Sissekanne nr. 144

Päevad 256-270
Noor luuletaja ehk pidin surema, et sündida

Hey. Otsustasin, et on vast paras aeg teile natuke rääkida, mis toimumas on. Nii et räägin ka natuke.
Teisipäev oli naljapäev. Kõigepealt pani kool kaks kildu maha, mis ei olnud seda väga väärt. Siis aga tegi üks poiss mulle väikse nalja ja ma lubasin, et ma kirjutan. HA HA HA Joel Uueküla on nii huumorikas. Peale selle oli veel ka rahvatantsu trenn, mis läks minu arust päris eduliselt.

Teoreetiliselt järgneb sellele kolmapäev. Oli rahvatantsu ülevaatus, mis tähendas, et mina kooli ei jõudnudki. Pidime kõik tantsud järjest tantsima ja mingi õnnetu ime läbi, suutsin ma viimase tantsu lõpus vea teha. Jäin tüdruku püüdmisega natuke hiljaks ja mul on selle pärast ikka veel süümepiinad. Peale seda oli vaja tund aega sisustada, et koolis süüa saada (tegelikult ei olnud mul lihtsalt midagi paremat teha). Mängisin siis Spookyboobsile riidepuud. See oli huvitav kogemus. Tema jutt ja tegevus sel ajal oli lihtsalt huvitav. Siis võtsime Kõue ühes ja käisime veel korra linnas ära ja siis saigi süüa. Mälumängu ei jõudnud ja sellest on kahju.

Neljapäeva, reede ja laupäeva võtaks kokku ühe lõiguga. Esimene asi, mis kohe meenub oli see, et mu õlg oli jumala surmavalt valus. Lihtsalt masendav, kui valus saab üks õlg olla. See ikka veel valutab kergelt. Ja see valu algas neljapäeval. Aga jah, ma suutsin ka oma kõrvaklapid ära lõhkuda, mistõttu olen enamus ajast vaikuses istunud. Paari tunni eest soovitati telokõrvaklappidega olla ja nüüd ma olengi. Parem kui mitte midagi. Lisaks sellele oli täna pärl ka see, et mind visati ühes mängus liidust välja ja hakati ähvardama, sest ma ütlesin, et ma vist teen oma liidu. Aga noh Viva la revolution. Käisin laupäeval ka järjekordset videovabriku sünnitist tegemas.

Päevamõtted:
No ma ikka ei saa, et ma ei räägiks vihast. Viha on liiga ainulaadne nähtus selleks. Mulle hakkab mulje jääma, et inimesed ei oska vihata. Te jätate sellest mulje nagu see oleks kuidagi väga raske ja rusuv. Aga minule tundub see osa elust, umbes nagu teile armastus on. Ma ei viitsi isegi enam varjata ja ümber nurga rääkida. Ütlen kohe ära, et teilt seda küsimust vältida. Jah, selle näite aluseks on Ragnar Kadai. Aga jah, kui mõned päevad tagasi Luna mulle paar pilti saatis, kus me temaga koos ja rõõmsad olime, siis ma isegi ei mäletanud seda. Kui ma aga meenutada üritan, siis ma suudan temaga väga vähest meenutada. Ma ei suuda tema kohutavat lõusta isegi oma silme ette kujutada ja võiks öelda, et ma olen kõik, mis temaga seostub kuhugi ära matnud. Samas lubasin ma peamiselt iseendale, et kuna ma pean temaga sõbra sünnipäeval koos olema, siis ei tee sellest suurt numbrit. Lihtsalt hoian kergelt eemale, võtan oma 700ml rummi ja kaheliitrise koka ja olen õnnelik. Sitta sellega, miks peaks tema olemasolu minu tuju mõjutama. Aga kordan ennast, viha ei ole väga raske asi.

