Sissekanne nr. 112

Päevad 147 ja 148

Päev 147
Terraria, mu uus sõltuvus

Kõndides esmaspäeva hommikul kooli jõudsin järeldusele, et ma saan terve pühapäeva kokku võtta sõnaga "Terraria". See on 2D mäng, mis tekitas minus lihtsalt sõltuvuse. Ma võiks seda tundide kaupa mängida. Olen vist alati arvanud, et lihtsuses peitub võlu.

Päev 148
Esmaspäev, nüüdsest vihatuim päev nädalas

Aga alustame siis sellest, et, miks see nii on.. Ärkad üles ja kuna sa pühapäeva õhtul ei viitsi asju kokku panna, siis pead juba hommikul kiirustama ja see tõstab pingeid. Kõnnid bussi peale, et avastada, et vabu kohti ei ole. Jõuad kooli ja näen, et suht pooled õpilased on zombiestunud. Ei räägi, ei naerata, lihtsalt istuvad ja vaatavad tühja pilguga ringi. Siis avastad, et kooli tuleb üks inimene ja muutud järsku mingiks hullemaks sassy butt-hurt tüübiks, nähvad ja turtsud ja oled ühesõnaga sitapea. Peale seda tulevad keeletunnid, milles on kohutav õpetaja ja kui tema ei vingu, siis vingub su pinginaaber, kui kohutav õpetaja on.

Peale keeletunde tuleb esimene hea asi, mis on ühiskonnaõpetus. Sellele aga järgneb kehaline, mis sulle ei meeldi, sest mängite kogu aeg jalkat ja sa ei ole selles osav. Peale seda pead üksi ootama ligikaudu tund aega, et lõpuks sportlikuks hakata. See tõstab tuju lakke ja siis on aeg koju minna. Koduteel juhtub imelik asi. Sa südamest loodad, et see, mida sa näed on lihtsalt kohutav viirastus. Kuid see ei ole nii. See on siluett on päris ja kogu jõmmis saadud positiivne energia on nullis. Jõuad koju ja hakkab hullem nuss, sest sa ei ole piisavalt pühade vaimus. Lisaks kõigele ei ole midagi teha ja tuju on nullis. Ja siis hakkad blogima.

Päevamõtted:
Lühike süütenöör. Olen märganud, et mina ja ka mõned teised on viimasel ajal kergesti ärrituvad ja nii-öelda plahvatavad, kui sa midagi ütled või teed. Mina panustan põhjuseks alanud pühadeperioodi.

Arusaamatud probleemid. Ma muretsen liiga palju asjade pärast, mida ei juhtu või mida ma ei saa muuta. Ja siis ma olen segaduses ja ei viitsi midagi teha.

Kuna keeletundides ei ole midagi teha peale mõtlemise, siis ma istun ja mõtlen. Viimasel ajal armun pidevalt. "Kas ta on kõikjal või ma lihtsalt ise panen ta kõikjale? Kas ma olen ikka veel, kuigi ma seda eitan, armunud? Kas ta meeldib mulle, sest kohtan teda harva? Kas teiste jutud või nende puudmine on teda minu alateadvuse arvates paremaks muutnud?" Just sellised read panin kirja ja just sellised mõtted mind keeletunnis pidevalt saadavad.

"Seitsmendas rahukevades" räägib oma hirmudest umbes 5-aastane tüdruk. Ta kardab lärmakaid lennukeid, ta kardab astuda okastraadile või muule prahile, ta kardab lihtsaid asju. Minu mõttemaailmas elab üks 18-aastane poiss, kes kardab üksindust, igavust ja kõike sellist psühholoogilist. Kas pole mitte huvitav, et kes mida kardab? Parim hirm minu juures on see, et ma ei julge tüdrukutega rääkida. Ja nüüd kõik tüdrukud, kellega ma olen vahetanud kasvõi ühe sõna, see tähendab, et ma olen iga kord võtnud julguse kokku ja suu avanud. Ja nüüd mõelge, kui palju võib olla asju, mis on jäänud selle hirmu tõttu jäänud ütlemata.

