Sissekanne nr. 136

Päevad 220 ja 221

Päev 220
Ilusad, toredad, soojad ehk isegi armsad valed

Päev 221
Et vaadata tulevikku, tuleb vaadata minevikku

Hey, sina. Enne kui ma lähen edasi oma tegevusrikka elu juurde, tahan ma pisut teiega rääkida. Vale oleks öelda silmast silma, aga vähemalt ühelt helendavalt ekraanilt teisele. Ma jagan oma blogi, see saab ligikaudu 30 vaatamist. Kui ma muidugi mingi hullult tähtsa asja kirjutan või palun, et te ei loeks, siis on see number pisut suurem. Ok, ma mõistan, et mõni klikkab kogemata, mõni näeb pikkust ja sulgeb selle ahastuses, sest ilmselgelt nagu twitter edukalt tõestanud on, siis ei suuda homo sapiens sapiens lugeda korraga üle 140 tähemärgi. Eriti kui see ei ole midagi säärast: R U @ skuul?.. Sest vähe sellest, et me võiks kirjutada eesti keeles, kasutamata iga sõna asemel lühendeid, rääkimata kohutavatest kirjavigadest, mida õnneks natukenegi autocorrect ehk parandab. Aga kas see on loogiline, et mulle tagasisidet annavad aktiivselt kaks inimest. Aeg-ajalt on mõni ehk veel, aga suht harva. Ja need kaks inimestki ei ole vahel just parimad nõuandjad. Või noh, täna ma proovin ühest nõuandest kinni pidada. See oli, et ma ei hakiks seda nii palju. Teeks pikemad ja ehk ka sügavamad mõtted. Aga kui sa siiamaani selle lõigu läbi lugesid, siis võta end kokku ja anna tagasisidet. Kasvõi seda, et see meeldib sulle ja ma peaks samas taktis jätkama. Ma loodan, et mu blogi lugemine ei ole niivõrd piinlik tegevus, et seda isegi minu eest varjama peaks. Ma olen ikka vahel märganud, et kui ma kellestki natuke paha räägin, siis ta on ehk järgmisel päeval minu peale pisut pahane.

Aga jah, mida ma siis tegin nende kahe päevaga. Noh, alustame kõige igavamast ja ehk jõuame lõpus põnevamani kah. Mängisin siis arvutis strateegiamänge ja vahetasin ühe kuubikutel põhineva mängu teise vastu. Ent ometi tapan ka seal zombiesid ja ehitan maja. Aga läheme natuke edasi. Täna hommikul oli näiteks mul ühiskonnaarvestus. Kõigist arvestustest oli see vast kõige lihtsam. Väga palju oleks saanud ka niisama huupi pakkuda. Aga tehtud ma selle sain ja mingi üritus nimega Vaade tulevikku. Imelik on mõelda, et kui mina kümnendas klassis käisin, siis ei olnud selliseid asju ja praegustel on. Kuid eks kahe aasta pärast näeb, kas tõesti see midagi muutis. Aga jah, kõige pealt saime väga väikese grupiga auditooriumist vaadata aula pooltühja saali, kus räägiti tarka juttu, samas ise omade asjadega tegeledes. Peale seda tulid töötoad ja need olid ehk päeva tipphetk. Esimeseks võtsin siis Enese motiveerimise töötoa. Sain sealt huvitavaid asju teada, kaasa arvatud ühe poisi nime. Kuna tõenäosus, et ta enam iialgi mu blogis ilmub on väga nullilähedane, siis ma annan talle ise varjunime Mihkel. Istusin seal siis oma pojaga/isaga (edaspidi poeg) ja tegime igasugu asju kaasa ja ühesõnaga nalja sai. Aga ka see sai läbi ja mina ja poeg läksime siis edasi. Aga kuna meil puudus kindel suund, siis jooksime mööda kooli ringi kuni leidsime end punupatsi tegemise õpetuselt. Seal me olime kolm mehehakatist (Mina, poeg ja Mihkel) ja kari naisi. Ma isegi ei tea, miks ma sinna jäin. See kõik oli justkui võlukunst minu jaoks. Aga mingi aja ma seal olin ja siis tulin koju ära. Kodus veetsin õhtu mängides ja fb suheldes. See oli ütlemata tore.

Päevamõtted:
See mõte ei kuulu küll mulle, aga see on hea mõte. See pärineb esimest töötoast. See oli siis selline. Kui me tahame kuulata muusikat, aga täna ei taha üldse kuulata Skrillexit, Justinit ja 1Directionit. Kirjutame siis Googlesse No Skrillex, Justin bieber or 1Direction.. Paratamatult annab google meile just linke, kus need nimed on. Samamoodi töötab ka meie aju. Kui me mõtleme, et täna ma ei taha mõelda vanillijäätisest, trimmeritest ja jumal teab millest muust, siis me hakkamegi just neist mõtlema. Ja siis me tahame seda veelgi rohkem välja blokkida ja see süveneb. Nii et tuleb mõelda vastupidiselt. Mitte, et sa ei taha mõelda vanillijäätisest ja trimmeritest, vaid sa tahad mõelda kiisudest, ükssarvikutest ja kasvõi arvutimängudest. Siis me hakkamegi neist mõtlema. Sõnad, mis ma kirja panin loengu ajal: "Mu aju on nagu otsingumootor - ma olen oma mõtete ori."

Teine hea mõte, mis tal oli oli ideedest. Me kunagi ei eelda, et sünnib laps, kes on firmajuht, keeleteadlane, 4 lapse ema ja püha jumal, kes teab mis. Ikka sünnib mingi asi, mille eest tuleb hoolitseda, mida tuleb õpetada ja kasvatada. Alles siis kasvab sellest midagi suurt välja. Sama on ka ideedega. Idee on algus kole ja lohakas ja poolik. Siis me hakkame teda kasvatama. Alguses tuleb temale palju aega pühendada. Talle ei saa mingeid ülesandeid anda. Pigem on ta ise ülesanne. Aga siis ta kasvab ja kogemuste ja kõige muu tõttu muutub see lihtsamaks. Ja lõpuks ehk kasvab tast välja hiigelidee, mille saab facebookile 19 miljardi dollariga maha müüa. Sõnad, mis ma loengu ajal kirja panin: "Idee on nagu inimene - sünnib, kasvab, sureb."

Nüüd ma teen sellise lolli lükke, et ma panen võõraste mõtete vahele oma mõtte, sest kui ma pärast selle juurde tagasi tuleks oleks see veelgi segasem. Aga siin see on. Ma kogu aeg käin ringi ja vingun, et ma olen enesekriitiline pessimist. Kuid, et teile natuke tausta anda, et te ikka täielikult mõistaks, milline raske vaimse puudega isik ma olen, siis siin on natuke taustinfot. Oli 21. juuni. Ma olin armunud või noh tehniliselt ma olin just jälle murdunud. Mulle tuli hea idee kirjutada kaudselt neiule, keda ma armastan. Aga tuletan meelde, ma olin väga väga loll siis. Noh, kirjast, mis pidi algselt olema ainult mulle ja talle, kasvas välja selline õnnetus, et paha hakkab. ÄPP kogukonnas on ehk paar üksikut liiget, kes sellest ei tea. Aga jah. Ma täna jälle lugesin seda. Ja toon teile paar värvikamat näidet, kui uhke ja õnnelik ma kord siis olin. "Ma olin kõige tagasihoidlikum inimene maailmas ja nüüd olen ma kõige otsekohesem mölakas, keda ma tean. ma olen sadist ja silmakirjalik värdjas, enesekriitikas olen ma meister", "mul ei ole head muljet, ma olen jube tõbras :D", "ma pole halb inimene, lihtsalt mölakas"
PS: Tuletan meelde, sellisena jõudis see tekst ka neiuni, kes oli mu südame röövinud, koos väga suure osa mitte nii jubeda tekstiga. Pool aastat hiljem tagasi vaadates, pean tunnistama, et ma olin ja ilmselt olen ka praegu tõsise vaimse puudega hälvik.. Pluss ma mainisin seal "kirjas" ka oma halba joomisharjumust, mille ma nüüd olen õnneks kontrolli alla saanud. Aga peamine on see, et ma südamest loodan, et ma õppisin kõigest sellest nii palju, et ma ei tee enam mitte iialgi mitte midagi sellist.
PPS: See kõik on ikka kuradi pessimistlik. Aga noh uupppss.. Aga see läheb isegi natuke selle tänase üritusega kokku. Minevikku vaatamine, et tulevikku vaadata.

Pigistame siia siis veel ühe võõra mõtte vahele. Katsun seda mitte väga venitada. Aga noh, see oli siis selline, et see sama tüüp rääkis, et ta otsis ka omale "ideaalset" kaaslast. Aga erinevalt minust, tema otsis. Ta kirjutas endale üles, mida kõike tema tahaks. Ma ei mäleta, mis tal seal oli, aga toon suvalise näite. Suured rinnad, temast natuke lühem, blond, sportlik, humoorikas, põselohud ja rohelised silmad. Ja siis ta hakkas nägema inimesi, kes nendele tingimustele vastasid. Silme ette tekkisid täiesti varem märkmata jäänud inimesed. Leidis siis mingi neiu ja vaatas, et kõik on olemas peale põselohkude ja roheliste silmade. Nad olid aasta väga õnnelikult suhtes ja siis viisid nende teed neid lahku. Natuke aega hiljem leidis ta uue neiu, kellel olid kõik need tunnused olemas. Ka põselohud ja rohelised silmad. Ja nüüd on nad olnud mingi 7 aastat õnnelikult koos. Ka mina peaks seda lahendust kasutama. Äkki see lõpetaks mu lolli harjumuse armuda kõigesse, mis naeratab ja ma saaks leida selle, kes on ka tegelikult see õige. Kuldne väide, mida lugesin ühelt paberilt sobiks siia nagu kirss tordile. "Kui otsid enda elu armastust, lõpeta; Ta ootab sind, kui hakkad tegema seda, mida armastad!"

