Sissekanne nr. 109

Päev 140
"Igaüks näeb, milline sa paistad. Ainult vähesed teavad, milline sa oled" - Niccolo Machiavelli

Ma olen nüüdsest üks neist inimestest, kellele esmaspäevad ei meeldi. Aga ole mureta, tõenäosus, et ma kedagi koolis maha lasen on ülimalt väike. Sa ehk mõtled, miks mulle esmaspäevad ei meeldi? Ja see on täiesti loomulik. Päev algab eesti keele ja kirjandusega. Ainetega, mis mind nagu üldse ei kõiguta. Olen pigem filosoof ja grammar nazi ma ka olla ei taha. Peale seda on ühiskond, mis on vist koolipäeva tipphetk, aga seegi on tuntud kui selline puhketund, kui nii võib öelda.

Ja koolipäeva lõpetab kehaline kasvatus. Ja kuna see on kohe peale söögivahetundi, siis kaotan suure osa ajast, mida ma veedan meeleldi lahedate ja toredate sõprade seltsis. Ja siis on veel tunnike, mille ma suhteliselt tühja istun ja alles siis tuleb see õnnesäde. Ma saan olla sportlik. Ja siis koju, kus veedan õhtu nagu iga teise. Istun ja vaatan interneti avarustes ringi.

Päevamõtted:
Liiga head mõtted, liiga hilja. Just bloginduse osas. Sel hetkel kui sulgen blogi ja saan lõpuks lasta ajul puhata enne und, tulevad need parimad mõtted. Või noh sel hetkel on need parimad. Õnneks panin ma need eile kirja ja siit nad siis tulevad. Üksteise järel, mitte mingis järjekorras ja ehk on nad natuke imelikud, nagu minagi.

"Kas laul muutis mind või märkasin laulus mõtet?" - Need read panin kirja, kui kuulsin laulu "Sa ei tea". Just see laul, mida olen kuulanud päevi, sellele keskendumata paneb paika mu viimased mõtted. Kas ma alles nüüd märkasin laulu mõtet või on see laul mulle minu teadmata vaikselt ajupesu teinud. Kes teab?

"Üks loll jõuab rohkem küsida, kui sada tarka vastata." Kas see tähendab, et paradoksaalsed geeniused on lollid? Just selline mõte käis mu peast läbi minutit enne, kui mu pea patja maandus.

Eile voodiserval istudes jooksis minu mõtetest läbi pidev armastusejoon, kui seda nii võib nimetada. Suutsin nelja lausesse, mahutada sõna armastus kuus korda. Kuid see muutis minu jaoks maailma. Ma mõistsin midagi. Ma ei armasta üht kindlat neidu, ma armastan oma tekitatud illusiooni temast. Ma ei armasta oma sõpru, ma armastan illusiooni neist. Ma olen armunud ehk iseenda mõttemaailma.

"You had me at hello." Ma olen nii kergesti võidetav inimene. Paar sõbralikke silmi, naeratus, soe hoiak, vaikne tere ja kalli. Mitte midagi rohkemat ega vähemat ei lähe ilmselt vaja, et leida otsetee minu südamesoppide vahele. Ma lihtsalt armastan avatud inimesi ja inimesi, kes on minu arust südamest head.

"Mu käed on külmad." Väide, mida ma olen liiga palju kuulnud. Kas ma olen ainus, kes pigem võtab kinni külmast käest ja teeb selle soojaks, kui see, kes võtab kuuma ja higist leotatud käe? Kas ma olen ainus, kes ei karda võtta enda pihku kätt, mis on külm. Tõsi, kuhugi, kus nahk on hell, ma seda väga ei taha.

Ja tänased mõtteraasud. Inimesed on rikutud, sest ma tean liiga palju. Ma olen nagu see õel klatšimoor, kes kõikide kohta midagi teab. Ja kuna ma tean inimestest vaid mingeid imelikke asju, siis sageli näeb mu näol korra naeratust, sest ma tean asju, mida keegi ei tea, et ma tean. Ja see põhjustab mus väikeses naerukese. Aga ma ei karda.

"Oh jõulupuu, oh jõulupuu. Kurat need raiped nihutasid mu armsa pingi ära." - Jah, meie koolis on nüüd kuusk ja see on masendav, sest koos sellega nihutati mu tavapärane hommikune pink ära. Ja ilmselt igaüks, kes mind natukenegi teab, on ilmselt kuulnud, et mulle ei meeldi muutused, mis ei ole minu poolt kontrollitud. Mul on väga raske uue asjaga kohaneda. Aga noh elu ongi selline ju.

Niccolo Machiavelli. - Kõige paremini öeldes üks mu kolmest suurest iidolist. Ma olen kohanud ta nime fantaasiaraamatus, arvutimängus ja nüüd ka oma ajaloo hõnguga tsitaatide raamatus. Iga kord, kui ma teda näen, siis minu imetlus kasvab. Põhjus, ma pean ennast tema sarnaseks. Esiteks asi, mis ei ole niivõrd minulik, aga ikkagi. Ta on itaallane ja ma armastan vahemere maid ja kultuure. Ta elas renessansiajastul, mis on mu lemmik ajastu. Lähenedes minule. Ta välimus, ta ei olnud suurem asi musklihunnik, pigem selline kõhn. Ta armastas poliitikat ja suhtlemist. Ja laused ja mõtted, millega ta on ajalukku läinud on minu meelest ausalt öeldes geniaalsed. Näiteks jäävad minu mõttesse kaikuma sõnad: "Ma kardan, et kellelegi peab ikka ülekohut tegema. Kahjuks.."