Tunni ajal söömine.. Nagu tõsiselt, miks? See on ebaviisakas, sageli on toidul mingi hull lõhn ja kõige lõpuks kas sa tõesti ei või vahetunnis kaardimängu asemel seda saiakest nosida? Ja kui sa pead tunni ajal seda sööma, siis küsi ennast korraks klassist välja..

Kaks võrratud mõtet, millel pole sisu, aga ometi käisid nad minuga kaasas. "Päeval mängime golfi ja vaatame naisi. Õhtul vaatame golfi ja mängime naisi." Juttu oli siis mingist üliluks vanadekodust. Ja selline huvitav küsimus: "How much wood would a woodchuck chuck, if a woodchuck would chuck wood?"

Selle tunni jooksul, mis ma seal kooli fuajees veetsin, märkasin ma suurel määral naissoo esindajaid, kellel olid kontsad. Ja ma ei ole ikka veel päris sellele kontsade teemale pihta saanud, aga ega ma neid ei kanna ka ju.

Panin kirja ka sõnad: "Viimane kooliaasta, viimane koolitalv, viimane võimalus enne suurt muutust..." See peaks olema ju tuhande võimaluse aeg, kus elada täiel rinnal ja nautida kõike, mis elu toob. Selle asemel olen ma väike vinguv hädapätakas, kes kurdab oma üliraske elu üle, kuid samas ei võta midagi ette, et seda muuta.

Jagasin kunagi inimesed ingliteks ja deemoniteks. Kuid kuna enamus said deemoniteks, siis otsustasin uue süsteemi kasuks. "Kartulid ja apelsinid" telesarja reklaamist sain idee. Nüüd on inimesed jagatud kaheks. Vaiksed ja tagasihoidlikud kartulid või aktiivsed ja silmapaistvad apelsinid. Vaatame, kuidas see süsteem töötab.

Panin kirja ka read: "Miks on nii, et kõik, mida armastan seondub just temaga, ent samas kõik mida vihkan seondub ka temaga? Kas kõike saab kuidagi temaga seondada? Või on lihtsalt liialt mälestusi?" See kõik toob mind mõtteni. Ehk oli sellel purjus poisil, kes laupäeval mulle agaralt vastu vaidles õigus. Aga kas ma lasen sellel minna nii nagu see temal läks?

Lausudes sõnad, et pean jälle ringiga koju minema jõudsin järeldusele, et paar tundi enne seda väidet lootsin, et saan väikese ringkäigu teha. Järelikult soov minna ringiga koju sõltub väga otseselt ringist endast ja sellest, kes selle ringi peal sinuga kaasas on. Aga kahjuks ei saanud ringi, mida tahtsin, ja sain ringi, millest oleks tahtnud loobuda.

Lõpumärkmed:
Ma ei leia sõnu, millega ennast tõeliselt väljendada.
Ma isegi koolis mõtlen väga tihti Terrariast, rääkimata siis veel vabadest hetkedest.
Kuradile jõulud ja jõulu meeleolu. Kuid see on vist kuidas küla koerale loogika..
Olen viimasel ajal märganud, et mu blogist saab vabalt inimesi ära arvata. Isegi kui ma neid ei nimeta.
Nädalaid olen väitnud, et vihkan üht tüüpi. Ja nüüd kui ta mind väldib on see imelik. Me oleme samas ruumis, kuid ei vaheta ühtki sõna ja ka silmsidet ei ole ammu olnud. Sellest hoolimata, ma pigem vist ignoreerin teda veel natuke aega.
Aga mis ma ikka kurdan, teile ja ka endale sisendan iga blogi lõpus sama mõtet:
Naudi elu, sest elu on lill ja lilled on ilusad.

Järgmise korrani
Janus Pinka 16. detsember 2013