Sissekanne nr.201

Päevad 511-524
"Ütle alkole ei 2015" ehk vähemalt 360 kainet päeva.

Ma pole ammu bloginud ja ma võiks vabandada, aga keegi kunagi rääkis, et valetada ei ole ilus, nii et nojah, läheme millegi muu juurde edasi. Väga valdav osa mu suhtlusringkonnast on puhkusel. Aga mina? Minul on õppimisperiood. Õnneks ei ole ma pühadeinimene, nii et see ei ole väga nukker olukord minu jaoks. Aga kui eksamiperiood läbi saab, saan mina ka natuke puhata ehk mitte midagi teha, sest mul ei ole midagi teha kunagi..

Päevamõtted:
Aga läheme edasi minu idiootse idee juurde nimega "Ütle alkole ei 2015" ehk vähemalt 360 kainet päeva. Otsin selleks perioodiks kaaslast/tugiisikut. Kainete päevade all mõtlen ma seda, et tahtlikult ei pruugi mitte mingeid alkohoolseid tooteid. Sellepärast jätangi 5 päeva juhtudeks, kui keegi tahab, et sa veini maitseks või sa pead mingil kummalisel üritusel jooma. Aga kumbki neist ei ole kohustuslik, nii et ehk 365 päeva on teoorias tehtav. Põhjuseid, miks seda teha on palju ja ma ei taha neisse väga sukelduda, aga ma jagan seda ideed teiega, sest ma otsin kedagi kellega seda koos teha. Paljud teist on kohutavad inimesed ja vinguvad, et ma võiks seda üksi ja salaja teha, aga ma olen aus: ma olen sõltlane. Jah, ma tõesti ei joo iga kolmapäeva ja reede õhtu lootes, et ma suudan oma depressiivsed mõtted maha matta. Mul on selleks teised moodused, näiteks valetada, et kõik on korras ja oma toas rahulikult mõelda, miks ma kõike nii valesti kogu aeg teen, aga see on juba hoopis muu teema. Aga iga kord kui ma lähen mõnele sotsiaalsele koosviibimisele, vaatan ma poes alkoholiriiuli poole ja mõtlen, mida ma ostma peaks. Mitte isegi kas, mille puhul ma isegi väga veel ei muretseks. Tõsi ma joon küll iga kord äärmiselt vähe, sest ma ei tunne vajadust end iga kord laua alla juua, sest elus on tõesti muid asju kui see surin peas. Ma tunnen, et ma olen suuteline vähemalt 360 päeva aastas kaine olema. Aga kui leidub keegi, kes tunneb, et tal on samasugune probleem ja samasugune soov, siis me võiks seda koos teha. Teate küll, koos on lihtsam, koos on parem, koos on toredam. Selle idee eesmärk ei ole karskluse edendamine, enese või maailma parandamine ega ka millegi leidmine. See on enesetõestus ja lollide otsuste tegemise vähendamine. Kui sina arvad, et sa suudad ja tahad selle rännaku koos minuga teha, siis kirjuta, helista või saada kasvõi email, kui muidu ei saa. "Ütle alkole  ei 2015" ehk vähemalt 360 kainet päeva.

Aga räägime asjadest, mille puhul te ei pea mitte midagi tegema. Aga te võiks vähemalt mõelda, et kas teie teete või tegite kunagi selliseid asju. Sõitsin siis rongiga Tartusse ja minu vastas istus üks eelduslikult 15-aastane tüdruk. Ja ma muutusin nukraks, sest kui muusika kõrvale jätta, siis ei olnud mul teha, kui inimesi vaadata. Ja ma vaatasin tema poole, tema silmi, tema suhtumist kõigesse tema ümber. Ta nägi reaalselt välja nagu 13-aastane mässuline. Ja see on nukker, sest mille vastu tema mässab? Selle üle, et ema ostis iPhone 6 asemel iPhone 5? Selle üle, et hommikul tuli telekast teine multikas kui tavapäraselt? Selle üle, et ta ei saa põhikooli matemaatikast aru? Okei, ma saan aru, et ma õhutan ise ka kõiki süsteemile vastu hakkama, aga jumal küll, see on kohutav, mida teie teete. Kui ma näen sind emaga koos rongis enam kui pool tundi ja sa ei ütle talle mitte ühtegi sõna, siis ei ole see normaalne. Kui sa vihkad matemaatika õpetajat, et ta su põhikooli matemaatikas läbi kukutas, siis on probleem sinus, sest kuidas sa elus hakkama peaks saama? Okei, ma saan aru, et sul ei ole elus vaja teadmist, et integraal x'ruudus on 2x, aga kui su laps kunagi seda ei tea ja sinult küsib, mis sa siis teed? Ma olen aus, ma ei õppinud kõike ära, mida mu õpetajad mulle seletada üritasid, aga kui ma 12. klassi kevadel sain teada, et mingite lihtsate integraalide abil on võimalik lahendada päriselu ülesandeid, olin ma reaalselt rabatud. Selleks ajaks ma enam integraale ei mõistnud ja eksamile minnes teadsin vaid seda, kuidas paberil seda asja lahendada. Nii et jah, kui sa oled 13-aastane, siis ole rõõmus, räägi vanematega, küsi targematelt õpilastelt abi ja kui sa pead, siis valeta. Kõike seda selleks, et kui sa saad vanemaks ja su hääl lõpuks midagi muudab, siis oled sina pigem see, kes kukutab diktaatori kui see, kes läheb kohtusse, sest su kohvi oli liiga kuum. Ole ühiskonnale kasulik, see on reaalselt sinu võimalus.

Ah jaa, ma ilmselt ei pea teile rääkima, mis asi on nihilist.fm. Igal juhul seal oli mingi kirjutis üks päev, mis rääkis mingist mingist kutist, keda kunagi löödi bussis viis korda küünarnukiga näkku, sest ta oli eestlane. Ja siis ta nagu muuseas saatis kõik värvilised ja venelased persse. Ja ma siis ma pidin selle asja kinni panema, sest ma ei talu sellist asja. Miks kuradi pärast ei võiks me rahus elada? Miks me peame kõiki vihkama? Miks me ei võiks koos elada kõigiga? Palun saage aru, et ma ei räägi teile, et ai-ai eestlased ärge olge nii kinnised ja armastage ka neid värvilisi inimloomi. Ma räägin kõigi 7,.. miljardi inimesega. Miks on meil nii, et kui mõni moslem riiki tuleb, siis me ootame, et ta oma kultuurist loobuks ja meie oma üle võtaks ja miks tema eeldab, et meie peaks tema kultuuri ülistama ja enda omast loobuma. PS: see ei ole otseselt moslemite vastu suunatud teema, aga kedagi pidi ju näiteks võtma. Elagu allah ja teised poisid ka. Aga tulles tagasi peateema juurde. Miks ei või nii olla, et me mõlemad loobume oma kultuuri ülistamisest ja kui mõni moslem tuleb siia elama, siis meie sööme sealiha edasi ja kui see talle ei sobi, siis koligu tagasi. Kui ta sellega nõus on, siis meid ei sega, et ta keset Tartu raekoda oma mati maha paneb ja Onu Allahi poole kiidusõnu loobib. Miks me arvame, et me oleme kellestki paremad? Kas me tõesti oleme nii võrd kitsarinnalised sitapead, et me usume, et sinised silmad ja 3 tooni heledam nahk teeb meist paremad inimesed? Kõik võiks tegeleda oma asjadega ja kui sulle ei sobi, mida teised teevad, siis jäta see enda teada ja vaata mujale. Vaata kuhugi, kus on parem ja kui sa ei leia sellist kohta, siis ole vait ja kui sa ei suuda, siis ma olen kuulnud, et kuus jalga nööri ei ole nii kallis.

Ah jaa, te kõik teate, et jõulude ja muude ebavajalike pühade ajal saab pere kokku ja võtab natuke. Nojah, minu vanaisa võttis siis ka. Ja siis ta mingi loendamatu kordi ütles, et mina pean ta nime ja verd edasi viima poisslapse kaudu ehk et tema saaks nime ja verd edasi viia. Õnneks ongi see mu peamine eesmärk ju. Aga nüüd sai seda ka vanaisale lubatud. Jah, nii et juhtugu, mis juhtub, pean ma sellise lapse saama. Olgu selleks siis seadusliku naise kaudu või siis alati saab surrogaatema teenust kasutada. Aga mõelge kunagi on kuskil järgmine väike lokkis juustega maailmaparandaja, kes küsib teie lastelt, miks nemad inimesi vihkavad või kontsadega käivad, kui nad seda ilmselgelt ei oska. Tore on mõelda, et kunagi on kuskil keegi, kes on 50% mind ja 50% kedagi teist ja viib mu nime, verd ja ideoloogiat edasi.

Ah jaa, öösel vastu tänast (loe: see osa päevast, mis jääb päikesetõusu ja loojangu vahele. Jah, ma magasin valge aja maha.) nägin ma und. Mitut erinevat und, mis ei olnud väga muul moel seotud, kui see, et ma olin seal. Enne kui ma räägin oma unenäost, räägiks ma sellest, et mõned päevad varem nägin ma, et ma olin mässulise liikumise juht ja tapsin inimesi, kes minu kaaslasi ähvardasid. Päev peale seda olin ma järgmine mässuliste liikumise juht ja loopisin granaate keset Tallinna linna jällegi inimeste sekka, kes meid tappa üritasid. Nende unenägude sees oli ka muid asju näiteks liputamine ja mässu planeerimine, aga kuna ma ei teinud kumbagi, siis jätan need kõrvale. Ka täna oli mu unenäos olukord, kus ma olin vähemuse liige, meid üritati tappa ja ma pidin põgenema. Ja siis ma arvasin, et on hea idee end voodi alla peita, sest üks mu liitlane tegi seda.  Olime siis mõlemad voodite all ja siis kuidagi tõmmati mind sealt välja ja siis hakkas mingi kummaline armulugu minu ja selle inimese vahel. See kestis edasi ka järgmise unenäo ajal, kus ma olin mingis rannas asuvas mõisas koos temaga ja kui ta minust eemale läks, röövisin seda mõisa. Ja põgenemise käigus leidsin ma rääkivad pead (ilma kehadeta, karpides), mida mu sõber uputada üritas ja siis varastasin mingeid kummalisi münte ja mind vist hukati. Ja enne kui ma edasi lähen, siis see tüdruk on jah seesama tüdruk ja ma isegi unenäos kannatasin selle all, et ma enda arust kõik kunagi ammu korduvalt ja massiivselt persse keerasin. Oeh.. Aga kuna ma surin, siis muutus kõik veelgi kummalisemaks. Jah, õnneks või kahjuks teda enam ei olnud, aga mul oli kaaslane ja ma olin supervõimetega. Ja siis me võitlesime koos mingite ebaloogiliste asjade vastu. Olgu nendeks siis olendid warcraft 3 mängust, kaheksajalad maismaal või kentaurid, kes mind teadsid. Aga enne kui ka edasi räägin, pean ära mainima, et kõndisin üks päev koju ja mõtlesin, et kui ma oleks midagi banshee laadset. Bansheed on tuntud oma metsikult jubeda karje poolest. See mõte tuli "Teen wolf" sarjast. Aga ma mõtlesin, et ma vajan seda ka mingiks muuks eesmärgiks. Ja siis ma lisasin "shockwave" efekti, ehk lööklaine. Ja unenäos võttis see veel omaette pöörde, sest ma olin ebaloogiliselt kiire, tugev, osav ja suutsin batmani mängude kombel hõljuda. Ja siis ma pidevalt lasin oma karje teele ja kõik, mis ette jäi sai kas surma, plahvatas või vähemalt lendas eemale. Hukkasin ikka üpris palju inimesi ja laevu ja muid olendeid. Aga et, ma ei oleks liiga võimas teistega võrreldes, oli mu kaaslasel võime teleporteeruda. Tagasivaadates ei olnud hea idee, tema käest teleporteerumise ajal haarata, sest kui seda tegin vahetus ka uni. Viimases unes olin ma mingis kummalises hotellis võõraste inimestega, kes ei tahtnud minuga linna peale minna ja sellega uni lõppeski. Kogu see protsess, nii segane, võrratu ja halb see ka ei olnud, kestis hommikul kella poole kaheksast kella poole neljani. Ehk selle aja, kui õues valge oli.

Muusika. Olen üks neist inimestest, kes kuulab kogu aeg midagi, et kõik enda ümber välja lülitada. Aga ma jäin mõtlema, et miks mulle mõni laul meeldib rohkem kui teine. Ja siis ma jõudsin järeldusele, et igas laulus on mingi asi. See võib olla ilus laulja, mingi hea sisu, read millega samastun, ootamatu puänt või veel midagi muud. Ja selliseid asju on veel palju ja palju, aga ma arvan, et see peab minus lihtsalt tekitama mingi tunde ja isegi kui ma seda ei tunnista ja seda meeletult varjata üritan, siis olen ma tegelikult ülimalt tundeline inimene ja viimastel aastatel tundub, et häid tundeid jääb aina vähemaks ja vähemaks, aga selline ju elu ongi. Aga kell on juba palju ja ma olen jälle unine, nii et ma vist võtan asja kokku kah.

"MIDA KÕIKE ELUS OLED PIDANUD KÜLL TALUMA
VERIVAENLASTELTKI VAHEL HARVA ABI PALUMA
MÕNIKORD SA TAHAKS LIHTSALT KARJUDA JA LÕHKUDA
LÜÜA NUTTA NAERDA ARMASTADA SURRA ELADA

JA KUI TUNDUB ELU VEEREB RAGINAGA ALLA MÄEST
KÕIK NII KINDLAD OTSAD LIBISEVAD ÄRA SINU KÄEST
VÕTA KOKKU END SEST ASI EI SAA OLLA JU NII HULL
PÄIKE SÄRADA VÕIB TAEVAS JUBA HOMME HOMMIKUL"

Lõpumärkmed:
Ma olen viimasel paaril päeval liiga palju kuulanud kahte laulu. "Ma pole superman" ja "Does your chewing gum lose it's flavour?". Aga miks ka mitte..
Kui sa peaks "Ütle alkole ei 2015" raames jooma, siis sellega algab päev, mis kestab 24h. Kui enam kui 24h tunni möödudes oled ikka veel joobes, on kaks päeva.
Aga teile nagu alati:
Nautige elu, sest uuel aastal uue hooga.

