Sissekanne nr. 150

Päevad 289-295
Nagu on, aga ei ole ka..

Hey. Ma pole juba päris mitu päeva bloginud, ent samas on selleks ka ehk natuke põhjust olnud. Aga räägime siis natuke, mis toimunud on. Neljapäeva kohta ei oska ma midagi öelda, ent reedel oli tutipäev. Varasematest aastatest on parem mulje jäänud ehk esimese lennu rõõmud. Käisin ka klassiga koosistumisel ja mulle hakkavad juba minu jaoks kained peod vaikselt meeldima. Nädalavahetus algas siis Euroopa kohvikuga ja peale seda sai Cookiega linna peal hängitud. Siis tuli pühapäev ja tarkade tegudeni ma vist ei jõudnudki. Esmaspäev oli siis konsultatsioonidega täidetud ja teisipäeval läksin kooli vaid selleks, et teada saada, et tundi ei ole ja hiljem sai ka natuke tantsitud. Täna oli siis eesti keele riigieksam ja ma ei tea, mis ma enda hindeks sain, nii et ei oska ka kommenteerida, kuidas läks. Kui tahad teada, mis teemad olid, siis guugelda. Ja siis sai ka täna sõbra juures grillimas käidud.

Päevamõtted:
Milles seisneb minu blogi? Ma kirjutan siia oma mõtteid. Kuid sel juhul olen ma ka vahepealsel ajal seda teinud, aga natuke teisiti. Koju kõndides või niisama olles mõtlen ma oma mõtteid, mis rahuldab seda osa tingimusest. Siis on ka asjaolu, et ma natuke nagu kirjutan kah. Otsustasin proovida mingit sellist juttu kirjutada, mis oleks tavapärasest erinevam. Mulle meeldib selle kohta öelda ebareaalselt reaalne ehk asjad, mis vaid teoreetiliselt juhtuda võiksid. Jaotasin selle suhteliselt lühikesteks peatükkideks ja mu ema arvas juba peale teist peatükki, et tal on paha ja see asi on jube.

Kõndides täna sõbra juurest koju, tulid mõttesse sõbrad. Või tegelikult algas see mõte hoopis ühest neiust. Nagu ämblikuvõrk jooksid niidid kokku ja tekkis uus mõte. Seal "raamatus", mida ma kirjutan areneb imelik sõprus välja vangi ja vangistaja vahel. See on julm ja jube, aga sõprus. Kuid jäin mõtlema, et kuigi see sõprus on kohutav ja ebaloomulik, on see ikkagi parem kui mõned minu "sõprussuhted". Sest minu arust on emotsionaalsed haavad palju valusamad kui füüsilised.

Inimesed ütlevad sageli väga imelikke ent huvitavaid asju. Rääkisin ühe sõbrannaga ja jutt liikus igale poole ja tuli jutuks üks neiu. Vestlus on reaalselt facebookist maha kopeeritud ja vaid tema nimi on ära muudetud.
Mina: siis ta nagu meeldis mulle
Sõbranna: seega ta enam ei meeldi sulle?
Mina: suht jah
Sõbranna: Palje õnne Janus!!!! sorri, aga mu meelest, see on hea
Ja hämmastaval kombel olen ma temaga isegi nõus. See tõesti on hea.

Astusin sõbra aiast välja ja üksinduse laine tõi minu mõtetesse esimese asjana tüdrukud ja nende meeldivuse. Mitte seda, et nad mulle meeldiks, hoidku jumal selle eest. Aga pigem see, et mis põhjustel on tüdrukud mulle meeldinud. Otsustasin tuua välja kõige huvitavamad põhjused, miks mõni isik mulle meeldinud on. Need põhjused on kas ainus põhjus, miks ma armusin või väga valdav põhjus.
* Juuksevärv.
* Ta ei usaldanud mind.
* Ta naeratas.
* Ta istus aktusel mu sõbranna kõrval.
* Ta on usklik.
* Ta on rohkem mentaalselt katki kui mina.
* Tal on pehmed käed.
* Ta nägi teistest erinev välja. Selline punkstiilis.
Need on minu arust ühed parimad põhjused, miks mõni neidis on mu hulluks ajanud. Olen nii mõnesegi ülepeakaela armunud olnud ja päevade viisi vaid temast mõelnud. Ja see on minu arust äärmiselt imelik.

Olen jõudmas oma tarkuse tippu. Ma peaks olema kõigis valdkondades haritud ja teadma pea kõike. Aga see hirmutab mind. Kui ma kuulen kedagi eksimas, siis on see justkui kõrvakiil, mis ei lõpeta valu enne, kui teda parandanud olen. Kellegi valeväide on minu jaoks kui solvang ja see teeb haiget. Pluss mu grammatiline tase. Ma ei salli inimesi, kes kasutavad ma ei tea asemel mai tea. See on minu jaoks justkui rõve solvang ja keelerüvetamine.

Euroopa kohvikus arusaamatutel põhjusetel sain ma öelda sõnad "minu arust ei tohiks sellist asja nagu Eesti Vabariik olemaski olla". Rääkisin siis oma suurmaailma ideest, et kogu planeet võiks olla üks suur riik. Enamjaolt üritati seda ideed õõnestada ja mind hämmastas inimeste usk minu elu pikkusesse. Pea koheselt peale seda kui olin öelnud, et riigi tekke protsess võib võtta 200 või isegi 1000 aastat, küsis üks mu lauakaaslane, et kas ma ise tahaks olla selle riigi juht. Nii et jah, tuhande aasta pärast näeme, mu sõbrad.

Ebardlikult õnnelik. Just nii kirjeldaks ma oma õnne seisundit. Võrreldes varasemaga olen ma vähemalt enda arust päris õnnelik inimene. Ma ei tea, miks ma seda teiega jagan, aga ehk olete te seda teadmist väärt. Laiskus ei ole tavaliselt just hea omadus. Aga mina olen veendunud, et ma elan vaid seepärast, et ma olen laisk. Ma olin niivõrd laisk, et isegi kogu oma masenduse tumedas varjus olin ma niivõrd laisk, et ma ei jõudnud ehituspoodi. Ma teadsin, et mul läheb vaja kahemeetrist nööri ja mingil väikesel viivul oskasin ma isegi vajalikku sõlme teha. Kuid minu laiskuse tõttu jäi see tegemata ja ma loodan, et ma ei pea seda kahetsema.

"Kogu maailm on lava ja meie vaid näitlejad seal sees." Just neid sõnu omistatakse väga tihti Shakespeare'ile. Ja kuigi ma ei taha seda tunnistada, siis see ju on nii. Me oleme võltsid ja täidame vaid rolli ühiskonnas. Ma olen 12. klassi õpilane ja üritan saavutada imeliku inimese kultust, et natukenegi halli massi seest välja paista. See on minu roll. Minu kõige tavalisem ehk minu õndsuseolek on see, kui ma olen pohmakaga õhkmadratsil oma aias ja magan. Just see on see, kes ma olema peaks, aga enamus ajast pean ma oma maski taga olema. Ja isegi kui sina seda ei tunnista, oled ka sina vaid ettur selles näitemängus.

