Sissekanne nr. 284

Päevad kuni 1963
Pool sammu edasi, väga väga palju samme tagasi..

Hey. Olen natuke liiga tihti kuulnud viimase kuu või paari jooksul küsimusi teemal, et mind ei ole. Küsimusi, et kus ma olen, kus ma olin, kas ma ikka olen teiega, kas kõik on korras jne. Ja nagu ikka minu puhul on vastus natuke keerulisem, kui et jah või ei. Pärast septembris saadud mentaalset põntsu (jah, ma ise tekitasin selle) otsustasin ma, et taandun väheke kõikjalt ja tegelen oma vaimse tervisega. Kohutav idee - väga kohutav idee.

Päevamõtted:
Foobia -  "haiguslik kartus on ärevustunne, mis tekib mingi kindla nähtuse või elusolendi ees, mida tajutakse tegelikust ohtlikumana. Selliseid objekte või olukordi hakatakse vältima või talutakse neid väga suure ebamugavustundega. Suurenenud ärevus väljendub kehaliste sümptomitena: südamekloppimine, hingeldamine või hingetus, higistamine, külma- või kuumahood, jalgade, käte ja/või keha värisemine, tasakaalutuse ja/või nõrkustunne, iiveldus, pearinglus, kohin kõrvades, värvilised täpid silme ees või muud nägemishäired, suukuivus, urineerimistung jne. Tavaliselt märgatakse ainult osasid neist sümptomitest. Sümptomite subjektiivne tugevus võib varieeruda kergest ebamugavustundest väljakannatamatu paanikahooni." (Ehk oleks ka lühema definitsiooniga piirduda saanud. Aga..). Jah, ma tekitasin endas foobia.  Foobia tema ees. Ja kui ka sina seda idiootseks pead ja arvad, et ma võiks ju lihtsalt üle saada, siis tegemist on ka minu hinnangul irratsionaalse hirmuga, mis teeb sellega tegelemise kordades raskemaks, aga noh ma ei ole kunagi kõige paremini ennast kontrollida suutnud. Aga jah, ma olen viimasel ajal naeruväärselt suure osa oma ajast veetnud oma kodus, oma toas, oma voodis, looteasendis, sest ükskõik, kuhu ma ei lähe, siis on reaalne võimalus, et ma näen teda. Ja kui ma lähen kuhugi, siis värisen nagu haavaleht tuule käes. Ma ehk olen sinugi varbaid tänaval näinud, sest jumal teab, kui kaua ma ei ole julenud kõrgemale vaadata. Ma näen ikka veel teda kõikjal, isegi kui teda seal ei ole. Justkui kummitus, kui vari, kõikjal, kuhu ma ka ei lähe. Killuke minust, killuke, mida ma tappa ei suuda. Tbh, ma ei saa ka väita, et ma ei näe teda oma voodis, sest sundmõtted ja õudusunenäod on ikkagi väga levinud teemad minu elus. Niivõrd levinud lausa, et isegi need ööd, mis ma unerohuga mööda saadan ei suuda enam väga kompenseerida väsimuskuhjumist teistest öödest. Ma olen kogu aeg väsinud, nii väsinud, nii nii väsinud..

Ma lubasin ja ma kavatsen. Eelmise korra lõpus lubasin ma teile, et kirjutan midagi head. Ja ma teen seda, aga mitte täna. Täna ei ole ühestki otsast motivatsiooni midagi head kirjutada. Mitte et täna ülemäära raske päev oleks. Raskemal päeval, mul pole isegi jõudu teile kurta, kui võlssi kõik on. Aga jah, ma vaikselt tajun, et te muretsete ja luban, et kõik saab korda. Üle käbide ja kändude, aga saab. Mis muid valikuid on? Praegu on jah raske. Aga vahepeal on isegi päev, kus peaaegu kõik on tore ja neid päevi tuleb lihtsalt juurde teha. Aga selleks ei tohi teie muretseda, sest kui te muretsete, siis mina ei saa just väga õnnelik olla. Aga mingi hetk ma võtan end kokku ja olen rõõmus. Nii rõõmus, et ma pean seda kellegagi jagama ja kirjutan teile. Kirjutan teile kõigest, mis on ilus.

Lõpumärkmed:
Palun mitte kellelgi ikka veel mu saladust reeta. Las vähemalt keegi ole siin maailmas õnnelik.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest mõni päev lähevad ikka asjad heaks.

Järgmise korrani,
Janus Pinka 7. detsember 2018

Sissekanne nr. 283

Päevad kuni 1867
Kaks nädalat hiljem, aga valu on natuke väiksem.

Ma küll ütlen kogu aeg kõigile, et ma kirjutan endale salaja, aga kuna ma seda fbs jagan ja teie seda näete, siis teeme mõned asjad selgemaks, loodetavasti. Ilmselt ei ole suurim saladus kogu maailmas asjaolu, et heroiin ei ole mitte niivõrd mis, vaid pigem kes. Ja siit minu palve. Palun, palun, palun, ärge rääkige seda talle. Ma tean, et ma olen seda varemgi palunud ja ometi te olete seda rikkunud. Palun, palun, palun, kui sa tead, kes heroiin on, siis ära räägi talle seda. Jah, ka sina, emps. Aga jah, ma ei taha mitte kunagi mitte kedagi karistada selle eest, et ta on hea või parem kui keegi/miski. Ja talle probleemide tekitamine, sest mina ei suuda oma emotsioone taltsutada, ei ole tema suhtes aus. Ma hoidsin alles võimalikult suure osa tekstist, mille kirjutasin 4. sept õhtul. Kohati sest see oli kordades ausaim, kui see mida praegu teile räägiks, kohati sest siis ma ei pea seda uuesti läbi käima, vaid saan vaid eemalt selgitada. Also, tema teada teab sellest vaid kaks inimest, kellele ta sellest enne seda õhtut rääkis. Kui ta peaks teada saaama, et ma arutasin seda õhtut päris mitme inimesega ja nüüd selle internetti üles panen, siis see ei ole ka just parim..

Päevamõtted:
Lumehelbeke. Ma ei ole lumehelbeke ja ma ei kavatse selleks ka saada, seetõttu ma palun, et te ei suhtuks minusse nagu ma oleks. Ma ilmselt olen olnud kauem katki, kui ma sind tean, palju kauem. Kui me oleme üksteisele puid pannud selle aja jooksul, siis paneme edasi. Kui sina hakkad nunnutama ja kartma, et teed mu tunnetele haiget, siis kuidas saan mina sulle silma vaadata ja sulle öelda, et sa oled homo, sest sa arvad, et LoL on parem kui Dota. Palun, lihtsalt tea, et ärgem mainigem heroiini ja kui ta tuleb ühel või teisel juhul kogemata jutuks, siis hoiame selle  jutu lühikese ja liigume edasi. Ärgem soolakem haavu, mis soola ei vaja. Soolakem haavu, mis seda vajavad.

Triibud käel. Jah, mu vasaku käevarre sisekülge kaunistavad 95 triipu. Iga kord, kui ma mõtlesin heroiinist, siis tõmbasin kriipsu. Esmaspäeval esimene kriips sümboliseeris 3 tundi. Jah, kell 6 läks uni ära ja kell 9 tuli mulle auto järgi. Ja noh, see oli vaid üks päev paljudest. Alates 4. septembri õhtust kuni umbes 12. septembrini magasin ma iga öö 4 tundi. Vedelesin voodis, kuni keha andis otsad, tavaliselt 3-4 paiku. Ja siis ärkasin, kui keha arvas, et on aeg veel mõelda, tavaliselt 7-8 paiku. Ja nii see tsükkel käis, kuni keha enam ei jõudnud. 13. sept hommikul magasin ma tuimalt sisse ja ei reageerinud sellele, kui mu sõber mind äratada üritas. Aga mingi aeg ma ikkagi ärkasin ja läksin kooli. Ja siis tuli reede - päev, mis on täis igasugu asju. Üks vähesemate triipudega päevi. Tuleb välja, et kui ma suudan enda aju tegevuses hoida, nt mängides, siis ma ei mõtle heroiinist. Seda tõestab ka nädala väheseimate kriipsudega pühapäev, mille veetsin praktiliselt kogu aeg mängides. Viimane mõte pühap oli vaid umbes 1-min pikkune ja siis suutsin sellele lõpu teha kriipsuga. Veel neljap oli iga kriips minimaalselt 5 minutit, sageli palju palju enam. Ja nüüd. Nüüd teen ringe. Eks näeb kui kaua. Ilmselt niikaua, et mu keha esimene reaktsioon heroiinist mõtlemisele oleks see peatada ilma, et ma peaks joonega seda meelde tuletama. Õnneks või kahjuks on aga soojad ilmad tagasi ja noh kui liikuda t-särgi väel, siis paistavad need 95 triipu silma. Mõni vaatab imeliku pilguga, aga enamust see isegi ei kõiguta. Isegi kui märkavad, siis mida neil ikka öelda või teha oleks.

Seelikukütt. Mul on kohati just eriti teatud ringkondades tekkinud mingi kõrvalmaik, et ma üritan kõiki sebida. Arvestades seda, et ma olen viimased 500+ päeva olnud olgem ausad "obsessed" ühest inimesest, siis ma ilmselt ei üritanud sulle külge lüüa. Kuigi vahel harva on ka minus see inimlik/ kiskjalik külg välja löönud ja ehk olen isegi üritanud hammustada. Aga ma ei tea kui tõsiselt. Ma olin kuu aega kellegagi suhtes ja ma ei mäletanud paar nädalat tagasi ta perekonnanime. Ju vist ei olnud ülemäära True Love.. Vahet ei ole, mis ma siis arvasin või ei arvanud. Aga jah, kui ma sulle lähitulevikus ligi ajan, siis võta seda kui kas ürginstinkti või kaitserefleksi. Üritan sinu eest ilmselt midagi varjata. Näiteks kui haavatav ma tegelikult olen. Parim kaitse on rünnak ja muu selline. Aga mõned teist siiski võiks end ohustatult tunda, mul on vaja mainet hoida.

Aga siin siis see "eelmine" sissekanne. 4. september 2018:

"Päevad kuni 1862
Higi, veri ja pisarad

Hey. See sissekanne on ilmselt igatepidi käest ära. Alustame sellest, et ma ei kirjutanud teile mitte midagi terve augusti kuu jooksul. Ma magasin maha oma blogi 5. sünnipäeva. Nii et palju õnne mina ja mul on ikka veel meeles, kuidas see kõik algas. Nagu täpselt nimed ja mõtted, mis enne seda olid.

