Sissekanne nr. 207

Päevad 554-557
Dragon hair ehk kas sellist Eestit me tahtsimegi..

Tsauki. Mul on alati tunne, et ma peaks teile midagi ütlema enne kui ma teid oma mõtetega üle valan. Enne kui ma räägin kõigest, mis mulle mingi teatud aja jooksul pähe on roninud. Aga samas ei ole ju midagi öelda. Nii et vahest on lihtsam, kui ma lihtsalt edasi lähen, Muideks, tänase sissekande kohta ei ole keegi jõudnud küsida, millal ma jälle blogin. AGA ANNA TAGASISIDET.

Päevamõtted:
"Kas sina tahaks, et su sõrmed sahtli vahele jäetaks?" või midagi sellist. Mu ema ütles mulle need sõnad, sest ta muretseb mu sadistliku mõttemaailma üle, mis mind mu elus ja blogis saadab. Printsess ja Antikristus või näljutatud goblinid. Kummalgi juhul oli reaalse valu hulk 0. Mitte keegi ei saanud viga ja minu arust on see hea. Mulle meeldib, kui keegi viga ei saa. Aga samas on minus koopainimeselik vajadus, et kõik elutahud oleks olemas. Peab olema rõõm, õnn, edukus, aga samas ka piin, valu ja masendus, aga miks ei võiks viimased olla vaid sõnad ja teod kusagil, kus need kellelegi haiget ei tee. Vähemalt mitte füüsiliselt.

Kui sa oled eestlane ja sa pole viimased 3 kuud kivi all elanud, siis sa tead, et tulemas on valimised. Ma pole ammu nii palju poliitikast midagi kuulnud ja ma olen enam kui 90% kindel, et suve algusest kuni  järgmiste valimisteni, ei kuule ma jälle. Demokraatia võlud. Nüüd on meie kord näidata meie otsust, kuidas peaks teised seda riiki juhtima. Jah, nüüd on meie kord astuda võimule ja hääletada, kelle tegusid me järgnevad 5 aastat kritiseerime. Kuid siinkohal tekib mul küsimus, kellele ma oma hääle annan. Lihtne ja loogiline küsimus ju. Nii et mul on idee. Ma ei ole veel 100% kindel selles, aga ma vist kingin oma hääle ära. Hästi lihtne plaan. Ma otsin kellegi, kes tahab hääletada. Kui tal on piisavalt hea põhjus, miks tema poolt valitud kandidaadi poolt hääletada, siis hääletangi tema poolt. Ja kui te arvate, et minu hääl peaks olema minu enda valik, siis kuidas te kavatsete tõestada, et ka mina ei oleks tema poolt häält andnud. Nii et jah. Kui sul on idee, et sinu lemmikpartei peaks hääle saama, siis anna teada.

Ehk on mõni teist märganud, et ma ei ole ainus inimene, kes blogib. Ma küll on selle vähemuse osa, kes pidevalt blogib ja iga kord oma loomingut jagab, aga kui sulle ei meeldi, siis kustuta mind oma elust ära. Nii lihtne see ongi. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma tahtsin rääkida sellest, et see on imeline viis kellegi kohta infot saada. Vahel on mul tunne, et ma tean inimest, kellega ma mitte ühtegi sõna ei ole vahetanud. Vahel saan ma alles hiljem tema blogi kaudu teada, miks keegi midagi tegi või siis saan teada, et ka tema blogib või tema ka luuletab/pildistab. Olen grupist "Eesti blogijad" leidnud mitmeid inimesi, keda ma mingil määral tean. Vähemalt ühe endise klassikaaslase ja ühe praeguse kursusekaaslase. Ja siis veel see suhtearv: Võtsin vaatluse alla 100 suvalist blogijat, neist 92 olid naissoost. Aga noh arvestades homofoobset põhjamaade kultuuri, kus "mehed ei nuta", siis nojah, mõni ime ka. Lisaks asjaolu, et rasedad ja just emaks saanud inimesed blogivad palju ja seda "luksust" meil meestel ei ole. Ah jaa, siis on negatiivne asi ka. Kui küsid kelleltki, et kui kaua sina bloginud oled (mina seda ei küsi, sest mind see ei huvita, aga kui keegi vastab, siis vahel kogemata näen vastuseid), siis saad liiga tihti sellise vastuse: "Ma hakkasin blogima 2009. aastal, blogisin mingi kolm korda ja siis oli paus kuni 2014 jõuludeni ja siis hakkasin jälle blogima." Miks sa seda 2009. aasta möllu siia sisse tood? Kas ma olen ainus, kes seda ei arvestaks. 5 aastat pausi on liiga palju. Keegi küsib, siis sa vastad 2014 jõuludest. Sest kui sa kaalu langetad, siis sa ei ütle ju 2009 aastal tegin trenni 3 korda ja siis võtsin puhkuse ja nüüd 2014 jõulude ajal hakkasin uuesti trenni tegema. Aga ei, blogijad on vahel lahedad. Nii et kui sina blogid ja sa tahad, et ma seda loeks, siis kirjuta mulle. Sa ei pea isegi midagi muud selle kohta ütlema. Saada lihtsalt link. Muidugi võid rääkida, aga ei pea.

Ah jaa, räägime minu blogist ka. 28. jaanuar ehk ilmselt kui ma viimane kord blogi jagasin, sain ma 67 lehevaatamist. Mul on kaks inimest, kes on tagasisidet andnud. Lisaks neile on mul 4 jälgijat, kellest üks on mu õde, üks ei loe ilmselt ühtegi blogi, üks ei loe ilmselt minu blogi (anna andeks, kui loed) ja ühe ma lisasin ise oma jälgijaks kunagi joobes olekus, nii et kas tema loeb, on kaheldav. Nii et see annab mulle maksimaalselt 4 lugejat. Okei, isegi kui ma ise vaatasin, siis mitte enam kui 5 korda ühes päevas. Anname igale lugejale igaks juhuks kaks korda. Parem karta kui kahetseda. Siis keegi tahtis vajutada mingi reklaami peale, aga vajutas mööda ja avas mu blogi. Ütleme, et seda juhtus 3 korda. Siis on 4 inimest, kes ei teadnud, mis asi see on ja avasid sellepärast mu blogi. Siis on veel 15 inimest, kes tahtsid seda mägede pilti täissuuruses näha, aga mu blogi ei lugenud. Paneme veel 10 inimest, kes avasid blogi, leidsid, et see on liiga pikk ja loobusid seda lugemata. Ehk suudan veel mõne asja välistada, aga ikkagi jääb hulk inimesi, kes loevad ja tagasisidet ei anna. Kiitke, öelge, et ära muuda midagi või kritiseerige. Ma mõistan, et te peate selleks 3 lisaminutit kulutama ja peate mõtlema, kuidas mõtteid sõnadesse panna, aga ANNA TAGASISIDET!!!

Olen internetilaps. Jah, olen osa sellest väärastunud kogukonnast, kes kasvas üles võimalusega internetist absoluutselt kõike teada saada, kõrvaldades otsese vajaduse inimkontaktiks. Aga see annab ka võimaluse vaadata teise inimese maailmapilti. Ja minu arust on kõige heledamalt säravad isikud teatud sitapead. Miks? Sest nad on minu ideoloogia vastu. See teebki ju neist minu jaoks sitapead. Mingi modellisaate kutt meigiti ära ja temast tehti pilti. Ja üks kommentaator otsustas öelda, et selle tõttu kasvavad üles naised ja kottidega eided. Kui te ilusti küsite, siis ma võin teile saata pildiseeria, kus ma olen ~10-aastane poiss täis meigis ja seelikuga. Miks ma nii olin? Sest ma olin 10-aastane ja mul oli 15-aastane õde, kellel oli sõbranna. See on minu panus kottidega eitede maailma. Aga kui sa arvad, et meik, kontsad, edevad soengud, ehted ja muu selline teeb mehed naiselikuks, siis palun otsi mõni ajalooraamat üles. Kõik need asjad võeti meestelt üle naiste poolt. Vaata kasvõi Prantsuse kuningaid. Jah, Prantsusmaa oli kuningriik. Aga siis on veel kaitseväe/liidu või mis iganes asi see meestele kohustulik on. Ehk jah, ma isegi ei tea kumb kumb on ja mis neil vahet on. Ja ausalt, mind ei koti ka. Minu pärast ei peaks Eestil sõjaväge olemagi. Teistel riikidel ka ei peaks olema. Miks on Eestil sõjavägi? Sest teistel riikidel on sõjavägi. Miks on teistel riikidel sõjavägi? Vaata eelmist vastust. Nii et jah, ma olen mõne sitapea arvates kottidega naine. Aga minu arust on tema ajudeta sitapea ja kas just nii ei olegi hea. Vahel ma mõtlen, et oleks tore, kui inimesed oleks head ja südamlikud ja ei vihkaks teineteist, sest nende arvamus lähevad laiali. Siinkohal on paslik mainida, et ma ei vihka teda, sest teda ei meigitud ega sellepärast, et ta ajateenistuses käis, vaid sellepärast, et ta mind ühest keelab ja teiseks kohustab. Ärme heidi ja oleme ka internetis anonitena sõbralikud ja head.

