Sissekanne nr. 111

Päevad 145 ja 146

Päev 145
13. ja reede

Päev algas nagu iga reede. Inglise keel, millele järgnes kirjandus. Istusin seal ja mingi hetk jäin mõtlema. Ja minu mõte häiris mind. Lugesin kunagi ühe neiu blogist, et ta sai/saab mõtteid eesti keele tunnist. Ja ma nii ma mõtlesin, et ma sain mõtteid tema mõttest, sest mul oli tärganud mõte. Kas see on hea, kui saad mõtteid teistelt või peaks püüdlema originaalsuse poole?

Järgnes matemaatika ja siis istusin koolis. Istusin ja ootasin, et algaks tantsutrenn. Kui koolis olin mina vaikne ja veidike ehk pahur ja teised rõõmsad, siis trennis muutus kõik. Ma olin üliõnnelik, sest mulle meeldib tantsida. Ja kõik minu ümber olid pahurad ja soovisid kedagi tappa. Ja nii see trenn vaikselt möödus. Ja minu arust sel hetkel kui trenn lõppes, muutusid kõik teised elavaks ja mina muutusin pahuraks ja õnnetuks. Mis tõi mind mõtteni, kas ma saan rõõmus olla vaid siis, kui teised on kurvad?

Kuid noh, kõndisin koju, sõin natuke ja võtsin suuna linna poole. Oli koosistumine. Ja kuigi ma ütlen alati, et mis juhtub Vegases, peaks Vegasesse jääma, siis seekord teeks väikese erandi. Juba enne seda kui ma sinna jõudsin suutsin ma kurvaks muutuda. Lihtsalt sellepärast, et tundsin ära enda ees liikuva silueti. Kuid noh, läks veidike aega mööda ja juba leidsin ma end poest. Ostsin siis natuke süüa ja liikusin tagasi peopaika. Mainimisväärne oli ka asi, et kuigi ma kuulasin muusikat, mis peaks minema kategooriasse metal, siis peol kostus muusikat, mille kõrval minu metal kõlas kui hällilaul. Edasise peo kohta võiks öelda Vegas, sest ma ei viitsi kõike, mis juhtus edasi rääkida. Aga kuskil nelja ja viie vahel öösel, leidsin ma end diivanilt ja nii ma sinna uinusin.

Päev 146
Kui mitte keegi ei tea, ei tea ka tema

Ärkasin kaheksa paiku üles ja kirjeldasin seda sõnadega: "Kõige kohutavam äratus pärast 4. jaanuari". Panin kirja ka sõna iroonia, aga see mis sellele järgneks ei oleks ehk väga sobilik siia kirjutada. Aga jah, vaikselt panin end kokku ja koperdasin koju. Ja ülejäänud päeva ei teinud ma reaalselt peaaegu mitte midagi, mis ei olnud arvutiga seotud. Aga see-eest rääkisin ma jälle toredate inimestega ja ehitasin virtuaalseid asju, nii et midagi pidi ju õigesti kah minema. Ja nüüd kui kell on juba liiga hilja, kirjutan siia ka mõned read.

Päevamõtted:
"Kas kriitika puudumine tähendab ideaalsust?" - Või tähendab see kõigest seda, et mitte keegi ei viitsi/ ei taha/ ei julge/ ei oska midagi öelda. Ma ei mäleta, mis mõte sellega täpselt kaasnes, aga lause ise on juba nii mõtteküllane, et vist ei ole väga vahet.

Maitsed, lõhnad, hääled, tunded ja tuttavad nähtavad asjad, kõik see moodustab mälestustehunniku esiletõusu. - Maitsed viivad mind sageli tagasi väikese lapse maailma. Ma mäletan aega, kus suurim mure oli see, et näen oma sõpru alles homme. Lõhnad - viimasel ajal on üks kindel lõhn, mis mind jälitab. See lõhn on samal ajal nii magus, et tahaks seda lõpmatuseni ja samas ei taha ma seda hetkekski. Seda on raske seletada. Hääled - Ma ei salli inimeste häält. Peamiselt küll neidude omi, aga suurel määral ka noormeeste omi. Aga ei ole vaja sellepärast hullult vaikima hakata. Tunded - Seda ma ei hakka kirjeldama. Tuttavad nähtavad asjad - Iga kord, kui näen midagi tuttavat, siis näen kiirelt mõnd seika, mis sellega seostub.

"What's the matter?" "Everythings matter, except energy of course." - See tõi mind mõtteni, et kas millegi puudumine on selle olek. Võtame lihtsaima asjana mateeria. Kui midagi ei ole, kas siis võiks öelda, et mateeria hulk on 0. Ja kui me võtame mängu antimateeria, kas see on siis võrdne väitega, et mateeria hulk on negatiivne.

Usk - Kas on olemas vaid üks taevas ja üks põrgu või on igal usul oma või on kõigil ühine või ei olegi midagi sellist? Kas on olemas üks jumal, mitu jumalat või ei ole neid ühtki? Kas usk mängib meie elus nii suurt rolli? Põhimõttelise agnostik ateisti poolt on see väga huvitav mõte, minu meelest.