Päevamõtted:
Mu kõige suurem saladus. Või noh, kui sa tead piisavalt minust, siis vahest ei ole ka. Aga viimased 9 kuud planeerisin ma tänast õhtut. Tbh, ma alguses lootsin, et see juhtub detsembris, ja siis järgnevatel kuudel, aga siin ma olen. Ja arvestades, et ma kirjutan teile, siis tänane päev ei lõppenud just ideaalselt. "Näeme mitte kunagi." - need on sõnad, mis ütlesin ühele siiani kõige enam mu elu mõjutanud neiule. Ta oli imeline sõber, mingil perioodil vaieldamatult isegi parim sõber. Ta oli neiu, kes päästis mu elu, mu päikesekiir ja mida kõike veel. Ja umbes täpselt 380 päeva tagasi tegin ma asja, mida siiani ülimalt kahetsen. Ma lasin tal oma elust minna. Ja täna lasin ma ta paariks tunniks oma ellu tagasi, et lasta karikasse viimane tilk kukkuda ja metafooriliselt maja maha põletada. Ligikaudu 500 päeva tagasi juhtus midagi, mis muutis mu elu igaveseks. Ma võtsin vastu otsuse, mis sel hetkel tundus kõige parem asi üldse. See oli isegi võrreldav otsusega kolida Tartusse. Kui mul oleks võimalik minevikku muuta, siis see oleks üks otsus, mida kaaluks. Mingi aeg selle 120 päeva jooksul oli imeline. Ma ei pannud pahaks, kui ma ennast minimaalselt 10 korda päevas temast mõtlemas leidsin. Aga nüüd on sellest möödas 500 päeva. Ja olukord minu peas on sama. Aga kahjuks ei ole reaalsus selline. Tema kasutas seda 380 päeva, et edasi minna. Ja te ei kujuta ette kui suur ülesanne oli minu jaoks talle mittevaletamine täna. Ta oli nii lähedal, et naasta mu ellu. Tal oli vaid soov, et ma garanteeriks, et ma ei tee ühte asja. Aga ma tean mind, nii et võtsin vastu otsuse seda mitte garanteerida. Ma ei mäleta, millal ma viimati enne tänast pisaraid poetasin. Ma ei ole isegi kindel, kas mu süda on nii valutanud kui täna. Mingil hetkel ei suutnud ma muud kui ebatsensuursusi öelda, sest valu oli nii suur. Mu keha on vaevelnud erinevate värinate käes ja süda valutanud juba viimased kolm tundi. Ja osa minust üritab ikka leida õigustust, et see mis ma täna tegin oli õige. Ma ei ole vist kunagi nii suurt osa oma heaolust loovutanud lihtsalt selleks, et mitte teisele inimesele haiget teha. Osa minust vaatab minevikku ja leiab, et kui oleks oleks, siis ma äkki ei peaks nii suures valus olema. Aga isegi ennast kritiseeriv osa minust leiab juba vaikselt, et see valu ja need pisarad ei ole seda väärt. Aga jah, esimest korda üle väga pika aja eesmärk ei pühitsenud abinõud. Ma arvasin, et ma tean mis asjad süümepiinad on, aga kui see on süümepiin, siis pole kunagi varem piisavalt midagi sellist olnud. Kui see on midagi muud, siis ma lihtsalt tahan, et see lõppeks. Sundmõtted ja lakkamatu valu - ma ei taha enam nii elada, aga ma ei tea, kuidas teisiti elada. Ja enne kui sa midagi teha mõtled, siis ma vihkan lohutamist ja ma ei kavatse end tappa. Veel mitte..

Aga midagi toredamat. Jalutasin üleeile enam kui 16km mööda Tartu linna, et panna üles peibutisi. Erinevad plakatid siia ja sinna, et rahvas teaks, et ootan neid reedeti. Loodetavasti leiab keegi selle ja langeb lõksu. Ja sealt edasi on juba lihtne - pean lihtsalt oma kavaluse ja karismaatilise olemusega ta maha murdma. Aga samas on mul ka kerge hirm, et meid on reedel liiga palju. Ja ma ei tea, mida selle osas teha. Aga on võimalus, et ma leian viisi, kuidas kõik plussid ja miinused omavahel ära lahendada."

Ja tagasi. Kordan. Palun, palun ja veelkord palun. Ärge rääkige talle sellest. Ma niigi tunnen end sitasti ja mu enesetunnet ei tee paremaks kellegi karistamine, sest ta on hea. Las ma elan oma väikeses maailmas, kus mina juba nkn mind karistan selle eest. Te ei pea mind sellega aitama. Aga läheme edasi.

Päevad kuni 1890
Kas ka sina?

Heips. See vist 4 või 5 katse teile kirjutada. Tuletan meelde, et ma olen tänaseks seda sissekannet kolm nädalat kirjutanud. See on vaieldamatult kõige kauem kestnud sissekanne üldse. Ilmselt üks olulisemaid ka. Peamiselt, sest mis iganes sellest edasi saab on kivisse raiutud. Suht raske saaks olla selle muutmine, nii et see peab nii ideaalilähedaselt väljakukkuma kui võimalik. Aga jah. Viimased kolm nädalat on olnud tormilised. Täis igasugu imelikke mõtteid, hetki ja kõige enam vist minule arusaamatuid tundeid. Kogu see osa minust, mis tegeleb emotsioonide, tunnete, siseoluga on täiesti lappes omadega. Kohati juba aastast 2013, aga mida aeg edasi seda imelikum see on. Ja viimased 500 päeva on progresseeruvalt imelikud olnud. Ma tahaks teile rääkida kõik olulise, aga mul pole absoluutselt õrna aimugi, kust alustada, mis on oluline või kuhu ma selle jutuga jõuda tahan. Ma lihtsalt sooviks, et mul oleks hea. Kasvõi natukene parem oleks juba algus.

Päevamõtted:
23. Jah, ma olen 23-aastane. Ilmselt olen ma kunagi 26-aastane ja vaatan tagasi, et mv ma mõtlesin. See ilmselt tundub siis triviaalne mure, sest on uued asjad, mis mu elu mõjutavad. Aga kunagi olin ma 4-aastane ja nutsin, sest pillasin pulgakommi maha. Täpselt nagu siis, pidin kivid välja korjama ja liiva pärast välja sülitama, pean seda ka nüüd. Kahjuks on seekord aga kivid natuke vähem selged, liiv veelgi halvema maitsega ja üleüldse on asi suurem kui siis oli pulgakomm. Aga jah, te võite lõpetada mulle korrutamise, et aeg parandab kõike, "ma olen ka 23 olnud" ja kõik muud sellised asjad. Ma olin kunagi 4-aastane ja nutsin, las ma nutan nüüd 23-aastasena. Kui ma sain lõpuks pulgakommist üle, saan ka sellest. Aga nagu oli väike Janus kurb, olen ka mina.

Ülekasvanud kaslane. Mowgli kasvas huntide keskel ja näis inimese moodi. Mina kasvasin kasside keskel ja üritan näida inimese moodi. Väga suur osa minu elust on kassidest mõjutatud. Suur osa sellest tahtlikult, võib-olla veel suurem osa tahtmatult. Oma nime sain ma kassi tõttu, oma iseloomu ja käitumismaneeri olen ma suuresti ülevõtnud neilt loomadelt. Ma küll jah, ei tee oma hädasid liivakasti ja ei limpsi oma sabaalust, aga siiski on ühiseid asju minu ja karvakerade vahel enam kui erinevusi. Ja üks neist asjadest on üksi olemine. Meile ei meeldi olla üksi. Me ei ole kutsikad, kes vajavad, et keegi neil kogu aeg seljas elaks, aga me vajame kedagi enda lähedale. Kedagi, kes istuks meiega samas toas, kuskil lähedal, alati silmapiiril või kuuldekaugusel. Ja kui aeg on õige, siis me ronime lähedale, teeme nurr ja nõuame pai. Aga mitte igaühelt. Ja ma kardan, et selles ongi probleem. Ma veensin ennast ära, et ta võib mulle pai teha ja nüüd kui teda enam ei ole mu kõrval, et mulle pai teha, siis olen ma nukker. Nagu kass, kes on jäetud võõrasse kohta põllu äärde, otsin ma teed tagasi. Tagasi koju, kus oli hea, aga seda kodu ei ole enam. Ja nüüd otsin ma uut, kes tohiks teha pai. Aga ma olen nõrk. Ma tahan pai igaühelt, ent hammustan kui sa liialt lähedale tuled, et mulle pai teha. Ma paljastan sulle oma kõhu ja nii pea kui sa üritad seda sügada, löön sulle küüned kätte. Ja see ei ole hea, ei reaalselt ega kõiki metafoore arvestades.

Raskemad hommikud. See on üks põhjustest, miks ma teile just täna kirjutan. Täna oli üks rasketest hommikutest. Need ei ole kaugeltki nii harvad, kui tahaks loota. Esimest korda kui ma telefonilt kella vaatasin on seal vist 6:58. Võib-olla mingi aeg varem isegi, aga tean, et esimene number oli 6. Äratuseni oli natuke vähem kaks tundi. Kuid ma ei jäänud enam magama. Ma tõusin voodist üles 9:18. Seegi oli reaalne pingutus, sest ma teadsin, et mul ei ole enam füüsiliselt aega. Ükskõik, kui halb mul olla on, ma pean tõusma, ma pean minema. Ja jah, sa arvasid ära. Ma mõtlesin heroiinist. Selle meeletust väärkasutusest. Ja mitte, et mina sain kahju, vaid et ma tegin kahju. Ja ükskõik mitu korda keegi teist ütleb, et kõik peale minu on selle unustanud ja kuhugi edasi liikunud, siis osa minust ei suuda seda. Ma vedelen hommikul voodis looteasendis, süües aeg-ajalt šokolaadiküpsiseid ja mõeldes, kui halvasti kõik on. Ma tean, ma tean, väga positiivne maailmapilt. Veel kaks aastat tagasi kirjeldasin ma ühe kõige parema tundena seda, kui sa ärkad enne äratuskella ja tead, et sa saad veel natuke magada. Nüüd on see osa päevast mu kõige hullem. Ma olen kogu oma teadliku elu olnud ööliblikas. Kui teised lasevad ära oma vooditule ja lähevad unenägudemaale, olen mina täis elu ja tahaks maailma vallutada. Nüüd, kui te lasete ära oma voooditule, olen mina juba poolsurnuna voodisse roomanud, ootamas, et ma ära vajuks. Unele jääks? Ei, ära vajuks. Mingi hetk ma puhtfüüsiliselt ei suuda enam üleval olla. Silmad vajuvad kinni ja algavad õudusunenäod. Ligikaudu neli tundi hiljem, avan ma oma silmad ja veedan järgmised kolm tundi looteasendis, sest kuigi mu aju on juba täie jõuda raiumas, et ohohhoo, mida kõike me valesti tegime, siis keha ei ole millekski võimeline. Ja noh, rinse and repeat kuni ükspäev mu keha ei suuda enam üldse. Siis ma taastun paar päeva, mis on talutavamad ja siis on jälle piisavalt energiat, et tsükkel saaks nullist alata.Yee..

Kokaiin. Jätkame ebaervislike koodnimedega ebatervislike asjade osas. Kokaiin on imetore. Tal on omad vead, aga kuna ma ei ole nendesse meeletult süübinud, siis paistab vaid see, mida ta ise näitab. Ja see on enamjaolt väga hea. Ta on tore, sõbralik, naerusuine ja ma olen temasse kõrvuni armunud. Või noh, see on vähemalt see, mida väike osa minust arvab. Suurem, kuid kohati palju vähem seda väljanäitav osa minust teab, et see on vaid võõrutusnähud. Nii pea kui hakkan süübima sellesse, et kas kokaiin oleks tõsiselt võetav alternatiiv minu elu muutmiseks, leian, et seal on rohkem mõrasid kui lugedagi suudan. Jah, ma suudaks korraks õnnelik olla, kui ma kokaiini väärkasutaks ja see ilmselt ei oleks isegi väga raske, aga see oleks väga ajutine. Meenutagem jaanuari ja noh, me kõik teame, kuidas see lõppes. Ja kui sa ei tea jaanuari, siis tea, et see ei lõppenud kohe üldse hästi. Ja ma kardan, et ma olen praegu liigagi haavatavas positsioonis. Isegi kui ma ei lange kokaiini ohvriks, siis neid asju on veel. Iga nurga taga võib peita ennast üks diiler, naeratus suul, siis üks kiire süstlatorge ja sealt ma jälle lähen. Pean end hoidma, olenemata sellest, et see tundub kergelt öeldes võimatu.

