Nagu on, aga ei ole ka..
Hey. Ma pole juba päris mitu päeva bloginud, ent samas on selleks ka ehk natuke põhjust olnud. Aga räägime siis natuke, mis toimunud on. Neljapäeva kohta ei oska ma midagi öelda, ent reedel oli tutipäev. Varasematest aastatest on parem mulje jäänud ehk esimese lennu rõõmud. Käisin ka klassiga koosistumisel ja mulle hakkavad juba minu jaoks kained peod vaikselt meeldima. Nädalavahetus algas siis Euroopa kohvikuga ja peale seda sai Cookiega linna peal hängitud. Siis tuli pühapäev ja tarkade tegudeni ma vist ei jõudnudki. Esmaspäev oli siis konsultatsioonidega täidetud ja teisipäeval läksin kooli vaid selleks, et teada saada, et tundi ei ole ja hiljem sai ka natuke tantsitud. Täna oli siis eesti keele riigieksam ja ma ei tea, mis ma enda hindeks sain, nii et ei oska ka kommenteerida, kuidas läks. Kui tahad teada, mis teemad olid, siis guugelda. Ja siis sai ka täna sõbra juures grillimas käidud.
Päevamõtted:
Milles seisneb minu blogi? Ma kirjutan siia oma mõtteid. Kuid sel juhul olen ma ka vahepealsel ajal seda teinud, aga natuke teisiti. Koju kõndides või niisama olles mõtlen ma oma mõtteid, mis rahuldab seda osa tingimusest. Siis on ka asjaolu, et ma natuke nagu kirjutan kah. Otsustasin proovida mingit sellist juttu kirjutada, mis oleks tavapärasest erinevam. Mulle meeldib selle kohta öelda ebareaalselt reaalne ehk asjad, mis vaid teoreetiliselt juhtuda võiksid. Jaotasin selle suhteliselt lühikesteks peatükkideks ja mu ema arvas juba peale teist peatükki, et tal on paha ja see asi on jube.
Kõndides täna sõbra juurest koju, tulid mõttesse sõbrad. Või tegelikult algas see mõte hoopis ühest neiust. Nagu ämblikuvõrk jooksid niidid kokku ja tekkis uus mõte. Seal "raamatus", mida ma kirjutan areneb imelik sõprus välja vangi ja vangistaja vahel. See on julm ja jube, aga sõprus. Kuid jäin mõtlema, et kuigi see sõprus on kohutav ja ebaloomulik, on see ikkagi parem kui mõned minu "sõprussuhted". Sest minu arust on emotsionaalsed haavad palju valusamad kui füüsilised.
Inimesed ütlevad sageli väga imelikke ent huvitavaid asju. Rääkisin ühe sõbrannaga ja jutt liikus igale poole ja tuli jutuks üks neiu. Vestlus on reaalselt facebookist maha kopeeritud ja vaid tema nimi on ära muudetud.
Mina: siis ta nagu meeldis mulle
Sõbranna: seega ta enam ei meeldi sulle?
Mina: suht jah
Sõbranna: Palje õnne Janus!!!! sorri, aga mu meelest, see on hea
Ja hämmastaval kombel olen ma temaga isegi nõus. See tõesti on hea.
Astusin sõbra aiast välja ja üksinduse laine tõi minu mõtetesse esimese asjana tüdrukud ja nende meeldivuse. Mitte seda, et nad mulle meeldiks, hoidku jumal selle eest. Aga pigem see, et mis põhjustel on tüdrukud mulle meeldinud. Otsustasin tuua välja kõige huvitavamad põhjused, miks mõni isik mulle meeldinud on. Need põhjused on kas ainus põhjus, miks ma armusin või väga valdav põhjus.
* Juuksevärv.
* Ta ei usaldanud mind.
* Ta naeratas.
* Ta istus aktusel mu sõbranna kõrval.
* Ta on usklik.
* Ta on rohkem mentaalselt katki kui mina.
* Tal on pehmed käed.