Ah jaa. Vaheaja viimane nädal. Viimane võimalus. Küsin teie nõu. LOODAN, ET TE VASTATE. Aga mis ma peaks tegema draakoni juustega. Miks draakoni juuksed? Sest neid ei saa taltsutada, nad teevad nii nagu nad ise tahavad. Aga ma kaldun sellepoole, et ma lõikan nad ära. Jah, mul ei oleks afrot, aga kui mu soeng on meie sõpruse ainus alus, siis ma olengi õnnelikum, et sa mu sõber ei ole. Nii et annan teile võimaluse väga lähipäevadel öelda, et ma ei peaks seda tegema. Kui piisav hulk inimesi vastuolu ei avalda, siis adios karvadele. Kuna see lõik tuli nii lühike, siis lisan siia teise mõtte ka. Nimelt poest jäätise ostmine. Ma söön pea alati koore- või vanilli jäätist. Aga vahel harva külastades tagasihoidlikemaid poode, siis on koore-  või vanillijäätis otsas. Ja siis pean ma vaatama alternatiivsete võimaluste poole. Kas muuta maitset või võtta näiteks mahlapulk. Ja millegi pärast on see valik nii raske. Tundub nagu tahaks ma Ferrarit või Bugattit ja selle asemel saan valida Lada ja bussisõidu vahel. Ma olen alati arvanud, et viimased ei paku nii palju soovitud hüve.

Otsustasin, et teen ühe all-nighteri ehk olen kaks päeva ja ühe öö järjest üleval. Seda selleks, et oma unegraafik korda saada. Arvestades, et ma magasin järgneval "ööl" 16 tundi ehk ärkasin kell 16 ja praegu on kell 4, siis see plaan ei läinud väga läbi. Aga ma sain oma keha kohta huvitavaid asju teada. Kuni kella 10'ni oli kõik korras. Olin 18 tundi üleval olnud ja teoorias keha eeldas, et nüüd ma peakski juba magama minema. Ja siis algas lahing mu keha ja teadvuse vahel. Ma kasutaks sõna aju, aga see oli ilmselt tööriist, mida mõlemad ära kasutasid. Järsku läks kõht jube tühjaks, ma olen võinud lõputult süüa, aga enne kui ma isegi midagi süüa jõudsin, tekkis sekundiga jube põietühjendamise vajadus, siis lõi peavalu sisse ja ma mõistsin, et mu keha tahab magada, aga kuna ma seda ei lase, siis peab ta mu aistinguid häirima. Siis ma arvan, et kella 17 paiku, oodates, et ema töölt naaseks ja ma saaks temaga linna minna, et ta saaks küsida: "Kas sina tahaks...", magasin ma minutikese. (Nii rõvedat lauset suudan vaid mina koostada.) Ja siis vaatasin üle pika aja telekat. Ja avastasin, et kõik ei ole veel kadunud. Olles reaalse inimese juures väljaspool oma tuba, tahan ma rääkida, aga ma olen nii kriitiline. Imelik lausa. Ma olen vist liiga vana või liiga unesse armunud, et ilma selleta olla enam kui 24 tundi.

Ma olen feminist. Aga ma olen äärmuslik feminist. Aga ma olen äärmuslik feminist. Minu jaoks on mehed ja naised igas asjas võrdsed. Ainsad ebavõrdsuse kohad annan protsessidele, mis on otseselt seotud genitaalpiirkonnaga, sest noh, need on erinevad. Miks ma seda ütlen? Sest minu arust on täiesti okei, kui mees ei kanna midagi või kannab naisega võrdse koguse asju ühest punktist teise. Minu jaoks ei pea mees "džentelmenlikult" sülekoer olema. Kuulan stand-up comedy't igapäevaselt ja mitmel korral olen kuulnud, et koomik saab oma kaasalt laksu ja ei reageeri sellele või reageerib alandlikult laksu saades. Ausalt, kui mul oleks kaasa ja ta mind lööks, ma paneks tutaka vastu või vähemalt lõpetaks suhte. Meenub väide "If you don't handle me at my worst, then you don't deserve me at my best." Ja minu suhtumine: "Okei." See ei paku just diili, millest oleks võimatu keelduda. Ausalt noh. Kui ma sinu kehva tuju pärast kannatama peaks, siis ma ei taha sind üldse. Isegi, kui sul sarv otsaees ja su väljaheited on kummikommid. Või noh, paremal juhul teeks nagu pesapallis. Kolme korraga hakkama ei saa, siis palju õnne, oled vallaline. Ja noh, kui mu kaaslane on meessoost on asi veelgi lihtsam. Kolme korraga hakkama ei saa, siis on asi läbi, sest siin ei saa isegi soo argumenti kasutada. Ma lihtsalt vihkan igasugust vägivalda, isegi kui see on sõrmega õla pihta torkamine, et oma pointi selgeks teha.

Homofoobsete inimeste kõrval on üks inimgrupp, kes minu jaoks on natuke positiivsemad, aga samas usun ma ka seda, et nad on samas põrgukatlas kunagi. See inimgrupp on heterofiilid. Esimese hetkega võiks tunduda, et see on homofoobide täielik vastand, aga ei. Nagu õppisime algklassides, kaks miinust teevad plussi. Nad on ikkagi vaid heteroseksuaalsete paaride poolt. Nad on laialdasemalt levinud ja nad on peaaegu varjatud ehk nende leidmiseks peab lausa hetke pingutama. Mu ema on üks selline isik, aga ma tean, et ta tahab mulle vaid parimat. Heterofiilsus avaldub näiteks järgmistes mõtteavaldustes: "Ära tee nii, see ei meeldi tüdrukutele." või "Tee nii, see meeldib tüdrukutele" või "Kas see tüdruk meeldib sulle?" või ka "Kas sina meeldid sellele tüdrukule?" jne. Ehk üldjoontes, kuidas ja mida peaks tegema, et vastassoole muljet avaldada. Ma pole siiani kuulnud ühtegi neist väidetest poiste kohta. Aga noh, liiga palju pole ka ilus küsida.

Ja siis on veel grupp inimesi, kes paluvad, mul midagi teha, sest see on mehelik või midagi mitte teha, sest see on naiselik. Aga äkki need asjad, mida ma teen on minulikud. Äkki mulle meeldib nartsisse nuusutada, Taylorit kuulata, pulgakomme süüa ja kui aus olla, siis värvitud küüned on minu arust võrratud. Aga kuna ma ei oska ise värvida, siis ei tee seda. Aga ausalt, vahel tahaks, et mu küüned oleks kogu aeg punaseks värvitud. Ja ma ei ole selle tõttu homoseksuaalne. Esiteks, ei ole see kuidagi mu seksuaalsusega seotud ja siiani ma ei ole kuulnud ühtegi lugu, mis algaks sõnadega: "Eile sebisin ühe megailusate küüntega tšiki ära."

Lõpetame rõõmsate mõtetega. Ma lihtsalt armastan, kui keegi mulle kirjutab viisil, kus ta kasvõi korrakski hülgab kõik üldise läbinämmutatud viisakuse printsiibid. Näiteks täna "hommikul" kirjutas Inglike mulle järgneva:
"Nägin täna maailma kõige ilusamat neiut ja mul on girl crush
Ta oli kassapidaja, ostsin särgi lihtsalt et mul oleks põhjus talle lahkudes ilusat päeva soovida
See oli "tere" asemel vist
Mis teoksil?"
Ja siis ma kogu vestluse jooksul isegi ei märganud seda küsimust. Aga noh, ma olin unine ja just ärganud ehk mul oli vaja 1000 muud asja ära teha, nii et ma olin kergelt mölakas ja meie jutt jäi just kui poole pealt pidama. Peaks selle mingi päev tasa tegema, aga kes teab. Ülimalt suur võimalus on, et saan temaga isegi lähiajal kokku.