Kiired tähelepanekud ehk hapu moos meie tordi vahel. Mulle õudselt meeldib oma blogi siduda. Ma ei tee seda, nagu ma peaks tegema eesti keele esseedega. Ma teen seda märksõnadega. Juba selleski blogis on salajasi märksõnu sissepikitud. Mõni väärib oma kohta, teine mitte. Räägin ma siis šokolaadikompvekist või hoopis õuntest. Sageli on sõnadel suurem roll, kui vaid ese, mida nad kujutavad. Ja selle blogi omaks võiks saada siis tort. Kirss on olemas. Moos tähelepanekutena on kah. Aga tordil peaks olema ka põhi, sisu olen kah juba natuke siia ehitanud, aga lõpuks tuleb ju see sefiirikiht ka peale määrida, et eriti hästi mekiks. Aga mis te ütleks, kui ma teeks väheke ebaausa lükke ja justkui ostaks põhja. Kiire ja korralik ja maitsev, nii et miks mitte. Ehk sellepärast, et sina ei saa seda mekkida. Aga see on ju minu tort, näri porgandeid, kui muidu ei saa. Oma tordi põhjaks võtaks ma Vaate tulevikku ürituse. Aga samas ma laseks teil ikkagi mu torti mekkida, olgu teil kasvõi oma põhi sel tordil. Aga põhimõtteliselt asi, millest ma rääkida tahan on see, et kas te olete märganud, et peale koolitust, üritust või midagi meeldejäävat, te panete oma ellu päris palju neid asju juurde. Näiteks minu tänasedki ideed on ju sealt pärit. Nii et ära karda innustuda, karda just mitte innustuda. Karda jääda tahaplaanile, sest elu on vaid ükskord ja kui see mööda kihutab, siis võid vaid kibestunult järgi vaadata ja nukralt mõelda, et kurat ma ei oleks pidanud seda asja üldse kirjutama või mida iganes muud.

Aga enne kui ma viskan oma koogile lärtsti sefiirihunniku peale, tahan ma teiega paar sõna vahetada. Paus ehk lõpmatusse lükkumine. Kui ma vaatan natuke enda ümber ringi, siis loen asjad, mida ma näen, mis on poolikud. Alustame minu märkmeseinaga. Kõige üleval paistab korduvalt pooleks murtud paberilipakas, mida kaunistavad sõnad: "Vagun 14- kättemaksu ekspress; novelli katse", aga ma ei jõudnud isegi katseni. See jäigi vaid ideeks, et rongis hakkab eepiline ja mütoloogiat täis kaklus. Selle all on blogipealkirjad, milleni pidin juba ammu pikemalt jõudma, aga ainus mis pikk on, on edasi lükkamise aeg. Need on: "Mina", "Äärmused, ideaalsus ja illusioon", "Võta end kokku ja tee see ära", "Ma tänan teid" ja "Aeg". Esimene ja viimane oleks ehk minu vaatenurk maailmale. Teine oleks ehk maailma läbistav vaatenurk. Kolmas oleks motivatsiooniüritus ja neljandas oleks tänud neid, kes mulle abiks on olnud. Avades desktopile hoolikalt peidetud kaustast, mida leiaks iga lollgi, leiame lühijutu/novelli/romaani üritusi, mis kõik on luhtunud. Ent samas kõik on veriselt mütoloogiat täis topitud fantaasiad. "Sinise Draaoni Võluteater" rääkimas duellidest muinasjututegelaste vahel. "Thomas Bradocki surm" - on raamatualge, mis räägib Thomas Bradocki surmast. Sellele eelnenust ja järgnenust. Kõige pikem teos, ent ikkagi nimeta on tehniliselt peaaegu rip-off kõigist fantaasiatest. Ergo paar riiki on sõjas ja väike grupp sobimatuid peategelasi peavad elus püsima ja kõigil on oma väike eesmärk. Ma alustasin sellega, siis kui moodustasin ka päriselus grupi, mis alguses ei sobinud üldse, nüüd aga tundub isegi tavapärane. Siis on veel pool irooniline teos, kus ma alustan sellega, et ma kirjutan raamatule proloogi, seletades, et proloog peab olema. Ja mu vaieldamatult isiklik lemmik ja mu suurim läbikukkumine kirjatööna: "Surnud printsi päevaraamat"- mu elulugu.. Ma pole ju veel elu näinudki.. Arvestades, et ka see jõudis neiuni, kes röövis mu südame, ei olnud just parim idee kirjutada sellest, et armusin ka teistesse nõrkushetkedel ja ei tasuks ka kirjutada oma teistest "suurtest armastustest" See kukub sinna samase aega, aga see on vähem depressiivne.. See on lihtsalt kõik lõpetamata jama, mille ma leidsin ilma reaalse otsimiseta. Kes teab, palju veel peidus on. Peaks midagi neist ära lõpetama. Mis te arvate?

Ja kuna kell saab juba väga palju, siis sellest saab tänase päeva viimane mõte. Enamus teist on näinud Jim Carrey filmi "YES-MAN". Kes ei ole, siis see on mehest, kes otsustab, et terve aasta jooksul öelda absoluutselt kõigele jah. Ma mõtlesin, et ma hakkan leebemaks versiooniks sellest, ma kavatsen sõna ei oma sõnavarast kõvasti vähemaks võtta. Kuid see oleks üksi natuke väike ja tühine värk, siis ma lisan sinna paketi nimega: Ilusad, toredad, soojad ehk isegi armsad valed. See seisneb selles, et ma kavatsen 72 tundi, ehk siis sellest hetkest, kui ma homme ärkan olla aus. Tundub suht kehv lubadus, sest see on loogiline tegevus ju. Aga ma kavatasen olla ~100% julmalt aus, loobun kõigist saladustest ja lilledest. Ilmselt see rikub natuke suhteid kellegagi, aga samas ehk ka parandab. See tähendab, et kui ma sellest kinni pean, siis kui ma sulle komplimendi teen, siis see on nagu minu puhul eriline. Ja kui see mulle meeldib, siis ma ehk isegi pikendan seda aega. Ma ilmselt kavatsen ka kõigile küsimustele vastata, aga ma palun, et te seda kurjalt ära ei kasutaks, sest kui ma olen nõus seda aega pikendama, siis ma võin seda ka lühendada.

Päevanali:
Mina sain oma naerudoosi kätte, kui ma oma idiootsusi lugesin.

Päevatsitaat:
Õnn on otsus. Mõtle, et sa oled õnnelik ja lõpuks see töötab.

Lõpumärkmed:
Ma vabandan, kui ma sulle haiget tegin.
Sorry, emme, et ma päris su nõuandele pihta ei saanud. Aga ma alles õpin.
Vaadake seda lehte. See on inspiratsiooniks.
Ära karda eksida. Seda juhtub kõigil.
Ja nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 26. veebruar 2014

Sissekanne nr. 135

Päevad 212-219

Hey... Ühe sissekande sisse kaheksa päeva mahutada on pisut raske. Aga ma räägin üldiselt, mis siis juhtunud on. Loodan, et te ei ole vastu. Kui oled, siis pane mu blogi kinni.

Põhjus, miks ma ei ole bloginud on suht lihtne. Mul ei ole selleks füüsiliselt energiat ega aega olnud. Mu aja on röövinud arvestused, õhtused jalutuskäigud ja suutmatus hakata normaalsel ajal blogima. Ma õppisin reaalselt mata arvestuseks kogu eelmise nädala keskpaiga. Ja ometi ei saanud kõike selgeks ja inkaks ka ei õppinud. Aga ma ei usu, et ma ühegi kolmest (eta, inka ja mata) arvestusest alla nelja saan. Aga noh, siis said arvestused läbi ja võtsin puhkuse. Reedel oli pikk ja raske päev, aga elasin selle üle ja tahtsin puhata. Laupäeval oli koosistumine ja pühapäeval blogi kirjutamata jätmiseks mul põhjust ei olegi. Aga noh, selline mu selgitus ongi.

Aga räägime natuke reedest. Olulisim päev neist kaheksast. Esimene asi reedel oli matemaatika arvestus, kus oskasin vist kõike peale esimese ülesande. Aga noh sain ka esimeses ülesandes vastuse. Tõsi küll, suht ennustades ja värki. Peale seda pidin aktusel esinema. Meid oli kuus tantsijat ja ma olen meie üle uhke. Peale seda tuli väike filmimine. Kuid möödus seegi ja leidsin end koduteelt. Õhtul käisin veel sõbraga õues ja arutasime kõikide imelike maailma asjade üle. Kui laupäevaõhtune koosistumine välja jätta, sest ma ei taha väga rääkida sellest, siis ei olegi midagi nii pakilist, mida tahaks teiega jagada.

Päevamõtted:
Ma tean, et teid pahandab või nagu mulle meeldib öelda "ajab kettasse" minu blogi depressiivsus. Aga kõndides linna poole, jumal teab, mis asjus ma seda tegin, aga ma mõtlesin selle üle. Kujutage ette mu blogi, kui see oleks rõõmus. Ma olen väidetavalt niigi egoistlik ja liiga edev. Mis ma siis veel siin teeks. Aga see ei ole peamine põhjus. Peamine on pigem vist see, et ma kipun häid asju nautima ja siis pahade üle mõtlema. Ja need on ju minu mõtted siin. Ja siis see asi ka, et kui ma tunnistaks, et ma olen uuesti armunud, siis te kõik hakkaks mõtlema kes ja küsima, et kes. Aga kui ma olen väike hädapätakas, siis ei hakka ju keegi väga surkima või noh mõni loll ikka leidub.

Aga ega ma kõige halvemaid mõtteid ka siia ei kirjuta. Oma kõige mustemad mõtted on minu. Kui ma ühele sõbrannale sellest nurgakese avalikustasin ütles ta, et ma olen tark ja õel. Aga ma olen selleks ka kõvasti aega pühendanud. Sa kirjutasid mulle, et sa loed ja arvad, et ma tahan su surma. Aga lihtsalt, et sa teaks, ma ikka ei taha su surma, aga mõtted sinu piinamisest on tagasi.. Ja see häirib mind, mis tähendab, et sa raiskad minu väärtuslikku aega jälle.. Aa, ja mõtted mida ma ka siia ei kirjuta on minevikust. Ma olen viimastel nädalatel vaadanud tagasi viimasele aastale. Ja issand, ma olen teinud väga valesid asju ja süüdistanud väga valesid inimesi. Ja see teeb mind natuke kurvaks, aga samas annab lootust, et ma enam neid vigu ei korda.

Ah jaa, sorry emme, aga ma pean sellest pisut kribama. Mul on siuke tore ema, kes arvas, et ma peaks mõne neiuga mõni päev välja minema. HA HA, see ei ole veel naljakas koht, rahune maha. Imelik asjaolu on see, et kõik tütarlapsed, kellega ma suhtlen elavad minust paganama kaugel. Lähim on üle kümne kilomeetri ja kaugeim lausa loendamatute kilomeetrite kaugusel. Ja üldse suhtlen ma viimasel ajal paganama väheste inimestega. Nii et kui sa seda loed ja sa elad minust normaalses kaugusel, siis me võiks ju mõni päev välja minna ja niisama juttu ajada. Ehk on tore.