Ma tahtsin midagi veel öelda, aga see ei meenu hetkel. Nii et räägin parem väikese naljaka juhtumi tänasest. Üks neiu kirjutas mulle täna, et ma nägin seksikas välja ja minu esimene reaktsioon oli: "Oh ei, miks? Ma ei taha seda." Ilmselgelt ma ei ole inimsuheteks valmis.

Lõpumärkmed:
Ma kirjutasin oma eksamimustandi lõppu suurelt: Mulle meeldivad sinised pingviinid.
Kas leidub kedagi, kes on nõus lugema rõvedalt poolikut raamatuhakatist ja mulle tagasisidet andma?
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest kõik läheb ainult paremaks või siis ongi juba hea.

Järgmise korrani
Janus Pinka 30. aprill 2014

Sissekanne nr. 149

Päevad 283-288
Pilt 163 ehk elu rõõmsam pool

Räägin siis natuke toimus minu elukeses munade kolkimise pühade paiku ja peale seda, sest siiski mu blogi aadress on ju januse-elu.. Alustame reedest. Peale seda kui sai väikese kärukesega 4 tonni liiva teise kohta viidud, tuli mõte õhtule seada. See peaks olema mingil määral see kuupäev, kus onu Jeesus mättasse löödi ja risti külge kinni pandi. Ei ole just õnnestunud päev, mil sünnipäeva pidada. Aga sellest hoolimata oli pojakesel ikka 18. sünnipäev. Hea alguse jumal Janus kaitses mind. Sest kuigi me avasime Maxima põranda abil 9 somersby pudelit, ei olnud ju ükski neist minu oma. Ja peol hävitati loendamatu kogus lauanõusid ja värke, aga mina ei lõhkunud ühtki. Kõige lähedasem asi hävingule on vist see, et ma ei mäleta päris paljut korraga, aga samas oli lõbus pidu ja minu arust peaks ma Michelangeloga seda kino kordama. Oli tore ja lõbus ja õhtu, ent korrata lähiajal ei julge ega taha.

Ärkasin hommikul ja läksin koju ära. Kuid ega kodus kaua olla ei lastud, vaid pidin vanaema juurde minema, et kasvuhoone ära hävitada. Töö lõpuks oli mul ühe nibu all eelmisest õhtust Raudmehe karmist haardest tekkinud sinikas ja teise nibu all roostes naela käest saadud märk. Aga õnneks ei ole väga topless inimene. Pühapäeval sai siis maamees Peepu mängitud. Esmaspäev möödus erilise kinota ja hullu ei olnud. Teisipäeval ehk eile käisin teatris. Seal nägin kuidas Ott Sepp ja KMK Häidi rõdul koinisid ja üks juut väikese ropendava poisi sisse läks. Kolmapäeva kohta ütleks nii, et lotokolmapäev saab uue mulje, sest andke andeks, et ma ei suuda ühe õhtuga ära õppida kogu materjali keskajast 20. sajandini.

Päevamõtted:
Pilt 163. Vaata sellega on nüüd nii, et kes on seda näinud, need on ja teised ei ei tohikski seda näha. See on pilt, mida ma seletaks kui põhjust, miks ei tohiks juua. Aga samas GOD-liathiga kodu poole seigeldes, jõudsin ma järeldusele, et kõik, mis ei oleks tohtinud juhtuda, aga juhtus, kannab nime Pilt 163. Olgu siis selleks mis iganes. Alustades solvangust, lõpetades musi või mõrvaga. Ainus tingimus on see, et see ei oleks tohtinud juhtuda ja selle teo ajal ei oldud väga kaine.

Väikesed asjad, mille üle ma uhke olen, on minu päeva kõige paremad hetked. Ma toon näite oma viimase aja suurimast uhkusest. Mul on mingi imelik paranoia, et kui ma peeglisse vaatan, siis seisab keegi mu seljataga ja kui ma panen tule põlema pimedas toas, siis seisab seal keegi. (Tänks "Muumia", et olid osa mu lapsepõlvest) Nad mõlemad tahavad mind tappa. See selleks. Igal juhul, iga kord kui ta seda tegema hakkas (mu kujutluspildis), kõige tavalisem oli mahalaskmine. Ja igal juhul ütlesin ma kogu aeg talle (mõttes), et tulista, mul ei ole midagi kaotada. Aga nüüd mõned õhtud tagasi, panin jälle kottpimedas elutoas tule põlema ja mu esimene mõte oli refleks "ära tulista". See oli võrratu moment ja järgnevad 15 min ma muust ei mõelnud ja olin õnnelik. Väikesed asjad meie elus.

"Jäta selle järgi meelde, et see on punane ja Tartus." Ainus põhjus, miks ma Jaani kiriku ära tundsin tänases kontrolltöös. Samas ei vaata ma praegu ka seda kui punast ehitist. See värv ei oma lihtsalt minu jaoks tähtsust. Igaks juhuks mainin, et olen ikka veel värvipime. Aga jah, ma olen viimasel ajal palju rääkinud, et armastan ühte punaste juustega kaunitari. Aga samas, kuidas ma tean, et ta on punaste juustega. Aga äkki on mõned värvid, mida ma olen pidanud nii kaua taluma, et ma suudan neid vaikselt eristada? Lasteaiast sissetambitud teadmine, et rohi on roheline ja lumi on valge. Ja siis on ka punane, mis eristub ja ka oranž, mis on ka, kes teab kui juhuslikult, minu lemmikvärvid.

Aga samas räägiks teile natuke värvipimeda teekonnast. Elades maailmas, kus sa oled suures vähemuses ja veidi väärastunud vajadusega sobituda teiste sekka, olles neist niigi erinev teeb mõni indiviid väikeseid sobituskatseid. Näiteks värvipime küsib "nägijatelt" kunstitunnis abi või jätab mõne muu asja abil midagi meelde. Kas sa suudad ette kujutada, kui jube on olla tunnis, kus iga kord, kui sa uut värvi tahad, pead sa pinginaabri poole pöörduma ja lausuma: "Kas sa palun annaks mulle punase pliiatsi?" Aga mis siis saab, kui teda ei ole? Siis tuleb oma ajurakukesed tööle panna. Iga pliiats on nagu iga inimene. Erinev. Me kõik alustame kui meie emaüsas kaks rakku ühenduvad. Me oleme sel hetkel pea identsed, aga siis algab areng. Ja hetkel ei ole ma suht kunagi näinud kahe inimest, kes oleks täpselt samad. Ja nii ma leidsingi igal pliiatsil midagi omast. Kollase tundsin ma mingil põhjusel alati niisama ära. Rohelise sisu oli teistest erineva koostise, välimuse ja olemusega. Punasel pliiatsil oli taga servas risti väike vagu sees. Lilla pliiatsi tagumisele otsale oli kirjutatud lilla. Alati oli midagi, mille abil sain ma vahet teha.