Lõpumärkmed:
Nii et kes tahab mu häält? Kes tahab minu lauamänge mängida? Kas sina oled ka kottidega eit? Kas sina tahaks, et sinu sõrmed sahtli vahele jäetaks? Anna ükskõik, mille osas tagasisidet. Otsi kasvõi kirjavigu.
Shout-out kõigile lugejatele. Te olete vahel toredad.
Ja nagu alati:
Naudi elu, sest ehk soovib kunagi keegi sullegi ilusat päeva.

Järgmise korrani
Janus Pinka 31. jaanuar 2015

Sissekanne nr. 206

Päevad 542-547
Päevad 548-553
Sees on tühi tunne ehk shout-out kogu ühiskonnale..

Hey, mis te arvate, kes siinpool on? Mina. Oh, kas tõesti. Mõni teist ehk märkas erinevust tavapärasest. Ilmselt mitte, aga lootus sureb viimasena. Nimelt on seal üleval kaks korda päevad ... Ja nagu alati, on ka selle jaoks põhjus. Hästi lihtne põhjus. Nimelt just täpselt nii kaugele ma 22. jaanuari õhtul jõudsingi. See on muidugi vale. Ma kirjutasin ka elust ja armastusest. Aga noh, siis mõistsin, et on parem, kui te neid mõtteid ei näe ja ma lihtsalt kustutasin need ära. Aga noh, siiani pole keegi kommenteerinud, et ma kirjutasin 3. septembri asemel 3. august. Aga noh, sellest on ka kõigest peaaegu 5 kuud möödas. Meenub karm asjaolu, et bin Ladenit otsiti 10 aastat ja selleks kulutati miljoneid dollareid ja kust ta leiti? Tema enda kodust.

Päevamõtted:
Okei, ma olen liiga paljudele inimestele liiga palju kordi öelnud, et Taylor Swift on mu lemmikartist. Ma jään sellele väitele ikka veel kindlaks. Aga nüüd tähelepanu. Ta ei ole ainus inimene, kelle muusikat ma kuulan. Ja nüüd pange kohe eriti tähele. Mind reaalselt ei huvita, mida ta teeb, tegi või kavatseb teha. Ma ei tea ega kavatsegi teada kõiki tema laule, ekspoisssõprade nimesid ja absoluutselt mitte mingil juhul ei tea ma, mis tema kõige uuem laul on. Sellepärast ongi vist hea Kurt Cobaini ja Queeni ja kogu seda eelmise sajandi muusikat kuulata, sest nad ei tooda enam uusi laule ja nende klassikalised palad on kogu maailma südames. Kui me juba muusikast räägime, siis ehk on mõni teist kuulnud Meghan Trainori "All about that bass". 99% kommentaaridest, mida ma selle kohta kuulnud on 1) pole talenti, puhas autotune ja 2)sitaks meiki ja bodyshaper. Meenub "Intervjuu" "Hate us, cause they ain't us" loogika. Minule ta ausalt meeldib ja kui sul on negatiivne arvamus, ole hea ja jäta see enda teada. Aga jah, kui te muusikast rääkida tahate, siis pöörduge kellegi teise poole. Või noh, mina kavatsen oma blogis vähemalt küll sellest edasi rääkida, aga laivis palun talitseme ennast.

Ah jaa. Lihtsalt panen siia selle asjaolu, et ma lubasin uuel aastal oma blogi kätte võtta ja teiega rohkem oma elu jagada. Jah, see ebaõnnestus pisut.. Aga noh jah. Siingi on tegelikult ju põhjus. Ma nimelt ei armasta mitte kedagi. Ma tean, see on ebaloogiliselt segane. Aga asi on nii, et kuna ma olen lõpuks jälle olukorras, kus ma kedagi ei armasta, siis on minu sees tühi tunne. See võib ka millestki muust tulla, aga see sobib 100%. Põhjused ja tagajärjed on seotud. Ja see tühi tunne on seal südame juures. See võib ka mingi selline jama olla, et ma kujutan seda ette ja siis kujutan endale selle tühja tunde ka ette, aga ma olen üpris kindel, et see on armastusega seotud. Nii et jah. See ilmselt kooli ajal muutub jälle, sest ma olen siis igapäevaselt pidevalt naeratavate inimestega koos. Aga noh, siis saan kooli ajapuuduses süüdistada. Kas pole mitte tore?

Stereotüübid. Ma olen valge 20-aastane mees Põhja-Euroopas. Need on tunnused, mida ma ise ei valinud. Aga ma olen ka ise mingid tunnused valinud ju. Esiteks see, mis teid kõiki teadmatul põhjusel hullutab. Mu seksuaalsus. Jah, ma ei usu, et see sünniga kaasa antakse. Ma nõustun väitega, et me ei saa seda vabalt valida, aga see kasvab aja jooksul. Kasvades üles ühiskonnas, kus kõik inimesed küsivad kogu või suurema osa su elust, mida sa sellest vastassoo esindajast arvad ja muud sellised mõjutavad asjad. Miks ma seda arvan? Sest ma ise kasvasin üles sellises ühiskonnas ja ilmselt nende kahjuks tekitas see minus teatud vastuolusid vastassoo osas. Tänan teid! -.-

Teiseks olen ma töötu/koolis, vormist väljas, stiilitu arvutisõltlane ja viimane tunnus ei ole isegi selline, et seda saaks enda kasuks ära kasutada. Kuigi ma tahaks, et see ei oleks stereotüüpne tunnus, siis see kahjuks tundub nii olema. Oeh. Aga põhjus, miks ma kõik need kokku panin, on see, et neid kõiki on võimalik üpris kergelt muuta ja elu sees ei saa keegi väita, et need on sünniga kaasa antud. Sa ei saa ka oma geene süüdistada. Su vanemad on paksud, sest te kõik sööte seda sama rasvast jama hommikust õhtuni ja keegi teist ei ole füüsiliselt aktiivne. Geenid ei ole selles süüdi, et sa saamatu laiskvorst oled. Ja isegi kui sa oled suurekondiga, siis viimane kord, kui ma vaatasin ei ole see selgitus topeltlõuaks või õllekõhuks, sest kumbki neist ei ole ei suuri ega väikeseid konte täis. Pealegi oleme me jõudnud 21. sajandisse, kus iluoperatsioonid on pigem tavapärane nähtus, kui haruldane rikaste luksus.

Ja siis on kolmas kategooria, tänu millele mul üldse see mõte tuli. Mul oli avatud youtube, kust ma kuulasin Taylor Swifti, ma vaatasin New Girli ja sõin pulgakommi. Lisaks mu kassiarmastus ja veefoobia, aga need on ilmselt natuke levinumad ja need on ühiskonna poolt peale surutud. Igal juhul tahtsin öelda, et olen uhke, et panustan stereotüüpi negatiivsete omadustega ja eristun mingite imelike tunnustega nagu seksuaalsus, muusika maitse ja igapäevane tegevus.

Mängisin kuni lähipäevadeni üht imelist mängu Gnomoria. Lühidalt on sul mängu alguses 9 gnoomi ja teatud hulk muid ressursse ja siis aja möödudes kui su asula suureneb, tulevad uued vastased ja uued gnoomid. Ma mängisin seda siis ohtralt. Ja mingil hetkel mõistsin ma, et ma olen viimased päevad lihtsalt vastaseid lõksu püüdnud ja surnuks näljutanud ja ise samal ajal rahus kogu rahvaga maasikaid söönud. Ja see olekski ilmselt minu plaan päriselus. Vältida otsest kokkupuudet ja teha asula, kus hea tööjaotuse kombel keegi kaevaks maad, keegi kasvataks maasikaid ja tuleks oodata kuni olukord lõppeb. Kuigi mäng kestab igavesti, siis olen kindel, et näiteks zombie maailmalõpp oleks mingi lõpuga. Loodetavasti mitte sellisega, kus ma peaks maailma rahvastiku taastama. Aga samas olgem ausad, ma ilmselt tahaks kellegi ajusid süüa zombiena.

Vahel meenub mulle aeg, kui ma veel Jõgeval koolis käisin. Mitte sellepärast, et ma nüüd nii väga lihtsat kooliaega igatseks, aga pigem see, et sõitsin bussiga kooli. Oh, kunagi oli keegi heiter, kes kurtis, et teda häiris, et ma rääkisin oma kooliteest. Aga ka see ei ole peamine. Peamine on Y-generatsioon. Ehk inimesed, kes on sündinud aastatel 1980-1999 ehk siis eelmise sajandi lõpp. Ma lihtsalt ei saa tõsiselt võtta inimesi, kelle isikukood algab 5 või 6'ga. Ja jumala eest, kui sa sündisid peale 2002. aasta 16. veebruari ehk väljaspool minu generatsiooni, siis oled sa minu jaoks veelgi hullem. Ma ei unusta vist iial, kuidas ma kuulsin kooli sõites, kuidas 9-aastane kogus raha, et omale mingil nutitahvel osta. Mina selles vanuse kogusin raha, et yugioh kaarte osta või siis cheetoseid osta, et tazosid saada. Aga noh 21. sajand ongi ju suhteliselt nutisajand olnud.