Nagu ma eelmises lõigus mainisin, siis tuleb vahepeal ette selliseid asju, et ma matan midagi oma ajusagarate vahele maha. Seda tuleb ette väga tihti ja ma kardan, et see on mu lühimälu täiesti ära rikkunud, nii et vabandan ette, kui sa midagi ütled ja ma selle unustan. Aga jah, ma olen väga suure osa oma elust ära kaotanud. Ja nii palju kui ma seda mäletan, siis see ei ole väga igatsemist väärt. Aga samas on ka ilusaid hetki olnud ja miks mitte neile keskenduda. Aga samas on paljud neist kergelt pahad ka, aga samas jah.. Kirjutaks siia ära ka selle asja, et ma kipun natuke liiga tihti valedele inimestele keskenduma. On inimesi, kellega ma teadmata põhjustel suhtlen liiga vähe. Nad on täiega lahedad inimesed, soojad ja lõbusad inimesed. Aga mina, mina leian ikka 15-aastase Tallinna tšiki, kes on kuri ja pahur.

Jevgeni Krištafovitš ja Andres Mähar. Kui sa ei tea, mida need mehed on Saku Suurhalli katusel teinud, siis kuula seda. See teema tuli eesti keele tunnis jutuks ja siis ma tahaks tuua välja kaks asja. Alustame tsitaadiga ühelt klassiõelt: "See (Jevgeni oma) ei olnud originaalne." See on tehtud Andres Mähari inspiratsioonil ja see on lõpus ära öeldud. See ei peagi originaalne olema, see peabki sinu ajusagarates meenutama NO99 esitust ja seda, et see on probleem. Aga noh hingame rahulikult sisse ja välja ja läheme edasi. Teine asjaolu, ehk mida kirjutasin üles. "Vahel tulebki seista Saku Suurhalli katusel ja öelda sõnad Käi persse!" Natuke julm onju. Aga see tundub mõjuvat. Jevgeni seisis seal ja saatis Putini persse ja paar päeva oli see suht populaarne jututeema. Tõsi, enamus küll halasid, et see ei olnud õige, aga vähemalt nad rääkisid sellest. Inimesed hakkasid leidma Putini vigu ja kuigi see ei pruugi küll midagi muuta, siis on see hea tugipunkt järgmisele teemale.

"Ükski lumehelves ei tunne end laviini tekkes süüdi." Olgu selleks, siis Putini vastase revolutsiooni algus või asjaolu, et inimesed kõnnivad üle muru. Kui sa kõnnid üle muru, et säästa kolm sammu, siis sa oled tropp ja sind tuleks keemialabori kuuri taha viia ja pumppüssiga näkku tulistada. Kui sa kasutad vabandust "Aga teised teevad ka" või "Aga mina ju üksi ei tee midagi", siis tuleb teha ohver ja teist ja/või kolmandat korda sind tulistada. Sa säästad sellega sekundi, mille sa kulutad, et oodata sõpra, kes tegi need kolm lisasammu. Aga ma teen rohu ja kahjulikusse näite sinu vaatenurgast positiivseks, et sa matsu jagaks. Mitte see, et mitu korda keegi murule astub ja sellega muru ära tapab, vaid iga inimene annab sulle 1 sendi. Kui mina sendi annan, ei muutu suht midagi. Peeter annab ka sendi, mis ikka ei muuda meie jaoks midagi. Tulevad ka Mati ja Jüri ja annavad mõlemad 1 sendi. Aga siis annavad kõik eestlased ja kuigi meie ei kaota midagi, on sinul juba 13 000 eurot. Tehniliselt ei kaotanud pea keegi midagi, ent sina võitsid suurelt. Tõstame panuseid. Kõik annavad sulle raha. Sul on 72 000 000 eurot umbes. Keegi meist ei kaota nii palju, et me end saaks sinu rikkuse aluseks pidada, aga ometi on sul 72 milli. Nii et iga lumehelves on selles laviinis süüdi. Olgu see siis hävitav või mitte.

