunstipärast. Samuti kui ükskord koju jõudsin, istus ta laua taga. See sama laud, kus ta oma pintslit juba viimased nädal aega loputab. Ja ta tuli koheselt püsti ja läks oma voodisse. Ja siis oli mingi nädal aega laua külge teibitud paber, mis oli mustaks värvitud. Mitte midagi muud ja isegi mitte väga ühtlaselt värvitud must. Samuti olen vahepeal leidnud põrandalt mingeid maale. Ilma mingi põhjenduseta, meeletu prügihunniku all, istuvad mingid maalid. Võib-olla autoportreed, võib-olla pildid tema ohvritest. Ma küsiks, aga ta ei tundu reageerivad verbaalsetele sõnumitele. Ta üldse tundub vaid reageerivat toidule. Ta matsutab ja kui ta sööb suu kinni, siis ma kuulen, kuidas ta lõualiigesed häält teevad. Arvestades nende koormust, ma ei imesta. Evolutsioon ei näinud ette, et inimene sööb kogu aeg. Õnneks, ta vähemalt ei kuluta lõualiigeseid rääkimisega. Aga jah, see liigeste asi võib-olla ei häirikski mind, kui ta vähem sööks. Aga ta sööb kogu aeg. Ja kui ta parasjagu kahe ampsu vahel hetke võtab, siis ta joob ainult suhkrurikkaid jooke. Tuletan meelde, et mu ühikatuba on ülerikastatud igasugu taaraga, mida ta õnneks veel oma toapoolel hoiab. Aga kui ta joob, siis ta neelab väga valjult ja pärast seda matsutab huultega. Ja siis ma ei tea, kas tal on motoorne rahutus või mingi muu hälve, aga ta kogu aeg nühib oma jalgu üksteise vastu või niisama sügab ennast ühest või teisest kohast. Ja ausalt, ma ei tea kuidas, aga ta jalalabad teevad ka imelikke asju. Ma olen aastate pikkuse inimuurimise alusel näinud, et inimjalad vaatavad näoga samas suunas, aga tema omad vaatavad pea alati kuhugi mujale. Või üldse jalad, kui aus olla. Ta põlveliiges teeb asju, mis minu arust ei tohiks võimalikudki olla. Ja siis kui ta vähemalt vanasti üritas minu eest varjata, et ta on paksem kui keskmine vaalaskala, siis nüüd ta ei tee sedagi. Ta kandis suuri riideid, mis ei mind ära ei petnud, sest vaalaskala on vaalaskala ka siis kui see on dressikasse peidetud, siis nüüd ta käib kogu aeg mingi t-särgi ja sweat pantsidega, mis tõttu kogu aeg on ta paks selg või kõht kuskilt poolt näha. Ma isegi ei teadnud, et inimkeha saab niimoodi olla nagu see temal on. Aga arvestades, et see nahk on siuke veninud ja lõtv, siis mul on kartus, et ta kunagi oli veel paksem. Ja kuna ta ei tee mingit märgatavat trenni ja sööb kogu aeg, siis ma ausalt ei tea, kuidas ta üldse suurem olla sai. Igal juhul ta on täielik müsteerium ja minu uuringud inimliigist peavad ta ilmselt kõrvale jätma, sest ta rikuks selle liigi maine ära.

Iga lõik algab tavaliselt mingi lausega, mis peaks lõigu sissejuhatama või selle kohta aimu andma. Ma ei tea, kuidas seda selle lõigu puhul teha, mis annab ka natuke aimu, milline see lõik on. Igal juhul, ma läksin mingi aeg tagasi lahku. Aga ma läksin lahku kellestki, kes oli aasta aega mu parim sõbranna ja siis 4 kuud mu "ametlik" tüdruksõber ja nüüd ma ei oska tema suunas viidata. Kuna ta oli mu parim sõbranna ja tüdruksõber, siis ma ei taha teda eksiks nimetada, sest sellel on mingi maksimaalselt negatiivne maine. Samas ei saa ka teda kummagi eelmainitud tiitliga nimetada, sest need ei ole tõesed. Aga mul on vaja talle vahepeal viidata. Kuna ta oli mu elus mainimisväärsel kohal väga pikka aega, siis tegin ka temaga võrratult palju imelisi asju. Ja kuna ma ei taha kasutada ta nime, sest tal ei ole just kõige erilisem nimi ja kõik niikuinii ei teaks, kellele ma viitan, siis mul uut nimetust vaja. Ja kuna ta on niikuinii juba väga palju erinevaid nimetusi kandnud, siis ei ole ilmselt mul, tal ega teil selle uuega raske harjuda. Siiani ta on olnud kõik eelnevalt nimetatud, päikseke, neiu, kes päästis mu elu ja ilmselt midagi veel, aga ükski neist ei tundu olevat väga okei, arvestades praegust olukorda. Siiani olen kasutanud väljendit sõbranna, aga ka see ei ole väga tõsi praegu ja eks-sõbranna ei kõla ka just hästi. Ja arvestades lugude sisu, siis "tuttav" on ka kuidagi liiga imelik. Aga on teil ideid, kuidas nimetada kedagi? Suuremal osal teist peaks ju ikkagi olema mingi eks või midagi sellist, kellele aeg-ajalt kogemata viidata, nii et ei näiks väga passiiv-agressiivne.

Päevad kuni 1589
Mõttetud mõtted ummistavad pead..

BaltiCon. Igal juhul, käisin ja veetsin umbes 36h Lätis. Tegin kõik ebavajalikud turistiasjad ära. Käisin mööda Riia linna ja eksisin ära, ostsin ebavajaliku külmkapimagneti, mis sümboliseerib minu jaoks tundmatut tunnust külastatud kohale, käisin Lidos söömas, käisin ka alkomarketis ja ostsin kohaliku alkoholi, millega sai kaasa üliodava energiajoogi, mis on ilmselt alles siis joodav, kui oled kohalikku alkot silmini täis. Tegin ka natuke vajalikumaid asju, nt. külastasin KFC'd ja McDonaldsit, käisin vaatasin kohaliku lauamängupoe ja lauamängukohviku üle, käisin Baltikumi esimesel lauamängufestivalil ja üldiselt olin pettunud, et kuigi käisin lõunamaal, ei olnud mu lühikestest pükstest ja lillelistest särkidest kuigi palju kasu. Aga lauamängufestival oli tore. Mulle meeldis. Kuigi kuulsin umbes 17 korda päevas, et see on ikka nii palju väiksem ja lahjem kui Essen, siis ma nüüd ootan, et järgmine oktoober kukub mu lõug imestusest vastu maad. BaltiCon oli tõesti natuke väiksem, kui oleksin oodanud, aga nüüd öelda, et see halb oli, oleks äärmiselt ebasobiv. Esimeseks lauamängufestivaliks täiesti okei, õppisin hunniku uusi mänge, ei raisanud iga kopikat enne jõule ära ja üleüldse sain keskenduda kõigele ja kõigile, mis seal oli. Ja ilmselt pean juba ka järgmise novembri lõpu ära broneerima, et uuesti minna sinna. Loodetavasti on järgmine kord veel parem. Ja muidugi kirss tordil oli see, et kuna ma olin nõus ühte inimest aitama eventi lõpus, siis ta müüs mulle oma mängu 60% odavamalt, kui selle alghind. Tahtsin mängu ja sain selle tükk maad odavamalt ja mängu looja autogrammiga. Parim lõpp festivalile.

Lauamängukohvik. Mu eesmärk õppima minna oli, et luua oma lauamängukohvik, sest Eestis ei ole sellist asja. Nüüd on. Ma olen õppinud 3 kuud, mul on minna 39 ja mu eesmärk on täidetud. Aga siiski kavatsen ma õpinguid samamoodi jätkata, sest kuigi Eestis on, siis Tartus pole ja ma niikuinii ei oleks enda oma Tallinnasse teinud. Aga täiega tore, et nüüd Tallinnas on selline asutus. Ma ei luba midagi 100% kindlusega, aga ilmselt satun lähikuudel sinna betooni ja meretuulega rikastatud linna. Lauamängurina ei saa ju jätta seda kohta külastamata. Aga jah, ka mu oma väike kohvik on muutumises. Ma ei tea, miks või kuhu, aga osa rahvast on ära kadunud. Ma lihtsalt loodan, et nagu minulgi, on kõigi november maksimaalselt tihedalt ära planeeritud ja detsembris naasetakse minu rüppe ja kõik on nii nagu olema peaks.

Lauamängublogi. Keegi tahtis minuga lauamängublogi teha ja kõigi eelduste kohaselt loeb ta seda sissekannet ka. Aga minu mõttetes on juba see asi võtnud meeletuid kurve ja ma ei tea, mida selle mõttega enam teha. Põhimõtteliselt võiks ma isegi öelda, et ma vaikselt hakkan selle tegemisest ise mõtlema, aga ei. Nii et jah, loodan, et see motiveerib teda minuga suhtlema, midagi reaalselt looma ja annab ülejäänutele midagi oodata. Also, mulle meeldib kasvav tagasiside, aga suudate veelgi enamat.

Ma küsisin teilt nõu. Ja vahelduseks te andsite seda. Tahtsin teada, mida teha detsembri kuus. Teie vastused väga ei üllatanud mind, aga abiks olid siiski. Samas vähemalt 3 inimest on lubanud mulle õpetada, kuidas piparkooke teha. Mul on umbes 8 päeva jagu tegevusi olemas, mis tähendab, et 16 päeva jagu ehk kaks korda enam on veel ees. Ja ma ei ole 100% kindel, et kas mul on üldse aega, et teha 16 päeva jagu häid asju. Aga siiski, kui teil on ideid, siis andke teada, sest muidu ma pean ise mõtlema ja ma kardan, et mu advendikalender on 24 päeva asemel paremal juhul 15 päeva pikk.

Lõpumärkmed:
Viimase sissekande lõpus on lahe kommentaar. Tegi mu päeva palju palju paremaks.
Keegi unfriendis mu ja nüüd on mul 299 sõpra. Pean uue leidma..
Mu süda vajab paremat kasutajat. Ma lihtsalt iga päev sõidan sellest üle ja piinan seda. Vahel harva ma tõesti mõtlen juba millestki muust, aga liiga tihti tegelen vaid sellega, et teen sinuga endale haiget.. Aga see on vaid minu probleem. Minu tekitatud, minu hoitav ja minu poolt lahendatav..
Aga teile nagu alati:
Naerata, minu vaimupildis sa vähemalt naeratad, naerata päriselt ka.

Järgmise korrani
Janus Pinka, 28. november 2017

Sissekanne nr. 274

Päevad kuni 1583
Mulle tehti kalli, sest mu blogi on nii "positiivne"

Hey. Ma ausalt ei ole 100% kindel kuidas, aga mu päevad kuni suurenes 10 päevaga 80 päeva võrra. Ma arvan, et keegi tegi kuskil mingi möödaarvestuse ja ei öelnud mulle ja ma läksin eluga edasi. Igal juhul 23. juuli 2013 ja praeguse vahel peaks olema umbes 1583 päeva. Aga miks ma kirjutan? Sest ma kogemata lubasin paarile inimesele. Oleks võinud ju mõelda, et aega ei ole, energiat ei ole ja mõtteid ka väga mitte.. Aga oh well, siit me tuleme..

Päevamõtted:
Vene lapsed. Täiesti ootamatu, aga meeletult suur osa minu elust. On toredad vene lapsed, kes minuga eesti keeles suhtlevad ja omavahel vene keeles. Paar tükki neist on isegi mind oma sõpradele tõlkinud. Siis on kohutavad vene lapsed. Kes minu katsetest hoolimata ei saa aru, et ma ei räägi nendega sama keelt. Ma arvan, et ma ütlesin ühele kutile mingi 4 korda, et ma ei saa tast aru enne, kui ta alla andis. Võib-olla ei peaks seda tegema okeil tasemel vene keeles. Ja siis on mingid vene lapsed, kes on sitcomist. Ausalt ka. Alati need samad noored (vahel harva on korraks ajutiselt mingi kõrvaltegelane), alati sama ja kindel riietumisstiil, alati sarnane käitumismaneer ja mitte ükski neist ei tohiks loogiliselt kokku sobida. Ja siis kuna nad on teismelised, siis olen viimase kahe kuu jooksul näinud, kuidas alguses olid kaks neist sõbrad, siis natuke enamat. Üleeile nägin märke sellest, et nad on suhtes. Ja kuna nad on teismelised, siis ootan kuna nad lahku lähevad, et ring oleks täiuslik.