Ja selline asi on ka inimestele üle kandunud. Ma jätan inimesed kõige imelikumate asjade pärast meelde. Nende nimi seostub mingi imeliku asjaga ja nad ise ka. Ja huvitav on see, et mitme inimese puhul on nende nimi meeles vaid sellepärast, et keegi teine selle kohta midagi ütles. Või nad ise ütlesid või tegid midagi. Ja siis on suur hulk inimesi, kes on lihtsalt meeles. Nende kohta ei ole midagi, mis oleks eriline, ent ma tean nende nimesid ja ebaolulisi fakte neist. Need jäävad ka meelde vaid tänu imelikele asjadele. Mõnele inimesele otsa vaadates meenub mõni lause, mida nad on öelnud või mida on nende kohta öeldud. Aga kahjuks ei saa ega julge ma kedagi näiteks tuua.

Päevaküsimus:
Kuidas mõni neiu võib minu pea nii hullusti sassi ajada?

Lõpumärkmed:
Kell on palju, nii et ma lähen tuttu.
Homme on matemaatika proovieksam. Suht hirmus on.
Aga teile nagu alati:
Head ööd ja ilusaid unenägusid.

Järgmise korrani
Janus Pinka 23. aprill 2014

Sissekanne nr. 148

Päevad 278-282
Vabandan segaduse eest

Hey. Enne kui ma alustan, siis tahaks ära mainida asja, mida keegi teist ei märganud. Mul oli sissekanne nr. 145 lihtsalt vahele jäänud. Nüüd on viga parandatud ja sa loed uut ja teistsugust sissekannet nr. 148. Edu ja läheme asja juurde.

Aga jah, mis siis viimase viie päeva jooksul toimunud on. Lisaks tavapärastele koolitundidele ja headele hinnetele muidugi. Täna oli salongiõhtu. See aga tähendas, et ma sain terve sellele eelnenud nädala sellepärast oma pead vaevata. Aga ära me selle tegime. Suur tänu, au ja kiitus Väiksele Merineitsile. Aga jah, tegime selle ära ja väikeste tehniliste viperustega saime seda isegi esitleda teistele. Filmi teemaks siis suitsetamine ja see oli omamoodi huvitav.

Salongiõhtu ise oli tore, harjumuspärasest natuke erinev, aga mitte otseselt halvem. Kuid õhtu tegi heaks üks asi. Limbomängus kukkus ****** enne mind maha. Great success, vähemalt tegin talle ära. Tegime ka tervislikku salatit, mille ma siis tuimalt rahvale söötsin, sest miks mitte. Siis veel kiirelt natuke linna peal ja nüüd olen kodus ja mõistsin, et kuna ma homme ei blogi, sest mind ei ole kodus, siis pean ju täna blogima.

Päevamõtted:
Mis minu oma loomingu blogi see oleks, kui ma siin pidevalt autoriõigusteta kõiki tsiteerin. Valiks siis seekord laulukese. See laul meeldib mulle iga kord, kui seda kuulen ja selle laulu refrään on täiega tõsi tegelikult.
"sha-la-la miks aru sa ei saa
on vahel elu pilves selgimistega
sha-la-la miks aru sa ei saa
on vahel elu pilves selgimistega"
Sest elu ongi ju vahe pilves selgimistega, minul vähemalt kindlasti. Homme on küll ilmselt paks udu ja tormilained, aga eks näeb. Loodame parimat.
Aga see toob mind imeliku tõsiasjani, et ma vahel kuulan mõnda laulu, mis mulle meeldib, et see enam ei meeldigi nii väga. Lihtsalt mainin. Ja seda juhtub päris tihti.

Me kõik tahame midagi öelda. Olgu su südamesoov seista Saku suurhalli katusel ja karjuda, et käi persse ****** ***** või keskerakond või eesti natsionaalsotsialistlik partei. Põhimõte on ju arusaadav. On ka need inimesed, kes tahavad ilusale punapäisele tüdrukule öelda, et nad armastavad teda. On ka inimesi, kes tahavad rääkida, mida nad sõid eile hommikul ja kellega laupäeva varahommikul plaanis jooma minna on. Olenemata, kes sa oled, kus sa oled, kellega sa oled tahad sa midagi öelda. Aga samas ei taha keegi meist kuulata. Meil on suva, mida teised räägivad. Vahel jätame me isegi midagi meelde, aga suurel määral meid ei huvita, mida teised öelda tahavad.

Minuga juhtus see keset suve. Tegin endale blogi. Kunagi oli sellel mingi hull diip mõte ka, aga enam-jaolt tegin ma selle selleks, et ma saaks midagi öelda. Ja siis julgus kasvas. Nagu väike laps kombib piire. Kas ema tuleb kallale, kui ma üle jõe lähen? Ei tulnud, nii et proovime veel. Kuni lõpuks ema juba lubab. Aga jah, nii ma kompisin neid lubatuse piire. Ja nüüd arvan ma, et ega tegelikult siin ju piire ei ole. Kui vaja, siis ma võin rääkida oma kõige mustemaid mõtteid ja mida kõike veel. Siis on veel väike hirm, et mida teised arvavad. Aga siis ütles ema, et ma olen loll ja sõbrad, et ma olen imelik ja väidetavalt ******** ei koti, et ma teda maha teen ja kuna sellega minu lugejaskond enamvähem piirdub, siis ei ole ka seda hirmu enam. NSA ja KAPO ka kõike seda läbi lugeda ei viitsi ja ega ma midagi hullu ju ei tee ka. Nii et vanglat ka ei karda. Järelikult võin siin ju öelda, mida iganes soovin ja kuna lugemiste arv mind nii väga ei kõiguta, siis pole ju ka hullu.

Mida veel teile rääkida? Ma tahan loobuda kolmest harjumusest, aga millegi pärast ei suuda ma seda väga teha. Osalt sellepärast, et need teevad mu elu huvitavamaks. Esimene neist on joomine. Alkohol on tervisele paha ja ma olen isegi natuke uhke enda üle, et ma olen paar päeva rohkem kui kuu aega täiesti kaine olnud. Teine paha asi on laiskus. Kuid selle nõrk külg on see, et ma ei viitsi midagi väga üksi teha ja leida kedagi, kellel on samad huvid on ka natuke raske. Ja kolmas on väikesed valed. Suuri valesid ma enam ei räägi, aga väikesed on hullemad, sest nad tulevad juba peaaegu ise ja see on lihtsalt kohutav minu arust. Aga ma üritan neidki mitte väga teha.