Lõpumärkmed:
Ja ma luban, et ma varsti kirjutan teile headest asjadest. Sellest, et uus lauamänguhooaeg on alanud. Mul sai aasta töö juures ja üks kassidest magab mu kaisus. Ma räägin teile Dungeons and Dragonsist, ma räägin teile inimestest mu elus. Ma räägin feminismist, neonatsismist, androgüünsusest, õpitud abitusest ja kõigest muus, mis mulle viimasel ajal silma on jäänud. Ma räägin teile kassidest ja minu kloonimisest, sellest kuidas minust on saamas NPC, värvipimedusest ja ma räägin teile kõigest, mida te kuulda tahate. Ma luban, et annan teile lähiajal igast infot selle kohta, mis mu elus hea on. Aga enne pean üle saama sellest, mis ei ole. Ja ma kordan. Palun ära, mitte mingil juhul, maini heroiinile, et ta on heroiin. Las ma lihtsalt tegelen sellega ise. Oma eksnarkomaani viisidel.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest elus on palju enam head, kui mittehead. Vahel lausa nii palju head, et halb ei mahu äragi.

Järgmise korrani,
Janus Pinka 25. september 2018

Sissekanne nr. 282

Päevad kuni 1818
Mis mul viga on?

Vahel mul on nagu sisetunne, et ma olen nagu see kutt, kes köögis suitsu tegi ja samas ka see kutt, kelle köögis ta suitsu tegi. (Naljad aastast 2012.) Üks samm edasi, üheksa sammu tagasi - umbes sellises taktis mu viimased nädalad liikunud on. Viimane tilk karikasse langes siis täna.

Päevamõtted:
Feminism. Anti-feminism? Internet on veendunud, et ma peaks lugema kümneid artikleid feminismist, vaatama umbes sama palju videosid ja üldse olema seisukohal, et naised on kuskil kõrgelt vahukommipilve pealt maa peale laskunud jumalused, keda minusugune kohutav olend alusetult kiusab. Olgem ausad ma olen iga SJW õudusunenägu - ma olen 20ndates valge mees. Ma käin tööl selle asemel, et võidelda palgalõhega, ma käin koolis selle asemel, et protestida, ma olen äärmiselt karm, aus ja kriitiline selle asemel, et mõelda, kas ma teen pisikesele vikerkaarelapsele haiget. Okei, ma saan aru, kui su tööülesanne viimased paar aastat on olnud aastas välja pumbata 365 artiklit sellest, kuidas sind taga kiusatakse, siis mingil ajal kvaliteet langeb. Näiteks täna veetsin mingi 10 min, et vaadata youtubes, kuidas naisnäitlejaid agressiivselt ja lõppematult tagakiusatakse. Keegi küsis Hathaway'lt, et milline oli tema treeningrežiim sel ajal, kui ta kassnaine oli ja väideti, et seda mitte kunagi meestelt ei küsitaks. Nagu mv, esiteks, ta nägi ja näeb ülinobe välja (ehk näeksid teisedki, kui nad trenni teeks) ja kui ta ei taha sellele vastata, siis tehku halb nali või ärgu ronigu sellistele intervjuudele. Ja mis teema on Starlordi ja Cpt. 'Muricaga ja eriti kohe Bale'ga? Oli periood, kui ei möödunud päevagi, kui ma ühe neist kõhtu ei näinud internetis. Ja siis neil oli jultumus filmida mingi naise kleiti mingil auhinnagaalal. Kaamera alustas varvaste juurest ja vaikselt liikus näo suunas. Peamine mure jälle selle osas, et meestega ei tehta nii. Ma olen nagu päris kindel, et kui meeste riietuse erinevus hakkaks nii suures määras lainetama kui naiste oma, siis filmitaks neid ka igalt poolt. Kui välja jätta mõned üksikud, siis enamus poisse lendab laivi tumedas ülikonnas. Pärast 76. samasugust ülikonda küsiks ilmselt mõnigi kaameramees endalt, et kuidas ta elu sinna punkti jõudis. Ja jah, ma tean, et ma kohati vaatan seda teemat läbi väga värvilise klaasi väga kindla nurga alt. Aga kui ma saan selliseid asju neile ette heita, siis on probleem. Kui maailmas oleks üks hullumeelne SJW, kes siukest prügi postitab, siis jah, ma saaks aru temast. Aga neid on reaalselt kümneid ja kümneid isegi minu väikeses maailmapildis. Ja ma üritan neid kohati vältida. Kui ma kunagi puutun kokku reaalse naiste tagakiusamisega, siis ma tõesti tunnen kaasa vms. Olen näiteks terve elu olnud seisukohal, et usk ei ole naistele hea. Pane endale halb süsimust ninja kostüüm selga ja ela Lähis-Idas, sest Allah on võimas ja temata ei saa. See ei ole normaalne ja kui see on tõesti su enda vabatahtlik ja meelepärane otsus, siis siiski tibu, ära tee.

Ma olen Tartlane. Kõnnin mööda Tartut ja iga nurk on täis mingeid mälestusi. Siin jooksin vanatädile otsa, siis kukkusin pikali ja siin jäin peaaegu auto alla. Inimesed tänaval on tuttavad ja me vaatame üksteist, et jälle on see olend jalus mul. Linn on täis koerasid, kelle kadumine teeks mu elu vaid rõõmsamaks. Aga käisin siis kodus. Seal, kus üles kasvasin. Sõnaotseses mõttes 4 aastat tagasi veel olid need tänavad kodutänavad, need inimesed naabrid ja ka need koerad polnud elu väärt. Käisin siis kodus. Seal, kus üles kasvasin. Tänavad olid tundmatud - majad võõrad, teed ohtlikumad ja auke oli neis rohkem kui kokku jõuad lugeda, inimesed olid tundmatud - poeleti taga seisis võõras naine, tänaval tulid vastu uued lapsed ja tere sai öelda vaid vähestele. Vähemalt koerad, isegi kui uued, ei olnud sentigi enam väärt kui nad vanasti olid, aga see on vist muudest asjadest tingitud. Aga jah, kõige nukram asi oli see, et mu enda kiisu vaatab mind võõra pilguga. Vaevu tuleb lähedale ja kui tuleb, siis on kõhklev. Noh, eks preili ole juba vana ka, aga siiski ootamatult sügavalt lõikab, kui kiisu sinuta on. Eriti kui sa oled ainus elusolend, kelle lähedal magada sel ajal.

Mu keha on käest ära. Käisin täna siis vanavanemate juurest läbi. Meil on peres selline väga pikka aega kestnud igaaastane traditsioon, et suve keskel tähistame päris mitme mu eelkäija vananemist, sest noh neil on suve keskel sünnipäevad. Aga istusin siis vanaema kõrvale maha ja noh killuke või paar viisakust teineteise suunas heidetud ja siis tuli ära see klassikaline vanaema väide, et ma kohe ikka väga kõhnaks jäänud. Aga jah, söömine viimasel ajal jälle mitte kõige prioriteetsem tegevus ja noh lähim asi trennile on see, kui aktiivsemalt kaarte segan või miniatuure tõstan ühelt ruudult teisele. Aga jah, vaatan seda kalendri asja ja mul on umbes täpselt 6 kuud, et rannavormi saada. Kui sa nüüd mõtled, et kuhu randa ma lippamas olen, siis ole mureta, ma lihtsalt tahan välja näha selline, et kui ma minule mõnes rõvedas öölokaalis kakao välja teen, siis ma oleks nõus minuga koju minema. (Ilmselged märgid, et ma kohe üldse ei ole osa Rüütli tänava rahvast.) Aga jah. Mõned aastad tagasi, siis tuli mingi arstilaadse olendiga jutuks pisiasi, et ma olin viimati normaalkaalus 12-aastasena. Umbes poole aasta pärast ma saan kaks korda nii vanaks. Väga suur osa minust tahab, et ma oleks selleks ajaks normaalkaalus, et ma ei oleks sama kaua mõlemas kaalukategoorias olnud. Suur osa minust leiab ka, et ma peaks hakkama trenni tegema - nii jõu kui vastupidavuse osas. Nimelt on mul suured pakid väljamaalt tulemas ja ma tahaks olla niivõrd vapper, et tellida jõuan, siis jõuan ka vedada neid. Vastupidavuse osas on lihtsalt kerge "hirm", et reaalseks saab see nali, et kui leiangi kellegi, siis olen see kutt, kes pärast kolmandat tõuget selili kukub. Mitte seetõttu, et töö tehtud sai, aga see, et kops on koos ja veremaitse suus.

Ksenofoobia. Ei tegelt ei ole, aga ma ei osanud muud moodi seda lõiku alustada. Tartu on täis välismaalasi. Nagu ausalt. Iga suvi ja sügise algus ja ka kohati muud perioodid on mulje nagu oleks Tartu täis olendeid seitsme maa ja mere või vähemalt piiri tagant. Kõige suuremad ohvrid minu silmis on Virumaa ja Lasnamäe saadikud. Puhtalt seetõttu, et nad ei oska minuga ühist keelt liigitan nad välismaalasteks ja suhtun neisse teisiti. Aga jah, ligi pooltest vestlustest, mida ma ebamoraalselt pealt kuulan, ei saa ma aru. No lihtsalt ei jaga matsu, mis jututeemaks on. Võib-olla on see märk minu enda puudujääkidest, aga ma ei suuda tegeleda inimestega, kellega puudub ühine keel. Ja hästi üllatav on ka see, kui tuleb keegi, kelle värv paigutaks ta kuhugi, kus on ikka tükk maad parem ilm, ja alustab aktsendita seda juttu, et rahakott või elu ja sa seisad seal ja ei teagi kuidas reageerida. Aga noh natuke enam kui kuu aega veel ja linn täitub inimestega, kes ütlesid emale, et läksid suurde linna päriselt ajalugu õppima ja mitte hapet tegema. Reaalsus Rüütli tänavale pilku heites on muidugi teine. Aga ehk peaks isegi sinna ära eksima, leidma mõne maalt tulnud säravate silmadega neiu ja siis näitama talle kui halvad inimesed linna inimesed olla saavad. Võiks üritada teile vähemalt valetada, et hooliks temast ja hoiaks teda kui sädemekest lõkke kõrval, aga see ei oleks just väga minulik.

Võimalus maailm ära päästa. Aasta alguses allkirjastasin siis mingi petitsiooni, et ma ei taha, et Tartu piirkonda tselluloositehas tuleks. Kui sa veel ei teadnud, siis tegin seda peamiselt seetõttu, et kõik mu andmed kanti sisse ja mulle öeldi, et pane allkiri. Kuna plaanis oli veel edaspidigi elada, siis võtsin end kokku ja panin selle allkirja. Üks killuke maailmast päästetud. Aga see petitsioonileht sai sellest mu vere maitse suhu ja kus nüüd alles isutab. No pidevalt jõuab mu "rämpsposti" kiri, et sul on jälle võimalus maailma päästa. Istun siin ja ei jõua isegi ära tajuda, kui suur osa maailmast minu õlgadel seisab. Vaid minu allkiri ja juba hakkavadki maailma hammasrattad liikuma ja maailm paraneb. Vahel istun öösel voodis ja mõtlen, et äkki peaks need edasi saatma sotsiaalse õigluse sõdalastele. Kujuta ette, kui ma suudaks korraga lõpetada ebavajaliku hala selle üle, et maailm ja/või mina neid kiusab ja samal ajal maailma veel paremaks ka teha.