300. See on jälle üles tõusnud, võib-olla, sest rääkisin sellest siin blogis. Täna öeldi ideaalne väide, et need on inimesed, keda ma vähem vihkan. Tõsi. Aga osad neist on seal nimekirjas, sest pole veel paremat leidnud. Ma ei ole sind kaks aastat näinud ja siis ka kogemata lisasin su kogemata sõbraks, kas ma tõesti peaks sind rohkem nautima kui teisi? Aga jah, siiski 300 on väga hea umbkaudne suund minu sõprusringkonna jaoks. Ja siis ka see asi, et lisaks sellele on veel 30, mis ei ole ammu enam 30, mitte ühegi definitsiooni alusel. Ja siis ka eliit-viis, millest on 2 alles vist.. Ühesõnaga see on väga keeruline kooslus. Ma ausalt ei tea, kas sa oled mõnes neist, ei ole mõnes neist või peaksid olema midagi kuskil minu jaoks. Ja kui sa päriselus suudad seda minu käest küsida, siis ma ilmselt olen su piisavalt lähedale lasknud endale aeg-ruumis, et sa oled osa 300'st. Ja ära muretse, ma ise ka ei tea, kes mu sõbrad on ja kellest või millest ma hoolima peaks..

Kui ma aega saan. Olen suht viimasel ajal olnud see jobu olnud, kes viskab neli palli õhku, et veel kaks üles korjata. Ja siis kurdan kõigile, et olen stressis, depressioonis ja aega ei ole. Ka nüüd. Töö, kool, kohvik, isiklik elu, arstid, heitimine - see kõik võtab aega, mida mul pole. Ma tahaks olla nagu vanasti, et mul oli palju vaba aega ja sain valida, mida sellega teen. Nüüd on umbes nagu, et "sel päeval on mul vaid 4 kohustust, võib-olla pigistan selle tegevuse ka sinna." Ja see ei mõju mulle just väga hästi. Ausalt ka, mu kehale on paremat kasutajat vaja. Ma väärkasutan seda juba väga mitmel viisil.

Troglodüüt. Keegi ütles täna, et ma peaks teda aitama. Aga ei, ma ei suuda seda. Ma olen teinud tema suhtes otsuse, et ta ei ole mulle midagi väärt ja mitte kuidagi kasuks. Aga äkki on teised ka. Ma ei saa ju olla esimene, kes märkab, et ta ei pruugi kõigist ustest läbi mahtuda. Ma ei saa ka olla see, kes avastas, et ta elab justkui mõni stereotüüpne põssa. Ta häälitsused ei saa olla ju vaid minu jaoks? Keegi teine on ka ehk märganud, kui ta mingi 30 liitrit colat ühikasse smuugeldab.. Keegi ju varustas teda selle hapnikumaskiga, mis seal läpaka laadija ja taara vahel prügihunnikus põrandal tolmu kogub. Ma väga kahtlen, et ta ka need õllepurgid siia tuppa ise oma tee leiavad. Siin loos on väga palju küsitavat. Näiteks, kui kaua peab pintsel värvilises vees olema enne kui kellelgi imelik hakkab. Mina arvasin 3 päeva tagasi, et ühest päevast piisab, aga mitte kõik selles toas ei leia nii. Samuti on küsimus, et kas 3 kuuga on võimalik oma kolm kotti lahti pakkida? Ma arvasin, et jah, aga siin me oleme. Võib-olla peaks tegema teile pakkumise. Kui sa tahad sellel jõulul vaheldust igaaastasele supiköögis vabatahtlik olemisele või loomavarjupaigas kiisude eest hoolitsemisele, siis mul on siin mingi ilmselgelt probleemne noormees, kes vajaks just sinu abi. Ma ei tea, äkki viid ta kasvõi jalutama või näitad eemalt salatit. Ei ole vaja nüüd teda üle ka koormata, alustame väikestest asjadest.

Jõulud. Ma olen juba mitu aastat detsembri lõppu imelikult tähistanud. Ja kuna see aasta, mul ei ole ilmselt otsest pääsu sellest pühast, siis tuli idee. See aasta ei tähista ma päikesepühasid, Saturnaliat ega muud säärast. Vaid võtan ette jõulud. Aga ma tahaks seda teha natuke teisiti. Kuna natuke on veel aega detsembrini, siis palun teie abi. Andke mulle ideid ja infot lahedatest võimalustest, mida teha. Ma tahaks võtta mingi idee nagu näiteks advendikalender, aga selle asemel, et ma leian kuu aja jooksul 24 kommi mingist karbist, ma pigem teeks 24 jõululikku asja. Aga jah, ma tahaks näiteks teha piparkooke, juua glögi, teha kellelegi kink, aidata kedagi jne. Need ei pea olema suured asjad, need ei pea olema maailmamuutvad asjad. Ja need ei tohi olla mingid mõttetud asjad, milles minu panus on ebaoluline. Ma ei kavatse visata ühegi organisatsiooni poole oma raha lootes, et nad teevad midagi. Ma pigem viskaks neile ennast. Minu käed-jalad ja aeg. Kui sul on mingeid ideid, anna teada. Ma ei saa ka ette võtta midagi maagiliselt suurt, sest mu aeg on piiratud ja mul on miljon muud asja ka, aga 24 väikest või vähem väikest jõululikku asja peaksin ka mina detsembri sisse mahutama. Ja jah, ma tean, et see ei ole üldse minulik. Aga äkki on aeg minulgi natuke muutuda.

Noamees. Long story short - keegi oli paljajalu Vabaduse väljakul, politsei tulistas teda, kaastunne kõigile lähedastele. Aga nägin eile uudistest, et see sama härra oli mingi aeg varem alasti Toompeal sinise võimlemispalliga protestinud või midagi. Ja see ei tundunud ta sõpradele kahtlane? Kui mina läheks alasti õue, ma andestaks teile kui te mu määramata ajaks pehmete seintega ruumi paneks. Välja arvatud pärast sauna. Isegi mina nõustun, et pärast sauna on okei alasti õues olla, aga natukene. Kui sa käid saunas alasti ja siis lähed Toompeale protestima, siis saad sina ka minult etteheite. Ja isegi kui sa pärast sauna lähed alasti õue, siis sul peaks olema kõigi sind nägevate inimeste nõusolek, et nad sind alasti näevad. Või üldse. Hea põhimõte, mille järgi elada: ole alasti vaid siis kui teised on sinu alastiolekuga nõus. Kui sa oled üksi, on lihtne nõusolekut saada. Kui sa pole üksi, siis ma ei tea, küsi või saa muul viisil nõusolek.

Ma igatsen sind. Ma igatsen sind enam, kui ma ise uskuda tahaks. Ma igatsen neid hetki, kui olin sinuga kahekesi. Neid hetki, kui istusime õhtuti vaikuses ja tegelesime kas kodutöödega või niisama vaatasime helendavat arvutiekraani. Ma igatsen seda, kuidas ma teadsin sinu kohta kõike. Ma teadsin alati, et kui ma koju tulen, siis sa oled juba seal olemas. Ma igatsen seda, kuidas me saime rahulikult ilma mingi kriitikata koos olla, isegi kui absoluutselt kõik pidasid meie kooslust imelikuks. Ma arvan, et ma igatsen sind sellepärast, et mu uus toakaaslane on sinust miljon korda halvem. Naase, mu saarlane, kelle kohta ma muud ei tea, palun naase ja vii see troglodüüt minema.

Lõpumärkmed:
Aga jah, teist mitmed on reetnud info, et te loete mu kirjutusi. Olenemata sellest, et olen enam kui korduvalt teile maininud, et kirjutan enda jaoks ja teie lugemine on teie enda vastutusel.
Nii et andke mulle tagasisidet. Mis on hea, halb, imelik? Mida tahaksite kuulda, mida mitte? Kui te juba niikuinii mu ellu sisse murrate, olge vähemalt kasulikud.
Aga teile nagu alati:
Naerata, siis äkki naeratan mina ka.

Järgmise korrani
Janus Pinka, 22. november 2017

Sissekanne nr. 273

Päevad kuni 1496
Oh jõuluaeg, oh jõuluaeg, ära veel tule..

Hey. Mina siin. Ausalt öeldes, keskmisest paremas tujus. Aga siiski, leidsin, et võiks teile kirjutada..

Päevamõtted:
On inimesi, kellele ma ei meeldi. Jah, see ei tohiks kõlada üllatusena, aga nii see on. Ma olin end nii kauaks ümbritsenud inimestega, kellele ma meeldisin või vähemalt näiliselt meeldisin ja siis ma unustasin ära, et mu iseloom ei ole just kõigile. Mu huumorimeel on kuidagi väga kahtlane.. Vahest ehk seetõttu, et paistan pahur, kergesti ärrituv drama queen. Samas üritan olla ideaalne printsess igast teisest animafilmist. Aga pole hullu. Lihtsalt mind tabas väga suure üllatusena, et ma ei meeldi mõnele inimesele. Samas kui võtta inimesed, kes mulle ei meeldi on see nimekiri ilmselt sama pikk või isegi pikem.. Võib-olla on see märk, et ma peaks end muutma või siis inimesi enda ümber õigeks muutma.. Eks näeb, mis tulevik toob.

Minu 300. Ehk olete märganud, et mul on 300 sõpra. Iga kord, kui liitub keegi selle nimekirjaga peab keegi sealt lahkuma. Üldjoontes ei ole see väga raske. Eesjoones lahkuvad inimesed, kes mulle ei meeldi, kellega ei suhtle ammu ja ei kavatse nii pea või kunagi suhteid taastada ja siis välismaalased. Viimasel ajal küll ka paar teistsugust põhjust olnud, näiteks sõber ei ole enam elavate hulgas või siis asjaolu, et ma armastan teda ja see tundub hea samm edasi liikumiseks. Ausalt öeldes oli see uinak pärast viimase unfriendimist kohe tükk maad kergem.. Iga kord kui ma aga avan seda listi 300 osas, on mul raske mõte, et oeh, kes nüüd ja siis ma leian sealt inimesi, keda ma isegi siis ei teadnud, kui ma nad sõbraks lisasin. Tegemist on justkui mingi puhastussüsteemiga. Julgen vabalt soovitada.

Piparkook. Seda on väga võimatu kuidagi muud moodi kirjeldada kui maksimaalselt armas. Täna lauamänguõhtul andsid kaks mu regulaarset mängurit mulle piparkoogi, mille nad olid ise teinud. Järele mõeldes oleks isegi võinud sellest pildi teha, aga emotsioon oli liiga laes ja piparkoogi maitse oli liiga hea. Nagu ausalt ka, viimase aja kõige armsam asi, mis minuga vist juhtunud on ja neid asju peaks ikka suht mitu olema.

Ma üllatun. Ma üllatun iga kord, kui ma näen, kui paks sa oled. Siin kohal on paslik mainida, et sa ilmselt ei lähe sellesse kategooriasse, sest sa peaks väga imeline olema, et sellises kaalus minuga sõber olla. Nagu ausalt ka, kas sul endal ei ole ebamugav. Nagu näiteks mu troglodüüt.. Kutil on kops koos pärast igat asja, mis vajab enam kui minutikest pingutust. Ma arvan, et kui suurel talvel juhtub midagi mu ühikatoa küttega, siis saan ta katki lõigata ja tema sisse sooja pugeda, just kui Star Warsi filmis. Või järgmise Halloweeni ajal ta seest tühjaks teha ja teda mängida.. Kuigi et seda rasva asendada, pean vist sõbra ka kostüümi sisse võtma. Samas on ka mõni neiu näiteks minu koolist. Kui sa oled sama pikk kui sa lai oled, on midagi valesti. Nagu, kuidas see võimalik on. Mul on suuri raskusi normaalkaalu jõudmisega ja samas teie vahetate XXXL'i XXXXXL'i vastu. Nali on, et vähemalt suure nälja korral saab neid süüa, aga see rasvkude ei saa ju ilmselt hea maitsega olla. Okei, välimus välimuseks, sinu iseloom on nkn sulle justkui raskuseks kaelas, aga püha müristus, kõik need tervisehädad ja asjad. Mingi hulk raha ütleb, et on seos selle vahel, et troglodüüt on rasvakera ja ta voodi all on hingamist kergendavad vahendid.

Päevad kuni 1498
Selleks kulub liiga kaua aega..