Aga samas ma ei saa kunagi ju koosistumiselt üle ega ümber. Eks ma teen siis seekord ka väga vildaka sissevaate. Mingi aeg siis üks sealolijatest lausus, et joome kuni tüdrukud ilusaks muutuvad. Ja ma armastan oma vastust. See kõlas umbes nii: "Ei, ei, ei, tüdrukud ongi ilusad. Nad on kogu aeg ilusad." Ma laiendaks seda pisut. Kõik on kogu aeg ilusad, sest kõik sõltub ju vaatenurgast.

Aga mida teile veel kribada? Püramiidi ruumala valemid ei ole vist väga ligitõmbavad, ega ju. Ma ei räägi ka sellest, et ma viimasel ajal palju aega fb veedan, sest mulle ei meeldi hüüdnimi Mr. Popular. Aga kurat, millestki nagu tahaks ju kribada. Kirjutaks või lilledest ja liblikatest, aga neist oskan ma veelgi vähem kirjutada. See, et ma arvutimänge mängin ei ole ka ilmselt huvitav. Asjaolu, et keegi väga ei blogi minu tutvusringkonnas on ilmselt asi, mis vaid mind häirib. Äkki kedagi huvitab, et ma viimasel ajal kuulan palju James Blunti, aga vaevalt. Kogu see lõik on kohutav äpardus.

Me valetame või noh selles osas mina ei valeta, aga enamus inimkonnast küll. Me räägime, et me valime oma kaaslase iseloomu pärast. Lubage naerda. Enamus mehi jookseb selle tšiki järgi, kel on suurim rind ja üüratu tagaots. Ja naised ärge hakake tagasi ajama, et te ei vaata seda meest, kellel on suuremad lihased ja paksem rahakott. Ja nüüd tuleb see inimhulk, et mulle küll suured rinnad ei meeldi. Aga ka sina ei vaata iseloomu, ka sina vaatad ju välimust. Aga ei, ma ei ütle, et te peaks ainult iseloomu järgi inimesi vaatama või et minagi seda teen. Aga ma kipun tõesti isikususse armuma.

Aga noh sorry, kell on palju ja ma ei suuda ideid genereerida. Ma tean, et mul olid head mõtted, mis tõttu ma nüüd vist kavatsen otsida endale uuesti mingi märkmiku ja sinna kõik kirja panna. Sest liiga paljud mõtted ununevad ja liiga palju blogisid jääb kirjutamata. Aga noh, natuke imelik on, et 8 päeva jagu blogi nii lühike on...

Päevanali:
Hiina saadikule räägitakse, et ta saab Obamaga kokku ja küsib talt, How are you ehk kuidas läheb, ta vastab, et hästi ning küsib sama ja saadik vastab Me too ehk saadikul samuti ja siis võtavad tõlgid asja üle.
Saavadki siis saadik ja Obama kokku. Saadikul läheb siis natuke sassi ja küsib Who are you? (Kes sa oled?)
Obama ise ka naljamees ja vastab naljatledes: "Michelle abikaasa ja sina?"
Ja saadik vastab: Me too, me too (Mina ka, mina ka)

Päevafakt:
1 jard on 0.9144 meetrit pikk

Päevaküsimus:
Miks ei tohi iialgi tüdrukule sinist kokteili osta?

Päeva laulusõnad:
Lihtsalt mingid laulusõnad, mis mulle päeva jooksul meeldinud on või kummitama jäänud. Nii öelda tilgake vett ookeanis.
Gotye - Somebody That I Used To Know
"You can get addicted to a certain kind of sadness"

Lõpumärkmed:
Täna tähistati ka seda, et 1918. aastal Eesti iseseisvus. Ehk siis ligikaudu 50 aastat iseseisvust.. Ma ei viitsi arvutada palju see täpselt on.
Mingi 13-aastane neiu ütles, et ma olen ilus.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 24. veebruar 2014

Sissekanne nr. 134

Päevad 208, 209, 210 ja 211

Hey. Teen midagi, mida pole ammu teinud. Räägin iga päeva kohta tibake eraldi.

Päev 208
Olen unustanud lihtsalt mõtlemise..

Neljas päev nädalas. Kuna keegi anon kunagi kribas mu ask'i, et teid ei huvita, mida ma koolis teen, siis noh, selle jätan ma vahele. Peale kooli oli veel natuke aega trennini ja ma ootasin. Kuni tuli C. Norris ja mind endaga kutsus. Ja kuskil poole tee peal mõistsin, et ma olin lihtsalt nõus olnud. Ma imestasin, et tegin seda justkui põhjuseta, ent kõik, mida ma teen, on põhjusega. Enamasti küll lolli ja teile arusaamatu põhjusega, aga põhjusega. Ja ta ütles, et põhjus on ju see, et ta kutsus. Ja kui välk selgest taevast jõudis mulle kohale, et ma olen unustanud väikesed asjad elus. Ma olen hakanud elama oma jubedas mullis ja otsin suurt mõtet, unustades kõik, mis tegelikult tähtis on. Lisaks kõigele muule oli ka siis mul raskusi tajumisega, mis päev on... Jube teisipäeva tunne oli.

Päev 209
Tavaline reede?!?

See ei ole ilmselt kellegi üllatus, et reede oli valentinipäev või sõbrapäev või jumal teab, kuidas te seda kutsute.. Noh, tähed, galaktika, antimateeria ja ESA võivad küll olla väga huvipakkuvad, aga mitte minule. Kuid noh, panin end neljapäeva õhtul kirja õpilasteadlaste konverentsile. Kahjuks ei tajunud ma pooli asju, mida seal räägiti. Ühesõnaga see ei olnud minu jaoks maksimaalselt huvitav. Pigem oleks vist koolis olnud ja ilusatele tüdrukutele head sõbrapäeva soovinud, kuid noh ega aega ju tagasi ei keera ja minna tuleb vaid edasi. Kuid ega kõik selle konverentsi osas ka halb ei olnud. Sain süüa ja taskulambi, sain uusi teadmisi ja kohtusin erinevate inimestega.

Päev 210
Ei, noh, palju õnne!

Ärkasin siis lõunapaiku üles ja vanemad ootasid mind pannkookidega. Aga noh kohe varsti natuke peale lõunat jõudsin ma ka linna. Nii nagu vanemad inimesed ikka, kui linna, siis ikka poodi ja apteeki. Ja siis tagasi koju.. Kutsusin siis Ristiisa külla ja üritasime mängida. Kuid noh peale kolme tundi andsime alla ja mängisime 40 minutit teist mängu. Ja siis kukkus see läbi ja võtsin suuna vanavanemate poole. Õnnitlused käes, linna poole ajama. Toimus siis väike koosistumine.

Jah tõesti, ma lubasin, et ma enam ei käi neil, aga noh, mul oli sünnipäev, nii et ehk annate andeks. Ma ei hakka tagasi ajama, et mul oli sel peol nõrkushetki ja masendusehoogusid, aga noh nagu ütles Shakespeare "Lõpp hea, kõik hea". Ja siis algas telekas üks mu läbi aegade lemmikfilm. "Shawshanki lunastus". Iga kord kui ma seda vaatan, saan ma hea tunde ja mingi omapärase vaatenurga. Selle filmi algus lennutas mu tuju justkui orbiidile. Tõsine õnnelikkus. Kuid see sai läbi ja ma panin kodu poole minema. Ja nüüd hilisöösel ma kriban siia ridu.

Päevamõtted:
Palju mõtteid, mis minu peas keerlevad siia õnneks või kahjuks ei jõua. Ma ei saa ju teile, et öelda, et olen armunud, sest teid teades peaks ma kartma küsimust, kes kes kes.. Ma ei saa ka öelda, et pahad mõtted on tagasi. Mõtted piinamisest, mõrvadest, enesetappust ja muust säärasest, sest te üritaks lohutada ja jumala eest, te olete selles valdkonnas enamjaolt kohutavad.. Ma ei taha rääkida sellest, et ma kardan, sest te ei oska julgustada. Te ütlete lauseid, mis võiks olla pärit mõnest kasutust raamatust, mille koopia on vist kõigil peale minu.. Ma ei saa rääkida asjadest nii nagu nad on, sest te solvute ja mul on kopp ees sellest, et kõik üksteist taga räägivad ja siis vinguvad, et keegi neid taga räägib..

Aga millestki ma pean ju rääkima. Niisama vaikida on igav ja tulutu. Aga räägime siis minu sünnipäevast tibake rohkem. Vaatasin vanematega läbi kõik pildid, mis minust perekaustas on ja nad muidugi pidid mulle meenutama, kuidas ma 8-aastaselt isa XXX kausta endale kopeerisin. Jah, aga vaatasime neid pilte ja ma sain aru, et ma olen kõvasti muutunud. Aga ometi tundusin ma neil piltidel väheke kivis, ent väga rõõmus. Oleks see siis alati nii, aga oh ei.. Aga teeme hüppe ja lõpetama õhtus. Seal koosolemisel oli üks neiu, keda ma ei teadnud ja kui ta mulle õnne soovimiseks käe ulatas ja ma talle kalli tegin, siis lausus ta armsalt "Ma isegi ei tea ju sind." Lahe.. Ja kui siis kõndis üks neiu poole vestluse pealt ligi ja kuulis, et ma ütlesin ühele noormehele, et mul on suitsiidimõtted. Ma ei ole päris kindel, mida ta saavutada üritas, aga ta ütles kolm kohutavat väidet.. "Kuidas sa siis seda teha kavatsed?", "Kui sa seda teha kavatsed, siis sa oled nõrk." ja "Meil ei ole millestki rääkida." Aga noh, eks inimesed, eriti naissugu, on minu jaoks keerulised ja arusaamatud, siis ma isegi ei süübi sellesse, mida ta saavutada tahta võis.

Mul tuli idee, et äkki ma peaks hoopis just siin kõik ära rääkima. Miks ma kedagi vihkan või armastan. Miks ma teen või ei tee midagi. Mida ma millestki arvan ja kuidas sellesse suhtun. Mida ma tahan ja kõik sellised ideed. Aga hetkel ma seda ei tee. Kes ootab, see ehk saab.

VAHEL ON NAGU TAHAKSIN MIDAGI MUUD
MITTE SEDA MIS MINULE ANTUD
MA EI ÜTLE ET TAHAKSIN PÄIKEST JA KUUD
TAHAN KUUBE MIS POLE VEEL KANTUD.
TAHAN NAIST KES ON KUUM NAGU LÕUNAMAA ÖÖ
TAHAN KIRGE MIS MINU JAOKS LAETUD
MA EI NÕUA ET OLEKS TAL VOORUSLIK VÖÖ
TAHAN HÄSTI ET ASI SAAKS AETUD.

