Sissekanne nr. 105

Päev 134
Päev on nagu iga teine - eriline

Ärkasin üles ja võtsin sammud kooli poole. Esimene tund, teise tunni ajal on mul teisipäeviti on inglise keel. Istun tagapingis ja lihtsalt ei saa, nii hullult on hommikul veel uni, aga see saadab mind ka enamuse päevast. Ajalugu, mis siis järgnes oli omamoodi huvitav. Tegin mingi tabeli 20. saj kriiside kohta ära ja siis hakkasin raamatut lugema. Lugesin mehest nimega Diogenes, aga temani jõuan ma natuke hiljem.

Söögivahetund oli omamoodi huvitav. Jõudsin sööma, sõin natuke, väitsin, et olen dieedil ja mõtlesin oma keerukaid mõtteid. Aga selleni jõuan ka ehk hiljem. Ja siis lahkusid mu kaaslased ja ma avastasin, et olen kolme neiuga ainsad õpilased seal. Kolm huvitavat neidu - Minion, Cockslapper ja Spookyboobs. Ja koos nendega kõndisin ma ka tagasi kooli. Ja siis tegin ma otsuse, milleni jõuan ka hiljem.

Matemaatika läks enamvähem eduliselt ja tunni alguses toimus meil evakuatsiooniõppus. See oli kohutavalt kasutu. Mitte midagi ei saanud selle eest, võib-olla natuke matemaatika tunnist ära. Kahjuks jäi ka täna teatriõpetus ära, aga selle asemel läksin nelja kümnendikuga Pantrisse. Lõpuks ma jõudsin sinna. YAY!! Teel Pantrisse tegin ma enda jaoks ootamatu ja huvitava asja. Kui minu tähelepanu juhiti linnas ühele inimesele, siis tegin sellise kiire sisina, nagu kass, kui midagi ebameeldivat kohtab.

Peale seda läksin tantsima ja issand kui valus kõikjalt oli. Aga tõsteid on valuga hea teha. Sa ei karda midagi. Tuimalt surud oma näpud teise inimese randmesse ja lahti ei lasegi. Aga ka see sai läbi ja läksin koju ära. Esimese asjana tõmbasin kodus tablaka hinge alla ja veetsin õhtu tavapäraselt. Skype, facebook, arvutimängud ja nüüd blogi.

Päevamõtted:
Diogenes, ma tahaks elada nagu tema. Ta elas väga tagasihoidlikult. Elas lausa väidetavalt vaadis ja viskas kruusi ära, kui mõistis, et peopesasid saab kasutada jooginõuna. Ma tahaks elada üksi, päev otsa lebotada ja olla kõigest eemal. Aga ma tahaks seda ainult mõne päeva iga teatud aja tagant.

Ka täna ei saanud ma üle ega ümber oma värvipimedusest. Oranžid porgandid ja rohelised herned kooli söökla salatis olid minu jaoks täpselt sama värvi. Suht masendav on teiste arvamusi selle teema kohta kuulda. Ja haavale raputas soola ka mulle kirjutatud väide: "Ma tean maailmast sama palju, kui värvipimedad punasest värvist."

Tänasest tantsutrennist jäävad meelde ilmselt järgmised asjad. Vedelesin agoonias põrandal ja üritasin valuga võidelda. Ma olen küll täisealine, aga mitte täiskasvanu. Ma olen alles väike poisike, kes alles õpib, et elu on karm ja ebaõiglane. Ja ka see, et meil on ikka veel kohutavalt palju arenguruumi.

Pikalt soovisin kaht asja. Jõuda Pantrisse ja saada massaaži. Mõlemad on nüüdseks täidetud ja ometi tahan ma neid uuesti. Selga saanud massaaž oli täna pea ainus koht kehal, mis ei valutanud. Ja Pantris käigul avastasin huvitavaid asju. Inimesed kipuvad end eraldama teistest, tänagi Pantris varjasid meie laua lähedal istunud neiud kätega meie eest enda nägu ja sageli, kui ta käe tagant piilus, meie pilgud kohtusid ja ta naases oma turvalise käe taha. Mõni inimene, kaasa arvatud mina, on täielikus sõltuvuses oma telefonist. Lihtsalt peab seda kogu aeg katsuma, olgugi, et midagi ei pruugi muutuda. Ja jõudsin järeldusele, et eesti keel on täis nii totakaid erandeid, et kui see ei oleks mu emakeel, siis ma ilmselt ei saakski seda selgeks. (vesi-vee-vett-vette; jõgi-jõe-jõge-jõkke ehk siis mis, mille, mida ja kuhu?)

"Inimestega on raske rahulikult koos elada." Vähemalt minul. Iga inimene on mulle meeles teatud seiga, füüsilise omaduse või väga sageli mõne lause tõttu. Sageli on inimene ise selle lause ära unustanud (milles ma millegi pärast isegi ei üllatu), kuid mina oma imeliku viisiga olen selles lauses, teos või omaduses kinni. Ja ma suuda seda unustada, mis tekitab minus küsimuse, kas ma peaks inimestele teise võimaluse andma? Kui keegi midagi arvab, siis võib arvamust avaldada. Ja selle mälu asja tõttu ongi mul raske, mõni inimene toob mulle naeratuse näole, mõni ajab kopsu üle maksa ja mõni viib mind segadusse. Ja kui mul ei oleks seda süsteemi, siis ma ei mäletaks midagi.

Teiste mõtted, mida ei oska kuhugi panna:
"Väsinud" - Oh, ei saaks rohkem nõustuda, isegi kui tahaks.
"Elu on nagu karp šokolaade (?). Mul ei ole raha, et seda osta." - Eeldasin ülekasutatud Forrest Gumpi tsitaati, aga sain hoopis naerupakkuva üllatuse osaliseks.
"Vaesus ei ole kurbusega võrreldav" - Ei ole tõesti. Ka rikkad on kurvad ja vaesed on rõõmsad.

Lõpumärkmed:
Tahaks öelda nii palju, ent ometi on juba liiga palju öeldud.
Otsus, mida enne mainisin on kõigest puhkuse võtmine.
Peaks omale ballipartneri otsima, ent ometi ei ole ma selles alas edusamme teinud.
Ma ei oleks iial uskunud, et Pardipoeg võib olla nii hea kunstnik. Lihtsad kriipsujukud, mis parodeerisid mind ja kümnendikke täna olid lihtsalt võluvalt geniaalsed.
Oh, kuidas ma igatsen seda, mis oli ja kardan seda, mis tuleb. Mõtle ise, mida ma kardan või igatsen.
Küsige mult midagi askis. Ma ei hammusta. -----> Minu ask <------
Ja nagu alati
Naudi elu, sest elu on lill ja lilled on ilusad.

Järgmise korrani
Janus Pinka 3. detsember 2013