Järgmise korrani
Janus Pinka 30. detsember 2014

Sissekanne nr. 200

Päevad 498-510
Kauaoodatud puhkus ehk posttraumatic stress disorder

Kuna nii palju aega olen pidanud vaikima, siis on nii palju mõtteid peas, et ei oskagi kohe kuskilt peale hakata. Tahaks teha nagu nagu stand-up koomikud, et alustad kuskilt peale ja siis räägid sajast eri asjast ja siis tõmbad kõik korraga kokku ühes naljas. Aga ma ei oska seda ja kell on ka palju. Nii et siin on minu mõtted ebaloogilises ja korrapäratus järjekorras veidike ootamatul ajal.

Päevamõtted:
Alustame kontsadest. Ma ei saa naistest aru. Kõigepealt väänavad nad endale mingid kontsad alla ja siis õhtu lõpuks istuvad kuskil ja kurdavad, et jalad valutavad. Mina ei saa aru, miks te nii teete. See ei ole ju ühestki otsast kasulik.. Või noh, kas tõesti ei ole siis ümmarguse kivi peal mitte ühtegi moeloojat, kes teeks ilusaid madalaid kingi? Minule on ühe korra olnud nii, et kontsa olemasolu midagi tüdruku osas muutis. Ja sel korral ei olnud tal mingeid kontsasid. Oh, Rootsi, oh Rootsi.. Aga kui te sellest enda arust mingit kasu saate, siis andke minna, miks ka mitte, elame ju ühe korra. Olen ühe asja üle natuke õnnelik ka. Ma ei näinud ühtegi purjus jaanalinnu ja kaelkirjaku järglast.

Ma imestan, et ma pean seda ka siis teile ütlema, kui ma juba ülikoolis õpin. Ära mitte kunagi löö teist inimest, kui sa sellega ei hoia ära suuremat kahju. Mitte kunagi, mitte mingil juhul, isegi mitte mingite arusaamatute voodimängude ajal. Ei rusika ega lahtise käega, ei jala ega peaga. Ära löö teist inimest. Paljud teist ei pruugi seda teada, aga minagi olen olnud koolikiusamise ohver ja selle tagajärjel on minust saanud sotsiaalne ebard. Iga kord, kui käib pauk, mingi imelik heli või kellegi mingi kehaosa üritab mind puudutada tekib mul kaitsereaktsioon. Ma võpatan ja üritan eemale tõmbuda. Palun, ma tõsiselt palun teid. Ärge lööge teist inimest. Isegi kui ta seda palub. Ärge ka ehmatage tahtlikult inimesi. Alles laupäeval "mängulikult" lõi üks kutt mind korduvalt, üritades lahe olla. Kui ma seda hiljem mainisin, siis lõi mind teine kutt õla pihta. Ja nende mõlema suhtes on mul nüüd reaalselt raske mingit respekti omada. Ja see ei ole vabandus, et nad olid joonud. Kordan viimast korda, palun ärge lööge mitte kunagi mitte kedagi, kui see ei ole vajalik suurema kahju ära hoidmiseks.

"Ütle alkole ei". Kummaline reklaammõte, mis tekkis mul seistes keset Shootersit. Seisin seal korraks üksinda ja vaatasin ringi ja jõudsin järeldusele, et see ei ole minule. Nägin hiljem pilti internetis, kus keegi ütles, et ta valiks pigem lõkkeõhtu sõpradega kui sellise peo. Paratamatult mingite mööndustega teeksin minagi seda. Kained inimesed, soe ilm, lõke, tähistaevas ja natuke süüa. Aga tulles tagasi alkoholi juurde, siis ma tean, et suur osa minu sõpruskonnast ei loobu iialgi sellest harjumusest. Okei, ma olen nõus andestama, kui te joote vahel harva paar pokaali veini või puhkusereisil trimpate palmi all jahedat märjukest. Ma olen nõus andestama, kui joote aastavahetusel natuke šampust või võtate pitsi viina. Ma olen nõus andestama ka matustel pakutava alkoholi tagasihoidliku tarbimise. Ja ka pulmas luban teil pruutpaari terviseks klaasi või äärmisel juhul kaks tõsta. Aga see ei ole normaalne, kui end iganädalavahetus või vaba hetk täis juua. Ja kui sa oled alaealine, siis ka ära joo. Viimasel peol, kus ma käisin ma jõin ära 9 tunniga kaks 0,33l alla 5% alkoholisisaldusega jooki. Ja ma ei pidanud joomisest väga pause. Ma jõingi umbes pudeli 4 tunniga. Ja ma ei ütleks, et see midagi halvemaks tegi. Nii et teeme uusaastalubaduse, et me joome vaid siis kui selleks on reaalne põhjus. Siinkohal on paslik mainida, et emotsionaalse valu allasurumine või nukra tuju tõstmine ei ole reaalne põhjus. Ja iga nädalavahetuse ja/või vaba hetke võime kulutada ju sõprade seltsis, sööme porgandeid ja joome mahla. Kordan: "Ütle alkole ei."

Varsti tuleb see vanamees meie juurde ju. Jätame talle mingi meene ja tema jätab meile kingitusi. Oh, kuidas ma juba ootan, kuidas Kõikvõimas Odin Sleipniri seljas tuleb. Ja siis saame talli ukse taha Sleipnirile süüa panna ja siis Odin jätab meile kingituse. Oh, päikesepühade aeg teeb südame soojaks. Aga noh, teie ilmselt ootate seda Coca-Cola ja kristluse poolt toodetud paksu punast vanameest põtrade ja päkapikkudega, et Onu Jeesuse sünnipäeva puhul nänni saada. Aga egas ma siis teie peale pahane ei ole. Vaatame näiteks inglise sõna päikesepühade kohta. "Yule", meenutab õudselt mingit sõna, näiteks jõul, mille mitmus on ilmselt jõulud. Omg, te tähistate rip-off päikesepühasid. Aga vaatame kalendrit. Päikesepühad on talvisel pööripäeval (21. või 22. dets) ehk siis te ei valinud oma rip-off püha jaoks isegi väga eemalolevat kuupäeva. Oh teid. Aga räägime veel ka mehest, kes asju toob. Ma loetlen oma kuti asju, teie vaadake, mis teie omaga klapib. Pikk valge habe, kummaline loom, kes teda sel öösel ringi lennutab. kummaline värviline müts ja mantel, toob kinke, elab kaugel põhjas, allutatud maagiline tööjõud, kes kõik kingid valmis teeb, ilmselt on midagi veel, aga ma loodan, et te saate aru, et me peaks põhjamaalastena austama oma traditsioone ja loobuma sellest kummalisest Coca-cola ja kristluse loomingust. Elagu Odin ja päikesepühad.

Võiks arvata, et ma olen justkui Grinch. Teate küll, see võrratu tegelane, kes üritas jõule röövida. Temast on minu arust üks parimaid kirjelduslaule. Ei ole mingit lääget jama, et tal on kõige ilusam naeratus või kõige sügavamad silmad. Lihtsad sõnad, lihtne viis, sügav ja ilus mõte.

     You're a mean one, Mr. Grinch
     You really are a heel,
     You're as cuddly as a cactus, you're as charming as an eel, Mr. Grinch,
     You're a bad banana with a greasy black peel!

     You're a monster, Mr. Grinch,
     Your heart's an empty hole,
     Your brain is full of spiders, you have garlic in your soul, Mr. Grinch,
     I wouldn't touch you with a thirty-nine-and-a-half foot pole!

Aga teie õnneks või kahjuks ma seda ei ole. Ma olen see kutt, kes kõige eest peitu poeb ja internetis teistele pahasti ütleb, sest nemad tähistavad seda püha. Aga minu toas on sellega rahu ja vaikus. Ei ühtegi kuuske, ei ühtegi jõulukaunistust. Ei midagi üleliigset. Vaid tass sooja teed, mis mind kurja külma eest kaitseb. Kurja külma ja rõveda vee eest.

Veefoobia. Ma tahaks, et see oleks mingi loll nali või väljamõeldud kiiks. Aga vesi tekitab minus sügavaid raskusi. Kui tihti teil tekib duši all uppumise tunne? Ilmselt mitte iga kord. Kui paljud teist vihkavad vihma tekitatud helisid? Ilmselt keegi teist isegi armastab seda. Kes teist käis sel suvel ujumas? Ilmselt enamus. Kes teist kaotab mõtlemisvõime kui ta ületab vihmasaju ajal jõge? Ilmselt mitte väga paljud. Kellel on raske vihma käes hingata? Ma loodan, et mitte kellegi. See on reaalselt üks hullemaid asju, mida ma ette kujutada suudan. See on jube.

Ah jaa. Kui ma juba Odinit ülistasin, siis meenub üks mees kaugelt lõunast. Allah. Miks kedagi ei koti kui ma ütlen, et Jumal on kõikvõimas või Odin on kõikvõimas, aga kui ma ütlen Allahu akbar, mis tähendab seda sama, siis on probleem? Inimesed saage aru, need, kes end õhku lasevad on üksikud äärmuslased. Enamus muslemeid on täiesti tavalised inimesed, kes kasutavad sõnapaari allahu akbar ka siis kui kõik on hästi. Seda kasutatakse isegi tervitamiseks. Nii et allahu akbar ja Onu Jeesus on ka tore.

Ah jaa. Mul on teile küsimus. Kui minu vabanduseks oli eksam, tööd ja eluspüsimise soov, siis mis on teie vabandus? Ma ei ole viimasel ajal pea ühtegi blogi näinud kuskil. Ja see tekitab minus hirmu. Miks on nii, et mina üksi pean seda saiti elus hoidma. Või kui see ei ole nii, siis miks te minu eest seda varjate? Kõik on ju korras ja hea ja seda peaks jagama, kuid kõik on ju valesti ja nõme ja seda peaks kritiseerima. Selleks me ju siin olemegi.

21. sajand ja kui aus olla, siis sellele eelnenud aastakümme või paar ka. Kummalised nimed. Miks on nii, et mul kulub vahel 3 katset, et inimese nime õigesti hääldada ja kirjapilt on veelgi hullem? Mul endal on ka teistsugune ja huvitav nimi, aga minu arust on see hääldatav. Aga meie ühiskonnas on nii kummalisi nimesid, et ma reaalselt ei saa aru, mida meie vanemad 90-keskpaigas mõtlesid.

Lõpumärkmed:
Aga nüüd ma lähen.
Enne päikesepühasid katsun veel vähemalt ühe blogiga hakkama saada.
Seni kaua, edu ja jaksu kõigile.
Ja nagu alati:
Nautige elu, sest Odin, Allah, Jumal, Zeus, Aten ja kõik teised poisid on sama asi ju.

Järgmise korrani
Janus Pinka 16. detsember 2014

Sissekanne nr. 199

Päevad 492-497
Kolm asja, mis ei jäätu..

Hey, mina siin. Üllatus-üllatus. Aga kuna mul ei ole homme otseselt kooli ja mul ei ole midagi targemat teha, siis mõtlesin, et võin ju natuke blogida. Kassid on elus, mina olen elus, ma olen surmväsinud, rühmatöö on minu jaoks seljataga ja see ei olnud väga kerge ega väga tore kogemus. Reedel on kontrolltöö, esmaspäevaks kriminaalkolleegiumi kaasus, kolmapäeval kontrollkaasus ja siis saan eksamiks õppima hakata, kuigi peaks seda juba tegema. Siis tulevad päikesepühad ja siis tuleb eksam, aastavahetus ja eksamid ehk suhteliselt tuksis olukord, aga oh well, ega ma ei tahtnudki ju magada, sotsiaalset elu ja midagi muud ma ka ei tahtnud.

Päevamõtted:
Eile olin siis netis. See on loll väide, sest kui ma just otseselt ei tegele millegagi (asukoha vahetus, magamine jne jne), olen ma kogu aeg netis. Aga olin siis youtubes, kus ma ka kogu aeg olen, sest ma reaalselt ei talu vaikust, liiga palju hirme on vaikuses. Aga siis ma nägin ühte videot, kus mingilt anon saladuste lehelt mingites 'Murica ülikoolides oli võetud inimeste ülestunnistusi, et nad on kurvad ja häbenevad, et nad on süütud. Ja kogu selle video ma mõtlesin, et inimkonnaga on midagi reaalselt valesti. Miks arvab keegi, et temaga on midagi valesti, kui ta ei ole osalenud selles kummalises aktis. Olen aus, ma ei ole ka selles kummalises rituaalses aktis osalenud, aga ma ei ütleks, et ma sellepärast halvem olen. Okei jah, mul on üks kogemus vähem kui suurel osal maailmast, aga ma ausalt ei usu, et see halb on. Mul ei ole ka kogemust ebaõnnestunud enesetapuga, õnnestunud sellega on veelgi vähem, mul ei ole kogemust osaleda avariis, kus oleks laipu, mul ei ole kogemust näha rahekuule, mis on tennisepalli suurused. Aga kas ma olen sellepärast kuidagi halvem? Julgen öelda "Virgin and proud", kuigi see tõesti tundub ühiskonnaseisukohalt algupäraga sama. "Mutant and proud."

Itaalia keel. Sest ilmselgelt ei ole ladina keel minu jaoks piisav. Kui keegi on näinud mind Iuridicumis paragrahvi märk otsaees ringi rallimas, siis ma ausalt ei pidanud väga teesklema oma ladina keelega. Tänases seminaris ütles õppejõud, et mu hääldus oli liiga itaaliapärane, aga paratamatult tekkis mul küsimus selle osas, et kas meil on tõesti mingitki tõestust selle osas, et vanad roomlased ja what not ei kõlanud nii. Aga kes olen mina vaidlema. Ma ei ole ju ühtegi keelt peale oma emakeelte ära suutnud õppida ja needki saaks mul palju-palju kõrgema tasemega olla. Aga noh, oh elu ja asjad.

Räägime jäätumisest. Maailmas on ainult kolm elusolendi gruppi, kellel ei hakka kunagi külm. Jääkarud, pingviinid ja hoorad. Kui see netis on, on see tõsi. Miks ma seda räägin? Sest mul on külm. Pidevalt. Ma reaalselt pean kandma kihtide viisi riideid igal oma kehaosal, et mul ei oleks külm. Ja meil ei ole isegi veel talv. Nii et eks ma pean omale hakkama teed sisse kallama, sest ma loodan, et ma olen nagu termos. Aga ma näen (tõsi, mitte väga tihti) oma vastassoo esindajaid miniseelikutes. Ma pidin ühte tšikki kolm korda vaatama, sest esimesel kahel korral olin ma veendunud, et tal ei ole midagi jalas, siis aga nägin jope serva alt imelühikest seelikut. Mul hakkas reaalselt külm. See ei ole ju normaalne. Ma ei ütle, et nad peaks sellise tegevuse lõpetama, sest sisetingimustes on ju ilus vaadata, aga see ei saa ju nende tervisele hea olla. Aga noh, ju see on kuidagi selle seksiasjaga seotud ja ehk ei olegi mul vaja teada, kuidas ja miks ja what not.