Viimane mõte võiks ikka positiivne olla. Nii et võtame enesetapu. Või mitte niivõrd enesetapu kui sellise, aga hoopis enesetapumõtted. Vot see on hea teema. Mind on alati paelunud, mis toimub inimese peas, kes otsustab, et ta tapab end ära. Põhjus selleks on lihtne ja mingil määral isegi loogiline. Nimelt, minu enda mõtted. Liiga tihti leian end juurdlemas, et mis saaks kui ma KEKi linnaosa selle kõrge korstna otsast kukkumise üle. Arutan, et kui lahe see oleks, kui ma endal näpud otsast lõikaks. Või ükskõik mida sellist. Aga samas arutlen ma ka selle üle, et kui ma suudaks aega peatada, lennata, nähtamatuks muutuda, olukord, kus raha pole probleem, ülikiirus ja nii edasi. Aga mis küll toimub selle inimese peas, kes hakkab enda elu võtma?

Päevaluuletus:
sest mulle viimasel ajal meeldib luuletada. See on justkui uus meedium minu elus.

Armastus

Punaste juustega neidis,

see ei ole mingi saladus,

et nähes sind ses kleidis,

tundsin, mis on armastus.

Sinu punased huuled,

need kohe võlusid mind.

Nüüd loodan, et kuuled.

Mina, ma, ma armastan sind.

Ent tegelt mind sa ju ei tea.

Olen vaid võõras sinu teel.

Ja see ehk ongi hea,

sest nii saan olla veel.

Kord jalutades ütlesid sa mul,

et meie kõigi elu liiga lühike.

Olen ilmselgelt pisut hull.

Aga sinuta tundub elu nii tühine.

Mulle öeldi, et kaheksa kuud

pead ilmselt vaikselt ootama.

Hetkel on alles viis kuud,

aga enam ei taha oodata.

Panen siia ka oma varasemad luuletused, kasvõi selleks, et sa saaks halada, kui pikk mu blogi on.

Inspireeritud päriselust :P

Diplomaatiline siga,
mina ikka, kes muu.
Tuli teha vaid üks viga
ja kõlaski buuhuu.

Üritades maailma päästa
lõin puruks kõik, mis oli.
Tahtsin midagi veel säästa,
ent eeldus tõeks tuli.

Välja visati mind liidust
ja ähvardati ka.
Kergelt pettununa riiust
veel targutasin ma.

Rääkisin siis talle ajaloost
ja ruunidest ja kõigest muust.
Nüüd leian ennast sõjavoost,
sest tehtud olen teisest puust.

Tunnistan nüüd ainult üht,
ei õnnestund mu missioon.
Aga kindel olen ühes suht,
lauses "Viva la revolution"


Sinule ikka, kallis anon..

Luuletada hullult raske,
uni vaevab jälle mind.
Palun magada mul laske,
olla vaba nagu lind.

Oma unes olla saan
ööbik või ka tihane.
aga ärgates must jälle saab
pahur, tõre, vihane.

Tahan ära põgeneda siit,
joosta kaugele kaugele ära.
Seal olla võiks väikene silt,
"nüüd kiirelt peida end ära".

Seal istuksin vaikselt ja kaua
ja välja ei tuleks sealt iial.
Kaevaksin endale väikese haua,
kuid see vast natuke liiast.

Pigem istun põõsaste vahel,
kus õitsevad viimased roosid.
Vaatan taevast, kus tähtede ahel
ja karjun kõvasti "Proosit!"


Ja kuigi see sobiks sisult eelmisega kokku on see kõigest juhus.

Pohmakaga inimesed

Sõstrapõõsa vaikses vilus,
pohmakaga ärkan taas.
Tõustes särgikortse silun,
mis on tekkind, olles maas.

Eilsest peost ma poolt ei tea,
ent selles kindel olen ma.
Eile oli ülilõbus, lausa megahea,
oli tore ja natukene lahe ka.

Tuigerdades võtan kinni
oma väiksest väiksest peast.
Võtsin rummi, viskit, džinni,
lonksukene kõigest heast.

Kõik on koju läinud ära
ainult taara nurgas veel.
Peol ma tugev, julge, särav,
täna kange selg ja pehme keel.

Kõhus keerab, süda paha.
oksemaitse jälle suus.
Kukun sõstrapõõsa kõrval maha,
telefonist vaatan, kell on kuus.

Lõpumärkmed:
Aga vot ei oskagi midagi siin öelda.
Lähen parem magama ära.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 5. aprill 2014