Noakangelane mingil platsil. See ei ole tema vastu. Sügav kaastunne lähedastele ja teistele, kes end puudutatuna tunnevad. Aga nii kursis ma selle loo ebaoluliste detailidega olengi. Aga mingi reptiilifanaatikust itimees lasti kuskil maha. Miks ma sellest räägin? Sest tahan toetust avaldada sellele politseinikule, kes võttis vastu otsuse tulistada. Nagu ausalt ka, kui keegi, kes on paljajalu meie kliimas, jookseks kasvõi ühe noaga minu sõbra poole, kui sõber on korduvalt öelnud, et pane asi maha ja isegi juba on 3 hoiatuslasku tehtud, ma kütaks ka kuuli või paar teele. Inimesed, kes ütlevad, tegemist oli lihtsalt haige mehega ja temaga oleks tulnud rääkida.. Tegemist oli kahe noaga paljajalu mehega, kes ei allunud politsei kontrollile. Ma lubasin sõbrale rusikaga näkku sõita, kui ta veganiks hakkab. Mida kuradit ma veel teeks, kui ta pärast kolmandat hoiatuslasku kahe noaga kellegi poole jookseks. Ausalt ka. Tegemist oli ohuga. Kuti twitter ja muu sotsiaalmeedia oli täis mingid vandenõu paska, et CIA kuulab teda pealt või midagi. Temaga ei olnud kõik korras. Lõpetage tema kaitsmine. Kutt on surnud ja asi ants. Pigem, kui teil on sõber, kes tweedib CIA'st, käib paljajalu õues ja vehib kahe noaga, räägi temaga. Küsi, kuidas tal läheb, mitte ära oota kolmanda hoiatuslasuni, et siis teda kaitsma hakata. Ja need, kes kogu aeg räägivad, et ta ei oleks kellelegi liiga teinud või kunagi kellegi poole noaga jooksnud, siis *** küll, just seda ta tegi. Ta jooksis kahe noaga politseiniku poole. Ta just ongi selline, kes jookseks noaga kellegi poole. Mõtle ümber, vaata oma sõpru ja tee nende heaks kõike, et nad ei läheks paljajalu õue. Make Estonia Great Again!

Eelkäijad. Kogu aeg, kui koju tulen, on tükk aega möödas ja midagi olulist on ühes või teises suunas muutunud. Iga kord, on seetõttu mu eelkäijatel mingid lollakad küsimused, millega ma ei taha tegeleda, aga samas väga mõtteküllased nõuanded. Näiteks Paksu troglodüüdi juurest ära kolida. Kogu aeg heidin teda ja leian võimalusi temaga mitte aega veeta. Aga tuled koju ja saad lisamotivatsiooni temast lahku kolida. Näiteks lõpuks arsti juurde minna. Arstide nimekiri, keda ma külastama peaks on pikem kui see kellelgi olla tohiks. Aga ehk jõuan mõne juurde nüüd ka.. Aga kõige rusuvam väide neilt.. "Sul kulub alati väga kaua, et üle saada." Teadsin seda nkn, aga kui keegi teine seda mainib, siis ei tee see seda kergemaks. Seetõttu soovitus minu poolt. Ära tee kunagi midagi, mis võiks sind panna millegist hoolima, vähemalt kui sa mina oled. Ma ei ole veel isegi kokku suutnud arvestada, kui palju ma oma elu seekord muutma peaks. Aga osaliselt näen suuri muudatusi ees. Liiga suuri.

Lõpumärkmed:
Lõikumine, torkimine ja nüüd siis tühjus - mu süda ilmselt väärib paremat kasutajat..
Kas ma tõesti olen nii paha ja nii hea korraga, et mind armastate/ vihkate/ olete segaduses?
Aga teile nagu alati:
Naerata, kui mitte midagi muud, siis sa ehk näid sõbralikum.

Järgmise korrani
Janus Pinka 12. november 2017

Sissekanne nr. 272

Päevad kuni 1485
Temaga olles ma ei vajanud antidepressante..

Hey. Pole suht ammu kribanud teile.. Sellest on ka mitmeid märke. Alustame sellest, et päevad kuni tõusis enam kui 100 võrra. Mu klaviatuur ei taha alluda kiirele korrapärasele trükkimisele ja mu sõrmed ei ole 100% kindlad, milliseid klahve mu aju vajutada tahab. Aga nagu me oleme kindlaks teinud, siis ma kriban vaid siis kui mu tuju on alla keskmise, nii et here we f***ing go.

Päevamõtted:
Miks ma kribanud pole? Täpselt ei oskagi öelda. Ilmselt oli tuju piisavalt hea, aega piisavalt vähe ja sundmõtteid alla kriitilise piiri. Kirjutasin viimati 16. aprill. Sain sellel ajal uued ja tunduvalt efektiivsemad rohud peale ja natuke pärast seda astusin esimest korda "ametlikult" suhtesse. Ametlikult on jutumärkides, sest see on esimene asi, mida nimetan suhteks, aga see ei ole mingi lepingu alusel ega kuskil notariaarselt tõestatud. Ja siis noh, suvi otsa on saanud erinevaid asju teha. Käisin mitmel tantsupeol, tegelesin oma eraelu kordaseadmisega, vahetasin kooli ja üritan tööd leida. Ühesõnaga on käed-jalad tegevust täis olnud ja üks kahest uuest aprillis tulnud asjast sundmõtted eemal hoidnud. Aga..

Depressioon. Lugesin jälle uudistest, et mingi kuulsus on oma elutee ära lõpetanud. Kuna polnud absoluutselt õrna aimugi, kes ta oli, siis oleks võib-olla isegi edasi liikunud, aga siis märkasin, et miks ta seda tegi. Väga ei süvenenud, aga pealkiri mainis rasket depressiooni. Ja siis meenus, et viimase paari aasta jooksul on väga mitmed kuulsused just samal põhjusel oma elu lõpetanud.. Ja siis jäin mõtlema, et ka minul on ju diagnoositud raske depressioon. Mitte et see mind ennast nii väga häiriks, sest ma ju ise tean kui kaugel või lähedal ma mõnele enesehukkamisviisile olen. Aga teie ju ei tea. Iga kord kui keegi teist midagi sellist loeb või kuuleb ja mina meenun, siis võib teil ebameeldiv olla. Ja ebameeldivus tunne on üks viimastest asjadest, mida ma tahan, et te minuga seostaks. Aga kuna ma vihkan lohutamist ja vastan alati, et kõik läheb rahulikult, siis panen teid vist mitte-tahtlikult halba positsiooni.

Päevad kuni 1560
Põhimõtteliselt 200 päeva..

Mul on ikka väga raskusi teile kirjutamisega. Mul kulus augusti lõpuni, et teile kirjutada ja siis ma olin nagu jõhkralt pissed off (Enamus ebavajalikku teksti sellest, kui pahad te olete kustutasin ära). Ja nüüd ma olen lihtsalt poolteist pihutäit masendust. Mulle jõudis mu lahkuminek kohale (lõpuks). Või vähemalt ma tegin endast "parima", et kõik hävitada.. Ma lubasin juunis, et jätan ta augustis ja jätsin ja oktoobris jõudis see kohale. See on suht perf märk sellest, kui kiiresti mu aju töötab. Nüüd siis veel üks inimene, kellega sõpradeks olemist teeselda. Ausalt öeldes, ei kujuta isegi ette, kui kaosesse mul õnnestus maailm tõugata, aga oh well..

Päevamõtted:
Mu toakaaslane kolis välja. Augustis. Ja uus kolis sisse. Augustis. Mäletate, et ma ei rääkinud kunagi oma eelmise toakaaslasega. Ma igatsen vestlusi temaga. Ta oli imeline. Vähemalt võrreldes uuega. Kui ma oma elukaaslast troglodüüdiks kutsun ja viitan temale vestlustes kui Paks **** (Tärnid, sest ma ei kasuta nimesid oma blogis. Vähemalt üritan.), siis minu ja tema suhe pole just parim. Ilmselt te kõik olete juba kuulnud, et kui ta istub, siis ma näen teda kõigilt neljalt tooli küljelt üle rippumas. Ja kui päris aus olla, siis ta isegi ei istu enamusajast. Alguses ta kas oli voodis pikali või sõi, nüüd ta on voodis pikali ja sööb. Igal pool, kus ta on, jääb rada tema kaosest maha. Ausalt, kui ta kaoks (või asenduks kellegi teisega), poleks mul absoluutselt ühtegi vastuväidet. Võib-olla küsiks, et kas on kindel, et ta ei naase. Igal juhul, ma igatsen sind, mu eelmine elukaaslane.

Ma arvan, et see on märk. Ma ei tea millest, aga see peab olema märk. Mul tekkisid ootamatult positiivsed tunded ja kahetsus mineviku osas (ma kasutan liiga tihti sõna armuma ja armastama, peaks end tagasi hoidma), kui ma nägin ühe oma sõbranna pilte. Ja need tunded tekkisid vaid ühel põhjusel. Ta vaatas pildil oma kaaslast pilguga, mida ma saan kirjeldada vaid kui reaalset huvi. Ja ma olin reaalselt kade. Ja see on märk, et kas ma olen max üksik ja mulle hakkavad varsti jälle absoluutselt kõik inimesed meeldima, kes isegi korraks minu suunas killukese headust heidavad, või on see märk, et mind ümbritsevas maailmas pööratakse üksteisele liiga vähe reaalset tähelepanu. Me kuulame vaid selleks, et meid kuulataks. Me segame üksteisele vahele, et meie kõla ja lugu oleks maailmas natuke enam, kui teiste oma.

Aga minu üksik olemisel on paar head külge. Kuna ma tegelikult ei taha üksi olla, ei ole vist kunagi tahtnud ja vahel harva isegi õnnestub mitte üksi olla ajutiselt, siis ma üritan olla parem. Ma reaalselt üritan olla parem. Aga arvestades, et mu aju tuletab mulle umbes korra veerand tunni jooksul meelde, mida kõike ma valesti teen ja ma tean, et see ei ole kõik, siis ma vist olen väga kohutav inimene. Ja jah, ma tean, et mul on väga ebarealistlikud standardid. Üks lonks, et maitsta siidrit ja ma juba kirjeldan sind kui joodikut. Üks väike kirjaviga ja ma juba süüdistan sind kirjaoskamatuses. 2 kuud minu elu rikkumist lihtsalt kõigega, mida sa teed ja ei tee ja nimetan sind Paksuks Troglodüüdiks. Aga arvestades, et ma kogu aeg parandan ennast just siis, kui ma ajutiselt üksik olen, siis ehk peakski ma hakkama üksindusse ja eneseparandusse suhtuma kui tangensigraafikusse. Paranen ja olen sotsiaalne, kuni te mind üksi jätate ja siis leian, et olen sattunud pluss lõpmatusest miinus lõpmatusse ja hakkan jälle üles ronima. Läbin null-punkti ja te naasete. Ja nii kuni aegade algusest aegade lõpuni.

Mulle helistati täna jälle. See kutt, kes üritab (nüüdsest loodetavasti üritas) mind Ameerikasse  raamatuid müüma saada. Nüüdseks olen talle juba vähemalt neljal korral ei öelnud. Ma loodan, et minust hoolimine on talle lihtsalt töökohustus, sest muidu tundun ma nagu totaalne **** (see ei ole nimi. see on väga kohutav roppus). Ma olen ikka veel pettunud selles neius, kes talle mu numbri andis. Ma olen tema osas muude asjade osas ka pettunud, aga ma ei hakka praegu juurviljaluse osas kiruma. Aga jah, nii kui ta ütles mulle oma nime telefoni teel, mu motivatsioon selles vestluses osaleda kukkus nulli. Ma küll ilusti vastasin kõigile ta küsimustele ja üritasin minimaalsel määral viisakas tunduda, aga püha müristus, see ei ole normaalne. Kui mitu korda ma pean kellelegi ei ütlema. Ma ei taha teha asju, mis mulle ei meeldi. Ma ei saa aru inimestest, kes kurdavad oma töö või millegi muu üle. Tööst rääkides.

