Sissekanne nr. 261

Päevad kuni 1253
Alustasin blogi Tabiveres, katsun enne Tartut lõpetada..

Hey. Mina siin. 2. sissekanne juba nädala jooksul? Wat? Asjad on vist tõesti kummalised.. Kirjutan siia selle lause ka, sest üherealised lõigud ei ole üldse minu teema..

Päevamõtted:
Sundmõtted. See moment, kui sa oled kellessegi umbes pool aastat jube sitasti suhtunud ja üleüldse negatiivselt meelestatud olnud ja siis saad teada, et ta tõesti ei olnudki vist süüdi. Feels bad, man. Feels real bad.. Aga kui ma selle kohta uurima hakkasin küsiti mult: "miks sa lihtsalt ei saa mõnele asjale let it go öelda?" Sundmõtted. Vb, sa oled mu elus niivõrd uus või lihtsalt hoolimatu, et sa ei tea, et mul on sundmõtted. Mõtted, mis ei kao, mis ei vaju ära ja mis põhimõtteliselt ajavad sind hulluks. Ja kõige kohutavam on see, et absoluutselt iga mõte võib muutuda sundmõtteks. Kui näiteks juhtub midagi paha ja sa mõtled sellest iga päev, iga öö, peaaegu absoluutselt iga hetk, millal sa ei tegele millegagi, mis võtab su kogu tähelepanu. Põhimõtteliselt see sööb su aja ja mõistuse ära. Minu puhul on nad õnneks meeletult küsimusi täis mõtteid ja kui ma saan vastuse mõnele neist, siis suudan ma väga ajutiselt (mõni kord minut, mõni kord päev, mõni kord enamgi) selle mõtte alla suruda. Või noh, ma ilmselt annan aktiivsele aju osale natuke puhkust kuni passiivsem pool uued küsimused välja mõtleb, mille üle obsessiivselt mõelda. Ja need tekivad kõigi mõtete osas, ka niisama lausete osas, mida sa niisama mainisid ja nüüd ma üleanalüüsin. Kõige kohutavamad on vist kaks asjaolu, et 1) sundmõtted võivad tekkida positiivsetest asjadest, mistõttu enam kui mitte leian ma lõpuks midagi negatiivset ja see positiivne asi ei olegi nii positiivne enam. Ma nt. leian, et keegi või miski on ideaalne ja siis mu aju on nagu: "wait for it." Ja siis iga väiksem mõra selle asja või isiku ideaalsuses hakkab sisse taguma ja kui su aju nagu mingi tuhat korda päevas sulle kordab, et ühel korral kunagi ütles midagi natuke negatiivset, siis varsti sa lihtsalt ei taha teda nähagi. Ja 2) Sundmõtted võivad tekkida sellest, et sa mõtled sundmõtteid. Ärkad hommikul üles ja mõtled temast, et ta on ideaalne, aga ta sööb mandariine ilma, et ta neid kooriks ja siis järsku avastad, et sa oled viimased 40 min voodis vedelenud ja mõelnud, et sul on sundmõtted. Tema ja mandariinid on juba ammu meelest läinud, aga see, et oli sundmõte särab nagu jaanituli keset tühjust. Aga ei, noh, mis seal ikka. Sundmõtted on vaid väike osa minu vaimsetest probleemidest ja kui kõik läheb hästi, siis 2017 on see aasta, kus ma ka sellega tegelema hakkan.

Ajaloo aeglaseim enesetapp? Kuskilt kunagi lugesin, et suure stressi või südame murdumise järel võivad reaalselt mingid südamelihaste vahelised ühendused katki minna. Pmst long story short, süda murdub ja siis mingi aeg hiljem süda ei tööta enam korralikult. Tundub suht paha ja ilmselt on ka. Aga kuna ma ise suudan end pidevalt murda, siis tehniliselt mu süda võib iga kord natuke neid ühendusi lõhkuda ja on võimalus, et ma suren sellesse, et mu süda ei suuda enam tööd teha. Ja see oleks nagu tiba imelik enesetapp. Samas on see võimalik. Sest mu süda on viimasel ajal väga valus. Kunagi ammu kui oli mental breakdown nr. 2, siis kirjeldasin seda, kui et keegi lõikab väga terava asjaga mu südamesse sälke ja ma tunnen, kuidas see verd tilgub. Nr. 3 südamevalu ei meenu nii teravalt, et suudaks seda kirjeldada, aga praegu on selline tunne nagu kellegi nähtamatu käsi pigistaks seda. Või noh, annaks sellele natuke vähem ruumi kui mugav oleks. Nagu käel oleks kinnas, mis on natuke liiga väike.

Ja see toob mind jõuludeni. Esiteks, kui eelmine aasta jätsin mina jõulud vahele ja see aasta kavatsesin lõpetada Grinch(?) olemine, siis liikusin vales suunas. Kogu mu pere jättis jõulud vahele. Või noh, me tegime traditsioonilisi asju: piparkooke, mandariine, jõulusöök ja olime perega, aga sõnaotseses mõttes me teeme seda nii tihti, et jõulule omast tunnet küll polnud. Isegi jõulukingi temaatika lükkasime edasi. Teiseks, aga kuidas see mu südamesse puutub? Viimase umbes 2 kuu võibolla juba enamagi jooksul olen ma peaaegu iga kord läinud magama valutava südamega. Aga nüüd 2 ööd 24.12 kuni 26.12 ehk kõige jõulusem jõuluperiood ever, mu süda ei valutanud. Täna jälle valutab, aga samas kui see ei ole jõulule iseloomulik ime, siis mis on? Vaid jõuluööl mu süda ei valutanud.

Also. Ma olen nüüdsest aasta lõpuni Saaremaal. Kokku tahad saada, anna teada. Võin sulle isegi kalli teha (mul on viimasel ajal mingi asi kallidega. Keegi ütles, et on imelik, et ma ei lase end puudutada, aga lasen end kallistada. Nii et siinkohal teen teile üleskutse, puuduta mind enne jaanuari lõppu. Otsi mind üles ja anna terekätt, kallista mind, sasi mu juukseid, tee mulle põsimusi või ole loominguline. Eriti julged, teete kõik ära?). Ja siis ma tahaks veel ka uusaastalubadus soovitusi, sest muidu nad kõik vaid nii imelikud, kui mu aju seda lubab. Ja et see lõik kohe üldse mingit loogikat ei omaks, siis keegi ütles mulle, et see, et ma oma blogis ühtegi nime ei maini tekitab ilmselt olukorra, kus mu lõikudest tunnevad end puudutatuna mitmed inimesed ja need inimesed ei pruugi olla need, keda ma tegelikult mõtlesin. Oh well..

Lõpumärkmed:
Ei saanudki enne Tartut valmis. Ja siis tegin lausa 2-tunnise pausi.
Also, kui ma enne ei olnud kindel, mida ma teatud inimestest arvan, siis nüüd veelgi ebakindlam. Kui enne oli vähemalt suund, siis nüüd totaalne kaos.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest vahel harva on jõuluimed võimalikud.

Järgmise korrani
Janus Pinka, 27. dets 2016

Sissekanne nr. 260

Päevad kuni 1249
Näiliselt mõttetu mõttekriips ehk ma olen jälle katki..

Hey. Et nagu päris kuu aega ei läinud, aga palju puudu ka ei jäänud. Mõtlesin teile kirjutada. Ma isegi ei tea, miks. Peamiselt ehk võibolla seetõttu, et ei ole seda ammu teinud.

Päevamõtted:
Esiteks. Vaieldavalt ei ole teist veel keegi öelnud, et keegi teist armastab mind. Nii et võtan seda kui, et keegi teist ei tee seda ja liigun eluga edasi. Võibolla leian veel järgmise nädala jooksul midagi, aga ma tõesti kahtlen selles. Nii või naa, armusin paari päeva eest jälle. Kellessegi, kes mind ei armasta või vähemalt olen ma end ära veennud, et ei armasta. Ja siis läksin vist katki. Aga kuna ma ei ole veel full-blown mental breakdown olekus, siis ei hakka teid detailidega üle koormama. Aga tunne on küll selline, et kohe varsti lendab kõik vastu taevast.

Aga noh. Viimased kuu aega (valmistudes ette 4. mental breakdowniks) olen ma läbi enda vaatenurga ja läbi teiste inimestega peetud vestluste vaadanud tagasi. Meenutasin number 1. Ja ma pean ikka veel enda ainsaks veaks seda, et ma ta hülgasin. Aga ka selles süüdistan ma teid. Allasurutud mälestuste vahelt vaatab vastu 8-aastane poisike, kes viidi üle piiri. Mul on ikka veel hirmud selle kõige suhtes. Ja kui ma ei eksi aastate osas, siis on sellest möödas juba vähemalt 13 aastat ja iga kord langen ma foobiasse, kui keegi küsib, et kas mul ja kellelgi on "teema". Ja siis meenutasin number 2 ja mulle meenutati number 2. Periood 2013-2014. Ma ilmselt tegin rohkem asju valesti kui õigesti. Ma ilmselt peaks vabandama selle kõige eest. Aga ei. Asju, mille eest, ja inimesi, kellele, on liiga palju ja mitte ükski vabandus ei saa ilmselt ära kaotada seda, mis oli. Kui see teid lohutab või midagi muudab, siis teadke, et mul on kahju. Tagasivaadates ei tahaks ma, et asjad oleks nii läinud ja kui mul oleks võimalus ajalugu muuta, siis ma jätaks ilmselt väga paljud asjad ütlemata/tegemata või vähemalt ütleks ja teeks teisiti. Aga ärge arvake, et ma otsin andestust. Ma olin kohutav ja isegi mina leian praegu, et ma ei vääri seda. Kui ma üldse midagi teilt paluks, siis mõistmist. Et te kasvõi üritaks mind mõista, sest kohati ei suuda seda minagi. Mental breakdown ei ole ühestki otsast loogiline, põhjendatav ega vabandatav. Aga äkki on sellel mingi võimalus seda ära hoida. Ma ei saa küll muuta ajalugu, aga ehk saan kaitsta oma ja teie tulevikku. Ja siis on muidugi number 3. Alles sel kevadel. Ilmselt kõige vähem õigustatud mental breakdown. Aga ka nüüd kuid hiljem saan ma teada asju selle kohta. Ma lõikasin oma elust välja inimese ja nüüd ma sain teada, et see ei olnudki tema süü. Lisaks sellele, et ma tegin endale ja Temale haiget, tuleb välja, et ma tegin haiget veelgi enamatele inimestele. Ja absoluutselt ilma mingisuguse õigustuseta. Mõnes mõttes ma juba tahaks teada, et mida ma arvan sellest kõigest 13 aasta pärast. Eeldusel, et ma olen siis ja mõtlen sellest. Kas 26 aastat hiljem olen ma selle 8-aastase poisikluti hirmudest üle saanud ja eluga edasi liikunud? Lootus sureb viimasena, aga kaua seegi elab.

Enne kui ma edasi lähen. Pandora kast oli täis kaost, surma ja hävingut. Ja siis seal kõige all oli alles veel killuke lootust. Kuid kuna tema karp oligi hoidmas kõike seda, mis on halb, kas siis lootus on selle legendi kohaselt halb? Või miks oli lootus seal karbis?

Väga paljud teist on juba ilmselt kursis, et ma ei julge tüdrukutele kirjutada. Põhjuseid selleks on enam kui palju. Alustades sellest, mida ühiskond üksmeelselt ja süsteemselt 8-aastasele minule tegi. Lõpetades sellega, et ma sain teada, et neiu, kelle osas ma olin pettunud ja ta lausa oma elust välja lõiganud, ei teinud seda, milles teda süüdistasin. Ja siis on nii palju muud. Üheksal juhul kümnest, kui mõni neiu mulle teada annab, et mingi kutt talle kirjutas, siis on see negatiivne. Ma ei julge väga paljudele inimestele kirjutada, sest ma kardan, et ma kirjutan sulle ja sa ütled kellelegi teisele minu kohta midagi negatiivset. Vähemalt kord kuus, kui mitte kordades enam, kuulen/näen ma olukordi, kus ühe inimese konto alt kirjutab kellelegi teisele keegi midagi. Ja ka siin ei ole olukord kaugeltki positiivsete asjade kasuks. Aga see tekitab olukordi, kus mõistetakse valesti. Kus tekivad emotsioonid inimese osas, kes ilmselt absoluutselt ei ole nende emotsioonidega seotud. Ja kui ma sulle kirjutan, siis tahtsin ma ju ilmselt sinuga rääkida. Vahel harva kuulen ka sellest, et kutt kirjutab ja tema sõnumeid loevad ja neile vastavad terve grupp tüdrukuid. Ja isegi kui sa oled selle grupi osas, siis ei ole see parem. Vähemalt paar korda kuus avastan ma, et kuskil on kutt, kes ei meeldi mingile tšikile. See kutt ilmselt järgib vaid kõigi teiste soovitusi ja võtab end kokku ja kutsubki nt tüdruku välja. Ja siis tšikk ei ütle ei või vähemalt mitte lõplikult. Ta mõtleb ei, aga lükkab kõike edasi. Ja siis ma lihtsalt näen, kuidas järjekordne kutt elab libalootuses. Kui uskuda minu internetti, siis on rekord lootused kestnud aastaid. Ja tüdrukud räägivad mulle, et lõpuks saab see kutt ju aru. Lõpuks ilmselt saab jah. Aga kas see võtab nädala, kuu, aasta, aastakümne? Mina küll see kutt olla ei taha. Vahel harvem, aga siiski tihti leian ma chatte, kus kutt kirjutab vaid hey või tere või tsau. Ja siis lihtsalt tema vestluskaaslane väldib seda. Absoluutselt ilma mingi põhjuseta, teadmata kuti motivatsiooni. Ma ei taha see kutt olla, sest ma niigi ei julge teile ju kirjutada. Ja kuigi see ilmselt ei muuda teie elu, siis palun katsu mitte see tüdruk olla.