TAHAN RÄNNATA SINNA KUS JALG POLE KÄIND
TAHAN KORRAKSKI ÄRA SIIT MINNA
MA EI MÕTLE ET OLEKSIN KÕRBESSE LÄIND
TAHAKS NÄHA VÕI SUUREMAT LINNA.
TAHAN PIILUDA VETT MILLEL KALLAST EI NÄE
MA EI MÕTLE ET HULLAKSIN LAINTES
TAHAN KORRAKS TA SISSE VAID TORGATA KÄE
KAS TÕESTI TA SOOLASELT MAITSEB.

     TAHAN LENNATA, AGA MITTE ERITI KÕRGELT 
     TAHAN LENNATA, AGA NÄE, KARDAN KOKKUPÕRGET.
     TAHAN LENNATA, AGA MITTE ERITI KÕRGELT
     TAHAN LENNATA - KUIGI KINDLAM ON VAADATA 
     LENDAMAS TUVI VÕI KURGE

TAHAN PROOVIDA JOOKI MIS PURJU TEEB PÄÄ
MA EI MÕTLE ET TÄIS TAHAKS JUUA
TAHAN TUNDA KAS TÕESTI SEE SURIN ON HÄÄ
ET SELLELE OHVRIKS END TUUA.
TAHAN TUNDA MIS TÄHENDAB TÕELINE TORM
MA EI MÕTLE ET RONIKSIN MASTI
VÕIKS PUHUDA TUUL KASVÕI MÜTSI MUL PEAST 
KA SEE OLEKS PAGANA HÄSTI.

TAHAN EKSIDA MÕNIKORD TUTTAVALT TEELT
TAHAKS KOHATA MUSTA KASSI
MA EI MÕTLE ET SOHU PEAKS UPPUMA TEELT 
AITAKS SELLEST KUI UKSED LÄEKS SASSI.
VAHEL ON NAGU TAHAKSIN MIDAGI MUUD 
MITTE SEDA MIS MINULE ANTUD
MA EI ÜTLE ET TAHAKSIN PÄIKEST JA KUUD 
TAHAN KUUBE MIS POLE VEEL KANTUD.

See laul on väga minu moodi hetkel. Ma ei taha seda, mis mul on. Ma tahan paremat. Ma ei ütle, et ma ei peaks rahul olema sellega, mis mul on. Aga ma ei ole rahul. Sest ma ei näe eesmärki. Ma ei näe tulevikku. Ma ei näe, mis moodi edasi minna. Ma tahan, ma vajan, ma nõuan muutust. Ainus erinevus laulust on see, et ma olen nõus tormiga ja ka sohu uppuma, ma tahan kuuma lõunamaa naist ja hullata laintes. Tahan elada rohkem kui võimalik.

Nojah, kuna päike hakkab varsti tõusma, siis võtan jutu kokku sellise mõttega. "Sa ei saa teda igavesti vihata." Jah, ma olen sellist lauset kuulnud. Ja igakord, kui seda kuulen hüppab pähe selline mõtterong. Esimeses vagunis on kapten ilmselge. Jah, ma ei saa seda teha, sest ma ei ela igavesti. Kapteniga ei ole midagi teha ja jookseme edasi. Teine vagun, kus istuvad preestrid, pühakud ja ilmselt sina. Seletatakse, et tuleb andestada ja edasi minna. Vihata ei tohi. Siingi vagunis ei meeldi mulle ja põgenen ka sealt. Kolmas vagun on restoranvagun. Kraban lonksu teed ja ampsu saia ja jooksen edasi, sest viimane vagun ootab. Neljas vagun, kus istub üks mees, kelmikas naeratus näol. Ja ta esitab vaid ühe küsimuse: "Aga kui ma väga üritan ja kogu oma energia sellele panen?"

Päevanali:
                                                                                                                                   n

Päev 211
Bitter Old Lady

Hey. Siin kohal jäin ma magama ja ärkasin alles hommikul. Peale seda roomasin voodisse ja ärkasin alles keskpäeval. Nii et jah, mõtlesin, et mis ma ikka uue sissekande teen, kui eelmine lõpetamata on. Nii et jah, võtke seda tühikutega n'i kui päevanalja ja läheme edasi. Päeva veetsin siis enamjaolt niisama arvutiekraani vaadates. Aga jah,  jätkame siis blogimisega.

Päevamõtted:
Tagasi vaadates ja meenutades on mul olnud palju paremaid aegu. Mäletan lapsepõlves tuntud kergust ja rõõmu. Ja pea kunagi ei olnud mul peale sünnipäeva suuri kahetsusi. Ma arvan, et ma pean hakkama joomist teesklema, sest siis tunduks mu käitumine ju normaalne. Aga ma ei pea seda normaalseks, et ma jätan kolmele eraldi olevale inimgrupile mulje, et mulle meeldib keegi, tehes seda nii, et iga kord on see isik erinev. See ei ole ju normaalne. Sest see peab ju vale olema.

Tulles tagasi päevapealkirjade juurde, sest need ei ole ju kunagi niisama. Neil on alati põhjus. Kunagi oli neil väga suur põhjus. Aga siis juhtus midagi, midagi, millest ma rääkida ei taha, aga kõik muutus, ent pealkirjade mõte jäi. Vahel kannavad need peidetud sõnumit, vahel aga mitte. Aga lihtsalt mõtlemine sai seletatud ja palju õnne on ilmselge vihje minu vananemisele. Nüüd aga teised, mis selles sissekandes on.

"Tavaline reede" oli väide, mida ma mitu korda Tõraveres kuulsin. Kuigi see oli väide, et sõbrapäev ei tähenda midagi, siis ometi pean ma nentima, et see ei olnud ju ka siis tavaline. Kui tavaline on see, et sa reedel kooli minemise asemel õpilasteadlaste konverentsil oled? Aga kes olen mina, et teie kõrgeaususe üle kohut pidada. Ja siis teine Bitter Old Lady.. Ma lasen teil kolm korda arvata, kes see on. Jah, see olen mina. Aga noh, kui mulle nii öeldi, siis ma ilmselt jätan selle mulje. Ma isegi ei vaidle vastu. Aga et te kõik teaksite, siis ma olen pahur vanatädi, sest ma vihkan enda vanuseid inimesi, kes on suhtes. Ühe erandiga. Ma loodan, et see on see koht, kus nende nimi teie mõttest läbi käib, sest igakord kui ma sellest räägin, siis te nii armasalt, ent samas sellise sügavalt üksluiselt ütlete need nimed.. Igal juhul, arvatakse, et ma vihkan neid sellepärast, et ma ise suhtes ei ole. Küsimus, kas see on nii, jäägu juba igaühe enda nuputada..

"I have a dream" - M. L. King.. Kui temal oli vaid üks, siis minul on neid päris palju. Ma ei räägi unistustest, et kunagi on kõik olenemata nende nahavärvist võrdsed. Ma räägin selle sõna teisest tõlkest. Mul on unenäod. Ja need ei ole halvad ega head, need on kummalised. Hommikul voodis vedeledes ja neid omamoodi analüüsides jõuan järeldusele, et see ei ole seal mina. See, kes seal on, on julge, edukas, humoorikas ja tore inimene. Samas kui mina olen hirmunud, tahaplaanile vajunud, kohmetu ja õnnetu olend. Ja paratamatult tekib mul küsimus, et kas ma tahan olla see inimene või näen ma unes, kes ma olla võiks. Kui keegi oskab unenägude olemust tõlgendada, siis otsi mind üles ja võta ühendust.

Mul vist ei ole isegi mõtet teile valetada, et mu minevik on kirju olnud. Eesti keeles ei ole selleks head sõna, aga kasutades inglise keelset väljendit, siis on minu minevik olnud täis "bully"sid. Erineval määral, aga ega puudust neist ei ole. Ja mulle meeldib see. Tõsi, ma ei ole kiusamise poolt, aga see annab elule vaatenurga. Ma ei saa end iialgi nimetada kellekski, kes on kasvanud purpurpadjakesel. Ma olen ühe päeva jooksul 8 korda ühelt poisilt peksa saanud, mu parim sõber on mu silma siniseks löönud, mul on pea kiviga puruks visatud, mind on mõnitatud ja mida kõike veel. Enamjaolt oli põhjuseks mu terav keel, aga ometi ma ei kahetse ja lasen samal toonil edasi. Jah, tõsi, see ei ole ilmselt olnud hea minu psüühikale. Ma näiteks kardan pallimänge, naeru, nutmist, sõimu ja palju muud. Aga ometi, on minu jaoks asju, mis ei ole hirmsad. Ma ei karda asju, mida teised. Veri on pft ja surm on meh, solvangud ei tee haiget ja kõikjal on alati konks. Aga samas on ka üks kohutav asi, mida ma sellega seostan. Ma kardan ilma jääda. Millestki ilma jäämine on minu krüptoniit. Olgu see tegevus, asi või teadmine. Ma suren seesmiselt ja sageli mu tuju langeb kordades, kui see juhtub, aga ometi ei saa ma ju midagi selle suhtes teha. Kõik sõltub ikka teist, mu kallid kõrgeausused.

Kingitused ja komplimendid. Ma ei oska neid vastu võtta. Alati juhtub üks kolmest variandist. Esimene ma suudan hästi reageerida ja see meeldib mulle. See on parim. Kõik osapooled on tavaliselt hästi meelestatud. Murekohaks on ehk see, et ma sageli kipun sellesse kinni jääma ja seda endaga pidevalt kaasas lohistama. Teine variant on see, et ma ei oska kohe reageerida ja see hakkab mulle hiljem ehk meeldima. See ei ole teisele hea, sest see jätab talle suht pettumust valmistava mulje. Ja kolmas on see, et ma ei oskagi reageerida, mistõttu see ilmselt kiirelt ununeb. Ja see ei ole tavaliselt minule hea, sest kui keegi seda meenutab, siis ma ei pruugi seda mäletada ja siis on piinlik..

Minu lõppsihtmärk? Surm... Suht kõrge eesmärk enesetapu mõtetega hullukesele, kas te ei leia? Aga ole mureta. Mul on liiga palju asju, mille nimel end mitte ära tappa. Aga ega sihtmärk ei olegi ju nii oluline. Olulisem on teekond. Kuid sellelgi ei ole vahel mingit eesmärki. Tundub, et vaid olen ja raiskan hapnikku. Kõik tunduvad edukamad, targemad ja ilusamad. Keegi ei näe maailma nagu mina ja see ongi ehk hea. Äkki te ei peakski. Aga äkki peaks just mina jätkama oma teekonda, mitte kohe alla andma, kui teekond halva pöörde teeb. Äkki pean leidma midagi head kõiges selles.

