Vabandan segaduse eest
Hey. Enne kui ma alustan, siis tahaks ära mainida asja, mida keegi teist ei märganud. Mul oli sissekanne nr. 145 lihtsalt vahele jäänud. Nüüd on viga parandatud ja sa loed uut ja teistsugust sissekannet nr. 148. Edu ja läheme asja juurde.
Aga jah, mis siis viimase viie päeva jooksul toimunud on. Lisaks tavapärastele koolitundidele ja headele hinnetele muidugi. Täna oli salongiõhtu. See aga tähendas, et ma sain terve sellele eelnenud nädala sellepärast oma pead vaevata. Aga ära me selle tegime. Suur tänu, au ja kiitus Väiksele Merineitsile. Aga jah, tegime selle ära ja väikeste tehniliste viperustega saime seda isegi esitleda teistele. Filmi teemaks siis suitsetamine ja see oli omamoodi huvitav.
Salongiõhtu ise oli tore, harjumuspärasest natuke erinev, aga mitte otseselt halvem. Kuid õhtu tegi heaks üks asi. Limbomängus kukkus ****** enne mind maha. Great success, vähemalt tegin talle ära. Tegime ka tervislikku salatit, mille ma siis tuimalt rahvale söötsin, sest miks mitte. Siis veel kiirelt natuke linna peal ja nüüd olen kodus ja mõistsin, et kuna ma homme ei blogi, sest mind ei ole kodus, siis pean ju täna blogima.
Päevamõtted:
Mis minu oma loomingu blogi see oleks, kui ma siin pidevalt autoriõigusteta kõiki tsiteerin. Valiks siis seekord laulukese. See laul meeldib mulle iga kord, kui seda kuulen ja selle laulu refrään on täiega tõsi tegelikult.
"sha-la-la miks aru sa ei saa
on vahel elu pilves selgimistega
sha-la-la miks aru sa ei saa
on vahel elu pilves selgimistega"
Sest elu ongi ju vahe pilves selgimistega, minul vähemalt kindlasti. Homme on küll ilmselt paks udu ja tormilained, aga eks näeb. Loodame parimat.
Aga see toob mind imeliku tõsiasjani, et ma vahel kuulan mõnda laulu, mis mulle meeldib, et see enam ei meeldigi nii väga. Lihtsalt mainin. Ja seda juhtub päris tihti.
Me kõik tahame midagi öelda. Olgu su südamesoov seista Saku suurhalli katusel ja karjuda, et käi persse ****** ***** või keskerakond või eesti natsionaalsotsialistlik partei. Põhimõte on ju arusaadav. On ka need inimesed, kes tahavad ilusale punapäisele tüdrukule öelda, et nad armastavad teda. On ka inimesi, kes tahavad rääkida, mida nad sõid eile hommikul ja kellega laupäeva varahommikul plaanis jooma minna on. Olenemata, kes sa oled, kus sa oled, kellega sa oled tahad sa midagi öelda. Aga samas ei taha keegi meist kuulata. Meil on suva, mida teised räägivad. Vahel jätame me isegi midagi meelde, aga suurel määral meid ei huvita, mida teised öelda tahavad.
Minuga juhtus see keset suve. Tegin endale blogi. Kunagi oli sellel mingi hull diip mõte ka, aga enam-jaolt tegin ma selle selleks, et ma saaks midagi öelda. Ja siis julgus kasvas. Nagu väike laps kombib piire. Kas ema tuleb kallale, kui ma üle jõe lähen? Ei tulnud, nii et proovime veel. Kuni lõpuks ema juba lubab. Aga jah, nii ma kompisin neid lubatuse piire. Ja nüüd arvan ma, et ega tegelikult siin ju piire ei ole. Kui vaja, siis ma võin rääkida oma kõige mustemaid mõtteid ja mida kõike veel. Siis on veel väike hirm, et mida teised arvavad. Aga siis ütles ema, et ma olen loll ja sõbrad, et ma olen imelik ja väidetavalt ******** ei koti, et ma teda maha teen ja kuna sellega minu lugejaskond enamvähem piirdub, siis ei ole ka seda hirmu enam. NSA ja KAPO ka kõike seda läbi lugeda ei viitsi ja ega ma midagi hullu ju ei tee ka. Nii et vanglat ka ei karda. Järelikult võin siin ju öelda, mida iganes soovin ja kuna lugemiste arv mind nii väga ei kõiguta, siis pole ju ka hullu.
Mida veel teile rääkida? Ma tahan loobuda kolmest harjumusest, aga millegi pärast ei suuda ma seda väga teha. Osalt sellepärast, et need teevad mu elu huvitavamaks. Esimene neist on joomine. Alkohol on tervisele paha ja ma olen isegi natuke uhke enda üle, et ma olen paar päeva rohkem kui kuu aega täiesti kaine olnud. Teine paha asi on laiskus. Kuid selle nõrk külg on see, et ma ei viitsi midagi väga üksi teha ja leida kedagi, kellel on samad huvid on ka natuke raske. Ja kolmas on väikesed valed. Suuri valesid ma enam ei räägi, aga väikesed on hullemad, sest nad tulevad juba peaaegu ise ja see on lihtsalt kohutav minu arust. Aga ma üritan neidki mitte väga teha.
Lõpumärkmed:
Kell on palju ja kuna mu vanemad tahavad mind vara äratada, siis soovin teile ilusaid munadepühasid ja jätke meelde, et Jeesus suri mõned aastad tagasi. Mälestame teda ja lõhume juudirahva kombel värvitud mune ja sööme sealiha.
Kirjutasin koolis usuteemalise kirjandi.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill.
Järgmise korrani
Janus Pinka 17. aprill 2014
No comments:
Post a Comment