Ja et teile natuke armu anda, siis kutid. Te ei ole paremad. Ilmselt isegi Me ei ole paremad. Vahel ma näen, kuidas te vestlusi alustate. "Kuule, kaunis neiu, palun luba mul sind kohtingule viia?" Ja see on nagu sõna otseses mõttes kõige esimene asi, mida see neiu sinu kohta näeb. See on kohutav. Ja ma palun, et te seda ei teeks. Ma soovitaks teil järgida kolme põhimõtet ja äkki teil veab. 1) Tee kõik endast võimalik, et mitte paista creepy. Creepy ja humoorika vahel on peenike joon, ole kindel, et sa seisad õigel pool seda joont. 2) Tee midagi reaalset enne kui sa kirjutad sellele ilusale neiule. Ma ei tea, stalgi teda, uuri välja, et ta käib iga reede kell 2 mingis kohvikus. Ja siis hakka ise ka seal käima. Ja siis kirjuta, et kas sa oled see tüdruk sealt kohvikust.. Palju vähem creepy, eelkõige kui ta on sind seal kohvikus varem märganud, nt, kui sa ta tavapärasesse lauda istud. Mitte-rutiinseid tüdrukuid on selle soovituse osas raskem püüda. 3) Lihtsalt pea meeles, et sa räägid inimesega. Ei taha küll liialt feministina kõlada, aga ta ilmselt on inimene. Tal on oma soovid, turn on/off-id, omad tegemised jne. Arvesta sellega, et on suur tõenäosus, et sa ei meeldi talle või ta on üks eelmise lõigu tüdrukutest, mis juhul ta ei tohiks sulle meeldida. Ja kui minu soovitused totaalselt põruvad, siis tee midagi muud.

"Õnnestunud suhte lõpus on vähemalt üks suhte osapool surnud." - Mina, umbes, umbes eile. Ma tean, keeruline ja mitte 100% tõsi. Esiteks, mis on õnnestumine, mis on suhe, mis on lõpp ja mis on surnud. Ja siinkohal ma isegi ei saa polüamoorsetest(?) suhetest rääkida. Aga nagu, siinkohal mõtlen suhte all midagi enamat kui platoonilist sõprussuhet. Aga samas mitte päris suhet, sest usun, et f**k-buddy'd saavad edukad olla. Aga kui su suhe on alla 6 kuu kestnud ja lõppeb, siis ärme arvesta seda. Kui su suhe on kestnud enam kui 6 kuud ja lõppeb, siis suhe ei olnud edukas suhe. Suhte ajal võis olukord olla edukas, kui te pärast sõbrad olete, võis lõpp ka edukas olla, aga suhe ise ei olnud edukas. Kui aga üks suhtepool sussid taevapoole viskab, siis on suht edukas suhe olnud. Erandina võiks välja tuua tahtliku tapmise. Selle erandina need kullakaevajad, kes vanureid surnuks nussivad. Ühesõnaga erandeid on palju, aga ükski suhe, mis ei kesta kummagi osapoole surmani ei saa minu arust ülemõistuse edukas olla. Võibolla viimase aja kõige randomim mõte, aga ma ei kustuta seda ära. Yolo.

"Ma hoolin." Viimasel ajal loobin seda väidet igale poole. Peamiselt sellepärast, et ma hoolin. Ma arvasin, et ma hoolin enne ka, aga siis oli mul üks väga kurb moment fb's. Ütlesin sõbrale, et ma olen ju alati olemas. Ja ta ütles, et tegelt ei ole ju. Kutt on minu esiviisikus, aga ma ei leidnud tema jaoks mingi 3 kuud väga aega. See tegelt ei ole ju tõi mind ikka tõsiselt maa peale. Ma tõesti tahaks olemas olla enda, esimese 5, esimese 30 ja 300 jaoks. Aga mul ei ole jõudu, aega ega oskusi selleks. Aga tea, et isegi kui ma ei leia sinu jaoks alati aega, siis ma hoolin. Ma olen alati ühe telefonikõne või sõnumi kaugusel. Või vähemalt ma üritan olla.

Jõulud. Ma ei jõudnudki jõulumeeleollu see aasta. Eelmine aasta jätsin jõulud vahele ja ega neilgi jõuludel just ülemäära lootust pole. Võibolla on asi selles, et neid reklaamitakse valesti. Aeg, millal perega olla. F**k off. Jõulud on vaieldavalt mingi 4 päeva aastas. See on natuke üle 1% aastast. See ei ole ilmselgelt piisav aeg, et olla inimestega, kellest sa hoolid. Ole alati olemas, ka keset juuni kuud. Kingid. Selle vastuväide võiks olla materiaalne kahju. Iga aasta hävitatakse majanduslikku väärtust. Kui sa kulutad 100€, et kinkida mulle asi, mille eest ma maksaks 50€, oleme me hävitanud 50€ väärtust. Ja see kehtib ja väiksemate ja suuremate numbrite puhul. Tõesti vahel tõesti kulutad sa vähem, kui ma maksaks ja lood väärtust, aga enamjaolt mitte. Mandariinid ja piparkoogid. Okei, jõuluajas on midagi positiivset ka. Ilmselt on jõuludes midagi veel, aga ma ei tea mis.

Ja ongi üks aastaring jälle otsa saamas. Harambe on surnud, feministid on raevunud, Donald sai presidendiks ja megapalju inimesi suri õnnetustes ja sõjakolletes. Ma läksin katki, sain terveks, käisin Koreas ja sain mitteametlikult lauamängukuningaks. Aga aasta alguses ma lubasin midagi. Kuidas mul läks?
* Arendada ujumisoskust. - Jah, ma ütleks jah.
* Arendada rinnalihaste sümmeetriat. - Jah, aga kaugeltki mitte nii palju, kui ma oleks tahtnud.
* Jõuda normaalkaalu ja seal püsida. - Ei, aga siiski tahaks ikkagi.
* Uurida välja, miks osad asjad on teistele ilmselged ja minule mitte. - Oo ei.. te ikka nii segased.
* Mängida vähemalt üks algusest lõpuni kestev D&D seiklus. - Jaa, jaa, jaa. Praegugi lõpuks mingi kampaania pooleli.
* Olla üldiselt parem inimene. - Üritan, aga ma kardan, et olin halvem rohkem kui parem.
Ja siis teie poolt pakutud ideed, mille täitmine oli väiksema tõenäosusega, sest olen natuke saamatu:
* Lugeda aasta jooksul 12-52 raamatut. - Ei. kahjuks ei. Isegi mitte enam, vaid vähem lausa.
* Aasta otsa mitte juukseid ja habet lõigata. - selle ma vist põrusin kohe.
* Hüppeliigseid mitte välja väänata. - ka sellega ma põrusin.
* Õppida kodustes vestlustes pikemaid lauseid rääkima. - see on võibolla isegi hullemaks läinud.
* Õppida vaid positiivsetele hinnetele. - Et jah, mida? kas keegi küsis midagi?
* Leida tüdruksõber. - Mul on veel nädal aega, aga ilmselt ei.

Aga nüüd, palun andke ka see aasta mulle soovitusi, kuidas 2017 läbi teha. Olen avatud igale soovitusele. Isegi kui ma selleni ei jõua.

Ja et lõpetada ikkagi imelikul noodil. Kõndisin üks päev kuhugi ja jõudsin järeldusele, et ma ei seksi kunagi alaealisega. Ei teinud seda kui olin ise alaealine ja nüüd kui täisealine olen, siis ei ole just suurim pedofiilia fänn. Nii, et terves oma elus ma ei seksi alaealisega. Mitte just ülemäära kurb, aga väga huvitav.

Lõpumärkmed:
Kui sa seda loed, siis anna andeks. Ma tõesti arvasin, et sa kirjutasid seda. Samas on mul ka praegu väike kahtlus, et see olid sina ja ta kaitseb sind. Nii et kui olid, siis ma jään oma eelmise seisukoha juurde. Jah, just täpselt nii palju ma inimesi usaldangi. Ma vihkan haiget saamist ja te teete selle kuidagi väga kergeks.
Miks mu süda ei võiks kasvõi nädal aega nii elada, et ma kedagi ei armasta? Ma süda on valus, pea käib ringi ja toit ei lähe alla, sest sa ei armasta mind. Aga ometi ei saa ja ei kavatse ma sind süüdistada, sest ka mul on aeg tunnistada, et see on minu ja mitte sinu probleem.
Aga ei tegelt selles kuus oli positiivseid asju ka. Paljudele ma võiks öelda: Tänks, et oled olemas!
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest meil kõigil on segased lood.

Järgmise korrani
Janus Pinka 23. detsember 2016

Sissekanne nr. 259

Päevad kuni 1227
Blogger, mis juhtus??

Hey. Mina siin. Mõtlesin, et kirjutan teile.

Päevamõtted:
Blogger. Mida *****? Miks muutusid? Sa olid peaaegu ideaalne või vähemalt ma olin su vigadega ära harjunud. Ja siis sa muutusid. Minimalism ei ole alati parem.. Sa võtsid ära ülevaate. Nüüd kuna ma olen harjunud teatud asju kontrollima, siis pean neid eraldi vaatama, asju sulgema ja avama ja muutma, et teha seda, mis enne oli niisama kättesaadav. Sa lisasid mu blogisse kirja, et kellena ma postitan. U wat, m8? Kas sul tõesti oli nii palju mitme inimese blogisid, et sa pidasid seda vajalikuks? Ja, et see oleks veel killuke halvem, panid selle avalda/salvesta/jne nuppude kõrvale, et igakord, kui mu blogi end salvestab (keskmiselt korra või paar rea kohta), liigub see kiri natuke.. Justkui selleks, et mind häirida. Sa võtsid ära kuva blogi nupu. See oli üks mu enim kasutavaid nuppe. Ilmselt tegid sa midagi veel. Midagi, mida ma veel avastanud ei ole. Ja kuigi ma palun, et sa muudaks kõik tagasi nii nagu see oli, siis piisab ka sellest, kui vastad mulle miks..

Facebook. Mida *****? Miks muutusid? Sa olid peaaegu ideaalne või vähemalt ma olin su vigadega ära harjunud. Ja siis sa muutusid. Miks lisad chataknaid paremale? Vanasti sa lisasid neid vasakule ja mul oli ülilihtne neid hallata. Inimesed, kellega ma kõige enam chattida tahan, hoian paremal ja nad on seal isegi kui ma ülejäänud 8 chatiga žongleerin. See annab mulle stabiilsuse ja korra ja ma ei pea vaatama, kellele ma kirjutan. Aga nüüd on süsteem, et kõige vasakpoolne chat on vaid kinni ja teised liiguvad. Kui sul on 5 chatti, siis sa näed neid 1, 3, 4, 5 järjekorras ja number 2 on peidus nupu taga, mille järjekord on 1 ees. Kui suled nr 4, siis on järjekord 1, 2, 3, 5 ehk kui ma tahan nr 3'le kirjutada, kirjutan ma ilmselt number 2'le. ja kui 4 uuesti kirjutab, on järjekord 1, 3, 5, 4. Ja kui sulged 3, siis 1, 5, 4, aga asukohad on -, 1, 5, 4. Ja kui mul on 8 chat akent, siis on see totaalne kaos ja võimatu on normaalselt suhelda.  Ja kuigi ma palun, et sa muudaks kõik tagasi nii nagu see oli, siis piisab ka sellest, kui vastad mulle miks..

Vihjed. Mäletate, kui ma ütlesin, et ma ei saa vihjetest aru. See on ikka veel nii. Ma ei saa sageli aru ka siis kui mulle otse öelda. Ja isegi kui ma saan vihjest aru, siis sageli on see minu jaoks vastuvõtmatu idee ja siis mu aju taandab selle valele. Nii et ma ikka ei hooli sellest. Aga siiski, kui ma ütlen midagi taolist, et keegi tegi midagi head ja siis sa teed häälitsuse, mis on "aww" ja "oeh" kombinatsioon. Hääle, mida ma olen kuulnud vaid kontekstis, et lollakas ei saa aru, et need teod on tehtud armastuse nimel, siis ma vahel saan juba aru ka. Ma ei oska kuidagi sellele reageerida, aga ma saan aru, et keegi armastab kedagi. Sest see hääl on vaid sel juhul. Või kui keegi, kes magama pannakse naudib oma viimast head päeva, kus temaga kohe eriti hea ollakse. Ja ma väga kahtlen, et te mind magama panna kavatsete, kui keegi mulle midagi armastusväärset teeb.

Seks. Seksuaalvahekord. Esimene probleem on mul sõnaga "magama". See ei ole mingi saladus, et ma seda sõna juba peaaegu vihkan. Ma armastan magamist. Ma võin vabalt õhtul vara voodisse heita ja sealt alles hilise lõuna ajal tõusta. Jahedal talvehommikul sooja teki ja pehme padja vahele kerra tõmmata ja võtta veel mõned tunnid väikeseks lõunauinakuks. (Jah, mul on vahel lõunauinak, kohe pärast öö und, sest mul on natuke aega ja ma armastan magamist.) Viimasel ajal aina enam ja enam, olen ma aina väsinum ja väsinum, ja ainus asi, mis välistab mu kokkukukkumise on veel üks väike uinak keset päeva. Aga teie kasutate sõna magama sõna seks asemel. Mis muudab vestlused teemal "ma magasin mõne sõbra või sõbrannaga" kahetähenduslikuks. Teie ja minu tähenduslikuks. Ja see ei ole hea, sest ma magaks sõbraga, aga aseksuaalse noormehena, ma ei saa ega taha seda väga paljudel põhjustel teha. Also, mõlema sõna "magama" sünonüüme on ju tuhandeid. Äkki ei magakski enam? Teiseks, mis juhtub kui kaks inimest seksivad? Kuskilt on mulle jäänud mulje, et seks on hea asi ja meeldiv ja seda tehakse inimestega, kes meeldivad. Aga millegi tõttu on aina enam ja enam asjad nii, et iga kord, kui kuulen, et keegi seksib, siis nad järsku vihkavad üksteist ja ei taha üksteist näha. Ilmselt on väga suur osa teist, kes rahumeelselt ja rõõmsalt seksivad, aga minuni need uudised ei jõua. Palun teeme nii, et ei jõua ka edaspidi. Aga meenub väide "sõber, kellega sa oled maganud on teistsugune sõber". Ja ma ei tea, mis muutub või muutuma peaks. Ja õnneks või kahjuks keegi ei seleta mulle ka, nii et kui ma kunagi teada peaks saama, siis ilmselt katse-eksitus meetodil.