Kes veel ei tea, siis ma töötan lauamängupoes. Parim otsus, mis ma viimastel aastatel teinud olen. Võib-olla parim otsus Tartusse kolimise järel. Ja viimase aasta jooksul on juhtunud nii palju maagilisi asju. Ma olen vabatahtlik ühes parimas organisatsioonis, millega olen kokku puutunud. Ausalt MVP'd igaüks ja kõik. Ma olin lõpuks "ametlikult" suhtes. Ma tulin õigusteaduskonnast ära. See oli ausalt maagiline moment. Justkui lükkasin südamelt ära kivi, mis oli sinna tolmu koguma jäänud. Oleks pidanud kuulama nõuannet, mis mulle anti Pirogovi platsil kahuri otsas istudes. Oleks pidanud ka kuulama lasteaias väidet, tee seda, mis sulle meeldib. Aga tulles tagasi töö juurde. Mul on liiga palju sõpru/ tuttavaid/ muid olendeid, kes vihkavad seda, mida nad teevad. Ma ei tea, miks nad seda siis teevad. Ja kui keegi teist ütleb raha, siis tänapäeval on nii palju erinevaid võimalusi raha teenida. Müü neer ära ja leia omale inspiratsioon ja midagi, mida sa teha tahad. Siis teeni nii palju raha, et sa saad uue neeru osta endale. Aa, ja palun ärge rääkige mulle, kui palju mul on vedanud, et ma leidsin omale töö, mis on mu hobiga seotud. Ma leidsin endale hobi, armusin sellesse ja tegin kindlaid otsuseid selle arendamise suunas. Ma olen aasta aega olnud vabatahtlik, kelle peamine tegevusala on lauamänguõhtud, ma suunan oma õpinguid nii palju kui võimalik, et see oleks lauamängumaailmaga seotud. Ja nüüd ma töötan lauamängupoes. Ma üritan kogu aeg leida inimesi, kes minuga mängiks, kes mulle mänge õpetaks ja väga suur osa mu ajast kulub sellele, et mänge õppida ja tekitada juurde inimesi, kes minuga ja teistega mängiks. See ei ole vedamine, see on suunatud pingutus. Ja natuke aitas see, et nad otsisid sel ajal uut inimest, kui ma otsisin uut tegevusala enda ellu.

Minu ühiselamus elas üks noormees, kes enam ei ela. Ausalt, see ei ole tema vastu suunatud. Sügav kaastunne lähedastele ja vähem lähedastele, kes kurvad on. Igal juhul kutt jõi end silmini täis, ei saanud ühikauksest sisse ja läks kuhugi Raadi kanti, kus ta ka oma elu jättis. Minu point on selles, et ärge hoiatage mind. Ma olen kolme aasta jooksul ühe korra oma ühikakaardi "mujale" unustanud ja pidin kõrvalmajas käima - ehk tugiüksus on teada. Ma olen kolm aastat kulutanud, et luua omale Tartus sõpruskond. Keegi ikka laseb mul tema kodus pohmaka välja magada. Ja kui see ei leia kedagi sellist, siis ma läheks vähemalt Rüüti tänavale "surema". Kui olukord täiesti **** läheb, siis keegi ikka mulle kiirabi kutsub. Kuigi kutt oli arst ja mida ma nende olendite kohta kuulnud olen, siis mind hämmastab, et mõni neist üldse elus on. Ausalt ka. Võib-olla on alkoholi karm tarbimine ja arstiks saamine omavahel seotud, aga võib-olla see seletaks, miks mulle tundub, et arstid on kõik väheke kummalised.. Ja kui kõik muu põrub, siis ma olen leidlik noormees ja pole veel kordagi surnud ja ei kavatse nüüd ka sellega tegelema hakata.

Ja kui te arvasite, et mu suhtel on veel võimalus (mingi aeg te muust ei rääkinudki, aga nüüd jah vaikus tekkinud), siis see lõik hävitab selle. Mis on tegelikult väga kurb, sest ta on üks vähestest inimestest, kellele ma päriselt ütlesin, et ma armastan teda. Aga pmst arutasime seda, et kui ta naaseb, siis ma jälle piinlen mingi aja, sest mul max raske asjadest ja inimestest üle saada.
Tema: "endiselt juhin tähelepanu, et sa ei pea mind isegi nägema!"
Mina: "ma ei näe neid teisi ka, kes mind ikka veel kummitavad "
Tema: "****** (nimi) ikka kummitab?"
Mina: "jup.. igapäevaselt"
Tema: "ma mõtlesin et minuga olles said temast üle??"
Ja see on koht, kus ma otsustasin valetada. "Saingi". Aga vist ei saanud. Vist ei ole ikka saanud. Võib-olla lihtsalt tundus, et sain. Mu emotsioonid on tõesti väga palju vaibunud, aga igakord, kui näen kedagi, kes kasvõi natuke teda meenutab, siis näen teda ja siis saan aru, et see pole tema. Tema öeldud asjad käivad minuga kaasas ja igakord, kui ta jutuks tuleb, jätab mu süda löögi vahele. Võib-olla on asi selles, et ta on ainus inimene, kelle kohta ma olen ideaalne öelnud.

Lõpumärkmed:
"Loodame, et 2017 viimased 3 kuud on plot-twist, mida te oodanud olete." Mida? Ei. Ei looda. 2017 on siiani olnud imeline. Kõike head on juhtunud ja ei taha midagi muud.
Loodame, et järgmine sissekanne tuleb vähem kui 200 päeva pärast.
Kas on midagi, mida te teada tahate? Midagi, millest kuulda tahate? Andke niisama tagasisidet ka.
Aga teile nagu alati:
Naerata, elu on tegelikult tükk maad värvilisem, kui see paistab.

Järgmise korrani
Janus Pinka 30. oktoober 2017

Sissekanne nr. 271

Päevad kuni 1363
"Oi elu."

Terekest. Mina jälle siin. Põhimõtteliselt viilin kohustustest kõrvale, jälle. Aga ma ei ole teile ka päris kaua kirjutanud. Aga alustame algusest.

Päevamõtted:
Mulle tundub, et te reageerisite mu eelmise sissekande osas natuke üle. Võibolla reageerisin mina oma eelmises sissekandes maailma osas natuke üle. Aga jah.. On mõned asjad, mida te peaks teadma. Esiteks, mitmed teist olid selle sissekande osas kurvad ja andsid mulle sellest teada. Ma ikka veel ei ole päris kindel, kuidas see, et ma tean teie kurbusest, mu maailma paremaks teeb.. Teiseks, see blogi on ikka veel minule ja vaid minule. Kui sa seda loed, siis minu arust sa peaks loobuma õigusest negatiivselt reageerida, sest sa tungid minu privaatalasse ja loed minule mõeldud asju. Kasutan ikka veel seda saiti, et enda peast asju välja saada. Kolmandaks, mitmed teist üritasid mind "ümber veenda".. Ma olen veendunud, et ma olen manipuleerimatu. Ma olen teinud peaaegu kõik endast sõltuva, et olla kuulikindel ja teen seda edasi. Ma ei valeta ja mul pole saladusi. Üks selle põhjustest on see, et te ei saa minu sõnu minu vastu väänata. Ma manipuleerin avalikult, sest see on samal ajal meeletult meeltlahutav ja annab mulle mingi võimu, mida muidu pole. Neljandaks, kui sa ei taha selliseid asju lugeda, siis ära ava seda blogi või tee nii, et mul poleks põhjust selliseid asju kirjutada..

Kalli. Olin Pärnus. Oli ülesanne, kellelegi kalli teha. Ma ei suutnud. Mingil siis loogiliselt tunduval põhjusel ei suutnud ma minna ja võõrale teismelisele neiule kalli teha. Kuni lõpuks mulle valiti mingi suvaline tšikk, kellele ma tegin kalli. (Ta oli teismeline neiu..) Aga nagu, mis toimub.. Kallid on ju mina. Mina olen ju kallid. Ma ei ütle mitte kunagi kallist ära ja julgustan teid kõiki kogu aeg mind ja üksteist kallistama. Lisaks sellele, et see niisama mulle meeldib, on see teaduslikult hea. Oleks ka õige aeg see meie kultuuri tuua. Ma ilmselt ei unusta kunagi ära seda, kui seisin Raekoja platsil pangaautomaadi järjekorras. Olin kolmas ja seisin automaadist ligikaudu 10 meetri kaugusel ja minust 2-3 meetrit eemal oli järjekorras neljas inimene. Hämmastaval kombel see süsteem töötas. Kõik järjekorras olijad hindasid süsteemi ja ootasid oma korda. Inimesed reaalselt kõndisid meie vahelt läbi ja siiski järjekord püsis. Aga miks mitte vähendada neid meetreid. Ma küll nüüd ei ütle, et me peaks kõik koos automaadist raha välja võtma, aga ülejäänud inimesed järjekorras võiks üksteisele kalli teha. Võib-olla meeletult halb näide, aga mu point on, et me peaks üksteist enam katsuma. Alustagem sellest, et kallista homme mingit täiesti võõrast inimest.

Söök. Eelduslikult oled sa näinud seda reklaami, kus keegi on "pahas" tujus ja ta elu tehakse paremaks sellega, et ta sööb ära snickersi. Mul vist on sama loogika. Aga nagu üldiselt toiduga. Kui mul on kõht tühi või on täidetud mitte ihaldusväärse toiduga, siis ma olen ikka eriline ***. Olen vähemalt viiel korral "testinud" seda loogikat. Kui ma ei ole midagi söönud, siis ma olen justkui kade armukade kirvemõrvar. Ma olen tavapärasest veel halvemas tujus. Ja siis ma söön midagi ja kõik normaliseerub. Ma ei taha seda, mis on sinu. Ma ei taha sind ennast. Ma ei taha sind "kõrvaldada". Aga sageli ma ei suuda süüa. Mul on vaja kedagi, kes mind toidaks, aga ma ei tohiks teda vihata, mis on keeruline, sest ma ju pole söönud kuni ma temaga kohtun. Aga seda rolli võite te alati ise täita. Igaüks teist. Kui ma tundun väheke tujukas, siis anna süüa mulle. Isegi kui see ei aita mu tuju, siis minu figuuri arvestades iga toit on pigem kasulik. Või vähemalt ütle mulle, et ma sööks. Iga kord, kui ma räägin armastusest, anna süüa mulle. Iga kord kui heidin, anna süüa mulle. Iga kord, kui ma pole päris mina (see peaaegu rõõmus kutt), anna süüa mulle.

Paradoksaalne. On üks inimene, kes ilmselt isegi loeb seda lõiku. Kui mitte ise, siis keegi teist saadab talle selle lõigu. Mitte, et ma seda tahaks, aga ma lihtsalt tean teid. Ah jaa, ja 99% teist isegi teab, kellest on jutt. Kellest muust ma ikka räägiks. Igal juhul ta on paradoksaalne. Absoluutselt kõik tema osas on viimasel ajal must ja valge. Mitte must või valge ega isegi hall vaid just must ja valge. Ma üritan leida võimalust teda vältida ja võimalust temaga koos olla. Ma ei tahaks temast kuulda, mõelda ega rääkida ja samas ma tahan temast kuulda, mõelda ja rääkida. Ta tundub samal ajal ideaalne ja ka kõige vigasem. Teda ei ole mu elus, aga ma näen teda kogu aeg. Ma olen teda näinud oma mõtetes ja teistes inimestes enam kui teda päriselus. Ja see on hirmus. Justkui päriselu jump scare'id. Ja kõige hullem on see, et ma ei oska teda liigitada. Ma ei oska teda kategoriseerida või kuhugi oma hierarhiates paigutada. Ja see on nii häiriv, sest kõik teised sobituvad mingilgi määral süsteemi.

Androgüünsus. Rääkides suutmatusest lahterdada inimesi. Androgüünsus on minu üks viimase aja suurimaid probleeme. Kevad sulas välja ja Tartu täitus androgüünidega. Ma ei suuda otsustada, kas nad on üks või teine ja siis ma ei saa neid lahterdada. Sest kuigi ma olen ikka veel oma kummalise seksuaalsusega ehk kõigil on võrdne võimalus, siis ma otsin erinevatest sugudest nii erinevaid asju. Ilmselt kasvatuse või väga äärmisel juhul evolutsiooni tänul, meeldivad mulle ühe puhul ühed ja teise puhul teised asjad. Sageli on need aga vastandlikud. Ja siis ma seisan keset Raekoja platsi ja mõtlen, kas see omadus selle inimese puhul on hea või halb. Täiesti suvaline inimene, üks seitsmest miljardist, keda ma ilmselt nkn kunagi enam ei kohta. Ja ma ei suuda teda panna lahtrisse. Ei tea, kas ta peitumine salli ja mütsi varju on minu jaoks nunnu ülesanne tema elus päike paistma panna või peaks ma karmilt üritama temas äratada täkku, kes vallutaks maailma. Jube seksistlik, ma tean. Aga see on see, mis mulle meeldib. Ma ei ütle, et teisiti on vale või peaks olema keelatud, aga minu maitse see pole ja see, kas on teisiti mind ei häiri.