Tahan teile rääkida ühest toredast kohast, mida nimetatakse "Friendzone"'iks. Mida ma sellest rääkida tahan, on see, et seda ei ole olemas. See on lihtsalt sõna. Ja isegi mitte niivõrd hea sõna. Ma ei tea, kes selle välja mõtles ja ega tahagi teada, sest see ei muuda midagi. See on internetist leitud sõna. See sõna ise on juba imelik. Otse tõlkes oleks see siis Sõbratsoon. Me oleme sinna pannud väga valed inimesed. Sinna kiputakse panema poisse, kes on armunud neidu, kes neid ei armasta. Poiss ohverdab end ja on nõus kõike neiu jaoks tegema, ent neiu jaoks on ta vaid sõber. Paremat sõna ma selle asemele anda ei oska, aga see sõna on halb. Ma kunagi tahtsin saada kõigi maailma inimestega sinna tsooni. Sest ma olen loll hälvik, kes võtab kõike liiga otseselt. Ma tahtsin olla kõigiga paremad sõbrad ja ei midagi rohkemat. Noh, üks asi viis teiseni ja ma kaotasin usu. Avastasin, et inimese loomus on kedagi mitte sallida ja nüüd ei olegi ma kindel, kes on tõelised sõbrad ja kes on vaid tuttavad. Ning kui keegi sind sinna teadlikult paneb, siis sõprus see ei ole, mis teie vahel valitseb.. Ja see on lihtsalt üks paljudest asjadest, mis mulle siin maailmas segaseks jäävad..

Ja tänase blogi lõpetaks ma omamoodi mõttega. Ma peaks suitsetama hakkama. Kuid nagu kõik minu juures on ka sellel mõistlik seletus ja siit see tuleb. Kui mina istun õues üksi ja mõtlen omi asju, siis tuleb alati keegi mind tuppa vedama.. Kui suitsetaja istub üksi õues on kõigil jumala poogen. Nii et kui ma suitsetaks, siis oleks ju lihtsam õues olla. Või mis te arvate?

Päevanali:
See on küll teine nali selle sissekande juures, aga noh see on nii habemega nali, et ta sobib siia liiga hästi.
Politsei mõtles et teeb ühele juhile nalja ja küsib et mis ta teeks kui ta saaks tuhat eurot. Peatab siis auto kinni ja küsib juhilt:"Mis te teeksite kui te saaksite praegu tasuta 1000€?"
Juht vastab:"Esmalt teeksin ikka juhiload ära"
Kõrvalistmelt kostub:"Ärge pange tähele ta on purjus"
Tagant istmelt kostab:"Ma ju ütlesin et me selle varastatud autoga kaugele ei jõua."
Ja pagastnikust kostab hääl:"Kas oleme juba üle piiri?"

Päevafakt:
16. veebruar on Kim Jong-Il'i sünnipäev. Palju õnne Kim!! Ja leedukad said ka 96 aasta eest vabaks. Palju õnne ka teile..

Lõpumärkmed:
Noh seekord on jälle rõvedalt pikk blogi. Aga ei kurda.
Üleval sinisel ribal on kirjas, et kuulan Ewert and The Two Dragonsi laulu "Good Man Down", video üleval on kirjas Paha Polly - "Ma olen Tartu", aga tegelikult mängib Sõpruse Puiestee & Merili Varik "Rahu, ainult rahu"... Youtube, sa suudad mind alati üllatada...
Ma palun, et te annaks mulle tagasisidet. Mingi arvamus teil ju peab olema. Vaevalt, et te kõik 100% minuga kõige osas nõus olete. See oleks pisut imelik ju. Kas või minu ask'is!!
Ütlen teile kolm lauset, mis on kirjas kolmel šokotahvlil, mille ma sain. "Oled Kallis", "Oled Parim" ja "Oled Cool".
Aga noh nagu alati
Naudi elu, sest elu on lill. Paljud lilled peavad läbi asfalti kasvama, et kõik nende õit näeks, nii et anna minna.

Järgmise korrani
Janus Pinka 16. veebruar 2014

Sissekanne nr. 133

Päevad 206 ja 207
Mort ja Ätt

Hey. Enesehävituslik attention whore, kes rikub teiste tuju candy crushi mängides siinpool ekraani. Ja ärge halage, et ma pessimist. Need iseloomustavad sõnad on jäämäetipp sellest, mida ma enda kohta viimasel ajal kuulnud olen. Aga mida ma siis rääkida võiks. Alustame siis eilsega. Räägin teile natuke. Ah jaa, mõned inimesed peavad end paratamatult puudutatuna tundma, aga kui meeldi, pane mu blogi kinni.

Haige olles aeg lendab. Või venib või lihtsalt ununeb. Kõndisin siis trennist koju ja sain teada, et ma suudan jätta mulje, et ma saan oma partneriga megahästi läbi.. Aga minu arust on arenguruumi veel kõvasti. Igal juhul, jõudsin koju. Facebook oli justkui ameerika raudtee.. Sain kirja, mis tõmbas tuju suht alla. Aga kuna sa ütlesid, et sa loed mu blogi, siis tea, et ma ei kavatse sulle vastata, sest see on reaalselt nii imelik kiri ja ma ei olegi päris kindel, mida sa sellega saavutada tahtsid. Siis oli samas vestlus, kus ma kogu aeg kihistasin nagu ma oleks kivis. Ja siis kuidagi sai päev otsa ja algas uus.

Käisin täna hommikul pinksi mängimas. Saaks ka hullemini. Bioloogia tunnis puterdasin oma ettekandega, ent ometi 5 kukkus, nii et ei kurda. Peale kooli koju. Ja tänanegi õhtu oli karusell. Nii palju nohu, et paha hakkab. Samas toredad vestluskaaslased ja huvitavad mõtted, mida enam kahjuks ei mäleta.

Päevamõtted:
Alustame selle kirjaga. Tooks sealt paar paremat lauset välja ja kommenteeriks neid pisut. Ja lihtsalt mainin, et kui ta/sa solvub/solvud, siis mis ta/sa teha saab/saad. On/oled vähem sõber minu suhtes. Hullult kardan :)
"Hey Janus Ma leidsin, et ma pean sulle selle teksti kirjutama, olles su sõber, vaenlane ja blogi lugeja." - Selline algus kirjale on väga segadust tekitav.. Aga noh, hiljem selgus, et esimesed kaks on vaatenurga küsimus ja kolmas on hale vale.
"4 kuud on sellest möödas. 4 kuud, kui me pole suhelnud ja sa pole mind sallinud. [...] Ükskõik see, et sa mind ei salli, aga mind häirib see, kuidas sa leiad, et maailm on masendav koht. Ei ole, sa oled liiga pessimist lihtsalt! Nii kaua, kui ma su blogi olen lugenud, siis sa pole peaaegu kunagi positiivsetest asjadest rääkinud! [...] Nagu tõsiselt, vabandust, ma tõesti ei tea, mis muud mured sul on peale selle, et üks pikk latt tüdrukuga suhtesse läks." - Tuleb välja, et me ei ole 4 kuud suhelnud.. Ja ometi tead sa mu maailmasse suhtumist ja muret. Ja samas väidad, et ei tea mu muresid. Kas tõesti? Ei oleks kohe arvanudki..
"Mind häirib see enim, eriti pidudel. Paljud tahaksid sellised regulaarseid pidusid nagu sul on, aga sina seeasemel mased ka pidudel ja mängid candy crushi. Kes kurat mängib terve peo aeg candy crushi? Miks sa pidudel üldse muidu käid? Et teistel tuju alla tuua?" - Mina pole pmst kellelegi pidusid keelanud. Okei, ma räägin sulle, kuidas asi oli, ehk hakkab sul kergem. Ma tegelesin omade asjadega. Ja et seda varjata panin ma korraks tööle candy crushi ja mängisin ühe elu maha. Johhaidi, selliseid pidusid saaks ma isegi iga vahetund kolm tükki teha. Kadetsemisväärne, onju. Ja selle viimase osa kohta. Ma ei saa sind süüdistada, sest ma ju ei suhtle sinuga. Aga viimaselt peolt läksin ma ära, et teiste tuju mitte alla viia ja ma väitsin ka seda, et ma loobun pidudest mingiks ajaks. Ei riku enam sinu tuju..
"Palun lihtsalt proovi asjade positiivseid külgi näha Ma leian, et sa oled veel mu sõber, isegi, kui sa soovid mu surma." - See ongi see valetamise koht.. Kui sa loeks mu blogi, siis sa teaks, et ma ei taha su surma. Sa ei vääri nii kerget pääsemist ja mul said sinu piina ideed suht otsa.
Üldkokkuvõttes peaks mainima, et see oli üks omamoodi imelik kiri. Aga noh, kui see teda aitas, siis äkki on tal kergem. Häiriv oli ka kirjaviga, süüdistamine asjades, mida ma tegin ja see, et sa kasutasid üht ingliskeelset lühendit ja kirjutasid selle valesti.. Ah jaa, ja kui ma olen midagi üldse õppinud, siis mitte ühtegi sellist vestlust ei tohiks mitte iialgi fb's pidada, lastele peab ju soovitusi andma.

Ja areenile on astunud uus lugejatüüp. Kommentaator. Kunagi ma mingi hullult nuiasin kõiki, et ou jou, kommenteerige. Ja siis ma sain aru, et te ei kavatsegi. Ja siis ma loobusin sellest ja siis nüüd hiljuti te hakkasite kommima. Enamus küll, et see on jubedalt enesehävituslik ja masendav, aga vähemalt tagasiside.

Ja siis torgiks teid veel natuke, sest teid on nii tore kiusata. Jah sina, sa kuradima maailmanaba. Las ma arvan, sulle ei meeldinud see väide. Nii palju pisaraid. Aga tead mis, ma avaldan sulle saladuse. Sa ei tea kõike ja sa ei ole maailma keskpunkt. Nii et palun rooma iseenda kokkutõmbunud kestast välja ja lase külmal tuulel oma õrna purpurpadjakesel kasvanud keha nüpeldada. Tunne valu ja hirmu. Ole lõpuks keegi, kes teab midagi muud, kui seda, mis otseselt sinuga juhtub. Ma ei mõtle päev otsa asjadest, millest sa tahaks, et ma mõtleks. Ma ei istu nukralt toanurgas ja ei mõtle, et sa oled mu stressi põhjus. Meie suurim erinevus on see, et minu moraalinormid on palju madalamad kui sul. Minu jaoks on palju rohkemad asjad lubatud.

Aga okei, ma näitan natuke oma nõrka külge ka, et te ei arvaks, et ma kohutav poriseja pilvepiiril olen. Nii et siit see tuleb. Ma olen häbelik. Jah, ma vahel käin seelikuga koolis ja teen muid lollusi, aga ometi ei julge ma kooli peal vastu tulevale sõbrannale tere öelda, rääkimata pikemast vestlusest. "Aga sa ju fb's chatid.." fb ja päris elu on kaks suurt erinevat kohta. Ja mu häbelikusel on vahel hood. Vahel on lihtsalt nii.