Tasuta. Mulle pakuti mingid tasuta sauna"kogemust". Tundus nagu hea idee (oh naiivset mind). Kuni ma sain teada, et sõna tasuta ei olnud õigustatud. Pmst, ma saaks tasuta, sest mu sõber maksaks minu eest. Üks tasuta koha võimalustest oli, et ma leian sõbra, kes saab mitte tasulise koha. Esiteks, tahaks öelda, et sõbrad nii ei tee. Kui ta oleks öelnud, et tasuta selles seisneb, et ma pean leidma sõbra, kes maksab, siis vb oleks ma nõus, aga ta ütles vaid, et tasuta. Kui ma aga leiaks sõbra ja teeks temaga 50/50 tema hinnast, siis ei oleks see ju mulle enam tasuta. Igal juhul leian ma, et sellega on mingi probleem ja isegi kui see oleks parim kogemus mu elus, siis ma ei võta seda. Asi on nüüdseks juba puhtalt põhimõttes. Eks oleks ju võinud mõelda, et kui miski tundub liiga ideaalne, siis see ilmselt ongi.

Eile oli 1. advent. Jõuluaeg on ametlikult alanud. Kas ma tähistan see aasta jõule? See küsimus on mind kummitanud kauem, kui ma arvata oskan. Ühelt poolt võiks ju teeselda, et kõik on kõige paremas korras ja ma armastan inimesi enda ümber, teiselt poolt võiks ju kuskil üksinda üritada aasta viimast kuud elus püsida. Eelmine aasta, ma suht jätsin kogu selle jõulu asja vahele ja seegi aasta on väheke kahtlane. Ma tean, et te enamjaolt ei reageeri, aga: Kas ja miks ma peaks või ei peaks jõule pidama?

Ma hakkan nüüd ametlikult suhet otsima. Üks sõbranna ütles mulle, et ma pean enne uut aastat leidma endale tüdruk- või poisssõbra. Ja kuna sinna on enamvähem täpselt kuu aega aega ja ma ei tea, kas on üldse kedagi, kes mind päriselt armastab, siis kui sa mind armastad, siis nüüd on kõige õigem aeg sellest teada anda. Sest kui ma sind ka armastan, siis on ehk meil võimalus olla armastatud. Jeesus sündis jõuluajal mingi arv aastaid tagasi ja see oli ime. Kui ma jõuluajal suhtesse saan on see samaväärne ime. Pls, teeme äärmiselt huvitava aastalõpu.

Lõpumärkmed:
Mandariinid ja piparkoogid on vist ainsad head asjad talvega. Soe tee ka, aga see vaid seetõttu on õues on külm ja ebameeldiv lumi.
Otsi mind üles ja mängime lauamänge.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest ma võibolla armastan just sind.

Järgmise korrani
Janus Pinka 28. november 2016

Sissekanne nr. 258

Päevad kuni 1219
"Või mis iganes me oleme"

Hey. Ilmselt kõige kiirem sissekanne üldse. Kuigi meenub mingi väike väike sissekanne kunagisest ammusest ajast. Aga igal juhul, ma lihtsalt ei saa. Ma pean mõned asjad peast välja saama. Ehk blogi..

Päevamõtted:
Värvid. Ma ei näe neid, teie näete. Keegi teist (mitte mu lugejaskond, vaid nägijad) kirjutas laulusõnad:
"Does that mean there aren't any more colours?
Does that mean that I've seen every one?
I'd hoped one day to find shades that just blew my mind
But I'll never have that kind of fun
If there really aren't any more colours
And there'll never be new ones to see
All this time it would seem it was pointless to dream
And the world seems less colourful to me."
Ja kuigi ma täpselt ei tea, mida mõelda. Ma täpselt ei tea, mida öelda. Aga millegitõttu teeb see küsimus/mõte/idee mind hästi natuke kurvaks. Ma vist olen hakanud teist jälle natuke hoolima. Ja siis on ka sellised asjad nagu grue probleem ja üldse kõik muu, mis sellega kaasneb.

Vägistamine. Paar päeva tagasi kirjutas üks mu sõbranna mulle, et ta vägistati ära ja ta tahtis nõu (mitte vägistamise osas). Pole esimene, pole ilmselt viimane tüdruk ega kord, kui sõnumi saan. Täiega armas, et ta minu poole nõusaamiseks pöördus (tekitab sooja tunde, et keegi julgeb minu poole selliste muredega pöörduda) ja kui sul on sama/sarnane või mõni täiesti muu probleem, siis mulle meeldib aidata, võid kirjutada. Aga nüüd põhjus, miks ma teiega jagan, et keegi ära vägistati. Kui see on vähegi võimalik, siis palun ära kirjuta mulle seda hommikul esimese asjana. Kui ma ärkan rõõmsalt ja puhanuna, siis ma väga ei taha pahade asjadega tegeleda. Kui on vähegi võimalik, kirjuta mulle õhtupoole. Selleks ajaks oled sa ilmselt ise ka natuke rahuneda saanud ja ka mina ei pea poolunisena sulle asju soovitama. Ma olen nõus sind vägagi aitama, aga natuke hiljem. Või vähemalt veendu, et ma olen enne tunnikese aktiivselt üleval olnud. Ja kui sa tunned end siin ära, siis ole mureta, keegi ei tea, kes sa oled (kuna see pole nende asi, ei saa ka teada) ja tea, et sa ei ole kaugeltki ainus.

Karamellijäätis. Igaks juhuks, kuigi ilmselt kõik mu lugejad juba teavad, kes, siis annan talle varjunime. Aga mu elus on uus inimene. Ma ei tea, miks, aga ta tundub imeline. Viimane asi, millest ma mõtlen enne kui uinun, esimene asi, millest mõtlen kui ärkan. Ta on keegi, kelle pärast ma tahan olla parem inimene. Alguses tundus see ülemõistuse armas, aga kui mu vanemaid võrdlesid teda iga eelneva neiuga mu elus, hakkasin ma natuke kartma, sest kõik tema asjad on juba varem juhtunud, aga mitte korraga. Aga ma ei tohi karta, sest kõik on ju praegu hästi. Aga ta vist meeldib mulle.

Lõpumärkmed:
Also, lähiajal võivad juhtuda väga imelikud ja kummalised asjad. Olge valmis ja mõistvad.
Aga sinnani ei ole mul kohe üldse aega. Üritan vaid kohustuslike asjadega žongleerida.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest muidu ma käin sulle pinda, et naerata.

Järgmise korrani
Janus Pinka 20. november 2016

Sissekanne nr. 257

Päevad kuni 1206
"Remember, remember the fifth of November.."

Hey. mina siin. Tean, tean, täna pole enam 5. november, aga see on üks vähestest luuletuselaadsetest asjadest, mis mulle meeldib. Aga jah, ma ei ole teile tükk aega kirjutanud. Though, keegi teist ei ole sellest ka aktiivselt puudust tundnud, nii et jah..

Päevamõtted:
"Remember, remember the fifth of November,
the gunpowder treason and plot.
I know of no reason why the gunpowder treason,
should ever be forgot."

          "And when I get to heaven
          to saint Peter I will tell.
          Another marine reporting,
          I've served my time in hell."

"Remember the time you lent me your car and I dented it?
I thought you'd kill me...
But you didn't.
          Remember the time I forgot to tell you the dance was
          formal, and you came in jeans?
          I thought you'd hate me...
          But you didn't.
                    Remember the times I'd flirt with
                    other boys just to make you jealous, and
                    you were?
                    I thought you'd drop me...
                    But you didn't.
                              There were plenty of things you did to put up with me,
                              to keep me happy, to love me, and there are
                              so many things I wanted to tell
                              you when you returned from
                              Vietnam...
                              But you didn't."

"A dozen, a gross, and a score,
plus three times the square root of four,
divided by seven,
plus five times eleven,
is nine squared and not a bit more. "

          "When I born, I black.
          When I grow up, I black.
          When I go in sun, I black.
          When I scared, I black.
          When I sick, I black.
          And when I die, I still black.
                    And you white people.
                    When you born, you pink.
                    When you grow up, you white.
                    When you go in sun, you red.
                    When you cold, you blue.
                    When you scared, you yellow.
                    When you sick, you green
                    And when you die, you grey…
                              And you calling me colored??"

"I dig, you dig, we dig, she dig, he dig, they dig.
It's not a very good poem, but it's very deep."

Kas keegi teine ka märkas, et ükski neist ei ole eesti keeles, või, et kõik nad on inglise keeles. Aga nad meeldivad mulle väga erinevatel põhjustel ja ilmselt on sealt listist mõni asi puudugi.

Mängisin lõpuks üle väga pika aja D&D'd DM'na. Mängisin esmakordselt D&D'd PC'na. Mõlemad kujunesid väga omamoodi kogemuseks. Leidsin häid asju ja mitte nii häid ka. Aga kindlasti tahan ma uuesti mõlemat teha. Ja korduvalt ja loodetavasti pikemalt kui vaid one-shotid. Kuna vist kasutan enda DM'i asja veelkord, siis igaks juhuks pigem detailidesse ei laskuks. Ja nkn kui sa DM pole, siis ju väga vahet poleks. Ja kui sa oled DM, võta ühendust, jagame nippe ja ehk saame mõlemad midagi uut ja kasulikku. Aga PC. PC olla on nii kerge. DM'na üritan ma olla Atlas ja hoida kogu maailma raskust oma õlgadel. Üritan hoida PC'sid sihil, aga mitte railroadida. Üritan teha asju, mis oleks väljakutsuvad, aga mitte liiga rasked. Üritan hoida tempot, aga mitte kiirustada ega ära vajuda. Üritan kindlustada, et kõigil oleks hea ja tore. Aga, kui ma olen PC.. Ma jõudsin esimeste minutitega kõrtsi, jõin end täis. Natuke aega hiljem, kulutasin ebaloogilise koguse raha, tapsin sõbralikke olendeid ja olin üleüldiselt kohutav. Aga see oli nii lihtne. Ma sain mitmele inimesele mängu seletada, samal ajal mängides, ma sain rahus süüa ja juua. Ma sain nautida kogemust.

Aga (ma panen selle kunagi fbsse ka, aga) me võiks mängida. Mitmed teist on selleks isegi oma tahet avaldanud. Aga, kui sa tahad minuga D&D'd mängida. Kas siis PC või isegi DM'na. Sõltumata kas tahad väga mingi kindla versiooni põhist, mingi maailma põhist või suvalist homebrewi. Kirjuta mulle, et sa tahad. Mida täpsem kiri, sest kõrgema prioriteetsusega sa mu listis oled. Peamiselt huvitab mind sinule sobiv vale aeg, sinu varasem kogemus, kellega sa tahad (või ei taha) mängida, millised on sinu ootused mängule, kas sul on olemas oma tegelane ja ilmselt on midagi veel. Ja kui mainid midagi olulist, mida siin listis ei ole, tõuseb su prioriteet veelgi. Ja kui sul ei ole ühtegi neist asjadest teada või sind ei huvita, siis võid ikka kirjutada. Ma ei usu, et ma väga palju vastuseid nkn saan. Siis teen listi, vaatab sobivusi ja siis teeb mõne one-shoti jne. Ja siis ma vaatan, kui tekib kellegagi hea kontakt, siis üritan veel mängida ja pmst niimoodi samm sammu haaval üritaks ma leida oma stabiilset mänguseltskonda. Aga kui sa tahadki vaid one-shoti üheks korraks, et proovida, kirjuta ikka.

Mõni teist ehk märkas. Jagasin hiljuti mingit enesetapuabi videot. Ma olin max kindel, et sellest tuleb draama ja mul oli õigus. Igal juhul. Esiteks, ma olen enesetapuline olnud peaaegu non-stop juba viimased 3 aastat või nii. Aga ma ei kavatse ennast veel ära tappa. Esiteks, mul on veel mõni asi, mille nimel elada. Teiseks, ma ei teeks seda väga ootamatult. Ma kõigepealt tekitaks olukorra, kus te oleksite kõige vähem kurvad. Minu peamine hirm on teile haiget teha. Peaaegu foobialaadne hirm lausa. Aga jah, see video oli pigem teistele minu ümber, et te ei sunniks meid olema midagi, mida ei ole, sest liialt inimesi minu tutvusringkonnast on end ära lõpetanud. Aga point, miks ma seda siia kirjutan on tegelt natuke teine. Kuna seda on teinud mitmed isikud, siis see on eelkõige teile ja ka teistele, kes seda veel teinud pole. Pls, pls, pls, ärge küsige, kas midagi on valesti. No shit, et midagi on valesti. Minu puhul juba aastaid, mõne inimese puhul vb alles tunde ja mõne puhul ehk aastakümneid. Aga sina ära küsi, kas midagi on valesti. Esiteks, me ilmselt valetame sulle. Sul ei ole vaja meie masendavas maailmas elada. Teiseks, mida see sinu arust paremaks teeb? Mina pean mõtlema sel hetkel sellele, mis on valesti. Ma pean stressi olukorras vale välja mõtlema. Ma pean sulle valetama. Sa pead mu valet kuulma. Sa saad aru, et see on vale. Nii, et ma pean halvale asjale mõtlema ja siis sulle valetama. Võidad sa sellest? Mina küll mitte. Ja ära ka küsi, et kas sa saad aidata. Ma olen 3 aastat tegelenud selle mõttega. Kui ma arvaks, et sa saad aidata, oleks ma juba millalgi varem sinu poole pöördunud. Ja palun, ära tee midagi selle osas, mida ma ette ei tea. Ma niigi vihkan üllatusi ja kui sa üllatad mind sellega, et sa hakkad suskima ühes kõige negatiivsemas asjas mu elus, siis on see nagu õudus ruudus. Nii et, pls, ära tee midagi lolli, et asja hullemaks teha. Tõenäosus, et sa suudad asja paremaks teha on nii väike, et ma palun, et sa isegi ei üritaks.