"Ma ei olegi sind veel kallistanud." Üliarmsad sõnad ülitoredalt inimeselt, kes tahtis mulle kalli teha. Aga siis tulin ma koju. Võtsin lahti ühe oma teistest blogidest ja kirjutasin "Ta ei tahtnud kalli." Jutt ei ole muidugi samast inimesest. Aga millegi pärast mõjus see mõte tugevamana. Nimelt ära minnes, tegin siis peaaegu kõigile inimestele kalli. Selline viisakas sisutühi komme, mis on lihtsalt imetore. Kallidest rääkides meenub alati mu armastus homofoobse ühiskonna vastu. Kuigi ma olen peaaegu totaalselt selle vastu, siis füüsiline kontakt kahe mehe vahel homofoobses ühiskonnas on lihtsalt imetore nähtus. Eriti võrratu on see siis, kui ma kallistan meest, kes ei ole 100% kindel oma seksuaalsuses. Teate küll neid mehi, kes tunnevad vajadust kõigele ja kõigile ehk ilmselt iseendale tõestada, et nad ei ole homod. Ja siis tuleb kalli teha ootamatult ja see natuke liiga pikaks venitada, sest siis jääb nende näole see kerge segadus, et mis just juhtus. Ja ma lihtsalt armastan seda tunnet. Lisaks olen ma mõelnud veel teistele asjadele, mille abil saaks kalli imelikumaks muuta, olgu selleks siis käteasend kalli ajal või põsemusi kalli lõpetuseks. Lihtsalt selleks, et nende ülevoolavat mehisust (loe: homofoobsust) natuke elustada.

Seda ka, et ma olen valge peaaegu 20-aastane mees. Kumbki mu lapsevanem ei ole alkohoolik, ma ei ela sõjapiirkonnas. Ma olen keskmisest targem ja elan piirkonnas, kus ei ole katastroofe. Ma elan ülilähedal poele ja mul on elekter ja keskküte ja palju muud. Mu elul ei ole mitte kui midagi viga. Ma tahaks kirjutada piinadest ja kaosest, aga kuidas kirjutada millestki, millest mul pole õrna aimugi? Mu elu suurim katastroof on ikka veel see, et üks inimene murdis mu südame ja nüüd kui ma sellest üle olen saanud, tundub mu elu nii lihtne ja hea. Aga see ei saa ju päris olla. Mu elus peab ju olema midagi valesti. Tahaks inimanatoomiatki õppida, et teada, mis tingimustel inimene sureb, aga ka seda ei tea. Ma lihtsalt olen ja sees on tühi tunne. Sain blogi valmis ja see tunne naases. See mõte on kõige viimasena kirjutatud, aga ma ei tahtnud seda lõppu panna.

Ah jaa. Lubasin teile rääkida sellest graafikust. GRAAFIK Jah.. Mul oleks õudselt lihtne seletada, kui mul oleks võimalus öelda, mis värvi asja ma mõtlen, aga ma usun ja loodan, et me saame hakkama, sest nagu te teate ma olen teistsugune. Alustame selle suure tekstiga, mis algab lausega "Just think about it..." Ma palun teilt ka, et te seda teeks. Mõelge hetkeks. Meie võiksime galaktikat avastada? Mhm, sest ristisõdades surnud mehed ei oleks võinud üldse veel lapsi saada ju.. Ehk sugupuud on hävitatud ja me ei saa midagi teha, sest meid isegi ei sünniks. Nii et kõige suurem tekst ehk graafiku eesmärk on juba minu arust vale. Aga läheme edasi. Graafiku teljed.. Aeg ja teaduslik areng. Okei, võtame ajatelje. Teljeühikud ei ole võrdsed, need on 1001, 999 ja 1000. Aga noh andestame, sest ehk graafikulooja ei teadnud, mis tähekombinatsioon sobiks 0 juurde. Teise telje juures on mul küsimus ühikutes. Mitte isegi nende suuruses vaid selles, et mis ühikud need on? Aga ma saan mõttest aru. Linnakorter on arenenum kui talumaja, mis arenenum kui muldhütt. Aga graafikuid ei saa nii teha. Läheme parem legendi juurde. Egiptlased, kreeklased ja roomlased. Ma ei pea isegi midagi kuskilt juurde vaatama, et teada, et kõik nad on ühe lombi ümber ja teised on ka üpriski suurel määral seotud Euroopaga ja pigem lõuna ja lääne osaga. Ja alles nüüd palun läheme sisulise poole juurde.

Hoolimata ühikutest saame jõuda järeldusele, et kristlikul tumedal ajal langes ühiskond tasemele, kus Egiptus oli 1000 eKr ja renessansi käigus jõuti samale tasemele, kus oldi Rooma ajastu lõpus. See ei saa päris olla ju. Mis värk on? Loobusime kõigest, mis oli ja liikusime ajas tagasi? Ja taastades võtsime täpselt selle arengufaasi, mis eelmine kord põrus? Samuti saame järeldada, et kogu kristliku tumeda aja jooksul ei toimunud mitte mingil määral teaduslikku arengut. Ühesõnaga sel ajal kui mungad tuhandeid raamatuid ja asju ümber kirjutasid, et barbarid neid lõhkuda ei saaks, siis oli areng null. Trükipressiareng, mis on suht otseselt seotud arvuti loomisega on megaoluline, et me saaks kosmost uurida ja minu blogi lugeda. Nii et jah.. Kui me ei arvesta ülejäänud maailma, anname andeks tehnilised vead, eesmärgi sõnastuse, siis see ikkagi ei meeldi mulle, sest mulle reaalselt meeldib usk.

Jah, mulle meeldib usk. Mitte ainult kristlus, ka Allahi kummardajad on toredad ja teised poisid ka. Näiteks Buddha, Vishnu ja Aton. Miks? Sest mille muu abil saab ülimõjusalt rahva masse liigutada? Jumal ütles ja me peame nii tegema. Aga jah. Usu loogika on nii katkine, et ma peaks selleks uue sissekande tegema. Aga jah, usu tõttu saime ristisõjad, 9/11 ja nüüd Islami riigi. Ütle üks asi, mis on parem kui tuhandete surm, sest nad usuvad, et keegi teine lõi Maa ja taeva ja muud rõvedused. Ma arvan, et pea kõik on parem, kui see asi. Aga lõpetame blogi rõõmsate mõtetega.

Ma hakkan jälle inimesi otsima. Kuid seekord mitte sellepärast, et kas sellised inimesed on olemas, ega ka sellepärast, et neist oma elukaaslane teha. Tahan nimelt leida seltskonda, kellega koos lauamänge mängida. Mul on paar täpsustavat tingimust, aga need on kõrvalised. Ma tean, et ma ei tohiks seda kõige lõppu panna, aga samas miks mitte. Nii et kui sina oled üks neist inimestest, siis mis sa arvad? Anname teineteisele võimaluse tõestada, et me ei ole tegelikult kitsarinnalised sitapead, vaid tegelikult oleme sotsiaalselt võimekad toredad inimesed.

Lõpumärkmed:
Üle pika aja sai blogitud ja ehk veebruaris blogin natuke rohkem.
Kallis lugeja, shout-out sinulegi. Isegi kui sa ei ole ühiskonna liige.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest kunagi läheb kõik paremaks.

Järgmise korrani
Janus Pinka 27. jaanuar 2015

Sissekanne nr. 205

Päevad 540-541
Selline tühjuse tunne on ehk midagi ei ole..

Hey. Läheme asja juurde, sest minu suurim tegevus viimasel ajal on teejoomine ja kassile nacho juustupallide söötmine..

Päevamõtted:
Mõned teist on ehk näinud fb's asja: "NÄDALAVAHETUS ÕPILASTELE ÕPIVABAKS!" ja raudselt pani mõnigi teist sellele join. Ütlen ausalt südamelt ära: Käi persse, mul on häbi, et ma sind tean. Meie armsas riigis on seadus: Tervisekaitsenõuded kooli päevakavale ja õppekorraldusele. See seadus sätestab ka selle, kui palju kodutöid õpilane tegema peab. Ja jah, kuni 28.01.2007 oli tõesti keelatud esmaspäevaks kodutöid anda.. Ma tuletan siinkohal meelde, et täna on 18.01.2015. Kiire matemaatika ütleb, et see vahe on ligikaudu 8 aastat. Te raudselt mõtlete, et ma olen kibestunud sitapea, kes tahab, et noored sama palju kannataks kui tema kannatas. Siinkohal te eksiks, sest ma tahan, et nad rohkem kannataks selle suure õppimise terrori all. Aga mul on selleks isegi põhjus.