FB on savage. Mingi aeg 2015 juulis panin ma siis FBsse pildi südamest, mille on haamer kildudeks löönud. Ma tean, südant lõhestav. Aga mõned päevad tagasi FB siis viskas mulle mingid pakkumised. Üks neist oli, et bruh, sa oled 5 aastat FBs olnud, jaga seda rahvaga. Ma olen kauem olnud, aga tore teada, et umbkaudu 5 aastat tagasi selle asemel, et oma FB korda teha, tegin ma uue. Ma ei ole ikka üle saanud asjaolust, et keegi laadis mingid ebasobivad pildid minust FBsse ja minu peamine reaktsioon oli uus konto teha. Pole just parim mälestus, aga noh FB tahab ka tähelepanu. Ja siis tuli eelmainitud meenutus. Ilmselt te postitate mingeid lillepilte ja pilte sellest, kuidas teie 17. lapsel on 4. sünnipäev. Toredad mälestused vähemalt kellegi vaatenurgast. Mina, nagu välja tuleb, postitan oma suurt südamevalu sinna. Ja siis FB automaatne sõnum algab sõnadega, et FB siin mõtles ja jõudis järeldusele, et ehk ma tahan meenutada seda pilti. Väga ei tahtnud. Mingil määral teeb selle naljakamaks ja kurvemaks asjaolu, et ma kirjutasin sellepeale sõbrale, et kas ta mäletab, mis teema sellega oli - kas see oli ikka veel see asi, mis oli aasta eest, sest järgmine asi peaks olema järgmine aasta. Ta ei mäletanud ja väga ei häirinud ka vist, tegemist ikkagi sagedase nähtusega.

Suvi. Aga jah, (vähemalt) viimased 5 aastat olen ma olnud kuskil nurgas katkise südamega. Nagu legit, ma ei tea, mis värk on. Iga aasta. Ja tuleb välja, et ka see ei ole erandlik aasta. Õnneks olen juba küllaltki harjunud sellega, et regulaarne südamerütm ja reaalselt funktsioneeriv aju on asjad, mida muinasjuturaamatust leiab. Aga kohati on kummaline see, et iga kord on südamel nagu mingi teine teema. Ma olen niivõrd meeletu fantaasiaga, et ma suudan isegi südamevalu endale reaalse piinana kujutada. Aga jah, kord justkui iga sekund pussitati, kord tilkus see lihtsalt verd, siis lõiguti žiletilaadse tootega, siis löödi ja noh eks neid asju on enamgi olnud. See suvi, hoitakse kinni ja pigistatakse väiksemaks. Oh elu..

On aeg. Aga jah. Leian siis pidevalt kõikjalt märke Temast ja mu aju ei taha nagu kõige etemini ära registreerida, et aeg on edasi liikuda. On aeg võtta end kokku ja asuda teele oma saatuse teel. Olla see, keda minust oodatakse. On aeg hakata liikuma selle suunas, et olla see seelikukütt ja murdja, mida rahvas ootab. On aeg luua reaalne masterplan, on aeg sebida absoluutselt kõike, millel on pulss, on aeg seista mäe tipus ja vaadata millise olendini tuuled mu viivad. Aga enne peaks vist tegema midagi, et kogu maailm ei jääks seisma nende varemete otsa, kus nad praegu on. Sest kui ma tulen tagasi oma 77 neitsi juurest, siis oleks nagu väga piinlik "Kalevipoega teha" ja oma enda rumalusest oma jalad otsast lõigata. Aga jah. Mul on kohati raskusi asjadest lahti laskmisega. Nii füüsiliselt, kui eriti mentaalselt (sa ei kujuta ette, kui palju mu lähedased kommenteerivad, et ma olen väike masenduses poisike, kes ei tohiks kunagi armuda, sest lõpmatuseni ka minu portselanist südant kokku kleepida ei saa). Aga jah, kui ma astun enda toa uksest sisse, siis silm peatub kellal ja käib vasaksirge vastu nina. Kaotan tasakaalu ja sihi, koperdan asjade juurde, kust leian kindlust, avan laeka ja lõuahaak. Köhin kopse välja ja rooman helendava ekraani juurde, et sealt leida kindlust, mis mind kaitseks. Oma nõrkuses lohistan näpuga üle vale koha ja tuleb laviin lööke, sest uudishimu tappis kassi ja võtab mindki. Viimases lootuses rooman twitterisse. Üks koht siin maailmas, kus saan rantida, nii et mind ei huvita kes loeb (kui üldse keegi loeb). Viimane tweet ("Mu süda vajab paremat kasutajat.. nagu ausalt ka.. Mingi viimased nädal aega lihtsalt piinan ennast ja enda südant.. #depressioon" 5:19 PM - 2 Dec 2017) on sama, mis oleks nüüd üles läinud - nokaut. Järgmine peatus - blogi.

Lõpumärkmed

Veel viimane võimalus liituda minu D&D seiklusega. Kuskil juuli keskel panen ukse kinni ja siis saab veel võib-olla aknast salaja sisse, aga ehk ei saa ka. Ja kuna osadel teist on FB'ga raskusi, siis siin on see hüperlink. Varsti tuleb sellest ka natuke enam infot neile, kes huvitet.

Kell on ~6. Mu plaan oli kell ~1 uinuda. Kell ~2 stalkisin ma Teda. Kell ~3 ma hakkasin ma teile kirjutama. Te võite arvata, kui tore mu öö oli. Ehk homme on kergem. Võiks ju olla.

Aga ei, tegelt, kes mind teavad ja kes veel ei tea saavad teada, siis ma max armas hellik ja nunnukas. Armastan kõike ja kõiki ja soovin vaid head. Aga välja tuleb sageli nagu alati.

Aga teile nagu alati: 

Naerata, sest on aeg, on aeg olla parem, parem kui olime eile.

Järgmise korrani

Janus Pinka 12. juuli 2018.

Sissekanne nr. 281

Päevad kuni 1800
Oi-oi-oi, kuidas see küll juhtus..

Hey. Noh jah.. Mõtlesin siis väga pikalt, et ma ei ole teile kirjutanud. Ja siis avastasin, et ma ei ole väga pikalt teile kirjutanud.. Nagu enam kui kaks kuud lausa. Mis selle aja jooksul toimunud on? Igast asju. Olen ennast tundma õppinud. Kõlab vallatumalt kui see tegelt on, aga selline see elu juba on.

Päevamõtted:
Värvipimedus. Jah, seesama asi. Aga seekord teise nurga alt. Küsimused küll muutuvad, aga ma ei tea, kas paremaks. Kui "vanasti" oli peamine asi näidata millegi suunas ja küsida "mis värvi see on?", siis nüüd oleme kergelt edasi liikunud. Peamiselt küsimus, "mis värvi/värve sa ei näe?" või "mis tüüpi värvipimedus sul on?" või "sa ei näe ju must-valgelt, ega ju?". Nii et käime selle ühe korra veel üle. Mul on diagnoositud punatajuhäire. Ja ma olen seisukohal, et mul on vähemalt see, kuigi eeldan enamatki. Kui neid teste tegin, siis see neiu ütles mulle, et vajuta nuppu, kui värv muutub ja mu esimene küsimus oli, et mis asi on värv. Selle peale ütles ta, et lihtsalt vajuta, kui muutub. Ma siis üritasin, aga ma ei usu, et õnnestusin. Siis ta andis mulle mingid topsikud, millega ma mingi 5-10 min möllu tegin ja siis hiljem sain teada, et mul peaks olema selle jaoks mingi 30 sek vms. Nii et max lape. Aga ma ei näe osasid asju või vähemalt ei erista neid. Ma ei tea, mis värvi see on ja mis värvi ma ei näe. Ma ei näe must-valgelt. Ma ei kasuta maailma kirjeldamiseks värve (värv ei ole asja omadus, mida ma märkan, tajun, tuvastan, reageerimisväärseks pean). Ma ei oska sulle adekvaatselt kirjeldada, mis toimub. Ja seda põhjusel, et ma ei tea, mida sina näed või ei näe.

Januse viha. Ma ei ole 100% kindel, kus ma olin või millest see väide tingitud oli, aga minu kohta öeldi väga lahe lause. "Kui Janus sind vihkab, siis see tegelt tähendab seda, et ta ei armasta sind." Mis on samal ajal max armas, nunnu, muud toredad sõnad, aga ka väga reaalne. Minu viha on nii madala väärtusega. Ma olen maksimaalselt positiivne inimene. Ma hoolin sinust. Mind huvitab, kuidas su päev läinud on. Ma tahaks sind kallistada iga kord, kui ma sind näen, isegi kui sa korraks eemale läksid. Aga tuleb välja, et ma olen kõige kohutavama väljendusoskusega. Inimesed kardavad mind, arvavad, et mu mõrvaripilk on neile suunatud ja mul on kogu aeg, mida valesti. Reaalsus on aga see, et ma olen lihtsalt väga ebahariliku neutraalse pilguga. Samas jah, ma pean tunnistama, et ka minul on asju, mida ma põlastan. Ja kui sa teed midagi teatud asjadest, siis mul tekib sinu vastu max rõve tunne. Sa võid imeline olla. Su sinised silmad võivad olla nagu ookean, kuhu ma uppuda tahan, su iseloom haruldane ja eriline justkui kuldne ükssarvik jne. Aga siis sa paned suitsu ette ja kogu minu respekt sinu suhtes sõidab kiiremini alla, kui tundub võimalik. Või kui sa oled osa inimmassiivist, kes mulle ei meeldi - nt. kui sa usud lamedasse Maasse või oled ebarealistlikult vandenõuteoreetik. Samas ka mingid väga spetsiifilised asjad nagu kui sa lähed riietega sauna või paned LGB lõppu T või veelgi enam tähti. Aga viimasel ajal ka eriti populaarsust koguv seksism.

Seksism. Nagu ausalt ka, ma hakkan varsti Social Justice Warrioriks. Mingi sooline diskriminatsioon käib kogu aeg selle arvelt, kas geneetiline loto andis mulle selle Y-kromosoomi või ei. Ja kui mõni teist loodab nüüd mingit reaalselt probleemi, siis ehk pole see lõik sinule. Aga jah, ma võib-olla olen lihtsalt tundlikum kui varem, aga ma märkan seda kogu aeg. Vanasti ma arvasin, et see on lihtsalt mingi ööklubide teema, et kui sulle ei jagunud seda Y, siis saad tasuta sisse, et küll mõni härra sulle õhtu lõpuks ühel või teisel teel Y anda üritab. Aga siis tulid lihtsalt mingid ideoloogiad, et "teeme naisteka" või "#ManDate" või mitte segasauna. Miks me üritame inimesi selle alusel kokku panna, et kas neil on Y või ei? Väga paljud mu head sõbrad sündisid siia maailma ilma Y'ta ja ma ei saa seda nende süüks panna. See ei ole nende süü, et neil ei ole seda. Nad ei saa ka seda just kuigi lihtsalt juurde hankida. Kohati jah on seda võimalik neile anda ja kui hästi läheb, siis lausa 9 kuuks. Aga noh, see tekitab muid probleeme. Samuti ka mingid ideoloogiad, et kuna mulle anti Y, siis peaks maad kaevama ja mu kaaslased, kellel ei vedanud nii palju saavad tolmu pühkida või mida iganes. Ausalt ka, mina oma puuduliku lihasstruktuuri ja olematu vastupidavusega sobiks palju paremini kuskilt nurgast tolmu otsima, sest ma niikuinii leian selle üles, sest ma olen passiiv-agressiivne tellis, kes usub, et võiks ju ilus olla. Ja jah, ma saan aru, et see Y on kohati relevantne. Ma saan jommis peaga mäest üles ja alla joosta ilma, et mu iga kolmas sõna oleks selle kohta, kuidas mu naba ja lõua vaheline ala kontrollile ei allu. Ma saan ka rahus valget kanda kõik neli nädalat kuus. Ma saan käia väliskäimlas ilma, et ma peaks isegi sekundiks mõtlema, et kas või kuidas oma kann kuhugi toetada. Aga asjad, mis ei ole seotud sellega, et ma statistiliselt 20cm pikem või 15 aastat lühema elueaga olen, ei peaks lähtuma sellest, et kas mul on Y. Need peaks lähtuma minu huvidest, isiklikest eelistustest ja muudest teguritest. Ja kui sul on asju jaotada vaja, siis ma ei tea, sinisilmsed kaevavad auku ja ülejäänud ootavad köögis poti ümber kuni temperatuur toiduga midagi teeb.