Aga siiski, midagi sa saad teha. Veeda minuga aega, räägi mulle positiivseid asju, tee minuga positiivseid asju. Ära susi minu asjades, mis mulle haiget teevad. Ära kalla mulle oma stressihunnikut kaela. Mind ilmselt ei huvita, et keegi end üles poos, või, et sul on raske. Mind huvitab see, et sa said kooli sisse, et sul on uued sõbrad, teadmised, tegevused, asjad. Aga mind ei huvita see, et nendega võib raskeks minna. Minu ja sinu päevas on kahepeale kokku 1000 positiivset asja, miks kuradi pärast pead sa negatiivsetesse laskuma?? Kas te olete ehk kunagi mõelnud, miks Pisike mu lemmikinimene on? Miks ma jumaldan seda karvaste kätega kääbust, kes kogu aeg naeratab, kiirgab energiast ja tahtejõust? Ka tema põhjustab mu elus vahel "oh ei" momente, aga kordades enam tekitab ta "aww yuss" momente. Mu päev on kordades rõõmsam, sest ma tean, et ma näen vähemalt korraks seda kõrvadeni ulatuvat naeratust. Ja ka nüüd kui ma armun keskmiselt ühe korra seitsme päeva jooksul, armun ma nendesse minu ümber, kes naeratavad. Pls, ole positiivne. Mu ellu ei ole negatiivsust vaja. Seda suudan ma ise ka iga päev tekitada.

Also, kui keegi juhuslikult märganud ei ole, siis ma olen jälle natuke katkisem kui enne. Põhjuseid selleks on palju. Ma ei saanud väga väga pikalt üle sellest, et ma ühele neiule haiget tegin (pole ikka veel üle saanud ja ma ausalt ei oska enam midagi teha), siis meenusid kõik teised, kellele ma olen haiget teinud oma karjääri jooksul, siis väike asjaolu, et mul ei ole vaba aega (siinkohal, siis aega, kus mu peas ei ole 3000 mõtet). Muidugi ka asjaolu, et ma ei tea, kes on number 4. Number 4 on isik, keda ma kavatsen "süüdistada" oma järgmises minu põhjustatud mental breakdownis. Kahjuks on see juba ukse ees ja ma ei tea, kes on number 4. Kui ma vaatan minevikku on see mu järgmine tantsupartner, kuid see võib olla ka mõni lauamängur või halvemal juhul mängurlus üldse. See võib olla ka keegi kuskilt mujalt, keegi keda ma isegi ei oota. Või siis on ka väike võimalus, et see on number 3. Kuid siis tekib küsimus, et kas ta peaks uue numbri saama. Kõige tõenäolisemalt on see mental breakdown talvise semestri ajal või vähemalt seal piirkonnas.

Lõpumärkmed:
Jälle on hunnik seosetuid sõnu üksteise otsa seatud.
"Jaa ta soovitas su blogi lugeda et sindmöista" See lause on mind juba viimased 2 nädalat kummitanud. Ma isegi ei suuda end vahel mõista, aga kui mu blogi teid aitab, siis hea seegi.
Aga teile nagu alati:
Naerata, ehk suudad mõne enesetapja päeva paremaks muuta.

Järgmise korrani
Janus Pinka 8. november 2016

Sissekanne nr. 256

Päevad kuni 1184
"Lauamängud, lauamängud, lauamängud."

Hey. Just neid kolme sõna kasutasin enda kirjeldamiseks ühel hiljutisel tutvumisõhtul. Aga jah, see on hetkel minu elus just see tunnus, mille läbi ma tahan, et mind tuntaks. Teine asi võiks olla värvipimedus, aga mu oma emagi unustab selle megatihti ära, nii et mis tõenäosusega see teilegi meelde peaks jääma. Alles paar kuud tagasi otsisin ma meeletult inimesi, kes minuga kasvõi 10 minutit kõige lihtsamaid mänge mängiks. Ja nüüd olen ennast suutnud mähkida võrgustikku, kus juba vaid sel nädalavahetusel oli mul vähemalt 3 lauamängupakkumist, millest küll vaid ühest osa võtta sain. Aga ma armastan seda, et mul on võimalus. Kuid minuni on jõudnud kuuldused, et lauamängurlus ei ole nii hea, kui ma sel paista tahan lasta. Nii, et ehk jõuan mõned müüdid murda ja teidki sellesse maailma üle tuua. Ja kui sul on mure, mida ma ei käsitle, siis küsi, kasvõi privas.

Päevamõtted:
"Lauamängud ei ole minule." No okei, kui sa tõesti ei taha, siis ma ei saa sind mängima sundida. Kui sa oled tõesti selline, eks sa siis ole. Aga kui sul on kasvõi kõige väiksem kahtlus selle osas, siis anna vähemalt võimalus. Kui sulle tõesti ei meeldi, siis kaotad vaid mõned tunnid oma elust ja kui meeldib, siis võidad ehk samapalju kui mina. Ma olen ikka seisukohal, et suht iga inimese jaoks on olemas just talle sobiv lauamäng. Mängužanreid ja -teematikaid on ülemõistuse palju. On lihtsad kiired mängud, millega 15 min sisustada. On rasked ja keerukad mängud, mille mängimiseks kulub kogu laupäev. Ja suht kõik vahepealne on ka olemas. On lihtsad ja abstraktsed mängud, millel pole sisu. On mängud, mille taustlugu on mitukümmend tuhat lehekülge. Ja ilmselt on kõik vahepealne ka olemas. Ma olen enam kui kindel, et mõni lauamäng on ka sinule.

"Mul ei ole lauamänge/asukohta/sõpru." Mure, mida ma kuulen viimasel ajal enam ja enam. Aga see ei ole ju nii. Reaalsus on see, et igas suuremas inimasulas on mingid grupid, mis korraldavad niisama toimuvaid kõigile avatud lauamänguõhtuid. Ja kui sa tahad, siis võid sa sealt leida endale privaatsema mängugrupi. Või on küllaltki suur tõenäosus, et mõnel su tuttaval või lausa sõbral on endal kõik kolm olemas ja ta on nõus sulle vastu tulema. Samas on ehk ühel sõbral mäng, teisel koht ja teid on juba kolm. Lauamängud on enam kui mitte sotsiaalne asi, nii et suhtle ja ehk saadki kellegagi kuskil midagi mängida.

"Ma ei oskaks. Kõik teised on osavad." Ma olen päris kindel, et keegi on nõus õpetama. Enne mängu on enamus inimesi sulle nõus nõu andma ja abi osutama ja paljud ka mängu kestel. Kasvõi selleks, et neil endal natuke väljakutset oleks. Enam kui mitte on reeglid arusaadavad ja arusaamatuse korral leitakse lihtsalt kompromiss. Ja see tekitab vahel tõrkeid eri mänguseltskondade vahel, aga neist saab üle omavahel kompromisse leides. Ja veelgi enam on vähemalt minu loogika see, et kui ma mängin algajate vastu, siis ma ei pane kogu oma relvastust mängu. Ma ei ürita lugeda kaarte, mõelda 7 käiku ette, pigem kompan piire, et mida ma teha saan. Pigem proovin uusi asju, mida ma varem teinud ei ole, pigem keskendun sellele, et nad saavad mängust aru ja neil on lahe. Pigem üritan tekitada olukorda, et nad tahavad seda hiljem uuesti mängida.
Ja mängi. Mängi, mängi, mängi ja kui ei saa, siis vaata teiste mängimisi nt youtubes. Alguses võivadki asjad keerulised olla, aga kuna mängumehhaanikaid on vaid teatud hulk, siis nad korduvad mängust mängu. Suht kõik deck-builderid jooksevad samasse auku, et sa pead mingist osast deckist loobuma, kuigi see ei tundu ehk alguses loogilisena. Worker management mängud on sarnased, sest pead arvestama, et sa ei saa alati kõike teha, sul on piiratud hulk nuppe ja võimalusi ja sa peadki paar käiku ette mõtlema. Dice rolling mängudes hakkad lõpuks mõistma (kui sa just kohe välja ei arvuta), et mis on tõenäoline, mis on riski väärt ja mida teha. Omast kogemusest võin öelda, et esimesed 10 mängu ükskõik mis mängus, on mulle andnud mingi uue vaatenurga ja sageli on seda teinud ka hilisemad mängud. Ja väga paljusid mänge pole ma 10 korda mänginudki, mistõttu on mul veel väga palju õppida.

"Mul ei ole piisavalt sõpru, et mängida./ Mul on liiga palju sõpru, et mängida." Ma ei mäleta, kelle reegel see on, aga on mingi reegel arvude osas. Ehk suurem osa mängudest on 4 inimesele, sest 4 inimesega gruppe on enim ja 4 inimesega gruppe on enim, sest suurem osa mängudest on 4 inimesele. Kiire uuringu alusel sain teada, et 4-kesi saab mängida bgg top 50'st 46 mängu. Ja need 4, mida ei saa on 2 mängija mängud. Aga jah, see on ühe kommuuni arvamus ja sinu oma ei pruugi sellega üldse kokku minna, aga siiski top 50'st 46 on päris märkimisväärne. Siinkohal pean mainima, et mõned oli kuni 4 ja teised 4 või enam, aga kõiki neid 46 on võimalik 4 inimesega mängida ja neid ülejäänud 4 saab teoorias 2 mängu kõrvuti mängida. Kui sa ei saa kokku 3 sõpra, siis kas laienda otsinguid või mänge mänge, mis nõuavad vähem mängijaid, on ka mänge, mida üksi mängida. Kui sul on aga 30 sõpra, siis kas eraldi mänguõhtud või sama mänguõhtu, aga samal ajal erinevad mängud eri mängud eri maitsetele.

Ilmselt on mingid probleemid veel ja ära pelga küsida. Ma ilmselt ka vastust ei tea, aga ma vaatan enda minevikku, mõtlen kuuldud sosinatele, vajadusel kuulan sosinaid ja annan endast parima, et sulle vastata. Aga praegu on kell väga palju ja ma tahan magada ka.

Lõpumärkmed:
Eelmises blogis oli üks viga, parandasin selle ära.
Kui mängida tahad, anna teada, kuigi lähiajal vist väga aega ei ole, sest juba lauamänguplaanid.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest siis on toredam mängida.

Järgmise korrani
Janus Pinka 16. oktoober 2016

Sissekanne nr. 255

Päevad kuni 1179
Kuidas see võimalik on, et ma olen kogu aeg max väss??

Hey. Mina siin. 22 päeva vaikust. Vähem kui kuu, mis on viimasel ajal märkimisväärne. Aga jah. Mis siis vahepeal toimunud on? Nooh, riigipööre, ERMi avamine ja siis noh, käisin soojal maal. Aga no ragrets ja nüüd edasi.

Päevamõtted:
Riigipööre. Või noh, keegi valis Eestile uue presidendi. Väga pikalt keerles minu jaoks presidendi draama Kaljuranna ja Kallase vahel, vb vahetevahel natuke Jõksi või Helmet. Ja siis ma lähen korraks, vaid väikeseks momendiks, siit riigist ära ja BOOM, te valite Kersti Kaljulaiu presidendiks. Mida reaalset f**ki. Kes ta on? Ainus, mida ma enda uuest riigijuhist tean on see, et ta on naine, kes oli 12 aastat Eestist ära. Valetan... meenus, et ta käib vist jooksmas ja ei taha Kadriorgu kolida. Aga nagu kuidas? Kuid ja kuid reklaamitakse meile, et me peame valima mõne muidusööja vahel ja siis järsku valime presidendiks kellegi, kes ei olnud enne jutuks. Ja kui ma ei eksi, siis väga valdava enamusotsusega. Kuhu jäi idee, et ma valin endale iga mõne aasta tagant 101 muidusööjat, kes mu huve esindavad? Kuidas nad esindavad minu huve, kui nad valivad riigijuhiks inimese, keda ma ei tea? Kuigi nõustun, et siin võib olla küsimus enamiku riigielanike tahtest. Aga kas enamus ei tahtnud enne kedagi neist eelmistest? Ja ma olen kuulnud teooriat, et nad ei tahtnud enam sellega tegeleda ja valisid esimese ettejuhtuva muidusööja juhiks. Kui see on tõsi, siis WTF!!!!???? Ta esindab mu riiki ilmselt mitu mitu aastat ja kui ta pole parim valik, vaid on esimene ettejuhtuv muidusööja, siis mis toimps???