Ok, läheme natuke teistele teemadele, kui sina ja mina. Kuna kell on väga palju, siis ma filosofeerima ei hakka. Aga jah, laupäeval on mul sünnipäev. yeeee, saan veelgi vanemaks.. Aga selle eest tahan teile esitada kolm palvet.
1) Otsige lahedaid pilte minust ja pange neid minu seinale laupäeval.
2) Ärge äratage mind enne lõunat.
3) Kui tahad reaalselt õnne soovida, siis lepi see enne kokku. Või maini seda vähemalt.

Päevanali:
Viimasel ajal on mu blogi ise liiga naljakas. Vähemalt minu jaoks, sest inimesed on liiga toredad.

Päevafakt:
Mu ema lubas, et kui ma blogin terve aasta, siis ma saan kooki. Nii et motivatsioon on mul ka olemas.

Lõpumärkmed:
Olge lahedad ja ärge üle pingutage.
Ja nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill.
Iroonia: Varinimi Trimmer väidetavalt rikkus mu lille ära. LOL

Järgmise korrani
Janus Pinka 12. veebruar 2014

Sissekanne nr. 132

Päevad 200-205
Keelatud õunad

Ahoi, surelikud ja vähem surelikud. Jamh.. Imelik on kui pole ammu bloginud. Aga noh kui aus olla, siis ma blogisin vahepeal, aga see oli teine blogi ja ma isegi ei avalikustanud seda. Aga see ei ole oluline. Räägime natuke minu nädalast. Kuna ma ei mäletanud, et ma nii ammu ei bloginud, siis kahjuks ei mäleta ma ka suurt osa oma nädalast. Ju siis oli rutiinne( oh issand, kuidas see sõna mulle vastukarva on). Aga reedel oli koosistumine. See oli viimase aja esimene pidu, kust ma peo keskel, keset ööd, ära läksin. Ma tean, et te ei taha, et ma vinguks, aga noh silmad oli märjad...

Laupäeval oli lihtsalt väsimus ja hoolimatus kõigest. Ja terve päeva istusin ma zombiena ja ootasin järgmist päeva. Pühapäeval oli vanaema 75. juubel. Käisin seal ja nägin oma sugulase lapsi üle pika aja.. Lastel on uskumatu oskus naeratada nii deemonlikult ja armsalt korraga. Lihtsalt segane. Ja siis tulin koju ja kuidagi möödus õhtu ja täna oli jälle koolipäev. Mäletan väga vähe. Mainimisväärne, et ma ei teinud kekas pmst midagi. Go haigus!!!

Viin teid olukorraga kurssi. Ma olen haige. Põhjus ei ole päris kindel. Panustada võiks mütsi ja kinnasteta eluviisi peale. Samas ilmselt see jäätis ka head ei teinud. Märja peaga tuule käes ei ole ka vist parim idee. Aga noh, kuidas ma seda ütlen. Minu arust on peamine põhjus stress. Kuskilt lugesin, et stress nõrgestab immuunsussüsteemi. Ja noh, stressi on mul viimasel ajal jagunud. Peamine põhjus on mu oma mõtted. Ja noh kuigi ma süüdistan kõiki peale iseenda, siis ega ma ise ka nii väga puhas poiss pole.

Päevamõtted:
Ma alustan mõttega, mis mind täiesti suvalisel hetkel tabas. See mõte on vist varem ka olnud, aga see on väärt mõte. Ma kunagi tegin oma blogi, et esiteks kunagi tagasi oma minevikku vaadata, aga samas ka selleks, et ma saaks siin öelda asju, mida ma päriselt öelda ei saa. Olla täiesti aus ja lihtsalt kõik välja paisata. Siis aga hakkasite te mulle minu blogi refereerima ja minu mõtete peale solvuma ja leili minema. Aga noh see ei ole ka hea. Nii et ma hakkasin jälgima, mida ma kirjutan ja nüüd on see väga ära nülitud versioon minu mõtetest. Nii et jah.

Siis võtaks mõtte, mis ei kuulu minule ja kasvatame sellest välja mõtte, mis kuulub minule. "Naised on nagu õunad." Kõik tahavad õunu, mis on noored ja ilusad ja pringi tagumise küljega. Aga krimpsus, vanad ja ka vigastatud õunad ei lähe kellelegi peale, pigem selline viimane lootus. Aga siis on ka suured õunad, mis on vaid vähestele julgetele. Neile, kes julgevad sellise suure asjaga möllama hakata. Seal küll meie vestlus muutis teemat, aga mina lähen edasi.

Kunagi oli üks kindel inimene vanillijäätis ja ma jätan ta selleks. Ta on liiga eriline, et õunaks muutuda. Nii et las ta hetkel jääda jäätiseks ja teeme nii, et ta ei ole sellega seotud. Aga jah, mis me temast ikka patrame, lähme õunte juurde edasi. Nagu mainitud, on mõned suured ja magusad, teised krimpsus, koledad ja kibedad. Aga viimasel ajal tundub mulle, et kõik on mädanenud või ussitanud. Ja kas te teate, kuidas see levib? Väga lihtsalt olles koos teiste õuntega. Kuid liiga koos.

Läheme mädanenud õunte juurde enne. Need õunad on pealt vaadates justkui ideaalsed või vähemalt ei ole neil viga. Vahel on nad sellised, et sa ei suuda muust mõeldagi. Ja siis see juhtub. Mäda kasvab pinnale ja tuleb nähtavale. Ja siis sa muud ei näegi, maitse mis ta jätab on rõve ja talumatu. Sa viskad ta endast kaugele ja loodad, et ta ei naase, vähemalt mitte oma mädaga. Ja kõik, millega ta kokku puutub, tavaliselt teised õunad, neile jääb see maik külge. Vahel on nad täiesti süütud õunad, lihtsalt valel ajal, vales kohas, aga ometi on neil see rõve maitse küljes ja sa pelgad ka neid.

Ja siis on veel ussitanud õunad. Sa leiad õuna pinnalt väikese augu. Kas see siis peatab? Oh ei, ikka tuleb ju sealt sisse piiluda. Kuid kogu sisemus on ju rikutud ja rõve. Ja ühest väikesest veast kasvab välja terve võrgustik ja sellest on pea võimatu mööda vaadata. Ja siis sa süüdistad seda ussi. Aga ometi on sageli süüdi hoopis keegi teine. Näiteks see, kes selle ussi sinna viis. Kuid erinevalt mädanenud õuntest, ei levi ussid nii palju kogemata. Usside vastu saab paremini võidelda ja surnud uss ei tee enam kahju.

Kuid õunad lööme puruks ja jookseme aiast välja ja vaatame jälle inimesi, kel on jalad, käed, üritav süda ja rumal peanupuke. Jah, teie mu sõbrad. Aga enne kui ma asja juurde lähen, räägin ma natuke kahetsusest. Ma kahetsen, et ma ei oska videot monteerida. Ma kahetsen, et ma ei oska joonistada. Ma kahetsen, et ma seda juttu palju varem ei rääkinud. Aga nüüd asja juurde. Või noh kahetsuste. Ma tahaks teha sellist videot, nagu need on, kus inimene räägib ja siis on kiirendatud video sellest kuidas ta joonistab. Aga ma ei oska seda teha ja kusjuures väga vist ei taha kah. Aga nüüd lõpuks minu mõtte juurde.

Ma mõistan, et te üritate mind kaitsta. Aga te teete seda valesti. Te ootate viimase minutini, et mulle midagi öelda, mida kõik teised juba varem teavad. Te ehitate minu ümber müüri ja lasete vaid mingil osal infost sinna sisse jõuda. Ja kui ma end müürist välja murran, leian ma end maailmast, mida ma näinud ei olnud ja ma kukun ja siis te ehitate min ümber uue müüri ja nii kogu aeg. Jah, ma saan aru, et te üritate ainult head teha, aga ärge blokeerige mind ära. Kasutage lindude ja liblikate ja lillede meetodit. Rääkige hästi pehmelt ja aidake mul kohaneda selle kõigega.

Lohutaja auhind 2014. Ma ei oskagi seda kellelegi anda. Põhjus on väga lihtne. Peaaegu kõik, kes mind lohutada on üritanud, on asja ainult hullemaks teinud. Ma tooks hea näite, kuidas see minu vaateviklist tundub. "Hey, sorry, keegi sõitis su koerast autoga üle. Noh koer on surnud. Tunnen kaasa, aga noh, kui aus olla, siis seda tegin mina. Ära teisi süüdista. Ah jaa, aga üks hea asi ikka oli. Veri tuli kiiresti auto pealt maha ja mõlki ka ei jäänud. Nii et ei ole hullu. No, mis sa nukrutsed, ma tean, et see koer oli sulle õudselt kallis, aga noh küll uus koer tuleb. Äkki on uus isegi parem." Ja te pommitate mind sellise idiootsusega päevast päeva. For reals!! Aga ju ma olen selleks siis põhjust andnud, sest te kõik olete ju F**KING ideaalsuse kehastused. Särava naeratusega intellektuaalid, kes on kõigist paremad.

"Sa meeldid meile sellisena nagu sa oled. Me oleme sellega harjunud." = "Noh sa tegelikult oled hull hädapätakas, aga kedagi ei koti ja ma ei viitsi sellesse nii palju pühenduda, et sind aidata." Äkki mina ei meeldi sellisena endale. Äkki ma tahan olla rõõmus ja tore, nagu ma kunagi kellegi sõnul olin. Ja teine kohutav väide. "Ole mureta, ma olin ka kunagi sellises olukorras. Ma sain sealt välja." No, püha jumal küll, räägi mulle, kuidas sa sealt välja said. Anna nõu, mis sind aitas. Oleks ju tore teada, kuidas sellise olukorraga tegeletud on. Aga ei, küll ma ise välja nuputan.. Ja selliseid idiootsusi on lihtsalt liiga palju. Liiga liiga palju.

Ma olen vist peaaegu järeldusele jõudnud, mis mul täpselt viga on. Ma ei ole selles küll 100% kindel, aga ma arvan, et see on nii. Aga kuna ma ei saa ju lugejat lubadusi tegema panna, siis jääb see rääkimata. Aga kui ma oma probleemist aru saama hakkan, siis ehk on nii, et saan seda parandama hakata. Aga ma peaks leidma kellegi, kellele kõik kaela visata ja loota, et ehk oskab ta nõu anda. Aga ma kardan, et see ei ole sina lugeja. Aga kes teab.