Lõpumärkmed:
Kell on palju ja kuna mu vanemad tahavad mind vara äratada, siis soovin teile ilusaid munadepühasid ja jätke meelde, et Jeesus suri mõned aastad tagasi. Mälestame teda ja lõhume juudirahva kombel värvitud mune ja sööme sealiha.
Kirjutasin koolis usuteemalise kirjandi.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 17. aprill 2014

Sissekanne nr. 147

Päev 275-277
Ma armastan sind!

Hey. Räägime siis natuke maailma asjadest. Otsustasin, et ma ei kirjuta talle enam, esiteks, sest ta teab minu olevikust kõike ja ma arvan, et talle on imelik kirjutada. Sorry.
Aga see selleks. Elus peab pulli saama. Ma lihtsalt mainin ära, et reedel oli matemaatikas kursuse viimane kontrolltöö ja ma sain selle 5 ja kursuse ka 5. Ma nii uhke enda üle. 12. klassi esimene mata kursus, mis on 5. Käisin ka GOD-liathiga täna õues ja kiirelt Don Joni pool. Ma ei tea, mida teile oma päevast rääkida, aga võtaks selle kokku kuuldud lausega. Küsisin, et kuidas tal läheb ja ta küsis: "Kuidas sul endal on läinud, sellest ajast saati, kui ma sind enam ei tea?" Ma sain kellelegi rääkida oma imelikest unenägudest ja ma arvan, et ma ootan seda, mis ees on, sest see tõotab tulla hea aeg.

Päevamõtted:
Panin siis üle tüki aja oma mõtteid kirja. Ja esimesed neli viiest sisaldasid sõna "armastus". Ma olen armunud. On üks tüdruk, kui sa teda ei tea, siis ta isegi ei paista niivõrd silma. Ta ei ole ka mingi varjudes passija, aga samas ei paneks ma teda kuhugi üliaktiivsete ridadesse. Aga jah, ta hakkas mulle meeldima ja nüüd on saanud päevadest nädalad ja nädalatest juba mitu kuud. Ja ma lihtsalt ei saa teda peast välja. Aga samas olen ma ka kindel, et minu ja tema vahel ei tule midagi välja ja see lihtsalt lõhub mind seesmiselt. Aga ma ei kavatse sulle öelda, kes ta on. Aga ma pidin seda ütlema.

Aga samas jääme veel korra teemale, aga põikame kõrvale. Olles umbes nii vana kui mina, on eelduslik, et mulle peaks meeldima mõni neiu. Ja kuigi see nii ka on, siis ometi ma kardan neid. Ja see hirm kasvab kogu aeg. Ma isegi ei mäleta, mil ma viimane kord mõne neiuga vestlust, mis oleks kestnud üle kolme lause, alustanud. Samas ei jookse ma ka ära, kui keegi mind kõnetab. Ja see süveneb kogu aeg ja ma isegi ei tea miks. Ju see on vist nagu staatilise elektriga, ma ei taha seda laksu saada ja sellepärast hoian eemale.

Ja kuigi siin vahepeal peaks olema "masendav tehnoloogia", aga kuna ma rääkisin sellest paar postitust tagasi. Siis olen korra veel inimeste teemal. On üks neiu. See on liiga loll väide, sest alati on ju mõni neiu. Isegi kui ei ole, siis ju on. Aga sellest hoolimata. Mul on selline teoreetiline ja imelik küsimus. Kas ma olen ainus? Ainus, kes tema õnnehetkedel talle justkui halba soovib, ent kui ma teda üksi ja nukrana näen, siis tahaks või kasvõi Kuu taevast alla tuua, et ta kasvõi korraks naerataks. Ainus, kes soovib, et ta põruks ja häviks ja teisel hetkel sooviks talle vaid edu ja õnnestumist. Ainus, kes soovib samal ajal temast 1000000000000 valgusaasta kaugusele joosta, aga ka parim sõber olla. Ja kas ma olen ainus, keda see häirib?

Lugedes "1984" kuulasin ma samal ajal klassikalist muusikat. Ja siis neil hetkedel, kus ei olnud enam jõudu lugeda, ent ei olnud ka julgust alla anda, istusin ma niisama ja vaatasin surnud kala pilgul ekraani. Ja siis ma mõistsin. Muusika ja just eriti klassikaline muusika on olematu. See on ja samas ei ole. Kuulates seda, jäi mulle mulje, et ma olen üksinda. Ja kui ma sulgesin silmad, siis suutsin ma kasvõi läbi õhu ja maa ja kõigi muu olekute hõljuda ja ma olin vaba. Aga mis peamine, ma olin õnnelik. Ma olin ainus asi minu ümbruses ja see ei häirinud mind. See oli VABADUS!!! Muusika andis mulle tiivad ja vaikus kärpis need ära.

Vaikus - seda ei ole ju. Me võiks ju öelda, et vaiksu on 0 detsibelli, aga on ju tuba, kus läheb -15 detsibellini. Aga samas saame me ju öelda, et oleme korraks tasa. Sel hetkel kuuled sa hingamist, liiklusest tulevaid helisid ja mida kõike veel. Aga samas on see muu maailmaga võrreldes väga vaikne. Kõndisin siis sööklast kooli poole ja olin vaikuses. Sel hetkel jõudsin ma kahele järeldusele. Üks neist oli hea ja teine halb. Hea järeldus oli, et ma saan vaikuses asjade üle mõelda, ma saan mõelda, miks ma midagi teen või tunnen ja mida kõike veel. Aga samas tuli teine järeldus, et mulle ei meeldi see. Mulle ei meeldi põhjused, mida ma teen ja miks ma teen. Aga noh, elame ju ükskord.

Sul on asju, mida sa ei tee, aga sa ei tea miks. Sa ei tee neid sellepärast, et nii ei ole kombeks teha ehk mitte keegi teine ei tee seda. Aga see on nii imelik, sest me ju kogu aeg räägime, et asjade keelamine minevikus pärssis arengut. Aga samas anname minna ja oleme lahedad. Aga, et te saaks aru, mida ma räägin, siis ma toon laheda katse näite. Tuppa pandi 5 ahvi ja redel, mille otsas mõned banaanid. Aga asja point oli selles, et kui üks ahv läks redeli juurde, kasteti teised veega üle. Ja selle peale andsid teised ahvid talle peksa. Varsti õppisid kõik ahvid ära, et redeli ligi ei tohi minna, muidu annavad teised peksa. Siis vahetati üks ahv välja. Uus ahv hakkas loogiliselt kohe banaanide juurde minema, aga enne kui isegi veevärk oleks võinud tööle hakata, anti ahvile peksa ja ta õppis ära, et redeli juurde ei minda. Ükshaaval vahetati ära ka kõik teised ahvid ja ka nemad õppisid ära, et redeli juurde minna ei tohi, sest siis saab peksa. Lõpuks olid kõik ahvid vahetatud ja kuigi nad ei teadnud, et kui redeli juurde minna, siis saavad teised märjaks ja annavad peksa, ei läinud ja banaanide juurde. Nad ei teinud seda, sest nii lihtsalt seal tehti. Nii et kas me peaks tegevusi keelama või peaks me vähemalt proovima, et kas võime märjaks saada.