Mida te tahate, et ma ütleks. Ma ütlen, et butt-hurt ja saan hullu teksti, et saa üle. Ja teisel korral ütlen ma, et ma ei ole enam butt-hurt, sain üle ja värki ja saan vastuseks, et ei ole üle saanud ja ma ei tea selliseid asju. Nagu tõsiselt, mis seisukohale ma siis jääma pean? Ja see, et sinul mingi kogemus millegi osas on, ei tähenda, et minu tulevik selline on. Ma ei ole sina ja sina ei ole mina ja meie eludes on alati mõni erinevus.

Jõudsin järeldusele, kuidas saada nii, et mul on õigus. Näiteks enne koosistumist väitsin suhteliselt kindel, et sellest tuleb draama. Ja siis ma olin drama-queen. Järelikult saaks ju ennustada asju, mida sa ise teha kavatsed. Aga selle testimise osas on mul kahtlusi, aga kes teab, mis saab.

On asju, mis ei puutu kohe üldse minusse. Sageli olen ma lihtsalt valel ajal vales kohas. Ja just sellistel hetkedel tahaks ma olla mõlemas tiimis, aga samas ei tahaks ma olla kummaski. Ma tahaks aidata mõlemat osapoolt, ent sageli aidates üht, pean teisele liiga tegema või siis lihtsalt üks välistab teise. Ja see teeb mind kurvaks, sest ma tahan aidata, aga ei oska ega saa.

Masendus on elustiil. Suht imelik väide ent tõsi. Olin siis koosistumisel sellises olekus, kus ma reaalselt ei suutnud masetseda. Ja see masendas mind, sest midagi oli ju puudu. Aga kahjuks ei suutnud ma ka selle üle masetseda, nii et iga kord kui sellele mõtlesin järgnes naerupahvak ja ring algas otsast uuesti.

Ebavõrdne suhtumine. Seekord avaldus see koosistumise oksendavate inimeste alusel. Neid oli kolm. Nad kõik jõid liiga palju ja ei kannatanud ära. Ühest neist mul oli õudselt kahju. Ma valvasin tema und mitu tundi ja lootsin, et tal hakkab parem. Teise kohta kasutaks suhteliselt neutraalset väljendit: "Juhtub ka parimatel". Ju siis hindas ennast üle. Ja kolmas, see et tal paha oli tõi minus esile kirjeldamatu kahjurõõmu.

Püsides oksendamise teemal, siis mind tõsiselt häirivad inimesed, kes seda naljakaks peavad. Nagu tõsiselt what the flip. See on minu jaoks üks rõvedamaid asju üldse. Ja kui sa selle üle naerad, siis sa oled minu vaatevinklist väga rõve inimene. Nagu Iuuuuu. Ei, ei ja veelkord ei. See ei loomulik ja see on rõve. Iuu

Tulles pidevalt mainitud vihkamise teemale tagasi. Ma vajan vähemalt ühte inimest, keda vihata. Ja hetkel on ta olemas, nii et selle pärast ma ei muretse. Ainus mure kogu selle vihkamise osas on see, et ma kohtan teda liiga tihti, kõigil teistel on kopp ees ja see võtab natuke liiga palju energiat. Aga ma ei anna alla.

Ja viimase suure mõttena mainiks ära võltsi oleku. Rahvatantsus on hetke tantsudest nagu kõik mingid hullemad lembetantsud. Mingi hull armumine ja edvistamine. Ja see on minu arust nii võlts. Uhad Tuljakut tantsides mööda ringi ja edvistad, eputad ja mida kõike veel ja sel hetkel kui muusika peatub, kõnnid oma partnerist erinevale poole ja isegi ei vaata tema poole. Naeratus asendub tülpinud ilmega ja kõik see, mis tundus olevat asendub karmi reaalsusega.

Jäädes veel samale teemale, aga tuues näite hoopis teisest maailmast. Kiire alustusena. Nagu ikka kipuvad purjus inimesed filosofeerima, nii ka seekord. Istusime ja arutasime, et perepildid ja sõbrapildid on lihtsalt nii võltsid. Keegi ei ole päriselu selline nagu pildil. Aga ma jõudsin järeldusele, et me ei saa ju teha pilti, kus maani täis ja pooluimas isa seisab taustal, jahuse põllega ema karjub laste peale ja lapsed istuvad nurgas ja nokivad nina. Jah, see võib olla karm reaalsus, aga kellele sa sellist pilti ikka näitad?

Lõpumärkmed:
Ma ütleks, et see kui keegi ei tea, tähendab ka seda, et see isik, keda sa tahaks, et seda teaks, ei tea ka seda ju. Ja siis sa üritad midagi ääri-veeri teha, aga see ei õnnestu ja siis sa lihtsalt elad valedevõrgustikus, mille loojaks ei ole isegi sina.
Iga hea mälestusega, mis mulle viimasel ajal meenub, käib kaasas mõni halb. Aga ehk elu ongi selline.
Aga mis ma ikka imelikku jama kurdan.
Ütlen teile parem midagi, mida ehk olete juba kuulnud:
Naudi elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 14. detsember 2013