Igal juhul, enne kui me ta troonilt kukutasime, vaatasime me, mida Toomas ära tegi. Ta kuulutas välja 1253 seadust, 9 ei kuulutanud. Meil on aastas 365 päeva, tema ametiajal oli 3 liigaastat ehk kokku umbes-täpselt 3653 päeva. Ta kuulutas välja keskmiselt 1 seaduse 2,9 päeva kohta. Õigusteadlasena viskab see mul kopsu üle maksa. Kas me saame rääkida õiguskindlusest, kui meie seadused tervikuna muutuvad 2 korda nädalas.. Mida f**i, Toomas? Mis sa möllad? Kersti, kuigi sa ilmselt ei loe seda, pls ära muuda seadusi keskmiselt 2 korda nädalas. See ei ole hea idee. Mõni ime, et inimesed seadusi rikuvad. Ma ilmselt rikun ka, sest ma lihtsalt ei teadnud, et see nädal on nii ja järgmine nädal on teisiti. Also, mulle nii meeldib, et kõik olid nagu Woop-woop Kaljurand vb lõpetab Eestis oleva meeletu meestevõimu ja on esimene naispresident. Ja nüüd kui mingi teine tšikk ära võitis, siis on mu feministlikus maailmas vaikus. Oh well, funs.

Nii ERM. See kummaline maja kuskil Tartus või selle lähedal. Igal juhul selleni viib Roosi tänav. Ja kui väga pikalt oli nii, et Roosi tänava ja Narva maantee rist oli küllaltki reguleerimata ja lähtus inimeste loogilisest mõtlemisvõimest, siis nüüd arvasid ilmselt mingid linnaisad, et see ei ole okei. Long story short, mingid ajugeeniused panid sinna ristile foorid. Süsteem töötas, töötas ilusti. Okei, ühel korral oleksin ma ülisarnases olukorras vist kogemata oma ema ära tapnud seal, aga erandeid on kogu aeg, ei saa vaid minevikus elada. Ma leian ennast enam kui mitte seismas totaalselt tühja maantee ääres ootamas, et tuli läheks roheliseks. Ja kui enne oli autojuhtidel moraalne ja ilmselt ka seadusest tulenev kohustus seal mind nähes seisma jääda, siis nüüd annab roheline tuli neile õiguse gaasi lapata ja kuigi ma nüüd olen sellega vaikselt ära harjunud, siis äärepealt oleks ma paar korda kas surma saanud või õnnetuse põhjustanud. Ja viimase asjana märgiks ära, et foorid tekitavad olukorra, kus foori tõttu seisavad koos kamp võhivõõraid eestlasi ja see ei ole tore vaatepilt. Kõik vaatavad oma varbaninasid või nutitelefone (mõni julgem vaatab lausa taevasse) ja seda täpselt nii kaua kuni foor muutub ja siis sõnagi ütlemata kihutavad nad kõik üle tee, igaüks oma suunas ja sõnagi vahetamata. Kas sellist ristmikku me tahtsimegi minu ühika ette??

Minu internetis on aina enam ja enam mingi teema, et vaadatakse inimeste tagumikke. Peaaegu eranditult naiste omi, aga vahel harva ka mitte. Ja ma ei tea miks. Ma ei ole kunagi leidnud sellest mingit võlu. Okei, okei, ma saan aru, et kui inimesel üldse tuharat ei ole, siis ta näeb ebaloogiliselt plank välja, aga siiski. Ma arvan, et see on kuidagi seotud seksuaalsusega (,mida mul õnneks või kahjuks ei ole või vähemalt tavapärasel määral ei ole). Aga see muutub juba naeruväärseks. Kõik räägivad, et oh tšeki seda värki ja ma olen nagu ah, misasja, mida ma vaatama peaks.. 99% tagakülgedest, mida ma näinud olen, ei ole kaugeltki ideaalsed. Suurem osa ühiskonnast ei näe hea välja. Also, välimus kaob ajaga, nii et see on üldse väga halb asi, mille järgi inimesi oma ellu valida. Mille järgi inimesi valida? Selle järgi, kas nad ütlevad sulle selliseid asju: "Ma panen [nimi] ennast vihkama siis sina tundud tema kõrval inglina" ja kui ma ütlesin, et ma pigem valin tema, "Eiiii. Nagu et poh,las ta vihkab mind aga peaasi et te läbi saate. Ega see meie suhet ei pea takistama " Peaaegu ideaalne näide 'that's what friends are for'i jaoks.

Love is in the air. Või siis mitte. Väga paljud inimesed minu ümber ja minu internetis räägivad viimasel ajal armastusest. Kes leidis armastuse, kes otsib armastust, kes ootab armastust, kes tahab armastust ja kes on nagu mina ja ei usu armastusse. Ma ei armu enam iga 7 sekundi tagant. Pigem vastupidi. Ma armun väga harva. Ja ma ei tea, kas see on halvem või parem. Sest mul on (alates suvealgusest) foobialaadne olukord, kus ma kardan kõigile haiget teha. Ja see vaikselt laieneb selleni, et kui ma neid ei armasta, siis teen neile haiget. Isegi kui ei ole mingit loogilist eeldust, et ma peaks neid armastama. Pigem armun lihtsalt selleks, et teha mingit pointi. Kummaline lihtsalt.

Mulle ei meeldi ennast katsuda. Ära mõtle nii viltu. Ma avastasin üks päev, et kui välja jätta ema kallistused ja rahvatants, siis ei puuduta mitte keegi mind peaaegu mitte kunagi. Ja nüüd ma ei puuduta ennast ise ka. Olin siis viipekeeles ja paar viipemärki mu viipekõnes pidid olema mu keha vastas või vähemalt minule väga lähedal, aga mul oli sellega raskusi. Midagi minu sees lihtsalt seisis sellele vastu, et ma end puudutama pean. Aga kui tahad mind puudutada, tee kalli, selle elan üle.

Käisin soojal maal. Kuna see on nii erinev minu tavapärasest maailmast, siis on seda raske võtta kokku ühe lihtlausena, raske kokku võtta ühe kirjeldusena. Seda peaks pigem vaatama eri nurkade alt. Näiteks, et seal riigis on keeletase kohutav. Okei, nad räägivad mingit jumal teab, mis keelt, ilmselt korea keelt. Inglise keele tase on aga pöördsuhtes vanusega. Mida noorem laps, seda parem inglise keel. Reaalselt vanuritega ei ole mõtet proovida, minu-ealised teavad vaid üksikuid sõnu ja 2. klassi lapsed hõikavad sulle juba tänava peal, et hey, nice to meet you, where are you from. Samuti läks ilmselt mingi osa vestlusest tõlkes kaduma. Kui soovisime traditsioonilist Korea toitu, saime pizzat.. kartuli, peekoni ja maisiga. Ma isegi ei tee nalja. See oli masendav. Aga kell oli palju ja vb kohalikud öösiti söövadki rämpsu.

Toidust rääkides. Mitte miski ei olnud mitte midagi, kõik oli vaid millegi moodi. Ei olnud viinamarjad, liha ja piim. Olid asjad, mis olid viinamarjade, liha ja piima moodi. Absoluutselt iga toidukorda saadab riis, mis enam kui mitte on parem kui toit ise. On naeruväärne vaadata 30 valget inimest, kes üritavad metallist söögipulkadega nuudleid sisse ajada, samal ajal natukenegi inimväärikust säilitades. Vürtsikas tähendab, et f**k off, valge mees, see ei ole sulle. Lusikatäis supileent oli kõik, mis oli vaja, et ma enam ei tahaks suppi. Huuled ja keel hakkasid valutama. Ja see f**king vetikaleht (nori vms). Kui ma seda sööma pean, on tunne nagu tuleks üleeilne hommikusöök ka kohe üles tagasi. Nende sushi ei ole sushi. See maitseb nagu sushi, samad koostisained, sama kuju, sama söömisviis, aga kuna see on Jaapani sõna, siis ei ole sushi, vaid mingi nende oma sõna. Aga ei üldjuhul, tsiviliseeritud valge inimese kombel sõin kõik ära ja sõltumata tegelikust tahtest väitsin, et väga hea oli. Suurim pettumus oli vist Korean Fried Chicken, sest ma keeldun uskumast, et see oli Kentucky Fried Chicken.

Kliima. Väga väga soe oli. Kõige külmem moment minu jaoks oli, kui ma ei saanud hommikul paljajalu rõdule minna. Aga enamus ajast oli hea, päike paistis, lühikeste riiete ilm. Nagu väga minu ilm, tahaks, et Eestis oleks ka selline ilm. Samas vihm on seal kummaline nähtus. Kui meil on kõigepealt kerge sabin, siis vihm, siis padukas, siis vihm, siis sabin ja kõik. Seal oli vihm, vihm, vihm, vihm, siis vihm ja kõik. Aga ei, kliima oli hea.

Vargakultuur. Sellist asja seal ei ole või vähemalt näiliselt ei ole. Kui ma oleks tahtnud väike klepto olla, oleks ma saanud niiiiiii palju asju tasuta võtta. Või vähemalt ma ei näinud mingeid turvameetmeid. Pidin ühes turupoes mitu minutit müüjat otsima. Samas on hinnasüsteem küllaltki segane, või noh rahagi on segane. 1 eur ~ 1200 vonni. See tähendab, et sul on vaja ~860 euri, et olla miljonär. Et jah, 1000 vonni ehk väiksem sularaha kupüür on ~80 senti. Igal juhul hinnasüsteem. Ostsin endale templi (see tootemipulgake, millega sümboleid teha) 15000 vonni eest. Kaks päeva hiljem teises kohas sama asi 60000 vonni. Pudel vägijooki 8000 vonni, 2 pudelit kokku 10000 vonni. Ja enam kui mitte on alati võimalus tingida.

Tantsust? Käisin seal ikkagi tantsimas. Hullult tore oli, nägi eri maade tantse, sai ise tantsida. Jõudsime finaali. Oli megatore. Minu jaoks tants natuke muutus. Paremaks. Aga mis ma sellest ikka räägin. Parim moment reisilt? Valik kahe momendi vahel. Esiteks, kui keset mingit metsa, matkaradade vahel oli mingi munk oma koera, tehisliku oja ja ülikiire wifiga, millega mu telefon automaatselt ühendus. Teiseks, kui Istanbuli lennujaamas leidsin maast 5 lieri (või kuidas iganes seda kirjutatakse, türgi raha ühesõnaga), sest see oli nii hea, nii ootamatu. Kõik ülejäänud asjad sai veel enamvähem ette planeerida, aga need 2 momenti, üllatasid väga.

Lõpumärkmed:
Ja saigi see päevane blogi lõpuni.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest äkki ma ikkagi suudan veel ära armuda.

Järgmise korrani
Janus Pinka 12. oktoober 2016

Sissekanne nr. 254

Päevad kuni 1157
I thought love was only true in fairy tales..

Hey, mainisin kellelegi, et mul on üks lõpetamata sissekanne. Lõpetame ära selle siis. Korea, korea, korea.. Enamus mu viimase aja jututeemadest on sellega seotud. "Hey, teeme pühap midagi?" Korea.. "Hey, mind ei ole, saad minu eest konspekteerida?", sest Korea. "Teeme see nädal midagi?" Eip, trennis, sest Korea. Aga ei, loodame, et see tuleb võrratu reis ja kogemus, mis ei unune kunagi. Also, kui ma liialt sellest räägin, siis võid vabalt teemat muuta. Ma katsun mitte solvuda. Aga mis seal ikka, mõttetud mõtted, siit ma tulen.

Päevamõtted:
Mõni teist on vahest märganud, et meil on käimas presidendivalimised. Kui täiesti aus olla, siis mul on küllaltki ükskõik, kes selle rolli endale saab. Kui me võtame praeguse presidendi.. Ma ei tea, mida ta oma võimuajal teinud on. Kui päris aus olla, siis ma vaid tean, et tal on kikilips ja ta naine pettis teda ja kumbki neist ei ole just ülemäära presidendiks olemisega seotud. Ja ilmselt ei saa ma ka uuest presidendist enam teada. Eelmist nägin korraks vilksamisi silmanurgast ühe korra. Uuega ka just väga sinasõbraks saada ei kavatse. Aga see ei ole see, millest ma rääkida tahtsin. Ma tahtsin rääkida sellest, et mõni neist kandidaatidest on naine. Ja siis on minu internetis inimesed, kes ilmselt ei solvuks, kui ma nende kohta feministid ütleks. Aga igal juhul, nad postitavad asju, et oh võibolla Eesti esimene naispresident, oh see on suur samm naiste jaoks, oh hukka patriarhaalsus ja võim rahvale.. Okei, ma saan aru, et väidetavalt on naised üldiselt halvemas seisus. Aga need postitused jätavad mulje nagu meil oleks olnud 5000 aastat meeste võimu ja what not. Väidetavalt on meie riigil olnud 4 presidenti.. Ei tundu just väga pikk aeg meestevõimu. Ja ma ei tea, kas asi on minus või mitte, aga ma leian, et keegi ei tohiks saada toetust vaid sellepärast, et ta on mingist soost. Toetada inimest vaid sellepärast, et ta on naine on sama halb, kui teda mitte toetada vaid sellepärast, et ta on naine. Aga noh, mul juba ammu probleem sellega, et feminism loobus võrdõiguslikkusest ja hakkas naiste huve kaitsma. Ja shout-out, respect ja kõik muu neile feministidele, kes tõesti tegelevad mõlema soo probleemidega.