Ma kusjuures hiljuti tegin enesetapu. See oli mingis kummalises pool-Lucid unes. Või ehk oli see päris Lucid, ma ausalt ei tea. Aga olin siis kunagiste koolivendadega mingis tulevikumaailmas. Ja me istusime nagu teate küll filmides 'Murica hobod on, istuvad tünni ümber ja räägivad juttu. Tegemist oli mingi salajase vastuliikumise moodi asjaga. Ja meil kõigil olid I <3 § särgid ja ma tahtsin, et need oleks I § <3, sest ma olin veendunud, et armsatust saab seadusega reguleerida. Ja siis need särgid tekkisid, mis oli esimene märk, et tegemist oli Lucid laadse asjaga. Peale seda tuli sinna üks auto, siuke tavaline auto, max 5 istekohta. Ja siis sealt tuli mingi 10 inimest välja. Vaatasin kõrvale ja üritasin natuke liialdada ja ütlesin kaaslasele, et neid oli vähemalt 20 ja kui ma tagasi vaatasin, oligi neid umbes nii palju. Nii et ootamatu clown car võiks olla teine Lucid asi. Siis muutusin ma pahaseks ja kui me auto juurest tagasi tünni juurde läksime jäin ma maha teistest. Siis meenus, et ma olin seda und varem näinud, aga eelmine kord oli ju meid ju rünnatud. Ja just kui ma mõttega lõpuni jõudsin, jooksid välja kaks kutti, kes käskisid kõigil varjuda ja mingid veoautod, mida ma alateadlikult riigivõimu ja ohuga seostasin, sõitsid meie poole. Ma lihtsalt jooksin kõigist eemale ja mingi poolemeetrise kivimüüri poole. Hüppasin sellest üle ja kukkusin ligikaudu 2 meetrit. Meenus, et sellised asjad on vaid mängudes võimalikud. Ja mängudel on liiga sageli mänguala piirangud. See oli üks neist. Järjekordne viide lucid asjale. Ja siis ma surin. Ja lihtsalt, et te teaks, siis peale surma tuleb ette spawn-screen, aga restart nuppu ei ole. Aga täpsemalt ma kommenteerida ei oska, sest kell sai 6:00 ja mu äratus helises. Ma ei ärganud selle peale, aga uni lõppes.

Kõik inimesed kardavad midagi. Olles väga piirideta fantaasiaga terrorist huvituv noormees võõras majas, on need veelgi esinenumad. Aga ma leidsin lahenduse oma hirmudega võitlemiseks. See juhtus ühel öösel. Istusin siis voodile ja vaatasin ukse suunas, kartes, et keegi astub sealt sisse ja pussitab mu surnuks. Siis vaatasin voodi kõrvale pimedusse ja arvasin, et sealt tuleb keegi ja pussitab mu surnuks. Siis meenusid veel boogey-man voodi all ja siis tuligi lahendus. Minu lahendus on nii loll, et see on geniaalne. Ma jõudsin järeldusele, et ma tean nii palju võimalusi, kuidas ma võiks surra, et mul ei ole mõtet ühegi pärast muretseda. Kui suren, siis suren, aga loodetavasti seda ei juhtu. Ja te ei usu, kui lihtne peale seda magada on. Nagu öeldakse "not a care in the world." Kõik muutus nii ebaoluliseks, voodi nii mugavaks ja ma lihtsalt uinusin peaaegu koheselt.

Ah jaa, lõpetuseks kirjeldaks ma oma viimaste päevade mõttemaailma. Kui ma selle kohustuse kaelast saan, on veel see ja see. Ja kui ka need kaelast saan, siis on veel see ja see. Oh issand, ma oleks pidanud ju seda ka tegema. Kui ma seda teen, võin seda ka juba teha. Ja muidugi, peamine küsimus, mida ma veel valesti võisin teha. Ja siis ma lihtsalt õppisin ja õppisin ja...

Lõpumärkmed:
Aga kuna mu silmad valutavad ja power nap ei olnud piisavad minu energiataseme taastamiseks, siis lähen proovin veel seda magamise asja, et homme oleks energiat õppida.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest tegelikult on kõik natuke imelikud.

Järgmise korrani
Janus Pinka 4. detsember 2014

Sissekanne nr. 198

Päevad 486-491
Beetaisased ehk võitjate üle kohut ei mõisteta.

Tegelt ei tahtnudki nii väga blogida, aga sa ju tead, et kui sa küsid mult, et millal ma blogin, siis ma ei suuda ilma suure pingutuseta millestki muust mõelda ja täna ju juhtus midagi. Oli riigiõiguse viimane loeng. Olid näljamängud ja kooseluseaduse teemaline intervjuu. Ja te ju teate, et iga kord, kui ma selle asjaga kokku puutun, siis pean seda kellegagi jagama.

Päevamõtted:
Enne kui jõuame tänase juurde, kirjutasin ma mõned päevad tagasi midagi üles. Ma olen hälvik. Ja ilmselt oled sina ka. Ilmselt, kui sa seda blogi loed, oled sa hälvik. Hälvik küll, aga mitte halvas mõttes. Wikipeedia sõnastab selle nii: "Hälve on kõrvalekalle mingi suuruse keskmisest, standardsest või normaalsest väärtusest." Nii et kui sa oled ükskõik mille osas erinev, oled sa hälvik. Selle on antud halb tähendus samamoodi nagu kunagi lehkas Isamaa ja heas mõttes. Nii et jah. Kui ma hakkaks kõiki oma erinevad erinevusi üldisest keskmisest ette lugema, siis jääkski ma vaid selle mõtte juurde. See mõte tulenes sellest, et ma olen liiga aus kohati. Kui see kellegi saladusi ei avalda, kellegi mainet otseselt ei kahjusta või mult mingit suurt eelist ei röövi, siis ütlen selle välja, kui mult küsida. Küsige siis, kas ma tahan inimliha süüa, kas mõrv saab olla õigustatud, kas ma olen nõus teiste õigustest loobuma või kasvõi minu seksuaalsuse kohta.

Ah jaa. Kõndides läbi Tartu olen ma avastanud mõne asja. Esiteks, mitte keegi ei naerata. Välja arvatud, kui nad on vestluses või ma neile kogemata otsa kõnnin. Ja kui ma nägingi ühte kutti naeratamas. Ja siis ta ütles vastutulevale neiule tsau ja sel hetkel kui nad olid teineteisest möödunud, naeratus kadus ja suunurgad vajusid alla. Muuhulgas mainin ära, et kõndisin kahe päevaga 25km mööda Tartut. Edasi ja tagasi ja edasi ja tagasi ja vahel kuhugi mujale ka. Jõhker. Aga jah. Aa ja siis see ka, et miks poliitikud oma pilti prügikasti peale tahavad? Ma paratamatult ei suuda toetada inimest, kelle pilt mulle prügikaste ja prügi meenutab. Aga ju see on mingi poliittrikk, sest kui aus olla, siis muuda poliitikutega ma kursis ei ole. Ju on nemad siis avalikes WC-des või pimedatel kõrvaltänavatel.

Olen kaks hommikut oma ajutises elukohas ärganud. Ja mõlemad on olnud võrratud. Esimese korral oleks sisse maganud, aga kuna olin kõhuli, siis tundsin oma seljal järsku mingit raskust. Üks mu hoolealustest ronis minu peal. Ärkasin siis üles ja jõudsin kõik õigel ajal tehtud ja noh, tema sai ka mida ta tahtis. Ja siis kui ma köögis pesitsen (toidu pärast peamiselt), ronib mu teine hoolealune mulle sülle ja see on nii armas. Kaks erilist hellikut. Muidugi tahaks ka oma enda kassi näha, aga see ei juhtu veel nii pea. Aga jah, ma ei saa oma ajutise elu üle kurta. See on peaaegu ideaalilähedane. Oma vaimusilmas olengi ma ennast suurena sellisse rajooni, sellisesse majja kujutanud. Ja noh, ma olen 100% cat-person, nii et see elukorraldus on minu jaoks ideaalilähedane. Maja küll teeb imelikke hääli vahel ja what not, aga minu arust on raske olukorral paremaks muutuda. Kui keegi ehk külla tuleks või mulle pai teeks, oleks vist isegi natuke parem. Kuid ma olen hakanud muretsema imelike asjade pärast. Näiteks, kas ma toitsin neid ja kus nad on, aga samas olen inimeste suhtes üpris hoolimatu. Aga see selleks. Lihtsalt mainin, et mu hoolealustsest üks on väga vana ja teisel on üks hammas kuidagi imelikult, aga nad on ikka nii nunnud.

Mingil põhjusel ei pannud ma täna klappe kõrva ja kui ma ei kuula laule, siis ma mõtlen. Mõtlen asjadest minu ümber. Näiteks kassid. Kassid on uskumatult huvitavad loomad. Samal ajal meist suurel määral sõltuvad, aga ka uhked ja iseseisvad. Ja siis ma mõtlesin, et kuidas kassidele läheneda. Kuidas mina seda teen ja mida ma olen näinud, et teised teevad? Ja kuna mul on kassidega kogemus, siis mõtlesin, et peaks ehk teid ka õpetama. Ja igal reeglil on erandeid ja kellegi on raudselt oma meetod, aga minu meetod on mulle taganud õnnestumise väga väga suurel protsendil.

Esiteks nagu ikka ei tohi rääkida valjult, väga kõrgelt, väga madalalt ega teha äkilisi liigutusi. Aga see ei ole veel kõik. Kui sa näed kassi, siis on ta enamjaolt sinust madalamal ja see annab sulle kohustuse langeda. Mina näiteks kükitan. Siis sirutan ma käe, pihk allpool, välja ja liigutan seda tema poole. Mitte otseselt temani, aga vähemalt poole teest. Kuskilt kuulsin, et suudlus peaks ka selline olema, et liigud ise 90% ja teine peaks ülejäänud maa liikuma. Aga noh, see selleks. Siis sa lased kassil oma kätt nuusutada. Käsi võiks olla kogu aja kuskil sentimeetri või paari kõrgusel õhus. Näpud kergelt kõverdatud, muutes madalaimaks kohaks sõrmeotsad, mis on cm kõrgusel umbes. Kui ta ära ei jookse, siis ürita ta pealage katsuda. Kui see ei õnnestu, lase uuesti nuusutada. Kui lõpuks seda teha suudad, süga paar korda teda kõrva tagant. Ja kui ka see möödub, ilma et sa küünistada saaks, võid talle üle keha pai teha üritada. Mõned isendid ei lase seda kohe, aga lubavad pead paitada, siis alguses jää pea juurde. Ja kui ta laseb kehale pai teha, siis peale mingit ebamäärast ajaperioodi võid isegi proovida teda sülle võtta, aga mõni kass ei lasegi seda teha. Ja see ongi minu üldine meetod kassidega tutvumiseks. Mingil määral aitavad ka teise kassi lõhn, maiustused või midagi muud, mis kassi paelub. Edu teile ja ärge öelge kassile mjäu. Nad on väga kõrge intelligentsiga ja saavad sageli ka inimkeelsestest asjadest aru, nii et olgem normaalsed.

Käisin siis täna kinos. "Näljamänge" vaatamas. Ma ei saanudki teada, kes on Jay ja miks me teda mõnitame. Aga ehk annab teine osa sellele vastuse. Jääme ootama. Noh nagu te teate, siis siit leiate nagu ropult spoilereid, sest ma ei hooli teist nii palju, et teid hoiatada. Te teadsite riske, kui te lingile vajutasite. Tegemist on ikkagi internetiga. Igal juhul oli seal Natalie Dormer, kes on igas rollis, kus ma teda näinud olen salakavalalt võimas ja võrratult ilus, aga see selleks. Peale filmi sain ühe neiu käest (PS: aidake mul varjunimesid toota, raskeks läheb), et saaga lõpus, võtab Katniss ikkagi Peeta enda kaaslaseks, mis on nagu kohutavalt masendav. Esiteks isegi ta nimi viitab sellele, et ta on mingi kuradi beetaisane. Teiseks Katnissi (Kas ta mitte ei ole "villain", sest ta sebib samal ajal kahte kutti?) teine poisssõber on nagu tuhat korda ilusam, tugevam, targem, parem ja mida kõike veel. Aga ega ma ei ole kunagi naiste maailmapildist aru saanud.. Väidetavalt nad ise saavad ja selletõttu vihkavad üksteist, nii et ma vist isegi ei taha. Aga samas nagu tahaks, sest kuidas ma saaks olla kellegagi, keda ma ei mõista. Oh elu.

Peale seda pidin liiga väikese ajavaruga (eesmärgiks oli piisavalt aega, aga kõrvalasjade jaoks ei olnud kaugeltki piisavalt) minema mingile fookusgrupi intervjuule. Anonüümsus garanteeritud, nii et teie ei tea midagi ja mina ka mitte, vähemalt sellest, kes seal oli. Aga jah. Mingil määral saan ma selle vilju lähinädalatel ka näha, aga sellised asjad meeldivad mulle. Kui saab kellegi väidetele vastu rääkida ja teise arvamusele vastuväiteid anda. Huvitav oli see, et mu käed hakkasid alguses metsikult värisema. Aga nad vahel teevadki seda. Üldjoontes jäi ikkagi peale arvamus, et seda seadust on vaja ja minu kahjuks, kuigi mina ei jõudnud seda esimesena välja öelda, ei olnud seal mitte ühtegi absoluutselt seadusevastast skinhead homofoobi. Aga vahel ongi ju nii.

Panin ka kirja sõnad: "Armastus ja muud keerulised asjad." Üks põhjustest oli see, et ma ei taju seda ja ometi tunnen ma kogu aeg mingit tunnet, mida võiks armastusega sassi ajada. Või ehk ongi see armastus või vähemalt selle alge, Kui keegi suudaks hea ratsionaalse ja argumenteeritud seletuse anda, mis on armsatus, siis ma oleks väga õnnelik. Aga senikaua elan ma kummalises faasis ja nimetan seda tunnet rõõmuks. Olen rõõmus, et minu ümber on head inimesed.

Lõpumärkmed:
Aga jah, tänaseks lõpetan. Pean veel natuke asju korda seadma ja homme tõotab pikk päev tulla.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest võitjate üle kohut ei mõisteta.

Järgmise korrani
Janus Pinka 27. november 2014

Sissekanne nr. 197

Päev 485
"War is not the solution, war is the problem."

