Pilt 163 ehk elu rõõmsam pool
Räägin siis natuke toimus minu elukeses munade kolkimise pühade paiku ja peale seda, sest siiski mu blogi aadress on ju januse-elu.. Alustame reedest. Peale seda kui sai väikese kärukesega 4 tonni liiva teise kohta viidud, tuli mõte õhtule seada. See peaks olema mingil määral see kuupäev, kus onu Jeesus mättasse löödi ja risti külge kinni pandi. Ei ole just õnnestunud päev, mil sünnipäeva pidada. Aga sellest hoolimata oli pojakesel ikka 18. sünnipäev. Hea alguse jumal Janus kaitses mind. Sest kuigi me avasime Maxima põranda abil 9 somersby pudelit, ei olnud ju ükski neist minu oma. Ja peol hävitati loendamatu kogus lauanõusid ja värke, aga mina ei lõhkunud ühtki. Kõige lähedasem asi hävingule on vist see, et ma ei mäleta päris paljut korraga, aga samas oli lõbus pidu ja minu arust peaks ma Michelangeloga seda kino kordama. Oli tore ja lõbus ja õhtu, ent korrata lähiajal ei julge ega taha.
Ärkasin hommikul ja läksin koju ära. Kuid ega kodus kaua olla ei lastud, vaid pidin vanaema juurde minema, et kasvuhoone ära hävitada. Töö lõpuks oli mul ühe nibu all eelmisest õhtust Raudmehe karmist haardest tekkinud sinikas ja teise nibu all roostes naela käest saadud märk. Aga õnneks ei ole väga topless inimene. Pühapäeval sai siis maamees Peepu mängitud. Esmaspäev möödus erilise kinota ja hullu ei olnud. Teisipäeval ehk eile käisin teatris. Seal nägin kuidas Ott Sepp ja KMK Häidi rõdul koinisid ja üks juut väikese ropendava poisi sisse läks. Kolmapäeva kohta ütleks nii, et lotokolmapäev saab uue mulje, sest andke andeks, et ma ei suuda ühe õhtuga ära õppida kogu materjali keskajast 20. sajandini.
Päevamõtted:
Pilt 163. Vaata sellega on nüüd nii, et kes on seda näinud, need on ja teised ei ei tohikski seda näha. See on pilt, mida ma seletaks kui põhjust, miks ei tohiks juua. Aga samas GOD-liathiga kodu poole seigeldes, jõudsin ma järeldusele, et kõik, mis ei oleks tohtinud juhtuda, aga juhtus, kannab nime Pilt 163. Olgu siis selleks mis iganes. Alustades solvangust, lõpetades musi või mõrvaga. Ainus tingimus on see, et see ei oleks tohtinud juhtuda ja selle teo ajal ei oldud väga kaine.
Väikesed asjad, mille üle ma uhke olen, on minu päeva kõige paremad hetked. Ma toon näite oma viimase aja suurimast uhkusest. Mul on mingi imelik paranoia, et kui ma peeglisse vaatan, siis seisab keegi mu seljataga ja kui ma panen tule põlema pimedas toas, siis seisab seal keegi. (Tänks "Muumia", et olid osa mu lapsepõlvest) Nad mõlemad tahavad mind tappa. See selleks. Igal juhul, iga kord kui ta seda tegema hakkas (mu kujutluspildis), kõige tavalisem oli mahalaskmine. Ja igal juhul ütlesin ma kogu aeg talle (mõttes), et tulista, mul ei ole midagi kaotada. Aga nüüd mõned õhtud tagasi, panin jälle kottpimedas elutoas tule põlema ja mu esimene mõte oli refleks "ära tulista". See oli võrratu moment ja järgnevad 15 min ma muust ei mõelnud ja olin õnnelik. Väikesed asjad meie elus.
"Jäta selle järgi meelde, et see on punane ja Tartus." Ainus põhjus, miks ma Jaani kiriku ära tundsin tänases kontrolltöös. Samas ei vaata ma praegu ka seda kui punast ehitist. See värv ei oma lihtsalt minu jaoks tähtsust. Igaks juhuks mainin, et olen ikka veel värvipime. Aga jah, ma olen viimasel ajal palju rääkinud, et armastan ühte punaste juustega kaunitari. Aga samas, kuidas ma tean, et ta on punaste juustega. Aga äkki on mõned värvid, mida ma olen pidanud nii kaua taluma, et ma suudan neid vaikselt eristada? Lasteaiast sissetambitud teadmine, et rohi on roheline ja lumi on valge. Ja siis on ka punane, mis eristub ja ka oranž, mis on ka, kes teab kui juhuslikult, minu lemmikvärvid.
Aga samas räägiks teile natuke värvipimeda teekonnast. Elades maailmas, kus sa oled suures vähemuses ja veidi väärastunud vajadusega sobituda teiste sekka, olles neist niigi erinev teeb mõni indiviid väikeseid sobituskatseid. Näiteks värvipime küsib "nägijatelt" kunstitunnis abi või jätab mõne muu asja abil midagi meelde. Kas sa suudad ette kujutada, kui jube on olla tunnis, kus iga kord, kui sa uut värvi tahad, pead sa pinginaabri poole pöörduma ja lausuma: "Kas sa palun annaks mulle punase pliiatsi?" Aga mis siis saab, kui teda ei ole? Siis tuleb oma ajurakukesed tööle panna. Iga pliiats on nagu iga inimene. Erinev. Me kõik alustame kui meie emaüsas kaks rakku ühenduvad. Me oleme sel hetkel pea identsed, aga siis algab areng. Ja hetkel ei ole ma suht kunagi näinud kahe inimest, kes oleks täpselt samad. Ja nii ma leidsingi igal pliiatsil midagi omast. Kollase tundsin ma mingil põhjusel alati niisama ära. Rohelise sisu oli teistest erineva koostise, välimuse ja olemusega. Punasel pliiatsil oli taga servas risti väike vagu sees. Lilla pliiatsi tagumisele otsale oli kirjutatud lilla. Alati oli midagi, mille abil sain ma vahet teha.
Ja selline asi on ka inimestele üle kandunud. Ma jätan inimesed kõige imelikumate asjade pärast meelde. Nende nimi seostub mingi imeliku asjaga ja nad ise ka. Ja huvitav on see, et mitme inimese puhul on nende nimi meeles vaid sellepärast, et keegi teine selle kohta midagi ütles. Või nad ise ütlesid või tegid midagi. Ja siis on suur hulk inimesi, kes on lihtsalt meeles. Nende kohta ei ole midagi, mis oleks eriline, ent ma tean nende nimesid ja ebaolulisi fakte neist. Need jäävad ka meelde vaid tänu imelikele asjadele. Mõnele inimesele otsa vaadates meenub mõni lause, mida nad on öelnud või mida on nende kohta öeldud. Aga kahjuks ei saa ega julge ma kedagi näiteks tuua.
Päevaküsimus:
Kuidas mõni neiu võib minu pea nii hullusti sassi ajada?
Lõpumärkmed:
Kell on palju, nii et ma lähen tuttu.
Homme on matemaatika proovieksam. Suht hirmus on.
Aga teile nagu alati:
Head ööd ja ilusaid unenägusid.
Järgmise korrani
Janus Pinka 23. aprill 2014
No comments:
Post a Comment