Kunagi kõndisin ühe neiuga põldude vahel ja ta ütles kuldsed sõnad: "Need on sinu elu parimad aastad, võta neist viimast." Jah, ma olen täisealine inimene. Ma peaks olema küps ja valmis oma eluga alustama. Selle asemel elan ma oma vanemate kulul ja kirjutan vaid sõnu internetti. Ja ma peaks olema ka oma seksuaalsuse tipus. Ja ometi paneks ma end erandlikku kategooriasse. Mulle meeldib end sellistesse kategooriatesse panna. Alustades selles, et olen agnostik ateist, olen nohik, kes kuulab heavy metalit ja mängib mänge, kus tegelane virtuaalselt jookseb. Ja nüüd viimane kategooria, kuhu ma end paigutasin oli seksuaalne kategooria. Valisin siis oma praeguste eelistuste kohaselt kategooria abiseksuaalne. Ei, ma ei lähe kellelegi appi.

Abiseksuaalne. A-bi-seksuaalne. Aseksuaalsus - Tsiteerides Wikit: "Aseksuaalsus on seksuaalne orientasioon mille puhul ei kogeta seksuaalset ligitõmmet. [...] Aseksuaalsus erineb tsölibaadist, mis on tahtlik seksuaalsest aktiivsusest loobumine. Paljud aseksuaalid seksivad (kompromissina suhtes seksuaalse partneriga). Aseksuaalid võivad kogeda teiste inimeste suhtes romantilist ligitõmmet." Tuginedes viimasele lausele oma tsiteeringus. Valisin ma ka eesliite bi-. Toetume siis veelkord Wikile: "Biseksuaalsus on mõlemasooiharus." Nii et ma olen siis umbkaudu selline isik, kes huvitub suhtest mõlema sugupoolega, kuid ei soovi midagi seksuaalset. Nii et milles see seisneb ja miks ma selle valisin?

Alustame A- liitest. Minu jaoks on seks olnud alati pea puhtalt paljunemise osa. Nojah, see on muidugi hea jutt inimese poolt, kes on süütu, aga noh. Igal juhul ei ole ma selles mingit rahulduse eesmärki näinud. Aga noh, jumala eest, kellele sellised asjad meeldivad, siis ega ma teid ei halvusta. Aga jah, seks ei ole kunagi minu jaoks olnud prioriteet ega vajadus. Vähemalt mitte vaimselt. Kuigi ma ei aja tagasi, et kunagi tahan ka mina saada lapsi. Aga see ei ole hetkel oluline teema. Läheme siis edasi selle bi-liiteni. 19 aastat elada poolkristlikus maailmas, kus meestele peavad naised meeldima, olles ümbritsetud heteroseksuaalsetest inimestest, siis paratamatult pressitakse ajunupu sisse idee, et peavad meeldima naised. Mida uhkem partii ja suurem tagakülg seda etem. Ja muidugi see, et just selle sugupoole arvesse on pandud hellus ja hoolitsus, siis noh ma ei salga, et on olemas neiu, kes mulle üle kõige meeldib. Ja tänu teatud asjaoludele, mida ma väga siin arutata ei taha, on nad natuke eemaletõrjuvad. Ja esile tõuseb sugupool, kellega veedan suurema osa ajast. Meessugupool. Inimesed üllatuvad, kui ma neile ütlen, et mulle ka oma sugupoole esindajad meeldivad. Aga nagu Kapten Ajuvabadus, kui ma niikuinii tahan vaid hellust ja sõprust ja tuge, siis ju vahet ei ole, kas seda pakkuval isikul on üks või teine. Nii et jah, nüüd olen siis abiseksuaalne isik, kes ikka veel otsib seda õiget, kes oleks toeks.

See lõik on kõikidele mu sõpradele. Eriti neile, kes on meessoost, kuid ka teile naised. Ole mureta, mu aseksuaalne pool on palju suurem kui seksuaalne, nii et sa ei pea kartma, et ma sind tahan. Sest kui ma siiamaani ei ole üritanud sulle midagi teha, siis miks ma peaks nüüd alustama. Kas sa oled niivõrd paremaks muutunud? Kõik homofoobid, keegi ei sunni sind minuga suhtlema. Ütle, et sa ei taha biseksuaalset sõpra. Vajuta fb's unfriend, ära ava mu blogi, unfollowi mind twitteris ja ask'is. Eemalda ennast minu elust ja mind sinu elust.

"Tere!" Mida kuradit ma selle sõnaga peale peaks hakkama. Hommikul ütlen tere ja saan selle eest "heiti", sest see ei ole ok. Ütlen võõrale tere ja kõik hakkavad pärima, et kes see oli ja miks ma teda teretasin. Ei ütle vastutulevale inimesele tere ja ma olen ebaviisakas. Ei ütle hommikul tere koolis ja olen ebaviisakas. Mida ma tegema pean? Minu jaoks on see kas sõna võõrale, millega sa teavitad teda oma olemasolust ja kui inimene on tuttav, siis on see sõna, millega sa alustad vestlust. Sellepärast meeldibki mulle koolis tunni alguses tere asemel tõsta, trennis tere asemel kummardada. See viisi ei alga ju vestlus, ent osapooled on teavitatud teise osa poole valmisolekust.

"Lõpp hea, kõik hea" - surematu kirjanik Shakespeare. Nii et räägime Jumalast. Võtsin hiljuti kätte raamatu "Jumala lood", mille kirjutas Andrus Kivirähk. Võrratu teos. Miks? See on nagu Jumala blogi ristiinimesele. See on uskumatult naljakas ja sisukas. Seda on lihtne mõista ja see on jumala lahe. (Pun intended). Ja lisaks sellele leidsin sarja, mis on samal õudne, kaasahaarav, põnev ja täis seiklusi. "American Horror Story". Kui sul on natukenegi külma verd ja õuduka soovi, siis soovitan soojalt.

Päevanali:
IT- osakonda helistab mingi vanatädike ja kurdab, et tal on arvutis mingi asi lahti ja ta ei saa seda kinni. Noh teenindaja siis kohe, et ei ole hullu, viige hiir akna paremasse ülemisse nurka ja klõpsake. Järsku hakkab telefoni kostuma ähkimist ja puhkimist. Peale paari minutilist ähkimist kostub telefoni sama tädikese hääl, mis nukralt ütleb: "Ma ei saa, juhe on liiga lühike."

Päevafakt:
Viimane kord, kui olümpia kuldmedalid olid täies mahus kullast oli aastal 1912.

Lõpumärkmed:
Ega midagi, varsti kohtume.
Senikauaks nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 10. veebruar 2014

Sissekanne nr. 131

Päevad 197-199

Ring ja ringi sees on A

Kolme päeva jagu blogimist. Mida ma ikka räägin. Ärkasin pühapäeval poole päeva peale üles ja kuna õeke oli külas, siis sai nalja. Esmaspäeval sattusin siis juuksuri käe alla ja teisipäeval nagu tavaliselt tantsisin natuke ja iga õhtu veetsin facebookis ja skypes. Vahepeal jääb tunne, et ei juhtugi midagi väga põnevat. Aga noh, see tähendab, et parem on alles ees.

Päevamõtted:

Ring ja ringi sees on A. Anarhism on poliitilise filosoofia teooria (õpetus) anarhiast. Ühiskonna seisund, kus puudub ühe inimese sunduslik võim teiste üle. Igal juhul pean koolis midagi mingi luulekoguga tegema. Valisin (tähendab tore tädi raamatkogus valis) Merca "Narrivile". Seal raamatus on päris palju anarhia sümboleid. Ja kuna mulle õudselt anarhia meeldib. Kui kunagi mingi tätoveeringu teen, siis anarhia märgi. Aga ma mõtlesin (kuigi ma seda raudselt ei tee, sest olen hale kukupai ja tubli õpilane jne), et ma võiks ju selle teema-kohaselt tegemata jätta. See oleks nagu täiega loogiline ju. Anarhist lõpuni välja.

Mulle õudselt meeldib sealt üks luuletus. See kannab nime "Me juured" ja siin see on:

Me juured on haakunud

Lasnamäe paakunud paasi,

talumajade metamorfoos

tardund betooni & klaasi.

Kodukollete soojus

käib läbi radikavee,

õunapuid asendab

rääbakas kask üle tee,

õhus on meeldivas segus

Maardu keemiaauru.

Tolmustes kanjoneis luurab

me hingi Suur Minotaurus.

Teine hea pala sealt on kahjuks arusaadav vaid targematele. Vihjeks Juhan Liiv.

India Golf Alfa Victor

Lima India India Victor

Juliet Alfa

Tango Yankee Hotel India

Victor Älfa Lima India

Kui ma juba nii või teisiti oma loomingust loobunud olen ja kasutan teiste sõnu enda väljendamiseks, siis kasutan veel seda võimalust. Ja ma palun juba ette vabandust inimestelt, kes end puudutanuna tunnevad. Aga jah, teate seda tunnet, kui samastud mingi lauluga. Hetkeseisuga on vist minu oleku parim kirjeldus "I will survive"..

At first I was afraid I was petrified

Kept thinking I could never live without you by my side

But then I spent so many nights

Thinking how you did me wrong

And I grew strong

And I learned how to get along

[...]

Live alot to give me strength not to fall apart

Kept trying' hard to mend the pieces of my broken heart

And I spent oh so many nights

Just feeling sorry for myself, I used to cry

But now I hold my head up high

And you see me, somebody new

I'm not that chained up little girl who's still in love with you

[...]

Do you think I'd crumble

Did you think I'd lay down and die?

Oh no, not I. I will survive

NB: Teise osa viimane rida on väikse sisulise veaga, aga mõte on see, mis loeb.

Ma kardan. Ma kardan saada staatilise elektri lööki, ma kardan inimesi. Ma kardan pimedust ja ma kardan valgust. Ma kardan tuttavat ja kardan tundmatut. Ma kardan kõike ja ma kardan kõiki. Ja siis ma võitlen selle vastu kõige nõmedamal viisil. Ma põgenen. Ma hoian kergelt eemale asjadest, mis annavad särtsu, ma sulen silmad, kui ei taha enam näha. Ma vaikin ja jooksen eemale inimestest, kellega võiks ju rääkida. Ma pööran ära ja kõnnin minema. Ja siis harva, kui ma murran oma hirmudest läbi, siis seda kritiseeritakse ja mul tekib tahtmine veelgi sügavamale peituda, veelgi kaugemale joosta ja nii edasi.

Päevanali:

Teeme seekord vastupidi, te otsige mulle mõni nali.