"Vahel on nagu tahaksin midagi muud, mitte seda, mis minule antud. Ma ei ütle, et tahaksin päikest ja kuud, tahan kuube, mis pole veel kantud." Selle laulu refrään on kõige kohutavam asi, mida ma liiga sageli kuulma pean. Selle laul oleks minu arust 1000 korda parem, kui sellel oleks muu refrään või ei oleks seda üldse. Aga miks ma üldse sellest räägin? Sest selle laulu algus meenub mulle alati, kui mu peast käivad läbi sõnad "ma tahaksin". Ükskõik, mida ma siis tahan. Seekord oli soov blogida.

Päevamõtted:
Kas ei ole kummaline, et väga tihti ma blogingi sellepärast, et keegi küsib mult, et miks ma seda ei tee. Ja siis teinekord on asi nii, et ma tahan ise blogida. Mõlemal juhul on tavaliselt mu mõtted segased ja kohutavad, sest kui mu mõtted ei oleks nende tunnustega, siis ma ei blogiks. Ma oleks õnnelik ja istuks kuskil puu all. Tegevus, mida ma järgmised 8 kuud teha ei saa. Kõige jubedam aastaaeg on ees. Ma arvan, et minusuguste lohutuseks ongi see mingeid tähtsusetuid pühasid täis. Muidugi arvestades, et neljast kohustuslikust pühast (jõulud, aastavahetus, valentinipäev ja minu sünnipäev) meeldib mulle vaid minu sünnipäev, on see ikkagi üpris nukker.

Mõtlesin, et ma peaks teiega jagama asjaolusid minu kohta. Et te tõesti veenduks, et ma olen uskumatult imelik ja värki. Mu elu on nagu äärmiselt imelik.
Mu arvuti heli saab olla 0'st 50'ni. Aga mulle ei sobi neist kõik. Ja siin on kõik numbrid, mis mulle sobivad: 0,5,10,15,16,17,20,25,30,33,34,35,40,45,50. Kui need millegi pärast ei sobi, siis järgmisena eelistan paarisarve. Kui ka need ei sobi, siis jään ka teisiti ellu. Aga ma jubedalt eelistan neid algseid numbreid.
Siis mu voodi kummaski otsas on ebanormaalselt suur mänguloom. Pea juures on karu ja jalgade juures on jänes.
Hästi suure osa oma ajast olen ma kas ainult oma toakaaslase või ainult oma kassiga samas ruumis. Ja ma ei räägi mitte kummagagi. Vähemalt teen ma kassile pai. Ah jaa, ma magan ka mõlemaga samas ruumis.
Ma olen oma sotsiaalse elu tahtlikult 25. eluaastani alla surunud. Ma kavatsen teha uusaastalubaduse, et ma ei leia tüdruksõpra ega poisssõpra. Sest nii on ju tore.

Rääkides uusaastalubadustest. Teil on veel natuke üle kuu aja, et neid täide viia. Minu omad olid:
*Saa sixpack, mis on ilus ja piisavalt näha.
*Saa rinnalihased, mida ei pea alati varjama
*Leia tüdruksõber või poiss-sõber. Kuid kaldun pigem esimese poole ikka
*Ole parem inimene (viisakas, ei valeta, sõbralik ja abivalmis)
*Lõpeta kool edukalt
*Püsi 1. jaanuar 2014 vähemalt esimesed 14 sekundit täiesti kaine
*Loobu vanadest muredest, et uutele ruumi teha
*Kõige olulisem, ela järgmise aastani, et need samad lubadused ilmselt uuesti kuhugi kirjutada.
Esimene on asi, millest loobusin. Isegi ei hakka pingutama. Teine on ikka veel plaanis, aga ma ei tea, kas ma lähiaastatel selle juurde jõuan. Kolmandast loobun ka, kuigi teie abiga on see veel võimalik. Neljas on naljakas. Ma lausa elan teiste kulul ja julgustan valetamist. Viies on edukalt täidetud. Ja kuuendaga sain ka ilusti hakkama. Isegi mõtlen järgmine aasta ajalimiiti suurendada. Seitsmenda osas loobusin vist lisaks muredele ka mõnest asjast ja inimesest, kes ei olnud mureks. Ja viimane ehk kaheksas. Teen sellegi ära, aga ei postita ilmselt samu lubadusi.
Nii et noh põhimõtteliselt pooled tegin ära ja selle üle olen ma uhke.

Rääkides minust veel.
Mind ei huvita olukord Ukrainas, mind ei kurvasta, kui keegi ei ole enam mu sõber, aga samas muutun ma totaalselt kurvaks, kui mängus või filmis mõne tegelasega midagi juhtub.
Mul on sageli lihtsam samastuda pahalase kui kangelasega. Ja kui näiteks sarjas on mitu peategelast, üritan kõigiga korraga samastuda ja kui see pole võimalik, siis erinevad tegelased mulle ei meeldi.
Kui ma telefoni vastu võtan, ütlen: "Ja hallo, kuidas saan teid aidata." Teen seda vahel ka siis, kui ma ise helistan ja teine inimene vastu võtab.
Kui keegi küsib mult, et kas mul on mingi asi, nt säästukaart, vastan kahjuks ei ole. Säästukaardist rääkides, ostan pidevalt asju, mis on vaid säästukaardi olemasolul allahinnatud, aga mul ei ole säästukaarti.
Kui minu elus midagi juhtub, siis ma ketran seda sündmust sageli päevi hiljem ikka ja uuesti. Ja see võib olla lihtne sündmus, nt keegi ütles mulle tere.
Sageli on poemüüja sekundi pikkuse naeratuse nägemine minu päeva parim osa. Vahel harva naeratab ka keegi teine.
Koolon suur D on minu jaoks muutunud universaalsümboliks. Sellel on rohkelt tähendusi. See väljendab samal ajal või ka eri aegadel nõustumist, naeru, sõna "okei" ja vahel harva ka seda, et ma ei saa rääkida. See on justkui märguanne, et mulle see vestlus sobib.

Ma olen korduvalt väitnud, et ma olen maailmaparandaja. Ma mõtlesin, et ma selgitan seda natuke. Jah, ma ei kavatsegi Ukrainasse, Iisraeli või Lääne-Aafrikasse tormata või neile isegi raha saata. Ma ei kavatse ka presidendiks saada. Mina tahan parandada seda, mis on tegelikult katki. Katki viisil, kuidas me seda tunnetame. Iga kord, kui ma näen naeratust, tean, et korraks oli maailm parem paik. Sest ma usun, et inimesed naeratavad tegelikult ka. Ma usun, et inimesed on tegelikult head. Ma usun, et tegelikult me hoolime.

Asi, mind kurvaks teeb on see, et me üritame üksteist ära jagada. Üksteist järjekorda panna. Keegi on parem kui teine. Me üritame küsida, mis inimesele kõige rohkem meeldib. Me oleme justkui Eurovisioonil, kus loeb vaid võitja ja alati on keegi, kes sellega ei nõustu. Mina ei vaata pea kunagi tagasi, et keegi ütles seda või teist. Kui ta oma vaadet elule muutis, siis ei ole mina see, kes selle vastu vaidlema peaks. Me ei ole kuradi kivid ju. Meil on tunded, emotsioonid, tajud, me muudame ja me muutume. Aga miks me peaks jääma samaks? Miks me valime oma valitsejaskonna neljaks või viieks aastaks. Nad teevad ju lubadusi vaid alguse osas. Peale seda istuvad nad niisama ja siis teevad lubadusi, et neid uuesti valitaks. Minu arvates peaks olema asi lihtsam. Valitavad annavad meile lubaduse, et kui me neid valime, siis nad teevad mingi kindla asja. Kui see tehtud saab, on uued valimised. Kui nad oma eesmärgile ei lähene, tulevad uued valimised ja kui on vajadus uue eesmärgi järele on jälle uued valimised. Võtku siis üks periood aega, nii palju kui vaja. Kui mingi valitsus saab oma eesmärgid täidetud 2 aastaga, siis on hea ja kui kulub hoopis 7 aastat, siis ei ole ju vaja, et me neid tagasi valiks. Ja seda sama teeme me inimestega enda ümber. Me paneme nad valikute ette. Kui inimesed meie kriteeriumitesse ei sobi, siis me hoiame neid ikka ja siis loobume neist korraga ja võtame uue portsu inimesi. Aga miks vaadatakse viltu, kui ma loobun inimestest, kes mulle mitte mingit kasu ei too. Lihtsalt kuradi teresõbrad kui sedagi.

"Fighting for peace is like f***ing for virginity." Mida paljud ei mõista, on see, et see on, et see on võimalik. Jah, esimene generatsiooni jaoks seda tõesti ei ole, aga järgmisele generatsioonile on see juba võimalik, kui õigel ajal selline tegevus ära lõpetada. Kuid kui esimene ära lõpetada, siis teine on paratamatu.
Usalda inimestele väikeseid asju ja siis suuremaid. Aga kui nad korra su usaldust rikuvad, hülga nad igaveseks. Jah, sa jääd inimesest ilma, aga ta ei tee seda viga paremal juhul enam kunagi uuesti ja kui ta selle vea uuesti teeb, siis vähemalt mitte sinuga. Usalda kõiki, aga ole valmis neist loobuma on ideaalse elu lihtne saladus.

Lõpumärkmed:
Aga mul ei ole enam tuju blogida.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest ehk kirjutab keegi kunagi ka sulle.

Järgmise korrani
Janus Pinka 21. november 2014

Sissekanne nr. 196

Päevad 481-485
Vahel ütled sa kõige imelikumaid asju ja mulle meenub, sellepärast sa mulle meeldidki..

Ega ma tegelikult ei plaaninudki teile kirjutada, aga siis ilmus mu message kausta küsimus, et millal ma jälle blogin ja siis käisin vaatasin natuke lühifilme ja kui see kõik läbi sai meenus, et olen ju netis ringi vaadanud ja ka asjaolu, et mul ei ole midagi ees, millest ma blogida tahaks, nii et võin ju praegu ära teha, saan vähemalt järgmise reedeni puhata, tuues vabanduseks kooli. Aga nüüd asja juurde.

Päevamõtted:
Enne, kui ma asun kindlad filme kiitma või maha laitma, pean küsima ühe mind väga huvitava küsimuse. Miks kuradi pärast on nii suur hulk lühifilme armastusest või ka tavafilmid, multifilmid, animatsioonid, ilmselt animed, koomiksid, romaanid, novellid, oh issand luuletused eriti, siis veel laulud, muinasjutud ja nimekiri võiks pikemgi olla, aga ma arvan, et te saate aru, mida ma öelda tahan. Mis teema selle armastusega on? Kõik ajavad seda taga. Kuskilt lugesin, et armumine ja heroiin pidid samamoodi mõjuma, aga ometi on vaid üks illegaalne, aga see on ju tuhat korda parem. Ma ei tea ühtegi inimest, kes oleks õnnetu heroiini pärast, ma isegi ei tea ühtegi inimest, kes ei usuks, et heroiin olemas on. Aga armastus? Pealegi heroiin ei diskrimineeri. Sa võid olla ülekaaluline loll mõrd või ülikonnas Kreeka jumala kehaga ärimees ja heroiin mõjub samamoodi. Asi on ilmselt ainult minus, aga heroiin tundub kuidagi parem. Sõbralikum ja kui keegi teine heroiini teeb, siis ma ilmselt ei hakka teda vihkama. Ja noh, ühele on taastusravi, teise puhul on asjalood palju palju hullemad.

Meil on reaalselt enam kui kuu aega jõuludeni, aga ma olen ikkagi sellest sisse piiratud. See on kõikjal. Olen mitte väga vabatahtlikult ära kuulnud mõned jõululaulud ja ka näinud mõnd jõulureklaami. Ma ei ole kunagi aru saanud loogikast, et nädal peale jaanipäeva hakkab jõuluperiood ja vastupidi ka. Meil on tegelikult igas kuus mingi asi, mida me tähistada võiks. Kui me suudame tähistada seda, et kaugel kaugel maal sündis "neitsil" juudipoisike, siis miks kuradi pärast ei võiks me tänupühi tähistada. Me võiks ju ka 'murica kombel tänulikud olla. Millal ütlesid viimati kellelegi tänan, ilma et see oleks olnud mingi kummaline viisakusavaldus? Mul on nii palju inimesi tänada. Aga selleks peate te nädalakese ootama. Ma usun, et saate hakkama.

Aga räägime, siis filmidest. Esimene oli "Animales". Nagu keeleteadlased arvata võivad on tegemist loomadega. Mulle ei meeldinud. Ei soovita. Sorri noh. Siis tuli "Eesriide taga". Südamlik, hea mõttega, aga klišee. Liiga klišee, et saada maksimum punkte, piisavalt hea, et meelde jääda. "Kas ma pean kõik ise ära tegema?" Sisukas, naljakas, klišee. Kõrged punktid, sest hea huumor teeb klišee üleelatavaks. "Üks lühike film elust" Jääb vist isegi Animalesist allapoole minu tabelis. Aga eks siin tule kirjanduseõpetaja oma siniste kardinatega. "Blue blue sky" Kogu filmi ma ootasin enesetappu. 11-aastane probleemne neiu, kes lõpetab rääkimise, ei saa kunagi hea olla. Väga sügavamõtteline ja keskendub probleemidele, mis meie ühiskonnas reaalset tähelepanu vajavad. Vanemlikust hoolest laste mõttemaailma arendamiseni. "Legend vägevast seebist" Ainus eestikeelne, kohati naljakas, mitte otseselt minu maitsele, aga ma näen viise, kuidas seda saaks minu arust seda ühiskonna kasuks ära kasutada. "Lothar" kummaline film kummalisest noormehest. Vähemalt oskas ta eluks ettevalmistuda, sest röstsai, lambid ja WC-paber, mida enamat me ikka vajame. Ja siis filmiõhtu parim film "Lila". Kuigi see sisaldas liiga palju armastust, ma kartsin kogu filmi, et peategelane on vaimselt häiritud ja idee ei ole täiesti originaalne, siis miski selles filmis pani mind rõõmustama. Miski minu sees valis selle parimaks. Ja soovitan seda sügavalt.