Keeleõpe, õpin hetkel vene keelt, eesti keelt ja viipekeelt. Ja kõigi kolme puhul hakkab mind vaikselt häirima nende täpsus. Kus on pehmendusmärk, koma või milline on käeasend. Vahel on nagu mulje, et ma õpiks seda keelt lihtsalt selleks, et kui terroristid kinni võtavad ja hakkavad komavea pärast inimesi hukkama, oleks mul võimalus elada. Aga olgem ausad, 99% lausetest siin maailmas on kontekstipõhised. Isegi, kui ma panen koma valesse kohta, jätan pehmendusmärgi panemata või hoian kätt natuke liiga kõrgel või madalal, saab ülejäänud konteksti abil mu vea kõrvale jätta. Või, te võite alati täpsustust küsida. Keel on üks asju, mis minu arust ei tohiks olla jäikade reeglitega. Kui mingi reegel on ebaloogiline ja tänavakeeles välditud, siis põrgusse selle reegliga. Kui on piisav kontekst (ja enam kui mitte on see minimaalselt nõutud), siis saavad kõik aru, et pärast ja peale või vahest ja vahel on okei. Kuigi, keelte läbisegi kasutus võib tuua probleemi. Suudan oma elust (21 aastat) tuua vaid ühe näite, kus keel mõjutas midagi (also, küsimuste korral oleks saanud seda vältida). Kasutasin D&D kolli kirjeldamiseks sõna tarretis (see ei meenunud) asemel üht USA brändi Jell-o. [tšello]. Üks mu mängukaaslastest arvas, et ma viitan eesti keelsele sõnale tšello (see suur viiul). Ja tõesti, pean tunnistama, et peale kaklust arutelu pidades jõudsin minagi järeldusele, et seda viga oleks saanud vältida.

Kell on palju ja nädal on pikk, nii et tänane viimane mõte. Inimesed, sõbrad, ideed, idee kandjad. Üldjoontes neli kategooriat, kuhu ma inimesi jagan. Inimesed - neil on kõik nende tunnused olemas. Nad on pikad ja lühikesed, noored ja vanad, mehed ja naised jne. Inimene võib olla suur ja kiilakas traktorist või pisike armas rahvatantsija. Siis on veel sõbrad (parema sõna puudumise tõttu). Sinna kuuluvad peamiselt inimesed, kellest ma hoolin. Sinna kategooriasse jõudes kaotad sa kõik, mis pole originaalne (mistõttu, kui sa oled ebaoriginaalne, siis sa ei pruugigi sinna jõuda). Sinust saab see tunnus/tunnuste kogum. Sa oled naerutäis sõber, mängukaaslane, perekonnaliige, sõnadesse pandamatult oluline osa minu elust ja mida kõike veel. Aga sa kaotad oma soo, vanuse, nahavärvi, hariduse ja peaaegu kõik muu ebaoriginaalse (sest see ei oma siis minu jaoks enam tähtsust). Ideed. Kõige lihtsamalt ilmselt sõbra tunnused, mida mu elus ei ole. Sinna kuuluvad armastatust väärivad inimesed, armastust andvad inimesed, viha väärivad inimesed, viha andvad inimesed, punaste juustega inimesed jne (peaaegu iga omadussõna võib saada ideeks). Kui keegi tutvustab mulle mingit ideed ja see ei ole minu elus, siis hakkab see kummitusena mind taga ajama kuni midagi juhtub. Idee kandjad. Tavaliselt täiesti süütud inimesed, kellel on mingi tunnus. Ütleme, et mingi blond tšikk ei meeldi mulle. Järsku on igal blondil see koorem. Ütleme, et mingi naeratav kutt meeldib mulle, järsku on igal naerusuisel kutil eelis. Aga vahel harva ideed kattuvad. Blond ja naerusuine? Ja siis ma lähen lõhki, kuid ideede rohkuse mõjul on võimalik teha nii, et inimene on kas positiivne või negatiivne. Kui kellelgi peaks kattuma rohkelt negatiivseid ideid? Ei, tänan, ma ei taha, et ta oleks osa mu elust. Kui kellelgi peaks kattuma rohkelt positiivseid ideid? Kui ta mu elus on, #happy, kui ta pole well.. mentaalne murdumine vist kõige parem väljend, Ja vähel väga harva saab idee kandjast idee ja see on vist kõige jubedam asi üldse. Sest siis ma näen seda ideed kõikjal ja enam kui mitte, ei ole see hea..

Lõpumärkmed:
"aa, ära pabista, kõik on okei; üle väga pika aja on jälle kõik okei" - kui ma selle välja ütlesin, siis ma uskusin sellesse ja nüüd ma juba kahtlen selles. Ma ütlesin seda täna.
Täna on "Day of Peace". Päev on liiga vähe, päev on liiga harva. Rahu võiks kogu aega olla..
Aga teile nagu alati:
Naerata ja sa võid saada idee või vähemalt idee kandjaks kellegi elus.

Järgmise korrani
Janus Pinka 21. september 2016

Sissekanne nr. 253

Päevad kuni 1142
Oeh.. Kuidas ma nii mõjutatav olen?!?

Hey.. "Privaatsus ei käi nii". Hakkan vaikselt aru saama jah.. Mõtlesin, et kui ma ütlen teile, et see on privaatne, siis te ei loe.. Aga vaata nalja, sain vist rekordilise hulga lugejaid. Vahel ma mõtlen, et ehk ei peaks keset ööd teile kirjutama ehk näeks siis mingeid tagajärgi ette.. Aga olgem ausad, kui me vaatame minu viimase 5 aasta tegevusi, siis tagajärgedele mõtlemine ei ole just minu kõige tugevam külg. Oh well, elu.

Päevamõtted:
Rant. Ma ei ole sellele sõnale veel head eesti keelset vastet leidnud.. Google poolt pakutud käratsema kõlab kuidagi halvalt. Öelda, et see on agressiivne arvamus mingil teemal, oleks ka kuidagi vale. Nii et ma ei teagi, mida ma peaks ütlema. Nii et seni kaua kui ma pole endale paremat vastet leidnud, ma rantin [räntin]. Aga ka sellega on probleem, nimelt viimasel ajal on mu aju okupeerinud üks pahatahtlik idee. Ja kuni ma seda sealt välja ei saa, pean ma väga aktiivselt kogu aeg vältima teatud olukorda. Ükskõik, millest ma rantima ei hakka, jõuan ma alati selle idee juurde. Ja see ei sobi mu kõige uuema foobiaga kohe üldse kokku. Ja see on paha.

Mu kõige uuem foobia? Ma viimasel ajal kardan meeletult (ja äärmiselt irratsionaalselt) inimestele haiget teha. Kuni väga hiljutise ajani, oli mul küllaltki pohhui. "Ma laseks maailmal tuhaks põleda, kui ma saaks tuha kuningas olla." "Pärast mind tulgu või veeuputus" ja mitmed veel sellised küllaltki enesekesksed tsitaadid olid minu kirjeldamiseks vägagi sobilikud. Ja siis ma otsustasin, et see ei ole okei. Kui mina ei taha haiget saada, siis pean tegema nii, et ka teised ei saaks. Aga oh well, üks f*ck up teise otsas. Ja nüüd ma lihtsalt meeletult kogu aeg mõtlen, et ma olen kõigil jalus, ees ja koormaks. Ma ei tee nende elu paremaks. Ja nendeks inimesteks on inimesed rongis, tänaval ja kõikjal mujal ka ja ma olen veendunud, et ma häirin neid. Kui ülekäiguraja juures peatub minu pärast auto, on mul automaatselt kergelt sitt tunne.. Ja mida ma küll tunnen nende inimeste osas, kelle kohta ma tean, et ma olen neile haiget teinud. Ja asja teeb kõige imelikumaks asjaolu, et mul ei oleks selle vastu midagi, kui mõne kindla inimesega siin maailmas midagi halba juhtuks.

"N". Mu klaviatuuri "n" otsustas streikima hakata. Ta küll töötab, aga enam kui mitte pean ma teda korduvalt sõtkuma, et seda tähte kätte saada. Ilmselt see natuke mõjutab mu interneti suhtluse pikkust ja sisu. Ja ilmselt ka blogimist. Või vähemalt nii kauaks, kui see korda saab. Siis ehk asjad normaliseeruvad. Rääkides katkistest asjadest. Lisaks sellele, et nüüd juba ilmselt vaieldamatult on mu psüühika omadega läbi, on seda ka vaikselt mu keha. Eelmine nädalavahetus tantsisin siis 2 päeva jooksul umbkaudu 12h. Kuigi see oli võrratu kogemus ja suurema eesmärgi nimel, siis mu keha on läbi. Mu sääred ja hüppeliigesed on ikka veel valusad, kuigi mu sääred ja selg on nkn läbi. Reedel õnnestub ehk arstiga läbirääkimisi pidada ja siis saab vaikselt mu keha korda seadma hakata. See ei ole just ülemäära normaalne, et 21. aastase keha ja mõistus läbi on. Aga noh, #elu.

Mängud. Esiteks, mul on kerge hirm, et mu praegune aktiivseim mänguseltskond on põhimõtteliselt ühelpool. Või noh, nemad saavad omavahel imehästi läbi ja siis olen mina. #oops.. Aga siiski, isegi kui nad mingi ime läbi alles jäävad, siis ma mõtlen, et tahaks enda ellu stabiilset lauamängugruppi. Ma ei ütle, et mul peaks olema vaid 1 grupp, sest ma olen nõus ka ideega, et mul on mitu gruppi. Vaikselt olen ma jutule saanud mitme inimesega, et võiks midagi teha, aga siiani on need vaid väga piiratud vestlused olnud, mille realiseerimiseni me jõudnud pole. Pmst, kui sa tahad midagi mängida, anna teada. Mu mängulist on internetis mitmes kohas olemas, aga olen suht alati nõus midagi uut mängima. Ja ma olen suht alati nõus mängima.

Also, D&D. Tartu vahel liiguvad mitmed tuuled, et on inimesi, kes oleks huvitatud mängima. Suurim probleem on see, et puudub DM. Ma olen vist nõus DMimisele veel ühe võimaluse andma, kuigi ma väga väga eelistaks mängija olla. Aga proovin alternatiivset lähenemist. Kui sa tahaksid olla mängija minu Dungeonis, anna teada. Mul on küll nagu minimaalselt kogemusi, aga ma olen nõus üritama. Nii, et anna teada ja kui me saame mängijad kokku, leiame koha ja aja ja vb veel midagi, millele ma kohe isegi mõelda ei oska, miks mitte natuke mängida.

Ma mõtlen üle. Reaalselt. Ma vahel planeerin mingit vestlust 3 kuud ja siis see kestab nagu umbes minuti. Ma mõtlen läbi kõik küsimused, vastused, ideed ja muu sarnase ja siis ei lähe neist 99,99% vaja. Võibolla selles peitubki mu probleem. Olen viimase kuu aja jooksul proovinud taktikat, et ma hoiatan inimesi ette, kui ma midagi teen ja siis ei tundu see nii probleemne. Aga siiski on minus miski, mis tunneb, et ma peaks olema valmis, sest kohe läheb kõik valesti. Ja siis ma valmistun halvimaks ja see ei ole hea. Ma olen niigi väidetavalt liiga negatiivne inimene. Nii et proovin olla nüüdsest positiivsem ja vähem üle mõelda. All-in-all, kui kõik valesti läheb, siis ma võin ju uute inimestega uues kohas uuesti alustada. Olen ikka ju hea alguse Jumala nimekaim.

Mu nimi. Ma juba korraks olin veendunud, et see on okei nimi. Hea ja lihtne. Pinka on inimeste jaoks küllaltki probleemivaba. Inimeste perekonnanimed ongi ebaloogilised tähekombinatsioonid, mis ehk kunagi ammu tähistasid midagi. Aga mu eesnimi.. Oeh.. Perearstikeskuses oli sellega täna probleem, sest mu nimi ei tulnud registris üles, kui ta trükkis Jaanus Pinka. Ja kuna ma ei mõelnud sellele, siis läks paar minutit enne kui me aru saime, et meil on mõttes erinev hulk a-tähti. Ja siis viipekeele tunnis. Jeesus küll. Inimesed, kelle sõrmendamine pole just tugevaim külg ja 2 nime, mis pole kumbki just kõige levinuim. Uskumatult keeruline on minu nime üritada seletada inimestele, kes sellega esmakordselt kokku puutuvad. Aga siiski, mulle see meeldib. Eriline, nagu minagi..

Ilmselt oleks tuhat muud mõtet veel, aga homme on pikk päev ja ma tunnen end küllaltki halvasti. Kui pärast tänast "trenni" poleks lauamänguõhtut olnud, mõtleks ma ilmselt ikka veel peavalu käes vaeveldes nukraid mõtteid. Aga õnneks oli lauamänguõhtu toredate inimestega ja nüüd enam ei olegi seda iseenda poolt tekitatud peavalu. Aga jah, kordan, kui mängida tahad, anna teada.

Tegelt on üks mõte veel. Ma väidetavalt tegin talle haiget. Ta väidetavalt on sellest üle saanud ja oma eluga edasi liikunud. No vat kui tore. Ausalt ka, vähemalt üks meist on õnnelik. Nii et palun ärge rääkige mulle, et kõik on okei, sest ta on sellest üle saanud. See ei häiri mind. Mind häirib see, et mina pole üle saanud. See on minu probleem ja ta ei puutu isegi enam otseselt sellesse asja. Ükskõik, kes võiks olla selle idee kehastus ja mingil õnnetul põhjusel on just tema selleks. See on minu probleem ja nii ongi.

Lõpumärkmed:
Äkki peaks vahel iseend kuulama ja naeratama.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest äkki siis elu ei tundugi nii halb.

Järgmise korrani
Janus Pinka 6. september 2016

Sissekanne nr. 252

Päevad - hella kuni 1134? või umbes nii..

Keegi ei näe sind vihma käes nutmas.. Eriti, kui sa üksi oled..