* Ta nägi teistest erinev välja. Selline punkstiilis.
Need on minu arust ühed parimad põhjused, miks mõni neidis on mu hulluks ajanud. Olen nii mõnesegi ülepeakaela armunud olnud ja päevade viisi vaid temast mõelnud. Ja see on minu arust äärmiselt imelik.
Olen jõudmas oma tarkuse tippu. Ma peaks olema kõigis valdkondades haritud ja teadma pea kõike. Aga see hirmutab mind. Kui ma kuulen kedagi eksimas, siis on see justkui kõrvakiil, mis ei lõpeta valu enne, kui teda parandanud olen. Kellegi valeväide on minu jaoks kui solvang ja see teeb haiget. Pluss mu grammatiline tase. Ma ei salli inimesi, kes kasutavad ma ei tea asemel mai tea. See on minu jaoks justkui rõve solvang ja keelerüvetamine.
Euroopa kohvikus arusaamatutel põhjusetel sain ma öelda sõnad "minu arust ei tohiks sellist asja nagu Eesti Vabariik olemaski olla". Rääkisin siis oma suurmaailma ideest, et kogu planeet võiks olla üks suur riik. Enamjaolt üritati seda ideed õõnestada ja mind hämmastas inimeste usk minu elu pikkusesse. Pea koheselt peale seda kui olin öelnud, et riigi tekke protsess võib võtta 200 või isegi 1000 aastat, küsis üks mu lauakaaslane, et kas ma ise tahaks olla selle riigi juht. Nii et jah, tuhande aasta pärast näeme, mu sõbrad.
Ebardlikult õnnelik. Just nii kirjeldaks ma oma õnne seisundit. Võrreldes varasemaga olen ma vähemalt enda arust päris õnnelik inimene. Ma ei tea, miks ma seda teiega jagan, aga ehk olete te seda teadmist väärt. Laiskus ei ole tavaliselt just hea omadus. Aga mina olen veendunud, et ma elan vaid seepärast, et ma olen laisk. Ma olin niivõrd laisk, et isegi kogu oma masenduse tumedas varjus olin ma niivõrd laisk, et ma ei jõudnud ehituspoodi. Ma teadsin, et mul läheb vaja kahemeetrist nööri ja mingil väikesel viivul oskasin ma isegi vajalikku sõlme teha. Kuid minu laiskuse tõttu jäi see tegemata ja ma loodan, et ma ei pea seda kahetsema.
"Kogu maailm on lava ja meie vaid näitlejad seal sees." Just neid sõnu omistatakse väga tihti Shakespeare'ile. Ja kuigi ma ei taha seda tunnistada, siis see ju on nii. Me oleme võltsid ja täidame vaid rolli ühiskonnas. Ma olen 12. klassi õpilane ja üritan saavutada imeliku inimese kultust, et natukenegi halli massi seest välja paista. See on minu roll. Minu kõige tavalisem ehk minu õndsuseolek on see, kui ma olen pohmakaga õhkmadratsil oma aias ja magan. Just see on see, kes ma olema peaks, aga enamus ajast pean ma oma maski taga olema. Ja isegi kui sina seda ei tunnista, oled ka sina vaid ettur selles näitemängus.
Ma tahtsin midagi veel öelda, aga see ei meenu hetkel. Nii et räägin parem väikese naljaka juhtumi tänasest. Üks neiu kirjutas mulle täna, et ma nägin seksikas välja ja minu esimene reaktsioon oli: "Oh ei, miks? Ma ei taha seda." Ilmselgelt ma ei ole inimsuheteks valmis.
Lõpumärkmed:
Ma kirjutasin oma eksamimustandi lõppu suurelt: Mulle meeldivad sinised pingviinid.
Kas leidub kedagi, kes on nõus lugema rõvedalt poolikut raamatuhakatist ja mulle tagasisidet andma?
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest kõik läheb ainult paremaks või siis ongi juba hea.
Järgmise korrani
Janus Pinka 30. aprill 2014
No comments:
Post a Comment