Masterplan. Käisin siis jaanipäevapeol. See viimane sõna tundub kahtlane, aga oli pidu, mis oli jaanipäeval ja mingil ajal grilli ja maksimaalse joomise vahel süüdati isegi hunnik puitu. Aga see selleks. Seal oli mingi neiu (neid oli väga palju enam, aga selle loo jaoks on relevantne, et oli üks), kes oli veendunud, et mul on mingi plaan tema sõbrannaga. Klassikaline Janus leidis mingi neiu, kes oli vaikne, tagasihoidlik ja ilma otsese vestluskaaslaseta. Mu silmis lõi tuli põlema ja ma leidsin, et temas on midagi, midagi, mis sobiks minu ellu. Võib-olla on see halb märk, et ma otsin oma ellu inimesi, kelle elu muuta. Olgu selleks siis nende kiusamine motiveerides neid tegema asju, mida nad teha ei taha. Nt võõraste inimeste kallistamine või peenise-mängu mängimine. PS: Peenise-mäng ei ole üldse nii halb, kui see nimi viidata võib. Aga jah, leidsin siis mingi vaikse pisikese neiu ja pärast mõnda maagiatrikki hakkas rohkelt sisse pritsima vihjeid nagu mul oleks temaga plaan. Ja ma olen suht 99% kindel, et nende plaan oli enamat, kui minu katsed mõista tagasihoidlike inimesi ja muuta neid ja seeläbi maailma paremaks üks samm korraga. Aga jah, pidevad vihjed minu elus tekitavad minus küsimusi, et kas ma ei saaks olla lihtsalt õel manipuleeriv salajane võlur, ilma et kõik kahtlustaks nagu ma üritaks killukest ennast peita iga enamvähem minuga sama vana neiu sisse.

Uusaastalubadused. Vaatasin, et pool aastakest on otsa saanud ja hakkasin mõtlema, et kas ma olen oma uusaastalubadused ära täitnud. Ja siis ma avastasin, et jah. Koheselt. Ma andsin kaks lubadust, millest ühe täitsin ära 3 päeva jooksul ja üht ei oska kuidagi täidetuks või mitte-täidetuks lugeda. Aga jah, kes siis ei tea, siis lubasin leida enda teise poole üles ja leida endale teine pool. Ja noh, see teise poole leidmine ei kestnud just kõige kauem. Aga ma oleks pidanud tegema endale suuremad lubadused, sest mille poole mul muidu pürgida oleks? Olla lihtsalt parem inimene? See on nii ebaselge ja reaalselt saavutamatu ülesanne. Ma saaks ju ka kõige paremana veel parem olla. Ja hakata nüüd agressiivselt enda kõrvale kedagi otsima ka ei tööta. Ma arvan, et kui ma kunagi kellegi leian, siis kogemata. Nii et järgmine aasta peaks paremad lubadused tegema.

DnD. Kohati üks suurimaid põhjuseid, miks ma kirjutama hakkasin täna. Mõned teist ehk on leidnud selle küsimustiku, et kas kes ja kuidas. Aga jah, plaan oleks mängida. Aga ma ei ole pidanud nii kaua loominguline olema. Hakkan nüüd jälle uut maailma looma. Aga jah, see tundub seekord raskem kui see on muidu olnud. Kardan, et reaalsesse DnD maailma on jäänud liiga suur auk. Aga aukudega on õnneks see eelis, et neid saab täita. Aga jah, kui ka sina minuga mängida tahad, siis täida see küsimustik ära.

Tema. Kui välja jätta mõned õudusunenäod siin ja seal, mõned õhtused mõtted ning teie poolsed üksikud märked, siis ma olen viimasel ajal suutnud elada temata. Ja ma tahaks teid selle eest tänada. Mu viimase sissekande lõpupalve töötas. Ma ei tea, kas te teete seda tahtlikult või olete te lihtsalt edasi liikunud, aga see on tore. Jätkake samas vaimus.

Lõpumärkmed:
Ma pean hakkama asju üles kirjutama. Mul oli nii palju enam asju, mida teile kirjutada, aga ma olen kõik ära unustanud. Aga ehk kui meenub, siis teen uue sissekande.
Kui sa näed mind see suvi salliga, siis see on okei. See on eriline sall. Ja kui see on sinu sall, siis anna teada.
Aga nagu alati:
Naerata, sest kelleski kuskil on see killuke maagiat, mis sindki üllatada suudab.

Järgmise korrani
Janus Pinka 27. juuni 2018

Sissekanne nr. 280

Päevad kuni 1728
Et noh jah, siin me siis nüüd oleme..

Hey. Lubasin ligemale poolteist nädalat tagasi ühele neiule, et ma lähiajal kirjutan midagi. Nüüd on lähiaeg. Sorri, olen tiba hõivatud viimasel ajal..  Käin tööl, tegelen kooliasjadega, olen praktikal, vahel tahaks nagu niisama ka olla, sotsiaalne tuleks ka olla ja siis noh kui gloomhavenit ka mängib natuke, siis ega seda vaba aega just ülemäära ei jäägi.. Aga meil on kuu aja jagu asju vaja läbi käia..

Päevamõtted:
Lauamängu kõned. Viimasel ajal saan siis vahepeal sõnumeid, ns kirju ja vahel ka lausa kõnesid lauamängude teemal. Enam kui mitte on küsimus, et kas see reede ka mängime. Aga vahepeal on küsimus ka, et kas seal mängus on see reegel selline või mitte. Mul on kerge sisetunne, et ma tean lauamängudest tiba enam kui minu keskmine sõber. Viimasele asjale viitab ka asjaolu, et tuleb välja, et mõned inimesed ei julge minu ees teistele reegleid seletada. Ärge kartke. Mina ka ei tea kõigi mängude reegleid. Ning sageli tuleb välja, et hoopis mina olen aastaid valesti mänginud, sest suur osa mängudest, mida ma mänginud olen, ma ei ole reegleid läbi lugenud, sest keegi teine on minule seletanud, kuidas see mäng käib. Ja kui sa ennast puudutatuna tunned, siis tea, et sa ei ole kaugeltki ainuke, kes seda teeb.

Ma olen selles eas. Mulle viidatakse kui lapsele, poisile, noormehele, mehele, onule ja mingi tatikas ütles härra mulle. Kuidagi imelik on. Kui ma ise peaks end kuhugi liigitama, siis noormees. Enam mitte kõige pisikesem poisike, aga samas pole ka veel täiesti iseseisev mees. Kuskil seal vahepeal. Ma olen ka selles vanuses, kus inimesed, kellega ma aktiivselt suhtlen on väga erinevas vanuses. Mul on sõpru, kes abielluvad ja saavad lapsi ning sõpru, kes muretsevad 9. klassi lõpueksamite pärast. Mul on sõpru, kes ei jõua enne kella 6 voodisse ja sõpru, kes ärkavad kell 6 vabatahtlikult. Ma ikka veel arvan, et inimesed, kes sündisid aastal 2000 on 13-aastased ja kui keegi julgeks mulle väita, nad saavad sel aastal juba kõik 18, siis ma kahtleks kõiges, mida ma tean. Ma olen selles eas, kus ma viitan enda eakaaslastele nende käitumise ja mitte vanuse järgi. On inimesi, keda ma kutsun suvelasteks, sest nad ei ole näinud tegelikku talve. Ja on inimesi, keda ma kutsun vanaemadeks, sest nad panevad kell 21:30 oma kudumi käest ja hakkavad voodisse sättima. Ma olen selles kummalises eas.

Ameerika sõbrad. Mõned teist on ehk kokku puutunud Januse 300 sõbra loogikaga. Mul on 300 sõpra, sest see on hallatav hulk inimesi minu elus. Vähem kui 300 ja ma paistan eraklik või introvertne, mida ma väga ei ole. Enam kui 300 ja te reostate liigselt mu uudisvoogu. Mul ei ole ka välismaalastest sõpru. Peamiselt, sest kui sa kirjutad mongoolia keeles oma seinale midagi, siis minu eestlase aju ei suuda seda dešifreerida. Aga ma leidsin välismaalased, kes sobiks minu sõpradeks. 'Muriclased. Nad postitavad oma seinale vaid keeles, mida ma mõistan. Ja see on täiesti okei. Ja jah, mul on paar erandlikku sõpra, erandlikel põhjustel.

Lühikesed seelikud, pikad mantlid. Kevad. Okei, see periood sai juba läbi, aga paar nädalat tagasi tuli kevad. Linnud laulavad, ma ei jõua tööle pilkases pimeduses, lumi on kadumas - jah, need kõik on märgid kevadest. Aga siiski kõige parem märk sellest, et on kevad, on see, et linnatänavad täituvad seelikutega. Mida lühem seelik või kleit seda kevadisem päev on. Aga olgem ausad, me siiski elame ju põhjas. Nii et mantel peab olema. Mida pikem mantel, seda soojem sul endal on. Mistõttu on nädal aega aastas linnatänavad täis inimesi, kelle mantel on pikem kui nende seelik. Ja korraks jääb mulje, et kümned ja kümned näitsikud on unustanud hommikul midagi jalga panna. Aga siis sa saad aru, et talv sai läbi. On kevad, algamas on soe aeg. Aeg on grilli pealt tolmukoorik maha lükata, karupüksid lühikeste vastu vahetada ja üle mõistuse suures koguses päikesekreemi varuma hakata.

Baba Vanga. Ausalt ka, ma varsti hakkan laksu andma kõigile, kes mulle üritavad sellest Bulgaaria vanatädikesest rääkida. Ma tulen nii palju veel vastu, et sa saad valida, kas peoga vastu põske või käeseljaga. Ausalt ka. Kui mu vanaema hakkab rääkima, et maailm saab otsa, siis ma aitan ta ilusti kliinikusse, kus arstitädi ta rohtu täis pumpab. Ja teie ka, ärge kuulake selle nüüdseks juba 20+ aastat surnud vanatädi heietusi. Kui ma võtaks iga idiootse väite, mida mulle öeldud on ja üritaks, kohe tõesti üritaks, siis ma suudaks enamus lausetele mingi sobiva sündmuse leida. „Õudus! Õudus! Ameerika vennad langevad, kui teraslinnud neid ründavad. Hundid uluvad põõsas ja süütute veri voolab." No ja kust kohast me siit nüüd välja loeme, et see kaksiktornid on? Anna mulle tavalise glockiga varustatud droon ja 14 minutit Detroitis ja ma teen Baba Vanga ennustuse uuesti teoks. See on mingi unesogase vanamuti heietused, millest me ei tohiks end segada lasta. Ja kui te üritate mulle tõsiselt väita, et moslemid võtavadki nüüd ühe aastaga kogu Euroopa üle ja tuleb kolmas maailmasõda ja mis kõik muu, siis ausalt keera kohe põsk ette ja saame kiiremini ühele poole selle laksuga. Ära usu kõike, mida  Bulgaaria vanatädid sulle räägivad.

Usaldasin teid. Ma tõesti usaldasin teid. Ma tean, see kõlab palju dramaatilisemalt, kui see tegelikult mõeldud on. Igal juhul, "unustasin" end siis facebookist välja logida ja mu sõbrad otsustasid, et nad postitavad midagi, mida mina ei postitaks. Nad said hakkama, kuigi nende pettumus oli suurem kui minu oma, kui nad said teada, et mul pole tegelikult Aliase vastu nii suur viha, kui võiks arvata. Aga jah, ära tee nii. Kui ma usaldan sind piisavalt, et mitte end fb'st välja logida, siis ära kasuta seda ära. Ja ära postita minu soovide kohta. Mõned inimesed päriselt arvasidki, et ma tahan Aliast mängida. Aga ma ei tahtnud..