Aga kuna ma ise olen selline kummaline tegelane, siis olen ka ma ise näinud mõnd lühifilmi omast vabast ajast. Üks parimaid on "Imagine A World Where Being "Gay" The Norm & Being "Straight" Would Be The Minority! ", sest ma olen ikka veel arvamusel, et nad on täiesti normaalsed inimesed. Ma ei imestaks, kui kunagi võite mind telekast näha vikerkaare inimestega marssides, olgu mu kaaslaseks kes iganes. Ma ei mõista, kuidas asjaolu, kas ja kellega inimene oma elu veeta tahab, teda paremaks või halvemaks teeb. See sarimõrvar 'muricas sai tüdruksõbra, Hitleril oli tüdruksõber (tulen selle juurde tagasi hiljem) ja nad ei ole paremad kui NPH ja tema kaaslane. Aga filmidest. Siis on veel mingi film, mille nimi ei meenu, aga sisuks on see, et kaks kõrval büroohoonetes töötavad inimesed hakkavad omavahel suhtlema sõnumite teel, mida nad markeriga paberile kirjutavad. Vajadusel võin otsida kui tahate. Ja siis on veel "2+2=5", mis meenutas mulle ahvide ja redeli ideed, aga samas ka seda, et koolis tuleb õpetajaskonnale silma vaadata ja lihtsalt valetada. Aga valetada tuleb osata, seda tuleb harjutada.

Räägime natsidest. Kui nad herr füüreriga ringi rallitasid olid nad pahad. Kui nad võtsid eesliite neo- ja selle kummalise Norrakaga suhtlema hakkasid, ei meeldinud nad meile. Kui nad võtsid ette sõna grammatika ja hakkasid kirjavigu parandama, ei meeldinud nad rahvale. Miks kuradi pärast üldse on olemas femnazi'd? Ma kahjuks või õnneks isegi ei tea ega taha teada, mis on selle meiekeelne sõna. Aga teate küll neid. Need on feministid, kes ei ole feministid. Aga nüüd räägime feminismist, nii nagu mina seda mõistan. Feminism peaks olema õpetus, mille kohaselt mehed ja naised on võrdsed kõigis eluvaldkondades, milles otsene bioloogiline ülesehtitus sekkuma ei hakka. Mehed ei pea sünnitama ja nii.

Aga olukord, kus mehi ja naisi peaks olema igas firmas võrdselt on idiootsus. Kui kõrgkoolis on inseneri erialal õppurite suhe 80:20 meeste kasuks, siis ei ole mõtet oodata, et hiljem tööle minnaks 50:50, sama asi on ka valdkondades, kus asi on vastupidi. Olukord, kus Kim võtab end paljaks ja photoshopib end tundmatuseni ja Keira võtab end paljaks ja keelab photoshoppimise ja mingid poolpaljad femnazid jooksevad ringi karjudes, et nad ikka ei küsi, et neid vägistataks, ei saa feministide viha, aga kui väga lahe ja tore teadlane kannab tema sõbranna tehtud särki, kus on fiktsionaalsed naised, on femistid kettas. Ausalt, see ei ole võrdsus. Võrdsus tuleb juhul, kui inimestel on eelis vaid sellepärast, et nad on kõrgemalt haritud, füüsilisemalt paremas vormis või midagi säärast. Ja see, et naised vähem palka saavad, sama töö eest? Ma ei tea ühtegi juhust, kus mees läheks bossi juurde, viskaks avalduse lauale, et "Sorri, mind pisteti paksuks, lähen kolmeks aastaks puhkusele." Ja sellist cräppi, mida femnazid meile näkku paiskavad on tohutult. Uskumatu lausa. Võiks isegi öelda, et 21. saj mees on rõhutum kui naine.

Ah jaa, lubasin teile Hitlerist rääkida. Ei noh, kui me võtame aluseks, et ta lasi hukata päris suure hulga inimesi ja oli taimetoitlane, võib ta tõesti paha ja jube tunduda. Aga tema elukaaslane (ma ei ole päris kindel, mis suhtevorm neil oli), Eva igal juhul. Kas te olete näinud, kuidas nemad omavahel suhtlesid? Kui ma näeks vaid neid materjale Hitlerist, siis ma arvaks, et ta on lihtsalt halva välimusega vuntsiga mees. Ta on äärmiselt sõbralik ja teeb nalja. Johhaidi, ta naeratab. Ja ei karju Überraschung, kommunista või midagi sellist. Mu saksa keel ei ole väga tugev ja guugeldada ma ka ei viitsi. Sama asi on ka selle sarimõrvariga US ja A maal. Ma olen enam kui kindel, et ta ei ole seda tšikki väga üritanud ära tappa. Ja asjaolu, et Hitler, see sarimõrvar ja isegi Honey-Boo-Boo ema said endale kaaslase, ei tee sind vähem tahetavaks. See, et sa oled sotsiaalne ebard ja ei suuda vastassooga suhelda on ilmselt palju parem põhjus. Võta end kokku, sa ei ole kaugeltki selle vääriline, et Hitleriga võrrelda. Kaugeltki mitte, sa oled justkui ettur kuninga kõrval. Samal laual, suhteliselt sama ülesehitus, aga palju vähemaks võimeline ja kordi ebaolulisem.

Kas kuskil käis mingi aeg mingi avaldus ringi, et kui sa kõiki maailma asju teada tahad, viska allkiri alla? Ma oleks nagu millestki ilma jäänud. Kogu internet on järsku mingit reaalset jama täis. Alles ükspäev nägin mingit imelikku nimekirja, milles kirjutati, miks Mcfriikad pahad on. Ausalt inimesed, kui mind mu tervis huvitaks, siis McDonaldsi kiirtoidukett oleks üks viimaseid kohti, kuhu ma läheks. Lisaks ei olnud seal mitte kuhugi viidatud. Nii et see motiveeris mind tegema minu oma nimekirja. Ma jätan kogu muu jama vahele ja siis on 5 asja, mis sisalduvad Statoili kabanossis ja miks see on kahjulik teile:
1) 'roadkill' liha - on teada, et nad kraabivad läbi sõitvate autode rehvidelt seda liha ja panevad seda sinna vorstikese sisse. Kahjulik, sest need loomad ei surnud omadel tingimustel ja olid seetõttu õnnetud.
2) lennukikütus - ainus põhjus, miks see nii kallis on. Kahjulikkus avaldub selles, et ei lase su kehal elavhõbedat töödelda.
3) elavhõbe - just for the fun of it. Keegi ei tea, kus seal on. Kahjulikkus selles, et see ladestub su väljaheidetes muutes need radioaktiivseteks ja äärmiselt plahvatusohtlikuks.
4) GMO kookospiim - just see annabki viinerile kuldse välimuse. Kahjulikkus selles, et 99,99% inimestest on kookose suhtes surmavalt allergilised.
5) Nisujahu - nad ei tunnista seda, aga nende saiad on tehtud nisujahust. Kahjulikkus avaldub selles, et see jahu on saadud kolmandate riikide käest ehete ja pisiasjade eest
Ja igaks juhuks minu lihtsameelsematele lugejatele: See nimekiri ei ole tõsi ja Statoili kabanoss on päris hea. Loodan, et selle peaaegu reklaami eest Statoil annab mulle andeks. Ja McD ka, sest mind ausalt ei huvita, millest nad oma friikaid teevad.

Räägime hästi natuke koolist ka. Mul on vaja 11 artiklist otsida ladinakeelseid väljendeid. Kõik väljendid pean üles leidma. Esimese kolme artikli peale on mul 3 väljendit. Aga vist seitsmes artikkel tõotab lõbus tulla. See on täis ladina keelt ja juba üksainus väljend avaldub kaheksal lehel kokku 53 korda. "Capitis deminutio minima"

Lõpumärkmed:
Sain tegelikult selle blogi valmis kell 3:00, aga avaldan selle siis kui saan selleks loa.
Aga teile nagu alati:
Nautige elu, sest tegelikult ei ole marmelaadis vett.

Järgmise korrani
Janus Pinka 21. movember 2014

Sissekanne nr. 195

Päevad 470-480
Nii vaikseks kõik on jäänud..

Jah.. Ma tean. Ma olen teid veidike unarusse jätnud. Kuid ehk vabandab mind asjaolu, et mul on viimasel ajal natuke kiire. Kuigi see ei ole täiesti tõsi, ei ole see ometi vale ka. Unetus, laiskus ja olematud mured röövivad aja. Aga nagu keegi kunagi ütles: "Parem hilja kui.."

Päevamõtted:
Räägime kõigepealt millestki, mida teie jaoks ei ole olemas. Mõni teist leiab, et ehk räägin ma sellest liiga palju, aga vähemalt ei räägi ma sellest, kuidas ma kooli kõnnin. (See on naljakas neile, kes on mu blogi kauaaegsed lugejad või neile, kes blogi hilisemaid lõike on lugenud. Aga jah. Tahaks siis rääkida ühest unenäost. Seal unenäos olin mina, paar mu sõpra ja see neiu. Igal juhul, mäletan ma sellest unenäost asjaolu, et me kõik olime vestluses, aga ükskõik, mida see neiu ütles, ma suhteliselt ignoreerisin seda ja jätkasin mõne muu asjaga. Sellest tuli väike draama, mille tagajärjel küsis ta minult: "Me ikka oleme sõbrad, onju?" ja ma vastasin ükskõikselt "Jajah." Peale seda ärkasin ma üles ja millegi pärast häirib mind mõte, et ma olin oma unenäos ilma otsese põhjuseta tema suhtes mölakas.

Okei, ma olen veendunud, et ma suht sageli paistan mölakas, aga mul on selleks motiivid. Aga minu enda unenäos ehk loos, mida toodab mu enda aju.. Sest meenub väide "Mitte keegi ei ole oma loos mölakas, kõik arvavad, et nad on kangelased." Aga see ei kehti ju. Kuid see toob mind mõtteni, mida hiljuti kuulsin. Ta olevat öelnud, et ta ei vihka mind ja hämmastavalt ei tee seda ka üks teine neiu, kelle viha objektiks ma pidasin. See toob mind kahe küsimuseni. Kumbki neist ei ole kerge ja kui keegi vastust teab, siis andke teada, aga arvestades asjaolu, et kui mu ema (meeletu shout-out selle pärast) välja arvata, ei anna teist keegi mind objektiivset tagasisidet, siis ei oota ma ka midagi erilist. Igal juhul, esimene küsimus: Kuidas nimetatakse seda faasi, milles me siis nüüd oleme? Sõbrad ilmselt ei ole ja vaenlased ka mitte. Võõras olla ei saa, sest ma tean liiga palju ja tuttav tundub kuidagi imelik. Aga teine küsimus: Kas mul on nüüd heiter ning kui on, siis kes ja miks, ja kui ei ole, siis kas tahaks olla?

Aga kui me juba tüdrukutest räägime, siis räägime ühest kummalisest asjast. Põhimõte, et kes ütleb enne tere. Kui ma ei eksi siis enne ütleb tere noorem meessoost ruumitulija, kui vastupidistele tingimustele vastav isik. Aga ma mängin ühe võibolla ootamatu kaardi siinkohal. Nimelt feminism. Ma olen nõus ütlema tere ruumisolevatele vanematele inimestele, aga mis kuradi lollus on see, et ma pean inimest tervitama, sest ta on kahe X-kromosoomi arengu tulemus. Kas see, et tal ei ole Y-kromosoomi teeb ta kuidagi paremaks? Vaevalt. Nii et jah. Olenemata sinu sellest, kumma sugupoole esindaja sa oled, kui sa minuga vestlusse asuda tahad, siis ütle tere. Mul on kummaline harjumus tekkinud, mitte vestlust alustada ja selleks on eri põhjuseid, mida ma ei viitsi praegu käsitleda. Aga kuna ma tean, et teie mul seda ka ei palu, siis heheh, kõik on minu kätes.

Kõndides siis kooli poole, sattusin ma kokku ühe oma kursusekaaslasega. Ja miski minus sundis mind kõrvaklapid kõrvast võtma. Ilmselt oli see asjaolu, et ta vaatas minu poole ja ta huuled liikusid. Kusjuures tagasi mõeldes, oli see ainus kord kui ma sel päeval ta nägu nägin. Ma suutsin kooli ja ka tagasiteel talle teadlikult mittekordagi näkku vaadata. Ehk kogemata mõttemaailma illusiooni vaadates sõitsid mu silmad veel ta näost üle. Aga jah. Ta on minu teada vastassoost ja ta ütles enne midagi, nii et kiitus talle. Aga noh ehk tegi asja kuidagi lihtsamaks asjaolu, et aasta alguses istus ta mingi asja korral minu kõrvale. Aga ta suutis seda. Ja nüüd iga kord, kui ma oma teetassi vaatan meenub mulle veel seosetuid infokilde. Põhjuseks see, et tal on samasugune tass, aga ma tean veel üht noormeest, kellel selline on ja ka tema meenub kui ma seda tassi näen.

Ma tean, et enamus teist on homoneutraalsed ajaloost mitte huvituvad inimesed. Aga kui kuulsin õppejõudu rääkimas, et abielu traditsioon on püha ja me ei tohiks traditsioonidest loobuda, tegid kõik mu organid backflippi ja kümned ajurakud sooritasid enesehuku, sest see ei ole okei. Palun saage aru minust. Ma mõistan, et teil on mingid omad arusaamad asjadest, mis on mingite arusaamatute asjade poolt tekitatud. Peamiselt 5+5 ahvi, redeli ja banaani teooriaga. Ka minul on neid, aga kui te argumenteerite midagi, siis palun ärge tehke seda argumendiga, mis on lollem, kui teie algne seisukoht. Okei, ma saan aru, et abielu on püha ja mida veel, aga küsime miks? Sellele anti pühalik taust, et tõsta memmekate poiste ja naiste tuju. Algselt olid abielu laadsed liidud vaid selleks, et elu lihtsamaks teha ja üheksal korral kümnest parandati sellega vanema generatsiooni suhteid või loodi uusi. Aga see selleks. Palun ärge öelge, et me peaks traditsioonidest kinni pidama. Te küsite miks? Ma loen teile ette traditsiooni, millest me loobunud oleme.

Alustame asjaolust, et me ei situ enam tänavatele. Oh miks me sellest keskaegsest traditsioonist küll loobusime. Nii tore oli ju. Aga traditsioon igal sügisel naaberriigi talusid rüüstamas käia. Pagan küll poisid, tõrvikud pihku ja Läti poole punuma. Kui keegi teist tagasi tuleb, siis meenutan, et meie traditsioon oli ka ilma suure tehnoloogiata põllutöid teha, nii et hobusele ader taha ja tööle, ei istu seal konsooli ees nagu ajudeta poisike. Aga traditsioon lippu kamina sees peidus hoida ja vaid jõuluõhtul seda vaadata, selle peaks vast ka taastama. Ja kui juba, siis kurat teeme ühe ristisõja ka ära või vähemalt väikese palverännaku. Kas te nüüd mõistate, et mõnest traditsioonist on hea loobuda? Ja väide, et kooselu seadus on vaid esimene samm pedede absoluutse võimu suurenemisel ja asjaolu, et nüüd inimesed pededeks hakkavad on lollus, sest me andsime need õigused mustadele ja kurat meie riigis ei ole nii pea musta presidenti oodata ja minu lähikonnas pole ka ükski inimene mustaks hakanud, sest neil on samad õigused ja natuke suurem tähelepanu siin riigis.