Hey.. Sorri.. jah, ma tean, et ma lubasin juba 9. august teile (vb isegi sulle) kirjutada. Well.. ma ei oska veel ajas tagasi rännata, nii et peate leppima sellega, et ma ei kirjutanud teile. Ilmselt ei kirjutaks praegu ka, aga absoluutselt kõik Tartu lokaalid on liiga kuumad minu jaoks. Nagu reaalselt, ma higistaks end surnuks, kui ma peaks mõnes lokaalis liialt aega veetma. Ja kuna ma olen tegelikult küllaltki arg inimene, siis ei julenud ma ka mingisse lambisesse võõrasse punti sulanduda.. Oh well.. Ärme mitte kunagi uuesti proovi..

Päevamõtted:

Nagu reaalselt. Iga kord, kui mingi sotsiaalne üritus on, lähen ma kohale, pettun ja siis ütlen endale: "never again, ma ei viitsi pettuda".. ja siis lähen järgmisele üritusele.. Ma kunagi olin sotsiaalne olend.. Ja ma ei oska seda taastada. Ma tahaks olla jälle see jobu, kes võhivõõrastega juttu puhuma asub ja tänaval inimestele silma vaatab, aga miski minu sees keelab seda. Ma ei ole nii ammu võõraste inimestega suhelnud, et ma ei oska enam. Kui mul ei ole sinust midagi vaja või kui ma ei hooli sinust (ja olgem ausad, selle tõenäosus on naeruväärselt madal. Tõenäosus on, et ma ei hooli sinust. Mu iga sissekannet vaatab ~100 inimest või mu ema ~100 korda ja ma hoolin 10'st kuni 30'st inimesest. Tõenäosus, et sust hoolin? 10-30% sõltub, milliseid allikaid uskuda. Mitte et ma teistele halba tahaks, aga ma ei looda obsessiivselt, et sul ülemäära hästi ka läheb.), siis ma ei näe pointi sinuga suhtlemisel. Ja jah, ma tean, et see suht välistab uute sõprade tekke, aga teie võite ju edasi üritada.

Ma olen üht mõtet juba paar nädalat seedinud ja paar tuhat korda ümber sõnastanud. Kui ma oleks eelmine nädal seda ühel neljast järjestikusest päevast kirjutanud teile, oleks see hoopis erinev. See oli alguses andestust paluv, siis süüdistav, siis lihtsalt nukker ja siis neutraalne. Või umbes enamvähem need alternatiivid. Aga mis seal ikka siin see siis on:

Jah, selle suve alguses oli mul "pisike" mental breakdown. Lihtsalt järsku kuhjusid kümned väikesed asjad üksteise otsa ja lumepall hakkas veerema. Mu ajul on rumal komme talletada negatiivset. Ja siis iga halb asi jääb sinna ääretult kauaks ajaks. Ja siis oli asi, mida mulle kogu aeg meelde tuletatakse. Ma tegin kogemata vähemalt ühele neiule haiget. Ma arvan, et seda on mulle kümned inimesed kümnetel kordadel öelnud. Ja ometi, ma tahtsin vaid seda, et keegi haiget ei saaks. Ja kõige lollem on see, et see oleks võinud ükskõik kes ja kui mul oleks olnud natuke enam aega, poleks keegi seda tähelegi pannud. Ma armusin ideesse mitte inimesse. See oleks võinud olla ükskõik, kes kui keegi teine oleks mulle enne või tihedamini naeratanud. Ma armun iga 7 sekundi tagant. Ma armun poemüüjasse, kes naeratab, tänaval vastutulevasse võõrasse, kes tere ütleb, internetist leitud animategelasse, kes naeratab, tänaval suvalisse inimesse, sest ta on punapea jne. Ja siis on vaid üks võimalik tegutsemisviis. Jookse peitu, sest kunagi ammu veensin ma end ära, et ma ei ole armastust väärt. Ja isegi inimesed, kellel ei ole mingit põhjust minusse armuda, lõikan ma koheselt välja. Ma pigem olen igavesti üksi, kui saan haiget. Ja siis kevadel.. Noh, kool, rahvatants, sõbrad, sõltuvus, temasse armumine ja kõik muud asjad tekitasid korraga olukorraga, kus lumepall oli suurem kui mina. Võibolla suurem kui kunagi varem. Ja siis ma lihtsalt surin selle all. See oli mulle endale kohutav ja ma isegi ei kujuta ette, kui halb see teile oli, eriti kui te isegi midagi valesti ei teinud. Aga ära aja seda vabandusega sassi, selle idee mõte ei ole vabandada, sest see ei ole minulik. Reaalselt viimane vabandus minu elus sai kirjutatud kellegi teise poolt, sest see keegi teine tahtis, et ma vabandaks. Ja nüüd, kui ma tunnen end jälle peaaegu inimesena, leian, et kui mul oleks võimalus midagi muuta, siis ma ei teeks seda. Ma arvan, et selletõttu on minu elus juures üks võrratu inimene, paar kogemust ja see on seda väärt, et ma natuke katki olin..

Korduvalt on mulle ka ette heidetud, et ma teen seda kõike draama pärast. Aga ei, ausalt ma olin katki. Ma võibolla, aga võibolla mitte ei suutnud millelegi keskenduda ja tahtsin lihtsalt mitte midagi teha. Ma võibolla, aga võibolla mitte nutsin end korduvalt magama. Ma võibolla, aga võibolla mitte otsisin abi piimast, alkoholist ja üksindusest. Ma võibolla, aga võibolla mitte üritasin end tappa. Ma võibolla, aga võibolla mitte üritasin seda mitmel korral. Ma võibolla, aga võibolla mitte lõikasin endale veeni ja valetasin, et kass küünistas. Ma võibolla, aga võibolla mitte olen ikka veel natuke katki. Ma võibolla, aga võibolla mitte teen selle sissekandega asju hullemaks, aga mis seal ikka yolo. Ja kui ma enese teadmata, tegingi seda vaid draama pärast, siis ma sain hästi hakkama. Pole olnud päeva, millal mulle seda vähemalt kaudselt etteheidetud pole. Mingid asjasse mittepuutuvad saarlane ja pärnukas rääkisid sellest omavahel ja üleüldse tundub see breakdown olema minu 2016 suve suursündmus. Yeah, üleootuste mõnus tunne on, kui sulle asju etteheidetakse või sind lausa terrorismis süüdistatakse. Yeah, meelega tekitaks selliseid asju oma ellu.. Väga hea meelega..

Aga ei. Ma hakkan enda elus positiivseid asju otsima. Ja kui ma neid niisama jobu olles ei leia, siis hakkan neid ise tegema. Näiteks, ma olen nüüd Tartus. Ja kui usaldada internetti, siis on siin 17 ja pool korda enam inimesi. 17 ja pool korda suurem võimalus leida keegi, kelle seltskonnas ma aega veeta tahan. Kuskile Tartu kesklinna tuleb lauamängukohvik, kus ma võimalusel ilmselt suure osa oma ajast veeta kavatsen. Siis ka muudel viisidel kavatsen leida ehk mõned inimesed, kes on näiteks nõus D&D müütilises maailmas chillima. Also, mu ellu naaseb rahvatants ja ehk tuleb sealtki midagi positiivset. 

D&D'st rääkides. Hiljuti tuli fbs juttu DM olemisest ja mul on teile küsimus.. Miks te eeldate, et midagi on raske, kui te seda proovinudki pole. DM olemine ja ruubiku-kuubik tunduvad viimasel ajal olema minu elus ülilihtsad asjad, millega keegi hakkama ei saa. Ja tõesti pean tunnistama, et mõlemad nõuavad alguses natuke kannatust ja aega. Aga mina sain ju mõlemaga hakkama. Oma muu elu kõrvalt. Andsin mõlemale umbes kolm õhtut vaikset nokitsemist ja vähekest googeldamist. Sain küllaltki alguses mõlema põhimõtted selgeks. Ja siis järgneva nädala jooksul suutsin ma endki üllatada. Alustame kuubikust. Inimesed minu ümber vaatavad mind kui võlurit, kui ma keerutan käes üht maailma loogilisemat mänguasja. 6 liikumatut keset, 8 omavahel vahetatavat nurka ja 12 omavahel vahetatavat külge. 6 keset, mis annavad suuna, 12 külge, mis sobivad vaid 1 kindlal moel ja 8 nurka, mis sobivad samuti vaid 1 moel. See ei ole maagia. Ja kui mul kulus alguses suurem osa päevast, et koos interneti abiga see ära lahendada, siis nüüd on isiklik mõõdetud rekord 1:20. Usun, et pärisrekord on küllaltki kiirem, sest mu käed värisesid suht hullult, kui sellega mängisin. Ja siis DMimine. Internet on täis soovitusi, valmis rännakuid jne, võta mõni ja jooksuta seda. Tuleb probleem, siis lahenda see. Sinu mäng, sinu reeglid. Kui muud moodi ei jookse asjad soovitud kujul, siis kasuta jumala kätt ja vii asi korda. Ja peamine, ürita asju nautida.

Ah jaa. Olen nüüd ka purki kusnud. Mitte küll meelelahutuslikel põhjustel, aga just see oli minu arstliku komisjoni kõige kummalisem seik, samuti on see põhjus, miks mind seekord vastu ei võetud. Tuleb välja, et mul on võibolla mingi neeruhaigus.. Kuna nüüd ravile määrati, tuleb järgmiseks korraks midagi välja mõelda, sest see arstlik komisjon läks küll liiga napilt. Miljon aastat kulub ilmselt enne kui ma vabatahtlikult tahan kaitseväkke minna. Igal juhul, komisjon on totaalne mõttetus. Käid arsti juurest arsti juurde suurema osa päevast. Või noh, olgem ausad, 2 min arstiga, 30 min järjekorda. Ja kõige selle lõpus öeldakse, et saad 10€. Mmmm, kui mul oleks valik, siis ma oleks nõus palju kõrgemat hinda maksma, et mitte sinna minna. Aga noh, mis seal ikka.. Kui kaitsevägi on kasvõi pooleldi nii mõttetu, kui sellele eelnev arstlik komisjon, siis ma küll seda ei oota..

Tegelt, mul oleks vist mõned mõtted veel, mida teile rääkida, aga kell on 1:26 ja ma avastasin, et mul on homme kell 8:15 kool. Yeah, täpselt nii valmis ma olengi selleks õppeaastaks. Näiteks, tahaks ma teiega mängida ja ma avastasin, et kui ma hoiatan teid, et teen haiget, tee vb ei saagi haiget..

Lõpumärkmed:
See moment, kui stalgid kedagi, lisad ta "kogemata" sõbraks ja siis avastad, et ta on su eriala rebane. Yeah, that happened..

Aga teile nagu alati:
Naerata, sa võibolla kuulud sinna 10-30% hulka.

Järgmise korrani
Janus Pinka 29. august 2016

Sissekanne nr. 251

Päevad 1073-1103?
Well.. kummaliselt kaua aega on möödas..

Hey. Küllaltki kindel, et see on juuli ainus sissekanne. Ja ma isegi ei tea, mitmes päev on. Kui keegi on parem arvutaja kui mina, siis kas 29. juuli 2016 on 1103. päev, kui 23. juuli 2013 oli esimene? Aga mis siis on toimunud juuli kuu jooksul? Suurt ei midagi vist. Kuu alguses veetsin oma kassiga aega. Ja umbes nädal aega veetsin ka "võõraste" kassidega aega. Käisin paaril korral Tallinnas (ja ei tegelenudki D&D'ga) ja jätsin mõnele hilisteismelisele neiule "kustumatult huvitava, kuid mitte halva mulje". Avastasin Pokemon go (ja asjaolu, et ma tean pokemonist rohkem, kui ma arvasin) ja Dota (ja asjaolu, et ma olen halvem mängija, kui ma arvasin). Ja ilmselt oli midagi veel. Mingi aeg, küll küllaltki lühikest aega olin ma isegi õnnelik. Aga nüüd siis..

Päevamõtted:
Lauamängud. Well, asi on nüüd nii. Mul on tekkinud mingi väike kollektsioon lauamänge, aga mul ei ole neid kellegagi mängida. Ja kuigi mõnda lauamängu saab üksi mängida, siis seltsis on ikka segasem. Nii, et kui sina tahad mängida anna teada, sest kui mina teile fb teel võimaluse pakkusin, ei avaldanud just väga paljud inimesed huvi. Mul on lauamänge väga varieeruvas raskusastmes ja väga väga varieeruva ajakuluga. Võime alustada lihtsalt ja veeta 6-9 tundi HP Lovecrafti või GRRMi fantaasiamaailmas õnne ja edu taga ajades. Võime teha elu ka keerulisemaks ja veerand tunniga kindlustada, et meie kiri jõuab Printsessini või uurijatena selgitada, kes kus mida tegi. Ja siis on veel võimalus, otsida Mr. X'i Londonis, asustada Katani saart, bluffida indiaanlaste kombel. Ja kui sul on mingi imelik soov võime ka reisida ümber maailma või üritada teineteise värvikombinatsioone ära arvata. Aga ausalt ka, mängime. Ükski mure pole ületamatu. Sa ei oska? Kõik on õpitav. Sa ei tea teisi mängijaid? Saategi tuttavaks. Sa ei tea, kas see on hea? Proovi ja siis otsusta. Jne, kõigele on lahendus. Lauamängud on hämmastavalt lahedad.