STOP! Sinu jala külge on seotud õhupall ja käes on nõel. Samasuguseid inimesi on 4. Teil on 15 sekundit. Võitja on see, kelle pall on aja lõppedes terve. Just selline mäng oli südasuvistel noortepäevadel. Ja asjaolu, mida minu eakaaslased ei mõistnud oli see, et.. STOP! Kui sa tahad kunagi seda mängu mängida ja sa ei tea, mis sellega teema on, siis mine järgmise lõigu juurde edasi. Nii et sa jäid siia? Eks ma siis ehk kogemata rikun selle sinu jaoks ära, aga sind on hoiatatud.. ..oli see, et võitjaid sai ole rohkem kui üks. Kui kõigi pallid oleks terveks jäänud, oleks kõik võitnud. Aga selleks oleks pidanud keegi hõikama "STOP!" ja selle üle korraks mõtlema. Aga samas ei ole elu ju kunagi nii lihtne. Ja neil oli üks võitja ja ehk nemad õppisid ära ühe asja. Enne kui sa midagi otsutad või teed, ütle STOP! ja mõtle asja kõik küljed läbi.

"1984" oli väga huvitav tsitaat. "Varem või hiljem saate te terveks ja siis laseme me teid maha." Aga kuigi see oli kirjutatud tuleviku hukka läinud ühiskonda arvestades, siis kas see ei ole liiga sageli meie enda käitumisviis? Tõsi me ei lase maha, me teeme palju hullema asja. Me hülgame. Olgu selleks laps, ehitis või kes teab mis? Me kasvatame selle suureks või ehitame selle valmis ja laseme sel üksi kogu maailma vastu olla ja me ei tunne sümepiinu. Lase tal kasvada, aga hoia alati meeles, et sul on võim ja võimalus teda alati suuremaks, paremaks, ilusamaks teha. Ära hülga teda veel. Ta ei ole veel surnud ega lagunenud ja senikaua saad sa teda aidata.

Ma tahan, ma nõuan, see mina siin, tähendab osakest rahvast, pisikest küll, aga siiski osakest. Kuid erinevalt Andres Mäharist, ei saada ma teid kõiki persse, sest teie maailmavaated on kergelt öeldes perses. Ma ikka veel loodan, et te ise aimate seda, aga ma üllatun kogu aeg. Ma tahan ja nõuan hoopis puhkust ja rahu ja natuke aega. Aga samas kui ma hakkan seda otsima, põrkan ma kokku lihtsa mõttega, et aega ja rahu ei ole ja ei tule ka. Ja kui neid ei ole, siis kus ma puhkan. Aga ma tean, et kui tulevad ilusad ilmad, siis tulevad ka paremad mõtted inimestele. Me saavutame rahu ja siis ka leiame ehk natuke aega. Aga ootame ja otsime, kõik on ju võimalik.

Viimane asi, mis seal kirjas on, on "rahva soov". Aga kuna ma ei mäleta täpselt, mida ma sellega mõtlesin, siis aretan oma mõtte justkui tühjast kohast. Rahvas ei tea, mida ta tahab ja mida ta vajab. Rahvas saab manipuleerida ja rahvast saab piinata. Rahvas on loll ja saamatu. Rahvuslik uhkus on vale, mida oma lastele rääkida, kui me ei leia muud teemat, miks venelasi vihata. Ja siis kasvab rahvas, kes vihkab valesid asju valedel põhjustel. Kas me peame Dima ja Ivani vastu vimma, et meie vaarisa lasti nende vaarisa poolt maha? Kas meie vaarisa seltsimehed ei lasknud teda maha? Kas sel vihal on üldse mõte? Kas me pigem ei peaks üritama läbi saada? Ei.. Sest rahvas ei taha ju. Kui seda üritada, tuleb mõni marurahvuslane või venemeelne ja seisab selle vastu. Aga nii ei jõua me ju kuhugi ja ükski otsus ei saa tehtud. Läheme tagasi diktaatorite juurde. Sest üks mees teeb paremaid otsuseid kui 1 000 000 lolli kokku.

Ma otsustasin, et kuna paljud head asjad juhtuvad, siis kui ütled jah, siis hakkan rohkem jah ütlema. Kavatsen järgida kolme põhimõtet, millal ei öelda ja ehk saab natuke nalja ka.
Põhimõtted selleks:
1) See ei tohi mu välimusele jäädavalt mõjuda. (Tätoveeringud ja muu)
2) Ma ei kavatse muuta oma suhtumist mõnedesse inimestesse.
3) Ma vahel lihtsalt ütlen ei ja siis nii ongi.

Lõpumärkmed:
Aga kell on liiga palju.
Ma isegi ei tea, miks ma nii hilja veel blogida tahtsin.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 12. aprill 2014

Sissekanne nr. 146

Päev 274
Minu esimene kiri

Tere, ma lubasin, et ma kirjutan sulle ja kogu oma imelikkuses ma seda ka teen. Ma võtan aluseks lollaka ja olematu aluse, et sa tead, kõike, mis on juhtunud kuni tänaseni ja omad haruldast oskust täita lüngad õigete sõnadega.

Aga jah, räägiks siis paarisõnaga oma koolipäevast. Kõik see algas juba täiega hästi. Pidin sõbraga koos kooli minema ja ta unustas mind ära, aga noh yolo. Jõudsin siis kooli ja esimene tund oli matemaatika, kus sai kõvasti nalja. Tunne nagu oleks tagasi algklassides ja nii mõnestki klassikaaslasest pea jagu üle. Sellele järgnes eksamiaine tund, kus õppisime romantismi muusika osas. Mu konspekt näeb väga huvitav välja ja ikka veel on mõned inimesed imestunud mu järjehoidja üle, mis on juhuslikult üks yugioh kaart. Peale seda tuli inka ja ma olin ikka täiega lahedas olekus. Mul polnud õrna aimugi, mis toimus. Lehed lihtsalt ilmusid mu lauale ja ma ei saanud kordagi aru, mis toimub. Siis tegin Don Joniga väikese LAN-pela ja siis avasime ka grillihooaja ja lubasime, et see suvi hakkab kino saama juhtugu, mis juhtub.