Rääkides asjadest, mida meil vaja ei ole, on sõjaveteranid. Ärge saage valesti aru, ma ei palu teil neid ära tappa, las seda teeb aeg ise. Ma räägin ideest, et ärme tooda neid juurde. Okei, ma saan aru, et see on meie kohustus, et kui NATO või UN kutsuvad, siis peame oma kutid Iraaki saatma. Kas keegi on lähiajal gloobust näinud? Me oleme Iraagist nagu üpris kaugel. Aga ometi peame meie seal korda looma. Miks? Sest neil on relvad.. Aga meie lahendus on sinna veel relvi viia? Püha müristus, kes selle idiootsuse peale tuli? Loobume kõikidest sõdadest ja laseme reaalselt need mehed tunniks ajaks kokku, kes neid tülisid lahendada saavad. No guns, other than words.. Nii lihtne ongi meil oma elusid paremaks muuta. Mina ei taha iialgi Iraaki surema minna, sest mingid kurjad vanamehed 30 aastat tagasi kuskil midagi p***se keerasid. Ma ei ole ka eriline sõjard, mis on veelgi mõjuvam põhjus, miks mitte sõtta minna.

Mäletate mind minu kooliteel. "Ja miski minus sundis mind kõrvaklapid kõrvast võtma." Jah, nii see on. Nii ma liigungi läbi Tartu ja ka mõnes mõttes läbi elu. Ma oleks võinud ju nii mõnelgi hommikul need kõrvast ära võtta ja kellegagi vestlusse asuda, aga samas on nukker, millest inimesed rääkida tahavad. Esiteks tahavad nad rääkida oma elulistest faktidest. Olgu selleks asjaolu, mida nad hommikuks sõid või see, mida nad eelmisel reedel Rüütli tänaval nägid. Sellest ei võida mitte keegi, isegi inimese väljendusoskus ja julgus suhelda ei saa sellest minu arust mingid ootamatut arengut. Ja teine võimalus, millest nad räägivad probleemid. Aga enne kui ma endasi lähen, kerge kõrvalpõige.

Minu loogika kõigest, saab jagada idee, fakti ja saladuse tasemele. Ükskõik, millega on tegu saab selle ühe neist kolmeks panna. Alustame saladusega. See on midagi sellist, et kui see muutub, siis see kaob. Näiteks saladus ise. Kui seda teab vaid üks inimene, on see teistele saladus, aga kui seda teab juba mingi suurem inimhulk, siis ei ole see enam väga saladus. Teisena tooks idee. Kui ma teiega jagan oma ideed, siis ei kaota seda mina. Aga teie saate selle. Ehk see on midagi, mille muutudes tekib seda juurde. See võib küll edasi teisiti areneda, aga siis on see uus idee. Kolmas on on võimalus on fakt. See on siis kui see ei muutu üheski suunas. Ei teki juurde ja ei kao ära ka. Kivid näiteks ei ole siin, sest need kas lagunevad looduse mõjul või suurenevad näiteks setete abil. Aga sinna kuulub näiteks inimesi nimi. Sest ka faktid saavad tekkida ja kaduda. Aga ma ei usu, et mu nimi muutub suuremaks või väiksemaks. Minu nimega kaasnevad asjad võivad seda teha, aga see on juba hoopis teine asi. Kuid kui ma kasutan sõnu idee, fakt või saladus, siis on suurem võimalus, et ma tõesti mõtlen seda üldkasutatavat terminit. Miks ma seda rääkisin? Sest probleemid on ideed.

Isegi kui see on hästi reaalne probleem, siis on nii, et kui sa mulle sellest räägid, siis on see minul ka, aga enne ei olnud. See probleem suureneb ja siis pean mina sellega midagi peale hakkama. Aga mul on endalgi piisavalt probleeme, mul ei ole ausalt teie omi vaja. Aga kui te tahate rääkida ja teil tõesti ei ole midagi muud rääkida, siis võite mulle neist rääkida, aga ma olen enam kui kindel, et ma ei aita teid suuremal määral, kui see, et võibolla annan teile nõu, kuidas sellest lahti saada. Aga ilmselt ei midagi suuremat.

Profiilipilt. Peaaegu iga sotsiaalvõrgustik annab meile võimaluse määrata endale profiilipilt. Mõned panevad sinna pildi autost, teised mõne loomapildi, on inimesi, kes vahetavad korra nädalas seda ja panevad selleks uue selfie. Mina end oma profiilipiltidega väga ei vaeva. Peamiselt on mul neli kohta, millel on profiilipildi võimalus. Kahel neist on loomad ja kahel on pilt minust. Pilt minust, mis on tehtud juhuslikult, aga mulle meeldima hakanud. Pahurana auditooriumis või paljastatud ülakehaga kodus, just sellisena ma tahan, et inimesed mind näeksid. Sest kõik teavad, et ma ei ole väga pahur ja armastan kaetud nahka, nii et see ongi selline paradoksaalne lõbustus. Lisaks ka veel asjaolu, et ma ise neid ei vaata ju. Kui ma tahan ennast näha vaatan peeglisse ja näen seal vägagi reaalset mind. Aga tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida, et mul on profiilipilt kuskil.

Tahtsin mainida kummalist asja. Selleks on meik, photoshop ja õige nurga alt pildi tegemine. Enamjaolt on see just vastassoo teema. Ma olen veendunud, et ma ei tunneks mõnda oma fb sõpra päriselus ära, sest neil on profiilipildil midagi, mis on nagu nemad, aga samas ei ole ka. Minu väidet tõestab asjaolu, et ma tean päriselus inimesi, kelle puhul iga kord, kui ma neist fb's pilti näen, läheb mul hetk aega, et ära arvata, kes see on, sest see ei ole päriselt nemad. Aga samas, ma saan aru, me ju kõik elame klikkide nimel. Olgu see siis klikk minu blogi lingile või klikk like nupule. Aga vähemalt on minu blogi aus ja tõeline. Ja pea alati ühtemoodi.

Mind teeb kurvaks hall mass. Ühtemoodi käituma sunnitud inimeste karjad. Asi ei olegi selles, et teil on äärmiselt igavad ühised huvid ja asjad, mida te aktsepteerite on üldiselt mingid 13. sajandil paika pandud mingite Jeesusetõlgendajate poolt. See tõttu ei oska te suhelda. Jah, te oskate õiges kohas õige viisakusnormiga hakkama saada. Ütlete tere ja aitäh ja vahel isegi võta heaks. Te teete üksteisele võltse komplimente ja mida muud. Ja selle pärast mulle meeldibki teiega rääkida teemadest, millest te kunagi ei räägi. Olgu selleks mõrvade positiivsus või eneserahuldamise populaarsus. Miks? Sest te olete harjunud alati kõike põhjendama oma enese seisukohast. Ja siis selle asemel, et kasutada väiteid keskmine Eesti teismeline, laote te endast fakte, mina kunagi tegin nii või naa ja arvan, et nii või naa on parem kui nii või naa. Ja siis me mõlemad jääme kummalisse olukorda. Ma saan teada kõige huvitavamaid asju ja kui te aju jõuab teie keelele järele, siis me mõlemad teame, et te rääkisite tõtt ja te ei saa seda kuidagi paremaks ka teha. Vahel teete te asja veelgi lõbusamaks.

Aa, muideks, Palusin teid, et te annaks mulle ideid, millest kirjutada ja ainus idee, mis ma sain oli: "Miks lahedaid drugse ei tarvita?" Oh well. Esiteks, mis asjad on lahedad  drugsid? Kuna ma ei tea, siis siit on kogu nimikiri, miks ma neid ei tarvita. Esiteks võtame kanepi, heroiini, kokaiini ja kõik teised populaarsed narkootikumid, mida filmides salaja kellegi vetsus või klubis tehakse. Põhjus on hästi lihtne, see on illegaalne ja mulle meeldib olla korralik. Teiseks võtame seaduslikud asjad nagu suitsud, alkohol ja kohv. Peamiselt sellepärast, et need ei meeldi mulle. Jah, ma olen vahel ikka alkoholipudeli huultele tõstnud, siis nüüd viimasel ajal on nii, et ma ei tarbi peaaegu üldse, sest ma ei vaja seda ja see ei anna midagi. Eilsel koosviibimisel jõin ära ühe sommu ja lonksu jagu maitsesin muid asju. Nii et jah. Kui ma mingeid drugse veel ei tee, siis ilmselt on sellel ka põhjus, peamiselt ehk teadmatus.

Nii vaikseks kõik on jäänud, mu ümber, aga mitte minu sees. Kuna ma käin pidevalt klapid peas ringi ja vestlusi ei alusta, siis on mu ümber nii vaikne. Aga samas on minu sees kogu aeg monoloog. Suurel määral sellest, mida teile rääkisin ja samas suurel määral ka muudest asjadest nagu mõrvad, õigusteadus, üks inimene, kes minuga äärmiselt sarnane ja muud asjad. ka. Ja samas on see millegi pärast nii häiriv, tahaks et need kaks varianti oleks tasakaalus, aga kahjuks on sisemise monoloogi üleolek ülimalt suur. Aga mina seda muutma ei hakka. Teie võite seda muuta.

Lõpumärkmed:
Olen omamoodi huumoriga omamoodi inimene. Deal with it.
Aga kell on palju ja mina lähen tuttu.
See 15.november võib kordumata ka jääda, kuigi esimesed tunnid olid päris head.
Riiulinurgale margariitad kogunevad.. Oh mind..
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest sa oled oma loos kangelane.

Järgmise korrani
Janus Pinka 15. november 2014

Sissekanne nr. 194

Päevad 467-469
Minu rahvas, minu inimesed

Mõtlesin, et mul on kaks valikut. Esimene oleks olla korralik ja üritada oma kodutööd paremaks teha. Aga teine võimalus oli siia midagi kirjutada. Aga kuna mul ei ole mingeid mõtteid kirja pandud, sest ma olen laisk.

Päevamõtted:
Mõned ürgvanad lugejad teavad selliseid asju nagu päevamõtted, lõpumärkmed, päevanali, päevafakt ja igasugu muud jama ka. Aga ma mõtlesin, et ma võiks midagi uut teha. Peamiselt selle pärast, et mul on kohutavalt igav kogu aeg. Ja siis ma mõtlesin, et ma võiks teha vähem mõtteid ja pigem midagi sellist kui idee arendus teemal: "In the unlikely event of ___, I would ___" Eesti keelse hea sõnastuse üle pean ma veel mõtlema. Aga minu küsimus oleks, et kas te suudaks toota neid ebatõenäolisi olukordi mulle, et ma saaks kirjutada, mida ma teeks? Näiteks võiks see olla zombie apokalüpsis Eestis või sa ärkad naisekehas või midagi muud sellist. Ja palun vastake. Aga kui te ei taha, et ma teaks, et teie selle idee autor olete, siis mul on ask ja muud sellised asjad.

Aga nüüd selleni, mida ma tegelikult teile rääkida tahtsin. Minu rahvas, minu inimesed ja mida kõike veel Jarek ei "laulnud". Mõtlesin, et teen paljudele inimestele minu elus shout-outi ja teistelt küsiks miks, miks, miks? Aga nüüd asja juurde. Aga alustame positiivselt.

Shout-out inimestele, kes minuga räägivad. Reaalses elus. Ma küll ei otsi inimkontakti ja ma ilmselt saaks ilma selleta päris kaua aega hakkama, aga ausalt reaalne shout-out inimestele, kes minuga räägivad. Te murrate mind mu sotsiaalsuse mullist välja ja vahel, mitte harva, aga mitte alati räägite te väga huvitavaid asju. Ma tavaliselt ei hammusta, nii et kui sa minuga rääkida tahad, siis tee seda. Vahel pead sa mitu korda katsetama, aga mulle meeldib mõelda, et ka teie võidate sellest. Te võite ka internetis rääkida. Aga jumala eest no pressure.

Ja natuke negatiivset. Miks, miks, miks te ütlete tsau ja siis lähete ära. Iga päev vähemalt 5 inimest ütlevad mulle tsau ja siis lähevad minust eemale. Jutt ei käi vestluse lõpust, see "tsau" ongi kogu vestlus. Ma saan aru, et te tahate mulle märku anda, et me mõlemad teame, et teine ka täna veel olemas on, aga selleks sobiks ju ka naeratus või peanoogutus või häbelik mahavaatamine. Aga "tsau"? Mulle meeldib seda võrrelda fb'ga. Ma login iga päev sisse ja näen kümneid inimesi paremas servas (chat list). Nende nime kõrval on roheline munake, aga pea mitte kunagi ei kirjuta ma kõigile neile hey. Nii et jah. Te ei pea seda tegevust lõpetama, kui te suudate mulle selgitada, miks te seda teete. Sest minu jaoks on sõna "tsau" vestluse algus. Aga kui sa minema kõnnid, siis ma olen vestluses ja pettun ja siis ongi nukker olla.

Positiivne. Inimesed, kes küsivad abi, kes pakuvad abi, kes teevad inimeste jaoks midagi head ja kes tänavad inimesi, kes teevad midagi head. See on positiivne suhtlus minu arust ja me peaks positiivsemad olema. Aga arvestades, et enamus meist on egoistlikud sitapead, kes mõtlevad vaid omakasule, siis on see nukker. Nii et küsi, vasta, anna nõu, aita ja täna inimesi. Ole viisakas ja kui ma imperaatoriks saan, siis ma ei hakka sinust ühiskonnale "näidet" tegema.

Negatiivne. Inimesed, kes joovad alkoholi nädala sees. Peamiselt ei meeldi mulle see, sest see tundub mingi rämeda tähelepanuvajadusena, aga ka see, et ma elan CT kohal ja kuulen inimeste karjeid. Peamiselt lubavad nad üksteist ära tappa või midagi sellist. Suhteliselt morbiidne ja selline tore. Aga ka see, et ma ei taha hommikul kuulda piiramatud arvu Batmane. Pluss ka see, et ma ei taha ise keset nädalat juua ja siis ma tunnen end natuke nukrana, aga ma elan selle üle. Lihtsalt mulle ei meeldi inimesed, kes joovad.

