Sissekanne nr. 108

Päevad 138 ja 139

Päev 138
Pessimistlik, aga ei karda..

Oli laupäev. Ärkasin siis hommikul üles ja seadsin sammud linna poole. Oli aeg tantsida. See on pea alati tore ja annab ebaloogiliselt palju seletamatut energiat. Kribasin siis pauside ajal kiirelt mingit mõtet, kui mult minu arust esimest korda keegi küsis, mida ma pidevalt kirjutan. Ja ma vastasin ausalt: "Mitte midagi."

Aga see sai läbi ja ma tulin koju, et koos sõpradega mängida arvutimänge ehk ei midagi erilist. Ja siis rohkem ma ei mäleta, muud kui seda, et jooksutasin arvuti kokku ja blogida ei viitsinud. Mingi hetk lugesin ka valjult päris pika teksti olematutest inimestest skypes ette, aga noh, eks olemasolevatest polegi ju väga rääkida. Kah tore plaan ju. Mulle tundub, et iga teine päev ei viitsi ma varsti enam blogida.

Päev 139
Elu minuna on raske

Ärkasin poole päeva pealt üles, istusin arvutisse. Mängisin ja suhtlesin inimestega ja midagi muud ma ei teinudki. Jup, nii lihtne ja masendavalt igav mu pühapäev oligi. Elu lihtsalt on selline.

Päevamõtted:
Kiitus on minu puhul imelik asi. Alustada võiks ehk sellest, et mul on väga raske inimesi kiita, neid komplimenteerida või nende vigadega leppida. Kuid sellest hullem on see, et ma ei suuda ka neid vastu võtta. Ma kas hakkan kohe selle vastu tegutsema või ei usu seda. Ja ometi ma elan selle nimel. Ma tahaks, et mul oleks selline inimene, kes mind kogu aeg kiidaks ja ülistaks. Minu jaoks ei ole ehk sellist asja nagu liiga palju komplimente.

Kui ma mõtlen, siis minu suhtlusringkonnas olevad inimesed on kas ühiskondlikult keskmised või ideaalile lähedasemad. Mul pole vist ühtegi sõpra, kes oleks märgatava vaimse või füüsilise puudega. Mul ei ole ühtegi sõpra, kes oleks ülirasvunud ega ülikõhn. Kui aus olla, siis ma olen vist oma tutvusringkonnas kõige ideaalist kaugem inimene. Ma olen väga imeliku mõtlemise, iseloomu ja põhimõtetega. Ma ei ole just väga hea kehaehitusega. Kui aus olla, siis ma ei ole isegi enda arust enam väga hea inimene.

Minevikul on komme uuesti juhtuda. Kuid mulle tundub, et see juhtub alati. Kunagi kuulsin ütlust nende õnneküpsiste ja horoskoopide osas. "Kui väga otsida, leiab alati mõne sarnasuse oma eluga." Ja ma pean sellega nõustuma. Aga kuidas mu elu minevikuga sarnaneb ma arutada ei viitsi ja oma eilset mõttelendu ma kahjuks ei mäleta. Aga mõte on see, mis loeb.

Lugesin kunagi kahe hundi kohta tarku sõnu ja jagasin oma blogis piltigi. Sarnast mõtet kannab seegi pilt. Ja kuigi ma olen kindel, et kõigi 7, 126 miljardi inimese sees peaks võiduseisul olema valge hunt, siis ometi kirjutasin ma read "Must hunt on võiduseisus". Ma toidan teda kordi rohkem kui valget hunti. Mustale viskan ma ampsu vähemalt korra tunni jooksul, kui mitte rohkem, aga see eest kui valge hunt saab palakese, siis on see just kui parim asi üldse. Piisab vaid väikesest mõttest mõnest suveööst ja korraks peatub maailma ja ma naeratan, et mõista, et see kõik oli vaid minu illusioon ja pea alati jäi lõpuks ikka keegi kuidagi kannatajaks.

Unenäod on reaalsuse peegeldus. Kõik on niigi näiline, kuid mind on alati hämmastanud unenägude näilisus. Nii kaua, kui sa hommikul üles ei ärka, tundub ju kõik nii paganama reaalne. Tundub nagu kõik, mis seal toimub, olgu selleks tuumasõda, pidu, tüli või rõõmus lihtsalt olemine, on reaalselt olemas. Kõik emotsioonid on olemas ja ometi kui ärkad, oli see kõik vaid unenägu. Kuid mille tõttu me neid üldse näeme ja kas me peaks neist midagi välja lugeda üritama?

Paranoia. Ma vaevlen paranoia käes. Mul on kogu aeg pidev hirm, et keegi loeb mu sõnumeid, vaatab mind pealt ja arvustab mind. See kõik algas, kui varjasin oma telefonis olevaid pilte. Ja nüüd on see kasvanud sellise tasemeni, et ma kardan 24/7, et keegi loeb mu facebooki vestluseid ja kuulab pealt mu skype vestlusi. Ma katsun seda küll mitte välja näidata, aga see on paganama raske.

Viimastel päevadel olen olnud imelik. Ma ei alusta peaaegu mitte ühtegi vestlust. Ja kui ma alustan, siis satun alati mingi imeliku jututeema peale. Aga ma avastasin midagi. Midagi huvitavat. Nimelt, kuna ma ei alustanud ise peaaegu ühtegi vestlust, siis kõik mu vestlused olid teiste alustatud. Ja see on paganama hea tunne. Ükski vestlus ei olnud imelik ja kõik mu vestluskaaslased olid lihtsalt võrratud. Nii et siit üleskutse. Kirjuta mulle ja ehk ma vastan.

Miks on see nii, et mul ei ole kunagi vaba aega, ent kui ma seda leian, ei oska ma seda sisustada? Ma igatsen suve. Ma ei käinud jõusaalis, mis tähendas, et esmaspäeva, kolmapäeva ja reede õhtud olid mul vabad. Ma ei käinud rahvatantsus, mis tähendas, et teisipäeva ja neljapäeva õhtud olid vabad. Ma ei käinud koolis, nii et pea kõik hommikud ja hilisõhtud olid vabad ja ma ei pidanud mõtlema. Ja nüüd on vabad ainult nädalavahetused, mida ma millegagi sisustada ei oska. Ma igatsen suve ja suvi on ehk esimene asi, mida ma tõsiselt ootan.

Tulles tagasi unenägude juurde ja minnes edasi teiste mõttete juurde leian ma end jälle huvitavalt elufilosoofia rajalt. "Kui me sureme, siis 8 minuti vältel meie elu käib meie silme eest läbi ja kuna see on nagu uni, siis on aeg aeglustunud ja käib aeglasemalt. Mis siis saab, kui see ongi see uni?" Huvitav arutelu, mille vastu ma vaielda ei oska. Aga kuna mu aju otsib paradokse, siis tekkis mul mõte, et kui selle viimase une 8 minutit jõuavad kätte, siis algab ju kõik uuesti, nagu selles filmis. Läheme aina sügavamale tasemele.. Kuid mitmendal tasemel ma siis olen ja kas miski on üldse enam reaalne?

Lõpumärkmed:
Ma blogin jälle liiga hilja.
Mu aeg on liiga ära planeeritud. Mul ei ole aega enam asjadeks, mida ma tegelikult tahan.
Talv ei meeldi mulle kohe üldse. Tahaks jälle suve. Aga sinna on nii palju aega.
Andesta, mitte selle pärast, et nemad seda väärivad, vaid sellepärast, et sa väärid rahu.
Ja teile nagu alati, nautige elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 8. detsember 2013