Sattusin üks päev ühe 15-aastase kutiga (Kuna ma olen "hea" sõber, siis ma ausalt ei tea ta nime, ta välimust ega midagi muud tema kohta. Ma tean vaid tema vanust.) kokku ja me rääkisime. Rääkisime igasugu asjadest: mängudest, koolist ja millest iganes veel. Ja siis ma sain teada, et ta ostab, müüb ja tarvitab kanepit, lisaks veel muidugi alkohol (Aga olgem ausad, raske on leida noort, kes ei joo.) See on minu jaoks üle mõistuse. Ta on ju alles 15-aastane. Kuigi noh mul on imelikult raske tunnistada, et ma olen karsklane. See on nagu ma ütleks, et mul on midagi puudu, nagu ma oleks hälvik. Kui ma teistele ütlesin, et ma ei kavatse 2015 aastal juua, siis vaadati mind kui tsirkuses olevad värdjat või küsiti, et kas kõik on korras. Kõik ei ole korras, midagi on väga valesti. Mis juhtus? Alles olid lahedad lapsed need, kes trennis käisid ja targad olid, imelikud lapsed olid rõvedad narkomaanid ja viinalembuses. Ja nüüd on vastupidi. Vähemuses olevad targad ja toredad lapsed on haruldane vaatepilt. Ma arvan, et iga inimese kohta, kes on korralik, suudan ma ette lugeda 10, kes seda ei ole. See ei ole normaalne ja vajab otsekohest lahendust.

Minu jaoks oleks ideaalne õhtu, kui ma saan sõpradega kokku, me mängime midagi, mis eelistatavalt oleks lauamäng, kus sa pead kasutama rohkem kui 2 ajurakku, aga samas ei peaks sa tundide kaupa tuumafüüsikaga tegelema. Seal oleks igast aiasaadused dipikastmega ja joogiks kas mahl või midagi sellist. Ma ausalt ei tea, miks kogu mu generatsioon ehk 7 aastat kummalegi poole on veendumusel, et hea pidu on vaid siis kui su genitaalpiirkond on kellegi teise omaga koos midagi teinud ja kui sul on peas kogu aeg selline kummaline surin. Kas tõesti on nii raske ära teha kodutöö, milleks teid on ettevalmistatud? Kas tõesti on 2 ajuraku kasutamine liigne piin ja võimatu tegevus? Ma igatsen aegu, kui ma olin noorem, sest isegi kui see ei olnud päriselt nii nagu ma seda mäletan, siis see vähemalt tundus palju palju toredam.

Saage aru, ma ei taha, et alkohol kogu maailmast kaoks. Ma saan aru, et meie ühiskonnas on inimesi, kes halvemal juhul lööks oma lapsi või elukaaslast, kui nad aeg-ajalt ei saaks pingete lõdvestamiseks paar pokaali veini limpsavad või liitrikese õllet naha vahele veavad. Samuti annan ma ka andeks neile, kes peielauas, sünnipäevalauas või mõnel muul säärasel üritusel mõned pitsid tõstavad. Samuti annan ma andeks kui aastavahetusel või jaanipäeval pokaali või pudelikese kõhtu ära peidetakse. Aga mitte siis kui sa oled alla 18-aastane. Johhaidi, vaadake enda ümber ringi, kogu maailm on mingit rõvedat paska täis. 12 ajakirjanikku Prantsusmaal koos kahe moslemiga, 2000 nigeerlast, Islami riik on ka väitnud, et kõik uskmatud tuleks maalt kõrvaldada, Venemaa sanktsioonid ja Putini vastukäigud ja mida kõik veel. Ma olen niiiiiiiiiiii õnnelik, et ma sündisin valge mehena Põhja-Euroopas. Ma olen lihtsalt nii suurte privileegidega. Mitte keegi ei ürita mind iga päev tappa, kui ma tunnen, et kõht tühi on, lähen jalutan kööki või halvemal juhul poodi, ma pole kordagi maavärinat ega vulkaanipurset näinud, tormidki on äärmiselt väikesed. Ma saan vinguda, et poes ei ole mu lemmiksaia ja ma pean võtma sama maitse, hinna ja kujuga teise saia. Ma saan kurta, et mulle ei pöörata tähelepanu. Aga kas ma saan vinguda, et keegi tappis kogu mu küla tühjaks või keegi lõikas mu parimal sõbral midagi otsast? Ei, ei saa ikka küll.

Lastetoetus 300€, 830€ maksuvabastuse tõttu puhtalt kätte, Põltsamaa Ametikooli säilitamine, need on vaid vähesed lubadused, mida meile sel kevadel antakse. Kas see ei ole mitte parim näide meie ühiskonna vigasest olekust. Meile pakutakse raha. Kellele sina oma hääle annad? Sellele, kes kõige rohkem raha annab!!! Miks? Sest raha on tähtis ju, onju?!? Siinkohal me eksime. Kas te mõistate, et riik peab selle raha kuskilt saama? Kust meie riik saab raha? Maksumaksjad. Kes on meie riigis maksumaksjad? Meie. Täiesti pekkis, et rohkem raha saada, peame me rohkem raha ära andma. Ehk te saate rohkem raha, aga te saate selle rahaga sama palju asju ära teha. Sellepärast on see raha natuke kasutu idee ju. Kuid kui keegi pakuks karmimat õigussüsteemi realiseerimist, siis me ei tahaks seda, sest kuigi teised on sitapead, siis sisimas oleme meie ka sitapead ju. Oeh. Elu on nii raske. Ja siis on veel idee, et äkki me ei pea nii palju maksma ja saame ikkagi raha. See on ka võimalus. Aga sel juhul kaovad ära muud hüved. Näiteks Haigekassa. Kes see siis tänapäeval ikka enam arstil käib?

Aga räägime sõbralikematest asjadest. Räägime guuglist. Millal sa viimati midagi guugeldasid? Miks ma arvan, et see võis isegi olla viimase 24 tunni jooksul? Sest see sait on võrratu. Seal on kõike. Lihtsalt trükid sisse märksõnad ja paugupealt on sul umbes 200 000 tulemust olemas. Aga märksõnades rääkimine on minu jaoks rõvedalt naljakas. Ma kõlan enda arust nagu viimane idioot. Sest kõik sõnad peavad olema maksimaalse kasu nimel nimetavas käändes ja mingeid sõnu nagu "ja" või "on" või isegi "või" kasutada ei tohi. Ja siis kirjutan "head blood trauma help" ja saan vastuseks mine arstile või 10 moodust, kuidas koduste vahenditega kaalu kaotada. Muidugi valin ma teise neist. Ja siis on seal järgnevaid asju vaja: 300 õhupalli, A300 Outlander Camo Max5 pumppüss, 17 kilo sidruneid, 3 teelusikat mett, 2kg hantel ja muidugi on võimalus lisa 50€ eest saada isiklik treeningkava, aga selleks on vaja veel seitsmesse kohta registreerida. Oh, kas guugel pole mitte võrratu.

Ah jaa, räägime tühjusest. Miks? Sest mind viimasel ajal vaevab see tunne. Ma ei ole nii kaua saanud pidevalt kedagi pealt kuulata. Ja ilma põhjuseta inimeste pealt kuulamine mind ei paelu, aga kui ma pean istuma ja ootama kuni midagi planeeritut juhtub näiteks loengu algus või rongi jaama saabumine, on minu jaoks totaalne nauding inimeste pealtkuulamine. Ma ei kasuta seda infot üheksal juhul kümnest mittemillekski, peamiselt sellepärast, et ma ei saaks ju sellest mingit kasu. Ja nüüd olen ma kolm nädalat kodus. Kassiga kahekesi, totaalses vaikuses. Või noh okei, ema ja isa räägivad vahel ja telekat on ka uudiste ajal minu tuppa kuulda ja kass nurrub ja muusika mängib, aga uut informatsiooni tuleb nii vähe sisse. Mõni võiks ehk arvata, et ma hakkan varsti uudiseid lugema. Ja kuna midagi ei toimu, siis ma tunnen end nii üksi ja tühjana. Mingeid ideid ei ole. Ma ärritun iga tühise asja peale, sest see tekitab vähemalt mingi emotsiooni, mingi sädeme, mis kahjuks tavaliselt kohe kustub, sest mulle ei meeldi pahane olla. Selleks on blogi hea, tõmbab tuurid nii kiiresti maha.