Positiivne. Inimesed, kes naeratavad. Ausalt. Parim näide on see, et ühes sarjas sai üks naine mu lemmiktegelaseks, sest ta naeratas sarja tunnusvideos. Või siis see, et ma arvasin, et üks mu tuttav (ma ei tea, kas ta isegi seda on) on jube mõrd, aga ta naeratas ja nüüd ma olen kindel, et ta on vähemalt normaalne inimene. Ma lihtsalt armastan inimesi, kes naeratavad. Ma ise naeratan endale pidevalt, eriti peeglite juures. Ja ka seda, et kui sa meie vestluse ajal naeratad, siis ma ilmselt hammustan vähem. Aga negatiivne on väga sunnitud naeratus või naermine.

Positiivne. Panen kaks asja ühte lõiku. Esiteks inimesed, kes julgevad vestlusest osa võtta. Ehk ei istu vaikides kogu aega, eriti kui räägitakse teemal, mis kõiki puudutab ja kus kellelgi ei ole ületamatuid ega nulliseid teadmisi. Teiseks julgus olla sina ise. Olgu selleks siis inimesi vihkav hipster või tuhandet sõpra tahtev metalhead. Palun ärge üritage inimestele meeldida. Te niikuinii ei meeldi meile, kui te selleks pingutate, aga kui te leiate endasugused inimesed, siis te võite isegi reaalseslt kellelegi meeldida.

Ja viimaseks mõtteks paneks ma oma vaate. Kasutan mängurluse termineid. Third-person view on minu peamine vaade. Umbes nagu meeter tagant poolt ja meeter kõrgemalt. Vahel ka strateegia mängu vaade. Aga väga harva näen ma ennast esimese mängija vaatenurgast. Mulle meeldib ennast vaadata teiste nurga alt. Aga sellel on üks suur miinus. Replay. Kui ma midagi lahedat ütlen, siis ma kordan seda oma peas, kui ma teen mingi laheda liigutuse, siis ma kordan seda, kui keegi ütleb mulle midagi, siis ma kordan seda oma peas. Ja see on väga tihti. See tekitab nagu tunde, et ma ei ole mina, vaid ma juhin üht kindlat inimest. Umbes nagu RPG. Tekitab väiksema ohutunde ja empaatiavõime, aga samas justkui julgus ja vajadus ennast tõestada ning ka kõrvalmissioonide tegemise soov.

Lõpumärkmed:
"Remember remember the fifth of November
Gunpowder treason and plot.
I see no reason why gunpowder treason
Should ever be forgot..."
2 seminaris, erinevate õppejõududega andsin samale küsimusele sama vastuse ja sain mõlemal korral kiita. #eluonlihtne
Aga ma lähen magama ära.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest #eluonlihtne

Järgmise korrani
Janus Pinka 4. november 2014

Sissekanne nr. 193

Päevad 464-466

Q&A

Hey. Otsustasin siis oma elu lihtsaks teha ja tegin idee, et vastan teie küsimustele. Aga kuna asi on lihtne, siis läheme asja juurde.

Esmalt ainus küsimus, mis ei ole anon. Jaanus Vaabla küsis: Mis on su lemmikvärv?

Saan aru, et see oli vihje värvipimedusele. Aga mu vastus on oranž või vahel ka punane. Või vähemalt see, mida ma pean nendeks. Miks see mu lemmik on? Ma ausalt ei tea. Äkki sellepärast, et kui ma üles kasvasin siis olid need sellised värvid, mida ei saanud "halbade" värvidega sassi ajada.

Ja nüüd anonite juurde.

Kes Inglike on?

Te ikka saate aru, miks mul varjunimed on? Et varjata inimese isikut. Aga ehk olete te märganud, et ta on üks mu blogi aktiivsemaid lugejaid. Aga muud ma tema kohta ei avalikusta. Mitte siin, mitte praegu.

Kas sa oled Tartus elatud aja jooksul tarbinud alkoholi rohkem või vähem võrreldes eluga oma kodukandis?

Ma olen vist kolmel korral alkoholi tarbinud seal linnas, nii et ilmselgelt kodukandi joodik. See aga toob mind mõtteni. Kui sa tahad aega veeta (võib ka ilma alkoholita), siis kirjuta mulle. Ja küsimuse juurde naastes, siis ma ei ole kordagi end seal mälukasse joonud ja mul tekib seal mingi imelik nahareaktsioon alkoholi juues.

Millal sa avastasid, et sul ei ole sõpru?

Ma ei saagi seda avastada. Alles täna Inglike kirjutas mulle, et ta on mu sõber, Pealegi, mine vaata fb'sse. Mul ikka päris palju sõpru seal. Mõni on kummaline, aga neid on seal. Ja c'mon, ise olen ju ka enda sõber.

Millal avastasid endas sisemise naise?

Kahjuks ei ole veel avastanud teda, aga kui ma ta sealt leian, siis jagan seda kogemust teiega. Samas nagu loodan, et seda ei juhtu ja ma näen meessoole truuks.

Kui vanana sa ennast tunned?
Igaks juhuks mainin, et ma olen 19-aastane, Aga ma tunnen end mitte 19-aastasena. Vahel tunnen ma, et kogu minu generatsioon on kari lollakaid lapsi ja neist tuleks teerulliga üle sõita. Teisel korral pean ma kogu oma generatsioonile alt üles vaatama, sest nad tunduvad vanemad ja targemad. Nii et sõltuvalt olukorrast, aga harva tunnen end 19-aastasena.

Milline oli su lapsepõlv?

Ma ei tea, mul oli mõned sõbrad, kellega koos olin pidevalt. Mängisin suure osa oma vabast ajast mudelautodega. Ma käisin lasteaias, eelkoolis ja siis läksin kooli. Ma ütleks, et sellel oli häid ja halbu külgi, aga arvestades, et peaaegu kogu mu lapsepõlv on allasurutud mälestustekogum, mida ma ei suuda oma ajus leida, siis ei saagi väga palju enamat rääkida teile.

Kes oli su esimene crush?

Oh issand. Kui nüüd 100% aus olla, siis ilmselt oli see lasteaias Neiu nr. 1, aga siis ma suutsin iseend ära veenda, et tüdrukud ei ole seda väärt, siis järgmine tõeline crush oli 3. klassis Neiu nr. 2 ja muidugi ei saa mainimata jätta, et veetsin kogu selle aja (suurema osa lasteaiast kuni 3. klassini) pidevalt Neiu nr. 3'ga aega, siis ilmselt võib ta ka crushi alla minna, sest kõik ülejäänud arvasid seda. Ja see teiste arvamine ja selle mainimine oli totaalne terror ja ilmselt põhjus, miks mulle tüdrukud ei meeldi.

PS: Need ei ole nende nimed, need on varjatud, et neid kaitsta teie eest.

PPS: Kui võtta see loogika, et peale crushi, sa oled, crushed, siis on vaid 1 neiu olnud. Ma isegi ei hakka teile ütlema kes. Te peaks seda ise teadma.

Kuidas naistega läheb?

Hästi. Neid ei ole minu elus. Või noh, nad on olemas, aga absoluutselt mingit "sebimist" ei ole. Tuletan meelde, et ma olen nõus sõber olema, aga ma ilmselt ei suudaks suhtes olla. Aga kui ma sulle meeldin, siis võid ju üritada mulle selgeks teha, et see nii on. Aga arvestades, et kui sa ütled, et sa mind armastad, siis sellest "vihjest" ei pruugi piisata, et ma aru saaks, siis nojah.

Viimaseks jätsin parima..

Kuhu kadus ****** ja tema persesaatmine?

****** ise ilmselt ei kadunud ära. Mine vaata JMG'sse, ta on nagu üle 2 meetri pikkune, ta ei saa märkamata jääda. Aga minu blogist? Ma võin teda ikka persse saata, kui te soovite, aga kuna ma eeldan, et mu lugejaskond on arenenud mingis suunas, siis kui kõik ei tea, kes ta on, siis ma ei viitsi ka selgitada, kes ta on. Aga lasen teil otsustada, kas ma teen sellest iga sissekande osa või siis laseme poisil niimoodi elada, et kui ta oma nime guugeldab, siis 3. lehe peal ei ole minu blogi, kus on suurendatud kirjaga sõnad: Käi persse, ****** *****. Aga praegu on minu otsus tal niisama elada lasta, aga kui juba, siis juba.

Päevamõtted:
Käi persse, ****** *****.

Lõpumärkmed:
Käi persse, ****** *****.

Muudel teemadel? Kas Movember või mitte?

Ma ootasin teilt midagi muud, aga ei midagi enamat.

Aga teistele nagu alati:
Naudi elu, sest sind ei tapa pühvlid ära.

Järgmise korrani
Janus Pinka 1. november 2014

Sissekanne nr. 192

Päevad 461-463
Kas sellist Eestit me siis tahtsimegi?

Hey. Mina siis siinpool. Tean, et tegelikult ei ole veel reede, aga kuna Inglike väitis, et te juba ootate ja kuna ma tean, et ma ei suuda tänast seminari täielikult meenutada reedel, siis annan täna minna. Ehk ise näete seda enne reedet.

Kell on 22:16 ja ma kirjutan seda asja wordis. Ma tean, see on nii põhimõtetevastane, aga mul on põhjused. Esiteks homme on kool ja ma tahan öösel magada. Teiseks nagu suurem osa teist võiks teada on mul hetkel ajutiselt internetiprobleemid. Ja kuigi ma ei usu, et netis kirjutamine võtaks liiga suure ressurssikoguse, siis on üleval paremal selline nupp nagu „salvesta”, mis aeg-ajalt iseseisvalt aktiveerub ja ma ei taha riskida, et sellega seoses midagi viltu läheb. Aga nüüd siis minu mõtete juurde.

Päevamõtted:
Esiteks muidugi enne kui ma kõik puru katki teen paar asja. Esiteks suur kaastunne selle õpetaja perele ja lähedastele, kes hukkus. Teiseks kui sul on mingidki moraalsed põhimõtted ja soov rahulikult magada, ilma et sa peaks muretsema, et ma olen imelik, siis ära loe siit maalt edasi. Lihtsalt pane blogi kinni ja proovi mõni teine kord uuesti.

Iga mingilgi määral Eesti asjadest huvi tundev inimene teab, et mõned päevad tagasi kammis üks Viljandi poiss väheke ära. Ma küll tean ta nime, aga arvestades, et ta korjab nüüd järgnevad aastad vanglas seepi, siis ma ei hakka seda siin avaldama. Poiss ehk kannatab juba piisavalt. Aga jah, mida ma siis tean? Nime, seda, et ta on 15-aastane, väidetavalt vaikne, aga normaalne inimene, isa on tal mingi militaartegelane (sealt ka revolver), väidetavalt ei näinud ta relva peitmisega väga vaeva, siis seda, et ta kihutas õpetajasse kõik kuus kuuli ja sellega ta mõrvasaaga lõppes. Midagi tean raudselt veel, näiteks seda, et talle meeldib vahtplastmõõgaga väikeseid tüdrukuid peksta.

Aga see asi paelub mind. Esiteks see, et ta valis just selle aja ja koha. Ilmselgelt ei olnud see hetkeotsus, vaid pikemalt planeeritud idee. Sellele viitavad asjaolud, et tal oli koolis relv kaasas. Mina isiklikult ei tea, et inimesed käiks isa püstol kotis ringi. Ta oleks võinud ju seda teha ka kooli taga parklas ja siis ära joosta. Ta oleks võinud seda teha mingil pimedal tänaval. Aga ta vajas selle sõnumi niivõrd mõjuvat edastust, et ta tegi seda koolis. Jääb ka võimalus, et tegu on idioodiga, kes ei tulnud nende asjade peale ja talle meenus, et õpetaja on tunni ajal klassis. Ja ajaline asjaolu. Tegemist ei olnud isegi esimese tunniga. Nii et ta istus eelmises tunnis, relv kotis ja ootas seda. Ma sooviks võrrelda tema selle eelmise tunni ja mõne varasema tunni üleskirjutisi. Kas see mõjutas teda.. Aga jah. Ja hämmastav asjaolu on see, et klassis oli, kui ma nüüd ei eksi, 6 inimest. Aga ta kõmmutas kõik 6 kuuli ühe inimese sisse. Aga see asi paelub mind veelgi suuremal määral.

Näiteks selles, kuidas inimesed sellele reageerivad. Esiteks on meil klikihoorad. Olgu nendeks siis ajalehed või youtube kuulsused. Nad teevad sellest poisikesest superstaari. Nagu nihilistist lugeda võis (sealt pärineb ka mingi osa minu mõtterongist) tekkivad pealkirjad nagu „10 märki, et sinu poeg on koolitulistaja”. Siis on veel need, kes ei teadnud, et see õpetaja eksisteerib, aga kuna ta sai kuuli kerre, siis oli ta ikka Issanda saadik maapeal ja mis püha asi veel. Siis on inimesed, kes hakkavad kohe süüdlast otsima. Ma  olen 100% kindel, et süüdistatud on juba: videomänge, seadusi, vanemaid, kooli, ühiskonda ja ma ei imestaks, kui keegi isegi mind süüdistanud oleks. Mind süüdistatakse vahel väga imelikes asjades. Aga on veel inimesi, kes reageerivad. On inimesi, kes hakkavad teisi tsiteerima, olgu siis tsiteeritavaks Stalin, Hitler, Jürgen Ligi või Obama. Kedagi ikka tsiteeritakse. Isegi mina viskasin Stalini „ühe inimese surm on tragöödia...” lause selle teema peale üles. Ja siis on veel tuhandeid inimesi, kes ei sobi ühtegi kategooriasse, aga kõik reageerivad kuidagi. Ka selle asja ignoreerimine on reageering.

Aga asjal on ka positiivseid külgi. Ühe inimese surma eest saime olukorra, kus keegi ei muretse selle üle, et Härra Ebola on juba Saksamaal. Küll see massimõrvar ikka jõuab ringi käia. Siis on ka see hea asi, et omasooiharad ja pedevihkajad ei saa enam nii palju tähelepanu, sest las elavad koos, peaasi, et õpetajaid ei hukka. Siis ehk ka see, et ehk keegi mõistab nüüd, et meie riik on pisut ebanormaalne. Miks kuradi pärast on meil SÜSTEEM, kus mingid 15-aastased kutid arvavad, et on hea idee oma õpetajale kuul silmade vahele kütta? Või miks kuradi pärast on meil inimestel püssid kodus lastele kättesaadavas kohas? Miks on kellelgi kodus püssi vaja? Ükski välisvaenlane ei jõua su koju enne kui sina jõuaks lähimasse kaitseväehoonesse. Ja kui sisevaenlastel ei oleks püssi, ei oleks sul ka seda vaja. Aga noh, ma loodan, et vastus mu järgmisele küsimusele on 1. Ja see küsimus oleks: Mitu inimest peavad surema enne kui me hakkame asjadega tegelema?