Päevafakt:

15. veebruar 1995 põles Taiwanil ööklubi. 67 inimest said surma ja 11 vigastada. Ja kaugel Eesti sündis imearmas lapsuke, kellest kasvasin mina välja. Pettumus, ma tean.

Lõpumärkmed:

Kell on liiga palju, aega on liiga vähe.

Paar mõtet jäid kirjutamata.

Aga teile nagu alati:

Naudi elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani

Janus Pinka 4. veebruar 2014

Sissekanne nr. 130

Päevad 190-196
Tabula Rasa

Hey. Kell kümme hommikul on kah tore blogima hakata, aga noh arvestades, mis päev on, siis parem hilja kui mitte kunagi. Lisaks mitteblogimisele suutsin ma olla suure osa sellest nädalast mittesportlik, ei tantsinud ja ei olnud üleloomulikult rõõmus.

Aga reaalselt kuna ma midagi tarka ei teinud ja asjad, mida tegin ei ole väga jagamist väärt, siis lähen kohe oma mõtete juurde, millest paljud ma panin erinevatele paberitükikestele kirja.

Päevamõtted:
Üks cheeseburger пожалуйста. Mu mõtted on jõudnud uuele tasemele. Need on multikeelsed. Alustan eesti keeles, jätkan inglise keeles ja pean vestlusi vene keeles. Arvestades, kui vähe ma viimast oskan, siis on loogiline, miks mu mõtted väga dialooge ei sisalda. Aga noh keegi peab ju multikeelne hälvik ka olema.

Usuks ei ole aega, tuleb tegutseda. Viimasel ajal olen üldse väga palju usu üle mõelnud ja kui ma seda väidet kuulsin, siis tabas mindki idee, et äkki ongi nii. Et usk on vaid neile, kellel on aega uskuda. Kõik kiirustajad peavad usust üle olema ja kiiresti edasi liikuma. Kuid siis tekib küsimus, et kas usk on ajaviide või on see hoopis midagi, mis meid aeglustab?

Lapsemeelne mina või siis lihtsalt pisut loll. Hea näitena tooks "Yuppiejumala". Mina lugesin seda, kui lihtsalt juttu ja suhtusin tegelastesse nagu tavalistesse inimestesse ja ei seostanud neid kellegi ega millegagi. Ja siis pmst kõik teised said aru, et see tegelikult oli nagu piiblitegelastega seotud.. Ja siis vaatasime filmi ja mul on suuri raskusi selle uskumisega, kui keegi filmi lõpus hakkab jahuma, et ta kahtlustaski seda tüüpi, kes lõpus üllatavalt asjaga seondub. Aga noh nii kaua kui ma tema pea sisse ei näe, jääbki võimalus, et ehk ta kahtlustaski.

Vaatasime filmi, kus terve kontoritäis inimesi rõõmustas, kui said teada, et kolleeg "kõigest" lahutab, sest nad olid kartnud, et tal on vähk. See on nagu kohutav idiootsus. Ükskõik, mis halb asi inimesel juhtub, olgu see mata kontrolltööl põrumine, murtud süda, lähedase surm või kes teab, mis veel, alati peaks inimesele toeks olema. Aga noh eks selle ootamine ole alati suht võimatu ja mõttetu üritus.

Mingi päev koolis, alustasin ma lauset, et ma tegin (eelneval) peol otsuse.. ja enne kui ma lõpetada jõudsin, kuulsin võrratut väidet "Jälle sina oma lubadustega, sul on igakord uus." Ja siis ma jõudsin järeldusele, et need ei ole niivõrd lubadused kui lootused. Ma loodan aga ei ole just parim lause algus.. Eks näeb, mis saab ja ehk ma enam ei luba.

Mingi aeg mõtlesin, et ma peaks hakkama erakuks. Saaks kogu sellest sotsiaaldraamast (mis on väga suurel määral minu põhjustatud) eemale. See pisut mööda, aga ka pisut põhja. Jõudsin järeldusele, et ma olen liiga sageli süüdistanud natuke valesid inimesi. On natuke raske eeldada, et inimeste vahelised suhted paranevad, kui üks osapool kogu aeg kas vaikib või siis "ära jookseb". Ja ma tean, et ma teen seda, aga ma ei ole päris kindel, kas ma seda muuta tahan.

"Seitsme käe süsteem" oli vist õige termin. Igal juhul mõtlen ma seda teooriat, et iga inimene on ükskõik millise teise inimesega seotud maksimaalselt seitsme inimese kaudu. Nagu sama loogika, et iga ruubiku-kuubiku olek on lahendatav maksimaalselt 20-liigutusega. Ja selle tõttu ei olegi ju väga imestada, et kõik teavad üksteist ja kuulujutud liiguvad välgukiirusel.

Kaldume korraks täiesti teemast kõrvale. Räägime natuke sõjaväest või noh ajateenistusest. Paljud on viimasel ajal hakanud minuga sellest rääkima. Esiteks, kui ma mingi ime läbi saan arstlikust komisjonist läbi, mida ma ei usu, sest ma ei laseks isegi ennast läbi, siis lähen ma asendusteenistusse. Põhjus on väga lihtne, ma ei taha iialgi kedagi tappa, kui mul on teine võimalus. Aga arvestades minu viimasel ajal natuke vaimset ebastabiilsust, on ju kõik võimalik.

Hääl ja sõnad. Kohutavalt rõvedad asjad. Minu arust vähemalt. Olgu selleks siis suutmatus mõnda tähte öelda või nagu minul kogu aeg, kus hääle kõrgus käib üles ja alla.. Ja sõnad, need lähevad mul kogu aeg sassi, sest mu aju ja suu ja käed ei taha väga ühes taktis käia. Aga noh ometi, nii kaua kui ei ole pähe opereeritud kiipidega privaatset "tell .." käsku, pean ma sellega leppima.

Mida lähemalt sa vaatad, seda vähem sa näed. Mida kaugemalt sa vaatad, seda vähem sa näed. Mida rohkem sa ühele asjale keskendud, seda vähem sa teisi asju näed. Mida rohkem sa arvad, et sa tead, seda vähem sa tead. Miski ei ole nii nagu see esmapilgul tundub. Kõik on ebareaalne ja miski ei ole reaalne.

Peeglike-peeglike.. Mis kõigil on selle valgust peegeldava asjaga? Kuri nõid piinas seda küsimustega, Getter vananeb selle ees, Narcissos lihtsalt vaatas seda, mis sealt paistis, lõhu peegel ja sa saad seitse aastat halba õnne ja nii edasi.. Kas tõesti inimeste eneseimetlus on sellisele tasemele viidud, et kõik kus meid näha on, on jube pühalik ja tore? Aga samas on ju ilus vaadata...

Tabula rasa - tühi leht. Ma isegi ei tea, mida ma selle kirjutamisega saavutada üritan. Ehk lihtsalt tahan teile seda öelda. Aga jah, väga raske on uuelt, tühjalt lehelt alustada, kui kõik üritavad eelmisele lehele piiluda ja küsivad sellega seonduvaid küsimusi. Oli mis oli, nüüd on teine peatükk ja see on justkui teine katse.

Ja see on asi, mida ma natuke loodan, et te isegi ei loe. Eriti sina, kes sa ütlesid, et ma vingun iga peo üle ja olen masenduses sitapea (tõsi sa ei kasutanud seda sõna), kes kogu aeg vihjab asjadele, mis ei too kellelegi kasu, aga jah. Igal juhul, ei öösel juhtus see esimest korda minu elus. Mul oli täielik mentaalne break-down. Ma sain ehk maksimaalselt tunnikese magada, sest kogu ülejäänud öö värisesin (mitte külmast) ma põrandal. Hoidsin patja kaisus ja mõtlesin halbu mõtteid (mitte vabatahtlikult, ma üritasin ka positiivselt mõelda, aga sellest ei tulnud midagi välja). Ma võin ju igasugu asju öelda, aga ma hakkan ise ka selles juba vaikselt kahtlema.

Kuulasin siis täna juhuslikult Avicii äratuslaulu ( Wake Me Up: I can't tell where the journey will end, But I know where it starts) ja meenusid ühe toreda neiu pildi alla kirjutatud sõnad (Ära oota ideaalset hetke, tee praegusest hetkest ideaalne hetk). Ja siis tuli tuju teid natuke motiveerida.

Loe see lõik läbi ja pane mu blogi kinni, see on viimane lõik. Peale seda tuleb vaid pilt, nali ja fakt ja ma soovin sulle edu. Nagu ma ütlesin sulge mu blogi. Ja pane facebook ja kõik muu jama ka seal kõrval kinni. Need võid juba kohe kinni panna. Pane kõik arvutis kinni. Lihtsalt ja üleliia mõtlemata. Ja siis pane arvuti ka kinni. Tõuse püsti, seda võid ka juba kohe teha. Tõuse püsti ja kõnni arvutist eemale. Kui sa loed seda tableti või millegagi, siis pane see käest ära ja tagane sellest. Pane end soojalt riide ja mine välja. Kui sa üksi minna ei taha, siis helista mõnele sõbrale. Mine välja. Ole nii kaua väljas, kuni külm juba kergelt näpistama hakkab. Alles siis tule koju tagasi, juhul kui sa oled kodus. Tee endale tass teed ja võta kätte mõni raamat või ajakiri. See ei ole oluline, millest see räägib. Kui sul ei ole kodus raamatuid, siis võta ette teekond kuhugi, kus on mõni. Kasvõi näiteks mõne sõbra poole. Hetkeseisuga oleme me jõudnud faasi, kus su arvuti on kinni. Sa oled käinud väljas. Sul on soe tass teed ja raamat. Loe tunnike või kaks, see ei muuda ju suures pildis midagi. Ja siis naase arvuti juurde. Ja korda kogu asja mõne tunni pärast, kuni on juba nii hilja, et õue mineku asemel lähed heidad linade vahele ja suled silmad oodates hommikut, et jätkata raamatu lugemist. Mida iganes sa teed, vaata, et sa seda naudid. Peaasi, et see tunduks ideaalne ja hea. Võta asjad enda kätte. Ja kogu selle protsessi ajal pea meeles üht lihtsat asja: "Naerata natuke. Väike naer teeb inimese ilusaks."

Päevanali:
Hunnik kohutavaid pun'e, sest ma olen liiga laisk, et teile siia ise midagi kirjutada.

Päevafakt:
Inimene naerab keskmiselt 15 korda päevas. Mis tähendab, et keegi kuskil istub naerukrampides nagu lollakas, sest ma olen ehk selle nädala jooksul 15 korda naernud.

Lõpumärkmed:
Kell pool neli öösel on tore blogimist lõpetada.
Ilusat veebruari kõigile.
Edu teile teie tegemistes.
Ja nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 1. veebruar 2014