Punane. Mu lemmikvärv. Aga tegelt ma tahtsin rääkida punapeadest ja verest, kahest asjast, mida sageli punase värviga seostatakse. See on võibolla mustrite otsimine ja kui leian, saan tõestust oma teooriale. Aga igal juhul, mulle meeldivad punapead ja inimesed, kelle veregrupp on A+. See ei välista muidugi teisi. Aga mitmel korral olen leidnud endale meeldiva inimese ja siis kunagi hiljem saanud teada, et ta kuulub vähemalt ühte neist gruppidest. Üks muidugi paistab enam välja kui teine, aga siiski. Internet võimaldab inimesega suhelda väga pikalt enne kui teada saad, et ta on punapea. Ja veregrupi teada saamine võtab sageli veelgi enam aega. Aga jah, suhtled kellegagi ja ta tundub tore ja saad teada, et ta on A+.. Siis suhtled kellegagi ja saad teada, et ta on 0 ja oled nagu, okei, võibolla. Aga siis tuleb keegi, kes on B ja nagu üldse ei klapi. No muidugi saab inimese moodi asjadest rääkida ja koos lahedad olla, aga seda klikki nagu pole. Ja siis astub tuppa veel keegi, kes on A+ ja punapea ja maailm jääb vaikseks ja seisma ja seal ta seisab justkui inglina. Ja kohe on justkui mingi kummalise jõu läbi klikk olemas. Ah jaa, mulle meeldib punapeade puhul enam nende iseloom kui välimus, aga nende välimus on ka peaaegu alati parem kui teistel.

Mina. Kogemata sattusin sirvima enda paari varasemat blogi sissekannet. Absoluutselt mitte midagi ei ole muutunud. Või noh, tegelt on nimed muutunud ja mõned numbrid ka. Aga see on ka kõik ja kuna ma blogis nimesid enam ei kasuta, siis pole suht mingit muutust. Ausalt, ma saaks võtta mingi lambise sissekande aastast 2015 ja selle praegu avaldada ja te ei leiaks erinevust. Viskan pärast seda ka muid asju teie suunas, sest 99% sellest on ikka veel tõsi. Muutumatuse tõestuseks viskan siia 4-lõigulise katke (jah, see sissekanne oli pikem) sissekandest 219:

"Ühikaelu. Ma olen enam kui 8 kuud koos elanud kutiga, kellest ma ei tea mitte midagi peale kõige üldisema. Ma tean tema nime, mida ta õpib ja millega ta igapäevaselt meie ühises toas tegeleb. Tean vaid seda ja ei midagi muud. Me räägime teineteisega ühe sõna päevas. Kui ma ärkan, siis ta magab, ma olen viisakas ja ei ärata teda, et temaga rääkida. Kui ma koolist naasen, teda ei ole. Ja siis kui ta tuleb me ütleme "hei". Vahel kui ta alles esikus on ja mind ei kuule, kordan ma end viisakusest, aga see on harva. Siis kui tal midagi vahel pahasti läheb, siis ta ropendab, aga seegi pole mulle suunatud. Ja mina vaid naeran, kui internetis midagi huvitavat on. Kunagi oli nii, et kui teine aevastas, ütlesime "tervist" aga nüüdseks on seegi kadunud. Ma ei tea temast mitte midagi. Aga see ei ole asi, mis mind häirib. Mind häirib toatemperatuur. Ma elan ahjus. Mul on 99% ajast palav. Ja see üks protsent on neil kummalistel aegadel kui aken on piisavalt kaua lahti olnud ja õues on natuke jahedam. Ma ei saa absoluutselt mitte kunagi kasutada oma tekki eesmärgipäraselt. See on kohutavalt häiriv, kui palav seal kogu aeg on, isegi ilma mingi kütteta.

Sotsiaalmeedia. Meil kõigil on sõber, kes kogu aeg oma profiilipilti vahetab. Kui pilt nädal aega tema nime kõrval püsib on isegi hea. Enamjaolt on kõik pildid samasugused. Vahel harva on mõni huvitavam pilt ka. Need pildid ummistavad meie uudisvoogu ja ei muuda väga midagi. Aga see ei ole asi, mis mind häirib. Mind häirib asjaolu, et iga kord on iga pilt meeldinud täpselt samadele inimestele ja kommenteerinud on täpselt samad inimesed täpselt samu asju. Okei, ma tean, et inimestele meeldivad teised inimesed ja mõne pildi osas olen minagi "wow" öelnud ja like pannud.. Aga see on tibake kahtlane, kui inimesed kogu aeg samamoodi oma meeldimist avaldavad. Isegi, kui me kõik näeme, et see ei ole selle isiku parim pilt. Aga millegi pärast on nii häiriv, kui samad sõnad, samad näod ja pmst samad pildid mu uudisvoogu ummistavad.

Suhted. Siinkohal minu vanused inimesed, kes on suhtesse sattunud. Siiani on kõik paarid minu tutvusringkonnas olnud erisoost. Või noh, mingid tüdrukud on väitnud, et nad on suhtes, aga arvestades, et järgmine kord kui ma neid näen, on nende keel juba mingi kuti kurgus, siis ma sügavalt kahtlen selles. Aga eks ma olen juba vaikselt selles vanuses ka, kus tuleb rahulikumalt võtta ja pereelu peale mõtlema. Kõigest 50 aastat veel keskmiselt elada ja juba 20 kulutatud. Ja neid paare tuleb minu arust aina juurde. Ei, noh, vallalisi inimesi veel on, aga mitte nii palju kui vanasti. Mina olen ikka veel täiesti vallaline ja see ilmselt ei muutu nii pea. Kunagi oktoobris tegin lolli peaga uusaastalubaduse, et olen 2015 vallaline, aga kes ikka neist lubadustest kinni peab. Aga see ei ole asi, mis mind häirib. Mind häirib paaride suhtumine maailma. Eriti nende paaride puhul, keda ma teadsin, kui nad vallalised olid. Nimelt muutub suhtes oleva inimese maailm väga partnerikeskseks. Ma ei ütle, et nad ei peaks üksteist armastama, aga siiski. Kui ma kuulen mõtteavaldust "Mu partner on parim, ilusaim, toredaim, targeim ja what not inimene maailmas, tema teod on kõige õigemad, paremad, toredamad, lahedamad ja what not veel, tema arvab maailmast nii ja naa ja what not veel.", olen ma natuke pettunud. Peamiselt sellepärast, et ma räägin sinuga, aga kui ma tahaks tema kohta midagi teada, siis ma räägiks temaga. Teiseks, ma mõistan, et ta meeldib sulle, aga maailmas on veel 7 miljardit inimest. Enamus on unikaalsed ja milleski paremad kui sinu partner. Ja kolmandaks, ma arvan, et sa valetad. Võibolla isegi mitte tahtlikult, aga see väike sundvale, et kõik (jah, ka partner) teaks, et sa armastad vaid teda ja ei kedagi muud ja sa isegi ei mõtle, et sa tahaks kedagi sõrmeotsagagi puudutada, sest see on nii vale ja nõme, kui sa vaid temaga ei ole.

Saladused. PIN-koodid, pangakonto parool, näoraamatu ja säutsuja salasõnad, millise kivi all koduvõti peidus on ja mis kõik veel. Ilmselgelt tuleb sellised asjad enda teada hoida, sest inimesed võivad nende kaudu sulle ebaausalt liiga teha. Aga see ei ole asi, mis mind häirib. Mind häirib see, et inimestel on kõik saladuses. Ma vihkan olukorda, kus keegi ei julge midagi öelda, kartes, et ma kasutan seda kuidagi nende vastu. Olgem ausad, kui ma saan sinuga vaid ilmast ja viimase 5 minuti sündmustest rääkida, siis ma võin ka sinuga rääkimata olla. Ma vahel kardan, et teil ei olegi saladusi, vaid te olete ajudeta inimmass, sest kui ma kuulen lihtsatele küsimustele enam kui 50% juhtudel vastuseks "ma ei tea", siis ma võiks sinuga mitte rääkida. Kui ma küsin sult termodünaamika 2. seadust ja sa ei tea, siis ma andestan. Mina ka ei tea. Aga kui ma küsin sult, mis muusikat sa kuulad või mis filmižanrid sulle meeldivad ja sa suvalise näite asemel kasutad väljendit "ma ei tea", siis mina ei tea, kas ma tahan sinuga vestelda. Jah, kui ma sinuga normaalselt rääkida ei saa, siis ma ei taha üldse."

Panen ka 2 lõiku aastast 2014. Seekord sissekanne nr. 148:
"Me kõik tahame midagi öelda. Olgu su südamesoov seista Saku suurhalli katusel ja karjuda, et käi persse ****** ***** või keskerakond või eesti natsionaalsotsialistlik partei. Põhimõte on ju arusaadav. On ka need inimesed, kes tahavad ilusale punapäisele tüdrukule öelda, et nad armastavad teda. On ka inimesi, kes tahavad rääkida, mida nad sõid eile hommikul ja kellega laupäeva varahommikul plaanis jooma minna on. Olenemata, kes sa oled, kus sa oled, kellega sa oled tahad sa midagi öelda. Aga samas ei taha keegi meist kuulata. Meil on suva, mida teised räägivad. Vahel jätame me isegi midagi meelde, aga suurel määral meid ei huvita, mida teised öelda tahavad.

Minuga juhtus see keset suve. Tegin endale blogi. Kunagi oli sellel mingi hull diip mõte ka, aga enam-jaolt tegin ma selle selleks, et ma saaks midagi öelda. Ja siis julgus kasvas. Nagu väike laps kombib piire. Kas ema tuleb kallale, kui ma üle jõe lähen? Ei tulnud, nii et proovime veel. Kuni lõpuks ema juba lubab. Aga jah, nii ma kompisin neid lubatuse piire. Ja nüüd arvan ma, et ega tegelikult siin ju piire ei ole. Kui vaja, siis ma võin rääkida oma kõige mustemaid mõtteid ja mida kõike veel. Siis on veel väike hirm, et mida teised arvavad. Aga siis ütles ema, et ma olen loll ja sõbrad, et ma olen imelik ja väidetavalt ******** ei koti, et ma teda maha teen ja kuna sellega minu lugejaskond enamvähem piirdub, siis ei ole ka seda hirmu enam. NSA ja KAPO ka kõike seda läbi lugeda ei viitsi ja ega ma midagi hullu ju ei tee ka. Nii et vanglat ka ei karda. Järelikult võin siin ju öelda, mida iganes soovin ja kuna lugemiste arv mind nii väga ei kõiguta, siis pole ju ka hullu."

Ja 3 lõigukest aastast 2013. Sissekanne 83:
"See nädal on väga tihe olnud. Ja tegevustest pole puudust olnud. Küll aga on teisi häirinud minu olemine facebookis. Andke andeks, aga ma olen kergelt fb chatist sõltuvuses. Ma olen nõus osalema samal ajal ka päriselu vestluses, ma olen nõus tegema enamus asju ja see väike sõnum ei tee ju kellelegi halba.

See ei ole küll tänane mõte, aga ikkagi. Muusika. Oli siis koosistumine ja pandi minu jaoks tundmatu lugu mängima ja mõned inimesed ümisesid ja laulsid sellega kaasa. Ja siis jõudsin ma järeldusele, et mul puudub täielikult muusikastiil. Ühel hetkel kuulan ma eesti muusikat, siis soome metalit ja siis filmide soundtracke. Ja see on täiesti hämmastav asjaolu. Aga ma ei tea tavalisi omavanuste laule nagu üldse...

Ja sa häirid mind natuke, mu armas ja südamelähedane lugeja. Ma kirjutan sulle, et anna mulle nõu, kas ja mida ma tegema peaks. Sa lausud mulle vaid, et sa lugesid mu blogi, ent sa ei anna mulle nõu. Kas ma peaks võtma oma küsimuste vastuseid ei'na, sest te ei vasta või jah'ina, sest vaikimine tähendab nõusolekut? Mul on niigi inimeste mõistmisega raskusi, ärge tehke seda minu jaoks veel hullemaks."