Uus profiilipilt. Ma tean. Milline šokk. (See võib-olla oli šokeeriv kuu aega tagasi, kui siiski.) Aga jah, uus pilt fbs. See sai vähem kui 24-tunniga kaks korda enam like kui eelmine sai peaaegu 4 aastaga. Tundub, et eelmine pilt ei olnud just kõige meelepärasem teile. Samas, arvestades, et sellelgi on vaid 35 ja ma olen näinud pilte, mille like kogused on neljakohalised, siis ega seegi vist kõige populaarsem pole. Aga 10% mu sõpradest arvas vist, et see on päris okei. Also, jube lahe on inimestes maksimaalselt segaseid arvamusi tekitada, kui ma ütlen, selle pani üles 16-aastane tüdruk.. Ma isegi ei taha teada, mis nende peast läbi käia võib. Aga kuidas see Bill Clintoni väide oligi..

Facebook ja Zuckerberg. Oh ei, see sisalik müüs meie andmeid kellelegi, oh ei, mis me teeme nüüd. Aga olgem ausad, isegi kui fb müüb meie andmeid, siis ta saab müüa vaid neid andmeid, mis me ise sinna söödame. Või noh, äärmiste vandenõu teoreetikute hinnangul nad saavad kõiki andmeid, mis me samast arvutist üldse internetti söödame ja veelgi ekstreemsematel juhtudel näevad nad läbi minu veebikaamera, kuidas ma poolkinniste silmadega öösel kell kolm voodis müslit näost sisse ajan. Oh ei, mida nad küll sellega teevad. Aga kui päris aus olla, siis mulle täitsa meeldivad need suunatud reklaamid. Kui kuskil liigub mingi lahe lauamäng või minu uudisvoogu satub midagi muud, millele ma reaalselt klikin, siis see ju hea. Kui mu uudisvoog oleks täidetud totaalse pasaga, siis minagi peaks Baba Vanga ja rasedate emade masendavate postitustega oma aega veetma. Ausalt öeldes ei tunne kummagi vastu mingit huvi. Ja okei, kui ma ostan Amazonist wc prill-laua ja siis ta järgmised 3 kuud soovitab mulle järgmist, siis jah, see pole nii hea. Ostsin selle ikkagi vajaduspõhiselt, ei hakka kollektsiooni nendest kokku ajama.

Diktaatori lapsed. Ma isegi ei tea, mis tiitli Süürias tegutsev Assad endale andnud on. Aga jah, leidsin siis täna uudise, et tema lapsed puhkavad Krimmis. Nagu ausalt ka, mida ***? Kui keegi üritaks minu puhkusekohta kritiseerida, sest minu isa või ema valitseb äärmiselt ebademokraatlikult mingit teist riiki, siis ma oleks väga pettunud. Mida need lapsed tegid, et heiti saada? (PS: Ma olen kohutavalt vähe informeeritud. Kui nad tegelikult mingid lapssõdurid ja massivägistajad on, siis ma tõesti eelistaks teada, kas ma puhkan nendega samas piirkonnas.) Või kui me neid heidime, siis miks mitte sellepärast, mida nad tegid. Hetkel nad saavad reaalselt puid asjade eest, mida keegi teine teeb. Kui minu paps kunagi mingi välisriigi üle võtab ilma minu abita, siis palun mitte mind sellega siduda. Tahaks rahulikult edasi elada, sõltumata sellest, et mu paps diktaator. Ja jah, kui ma teda aitan või üldse ise mingi riigi jõuga üle võtan, siis jah, te võite mind natuke kritiseerida.

Päevad kuni 1735
Ameerika mäed - allasurutud mälestused ja halvavad rõõmuhood.

See on nii halb, kui mul on blogi kirjutamine juba jumal teab kui kaua pooleli ja siis mu ellu siseneb keegi uus või keegi vana teeb come-backi. Sest just nemad on need, kes küsivad mu blogi kohta. Miks, miks avalikult ja millal jälle? on peamised küsimused.

Päevamõtted:
Miks? Sundmõtted. Mul on sisetunne, et paljud teist ei suudaks minu peas elus püsida. Ma muidugi ei tea seda, mis toimub teie kahe kõrvakese vahel, aga vahel ma vaatan mõnda teist ja näen, kuidas te reageerite asjadele. Ja siis ma vaatan, mis toimub minu peakeses. Te ei elaks üle päeva minu peas. Isegi minul on raske ja mina ei reageeri nii tugevalt nendele asjadele, millele teie reageerite. Aga jah, minu silmade taga on üks pisike organ, mis arvab, et ma peaksin umbes 23 tundi ööpäevas ühest ja samast asjast mõtlema, aga ma ei taha. Peamiselt seetõttu, et enam kui mitte on see asi, mida ma ei saa või ei taha mõjutada. Ja kui ma need asjad siia kirja panen, siis mu aju laseb neil minna, et leida uusi mõtteid - sageli paremaid.

Miks avalikult? Tegelikult see ei ole avalik. See on lihtsalt äärmiselt nõrga kaitsega privaatblogi. Olen seda väga korduvalt öelnud ja jätkan selle ütlemisega. See blogi on minult minule ja mitte kellelegi teisele. Kui sa tunned, et sa tahad mu privaatsfääri tungida, siis sul on selleks võimalus. Aga kui sa siin haiget saad, siis tea, et sa ise tulid siia. Mitte keegi ei sunni sind seda tegema. FB seinad on niigi suunatud reklaami täis, kliki sinna, kui tahad. Kui sa minu blogi loed, siis sa oled ise võtnud vabatahtlikult vastu otsuse endale killuke minu maailmast avada. Ja kui sa poole pealt solvud, siis sa võid alati selle blogi kinni panna ja mitte enam kunagi avada.

Tablakate kultuur. Ilmselt kohati ülediagnoositud, aga ma varsti ei saa enam kaikaga ringi vehkida ilma, et ma tabaks mõnd depressiooniga noort. Arvestades, et ma ise olen ka üks neist ja ma ei ole väga osav vehkimises, siis ilmselt löön kindlasti üht. Aga jah, mida aeg edasi, seda enam mulle tundub, et see on tabu. Nii see, et sa võtad, kui see, et teised teavad, et sa võtad. See justkui peaks olema kõige suurem saladus. Aga ei. Ma ju näen sind. Sa oled kurb ja endasse tõmbunud kasutu killuke midagi, mis kunagi oli inimene. Aga kui sa saad tablakad peale ja mõni kuu hiljem ma näen sind jälle naeratus näol, selg sirge ja kiirgamas headust, siis on see ju hea. Nii et mine arsti juurde, saa tablakad ja ole parem versioon iseendast. Mul on sõbrannasid, kes on kurvad, et nad peavad 30mg päevas võtma kuni nad saavad teada, et mina võtan 170mg - ehk teeb see sindki natuke rõõmsamaks.

Dramaqueensus. Viimasel ajal aina enam süüdistatakse selles mind. Kohati ilmselt olen selle ära teeninud, aga nojah. Sageli see tuleb see ilmselt sellest, et ma ei tea, mida teha. Ja siis ma üritan inimestele vastu tulla, aga vist liiga agressiivselt, sest selle peale süüdistatakse mind, et ma drama queen. Näiteks, kui me ei klapi, siis ma üritan sinust lahti saada. Kohati ma ei näe eesmärki sellel, kui me kolm kuud sõbrad oleme ja siis laiali läheme. Minu aeg on väga piiratud ressurss, nii täna, see nädal kui järgnevad 100 aastat. Kui see otsa saab, siis mul ei ole seda enam. Ma ei saa seda juurde, ma ei saa seda tagantjärgi muuta, nii et iga sekund, mis ma kulutan millelegi, mis mulle ei meeldi või millest ma kasu ei saa, on minu jaoks raisatud aeg. Ja kui me ei klapi, siis miks seda pushida. Läheme otsime kohe kellegi, kellega järgmised 50 aastat sõbrad olla. Ja kui ma ei ole sinuga natuke aega suhelnud, siis ära solvu, mul vahel tõesti pole kõigi ja kõige jaoks aega. Ja siis kuna ma ei saa ühestki vihjest (ega ka sarkamist, nagu välja tuleb) aru, siis see ei ole ka just parim kuningannaks mitte olemisele.

Tulevase ärijuhina. Ma tean, see on väga suurelt õhku visatud sõnad. Aga jah, ma tahan kunagi olla see. Arvestades, mida ma õpin, siis see oleks sobilik. Ja kuna ma valisin oma suunaks personali, siis on mul kurb enda ümber ringi vaadates. See on ilmselt eestlastlikult meie geenikoodi kirjutatud, aga me oleme hästi kaua vait. Kannatame ilusti ära ja täpselt nii kaua kui me plahvatame. Aga ma tahaks, et me räägiks. Näiteks üks mu tuttav andis natuke aega tagasi oma töökohast lahkumiseavalduse. Kui täpsem olla, siis seda tegi tema ja veel 10 inimest. Tema osakonnas oli 5 inimest. Nad kõik andsid korraga avalduse ja siis tegi seda 6 inimest mingist teisest osakonnast. Tahaks mõelda, et seda oleks saanud ära hoida. Ma küll ei tea, mis iganes see põhjus oli, aga ma ei taha, et minu ärist kunagi nii paljud korraga lahkuks. Tahaks ikkagi, et püsiks minuga samas paadis ja me parandaks koos mõrasid enne kui neist augud saavad.

Mida sa teed? Me elame 21. sajandis. Meil ei ole kunagi nii palju võimalusi olnud. Ma kuulen liiga tihti, et inimesed teevad midagi, mis neile ei meeldi või mis neid kurvaks teeb. Või inimesed on šokeeritud, et mina = lauamängud ja ma töötan lauamängupoes. Kas teilgi tõesti ei ole mingit hobi või huvi, mida te ei saaks rahaks muuta. Ja jah, ma tean, et ma justkui võitsin loto - mulle sobiv töökoht vabanes siis kui ma elu muutma hakkasin, aga ma ei saa aru, miks see nii suur mure on. Tee eduni ei pruugi olla - yee ja joppas, see võib olla ka - üritasin, põrusin, üritasin, põrusin, ..., üritasin, õnnestusin. Ja ilmselt ongi. Minagi ju õppisin ametlikult 3 aastat õigusteadust. Palun leia endale midagi, mis sulle meeldib ja mis raha annab. Ja teiseks, kui sa oled töötu ja ei õpi, siis võta endale mingi süsteem. Lugesin kunagi kellegi teise vanaisa soovitust - Kui sul pole tööd, siis su töö on leida töö. Kui sa ei kuluta 40 tundi nädalas, et tööd leida, siis sa ei tohiks vinguda, et sa ei leia tööd.

Feminism. Kuulsin hiljuti ülilahedat mõtet. Kui kõik naised oleks ühes paadis, siis feministid istuks ühes otsas ja viskaks sõrmkübaratega vett välja ja teises otsas istuks litsid ja niisama lohakad, kes viskavad ämbriga paati vett juurde. Ma olen alati seisnud selle nimel, et sood võiks võrdsed olla. Aga mitte samad. Mul on viimasel ajal liiga suuri raskusi, et aru saada, kas sa oled passiiv-agressiivne 14-aastane feminist või ülekaaluline poiss. Okei, õnneks on enamus inimesi ikkagi veel kindlalt liigitatavad, siis on inimesi, keda ma ei oska kuhugi paigutada. "Trap"id, femnazid, transolendid ja muu säärane tekitab minus küsimusi, et kas ma olen varsti vähemuses oma seisukohaga, et meil on kaks kindlat ja eristatavat sugu, mis on ideaalis võrdsed, aga erinevad. PS: Ma ei taha vahetada feminismi seksismi vastu, aga vahel tundub, et see on ainus variant. Leiaks äkki mingi kesktee?

