Mis sul viga on?
Hey. Viimasel ajal juhtub aina harvem see, et ma kirjutan kahel järjestikusel päeval. Aga noh, kui sind huvitab, mida ma täna tegin, siis suhteliselt mitte midagi. Klapid parandasin ära. Aga ei kasuta neid selleks, mida varem.
Päevamõtted:
Päev 272-273
Rahuneme nüüd kõik maha, onju?
Vältides kohustuslikku kirjandust, leidsin ma enda jaoks raamatu "Kristian asendusteenistuses" ja see on võrratu. Aga see selleks. Kuna mu skype kaaslased ei ole mind ikka kõnesse lisanud, siis kuulan ma enamus ajast muusikat, täpsemalt klassikalist muusikat. Kuna keegi mulle facebookis väga ei kirjuta, siis vaatasin ära ka näiteks "Klassi" ja "Klass -elu pärast episood 1". Vaatasin eile ka game of thronesi, aga spoileri kirjutamata seadus ei luba mul seda veel arutada. Aga see, et mu suhtlustase on viidud miinimumi peale, mind ei kurvasta. Leian, et saangi vahelduseks tegeleda muude asjadega, aga kui sa tahad võid ikka kirjutada.
Päevamõtted:
Kus viga näed laita, seal mine ja aita. Selline on minu moto viimasel ajal. Samas on mul ka moto, et kas see energiakulu, mis tegevuseks kulub on seda väärt. Nii et ma tahan aidata, aga ma ei tee seda väga. Suht tavapärane, aga noh miks mitte. Ma olen ka vahetundides oma tavapäraste sõpradega olemise lõpetanud ja keskendud klassikaaslastele, kui oskan, siis aitan neid. Aga ma ei tea, mis edasi saab. Ehk peakski inimestele endast puhkust andma, sest ma ju ise vajan puhkust. Kui ülehomseks väga õppida ei ole, siis teen lõunauinaku. Kui on, siis teen reedel.
Inimesed on viimasel ajal liiga närvilised. Kui kõik oleksid sellised nagu mina, siis oleks maailm palju rahulikum koht. Aga samas see on ju andeks antav, sest kõigil teistel on mingi hull vajadus kellelegi meeldida ja mõnel isegi nii suur, et ma kirjeldaks seda väitega peaga persse pugema. Aga samas, kui see on nende soov, siis andku tuld.
Kolmanda ja viimase mõttena tooks välja asjaolu, mida ma viimasel ajal märganud olen. Tehnoloogia teeb meid kurvaks. Ok, see ei ole õige väide. Pigem tundetuks. Aga see selleks. Seisin siis ühel päeval kooli fuajees ja vaatasin ringi. Ligikaudu 10 inimest vaatasid siis telefoniekraani ja lihtsalt tuimad näod ees. Aga samas vedeles üks poiss kott-toolil, jalad ristis ja lollakalt muigel nägu peas. Kui ma oleks pidanud sel hetkel valima kedagi, kellega suhelda, siis ma oleks raudselt selle tüübi valinud. Nii et ma olen osaliselt õnnelik, et mu telefon on justkui puuteekraaniga ürgtelefon, sest saab vaid helistada. Saangi ehk rohkem omade asjadega tegeleda.
Lisamõte, mis tuli väga palju hiljem:
Loen siis vaikselt asju ja ei tahtnud uut sissekannet teha.
Aga ometi tahtsin midagi öelda.
"Ta kirjutas oma päevikust O'Brieni jaoks - O'Brieni[le]: see oli nagu lőpmatu kiri, mida keegi kunagi ei loe, aga mis on adresseeritud ühele kindlale inimesele ja omandab selle tőttu erilise värvingu."
Ma vist hakkan oma blogi ka nii kirjutama. Aga kellele ma seda kirjutaks? Mõtteid on mitu ja ehk kirjutangi mitmele isikule.
Lõpumärkmed:
Palun rahuneme maha.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill
Järgmise korrani
Janus Pinka 8. aprill 2014
No comments:
Post a Comment