Midagi natuke värskemat ka. 3 lõiku sissekandest 250, mis oli siis 2016. aastal:
"Käisin Tallinnas. Keegi teist ei tahtnud minuga kokku saada. Pole hullu. Saingi õega enam aega veeta. Käisime kinos (ma olin ainus inimene, kes vaatas filmi algusest lõpuni), mängisime tennist ja sõime jäätist ja tegime üldse mingeid imelikke asju, mida õed-vennad teevad. Ühel õhtul siiski leidsin momendi (loe: ~8 tundi keset ööd), et käia sõbrannal külas. Ülikerges joobes ja sooviga vaid kõigile kõige paremat teha, tekkis idee "Project Happiness". See tundus sel hetkel kõige parema ideena ever, sest sest see lõi aluse, et kõik saab korda, kõik tundub hea ja armas ja võrratu. Ja vähem kui 24 tundi hiljem, nentisime me mõlemad, et see projekt kukkus haledalt läbi ja võib olla kõige kohutavam idee inimkonna ajaloos. Ja kuna ma olin omadega niivõrd segases olukorras, ei tegelenud ma sellel Tallinna visiidil isegi D&D'ga.

Ja nüüd olen ma ~Jõgeval. Vanemad ütlesid mulle tsau ja jooksid minu masendunud oleku eest minema. Kõigi lootuste kohaselt tulevad nad ikkagi uuel nädalal tagasi. Vaid ülekaaluline ärahellitatud kiisu ei suutnud minust eemale joosta (söök ja paitavad käed on ju ikkagi minul ka olemas). Aga kui sina leiad, et sa tahaks midagi teha. See ei pea olema midagi suurt. Ehk tahad minuga lauamänge mängida või mingi maja katusel päikesetõusu vaadata. See ei pea ka olema midagi väikest. Ehk tahad lauamänge mängida või mingi maja katusel päikesetõusu vaadata. Peaasi, et see oleks minuga ja midagi, mis mulle meeldiks, näiteks mängime lauamänge või vaatame mõne maja katuselt päikesetõusu. Kõik pakkumised on oodatud ja ehk me isegi mängime lauamänge või vaatame mõne maja katusel, kuidas päike tõuseb.

Mingi aeg oli jaanipäev ja sellega seonduvad üritused. Ja kui välja jätta asjaolu, et ma ilmselt mingit seadust tahtlikult rikkusin, et ma inimestele vb kogemata haiget tegin, kõige kohutavamat improv teatrit nägin ja enesele teadmata jätsin ühe noormehe tuttavatele mulje, et ta on "alternatiivsete" maailmavaadetega, oli isegi täiega tore. Sain lauamänge mängida ja kohtusin ideaalilähedase inimesega. Hüppasin esimest ja ilmselt viimast korda üle jaanitule. Suutsin ka end niivõrd täis juua, et ülejärgmisel päeval oli ikka veel paha olla. Ja see võtabki enam vähem kõik kokku, mida ma arvan, et te ei tea, aga tahate teada. Kui ma eksin, anna teada. Kuigi me mõlemad teame, et sa ei tee seda."

Tsitaadid. Vahel ma ütlen lahedaid asju. "ausalt, vahel sa tundud imeline ja siis sa hakkad mingit jama rääkima"; "tra, sul on võimalus olla mu lemmik inimene, kes mulle ei meeldi"; "Uudishimu tappis kassi ja ilmselt tapab minu ka"; "Mul on lõpuks tantsupartner, keda ma ei vihka ega ei armasta, see on täiega tore." Muudel teemadel, mu psühhiaater kirjutas mulle välja kõige kangemad antidepressandid, mida ta välja kirjutada saab. Ah jaa, te kõik küsite, kas mu päevas oli midagi toredat. Aga pärl sõnnikuhunnikus ei tee sõnnikut olematuks.

Lõpumärkmed:
Peaks teile vist tiba tihedamini kirjutama.
Kui teil on küsimusi või ideid, millest ma rantima peaks, andke teada.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest su elu ei saa olla nii keeruline kui minu oma.

Järgmise korrani
Janus Pinka 16. aprill 2017

Sissekanne nr. 270

Päevad kuni 1346
Mina..

Hey. Kunagi ütlesin, et blogin vaid siis kui on sitt päev, sitt tuju või muud moodi mitte hea aeg. Ja see on mu tänase päeva teine sissekanne. Oh, kas te ei leia, et need on õnnelikud ajad..

Päevamõtted:
Ma tahaks kaduda. Mitte kauaks. Mitte kaugele. Aga kaduda. Tahaks lihtsalt eemale kogu sellest pasast. Eemale absoluutselt kõigest. Tahaks eemale koolist, trennist, sõpradest, "sõpradest" ja kõigist muudest "kohustustest". Aga ma ei tea kuhu ja kuidas. Aga ma tahan eemale. Ma küll ei ole päris kindel, kuidas või miks, aga ma tahan ennast leida. Leida elus mingi eesmärk. Aina enam ja enam on mul tunne, et ma lihtsalt olen. Tiksun oma sekundid päevas ära ja siis on järgmine päev, kus sekundeid raisata. Kõigil peale minu on mingi elu. Mingid plaanid, ideed, tegevused, rõõmud, midagigi. Ja siis olen mina. Ja aina enam ja enam ma mõtlen reaalselt kaduda. Võtta ühel päeval oma seitse asja, kaotada ära kõik, mis muu on. Kustutada jäljed, et olen kusagil olnud, kustutada/ deaktiveerida kõik oma interneti kontod ja lihtsalt minna. Kuna mul mingeid ellujäämisoskusi ei ole, siis ilmselt küll sureks mingi suvalise silla all Poolas pussitamise tagajärjel, aga mis seal ikka. Vähemalt tegin midagi omapärast..

Ma ei vaja sind ilmselt oma ellu. See kahtlus seal on sinu osas. Mõnda teist ma ehk vajan ka, aga enamikku mitte. Vähemalt mitte praegu. Esiteks, väga paljud teist on minu nägemist mööda ikka erilised türblid. Mul pole õrna aimugi, kuidas see teil on, aga mina näen teid oma vaimusilmas peamiselt selle alusel, mida te ütlete või teete. Ja ma ei suuda unustada. Ma usaldan ja andestan kergelt, aga ausalt vahel võiks te v***u käia. Iga kord, kui ma sinust mõtlen, siis esimese asjana näen kõike halba, mida sa teinud oled. Iga kord, kui sa kasvõi naljaga mind solvanud oled. Iga kord, kui su sõbralik müksamine on minu jaoks ebameeldivalt tugev olnud. Iga kord, kui sa valetanud oled. Iga kord, kui me üksteist vääriti mõistame. Iga kord, kui.. Mõne puhul on see väikene sosin teises toa otsas. Mõne puhul, aga seisavad su kujutused mu vaimusilmas 50-kesi ja karjuvad mu peale. Ja ma ei vaja seda enda ellu. Mu elu on siis ka sitt, kui sinu paska seal pole. Ma ei ole üldse kindel, kas mu elus on kedagi, kellel oleks muljetavaldav roll, aga kes ei oleks mu vaimusilmas ülemäära negatiivne. Ma lihtsalt ei viitsi enam teie pasaga tegeleda. Ja tulles tagasi, kas ei oleks mitte meil mõlemal lihtsam, kui ma kaoks. Ei oleks mind, keda solvata, ja ei oleks sind, kes solvaks.

Kahe erineva mündi erinevad küljed. Ma vaatan inimesi enda ümber. Te tahate maailmast ja ka mingil määral minust midagi muud, kui mina teist ja maailmast. Sa elad roosamanna maailmas ja naudid elu, naeru ja kõike muud. Ma elan mustas kaootilises maailmas ja tahan ära kaduda. Sa tahad, et ma oleks midagi, mis ma ei ole. Ma tahan, et ma oleks midagi, mis ma ei ole. Aga meie soovid välistavad üksteist. Üks ei saa olla, kui on teine. Jookseme mööda maailma, otsides midagi, mida ei ole. Raiskame üksteise aega. Ütleme, et meil ongi imelised 3 aastat. Kuid, kui mul on sinuga vaid 3 aastat, siis kas sellel on üldse mõtet? Ma tahan ju ikkagi lõpuks olla kellegagi suurema osa oma elust. Kuid kui see ei ole sina, siis miks ma peaks aega sinule kulutama. Ma saaks ju otsida teda ja sina enda teda. Ja siis me ei raiskaks aega üksteisele. Me ju nkn ei sobi kokku, sest me oleme kahe erineva mündi kaks erinevat külge..

Põhimõtted. Ma elan must-valges maailmas ja otsin kedagi, kes on minuga sama värvi. Kui sa valid küsimuses kassid vs. mingi loom (absoluutselt vahet ei ole, mis loom), midagi muud kui kassi, siis sa ei meeldi mulle. Kui sa eelistad mingit kooki meekoogile, siis sa ei meeldi mulle. Kui sulle ei sobi, et ma kuulan Taylorit, joon meeletult piima ja mängin veel enam lauamänge, siis sa ei meeldi mulle. Kui sa paned WC-paberi rulli valepidi riiulisse, siis sa ei meeldi mulle. Kui sa oled valekäeline, siis sa ei meeldi mulle. Ja selliseid väikeseid mõttetuid põhimõtteid on vist absoluutselt kõige osas. Ja seetõttu sa ilmselt ei meeldi mulle. Sa võid siiski olla piisavalt suurte heade omadustega, et ma talun sind ja tahan sinuga aega veeta, aga siiski sa ilmselt oled vaid periood minu elus.

Minuga ei ole kõik okei. Mul on rohkem vigu, kui ma jõuan kokku lugeda. Mul on pihutäis vigaseid organeid, mu aju on totaalne kaos täis sundmõtteid oma ja teie vigadest, alustades häirivate pisiasjadega ja lõpetades enesetapumõtetega. Ma võtan rohtusid, et midagigi korda saada, aga asjad liiguvad pigem just vales suunas. Samas, kas ja kui palju oleks hullem, kui neid tablakaid ei oleks? Minuga ei ole kaugeltki kõik okei ja te ei tee seda üldse lihtsamaks. Ma ei taha elada (osaliselt teie tõttu) ja ma ei taha surra (osaliselt teie tõttu), nii et ma lihtsalt olen. Olen, aga kaugeltki mitte okeilt.

Lõpumärkmed:
Pea meeles, et ma ei suuda unustada. Kõik, mida sa mulle ütled, võib mulle meelde jääda. Mul on peavalud, (ilmselt) seetõttu, et mu aju üritab liiga palju teist mõelda. Kui sa mu mõttesse sajad, siis on seal kõik, mida sa oled öelnud, teinud. Ja kui seal on midagi halba, siis on see igavesti seal. Sa ütled mulle ühe korra halvasti ja ma kuulen seda iga kord, kui sinust mõtlen. Ausalt öeldes ei taha paljudest teist enam mitte iialgi mõelda.
Ja ärge üritage mind ümber veenda.. Millal ma viimati teie nõuandeid järgisin?
Ma ei mäleta, millal ma viimati tegin midagi määravat, mis oli minule kasulik, aga manipulatsioonita.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest sinu elu on ilmselgelt parem kui minu oma.

Järgmise korrani
Janus Pinka 30. märts 2017

Sissekanne nr. 269

Päevad kuni 1339
Here we go again..

Hey. Mina siin. Neljapäeva hilisõhtu ja mu pea on jälle risti-põiki mõtteid täis. Kõiki ma teiega jagada ei saa. Kui ma suudan jätta mulje, et kõik on okei, siis äkki hakkan ise ka seda uskuma. Aga tegelt päris suured asjad on minu ümber keerlemas. Keegi ütles mulle, et ta loeb mu blogi. Aga mitte midagi muud. Mitte, et kas see on hea, halb.. Mis on hea, halb.. Nii et justkui ma peaks temaga arvestama oma blogis. Aga ei. See blogi on ikka veel teoorias ainult minule, hoolimata sellest, et ma seda kogu aeg jagan ja ligikaudu 100 inimest seda aeg-ajalt ka loeb.

Päevamõtted:
Ellujäämine. Viimasel ajal aina enam kuulen väidet, et kui on loogika "tugevaim jääb ellu", siis miks on maailmas värvilisi asju ja nõrku asju. Ausalt pane endale lühike nöör kaela ja astu üle kõrge serva. See teooria ei mõtle tugevamat, kui otsest füüsilist jõudu. See peaks olema "sobivam jääb ellu". Me ei ole väga kaua kui üldse elanud tänu füüsilisele jõule. Ma ei tea vist ühtegi inimest, kes otsiks oma partnerit jõu alusel. Olen täheldanud, et pikkus, mõtted ja iluasjad (põselohukesed, naeratus ja muu) on olulisemad. Värvid. Kui sa elad paksu metsa sees ja sul ei ole vaja olla metsavärvi, et elus püsida, siis sa oled värviline, sest see paistab silma ja teised metsaolendid tahavad sinuga natuke enam järglasi teha. Kui sa oled putukas, kellel on halb maitse lindude jaoks, siis su kaitsevärvus võib olla eriliselt silmapaistev, et linnud teaks, et seda asja pole mõtet süüa ja samas ikka saad neiuputukale muljet avaldada oma kummalist värvi kitiinkestaga. Tugevaim jääb üksikisendina ellu, aga sobiv olla on jätkusuutlikum.

