Ma armastan sind!
Hey. Räägime siis natuke maailma asjadest. Otsustasin, et ma ei kirjuta talle enam, esiteks, sest ta teab minu olevikust kõike ja ma arvan, et talle on imelik kirjutada. Sorry.
Aga see selleks. Elus peab pulli saama. Ma lihtsalt mainin ära, et reedel oli matemaatikas kursuse viimane kontrolltöö ja ma sain selle 5 ja kursuse ka 5. Ma nii uhke enda üle. 12. klassi esimene mata kursus, mis on 5. Käisin ka GOD-liathiga täna õues ja kiirelt Don Joni pool. Ma ei tea, mida teile oma päevast rääkida, aga võtaks selle kokku kuuldud lausega. Küsisin, et kuidas tal läheb ja ta küsis: "Kuidas sul endal on läinud, sellest ajast saati, kui ma sind enam ei tea?" Ma sain kellelegi rääkida oma imelikest unenägudest ja ma arvan, et ma ootan seda, mis ees on, sest see tõotab tulla hea aeg.
Päevamõtted:
Panin siis üle tüki aja oma mõtteid kirja. Ja esimesed neli viiest sisaldasid sõna "armastus". Ma olen armunud. On üks tüdruk, kui sa teda ei tea, siis ta isegi ei paista niivõrd silma. Ta ei ole ka mingi varjudes passija, aga samas ei paneks ma teda kuhugi üliaktiivsete ridadesse. Aga jah, ta hakkas mulle meeldima ja nüüd on saanud päevadest nädalad ja nädalatest juba mitu kuud. Ja ma lihtsalt ei saa teda peast välja. Aga samas olen ma ka kindel, et minu ja tema vahel ei tule midagi välja ja see lihtsalt lõhub mind seesmiselt. Aga ma ei kavatse sulle öelda, kes ta on. Aga ma pidin seda ütlema.
Aga samas jääme veel korra teemale, aga põikame kõrvale. Olles umbes nii vana kui mina, on eelduslik, et mulle peaks meeldima mõni neiu. Ja kuigi see nii ka on, siis ometi ma kardan neid. Ja see hirm kasvab kogu aeg. Ma isegi ei mäleta, mil ma viimane kord mõne neiuga vestlust, mis oleks kestnud üle kolme lause, alustanud. Samas ei jookse ma ka ära, kui keegi mind kõnetab. Ja see süveneb kogu aeg ja ma isegi ei tea miks. Ju see on vist nagu staatilise elektriga, ma ei taha seda laksu saada ja sellepärast hoian eemale.
Ja kuigi siin vahepeal peaks olema "masendav tehnoloogia", aga kuna ma rääkisin sellest paar postitust tagasi. Siis olen korra veel inimeste teemal. On üks neiu. See on liiga loll väide, sest alati on ju mõni neiu. Isegi kui ei ole, siis ju on. Aga sellest hoolimata. Mul on selline teoreetiline ja imelik küsimus. Kas ma olen ainus? Ainus, kes tema õnnehetkedel talle justkui halba soovib, ent kui ma teda üksi ja nukrana näen, siis tahaks või kasvõi Kuu taevast alla tuua, et ta kasvõi korraks naerataks. Ainus, kes soovib, et ta põruks ja häviks ja teisel hetkel sooviks talle vaid edu ja õnnestumist. Ainus, kes soovib samal ajal temast 1000000000000 valgusaasta kaugusele joosta, aga ka parim sõber olla. Ja kas ma olen ainus, keda see häirib?
Lugedes "1984" kuulasin ma samal ajal klassikalist muusikat. Ja siis neil hetkedel, kus ei olnud enam jõudu lugeda, ent ei olnud ka julgust alla anda, istusin ma niisama ja vaatasin surnud kala pilgul ekraani. Ja siis ma mõistsin. Muusika ja just eriti klassikaline muusika on olematu. See on ja samas ei ole. Kuulates seda, jäi mulle mulje, et ma olen üksinda. Ja kui ma sulgesin silmad, siis suutsin ma kasvõi läbi õhu ja maa ja kõigi muu olekute hõljuda ja ma olin vaba. Aga mis peamine, ma olin õnnelik. Ma olin ainus asi minu ümbruses ja see ei häirinud mind. See oli VABADUS!!! Muusika andis mulle tiivad ja vaikus kärpis need ära.
Vaikus - seda ei ole ju. Me võiks ju öelda, et vaiksu on 0 detsibelli, aga on ju tuba, kus läheb -15 detsibellini. Aga samas saame me ju öelda, et oleme korraks tasa. Sel hetkel kuuled sa hingamist, liiklusest tulevaid helisid ja mida kõike veel. Aga samas on see muu maailmaga võrreldes väga vaikne. Kõndisin siis sööklast kooli poole ja olin vaikuses. Sel hetkel jõudsin ma kahele järeldusele. Üks neist oli hea ja teine halb. Hea järeldus oli, et ma saan vaikuses asjade üle mõelda, ma saan mõelda, miks ma midagi teen või tunnen ja mida kõike veel. Aga samas tuli teine järeldus, et mulle ei meeldi see. Mulle ei meeldi põhjused, mida ma teen ja miks ma teen. Aga noh, elame ju ükskord.