Aga enne kui ma lõpetan räägime kassidest. Teate küll neist armsatest karvapallidest, mis on kõvasti etemad kui need koerad. Käi persse, kui sa arvad, et kassid on üleolevad, hoolimatud ja üldiselt saatana poolt loodud. Kassid on oma kasvatuse viljad. Ja kassid on võrratud. Okei, enamus teist vingub, et koerad ootavad sind koju ja on siis rõõmsamad. Kassid on seevastu äärmiselt viisakad ja ootavad need 5 minutit, millest ma ükskord rääkisin. Ja kui sa neid korralikult toidad, nendega tegeled ja neid korralikult kasvatad, siis nad on kõige paremad olevused kogu planeedil. Nad on nagu lapsed, aga suudavad end ise puhastada enamvähem alati. Ja see on imeline. Ma pigem võtan kassi kui inimesest elukaaslase, aga samas, et oma nime, verd ja ideoloogiat edasi viia, siis pean ühe päris lapse ka saama. Aga siis või enne seda võtan kassi ka. Ma armastan kasse.

Lõpumärkmed:
Kui sa tahad midagi teha, siis kirjuta, helista, saada tuvipost, kutsu mind kuhugi. Ma luban, et ma ei hammusta ja ehk leiame me üksteises midagi head ja toredat ja ühendavat ja meie esimene kohtumine ei ole keemiakuuri taga.
Sorri, et eelmisel postitusel vale kuupäev on. Aga ega te ju niikuinii ei märganud seda.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest niikuinii täitub lõpuks iga tühjus millegagi, ka minu leek süttib taas.

Järgmise korrani
Janus Pinka 17. jaanuar 2015

Sissekanne nr. 204

Päevad 535-539
Vaheaeg ehk armastuse keerdkäigud..

Hey. Mina siin. Ma tean, täiesti uskumatu. Nagu siin võiks üldse kunagi keegi teine olla ja ma tean, et ma JÄLLE jagasin seda facebooki avarustes.. Aga noh, hakkame pihta, sest mille muuga sa ikka oma talveõhtuid sisustad, kui sellega, et loed mu ebaloogiliselt kummalist blogihakatist.

Päevamõtted:
Ma nägin üks päev und. Kui aus olla, siis ma näen pidevalt und, aga kuna mõni uni tekitab segadust, siis ma hakkan sellest kohe ärgates mõtlema ja mõtlen sellest nii palju ja kaua, et mõned asjad lihtsalt kinnistuvad ja jäävad häirima. Esimene asjaolu oleks see, et ma peksin mõõgaga (võimalik, et boffer, aga vaieldav) väikeseid poisse. Nii umbes 10-aastaseid. Neid oli palju, minu poolel oli ka veel üks sõber. Ja ma tean, et mingi hetk sai üks poiss niivõrd viga, et ma haarasin ta sülle ja viisin mingite inimeste juurde, kes pidu panid. Ma jätsin selle poisi sinna ja jooksin sealt kohast ära. Ja siis ma nägin teda. Inimest, kes muutis mu unenägu ja mingil määral ka mu elu. Ma tean, et tal olid blondid juuksed ja me saime hästi läbi, ent ei teadnud teineteist. Ma teadsin, et ma tahan või isegi vajan tema kallistust, sest ma tundsin mingit imelikku tunnet, mida ma ei oska muul viisil seletada, kui armastus. Ma jooksin tema poole ja kalli käigus juhtus midagi ja ma blackisin ära ja kuidagi pillasin ta peaga vastu maad. Kõige kohutavam asi oli selles, et see oli meie üheksas kalli ja ma olin ta ka iga kord varem maha pillanud. Kuid siis läksid asjad veel imelikumaks.

Ma aitaisin ta mingisse bussi ja siis me istusime koos seal. Ta kulm oli katki ja ta oli tujust ära. Enne kui ma arugi sain, istusin ma juba mingite teiste tüdrukute juures ja rääkisin nendega juttu. Ja siis läks see blond tüdruk bussist välja ja mina ei saanud, sest bussiuks oli kinni ja bussijuht oli kadunud. Ja siis ma ärkasin. Esiteks tahaks mainida, et sel ärkamise hetkel tabas mind tunnetetulv. Ma teadsin, et ma olin armastanud ja sellest ilma jäänud. Ma teadsin, et mu "commitment issues" ehk see, et ma teiste neidudega semmima hakkasin, ei olnud hea idee. Ja ma olin järsku kurb. Ja siis ma mõistsin veel igasugu muid asju, millest üks oli, et ma pean oma minevikust lahti laskma ja teiseks, ma pean trenni tegema hakkama. Aga nii palju, siis minu unenägudest.

Elava fantaasiaga elada ei ole lihtne. Okei, ma suudan ennast sekunditega viia reaalsusest välja ja kujutada, et ma päästan kellegi elu või olen osav mõõgavõitleja keskajal, aga samas kui keegi pakub välja idee, et kujuta õppejõudu alasti ette, et eksam paremini õnnestuks, siis põleb see mõttepilt sulle ajju nii sügavale, et paha hakkab. Ja see teeb elu nii raskeks. Suht samal ajal soovitati, et kujuta eksamit ette kui speed-datingut. Ja see ei teinud asja paremaks, sest alasti õppejõuga on uskumatult imelik speed-date'il olla. Aga noh, samas ehk ununeb see enne jõule ära ja siis on isegi hästi ju.

Kas teil on ka vahel selline tunne, et ehk oli tal õigus? Minul küll on. Ma reaalselt otsisin üles aasta vanuse askivastuse, et kontrollida, kas ühel inimesel oli õigus. Jah, tal oli õigus, aga nüüd on seda juba liiga hilja tunnistada. Kui kaua aja pärast on üldse imelik tunnistada viga? Ma tean, et see ei saa lõpmatu olla, sest 9/10'st on kõik peale minu selle ära unustanud.. Aga te niikunii ei vasta, nii et see selleks.

Elu helgem pool. Teate küll nagu seal filmis, kus Brian nende ristatud pulkade küljes oli ja seal oli ka see laul ja mida kõike veel? Igal juhul, ma mõtlesin, et kuna ma ei oska midagi oma kolme puhkusenädalaga pihta hakata, siis võiks ju midagi teha. Nii et kui sa tahad midagi teha, siis kirjuta, helista, saada kiri (ma alles ükspäev sain Inglikeselt ühe, nii et need on veel olemas), saada tuvipost või ükskõik mida ja eeldusel, et see tegevus on mulle pigem meelepärane, kui vastumeelne, siis teeme ära. Kusjuures ma olen mõelnud, et peaks mõne ususekti pühapäevasele asjale minema. Inimesed käivad seal ju igapäevaselt, nii et midagi peab seal ju olema. Aga noh, minu järsk huvi usu vastu võib ka sama kiirelt kaduda, nii et kes teab..

Lõpumärkmed:
Ma ei oska teile enam midagi rääkida. Peas on vaikus ja uni on ka. Ja viimasel ajal mõte ei liigu. Tahaks karjuda ja lõhkuda, aga samal ajal sosistada ja midagi paremaks teha. Oh elu..
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest isegi James Blunt arvab, et sa oled ilus.

Järgmise korrani
Janus Pinka 16. jaanuar 2015

Sissekanne nr. 203

Päevad 528-534
"Minu ilusad inimesed" ehk Je suis Charlie..

Hey. Mina jälle siin. Ma jõudsin järeldusele, et ma ei suuda keskenduda, kui mu peas on tuhat mõtet, mis kõik üritavad korraga esile tõusta ja tegelikult kuhugi ei vii. Aga sellepärast mul see blogi asi ongi ju. Siin saan teile pahasti öelda, teid kritiseerida ja maha teha, siis end teiega üheks lugeda ja te ei saa selle vastu mitte midagi teha.