Armastus. Minu ümber on viimasel ajal aina enam ja enam armastust. Mitte, et see hea oleks. Alustades sellest, et ma ikka veel ei talu PDA'd. Aga ka asjaolu, et inimene, kellest ma väga hoolin, ja inimene, kelle olemasolust mul on ausalt suva, on viimasel ajal üksteise südant umbes viiel korral murdnud kordamööda. Lõpetades sellega, et te (mitte isiklikult, aga maailmana) nagu rõhutaks mulle, et ma üksik olen. (Olge mureta, ma ei ole suhteks valmis ja seda veel ilmselt väga kaua aega, arvestades kui debiilselt ma viimasel ajal käitun.) Aga jah. Inimesed minu ümber, kas otsivad armastust või arvavad, et nad on selle leidnud. Vaatan enamust teist ja mul ei ole usku. Ei noh, eks ma saan aru, et teil on inimlikud vajadused, kasvõi see, et mitte olla üksik ja õnnetu nagu mina. Aga vaadates, kui rusuvad on lahkuminekud, siis ma ikka ei saa aru, miks te seda teete. Kui ma toodaks jäätist ja veini, siis ma anuks, et te suhtesse astuks. Suhe, lahkuminek, kurbusesöömine, kasum. Aga ma ei tooda neid ja hoolin teist. Aga sageli on mul justkui tunne, et te istute autosse ilma turvavööta, lükkate pedaali põhja ja sõidate lähima seina suunas karjudes "vaadake mind, vaadake nüüd kui õnnelik ma olen." Ja siis olen mina selle seina kõrval ja ütlen vaid ha ha ha, oeh.

DnD. Ma ilmselgelt armastan seda mängu. See on ikka veel ja aina enam minu arvates maailma parim asi. Olles DM, armastan ma luua maailmu. Otsida olukordi, kus kõik on must-valge ja samas nii kirju. Ma armastan oma stiili. Ma armastan asjaolu, et veedan kümneid unetuid öid, et leida just see õige viis, kuidas kõik võiks olla. Ma ei saa leppida maailmaga, mis ei ole ideaalne. Kui midagi ei klapi, siis see ei sobi mulle. Kõigele peab olema vastus miks. Tänu fantaasiamaailmale on õnneks tagataskus alati trump, et maagia. Aga kõike ei saa ju ka sellele panna. Ma armastan unise peaga ja väikeste pauside ajal minu elus joonistada kaarte. Ma armastan lõigata ja kleepida asju, mis tunduvad lahedad. Ma armastan veeta tundide kaupa aega internetis, et leida just see pilt skeletist. Ma armastan asjaolu, et ma uurisin üle kuue tunni, kuidas peaks olema uks mõisamajas. Ma armastan, et suhe DM'ide ja mängijate vahel on nii käest ära. See annab mulle võimaluse korral, leida mängijaid. Ainus, mis mind vist häirib on reeglid. Aga DnD's on need pigem soovituslikud. Leian, et palju põnevam on, kui painutada seda, mis on lubatud. Karistada inimesi asjade eest, mida nad ei teinud ja anda preemiat teiste tegude eest. Ma armastan seda, kuidas ma DnD'st saadud oskustele leian rakendust oma päriselus.

Päevad kuni 1346
"mul juba vaikselt traditsioon karulõksudega mängida"

Hey. Raske on kahel eri päeval blogida. Ootan ära järgmise päeva ja keegi teist ei kommenteeri. Pean endale iga kord meelde tuletama, et te lihtsalt ei ole ju veel lugenud. Te ei ole näinud minu pähe, et seda kiita, laita, täiendada. Selline on elu.

Päevamõtted:
Obsessioon. See on uskumatu. Aga ma olen obsessed kahest inimesest. Ja nad mõlemad ilmselt loevad seda lõiku. Võib-olla leiavad nad selle ise mu seinalt, võib-olla suunab keegi neid siia, aga igal juhul loevad nad seda. Ja nad teavad, kes nad on. Ja ma olen neist mõlemast obsessed. Või õigemini ma ei ole kummastki neist. Ma olen obsessed ideest neist, ilmselt enam temast või temast mitte temast ja temast. Ma armastan (ja tõesti ei ole vist paremat sõna; või kui on, siis ma lihtsalt ei tea seda) neid mõlemaid kogu oma südamest. Ma armastan üht, ma armastan teist, ma armastan mõlemat. Aga väga harva korraga. Korra lööb mu südameukse lahti üks, siis teine ja siis vahel on selline tunne, et see on pöörduks, mis pöörleb miljon tiiru sekundis. Ma ei söö, ma ei maga, ma ei keskendu. Ma võin tundide kaupa istuda ja vaadata seda, kuidas värv seinale kuivab, sest ma mõtlen neist. Või selles ongi asi, et mitte neist, vaid ideest neist. Neil on kahe peale enam vigu, kui ma kokku loendada suudan, aga ma ei näe neid oma idees. Minu idee tasandil näen ma ainult nende imelisi külgi, nende silmade sära ja südametukseid. Näen vaid nende positiivseid tahke, mida on nkn enam kui vigu. Igal hommikul ärgates on nad mind minu mõtetes ootamas/kummitamas. Iga päev, iga tund, iga minut vilksatab üks neist kasvõi korraks, aga kindlasti on ta seal olemas. Iga öö, enne kui liiga hilja magama lähen, mõtlen veel temast ja temast ja neist. Ja kui olen laskunud sügavale unenägude maale, leian sealt tema või tema või nemad. Ja siis ärkan uuesti üles ja seal nad on, jälle minu mõtetes. Need mõtted on sisimas head. Kui asjad oleks nii nagu seal, siis ühiskond leiaks, et see on hea ja ilus ja imeline. Aga need asjad ei ole ju nii ja kui tuhat korda üks ja sama ilus vale peast läbi käib, siis pole see enam ilus. Justkui viirus hävitavad nad tükk tüki haaval mu aju. Asendades kõike, mis pole nemad, sellega, mis on nemad. Ma ei näe enam vaimusilmas sind minuga seal muruplatsil. Ma ei näe sind seal teki all, minu kaisus, tähti vaatamas. Ma näen teda või teda või neid. Või selles ongi probleem, et ma ei näe ju isegi neid, ma näen ideed neist. Kui ma näeks teda või teda või neid nii nagu päriselt, oleks ju vähemalt võimalus muruplatsil üksteise kaisus tähti vaadata. Aga idee nendest? See ongi vaid idee. Idee, mis on samal ajal kõikjal ja mitte kusagil. Meeletult nukker on näha optimismi nende silmades, et kõik saab olema okei. Mina olen ju olnud siin ja tean, mis juhtuma hakkab. Üritan päästa maailma ja süütan sellega kõik põlema. Uskumatult raske on elada vales, et kõik on okei. Elada lootuses, et varsti juhtub midagi, mis muudab maailma paremaks. Ja ma tean ka seda, et asi ei olegi ju üldse neis. Kui poleks nemad, siis ma haagiks selle sama idee kellegi teise külge. Ja mis on kõige hullem? Isegi pärast kõike seda. Pärast teadmist, et kõik ei ole okei ja läheb hullemaks veel. Ma ei oska, ei taha, ei viitsi seda muuta. Ma olen nõus laskma sel kõigel juhtuda. Sest äkki seekord on midagi teisiti..

Kadujad. On grupp inimesi (võimalik, et kõik peale minu), kes suudavad ära kaduda. Panevad telefoni lennurežiimile, astuvad arvutist eemale ja on kuskil, aga ma ei tea kus. Ja niimoodi vahel päris pikalt. Mõni teeb seda iga öö, mõni isegi keset päeva, mõni lausa päevade kaupa. Ja siis olen mina. Kui ma leian end olukorrast, kus ma pole kättesaadav, hakkan ma muretsema. Ma vahel kõnnin oma toolilt külmkapini ja tagasi ja selle minutikese jooksul jõuan juba karta, et maailm on minuta otsa saanud. Mul on mingi meeletu vajadus olemas olla. Mitte heaks, mitte halvaks, vaid lihtsalt olemas olla. Ma kardan, et ma jään mingist infost ilma. Ma kardan, et keegi on õnnetu ja tahab kellelegi midagi öelda. Ma kardan, et kellelgi on voodi alla peidetud kaks meetrit nööri ja mina oleks saanud olla see, kes midagi ära hoiab. Ma kardan, et kellelgi juhtus elus midagi head ja ma olin viimane inimene, kes teada saab. Ma kardan, et kui mind korraks teie jaoks olemas ei ole, siis kaob teie naeratus, katkeb teie kalli ja südametukse jääb vahele. Ma ei saa kaduda, sest mis saab siis kui ma oleks saanud olemas olla, aga mind ei olnud..

Uudishimu. Uudishimu tappis kassi. Ausalt öeldes ma eelistan kasse teile. Need kuninglikud loomad on imelised. Mu kõige lemmikum asi peaaegu igas mängus on kassid. Tegin Hearthstones kassi kaardipaki, ostsin WoW'is endale kassi, kes kaasas käib, armastan DnD's Rakhasa'd ja Catfolki. Armastan kaslasi igal nende kujul. Armastan neid pisikesi kiisusi, kes väriseval jalal mööda maailma ringi jooksevad. Armastan neid suuri tiigreid, kes suudaks maailma seisma panna. Midagi lihtsalt on kassi juures, mis on üleütlemata ilus, hea ja südantsoojendav. Võiks ilmselt loogiliselt eeldada, et ma samastun pigem enam kassi kui inimesega. Ja ka minul on uudishimu. Selle asemel, et nuusutada küünalt küsin ma inimestelt asjade kohta, mille osas ma tean 100% kindlusega, et mul tulevad sundmõtted. Ma ilmselt suren sellesse, et ma saan midagi teada ja reageerin üle või vähemalt valesti. Uudishimu tappis kassi, ilmselt tapab mind ka.

Eile käis mu peast läbi mõte, et ma võib-olla pole kohanudki inimest, kellega ma lõpuks kokku jään. (Kui selline inimene olemas on.) Me mõlemad loome praegu ilmselt lugusid, mida teine kunagi kuulda saab. Ja kunagi tulevikus.. vb see suvi või järgmine või 5 aasta pärast või 10 aasta pärast või muul ajal kui suvel.. joome me mõlemad end silmini täis, üritame ilma korraliku kaitseta (ilmselt kogemata) midagi põnevat teha. Siis leiame, et kuna 9 kuu pärast on tulemas meie isiklik katastroof meie ühendatud DNA näol, peaks me kokku jääma. Ja siis me olemegi. Kaks võhivõõrast, keda ühendab vaid meie geneetiline järglane ja üks kummaline õhtu. Võib-olla mul võiks olla mingi romantilisem kujutlus oma tuleviku partnerist. Keegi, keda tean aastaid, kellega on sisenaljad vaid meie vahel, kellest tean kõike ja kellega läbisime kogu selle romantilise kohtingute teema. Aga see ei tundu minulik. Minulik on pigem üks meeletu seiklus ja selle tagajärgedega elamine. Üks ilus naeratus, pooleliitrine rumm ja paar kummalist otsust.

Oeh. Ilmselt tuleb tänane päev huvitav. Osaliselt selle blogi tõttu. Osaliselt, sest teen vist ebamoraalse teo. Osaliselt, sest ma olen mina, kogu minu hiilguses. Ära võta mind rünnakuna. Liigi tihti olen ma märganud, et ma küsin midagi. Kas selleks, alustada arutelu, saada infot, niisama jutujätkuks vms. Ja te asute kaitsele. Ma ei taha sulle halba. Ma annan endast parima, et vältida teemasid, mis ei tee sulle head. Ja kui sa ei taha sellest rääkida, siis ära muutu passiiv-agressiivseks vaid lihtsalt ütle, et muudame teemat. Ma ausalt tahan teile vaid head. Maailm on niigi kuri ja paha ja segane. Minu teod üritavad seda natukenegi paremaks teha. Ära tee midagi, mida sa teha ei taha. Ja kui kahtled, siis järgi oma südame häält, olenemata sellest, mis saab. Uuringud on näidanud, et inimesed kahetsevad asju, mida nad ei teinud enam kui asju, mida nad tegid.

