Sissekanne nr. 104

Päev 133
Emotional rollercoaster

Tänane päev oli siis väga lahe ja huvitav. Päev algas siis tavapärasest teisiti. Läksin siis kella kaheksaks põhikooli hoonesse, et ühele kaastantsijale tantsu õpetada. Lõpuks sain ma olla selline õpetaja nagu ma olla tahan. Ainus mure on selles, et nad ei taha mu autoriteedile alluda. Parim kompliment, mis minu õpetamisele järgnes oli: "Seekord ebaõnnestusite te kõige vähem." Igal juhul see tantsu asi ise oli algus minu emotsionaalsele lõbusõidule.

Olin õnnelik, kurb, masendus, vihane, pettunud, rõõmus, naerukrampides, uhke, häbelik, rumal, tark, lõbus, saamatu ja mida kõike veel. Ja seda kõike vaid mõne tunni jooksul ja mõni neist kestis mingil hetkel vaid minuti kui sedagi. Aga kahjuks sai seegi lõpuks läbi ja ma tulin koju.

Kaks tundi ja nelikümmend kuus sekundit. Just nii kaua mängisin ma Don Jon'iga Company of heroest. Ka see oli tõsine emotsionaalne lõbusõit. Mõtlema pani mind olukord, et sõjas surevad tuhanded ja mitte kedagi ei huvita. See juhtub mul viimasel ajal tihti, eriti mängides. Saadan oma mehed surma ja mõistan, et neil meestel võivad olla pered ja sõbrad, aga nad lihtsalt surevad. Mängus endas olime kord võiduseisus ja uhked ja rõõmsad, siis olime kaotusehirmus ja plaanisime alla anda. Kuid lõpus nagu paremates raamatutes ja filmides lõppes ka meie mäng eepilise lahinguga, mille meie võitsime ja see tähendas vaid üht. Minutite jooksul oli mäng võidetud ja ma olin uskumatult õnnelik. Kuid oma õnne ei saanud ma nautida just väga kaua.

Juba varsti võtsin ma sammud tagasi põhikooli suunas, et veeta sportlik õhtupoolik. Paar tunnikest seal oldud oli aeg koju tulla. Võtsin oma asjad ja asusin teele. Käisin ka kiirelt poest läbi ja siis koju. Kodus veetsin õhtu nagu iga teise. Istusin oma kriuksuvas toolis ja nautisin oma elu. Rääkisin sõpradega juttu ja mängisin mänge. Ja nüüd kui kell on juba kohutavalt palju ma blogin.

Päevamõtted:
See nädal on ehk tantsunädal. Täna tantsisin, homme tantsin, tantsin ka kolmapäeval ja neljapäeval, aga ka ehk reedel ja kindlasti ka laupäeval. Aga nagu oli piiblis on ka mul. Pühapäev on puhkepäev. Täna, homme, neljapäeval ja laupäeval tegelen ma rahvatantsuga ja kolmapäev ja ehk ka reede on siis ballitantsude õppimiseks.

Tänasest tantsu ürituse asjandusest olen ma ikka veel ausalt öeldes joovastuses. Ma lihtsalt armastan seda tunnet, kui tants õnnestub. Kui astun õige jalaga, kallutan õigesti ja tõste õnnestub. Ma armastan seda tunnet, kui ma keerutan oma partneriga nii kaua, et kõik peale tema muutub uduseks ja ma pean aju sundima fokuseerima, et mõista, mis minu ümber toimub. Ma armastan seda tunnet, kui sa oled vastamisi mõne tantsijaga ja ta naeratab, teeb lolli nägu või lihtsalt on rõõmsam kui neutraalne mölakas. Võiks öelda, et ma armastan tantsimist ja ma ei taha sellest mingi hinna eest loobuda. Kuid on ka võimalus, et ma armastan inimesi ja seda, kui keegi naeratab.

Täna mõistsin ma jälle, kui üksi ma olen ja see ei ole halb. Kui ma olen eemal inimestest, kes mulle ei meeldi, olen ma õnnelik, kui ma olen üksi, julgen ma mõelda mõtteid, mis mind rõõmustavad ja muidugi on see, et kui ma kohtan kedagi, keda ei ole ammu näinud, siis täitub mu süda ülevoolava rõõmuga. Mõni inimene võib olla kadunud viis sekundit ja ma juba igatsen teda. Näiteks oli tore täna eemalduda ebameeldivatest inimestest rohkem kui korra, oli meeldiv üksi linna ja tagasi kõndida ja oma mõtteid mõlgutada ja issand kui tore oli inimesi jälle näha. Muidugi mu tavapäraseid sõpru, kuid eriti Punamütsikest.

Ma mõtlen asja, inimese, tegevuse paremaks kui see tegelikult on. Ja see on tõsiselt kohutav, sest kui ma lõpuks näen, missugune see inimene, asi või tegevus on, ma pettun. Isegi kui see asi on imeline, aga ma olen selle paremaks mõelnud, siis valdab mind vaid pettumus. Kuid see on vaid minu väike ja loll põhimõte.

Kui sa mind näed, ükskõik kus, olenemata millal ja sul on võimalus ja soov, siis astu ligi. Ütle mulle tere, tee kalli (olenemata sinu vanusest, soost või seksuaalsest orientatsioonist. Mul on kopp ees, et inimesed ei julge midagi teha, sest nad on liiga noored, nad on samast soost ja see võib tunduda "homo".) ja räägi minuga või lihtsalt oleme ja vaikime. Ma luban, et ma katsun mitte hammustada ja ehk ongi nii, et kui ma olen pahane, pahur või õnnetu, siis sinu hell sõna, väike kalli või kes teab mis veel, muudab minu päeva paremaks. Ära karda olla julge.

Ja mis peamine ära karda ebaõnnestuda, ära karda vastust ei, just see aitab sul edasi liikuda ja areneda. Ma tean, et ma olen kõigest 18-aastane ja loll poisike, aga mingi kogemuste pagas on ka minul ja viimasel ajal olen ma seletamatult õnnelik pidevalt ja ma isegi ei viitsi seletust otsida, kartes midagi ära rikkuda.

Lõpumärkmed:
Tänane päev oli käis küll üles ja alla, aga lõppkokkuvõttes oli see hea. Lõpp hea, kõik hea, onju nii. :)
Ma ei ole ideaalne, aga samuti ei ole seda sina. Lihtsalt mainin.
Vahel võib väike like fb's teha päeva kordi rõõmsamaks.
Kutsun teid kõiki üles mulle kalli tegema. Lihtsalt, et näha, kes teeks. Kasvõi kõnni minu juurde ja ütle: "Teeme kalli". Ja mis peamine naerata. Kellelegi ei meeldi mossitav inimene.
Ja tehke seda teistelegi.
Ja nagu alati:
Nautige elu, sest elu on lill. Naerata ja sullegi naeratatakse.

Järgmise korrani
Janus Pinka 2. detsember 2013