Aga ma lasen teil pisarad ära pühkida selle lõigu ajal. Ma võin küll selle surma asja juurde tagasi pöörduda, aga vahel räägime minu generatsioonist. Iga enesestlugupidav inimene on teadlik sellest, mis on tit-pic, mis on dick-pic ja et neid saadetakse. Igal juhul. Jagasin siis ühele anonile oma snäppi. Ja nüüd olen ma saanud 2 tit-pici ja ühe crotch-shoti. Siiamaani õnneks või kahjuks kaetud ja õnneks või kahjuks ei  ole ma suutnud neid screenshotida. Aga kui sul on 16-aastane sõbranna nimega Vanessa, siis lisa ta snäppi. Saad ehk päris huvitavaid asju näha.  Aga jah, #elu.

Aga räägime veel ka sellest, et mulle kirjutati järgmine väidete kooslus: „Janus, kas sa tead, et sa oled massimõrvar? [...] Aga mu klassijuhataja esitas veendunud väite, et kõik, kes on kunagi sadistlikke mõtteid mõelnud, on mõrvar ja mida rohkem mõtteid, seda rohkem ohvreid. Sa mõtled piinamisest. Sa oled massimõrvar. [...] Eksole, kirjanduse õpetaja siiski.” Ja ma vastasin mõtlematult: „need on eriti geniaalsed. Peaks enamvähem kõik nad ära hukkama...” Ehk siis sooritasin veel suurema mõrva koguse. See tõi mind kahe mõtteni.. Esiteks, kui ma väldin inimeste surma sellega, et ma mõtlen nad surnuks, siis olen ma igal juhul mõrvar ju. Kas ma peaks lilledest ja õnnest mõtlema, et vangi minekut vältida? Ehk siis kas tappa või mõelda? Ja teiseks, mis toimub meie kirjandusmaailmas. Kuidas on võimalik olukord, et meil on geniaalsed autorid ja raamatuarmastajad, kes suudaks imesid teha, aga meie koolides on mingid nõuka ajal seeni pannud vanamutid, kes soovitavad meil lugeda raamatuid asjadest, millega me samastuda ei suuda, sest me ei ole neid asju kogenud ja kohustusliku kirjanduse ainus selgitus on see, et nõukogude ajal trükiti seda rämedat cräppi nii palju kui jõuti. Olles interneti ajastus ei taha ma lugeda, kuidas kaks talumeest ja nende järglased 5 raamatu vältel megaigavat elu elavad, mida vürtsitab vaid pidev ärapanemine. Ma tahan lugeda raamatut, kus on tegevus, kus on inimesed, kellel on nutivahendid, kes teavad rohkem asju, kui mina, kes oskavad kirjutada ja lugeda ja kelle suurim probleem ei ole see, et järgmine tööline end kuuse otsast rippu lasi.

Aga veel tahan ma rääkida pedevihkajatest. Käisin täna siis seminaril „Kooseluseadus – kas eesmärk pühitseb abinõu?” Läksin siis sinna eeldusega, et seal on kas pedevihkajad või siis läheb nagu Ukraina(?) parlamendis mõned aastad tagasi, kus mehed üksteist toolidega peksid. Kahjuks ei olnud kumbki minu eeldus lõpuks tõene. Aga nüüd igast väiksest asjast täpsemalt. Minu ebaloogiliselt segases järjekorras. Mainin ära, et oli just kui 4 osapoolt. Toetaja, Protestija, Neutraalsuse esindaja ja matsirahvas. Aga nüüd kõigest täpsemalt.

Esiteks, ma tean, et mu mälu ei ole alati 100% täpne, nii et kui keegi oskab mu mälestusi parandada, siis olge julged. Tahaks rääkida asjaolust, mida seal korduvalt kuulsin. „Kuidas seda siis lasteaias õpetama peaks?” Meenutaks oma seksuaalhariduse teekonda. Esiteks, ma ei mäleta, et ma oleks kunagi korraliku „liblikate ja lindude jutu” saanud ja iga kord kui mu vanemad on isegi üritanud sellega alustada, olen ära öelnud, väites, et ma tean. Ja ma enda arust isegi tean, vahest ehk isegi liiga palju. Aga alustame algusest.

Lasteaed. Mulle ei õpetatud seal homoseksuaalsest kooselust. Mulle ei õpetatud seal ka heteroseksuaalsest kooselust. Ma ei ole kindel, kas mulle seal üldse midagi seksuaalsusest räägiti, kui välja jätta see, et poistel on noku ja tüdrukutel see teine asi. Ma isegi ei tea, kuidas lapsed selle kohta ütlevad. Aga see selleks. Mulle ei räägitud ka pedofiiliast ja sellest, et ma peaks sellest eemale hoidma. Mulle ei räägitud ka asjaolust, et võõrastelt ei tohi kommi võtta. Ma olin jube maiasmokk ja võtsin kõigilt kommi, kes pakkusid. Ja ma ei saa öelda, et ma mäletaks, et keegi oleks üritanud mind ära kasutada. Ju mul oli siis õnnelik lapsepõlv.

Siis tuli kooliaeg. Kui ma olin 8-aastane, siis ma olin ilmselt valdava osa minule kättesaadavast pornost läbi vaadanud, nii et päris kindlalt võib öelda, et ma teadsin, et inimanatoomia on kummagi soo puhul erinev. Siis tuli koolis paar korda mingi seksuaalõpetuse loeng ja ma ei tea, kuidas, aga ma suutsin neist kõigist ilma jääda. Absoluutselt kõigist. Bioloogia õpikus oli ka paar pilti kummagi soo privaatpiirkondadest ja rämeda pubekana oli see vaid naljakas. Siis tuli juba see osa õpinguist, kus järsku oli juba seemnerakk rännakul munaraku juurde. Ja siis vaatas mu klass mingi video sünnitamisest. Mina mängisin viimases pingis tetrist, nii et päris kindel ma ei ole, mis seal vannis siis lõpuks toimus. Ja siis saigi minu kooli poolt pakutud seksuaalharidus otsa.

Võib jääda mulje, et ma vaid tean, kus mis on ja kuidas toimub protsess raku tasemel. Aga minu õnneks olen ma interneti generatsiooni normaalne liige ja mul on kõik võimalused internetist asju uurida. Lisaks sellele olen ma väga uudishimulik ja rõvedalt hea mäluga. Nii et alustades sellest hetkest kui inimene sünnib kuni selle hetkeni kui ta laps sureb tean ma suht kõike, mis saab juhtuda. Tean erinevatest võimalustest lapsi saada või seda vältida, tean ka sellest, et samasoolistel on sellega raskusi, aga see on ka neil võimalik ja ma arvan, et ma ei kavatse oma lapsele ka rääkida, kuidas see seksivärk toimub. Ma ei ütleks, et ma olen kuidagi halvem, sest mulle ei räägitud lasteaias, kuidas kellelgi asi käib. Ja asjaolu, et Mihklil on kaks isa ja Maril kaks ema ei huvitaks mind üldse. Minu huvid on peamiselt alati olnud ühel asjal. See asi on alati erinev, aga alati on midagi peamine ja kunagi ei ole see olnud, miks on Mihklil kaks isa või kas nad on leibkond või perekond. Nad on koos ja armastavad üksteist ja kas sellest ei piisa?

Teiseks tooks välja inimgrupi alanimetusega matsirahvas. Okei, tunnistan, et kõik inimesed seal, ei läinud sinna kategooriasse. Aga ükskõik, mida meile esinenud pedevihkaja (ma arvan, et see on päris õige sõna tema kohta) ütles, kostus saalist itsitamist ja leidus žest, mida nii mõnigi tunneb nime „facepalm” all. See, et sa inimesega ei nõustu, ei tee sind temast ülevamaks. See, et sa ei nõustu peaks olema aluseks ideele, et sa üritad tema vaatenurgast aru saada ja kui see tõesti on loll, siis ehk oled temast üle. Mina olen osa matsirahvast, aga ma olen uudishimulik. Mind näiteks huvitab, miks ta pedesid vihkab. Kas selleks võib olla kunagi liiga käperdavaks muutnud naabrionu või midagi muud? Ma saan aru, et ta on vanema generatsiooni esindaja, aga iga eelmine generatsioon peab mõistma ka seda, et iga järgnev generatsioon peab nende seadustega kauem elama.

Teiseks tooks välja mõned huvitavad asjad. Pedevihkaja siis väitis, et 2/3 Eesti rahvast on selle seaduse vastu. Enamus sellest saalist tundus olema poolt. Kas see oli tõesti siis nii kummaline koosseis, et me läksime loogikaga vastuollu? Või on asi selles, et ülikooli keskkonnas on inimesed kuidagi vabameelsemad? Kas kõrgem intelligents (sageli tekib stereotüüp, et ülikoolis targemad inimesed kõigi nende sisenemisbarjääride tõttu) on seotud suurema vabameelsusega? Ja siis tooks välja asjaolu, et sellele toetudes oli olukord korralduses vale. Pea alati anti esimesena sõna pooldajale. Rahvas läks temaga kaasa, langetas vastanduja võimalust läbi lüüa ja arvestades, et tal oli seal niigi vaenulik olukord, siis oli ta paratamatult nõrgemas seisus. Ma küll mõistan, miks oli kasulik sõna anda pooldajale enne sõna, aga see on ikkagi pisut imelik minu arust.

Ah jaa. See punkt on ilmselt natuke rohkem suunatud naissugupoolele. Aga ka mõned mehed peaks end üle vaatama. Emotsionaalsus. Kui sa astud ükskõik, mis argumenti viisil, kus ma tajun su väljenduses ükskõik milist ülevoolavat emotsiooni (ärritatus, hirm, lõbusus jne) siis ma ei võta su seisukohta tõsiselt. Minu jaoks on väga harv juhus, kus ma aktsepteerin olukorda, et väide on korraga ratsionaalne ja emotsionaalne. Nii et kui täna mingi tšikk sõna võttis omasooliste lastesaamise teemal ja ma tema hääles kuulsin emotsiooni, siis kuigi ma nõustusin temaga suht 100% soovisin ma, et vastas pool võidaks selle arutluse.

See on ehk tibake muudel teemadel, kuid minu jaoks ühendatud teemal. Esiteks ma peaks leidma omale mingi huvitegevuse. Nii et kui sa tead Tartus mingit huvitegevust, mis võiks minule sobida (ära küsi, mida ma teha tahan või viitsin. 1) kui ma teaks, siis ma teeks 2) ma ei suuda otsustada), siis soovita mulle seda. Kõik soovitused on oodatud, aga ära võta garanteeritult, et ma sellega tegelen. Teiseks see, et ma peaks juuksurisse minema. Kahjuks ei tea ma mida ma sooviks, nii et hetkel kasvab mu „afro” jõudsalt edasi.

Ah jaa, tulles tagasi koolitulistamise juurde Mul on selline kummaline põhimõte, et keegi ei tohiks surra kuuli läbi. Kui me taastaks keskaegse mõõgavõitlussüsteemi, siis oleks see vähemalt füüsiliselt koormavam ja ehk emotsionaalselt läbimõeldum, kui sa kedagi tapad. Sest meetrite kauguselt päästiku vajutamine ei ole ikka päris see, kui sa oma tera kellegi rindkeresse suskad. Ja see minu piinamise teema. See on oleks mingil määral neile kasulik. Väljaarvatud „Pebbles”ile. Aga kuna te VEEL ei tea, kes ta on, siis las ta jääda sinnapaika.

Aga kuna ma veedan mingi osa pea igast oma päevast Näituse tänaval või esmaspäeviti ka kesklinnas, siis räägiks natuke koolist ka. Nimelt mu peaaegu lemmikõpetajast. Ta on peaaegu, sest ma ei ole kindel, kui kaua ta troonil püsib. See on väga kõikuva omandiga positsioon. Igal juhul selleks on ÕE õppejõud. Kui üks kutt ei suutnud kohe korralikku vastust formuleerida, siis tegi ta sellest uue ülesande. Vastust küsimusele tuli anda tahvli ees. Siis tema õpetus, et ta ei lase inimesel midagi pobiseda, mis oleks nagu: „enamvähem vist nagu on”, ta raiub lihtsalt „kas on või ole?”. Ja siis muidugi ka see, et need mõlemad asjad panevad mul adrenaliini tiksuma, südame puperdama, käed värisema ja kui ma saan millegagi hakkama, siis on see ülemõistuse tunne. Samas vanemate kursuste inimesed on öelnud, et ta on kõige hullem õppejõud üldse, nii et fun fun fun.

Ah jaa. Ma olen sõltlane. Rahu, kõik on legaalne. Aga ma ei tea, mis ma teeks, kui mul ei oleks internetiga ühendatud elektroonikat iga hetk käepärast. Hetkel kui mul on internetiga probleeme, siis ma suure osa päevast lihtsalt magan. Silmad kinni, vedelen voodis ja ootan kuu lõppu. Ja nii iga päev. See on ka üks väga mõjuv põhjus, miks ma omale hobi vajan. Üks võimalus on muidugi kuidagi endale motivatsioon leida ja lõpuks midagi piinamisest ära kirjutada ja ehk siis vajub see jälle tahaplaanile. Aga sellega on nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid. Aga see areneb. Tõmban peas vaikselt jooni kokku.

Istusin siis majanduse loengus ja vaatasin, et minu ees istuva neiu arvutiekraanil oli facebook ja seal vilkus chatiaken. Keegi oli talle kirjutanud. Ja ta ei avanud seda. Mitu minutit möödus enne kui ta vaatas, mida talle kirjutati. Ma ehk olen mingi väga imelik olend, aga minu jaoks on oluline, et kui keegi  kirjutab, siis tuleb sellele võimalikult kiiresti reageerida. Kui keegi helistab, siis on vaja välja uurida, miks ja kui seda muul moel teha ei saa, siis tuleb tagasi helistada. Samas on mingi väga suur hulk inimesi, keda ei huvita, et neile kirjutatakse. Tekib küsimus, et kas ma olengi ainus loll või on ühiskonnas veelgi inimesi, kes on valmis võtma vastu idee, et teised ei pea nende järgi ootama.

Lõpumärkmed:
Mul on telefonis üle 9 tunni jagu Iiri laule + palju muid laule.
Mu telefonis ei ole ühtegi Taylor Swifti laulu.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest tegelikult on pedevihkajad vähemuses.

Järgmise korrani
Janus Pinka 29. oktoober 2014