Lõpumärkmed:
Kuulsin mingit tšiki lauamängudest rääkimas ja nüüd ta meeldib mulle. Siis küsisin midagi (mitte mängude teemal) ja ta asus kaitsele ja ei meeldi mulle. Vahel on elus tasakaal.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest selline on elu.

Järgmise korrani
Janus Pinka 30. märts 2017

Sissekanne nr. 268

Päevad kuni 1327
Arvutasin natuke mööda..

Hey. Mina siin.

Päevamõtted:
Möödaarvestus. Ma ei bloginud ligikaudu kaks nädalat. Ja see kõik oli vaid ühe eesmärgiga. Ma olen jälle armunud. Aga jälle armusin ma natuke valesti. Ma nimelt ei armasta inimest, vaid ideed temast ja seda mitte just esimest korda.. Ja ma teadsin, et see tekitaks inimestes minu ümber probleeme. Peamiselt ei tahtnud ma, et mu ema muretseks. Mida ta ei tea, ei saa talle haiget teha. Also, tal nkn mingid võõrad mured, mida ta minuga jagab. "Keegi kukkus kuskil joa juures alla ja murdis oma jalad." See ei olnud mina, see ei olnud tema, see ei olnud keegi, keda me isegi teaks. Me ei ela selle joa juures ega plaani sinna lähiajal minna. Aga ometi pidas ta seda vajalikuks mulle öelda. Ja sellised "imelisi" infokilde annab ta mulle kogu aeg. Üks masendavam kui teine. Ja siis ma mõtlesin, et ma ei hakka teda kurvastama mõttega, et ma ilmselt jälle varsti murdun. Ja tulin siis täna üle pika aja koju. Rääkisime järjekordselt "imelistest" asjadest. Ja mingi aja pärast ta küsis, et kes on nr. 4. Ja siis mulle meenus, et ma juba mainisin teile, et mul on nr. 4. Ma sain aru, et ma olen teile mitte kirjutanud, et vältida teile ütlemast midagi, mida te juba teate.. Ainus vabandus on vast see, et olen ühel ööl viimase kahe nädala jooksul maganud 6 tundi või enam.

Numbrid. Number 1: ma ei julgenud selle tagajärjel 9 aastat tüdrukutega suhelda. Süüdi: vist peaaegu kõik inimesed, kes sel ajal mu elus olid. Number 2: mul tekkisid enesetapumõtted. Süüdi: mina. Ma olin ikka f**king halb inimene. Ilmselt mitte miski ei õigusta mu tegusid ja andestuski on kahtlane. Aga ma vähemalt ei mõtle sellele igapäevaselt enam. Mõned korrad nädalas kindlasti, aga mitte kogu aeg. Number 3: ma langesin raskesse depressiooni. Süüdi: mina. Ma olin JÄLLE f**king halb inimene. Ilmselt mitte miski ei õigusta mu tegusid ja andestuski on kahtlane. Ma mõtlen sellele igapäevaselt. Mõned korrad päevas lausa. Suht eranditult. Peab ikka max eriline päev olema, et ma ei mõtleks sellele. Number 4: teadmata. Süüdi: mina. Ma olen ikka f**king kummaline inimene. Ilmselt mitte miski ei õigusta mu tegusid ja andestuski on kahtlane. Aga sellel jutul on väike point ka. Ma lihtsalt tahan, et te teaks, miks ma seda kardan. Miks ma kõiki hoiatan. Miks ma teen kõik endast sõltuva, et seda vältida. Eriti nüüd, kui ma arvan, et ma tean, kes see on.

Saun. Käisin saunas. Lihtsalt kopeerin siia oma eelmise ranti:
"Saun. Teate küll seda kummalist ideed, et inimesed ronivad teatud ajaks ebaloogiliselt kuuma ruumi ja peksavad iseend ja/või teisi vihaga. Igal juhul, "hiljuti" käisin siis sõbra sünnipäeval ja selle käigus käisin ma segasaunas. Mina ja 2 imekaunist, imetoredat neidu. Ja kui see õhtu on mõnel korral (võibolla liiga tihti) jutuks tulnud, on mu vestluskaaslaste reaktsioon kuidagi kummaline. Asi on selles, et me olime alasti saunas. Kõik oli lahe ja tore ja mida kõike veel. Aga teistel (asjasse mitte puutuvatel inimestel) on sellega mingil määral probleem. Vaatame, mis variandid on saunatamiseks segaseltskonnaga.
Variant a: sul on midagi seljas või ümber. Tuletan meelde, et see ruum on juba niigi kuum. Higi (ja selles peituvad kahjulikud ained, mis sinust väljuvad) jääb sinu ja riiete vahele. Ei tundu just eriti tore alternatiiv.
Variant b: sul ei ole midagi seljas ega ümber. Teised inimesed näevad su alasti keha ja sina näed teiste kehasid. Ma arvan, et ma olin 13-aastane, kui ma "kogemata" avastasin, et internet on pilgeni täis "täiskasvanute meelelahutust" igale maitsele. Ma olen nüüd 21. Ja kuigi ma ei näe sellel kõigel mõtet ja ei otsi internetist sellist "rõõmu", siis olen ka mina ilmselt kõik ära näinud. Kui sul just ei ole midagi äärmiselt kummalist, siis ma olen ilmselt midagi sarnast näinud või on mul võimalus seda internetist leida. Samuti ei saa sa ju ka oma figuuri peita. Kui sa oled chubby-f*ck, oled sa seda igal juhul. Nii, et mida me pelgame? Ma olen kuulnud teooriat, et mehed ei "suuda ennast kontrollida". Yeah, ka mina arvan, et see on creepy. Aseksuaalse inimesena mind see õnneks/kahjuks ei puuduta. Mind paelub sinu juures palju enamat kui vaid su paljas keha.
Variant c: meeste ja naiste eraldi saun/saunaaeg. Võiks ju eeldada, et see elimineerib variandi a, aga ei. Osad "härrasmehed" istuvad ka meeste seltsis karvakasukas seljas ja vatimüts peas. Kahjuks ma ei tea, kas see ka naistesaunas nii on, aga sisetunne ütleb, et on. Samas on ka probleem sellega, kui on vaid üks saunaruum ja kõik tahtvad inimesed mahuks korraga sauna ära. Igast vaatepunktist vaadates tundub mõistlikum ju teha segasaun. Kõige kummalisem väide segasauna kahjuks, mis ma kuulnud olen, on see, et keegi saunatajatest oli suhtes. Ma ei ole suhtes olnud, nii et võibolla see muudab midagi, aga mina küll ei ole kunagi saunas midagi teinud, mida ma loeks petmiseks. Kõige lähem olukord oli, kui ma jäin mõttes olekus suvalises suunas vaatama ja juhuslikult oli mu pilk ühe neiu rindade suunas ja see ei ole kaugeltki ju petmine?
Variant d: ära üldse saunata. Aga kus seal siis toredus on..
Aga enne kui te leili lähete (pun intended), siis jah, ka mina pole metslane. Enne kui sa saunatada kavatsed, küsi teiste saunatajate arvamust ja kui mõni neist on häbelik või niisama "korralik", siis arvesta tema soovidega ja kui sa ei suuda, siis saunata temast muul ajal. Aga kui kõik saunatajad alasti segasaunaga nõus on, siis pole ju probleemi ja sellesse tuleks suhtuda nagu igasse teisse saunas käiku. Ja segasaunas on minu homoseksuaalsuse osas palju palju vähem nalju. Ja kui sul on veel mõni alternatiiv saunatamiseks pakkuda, lase tulla.."

Katsu näida rõõmsam. Mind hämmastab kui paljud inimesed tegelikult ei tea, kui katki ma olen. Pmst, ma olen varsti oma näitlemisega nii sügaval, et keegi teist ei tea enam tegelikku mind. Siinkohal mainin juba ette ära, et ma ei kavatse seda lõpetada. Kui sa hakkad mind selle osas surkima, siis mul on vähemalt 14 aastat kogemust oma valu peitmisega ja ma olen kogu oma teadliku elu aktiivselt tegelenud näitlemisega. Kui keegi ei tea, mida sa kardad, ei saa nad sind hirmutada. Kui keegi ei tea, mida sa tahad, ei saa nad sind manipuleerida. Kui keegi ei tea, mida sa tegelikult tunned, ei saa nad sind mõjutada. Aga teie. Kõndisin siis mööda Laia tänavat kodu suunas ja nägin elu. Stripiklubi ees olev hämmastavalt viisakas ja ootamatult kaine eksinud meesterahvas, näomaalingute ja raske joobetunnustega näitsikud ja noormehed Zavoodi ukse juures ja nuttev isik (eelduslikult noormees) botaanikaaia väravate juures. Kõndisin mingi teine kord raekoja platsil kuhugi ja nägin elu. Äranutetud silmadega noormees ja hunnik mittemainimisväärseid inimesi. Aga need kaks noormeest, kes nutsid. Okei, ma ei välista, et neil oli tegelikult põhjus, aga ma raskelt kahtlen selles. Võibolla mulle ainult tundub, aga te nutate ikka absoluutselt igal põhjusel. Võin nüüd kergelt sotsiopaatne paista, aga see ei too kasu. Ma nutan umbes 5 korda aastas ja need on tavaliselt kõige hullemad päevad aastas ja see nutmine ei aita sellele kohe üldse kaasa. Ja need nutmised üritan ma teha nii salaja kui vähegi võimalik. Kui keegi teist peaks mind nutmas nägema, siis teadke, et see on privileeg, kui seda saab nii nimetada. See ei too absoluutselt mitte mingit kasu. Isegi kui maailm sinu ümber on kokkuvarisemas, siis tee ette oma parim võltsnaeratus ja ütle, et kõik on tip-top okei, kõik läheb rahulikult ja tee midagi selle nimel, et äkki läheb midagi paremaks. Kui te räägite midagi masendavat, näete masendavad välja või kiirgate muul moel masendust, siis ei ole ka minu elu parem. Tee teistele heategu ja ole päike nende päevas. Ja ilmselgelt ei mõtle ma naerupisaraid, kuigi ka need pole just parim asi maailmas, siis annan need andeks.

Kalli. Ma ikka vist hirmutasin teid liialt ära. Kui sa mind näed, tule ja tee kalli. Kui sa oled piisavalt julge, siis ära isegi küsi. Lihtsalt tule ja tee. Kalli on ilmselt üks parimaid asju maailmas. Neid ei ole kunagi liiga palju ja need ei ole kohe ühestki otsast piiratud ressurss. Kui me juba oleme koos ja sa tahad kalli, siis tule ja tee. Kui sa oled piisavalt julge, siis ära isegi küsi. Lihtsalt tule ja tee. Kasvõi korduvalt, ja kui väga tahad, ära lase lahti. Võimaluse korral oleks siis ilmselt minu "kaisus" olemine lähim hea variant, et midagi muud ka teha. Kui meie teed hakkavad lahku minema, tule ja tee kalli. Kui sa oled piisavalt julge, siis ära isegi küsi. Lihtsalt tule ja tee. Ausalt ka. Mul on meeletu kogus kallisid üle. Kui aus olla, siis mul on ilmselt lõpmatu hulk kallisid. Võibolla natuke enamgi veel. Neid jagub sinule, teistele, gruppidele. Ära karda kallistada, ära karda kalli teha. TULE JA TEE KALLI!!!

Viimane lõik. Mul on vist fetiš. Vähemalt seda on vist võimatu muud moodi kirjeldada. Või noh, seda on ilmselt üldse võimatu kirjeldada. See on vastupidi vist peaaegu kõigega, mida ma kunagi väitnud olen ja samas on see täpselt nii nagu kõik loogiliselt olema peaks. See on nii imelik tunne. Samas fb on imelikum. Ma lahkusin hiljuti ühest grupichatist fbs. Aga fb ikka avab seda. Mul ei ole endal mingit võimalust seda avada, seda ei ole kuskil. Aga vahel see avaneb ja siis ma näen seal kolme viimast sõnumit ja lauset, et ma lahkusin sealt vestlusest. Also, DnD on veelgi enam tõusuteel. Me liigume väga õiges suunas. Kohe väga õiges. Mina: "Ja jälle ei julgenud absoluutselt ükski inimene rongis minu juurde istuda.."

Lõpumärkmed:
Keeruline..
Tule ja tee kalli.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest nutmine ei too kellelegi kasu..

Järgmise korrani
Janus Pinka 11. märts 2017