Päevamõtted:
Sa ju tead, et ma olen inimkonnas pettunud, aga sa tead ka seda, et mul on kohutav vajadus, seda sinu ja teistega jagada. Ma olen arvestanud, et pea kolme kuu pärast paraneb kõik ja arvestades hiljutisi sündmusi, siis ma isegi usun seda. Kuid kuna sina tead, mis siis on, siis ma sinna väga ei süvene ja lähen täna teist teed. Ask.fm.. Ma tean, et sa nõustud minuga, kui ma ütlen, et sinna peaks saabuma küsimused. Aga viimasel ajal laekuvad sinna ainult arvamused, mis jagunevad kahte leeri: Sa oled gei ja Sa ei ole gei. Suht imelik, aga samas ma isegi ei üllatu.

Ma naasesin täna skype kõnesse ja see tundub nii teistsugune. Kõik räägivad kogu aeg ja inside joke'e, millest ma aru ei saa on liiga palju. Võrreldes klassikalise muusika ja vaikuse kombinatsiooniga, olen ma nagu mingi ülireiv heavy metal kontserdil. See on natuke liiga suur muutus, mida korraga läbida, aga eks ma vaikselt üritan. Ma üritan mitte täiesti inimestest ära kapselduda, sest see oleks lõpuks natuke masendav ja masendav ei meeldi meile kummalegi.

Tulles tagasi inimeste juurde, siis ma mainiks sulle ära ka oma avastuse. Inimestel on kolm halba omadust. Või noh, mulle need ei meeldi. Esimene: Harjumus teha asju, mida neilt palutakse või milleks neid käsitakse, ilma et nad sellele mõtleks. Nad lihtsalt teevad seda. Aga noh ju on inimese põhivajadus peadpidi kellegi perses olemas, sest siis äkki ei saa laksu. Teine: Vajadus olla suhtes, vajadus, et sul on keegi. See on üks vähestest asjadest, mis mulle "1984" raamatus meeldib. Seal on inimeste suguakti ainus eesmärk paljunemine ja ka siis kasvatatakse lapsed üles riigi poolt. Aga jumala eest, kui kogu maailm keerleb selle armastuse ümber, siis ega mina seda keelama ka ei hakka. Kolmas: Teadmatus. Aina tihedamini jääb mulle mulje, et inimesed ei tea ja neid ei huvita, mis nende ümber toimub. Nad küsivad imelikke küsimusi ja mida kõike. Samas kuulen pidevalt asju näiteks Krimmi kohta ja kui midagi küsid, saad vastuseks "ma ei tea". Ja ma tean, et ka sind häirivad need asjad.

Viimase mõttena tooksin ma kolm sõna. "Isamaa", "Emakeel" ja "Patriotism". Ma alustan sellega, et ma tuletan sulle meelde, et ma ei ole patrioot, pigem midagi selle vastupidises variandis. Ma ei ütle, et ma vihkan meie korruptsiooni all vaevlevat valitsust, meie kehvenevat inimkonda, meie viletsat ilma ja meie hoolimatust. Ma pigem unistan maailmast, kus ei ole piire. Ma olen nõus ära õppima vene, hiina ja kasvõi prantsuse keele, kui see oleks ainus keel maailmas. Ma olen nõus elama nii, et ma ei näe elus ühtegi valitsevat inimest, kui nad tagaks rahu ja kontrolli. Aga jätame mu maailmaühendamise plaani korra kõrvale ja keskendume neile kolmele sõnale. "Isamaa" - miks ma peaks armastama riiki, mis "kuulub" mu isale. Miks ma ei võiks armastada kõiki riike? "Emakeel" - Aga kui mu ema räägiks prantsuse keelt, kas ma ikkagi ei võiks armastada hiina ja vene keelt? Ja miks kuradi pärast on olemas patriotism. Jah, ma saan aru, et sa vajad kontakti ja ühist keelt 1,3 miljoni teise eestlasega, aga kui pooled neist oma riigist ei hooli ja me ei moodusta isegi protsenti maailma kogurahvastikust, siis miks kuradi pärast ma peaks hoolima meist? Väljaspool Eestit elavad tuhanded eestlased, aga kas nemad on selle pärast halvemad? Kas arstid, kes soomlasi ja kanada kodanike ravivad on meie arstidest halvemad? Kas keegi teine on meist halvem, sest ta on erinev? Ma tean, et me mõtleme sama moodi, aga kõik teised?

Päevaküsimus:
Kellele ma kirjutasin?

Lõpumärkmed:
Ma ilmselt ei kirjuta talle enam. Tundub kuidagi võõras ja imelik.
Raske on vihata midagi, mis sind ümbritseb, ent ma vist natuke vihkan armastust.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 9. aprill 2014

Sissekanne nr. 145

Päev 271
Mis sul viga on?

Hey. Viimasel ajal juhtub aina harvem see, et ma kirjutan kahel järjestikusel päeval. Aga noh, kui sind huvitab, mida ma täna tegin, siis suhteliselt mitte midagi. Klapid parandasin ära. Aga ei kasuta neid selleks, mida varem.

Päevamõtted:

Päev 272-273
Rahuneme nüüd kõik maha, onju?

Vältides kohustuslikku kirjandust, leidsin ma enda jaoks raamatu "Kristian asendusteenistuses" ja see on võrratu. Aga see selleks. Kuna mu skype kaaslased ei ole mind ikka kõnesse lisanud, siis kuulan ma enamus ajast muusikat, täpsemalt klassikalist muusikat. Kuna keegi mulle facebookis väga ei kirjuta, siis vaatasin ära ka näiteks "Klassi" ja "Klass -elu pärast episood 1". Vaatasin eile ka game of thronesi, aga spoileri kirjutamata seadus ei luba mul seda veel arutada. Aga see, et mu suhtlustase on viidud miinimumi peale, mind ei kurvasta. Leian, et saangi vahelduseks tegeleda muude asjadega, aga kui sa tahad võid ikka kirjutada.

Päevamõtted:
Kus viga näed laita, seal mine ja aita. Selline on minu moto viimasel ajal. Samas on mul ka moto, et kas see energiakulu, mis tegevuseks kulub on seda väärt. Nii et ma tahan aidata, aga ma ei tee seda väga. Suht tavapärane, aga noh miks mitte. Ma olen ka vahetundides oma tavapäraste sõpradega olemise lõpetanud ja keskendud klassikaaslastele, kui oskan, siis aitan neid. Aga ma ei tea, mis edasi saab. Ehk peakski inimestele endast puhkust andma, sest ma ju ise vajan puhkust. Kui ülehomseks väga õppida ei ole, siis teen lõunauinaku. Kui on, siis teen reedel.

Inimesed on viimasel ajal liiga närvilised. Kui kõik oleksid sellised nagu mina, siis oleks maailm palju rahulikum koht. Aga samas see on ju andeks antav, sest kõigil teistel on mingi hull vajadus kellelegi meeldida ja mõnel isegi nii suur, et ma kirjeldaks seda väitega peaga persse pugema. Aga samas, kui see on nende soov, siis andku tuld.

