Sissekanne nr. 107

Päevad 136 ja 137

Päev 136
"Mäherdune kunstnik läheb kaduma" - Nero

Hey kullakallis lugeja. Oli neljapäev ja ma otsustasin mitte blogida. Aga eks ma siis täna panen eilsed toimingud ka kirja. Nii et saad soovi korral ikka seda lugeda. Aga läheme nüüd asja juurde.

Päev algas nagu iga teine neljapäev. Ajalugu, bioloogia, matemaatika ja eesti keel. Ajaloos ei olnud õpetajal häält, bioloogias ei kuulanud ma õpetaja häält, matemaatikas ei mõista ma õpetaja häält ja eesti keeles ei ole mul soovi häält kasutada. Aga ei, ma korralik ja saan hakkama. Mõistan teemasid ja olen korralik laps. Aga ega see koolipäev nii väga eriline ei olnud. Sain oma raamatust ilmselt ka rohkem teadmisi.

Teatriõpetus jäi ka seekord ära ja kuna ma pidin sisustama 75 min, otsustasin saata sõbranna koju. See oli tore, eriti täna asjaolule, et igakord, kui ma liigun tema maja juurest linna poole, siis see annab mulle tohutu koguse energiat. Nagu hiljem selgus, siis vaid sisemist energiat. Aga miks mitte. Hea seegi ju.

Jõudsin kooli tagasi, rääkisin sõpradega juttu ja siis saigi minu ootamine läbi ja oli aeg tantsima minna. Läksin siis sinna ja kui üks mõte välja arvata ei juhtunud ka seal vist midagi mainimisväärset. Aga selle mõtteni, mis kusjuures oli ainus üleskirjutatud mõte sel päeval, jõuna ma natuke hiljem.

Tantsimine lõppes, ma koperdasin koju ja lasin õhtul mööda libiseda. Tuli öö, ma ei bloginud ja ma arvan, et sellega olekski paslik päeva vahetada.

Päev 137
"Eksimine on inimlik" - Marcus Tullius Cicero

Reede. Oh reede, reede, reede. Täna oli reede. Ja mulle ei meeldi väga reeded. Need ei ole minu maitset mööda. See tähendab enamjaolt, et ma ei näe enamust inimestest, keda ma igapäev näen. Ja kõik on kuidagi minu jaoks ebaloogiliselt õnnelikud. Mulle ei meeldi õnnelikud inimesed, kui ma õnnelik ei ole.

Ka koolitunnid ei olnud just kõige rohkem meelt mööda. Inglise keel ei meeldi mulle see aasta. Kirjanduses istusin pea 75 minutit lihtsalt, mitte midagi tegemata. Kuulates, kuidas klassikaaslased rääkisid oma vanemate elust 80'ndatel. Sama jutt, lihtsalt teises sõnastuses. Paremal juhul ka teised nimed ja väikesed variatsioonid tegelastes. Matemaatika möödus üleelatavalt, aga ometi see oli kohutav.

Juba enne kui jõudsin klassi. Juba enne kui kõndisin kooli uksest sisse. Juba enne kui lahkusin sööklast. Kuskil sel ajal, kui istusin sööklas ja mõlgutasin omi mõtteid, langesin ma sügavasse masendusse. Ja see sama tunne saatis mind ka matemaatika tundi jõudes. Ja nii ma siis olin, pisut pahur või nii. Ja siis ma suutsin vist teha seda, mida ma kardan, et ma olen suutnud teha ka pea igas matemaatika tunnis. On võimalus, et ma kogemata solvasin mingit moodi enda kõrval istuvat neidu. Ma ei taha seda teha, aga kahjuks olen ma nii saamatu, et ma ei suuda end alati kontrollida ja vahel läheb asi nihu.

