Minu esimene kiri
Tere, ma lubasin, et ma kirjutan sulle ja kogu oma imelikkuses ma seda ka teen. Ma võtan aluseks lollaka ja olematu aluse, et sa tead, kõike, mis on juhtunud kuni tänaseni ja omad haruldast oskust täita lüngad õigete sõnadega.
Aga jah, räägiks siis paarisõnaga oma koolipäevast. Kõik see algas juba täiega hästi. Pidin sõbraga koos kooli minema ja ta unustas mind ära, aga noh yolo. Jõudsin siis kooli ja esimene tund oli matemaatika, kus sai kõvasti nalja. Tunne nagu oleks tagasi algklassides ja nii mõnestki klassikaaslasest pea jagu üle. Sellele järgnes eksamiaine tund, kus õppisime romantismi muusika osas. Mu konspekt näeb väga huvitav välja ja ikka veel on mõned inimesed imestunud mu järjehoidja üle, mis on juhuslikult üks yugioh kaart. Peale seda tuli inka ja ma olin ikka täiega lahedas olekus. Mul polnud õrna aimugi, mis toimus. Lehed lihtsalt ilmusid mu lauale ja ma ei saanud kordagi aru, mis toimub. Siis tegin Don Joniga väikese LAN-pela ja siis avasime ka grillihooaja ja lubasime, et see suvi hakkab kino saama juhtugu, mis juhtub.
Päevamõtted:
Sa ju tead, et ma olen inimkonnas pettunud, aga sa tead ka seda, et mul on kohutav vajadus, seda sinu ja teistega jagada. Ma olen arvestanud, et pea kolme kuu pärast paraneb kõik ja arvestades hiljutisi sündmusi, siis ma isegi usun seda. Kuid kuna sina tead, mis siis on, siis ma sinna väga ei süvene ja lähen täna teist teed. Ask.fm.. Ma tean, et sa nõustud minuga, kui ma ütlen, et sinna peaks saabuma küsimused. Aga viimasel ajal laekuvad sinna ainult arvamused, mis jagunevad kahte leeri: Sa oled gei ja Sa ei ole gei. Suht imelik, aga samas ma isegi ei üllatu.
Ma naasesin täna skype kõnesse ja see tundub nii teistsugune. Kõik räägivad kogu aeg ja inside joke'e, millest ma aru ei saa on liiga palju. Võrreldes klassikalise muusika ja vaikuse kombinatsiooniga, olen ma nagu mingi ülireiv heavy metal kontserdil. See on natuke liiga suur muutus, mida korraga läbida, aga eks ma vaikselt üritan. Ma üritan mitte täiesti inimestest ära kapselduda, sest see oleks lõpuks natuke masendav ja masendav ei meeldi meile kummalegi.
Tulles tagasi inimeste juurde, siis ma mainiks sulle ära ka oma avastuse. Inimestel on kolm halba omadust. Või noh, mulle need ei meeldi. Esimene: Harjumus teha asju, mida neilt palutakse või milleks neid käsitakse, ilma et nad sellele mõtleks. Nad lihtsalt teevad seda. Aga noh ju on inimese põhivajadus peadpidi kellegi perses olemas, sest siis äkki ei saa laksu. Teine: Vajadus olla suhtes, vajadus, et sul on keegi. See on üks vähestest asjadest, mis mulle "1984" raamatus meeldib. Seal on inimeste suguakti ainus eesmärk paljunemine ja ka siis kasvatatakse lapsed üles riigi poolt. Aga jumala eest, kui kogu maailm keerleb selle armastuse ümber, siis ega mina seda keelama ka ei hakka. Kolmas: Teadmatus. Aina tihedamini jääb mulle mulje, et inimesed ei tea ja neid ei huvita, mis nende ümber toimub. Nad küsivad imelikke küsimusi ja mida kõike. Samas kuulen pidevalt asju näiteks Krimmi kohta ja kui midagi küsid, saad vastuseks "ma ei tea". Ja ma tean, et ka sind häirivad need asjad.
Viimase mõttena tooksin ma kolm sõna. "Isamaa", "Emakeel" ja "Patriotism". Ma alustan sellega, et ma tuletan sulle meelde, et ma ei ole patrioot, pigem midagi selle vastupidises variandis. Ma ei ütle, et ma vihkan meie korruptsiooni all vaevlevat valitsust, meie kehvenevat inimkonda, meie viletsat ilma ja meie hoolimatust. Ma pigem unistan maailmast, kus ei ole piire. Ma olen nõus ära õppima vene, hiina ja kasvõi prantsuse keele, kui see oleks ainus keel maailmas. Ma olen nõus elama nii, et ma ei näe elus ühtegi valitsevat inimest, kui nad tagaks rahu ja kontrolli. Aga jätame mu maailmaühendamise plaani korra kõrvale ja keskendume neile kolmele sõnale. "Isamaa" - miks ma peaks armastama riiki, mis "kuulub" mu isale. Miks ma ei võiks armastada kõiki riike? "Emakeel" - Aga kui mu ema räägiks prantsuse keelt, kas ma ikkagi ei võiks armastada hiina ja vene keelt? Ja miks kuradi pärast on olemas patriotism. Jah, ma saan aru, et sa vajad kontakti ja ühist keelt 1,3 miljoni teise eestlasega, aga kui pooled neist oma riigist ei hooli ja me ei moodusta isegi protsenti maailma kogurahvastikust, siis miks kuradi pärast ma peaks hoolima meist? Väljaspool Eestit elavad tuhanded eestlased, aga kas nemad on selle pärast halvemad? Kas arstid, kes soomlasi ja kanada kodanike ravivad on meie arstidest halvemad? Kas keegi teine on meist halvem, sest ta on erinev? Ma tean, et me mõtleme sama moodi, aga kõik teised?
Päevaküsimus:
Kellele ma kirjutasin?
Lõpumärkmed:
Ma ilmselt ei kirjuta talle enam. Tundub kuidagi võõras ja imelik.
Raske on vihata midagi, mis sind ümbritseb, ent ma vist natuke vihkan armastust.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill.
Järgmise korrani
Janus Pinka 9. aprill 2014
No comments:
Post a Comment