Kolmanda ja viimase mõttena tooks välja asjaolu, mida ma viimasel ajal märganud olen. Tehnoloogia teeb meid kurvaks. Ok, see ei ole õige väide. Pigem tundetuks. Aga see selleks. Seisin siis ühel päeval kooli fuajees ja vaatasin ringi. Ligikaudu 10 inimest vaatasid siis telefoniekraani ja lihtsalt tuimad näod ees. Aga samas vedeles üks poiss kott-toolil, jalad ristis ja lollakalt muigel nägu peas. Kui ma oleks pidanud sel hetkel valima kedagi, kellega suhelda, siis ma oleks raudselt selle tüübi valinud. Nii et ma olen osaliselt õnnelik, et mu telefon on justkui puuteekraaniga ürgtelefon, sest saab vaid helistada. Saangi ehk rohkem omade asjadega tegeleda.

Lisamõte, mis tuli väga palju hiljem:
Loen siis vaikselt asju ja ei tahtnud uut sissekannet teha.
Aga ometi tahtsin midagi öelda.
"Ta kirjutas oma päevikust O'Brieni jaoks - O'Brieni[le]: see oli nagu lőpmatu kiri, mida keegi kunagi ei loe, aga mis on adresseeritud ühele kindlale inimesele ja omandab selle tőttu erilise värvingu."
Ma vist hakkan oma blogi ka nii kirjutama. Aga kellele ma seda kirjutaks? Mõtteid on mitu ja ehk kirjutangi mitmele isikule.

Lõpumärkmed:
Palun rahuneme maha.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill

Järgmise korrani
Janus Pinka 8. aprill 2014

Sissekanne nr. 144

Päevad 256-270
Noor luuletaja ehk pidin surema, et sündida

Hey. Otsustasin, et on vast paras aeg teile natuke rääkida, mis toimumas on. Nii et räägin ka natuke.
Teisipäev oli naljapäev. Kõigepealt pani kool kaks kildu maha, mis ei olnud seda väga väärt. Siis aga tegi üks poiss mulle väikse nalja ja ma lubasin, et ma kirjutan. HA HA HA Joel Uueküla on nii huumorikas. Peale selle oli veel ka rahvatantsu trenn, mis läks minu arust päris eduliselt.

Teoreetiliselt järgneb sellele kolmapäev. Oli rahvatantsu ülevaatus, mis tähendas, et mina kooli ei jõudnudki. Pidime kõik tantsud järjest tantsima ja mingi õnnetu ime läbi, suutsin ma viimase tantsu lõpus vea teha. Jäin tüdruku püüdmisega natuke hiljaks ja mul on selle pärast ikka veel süümepiinad. Peale seda oli vaja tund aega sisustada, et koolis süüa saada (tegelikult ei olnud mul lihtsalt midagi paremat teha). Mängisin siis Spookyboobsile riidepuud. See oli huvitav kogemus. Tema jutt ja tegevus sel ajal oli lihtsalt huvitav. Siis võtsime Kõue ühes ja käisime veel korra linnas ära ja siis saigi süüa. Mälumängu ei jõudnud ja sellest on kahju.

Neljapäeva, reede ja laupäeva võtaks kokku ühe lõiguga. Esimene asi, mis kohe meenub oli see, et mu õlg oli jumala surmavalt valus. Lihtsalt masendav, kui valus saab üks õlg olla. See ikka veel valutab kergelt. Ja see valu algas neljapäeval. Aga jah, ma suutsin ka oma kõrvaklapid ära lõhkuda, mistõttu olen enamus ajast vaikuses istunud. Paari tunni eest soovitati telokõrvaklappidega olla ja nüüd ma olengi. Parem kui mitte midagi. Lisaks sellele oli täna pärl ka see, et mind visati ühes mängus liidust välja ja hakati ähvardama, sest ma ütlesin, et ma vist teen oma liidu. Aga noh Viva la revolution. Käisin laupäeval ka järjekordset videovabriku sünnitist tegemas.

Päevamõtted:
No ma ikka ei saa, et ma ei räägiks vihast. Viha on liiga ainulaadne nähtus selleks. Mulle hakkab mulje jääma, et inimesed ei oska vihata. Te jätate sellest mulje nagu see oleks kuidagi väga raske ja rusuv. Aga minule tundub see osa elust, umbes nagu teile armastus on. Ma ei viitsi isegi enam varjata ja ümber nurga rääkida. Ütlen kohe ära, et teilt seda küsimust vältida. Jah, selle näite aluseks on Ragnar Kadai. Aga jah, kui mõned päevad tagasi Luna mulle paar pilti saatis, kus me temaga koos ja rõõmsad olime, siis ma isegi ei mäletanud seda. Kui ma aga meenutada üritan, siis ma suudan temaga väga vähest meenutada. Ma ei suuda tema kohutavat lõusta isegi oma silme ette kujutada ja võiks öelda, et ma olen kõik, mis temaga seostub kuhugi ära matnud. Samas lubasin ma peamiselt iseendale, et kuna ma pean temaga sõbra sünnipäeval koos olema, siis ei tee sellest suurt numbrit. Lihtsalt hoian kergelt eemale, võtan oma 700ml rummi ja kaheliitrise koka ja olen õnnelik. Sitta sellega, miks peaks tema olemasolu minu tuju mõjutama. Aga kordan ennast, viha ei ole väga raske asi.

Nagu ma eelmises lõigus mainisin, siis tuleb vahepeal ette selliseid asju, et ma matan midagi oma ajusagarate vahele maha. Seda tuleb ette väga tihti ja ma kardan, et see on mu lühimälu täiesti ära rikkunud, nii et vabandan ette, kui sa midagi ütled ja ma selle unustan. Aga jah, ma olen väga suure osa oma elust ära kaotanud. Ja nii palju kui ma seda mäletan, siis see ei ole väga igatsemist väärt. Aga samas on ka ilusaid hetki olnud ja miks mitte neile keskenduda. Aga samas on paljud neist kergelt pahad ka, aga samas jah.. Kirjutaks siia ära ka selle asja, et ma kipun natuke liiga tihti valedele inimestele keskenduma. On inimesi, kellega ma teadmata põhjustel suhtlen liiga vähe. Nad on täiega lahedad inimesed, soojad ja lõbusad inimesed. Aga mina, mina leian ikka 15-aastase Tallinna tšiki, kes on kuri ja pahur.