Päevamõtted:
Teate küll, mis on parim asi, millega alustada. Spoilerid. Nii et selle lõigu vältel SPOILER ALERT. Teid on hoiatatud. Vaatasin siis ära viimase kääbiku filmi. Üldjoontes päris hea film. Selle tõestuseks on see, et ma filmi lõpus nutsin. Aga jah, kummaline oli vaadata, et seal on tegelasi, keda raamatus ei ole, tegelasi, kes raamatus olid teises kohas ja minu teadmised kogu sellest jamast on liiga suured, et seda lugu nautida. Parimaks näiteks oleks, et Legolas, keda raamatus ei ole, läheb otsima Rühkijat, kes on sel hetkel 10-aastane poiss linnas, kus Legolasel on tuttavaid ja Rühkija veedab seal veel 10 aastat. Pluss veel see, et kuulus sõrmus on suure tõenäosusega pärit Eesti mütoloogiast ja Gandalf on norralaste peajumal. Rääkimata asjaolust, et me teame, et Bilbo ja Gandalf ja Legolas ja mõnedki teised jäävad veel kauaks ellu, aga pft, paneme nad surmaohtu võideldes vastastega, keda raamatus ei ole. Teate küll, filmitegijad tahavad raha ja kirjaoskamatud tahavad ka seoseid luua. Lisaks ka see, et miks kuradi pärast iga mu lemmiktegelane peab ära surema? Ja tegelikult võiks kogu saaga nimi olla samahästi: "Kui kotkad kõik ära päästsid. JÄLLE."

Ah jaa, mäletate seda und, kus ma Banshee olin? Ma jõudsin järeldusele, et see võis olla mu aju alateadlik üritus mind blogima saada. Mõelge kui palju on paralleele. Alustades sellest, et ma karjun teie peale ja hävitan teid sellega, et teid kõiki kogu aeg solvan. Ja ka see, et mõlemad on tegelikult minu generatsioonis üpriski haruldased, sest ma ausalt arvan, et ma saan oma tutvusringi blogijad ühel käel kokku lugeda ja noh Bansheesid ka viimasel ajal kohanud ei ole. Aga noh, minu üritus teist kõigist igal moel erineda on ikka veel üpris halb idee, nii et jah.

Seda ka, et minu seksuaalsus. See oli reaalselt 11 kuud tagasi, kui ma teile kirjutasin, et ma olen abiseksuaalne. Ja millegipärast alles siis kui juba uus talv oli ukse ees, hakkas see teid huvitama. Ma ausalt ei kavatse enam selgitada, miks mulle nii kala kui liha meeldib, nii et palun guugeldage muid asju. Vaadake kassidest pilte. Tõenäosus, et sa mulle meeldid on niikuinii nullilähedane. Aga ärge hüljake lootust. Kuskil seal minu kopsude vahel on üks organ, mis verd pumpab ja vahel ikkagi midagi veel nagu tunneb. Aga minu seksuaalsusest rääkides. Sorri, kui sa end ära tunned, aga minult küsiti kõige lollem küsimus hiljuti. "Millal sa teada said?" Kas teile tuli kunagi mingi kummaline vanamees ligi ja sosistas teile, et te olete hetero-, homo-, bi-, anti-,jne-seksuaalsed? Minuga küll seda ei juhtunud. Pigem oli asi nii, et nägin ideaalilähedast tüdrukut ja ütlesin "wow, sellega tahaks küll midagi koos teha" ja siis nägin ideaalilähedast poissi ja ütlesin "wow, sellega tahaks küll midagi koos teha" ja siis nägin enamust teist ja ütlesin "sa oled mu sõber, ma ei kavatse sinuga midagi imelikku teha." Ausalt ma tõesti ei ürita teid kõiki sebida. Sest mõelge loogiliselt, kas teile on kõik inimesed meeldinud, kes teie vastavasse orientatsioonigruppi sobivad? Ei? Seda ma ei arvanudki. Nii et lase oma egol taas alla kukkuda ja ära võta 100% kindlusega, et ma tahan sinuga seda ebasündsat asja teha. Nii uskumatu kui see ka ei ole, siis on minul ka eelistused. Ah jaa, seda ka et ma vist lubasin, et olen 2015 vallaline, nii et noh see aasta võite kohe päris rahulikud olla.

Ah jaa, mõni teist ehk märkas, et ma liitusin fbs sellise grupiga nagu Eesti Blogijad. Irooniline, et ma enne ütlesin, et teid vähe on.. Aga samas ei tea ma neist pea kedagi ja ausalt ei kisu ka väga, sest ma vaatasin seal natuke ringi. Seal oli üks blogi, kus 11-aastane tüdruk tegi give-awayd. Ausalt, mida muhvinit? See ei ole loogiline ju. Tõenäosus, et ta ise reaalselt mingit sissetulekut omab on nii nullilähedane, et paha hakkab. Mul on kahju inimesest, kes nii noorena peab juba endale sõpru ostma hakkama. Mul on kahju ka siis kui keegi peab seda vanemana tegema, aga samas meie kultuuris ongi ju nii, et kutid eeldavad, et kui nad piisavalt asju (loe: alkot) neidudele ostavad, siis nad saavad midagi (loe: seksi) vastu. Ja see on nii kurb minu arust. Aga tagasi blogide juurde tulles. Leidsin mingi blogi, mis oli imekiiresti saanud suure hunniku laike, sest seal oli selle blogija sõbranna ja noh olgem ausad, need liked on seal sellepärast, et ta oli suurel osal piltidest üpris paljas. Vahel lausa täiesti paljas. Jah, ja isegi mitte mingid kummalised 'Muricaanid, vaid meie omad eestlased. Aga noh, "kunst" ju. Mõtlesin, et peaks ka oma blogi lõppu endast alasti pildi panema, aga samas on ka minu eesmärk lugejaid juurde saada, mitte neid kaotada. Teiste blogide juurde tagasi tulles, tundub, et suur osa blogidest on sellest, kuidas emad kirjutavad oma lastest, keegi kirjutab, kuidas kaalu kaotada ja muidugi lihtsalt metsikus koguses inimesi, kes arvavad, et nad on fotograafid. Ja minu arust on need kõik nii samad ja minu seisukohalt tühised, et ma ausalt ei tea, kas ma peaks rõõmustama ühtehoidmise puhul või nutma, sest meist on saanud "kunsti"pärased robotid. Aga noh on ka pikemaid mõtteblogisid. mis keerutavad ühe lause ümber ligikaudu 2000 sõnaga. Ja kui mina üritan teie mõttemaailma seemet külvata, mis seal kasvaks ja ehk kuidagi minuni vilju tooks, siis tundub, et nemad kärbivad kõik lahtised oksad ära ja karjuvad: "vaata, mis mul on". Aga noh, eks igale ühele oma moodi.

Nagu kõik te teate, siis on meil varsti tulemas valimised. Noh, nüüd teate. Valime siis inimesi, kes tegelikult ei saa riigikokku, aga meie saame vähemalt järgnevad 4 aastat vinguda. Mina ilmselt ei kavatse hääletada, sest oleme ausad. Mis kasu ma sellest saan? Ma ausalt ei tea, mida ükski poliitiline jõud lubab või plaanib ja minu teadmised poliitikast on nii madalad, et paha hakkab. Lisaks veel see ka, et ma ei ole ju väga sihtgrupp ka. Okei, kui keegi tuleks ja ütleks, et toetame ülikooliõpilasi täie rauaga ja veel mõnda huvigruppi, mis mind huvitama peaks, siis ehk annaks hääle. Aga enamus möllu suunatakse ju vanainimestele, kes elavad järgnevad 50 aastat samamoodi. Istuvad kiiktoolis ja ostavad lastele kommi. Neile saab asju lubada, sest nemad saavad hääletada. Inimesed, kes on minust 3 aastat nooremad ei saa hääletada. Järelikult on esimesed 17 aastat suhteliselt ükskõik. Sest 50 on peaaegu kolm korda suurem kui 17. Aga siis tuleks ehk anda lastele hääl. Kasvõi läbi lapsevanemate. Aga samas, kes ütleb, et lapsevanem hääletab selle poolt, mida laps tahab. Nii palju probleeme. Mäletate, et ma toetan kindla keskvõimuga maailmariiki. Meil ei oleks iialgi selliseid probleeme. Teine valik, mis mulle sobiks on kohustuslik valitsemine. Tõmmatakse loosi ja kui sul ei vea/või just veab (sõltub ju sinu tahtest) saad valitseda koos teiste valitutega. Periood võiks kesta näiteks 4 aastat ja oleks mingid tingimused, mis tuleks täita, et saaks valitseda. Näiteks mitte-piiratud teovõime (TsÜS §8).