Aga ka täna pidid tunnid ju lõppema ja oli aeg tantsida. Kui tõenäoline on asjaolu, et tantsimises tekib olukord, kus poisse on rohkem kui tüdrukuid. Aga just täna see nii läks ja kuna ma olin pahur, siis ei vaevunud ma endale ka partnerit otsima. Ja nii ma siis olin enamuse ajast ilma partnerita. Kui keegi mõtleb natuke, siis minu ja Heiki suhted on sobiv mälestus, Ursula - Heikiga. Mingitel hetkedel mul olid partnerid ja see oli tore.

Peale tantsimist sai minna spordiga tegelema ja see tunne oli vabastav. Ma tundsin end korraks lihtsalt väga hästi. Kuigi ka seal küsiti mult idiootlikke küsimusi, siis läheb see pigem hea asja kategooriasse. Ja peale seda tulin koju ja lasin õhtul lihtsalt käest libiseda. Mängisin arvutimänge, rääkisin skypes, kirjutasin ehk veidi facebooki ja külastasin ka muid netilehti. Ja nüüd on kell nii palju, et blogin. Kui aus olla, on kell nii palju, et ma peaks juba vähemalt 2 tundi magama.

Päevamõtted:
Neljapäeval joonistasin ise ja mulle joonistati, millest ka Nero tsitaat. Aga sel päeval sai kirja pandud mõte. See mõte oli, et üks inimene eksis. Tema eksimus? Ta väitis, et jõusaalis on kõik enda arendamisega nii hõivatud, et keegi isegi ei jälgi sind. Kuid neljapäeval ütles üks isik, et keegi on mu tegevust jõusaalis talle maininud ja arvestades, kes olid tema infoallikad, siis jah.. Kui ma pean olema koos inimestega, kes mulle ei meeldi, siis anna andeks, et suur osa mu energiast läheb tema mittesallimise peale ja väga ei jää trenniks seda. Ja vahel on mul lihtsalt motivatsioonikriis ja see tema väide nullis veelgi mu suht olematut motivatsiooni..

Aga täna sai siis kirja pandud rida: sööžiletiterasidjasuremaha@gmail.com. Inimene, kellele ma selle ütlesin ei olnud seda kuidagi ära teeninud ja ma ei saaks rohkem vabandada tema ees. Aga kahjuks kipun ma kasutama väljendit: "... pigem sööks žiletiterasid ja sureks maha", iga kord kui teema muutub minu jaoks ebameeldivaks. Aga noh ma ei olegi ideaalne.

Kõigest on kopp ees. Ei saaks paremini öeldagi. Tahaks lihtsalt pikali visata ja puhata ja olla. Ehk mõne hea ja toreda sõbraga veeta päeva, ilma et nad kordagi paneks mind ebameeldivasse olukorda. Aga kahjuks on mu aeg viimase vindini ära planeeritud ja kohustusi on ülevoolavalt palju. Aga eks kuidagi peab hakkama saama.

Mulle tundub, et kõik on jälle pea peale pöördumas. Kõik, mis oli kaob ja uus tuleb asemele. Aga ometi ei karda ma seda muutust. Ma lausa ootan seda, sest olen juba väga pikalt olnud veendumusel, et enam halvemaks on väga raske minna. Aga kes teab, kõik on võimalik.

Ma olen piiratud inimestest, kes panevad mind küsima, kas tõesti? kas tõesti on see nii? Pean pidevalt kuulma küsimust, kuidas värvipime näeb, mis värvi, mis on ja kannatama väidet, aga praegu sa ju teadsid, mis värvi see on. Ma ei suuda teile ilmselt iialgi oma maailma selgeks teha ja viimasel ajal ei ole mul enam tuju kah. Ja siis on palju hullem grupp inimesi. Inimesed, kes teavad, et mulle miski või keegi ei meeldi ja siis nad kogu aeg mainivad seda või teda ja ma hakkan jõudma veendumusele, et ma hakkan selliseid inimesi oma elust välja blokkima. Kõiki, kes mulle ei meeldi..

Lõpumärkmed:
Oh, kindlasti saaks midagi ju veel öelda.
Tahaks pidu ja rõõmu ja mida kõike veel.
Aga ometi ütlen ma teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 6. detsember 2013