Valemulje. Mõnedele teist on vist jäänud vale mulje minust. Te peate mind kohati väga seelikukütiks, naistemeheks, murdjaks, sebijaks jne. See ei ole kohe üldse tõsi. Ma olen kõige ohutum hundike aasal. Kujuta ette, et on hunt, kellel on kaks hammast ja ühel tagakäpal üks küüs ja sellega ta võime murda piirduks ja saa aru, et tema on sulle suuremaks ohuks. Teiseks, mulle meeldivad teie viited sellele, et mul oleks justkui miljon tüdruksõpra. Mul on olnud kaks. Ühest ei tea enamus mu tuttavaidki midagi. Kust otsast ma sellise maine osaliseks sain?

Loobun Temast. Ja mul on selleks teie abi vaja. Palun ärge mitte keegi mitte kunagi mainige enam teda. Ma tean, et osa teist on sündinud siia maailma lihtsalt selleks, et minu elu häirida ja osa teist kohe kindlasti mainib teda nüüd selle lõigu pärast, aga palun ärge tehke seda. Ma üritaks lõpuks edasi liikuda. Kellest ma räägin? Ma ikka veel ei kasutaks oma blogis nimesid, nii et ma annan piisavalt vihjeid, et te ehk saate aru. Ma olen talle viidanud kui neiule, kes päästis mu elu. Ta on olnud mu Päikesekiir. Ta oli mu esimene tüdruksõber. Me olime suhtes eelmine aasta. (Fun fact. Just täna eelmine aasta see kõik algas.) Ta on välismaal (minu teada). Loodetavasti see on piisav, et te teaks, keda enam mitte mainida. Miks ma loobun temast? Sest me läksime lahku 8 kuni 10 kuud tagasi ja ma pole ikka veel edasi liikunud. Jah, ma olen teinud suuri edusamme. Ma ei mõtle temast enam umbes 200 korda päevas, ma saan ilusti magada ja ma olin isegi vahepeal suhtes kellegi teisega. Aga mõttelaev temast leiab ikka veel suuna minu ajusadamasse ja see ei ole hea. Eriti arvestades asjaolu, et tema on väga edasi liikunud ja ei taha enam minuga sõber olla. Aga jah, ma üritan teha midagi, mida ma varem ei ole teinud. Ma tahan proovida lõigata ta välja, aga hoida asjad, mis olid temaga seotud alles. Ma lõikan teda lahti asjadest ilma, et asjad kaoks. Aga kahjuks ma sidusin ta enne seda kõigega. Nii et jah, ma üritan luua maailma, kus asjad on alles ja teda ei ole. Nii et ma palun teid oma väikese südame põhjast, et ärme maini teda enam mitte kunagi. Ma ei taha teada, et sa leidsid pildi minust ja temast, mind ei huvita, kui sulle meenub mingi põnev seik temast, mu elule ei anna juurde, kui sa teda päriselt nägema peaks ja palun ära maini teda selle lõiguga seoses. Laseme tal lõpuks minna ja ehk liigun ka mina lõpuks edasi.

Lõpumärkmed:
Aga jah, siin ta siis on. Natuke üht ja natuke teist. Loodetavasti kõik ei ole selgusetu häma ja kui on, siis see ongi ju minule mõeldud ja mina küll sain mõnest mõttest lahti, mis minu kõrvade vahele liiga kauaks elama jäi.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest elu on ilusam kui see vahepeal tunduda võib.

Järgmise korrani
Janus Pinka 23. aprill 2018

Sissekanne nr. 279

Päevad kuni 1668
Juba jälle tagasi..

Hey. Ma mõtlesin, et ma võiks teile kirjutada. Sest ma ei kirjutanud tükk aega teile, siis kirjutasin ja osa teist arvas, et te peaks reageerima. Mu blogi nähti ühel päeval enam kui 150 korda ja kuna ma jagan seda vaid oma facebookis, siis võin eeldada, et suur osa sellest oli suur osa mu sõpru.

Päevamõtted:
Sa oled vesi, mis ei ole minu kontrolli all. Mul on paanikahood. Mitte tihti, mitte just ülemäära halvavad, aga nad on ja ma ei talu neid. Duši all käimine on minu jaoks alati olnud omamoodi ülesanne. Vajalik tegevus ent ometi seisan ma vahel mõned minutid jooksva vee lähedal ja kogun julgust, et end sellega kokku teha. Ma olin selle juba küllaltki madalaks hirmuks saanud. Oli päevi, kui ma ei oodanud sekunditki ja kui ootasin, siis vaid hetke, vaid hingetõmbe. Ja siis mingi aeg tagasi, sattusin siis voolava vee lähedusse, kus kellelgi teise võimuses oli asjaolu, et kus suunas vesi liigub. Ja noh, lühidalt öeldes, ma süsteem otsustas, et nüüd on parim aeg totaalsesse šokki minna. Ma muidugi ei tea, kuidas see välisvaatlejale näida võis, aga tema pilku arvestades oli see ilmselt küllaltki üllatuslik. Igal juhul jah, aju otsustas, et ainus võimalus on surm. Ja nagu ikka kui su aju arvab, et ta on surmaohus, siis ta laseb absoluutselt kogu su elu su silme eest läbi, et leida sarnane olukord, sest sa oled selle üle elanud ja järelikult peab olema mingi lahendus sellele probleemile. Ja noh, kui sul on paanikahoog, siis su aju ei jõua just kõige kiiremini järeldusele, et sa oled ennegi duši all olnud ja ennegi ellu jäänud. Pigem on tunne  nagu oleks suhkruvatist või koheselt uppumas. Aga noh, sain sellest üle, sain pestud, aga nüüd on mingi tunne nagu oleks kõik natuke raskem. Nagu üleüldine eluspüsimise võimalus oleks väiksem. Ja noh, kuna mina ja vesi oleme alati üksteise kõrval, aga mitte koos käinud, siis elasin/elan üle selle perioodi. Aga siis ma mõtlesin, et võiks sulle kirjutada. Ja samuti pidin ma kõigepealt tükk aega hoogu koguma, tükk aega ette valmistuma, tegema viimase hingetõmbe, ootame kõige õigemat hetke ja siis ma kirjutasin sulle, lihtsalt selleks, et teada saada, et samahästi oleksin võinud mitte kirjutada. Ja siis jäi hing kinni, aju jooksis kokku ja leidis, et ainus võimalus on surm. Aga kuna mu aju ei suutnud midagi välja mõelda, aga samas ma nagu surma ka ei saanud, siis oli mul lihtsalt tükk aega pikemalt paanikahoog. Ja noh, kui veest saab eemale astuda või vähemalt selle üle kontrolli otsida, siis oma mõtetega on palju raskem tegeleda. Eriti kui nad ei ole minu kontrolli all..

Päevad kuni 1687
Seksuaalne identideetikriis

Hey. Eelmine mõte oli liiga ilus, liiga südamest ja liiga reaalne, et seda kustutada. Seal on vastuseid küsimustele, millele tahan vastata, nii et las ta olla seal. Ära tunne ennast puudutatuna. See on küll jah ühele inimesele suunatud, aga sellest mõttest saadik on meie teed veelgi enam lahku läinud. Igal juhul, mu elu on viimased paar nädalat olnud algus millekski, mida ma ei oska muudmoodi kirjeldada kui seksuaalne identiteedikriis. Ja kui mõned teist ehk mõtlevad, et kas mu seksuaalsus saab veel enam kummaliseks minna või veel enam pöördeid teha, siis jah ja ei. Asi ei ole niivõrd minus, kui see mida ma teada olen saanud. Identiteedikriis on mul ka muudel teemadel. Näiteks..

Päevamõtted:
Kas ma tõesti olen nii halb inimene? Mõned teist ehk teavad, et läksin paari nädala eest lahku. Ja mõned teist ei tea, et ma olin isegi suhtes ja mõned teist arvasid, et ma läksin juba tükk aega tagasi lahku. Aga jah, ma olin suhtes, ma ei läinud lahku ja siis ma läksin lahku. Põhjused, miks seekord.. Kuna ma ise ka 100% ei tea, siis ütlen vaid, et kumbki meist ei tahtnud vist enam teisega koos olla. Aga miks ma end halvasti tunnen? Sest üks viimaseid küsimusi temalt minule oli, et kas ta on nüüd minu jaoks surnud? Ma küll ütlesin ei, aga isegi mina hakkan selles kahtlema. Alustades asjaolust, et ma ei ole temaga pärast seda mitte sõnagi vahetanud ja ausalt öeldes ei ole see isegi plaanis, sest kui vastandid tõmbuvad, siis liiga vastandid ei tõmbu ka. Meie huvid on liiga erinevad ja need ühised huvid, mis meil ka oleks, ma pigem teen neid inimestega, kellega mul on ka teised ühised huvid. Aga kas te tõesti tunnete ennast nii? Ma tean, et minu elus on inimesi, kellega ma ei ole päevi, nädalaid, kuid ja võib-olla isegi aastaid suhelnud. Kas te arvate, et te olete minu jaoks surnud? Ja kas mina olen teie jaoks surnud? Sorri.. See ei olnud mul plaanis. Ma olen üritanud oma elu võimalikult tihedaks ja tegevusrikkaks ajada, et jätta endast märk ja võib-olla isegi enam veel asjaolu, et ma ei taha oma mõtetega kahekesi olla. Liiga palju on neid õhtuid, kus ma vedelen voodi ees, toksin sõrmega helendavat ekraani ja mõtlen asju, mis oleks võinud olla ja mis võiksid tulla, teades 100% kindlusega, et neid ei juhtu. Ja see ei mõju mu depressioonist rüvetatud ajule hästi. Ja pärast seda pani ka veel kohati põntsu mu enese heaolule asjaolu, et mu kunagi parim sõbranna ei taha minuga enam sõber olla. Okei, ma saan temast kohati aru, aga tema argument, et aeg on meid kaugeks teinud ja ta ei leia, et praegu on õige aeg, tekitab minus tunde, et lisaaeg ei too meid lähedasemaks ja ma lasen temast igaveseks lahti.

Ja see seksuaalne pool.. Mida aeg edasi, seda enam ma näen enda sõpru Tinderis või saan teada, et nad seksivad, vahel isegi omavahel, mis on minu jaoks veelgi häirivam. Võib-olla on asi minus. Nii kaua kui ma vähegi tean, oleme mina ja seks käinud erinevaid radu pidi ja kui aus olla, siis viimasel ajal on tunne, et kaugenen veelgi sellest tegevusest. Aga mul on tunne, et inimesed minu ümber seksivad kogu aeg ja kõigiga. Arvestades, et ma alles hiljuti sain üle oma kinnisideest leida see üks ja õige, sest mul on tunne, et teda polegi olemas, siis on see veelgi häirivam. Kas ma reaalselt olen ainus inimene oma elus, kes ei seksi kõigi teistega kogu aeg? Igaks juhuks mainin ära, et tegemist on retoorilise küsimusega. Samuti ei pea te nüüd tundma vajadust omavahel mitte seksida ega ka vajadust minuga seda teha. Mulle küllaltki sobib see variant, kuidas asjad praegu on. Aga mina ja kõik see info lihtsalt vajame aega, et üksteiseg ära harjuda.