Jevgeni Krištafovitš ja Andres Mähar. Kui sa ei tea, mida need mehed on Saku Suurhalli katusel teinud, siis kuula seda. See teema tuli eesti keele tunnis jutuks ja siis ma tahaks tuua välja kaks asja. Alustame tsitaadiga ühelt klassiõelt: "See (Jevgeni oma) ei olnud originaalne." See on tehtud Andres Mähari inspiratsioonil ja see on lõpus ära öeldud. See ei peagi originaalne olema, see peabki sinu ajusagarates meenutama NO99 esitust ja seda, et see on probleem. Aga noh hingame rahulikult sisse ja välja ja läheme edasi. Teine asjaolu, ehk mida kirjutasin üles. "Vahel tulebki seista Saku Suurhalli katusel ja öelda sõnad Käi persse!" Natuke julm onju. Aga see tundub mõjuvat. Jevgeni seisis seal ja saatis Putini persse ja paar päeva oli see suht populaarne jututeema. Tõsi, enamus küll halasid, et see ei olnud õige, aga vähemalt nad rääkisid sellest. Inimesed hakkasid leidma Putini vigu ja kuigi see ei pruugi küll midagi muuta, siis on see hea tugipunkt järgmisele teemale.

"Ükski lumehelves ei tunne end laviini tekkes süüdi." Olgu selleks, siis Putini vastase revolutsiooni algus või asjaolu, et inimesed kõnnivad üle muru. Kui sa kõnnid üle muru, et säästa kolm sammu, siis sa oled tropp ja sind tuleks keemialabori kuuri taha viia ja pumppüssiga näkku tulistada. Kui sa kasutad vabandust "Aga teised teevad ka" või "Aga mina ju üksi ei tee midagi", siis tuleb teha ohver ja teist ja/või kolmandat korda sind tulistada. Sa säästad sellega sekundi, mille sa kulutad, et oodata sõpra, kes tegi need kolm lisasammu. Aga ma teen rohu ja kahjulikusse näite sinu vaatenurgast positiivseks, et sa matsu jagaks. Mitte see, et mitu korda keegi murule astub ja sellega muru ära tapab, vaid iga inimene annab sulle 1 sendi. Kui mina sendi annan, ei muutu suht midagi. Peeter annab ka sendi, mis ikka ei muuda meie jaoks midagi. Tulevad ka Mati ja Jüri ja annavad mõlemad 1 sendi. Aga siis annavad kõik eestlased ja kuigi meie ei kaota midagi, on sinul juba 13 000 eurot. Tehniliselt ei kaotanud pea keegi midagi, ent sina võitsid suurelt. Tõstame panuseid. Kõik annavad sulle raha. Sul on 72 000 000 eurot umbes. Keegi meist ei kaota nii palju, et me end saaks sinu rikkuse aluseks pidada, aga ometi on sul 72 milli. Nii et iga lumehelves on selles laviinis süüdi. Olgu see siis hävitav või mitte.

Viimane mõte võiks ikka positiivne olla. Nii et võtame enesetapu. Või mitte niivõrd enesetapu kui sellise, aga hoopis enesetapumõtted. Vot see on hea teema. Mind on alati paelunud, mis toimub inimese peas, kes otsustab, et ta tapab end ära. Põhjus selleks on lihtne ja mingil määral isegi loogiline. Nimelt, minu enda mõtted. Liiga tihti leian end juurdlemas, et mis saaks kui ma KEKi linnaosa selle kõrge korstna otsast kukkumise üle. Arutan, et kui lahe see oleks, kui ma endal näpud otsast lõikaks. Või ükskõik mida sellist. Aga samas arutlen ma ka selle üle, et kui ma suudaks aega peatada, lennata, nähtamatuks muutuda, olukord, kus raha pole probleem, ülikiirus ja nii edasi. Aga mis küll toimub selle inimese peas, kes hakkab enda elu võtma?

Päevaluuletus:
sest mulle viimasel ajal meeldib luuletada. See on justkui uus meedium minu elus.

Armastus

Punaste juustega neidis,

see ei ole mingi saladus,

et nähes sind ses kleidis,

tundsin, mis on armastus.

Sinu punased huuled,

need kohe võlusid mind.

Nüüd loodan, et kuuled.

Mina, ma, ma armastan sind.

Ent tegelt mind sa ju ei tea.

Olen vaid võõras sinu teel.

Ja see ehk ongi hea,

sest nii saan olla veel.

Kord jalutades ütlesid sa mul,

et meie kõigi elu liiga lühike.

Olen ilmselgelt pisut hull.

Aga sinuta tundub elu nii tühine.

Mulle öeldi, et kaheksa kuud

pead ilmselt vaikselt ootama.

Hetkel on alles viis kuud,

aga enam ei taha oodata.

Panen siia ka oma varasemad luuletused, kasvõi selleks, et sa saaks halada, kui pikk mu blogi on.

Inspireeritud päriselust :P

Diplomaatiline siga,
mina ikka, kes muu.
Tuli teha vaid üks viga
ja kõlaski buuhuu.

Üritades maailma päästa
lõin puruks kõik, mis oli.
Tahtsin midagi veel säästa,
ent eeldus tõeks tuli.

Välja visati mind liidust
ja ähvardati ka.
Kergelt pettununa riiust
veel targutasin ma.

Rääkisin siis talle ajaloost
ja ruunidest ja kõigest muust.
Nüüd leian ennast sõjavoost,
sest tehtud olen teisest puust.

Tunnistan nüüd ainult üht,
ei õnnestund mu missioon.
Aga kindel olen ühes suht,
lauses "Viva la revolution"


Sinule ikka, kallis anon..

Luuletada hullult raske,
uni vaevab jälle mind.
Palun magada mul laske,
olla vaba nagu lind.

Oma unes olla saan
ööbik või ka tihane.
aga ärgates must jälle saab
pahur, tõre, vihane.

Tahan ära põgeneda siit,
joosta kaugele kaugele ära.
Seal olla võiks väikene silt,
"nüüd kiirelt peida end ära".

Seal istuksin vaikselt ja kaua
ja välja ei tuleks sealt iial.
Kaevaksin endale väikese haua,
kuid see vast natuke liiast.

Pigem istun põõsaste vahel,
kus õitsevad viimased roosid.
Vaatan taevast, kus tähtede ahel
ja karjun kõvasti "Proosit!"


Ja kuigi see sobiks sisult eelmisega kokku on see kõigest juhus.

Pohmakaga inimesed

Sõstrapõõsa vaikses vilus,
pohmakaga ärkan taas.
Tõustes särgikortse silun,
mis on tekkind, olles maas.

Eilsest peost ma poolt ei tea,
ent selles kindel olen ma.
Eile oli ülilõbus, lausa megahea,
oli tore ja natukene lahe ka.

Tuigerdades võtan kinni
oma väiksest väiksest peast.
Võtsin rummi, viskit, džinni,
lonksukene kõigest heast.

Kõik on koju läinud ära
ainult taara nurgas veel.
Peol ma tugev, julge, särav,
täna kange selg ja pehme keel.

Kõhus keerab, süda paha.
oksemaitse jälle suus.
Kukun sõstrapõõsa kõrval maha,
telefonist vaatan, kell on kuus.

Lõpumärkmed:
Aga vot ei oskagi midagi siin öelda.
Lähen parem magama ära.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 5. aprill 2014