Saun. Teate küll seda kummalist ideed, et inimesed ronivad teatud ajaks ebaloogiliselt kuuma ruumi ja peksavad iseend ja/või teisi vihaga. Igal juhul, "hiljuti" käisin siis sõbra sünnipäeval ja selle käigus käisin ma segasaunas. Mina ja 2 imekaunist, imetoredat neidu. Ja kui see õhtu on mõnel korral (võibolla liiga tihti) jutuks tulnud, on mu vestluskaaslaste reaktsioon kuidagi kummaline. Asi on selles, et me olime alasti saunas. Kõik oli lahe ja tore ja mida kõike veel. Aga teistel (asjasse mitte puutuvatel inimestel) on sellega mingil määral probleem. Vaatame, mis variandid on saunatamiseks segaseltskonnaga.
Variant a: sul on midagi seljas või ümber. Tuletan meelde, et see ruum on juba niigi kuum. Higi (ja selles peituvad kahjulikud ained, mis sinust väljuvad) jääb sinu ja riiete vahele. Ei tundu just eriti tore alternatiiv.
Variant b: sul ei ole midagi seljas ega ümber. Teised inimesed näevad su alasti keha ja sina näed teiste kehasid. Ma arvan, et ma olin 13-aastane, kui ma "kogemata" avastasin, et internet on pilgeni täis "täiskasvanute meelelahutust" igale maitsele. Ma olen nüüd 21. Ja kuigi ma ei näe sellel kõigel mõtet ja ei otsi internetist sellist "rõõmu", siis olen ka mina ilmselt kõik ära näinud. Kui sul just ei ole midagi äärmiselt kummalist, siis ma olen ilmselt midagi sarnast näinud või on mul võimalus seda internetist leida. Samuti ei saa sa ju ka oma figuuri peita. Kui sa oled chubby-f*ck, oled sa seda igal juhul. Nii, et mida me pelgame? Ma olen kuulnud teooriat, et mehed ei "suuda ennast kontrollida". Yeah, ka mina arvan, et see on creepy. Aseksuaalse inimesena mind see õnneks/kahjuks ei puuduta. Mind paelub sinu juures palju enamat kui vaid su paljas keha.
Variant c: meeste ja naiste eraldi saun/saunaaeg. Võiks ju eeldada, et see elimineerib variandi a, aga ei. Osad "härrasmehed" istuvad ka meeste seltsis karvakasukas seljas ja vatimüts peas. Kahjuks ma ei tea, kas see ka naistesaunas nii on, aga sisetunne ütleb, et on. Samas on ka probleem sellega, kui on vaid üks saunaruum ja kõik tahtvad inimesed mahuks korraga sauna ära. Igast vaatepunktist vaadates tundub mõistlikum ju teha segasaun. Kõige kummalisem väide segasauna kahjuks, mis ma kuulnud olen, on see, et keegi saunatajatest oli suhtes. Ma ei ole suhtes olnud, nii et võibolla see muudab midagi, aga mina küll ei ole kunagi saunas midagi teinud, mida ma loeks petmiseks. Kõige lähem olukord oli, kui ma jäin mõttes olekus suvalises suunas vaatama ja juhuslikult oli mu pilk ühe neiu rindade suunas ja see ei ole kaugeltki ju petmine?
Variant d: ära üldse saunata. Aga kus seal siis toredus on..
Aga enne kui te leili lähete (pun intended), siis jah, ka mina pole metslane. Enne kui sa saunatada kavatsed, küsi teiste saunatajate arvamust ja kui mõni neist on häbelik või niisama "korralik", siis arvesta tema soovidega ja kui sa ei suuda, siis saunata temast muul ajal. Aga kui kõik saunatajad alasti segasaunaga nõus on, siis pole ju probleemi ja sellesse tuleks suhtuda nagu igasse teisse saunas käiku. Ja segasaunas on minu homoseksuaalsuse osas palju palju vähem nalju. Ja kui sul on veel mõni alternatiiv saunatamiseks pakkuda, lase tulla..

Pokemon go. "Mõttetu ülehypetud mäng, mille tõttu idioodid kukuvad kaljult alla, jäävad auto alla või lihtsalt röövitakse paljaks." Mingid jutud liiguvad ka, et see on paha lääne-propaganda, et Venemaa üle võtta või superviirus, et inimesi kuulekaks muuta. Kui sina ka nii mõtled, mine lähimasse superhüpermarketisse ja osta pesuvalgendit ja võta mõned suured sõõmud. Miks? Well, juuli alguses istusin ma päevade kaupa oma voodis ja vaatasin kuidas värv seina peal kuivab. Istusin pimedas toas ja mõtlesin nukraid mõtteid. Siis aga tuli Pokemon go. Esimesel päeval jõudsin alles kell 4 öösel koju. Kui aus olla, siis ma lahkusin alles kell 9, aga siiski. Ja nüüd, ma olen nõus välja minema, vaid lihtsalt sellepärast, et pokemone püüda. Ja isegi, kui serverid on pidevalt maas, telefon kuumeneb üle, ma peaks oma aega paremini kasutama ja mida kõike veel, siis vähemalt ma tulen voodist välja. Vähemalt ma olen nõus mitmeid kilomeetreid ratta peal maha veerema ja ma olen ligi kümne inimesega vestlusse asunud, sest me mõlemad seisime mingi "vaatamisväärsuse" juures ja üritasime püüda rattatat või pidgeyt või mõnda muud ülitüütut taskukoletist. Ja sellele lisaks olen ma näinud kümneid kui juba mitte sadu naeratusi täiesti võõrastelt, sest me mõlemad kõnnime mööda linna ringi telefonid käes. Võibolla sinul on tõesti elu ja midagi paremat oma ajaga teha ja suutlikus nende asjadega hakkama saada. Aga mitte kõigil ei ole nii. Kui sul on probleem, siis ära mängi seda ja ela oma elu ja lase meil enda oma elada, kas siis pokemonidega või mitte. Ja ma tean, et Pokemoni "e" peal peaks mingi kriips olema, aga kuna ma ei tea kiirkäsklust selle jaoks ja aeglaselt ei viitsi sellega pullida, siis sorri.

Unenäod. Ma ei räägi teile sellest, mida ma unes näen, sest see ei anna teile ju midagi. See ei olnud ju päris. Aga tuleb välja, et teised ei mõista, kuidas mu unenäod mind nii väga mõjutavad. Aga ütleme, et midagi juhtus. a) midagi head ja b) midagi halba.
a) midagi head juhtub, näiteks me teeme koos midagi head. Ma mõtlen sellest päev läbi ja ka magama minnes ja siis näen seda unes. Ja olen ajutiselt õnnelik. Ja järgmine päev küsin endalt, et mis oleks kui.. ja see võib olla midagi väikest, nt. mis oleks kui me abielluks ja lapsendaks kaks last ja teeks ühe veel ja võtaks kaks kassi ja elaks elu lõpuni õnnelikult koos. Aga see võib olla ka midagi suurt, nt. mis oleks kui me läheks kinno või kohvile või lihtsalt räägiks pargipingil juttu. Ja siis see mõttepall suureneb ja uuel ööl on uus uni, uus rõõm ja see tsükkel võib kesta kaua. Päevi, nädalaid, kuid.
b) midagi halba juhtub, näiteks ma teen kellelgi haiget. Ma mõtlen sellest päev läbi ja ka magama minnes ja siis näen seda unes. Ja ma olen ajutiselt kurb. Ja järgmine päev küsin endalt, et mis oleks kui.. ja see võib olla midagi väikest, nt. mis oleks kui me vihkame üksteist ja üks meist teeks enesetapu või midagi muud kohutavat. Aga see võib olla ka midagi suurt, nt. mis oleks kui me ei räägiks 24 tundi ja laseks sel intsidendil ajalukku kaduda. Ja siis see mõttepall suureneb ja uuel ööl on uus uni, uus kurbus ja see tsükkel kestab kaua. Päevi, nädalaid, kuid, aastaid.

Lõpumärkmed:
Ülal, siis minu uus lemmikluuletus. Autor Jon Saxton. Ja jah, see numbrite jada on luuletus.
Aga jah, Sa oled kuidagi jälle murdnud sisse minu ajusse ja ma ei oska ja väga vist ei taha ka sind sealt välja tõsta. Aga ma vist pean seda kuidagi tegema ja ma tõesti ei tea kuidas..
Kui teil on aga ideid, millest tahaksite augustis kuulda, andke teada.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest väidetavalt teeb see õnnelikuks. Kasvõi ajutiselt.

Järgmise korrani
Janus Pinka 29. juuli 2016

Sissekanne nr. 250

Päevad 1070-1072
Ma pole ammu midagi sellist tundnud..

Hey. Mina siin. Kuidas mul läheb? Hästi.. hästi imelikult..

Päevamõtted:
Kas sa tead seda tunnet, et kõik on ülichill ja võrratu ja hea. Ja siis juhtub kõige minimaalsem negatiivne asi ever ja teine ja kolmas ja neljas ka. Ja siis need kuhjuvad niivõrd suureks, et sa ei olegi päris kindel, mis toimub. Sul tekib üleöö sisetunne, et sa oled rikkumas iga oma põhimõtet, sa mõtled isegi nendest loobumisele. Sa tahad tekitada olukorda, kus keegi, ei sina ise ega keegi sinu ümber, haiget ei saaks. Sul tuleb idee, et taanduks. Sa põhimõtteliselt jooksed kõigest eemale. Sa arvad, et sa oled enda ohutus nurgakeses, kus sa oled saanud rahulikult olla juba aastaid. Kõik hakkab ju vaikselt hea tunduma, sest keegi ei saanudki haiget. Aga tuleb välja, et see nurgake ei olnudki nii vaikne ja rahulik, kui sa arvasid. Ja siis sa saad teada, et sellega tegid sa kellelegi haiget. Sa kulutad tunde ja päevi õnnetusehunnikuna nurgas olles ja siis mõtled, et põrgusse sellega, teeme asjad korda. Ja siis sa üritad ja kõik lõppeb sellega, et sa tegid veelgi enam haiget inimestele, kelle osas su ainus motivatsioon oli, et teeme nii, et nad ei saa haiget. Ja siis tekib sul mõte, et kõik on perses, sa rikud veel mõnda põhimõtet ja nüüd oled segaduses. Mitte miski ei lähe ju kordagi nii nagu sa tahtnud oleks. Mina nüüd tean seda tunnet, ei soovita.

Käisin Tallinnas. Keegi teist ei tahtnud minuga kokku saada. Pole hullu. Saingi õega enam aega veeta. Käisime kinos (ma olin ainus inimene, kes vaatas filmi algusest lõpuni), mängisime tennist ja sõime jäätist ja tegime üldse mingeid imelikke asju, mida õed-vennad teevad. Ühel õhtul siiski leidsin momendi (loe: ~8 tundi keset ööd), et käia sõbrannal külas. Ülikerges joobes ja sooviga vaid kõigile kõige paremat teha, tekkis idee "Project Happiness". See tundus sel hetkel kõige parema ideena ever, sest sest see lõi aluse, et kõik saab korda, kõik tundub hea ja armas ja võrratu. Ja vähem kui 24 tundi hiljem, nentisime me mõlemad, et see projekt kukkus haledalt läbi ja võib olla kõige kohutavam idee inimkonna ajaloos. Ja kuna ma olin omadega niivõrd segases olukorras, ei tegelenud ma sellel Tallinna visiidil isegi D&D'ga.

Ja nüüd olen ma ~Jõgeval. Vanemad ütlesid mulle tsau ja jooksid minu masendunud oleku eest minema. Kõigi lootuste kohaselt tulevad nad ikkagi uuel nädalal tagasi. Vaid ülekaaluline ärahellitatud kiisu ei suutnud minust eemale joosta (söök ja paitavad käed on ju ikkagi minul ka olemas). Aga kui sina leiad, et sa tahaks midagi teha. See ei pea olema midagi suurt. Ehk tahad minuga lauamänge mängida või mingi maja katusel päikesetõusu vaadata. See ei pea ka olema midagi väikest. Ehk tahad lauamänge mängida või mingi maja katusel päikesetõusu vaadata. Peaasi, et see oleks minuga ja midagi, mis mulle meeldiks, näiteks mängime lauamänge või vaatame mõne maja katuselt päikesetõusu. Kõik pakkumised on oodatud ja ehk me isegi mängime lauamänge või vaatame mõne maja katusel, kuidas päike tõuseb.

Mingi aeg oli jaanipäev ja sellega seonduvad üritused. Ja kui välja jätta asjaolu, et ma ilmselt mingit seadust tahtlikult rikkusin, et ma inimestele vb kogemata haiget tegin, kõige kohutavamat improv teatrit nägin ja enesele teadmata jätsin ühe noormehe tuttavatele mulje, et ta on "alternatiivsete" maailmavaadetega, oli isegi täiega tore. Sain lauamänge mängida ja kohtusin ideaalilähedase inimesega. Hüppasin esimest ja ilmselt viimast korda üle jaanitule. Suutsin ka end niivõrd täis juua, et ülejärgmisel päeval oli ikka veel paha olla. Ja see võtabki enam vähem kõik kokku, mida ma arvan, et te ei tea, aga tahate teada. Kui ma eksin, anna teada. Kuigi me mõlemad teame, et sa ei tee seda.

Lõpumärkmed:
Ei, ma ei lõpeta sinuga igaveseks suhtlemist. Selleks, et ma kellestki korrakski loobuks, peab ikka midagi erakorraliselt kummalist juhtuma. Ja su positiivsed jooned hüvitavad selle mitte nii väikese vea.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest sinuga ei juhtu midagi halba.

Järgmise korrani
Janus Pinka, 29. juuni 2016

Sissekanne nr. 249

Päevad 1065-1069
Heheheehe, 69!

Hey! Mina siin.

Päevamõtted:
Ma tean, et oleks võinud pikemalt ette hoiatada.
Aga, ma olen täna kuni teisip Tallinnas. Kui sa leiad, et sa tahad minuga kokku saada, anna teada. Samas võime mujal ja muul ajal ka kokku saada.

Lõpumärkmed:
Väga sisukas sissekanne on. Võibolla tuleb kunagi lähiajal midagi enamat ka.
Muutsin ligikaudu 5 varasemat sissekannet ära. Ja ainult sellepärast, et sa mainised seda.
Aga teile nagu alati:
Naerata, sest nii on vahel lausa hea.

Järgmise korrani
Janus Pinka 26. juuni 2016