Lõpumärkmed:
Ja ma arvan, et sellega ma lõpetan. Esiteks infoüleküllus tõi endaga kaasa emotsioonide ja mõttete ülevoolu ja kuna ma ei saa teiega kõike jagada, siis ma lähen.
Võtan sisse väikese tableti, mis mind maha murrab ja loodan, et hommik on parem kui õhtu.
Samas loodan, et leian mingi õhtu uuesti aega, et jagada teiega asju, mis on rohkem minu moodi. Nagu näiteks kõik need mõtted, mis on reaalsed rantid asjadest, mis midagi ei muuda.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest ehk on kõik su mured ikkagi vaid pseudomured..

Järgmise korrani,
Janus Pinka 5. märts 2018

Sissekanne nr. 278

Päevad kuni 1663
Head uut aastat!

Hey. Kui keegi oleks mult küsinud, et millal sa blogida kavatsed, siis ma ei tea, kas ma oleksin valinud oma vastuseks 10. veebruari öö. Pean vähem kui 6 tunni pärast ärkama, aga ma ei saa isegi uinutud, sest mingid mõtted lendlevad mööda pead. Lendlevad on ilusam öelda, kui et mu aju on alasi ja mõte on vasar, mis seda armutult taob. Ja mitte ainult üks mõte.. Võib-olla parem võrdlus isegi oleks see videoklipp, kus mingid 4 meest taovad mingid tala maasse. Kui sa pole seda näinud, siis seda on väga raske kirjeldada, aga see on ideaalne metafoor. Ideaalselt ajastatud löögid. "Ideaalselt" ajastatud mõtted.

Päevamõtted:
Peamiselt, ma igatsen Sind. See on nagu max mõttetu lause iseenesest. Mul ei ole vähimatki plaani öelda, kes Sa oled. Mul ei ole vähimatki aimu, kas "Sina" on õige termin, sest kui sa seda ei loe, siis peaks ilmselt lähtuma teistest ja ütlema, et ma igatsen Teda. Aga samas Tema on juba kellelegi broneeritud. Võib-olla enam ei peaks olema, sellest kõigest on juba piisavalt kaua aega möödas ja ta tuleb jutuks väga harva ja siis ka möödudes. Aga jah, ma igatsen Sind. Kui Sa seda loed, siis sa ilmselt mõistad, kui ma ütlen, et ma nägin sind unes. Ma ei tea, kuidas teiste inimestega lood on, aga mina olen väga mõjutatav. Ma olen mõjutatud oma valedest, sest need kipuvad sundmõteteks muutuma ja see läbi tõeks saama ja lakkavad olemast valed. Ma olen mõjutatud teiste kiitustest ja kriitikast. Iga päev käib (eriti viimasel ajal) käib mu peast läbi üks ja seesama lause. See lause üritas olla kiitus, kõlas nagu kriitika ja tagantjärgi vaadates olenemata kumb see oli, on see väga väga mõjutav. Ja ilmselgelt olen ma enam kui küll mõjutatud oma unenägudest. See ei üllata vist kedagi, et ma olen väga magamist nautiv inimene. Tuleb välja, et ma ei ole une ajal nauditav inimene (ma väidetavalt norskan ja räägin unes). Aga jah, ma magasin üks öö ja nägin sind unes. Ja kõik oli täiesti okei, isegi parem kui okei, piisavalt hea, et mina kui eestlane ütleks, et olukord oli hea. Mitte normaalne või rahulik, aga hea. Ja siis helises äratuskell ja see uni sai otsa. Naases reaalsus ja asjaolu, et kõik ei olegi nii hea. Aga mu aju otsustas, et meenutaks aega, kui oli. Meenutaks suuri momente ja väikeseid ja ma igatsen neid. Võib-olla igatsen väikeseid momente isegi enam, sest neid oli enam. Mu aju otsustas meenutada kõike. Nii häid asju (ja asjaolu, et need said otsa), kui ka halbu (ja asjaolu, et kuigi need said otsa, siis nende tagajärjed võivad ikka olemas olla). Ja siis siin ma olen, vähkren voodis, heidan pead ühelt küljelt teisele, muudan kehaasendit, kohendan patja või tekki ja vaatan aknast välja, kuidas lisaks tänavavalgusele on taevas valgenemas, et märku anda, et on uus hommik, uued mõtted ja uued lõhestavad tunded, sest ma igatsen Sind.

Monopoly. Ehk mõni teist teab, aga ma töötan lauamängupoes. Ja enamvähem kord päevas, mõni päev enam, mõni päev vähem, tuleb keegi poodi ja küsib monopoly. Selles lauamängupoes, kus mina töötan, monopoly ei ole. Või noh, üks monopoly on, aga Pokemoni monopoly ei ole piisavalt sobiv. Mu probleem seisneb selles, et see on halb mäng. See oli populaarne, on populaarne ja ilmselt jätkab oma populaarsust. Aga see on halb mäng. Isegi kui mul ei olnud veel väga tugevat maitset ja eelistust lauamängude osas, siis see mäng ei meeldinud mulle. Esiteks, ma olen kohutav täringumängudes, kus ma ei saa otsustada, mida ma veeretuse eest saan. Yatsy, kus ma pean vahel ka väikeseid numbreid viskama on okei. Tsirkus, Monopoly ja Dice Forge, see-eest aga sunnivad mind elama sellega, mida ma veeretasin ja kuigi igas neist on mingi väike võimalus mõjutada seda, mida ma veeretamise eest saan, on siiski kõigil fundamentaalselt loogika, et mõned tahud on paremad kui teised ja mina tavaliselt ei kipu neid paremaid veeretama. Teiseks, sa võid mängust välja kukkuda. Või noh, sa kukudki, sest muidu ei saa mäng otsa. Ja kui sa kukud välja, siis sinu roll edasiseks on tühine. Ja kuna monopoly mängus on (imeväike, aga siiski on) võimalus, et su kaaslased veeretavad "sobivaid" numbreid igavesti, siis ei pruugigi mäng otsa saada ja teised mängijad võivad mängida seda sama üht monopoly mängu aastaid pärast seda, kui sa välja langesid. Ja kuigi neid põhjuseid, miks see mäng halb on palju (alustades meeletute kodureeglite hunnikuga ja lõpetades mängu variatsiooni puudusega), siis selle lõigu eesmärk ei ole öelda, et monopoly on halb mäng. Selle eesmärk on öelda, et ärge küsige seda minu käest. Või kui te leiate, et see on hea ja ma ütlen, et seda ei ole poes, siis ära keera selga ja kõnni minema. Mu töö ja kirg on tegeleda lauamängudega. Ma ilmselt oskan sulle soovitada asju, mis on paremad kui monopoly ja teevad su elu nii palju paremaks. Ah jaa, ja see "pisiasi" ka, et kui ma sulle kunagi seletan mingit mängu, siis mõtle hoolikalt enne kui sa küsid "kas nagu monopoly?", sest enamjaolt jookseb mu aju selle peale kokku, sest ma ei suuda leida ühtegi mõistlikku seost minu kirjelduste ja monopoly vahel. Ja kui ma ütlen, et Carcassonne on mäng, kus lood tükkidest maailma iga käik ja Catan on mäng, kus iga mäng on erinev, sest mängu alguses paned sa tükkidest saare kokku, siis palun ära küsi, kas see on põhimõtteliselt sama mäng. Ühe mängu ülespanek võib sarnaneda teise mänguga, aga siiski on tegemist kahe küllaltki erineva mänguga. (Ja jah, neil on sarnaseid elemente, aga sa ilmselt segad enne vahele, kui ma isegi jõuan nendeni.)

Majanduslikult paremas olukorras kui.. Ma ei ole suht kunagi pidanud mõtlema, et kust mu järgmine kõhutäis tuleb, sest ma olen rahaliselt halvas positsioonis. Ma olen läinud näljasena magama, aga see oli pigem halva planeerimise ja McDonaldsi liiga kaugel (kilomeeter kui sedagi ja Statoil oli veelgi lähemal) olemise kombinatsioon. Aga ma mõned päevad tagasi avastasin kickstarteri. Olin teadlik selle olemasolust juba ennegi, aga nüüd otsustasin midagi seal toetada ja noh, see läks "väheke" käest ära. Ütleme nii, et kulutasin mõne mängu peale ära kolmekohalise numbri, mis on tuhandele lähemal kui nullile. Aga juba enne seda olin ma väga pikka aega seisukohal, et mu lauamängukollektsioon ("väike", aga armas) on minu kõige väärtuslikum asi. Ja ilma naljata, kogu mu riidekapp ega mu sülearvuti ega midagi muud ja võibolla ka nende mainitute kombinatsioon ei ole nii väärtuslik (nii hingele meeldivuselt, kui kulutatud raha hulgalt) kui mu lauamängukollektsioon. Ja kui mu arvuti ja riidekapi sisu areng tähendab sageli seda, et vanemad jupid asendatakse, siis mängude nii ei ole. Teadlikult ja tahtlikult on mu kollektsioonist lahkunud üks mäng ja seegi läks vahetuseks teise (minu arvates) parema lauamängu vastu. Miks ma sellest räägin? Sest minu väikest südant lõhestab see, kui ma kuulen, et Carcasonne on kallis ja Catani peale kulub kogu aasta lauamängu eelarve, sest need kaks mängu ei tee kokku isegi poolt sellest, mida ma kulutasin jaanuari kuus lauamängudele ega isegi kümnendikku sellest, mis mul kulub 2018 esimese kahe kuu jooksul. Ja mingil kummalisel põhjusel tekitab see minus süümepiinu. Ma olen ülimalt laisk ja mitte just kõige targem inimene ja ometi läheb mul paremini kui nii paljudel teistel. Ja ma ei saa öelda, et see on isegi White privilege või Euroopa elu, sest ma ei võrdle end Aafrika laste või Chicago gettoga. Ma võrdlen ennast Tartu inimestega - minu inimeste, minu rahvaga.

Kes ei tea, siis üks asi viis teiseni ja ma olen sel aastal kolinud kaks korda. Ehk elan kolmandas kohas ja otsin vaikselt neljandat. Kuigi järgmise kolimisega ei ole just ütlemata kiire, siis on paar asja, mida te peaks teadma. Esiteks, ma elan kolme kassiga. See on küllaltki imeline. Aga selle tagajärjel ma olen enam motiveeritud kodus olema (et nendega aega veeta) ja ma olen vigastatum. Tegemist on kolme kaklusklubi liikmega. Mu mõlemad käed on täis verised kriime ja vaadates eelmisi sarnaseid vigastusi, siis ma olen õnnelik, et on väide "armid kaunistavad meest". Kas selle all just kassikriimu arme mõeldud on, ei tea. Teiseks, palun ärge viidake mu elukaaslasele kasutades alatooniga sõnu. Hetkeseisuga ainus inimene lisaks minule siin on mu vanaema õe lapselaps (kõige lühem kirjeldus (väljaarvatud "sugulane"). Kolmandaks, palun arvestage, et ma elan natuke halvasti ligipääsetavas alas. Natuke liiga kaugel, et jala käia, bussiliiklus on küllaltki kohutav ja ma ikka ei oska muude vahenditega liigelda. Aga jah, võite mulle elukoha pakkumisi teha, kui tahate. Kiiret ei ole, aga samas ei saa ju igavesti ka hõimlaste juures elada.

Lõpumärkmed:
Aga kuna mu äratuskell heliseb 4 tunni pärast ja siis on vaja 9 tundi tööl olla, siis jätan teid. Loodetavasti igatsen Sind vähem (kuigi ei tundu veel nii, sest Sa oled perf), tunnen vähem süümepiinu ja muud mõtted jätaks ka homseks.
Aga jah, nagu alati:
Naerata, sest iga negatiivse taga on midagi positiivset kui vähegi otsida.

Järgmise korrani
Janus Pinka 10. veebruar 2018