Äkki peaks üritama jälle inimestega sõber olla? Kas astuda see samm ja istuda nendega samase paati? Kui mõelda, siis on ju ilus ja tore ja hea seda teha. Oled jälle kõigi sõber ja tantsid pilvepiiri peal, aga reaalsus. Ma kardan, et tegelikkuses hakkaks ma kogemata ja omaenese teadmata paadi põhja auku puurima ja nii see paat ju vee peal ei püsi. Eks aeg näitab, kas võtan aerud ja sõuan edasi või võtan puuri ja hakkan urgitsema auku meie paati.

Kõik need mõtted panid mind juba koolis mõtlema. Kas ma olen armunud poisiklutt või olen ma julm ja armutu elufilosoof? Kuid lõppude lõpuks, kaldudes kord ühele, kord teisele poole, pidin ma nentima, et maailm ei ole ikka veel must-valge ja seetõttu olen ma kord üks, kord teine. Vahel olen mõlemad korraga ja siis ei ole kumbki.

Miks see on nii, et minu enda sõprussuhted ei oma minu arust pea mingit arvestatavat loogikat ja ma naudin seda, ent kui näen koolis kaht inimest, kes minu arust ei sobi olemuselt, siis tekib mul küsimusi rohkem kui vastata jõuaks.. Kas see teeb minust imeliku inimese?

Kui küsisin, et kuidas on see nii, et just need, kellest ma seda ei oota, on just need inimesed, kes on parimad.. Sain kordi parema vastuse, kui oleks ise mõelda suutnud. Vastuse mõte: Sul ei ole nende suhtes ootusi, mille suhtes nad põruda saaks. Ja kui aus olla, siis nii see sageli ongi ju. Ja ehk peaks ma ka teiste osas ootusi langetama. Ehk oleks ma õnnelikum inimene.

"Kui vahele ei jää, siis ju karistust ei saa" ja "Loll on see, kes vahele jääb". Need kaks mõtet saatsid mind ühiskonnatunnis. Jah, kas tõesti ongi meie elu selline. Karistada saavad vaid lollid ja targad võidavad teiste arvelt. Kõik kuningad on ju oma maad saanud teiste käest ja miljonäridki on sageli saanud oma raha teiste taskust. Kas siis ausal teel või väikese pettusega.

Ma ei salli sind, kui sa korduvalt süüdistad teisi, ent kui ise iga vea kohta mõne vabanduse välja tood. Eksimine on inimlik, nii et rahune maha. Ma ei salli ka sind, kui sa mu nime üleliigselt kasutad, mind sellega mõnitad või kui sa mu nime muudad. Ma ei valinud seda ise ja ma armastan seda ilmselt rohkem kui sind. Nii et palun austa seda piiri.

Täna õpilaseesinduse ruumis laususin sõnad: "Ära kahtle endas". Ja ma pole nendes sõnades varem rohkem kindel olnud kui praegu. Sest ausalt, mida meil kaotada on? Elu on ju hetkel haripunktis ja kui sa tahad midagi teha, eriti veel internetis, kus sa saad vigu parandada, siis tee seda. Ära palun karda, mida teised arvavad. Naerata ja suru ennast läbi.

Täna jõusaalis jäin jälle oma arengu üle mõtlema. Minu enda jaoks on see olnud tohutu ja ma ei kahetse seda. See on olnud megatore asi ja ma ei kavatse sellest veel tükk aega loobuda. Soovitan ka seda kõikidele teistele, sest arenguruumi on alati. Eriti paksukestele. Sa ei julge jõusaali tulla, sest sa oled paks. Ega sa muud moodi sellest rasvast lahti ei saa, aga alustada võid ka ju jooksmisest, seda saad sa ju üksi ka teha. Ja teine äärmus. Kleenukesed tõprad nagu mina. Meie peaks seal veel rohkem käima. Ükski naine ei taha endale meest, kes ei suuda midagi ja see, et sa alguses midagi ei jõua tähendab vaid üht. Sul on arenguruumi. Nii et kutsun teid kõiki, olenemata teie vormist, vanusest ja soost, sporti tegema. Kasvõi kodus ja salaja, aga vähemalt tee midagi.

Ja lõpetaks teemal, mis mu mõtteid kinni hoiab. Miks paistab kõik nii armas? Iga teine tüdruk, keda ma kohtan tundub ülimalt armas ja sõbralik. Ja kuigi ma ei julge neile enamjaolt isegi tere öelda, olen ma kindel, et nad on täiega lahedad inimesed. Olge armsad edasi, sest see teeb mu südame rõõmsaks.

Lõpumärkmed:
Mul ei ole üldse viimasel ajal lühimälu.
On hea olla nõrgim inimene grupis. Kuna mu võimed on madalamad, siis ei pea ega saa ma teisi aidata. Aga just see on see, mis mind liikuma paneb. Ma tahan aidata, ma tahan olla parem.
Kui sa tead, et sa kavatsed midagi lolli, siis kas sa peaks seda tegema?
Kell on jälle liiga palju. Homme ehk blogin veelgi varem ja hoiatan, et ka see nädal ei tule suure tõenäosusega iga päev sissekanne. Lihtsalt vahel peab puhkama.
Aga teile nagu alati:
Nautige elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 9. detsember 2013