Aga samas on mul ka teine, natuke reaalsem plaan, mis ei eelda meeletud revolutsiooni ja maailma kaosesse paiskamist. Nimelt teha test kõigile, kes soovivad hääletada. Tuleks kindlustada, et inimene ei saa seal sohki teha, nt. tuleks seda üksi ja valimiskeskuses teha. Testis oleks hästi lihtsad (kasvõi valikvastustega) küsimused. Esiteks, kelle poolt sa hääletada tahad ja siis miks. Pead lihtsalt ära märkima, mida see kandidaat sulle lubab.  Kui märgid enam kui 50% lubadustest valesti, siis sa ilmselgelt ei tea, mille poolt sa hääletad ju. Ja samas on mul teine hea idee, et kandidaadite lubadused kogutakse kokku ühte andmebaasi. Inimestele on sinna vaba ligipääs ja siis nad saavad valida, mida nad tahavad. Näiteks, mina soovin üliõpilaseks olemiseks soodustusi, toetusi ja nii edasi. Siis valin asjad, mida ma tahan ja andmebaas annab mulle kõige sobivama kandidaadi. Vaatan siis tema lubadused üle ja kui need on just minu jaoks kõige õigemad, siis annan hääle. Mõni teist küsib, et miks? Selleks, et kuradi sibulad ei annaks Savipätsile kartulite vastu hääli, selleks, et inimesed ei hääletaks selle ilusa näo eest. Selleks, et inimesed, kes midagi muudavad, muudaks seda, mida me tegelikult tahame, et muudetaks. Me saame veel demokraatia taastada, ma usun meisse.

Terrorist. Las ma arvan, su silme ette tuli araablane, selle kummalise valge räti ja pommivööga, kes karjub allahu akbar ja mida veel. Minul tuleb ka. Aga siis mulle meenub, et see on valge mehe propaganda. Jah tõesti, meie euroopa enesekeskses kultuuriruumis on just suurim oht see, keda me ei mõista. See, kes kummardab teist nähtamatut meest pilve peal. Millal me aru saame, et vägivald ei ole lahendus. Kui Somaaliast tuleb paberiteta kirjaoskamatu puterdava keeleoskusega negriid ja saab sinu asemel töö, siis on viga ilmselgelt sinus. Okei, ta küsib vähem raha. Aga kas sul on tõesti vaja iga aasta käia Tenerife randadel? Millal me aru saame, et 99% Allahi kummardajatest on samasugused idioodid nagu meie. Käivad hommikust õhtuni tööl, istuvad 9gagis ja loevad lehti. Ja siis on mingi kuradi kamp lollakaid, kes end õhku lasevad. "Je suis Charlie", sest kaks kutti lasid 12 inimest maha, sest nad mõnitasid nende püha inimest. Kas ei ole paslik mainida, et eurooplased ise läksid nende vastu 9 ristisõja käigus ja veel ühel korral saatsid 50 000 last, sest miks mitte. Me oleme nõus tapma, sest meie nähtamatut sõpra on solvatud, meie internet kaob ära või kui meile ei meeldi esmaspäevad, aga kui meie majandus on perses, riigijuhid korruptsiooni küüsis, inimesed vaesuses või näljas, siis keerame me selja ja teeme näo, et me ei tea midagi.

Käige persse kõik inimesed, kes on kunagi kedagi löönud. Käige persse kõik, kes on kunagi kedagi solvanud. Käige persse kõik, kes on kunagi kedagi halvasti tundma pannud. Käige kõik persse, kes on kunagi mõelnud, et nad on ideaalsed ja teised on kõik vigased. Käige persse kõik inimesed, kes arvavad, et vägivald võib olla lahendus. Ma tean, et mu lemmiknaljad on rassistlikud või surnud beebidest, aga ma ei tee neid kunagi selle rassi ees, keda ma mõnitan ja kui ma peakski surnud beebit nägema, oleks ma šokeeritud ja ilmselgelt ei teeks nalja. Olge verbaalselt rõvedad, kui te muud moodi ei saa. Aga käige tõsiselt persse, kui te teete kellelegi füüsiliselt haiget. Ja kui sa ei saa tõesti ei saa elada sellega, et keegi sind solvab, siis ole number statistikas, sest sa pole iialgi esimene, kes 6 jalga nööri,  noa või pesuvalgendit ostab.

Ah jaa. Tehes julma teemamuutuse küsiks teilt mis teema on. Ma olen märganud väga kummalist trendi. Nimelt stiilipeod. Mäletan, kuidas vanasti oli tore pidu, kui keegi ei oksendanud elutoa vaibale ja kõik elusalt koju tagasi jõudsid. Aga viimasel ajal on kõik peod mingi teemaga. Olgu selleks filmid, muusikastiil või siis hooajaline pidu. Aga mis teema on? Kas ma olen millestki ilma jäänud? Ma ei ole pahane ega midagi, aga keegi võiks mulle selgitada, sest minu elus on praegusel masendaval ajal üks teema: "mugavus". ja kui ma pean kellegi teise teemasse sukelduma, ei ole see raske, aga see on nii ootamatu ja ma pean selleks natuke pingutama. Nii et kui teil on ideid, siis ma kuulan.

Olen mõelnud, et ma ei kirjuta enam ammu, mida ma teen. Ma armun ja masetsen, nii et keegi ei tea. Ma nutan, naeran, magan, nii et keegi ei tea. Ma kohtun inimestega, kes on üllatuslikult lahedad või surmavalt igavad. Sellepärast mõtlesin, et ma peaks looma veel ühe aktiivse blogi. "Minu ilusad inimesed" ja siis ma kirjutaks inimestest, kes on minu elus. Siin kohal on muidugi paslik mainida, et kirjutaks vaid inimestes, kes mulle muljet avaldasid ja kui sa seda teha suudad ilma, et sa mulle haiget teed, siis oled sa minu jaoks juba sisuliselt ilus inimene. Mis te arvate sellest? Teine võimalus, on teha, midagi Princess&Antichrist laadset, aga vähema surma ja füüsilise piinata. Keskenduks pigem hingehaavadele inimesel, kes ei ela aheldatult punkris, vaid pigem käiks iga päev koolis ja näeks, kuidas ta sõbrad muutuvad vaenlasteks ja armastus valuks. Aga igal juhul andke tagasisidet ja ma pean enne eksamid ära tegema. Aga nii kaua PEACE OUT.

Lõpumärkmed:
Vahel nagu tahaks lõhkuda ja karjuda ja mida kõike veel, aga siis teen tassi teed, loen laibad üle ja kordan endale: "kõik on elus, kõik on terved, järelikult on kõik hästi."
Tagasiside ei ole veel kellelegi haiget teinud.
Aga teile nagu alati:
Nautige elu, sest marmelaadikommides ei ole tegelikult vett sees.

Järgmise korrani
Janus Pinka 10. jaanuar 2015

Sissekanne nr. 202

Päevad 525-527
"Me rääkisime, ma võtsin riidest lahti, ta puudutas mind ja ma panin end uuesti riide."

Hey. See tsitaat seal üleval on minu parim tsitaat tänasest päevast. Hämmastavalt tõene, hämmastavalt mitmeti mõistetav. Ah jaa, head uut aastat või nii. Kas pole kummaline, et meie ajaarvamine on Jeesuse sünnist, aga alles natuke aega tagasi, lausa sõrmedel loetavate päevade eest rääkisime, et Jeesuslaps sündis jõululaupäeval. Kas me ikka ei mõista, et kogu meie kristluse ülistamine ja muu säärane on täielik absurd? Miks ei võiks olla nii, et me ei ürita seda kummalist ristiga raamatut kõigesse vedada? Aga ei, ma ei viitsi kristlaste kallal norida. Üksi on hea rääkida, aga teie võite mul ju pirtsutama hakata või midagi veel hullemat.

Päev 528

Blogi jäi eile pooleli, sest hakkasin ühe noormehega II maailmasõja ja selle tagajärgede üle rääkima ja siis noh jah. Aga põhjus, miks ma seda blogi jagan on see, et mu ema leidis mingi grupi "Eesti blogijad" ja siis ma mõtlesin, et viskan enda oma ka sinna üles või nii.

Päevamõtted:
Nii et kui sa leiad mu blogi ja sa tahad midagi öelda, siis tee seda. Kirjuta mulle kuhugi. Annan sulle isegi võimaluse olla anonüümne; ask.fm/MrJanus. Nii et kui tahad võid midagi küsida. Aga peace out ja ma luban, et kui eksamiperiood läbi saab, siis ma tegelen oma blogiga natuke rohkem.

Ah jaa, see tsitaat ka. Kuigi ta oli üpris ilus habemega mees, kes tõesti palus mul riided ära võtta, hiljem üritas mu pükse allapoole lasta, katsus korduvalt mu tagumikku ja üldiselt mind, siis kuna ta on teatud meditsiinilise haridusega, siis miks mitte. Kõik jäi korralikuks.

Lõpumärkmed:
Ma reaalselt ärkasin täna peale kella 17.. See ei ole isegi minu puhul normaalne.
Aga teile nagu alati:
Nautige elu, sest kuskil on teie jaoks ka habemega mehike.

Järgmise korrani
Janus Pinka 3. jaanuar 2015