Sul on asju, mida sa ei tee, aga sa ei tea miks. Sa ei tee neid sellepärast, et nii ei ole kombeks teha ehk mitte keegi teine ei tee seda. Aga see on nii imelik, sest me ju kogu aeg räägime, et asjade keelamine minevikus pärssis arengut. Aga samas anname minna ja oleme lahedad. Aga, et te saaks aru, mida ma räägin, siis ma toon laheda katse näite. Tuppa pandi 5 ahvi ja redel, mille otsas mõned banaanid. Aga asja point oli selles, et kui üks ahv läks redeli juurde, kasteti teised veega üle. Ja selle peale andsid teised ahvid talle peksa. Varsti õppisid kõik ahvid ära, et redeli ligi ei tohi minna, muidu annavad teised peksa. Siis vahetati üks ahv välja. Uus ahv hakkas loogiliselt kohe banaanide juurde minema, aga enne kui isegi veevärk oleks võinud tööle hakata, anti ahvile peksa ja ta õppis ära, et redeli juurde ei minda. Ükshaaval vahetati ära ka kõik teised ahvid ja ka nemad õppisid ära, et redeli juurde minna ei tohi, sest siis saab peksa. Lõpuks olid kõik ahvid vahetatud ja kuigi nad ei teadnud, et kui redeli juurde minna, siis saavad teised märjaks ja annavad peksa, ei läinud ja banaanide juurde. Nad ei teinud seda, sest nii lihtsalt seal tehti. Nii et kas me peaks tegevusi keelama või peaks me vähemalt proovima, et kas võime märjaks saada.
STOP! Sinu jala külge on seotud õhupall ja käes on nõel. Samasuguseid inimesi on 4. Teil on 15 sekundit. Võitja on see, kelle pall on aja lõppedes terve. Just selline mäng oli südasuvistel noortepäevadel. Ja asjaolu, mida minu eakaaslased ei mõistnud oli see, et.. STOP! Kui sa tahad kunagi seda mängu mängida ja sa ei tea, mis sellega teema on, siis mine järgmise lõigu juurde edasi. Nii et sa jäid siia? Eks ma siis ehk kogemata rikun selle sinu jaoks ära, aga sind on hoiatatud.. ..oli see, et võitjaid sai ole rohkem kui üks. Kui kõigi pallid oleks terveks jäänud, oleks kõik võitnud. Aga selleks oleks pidanud keegi hõikama "STOP!" ja selle üle korraks mõtlema. Aga samas ei ole elu ju kunagi nii lihtne. Ja neil oli üks võitja ja ehk nemad õppisid ära ühe asja. Enne kui sa midagi otsutad või teed, ütle STOP! ja mõtle asja kõik küljed läbi.
"1984" oli väga huvitav tsitaat. "Varem või hiljem saate te terveks ja siis laseme me teid maha." Aga kuigi see oli kirjutatud tuleviku hukka läinud ühiskonda arvestades, siis kas see ei ole liiga sageli meie enda käitumisviis? Tõsi me ei lase maha, me teeme palju hullema asja. Me hülgame. Olgu selleks laps, ehitis või kes teab mis? Me kasvatame selle suureks või ehitame selle valmis ja laseme sel üksi kogu maailma vastu olla ja me ei tunne sümepiinu. Lase tal kasvada, aga hoia alati meeles, et sul on võim ja võimalus teda alati suuremaks, paremaks, ilusamaks teha. Ära hülga teda veel. Ta ei ole veel surnud ega lagunenud ja senikaua saad sa teda aidata.
Ma tahan, ma nõuan, see mina siin, tähendab osakest rahvast, pisikest küll, aga siiski osakest. Kuid erinevalt Andres Mäharist, ei saada ma teid kõiki persse, sest teie maailmavaated on kergelt öeldes perses. Ma ikka veel loodan, et te ise aimate seda, aga ma üllatun kogu aeg. Ma tahan ja nõuan hoopis puhkust ja rahu ja natuke aega. Aga samas kui ma hakkan seda otsima, põrkan ma kokku lihtsa mõttega, et aega ja rahu ei ole ja ei tule ka. Ja kui neid ei ole, siis kus ma puhkan. Aga ma tean, et kui tulevad ilusad ilmad, siis tulevad ka paremad mõtted inimestele. Me saavutame rahu ja siis ka leiame ehk natuke aega. Aga ootame ja otsime, kõik on ju võimalik.
Viimane asi, mis seal kirjas on, on "rahva soov". Aga kuna ma ei mäleta täpselt, mida ma sellega mõtlesin, siis aretan oma mõtte justkui tühjast kohast. Rahvas ei tea, mida ta tahab ja mida ta vajab. Rahvas saab manipuleerida ja rahvast saab piinata. Rahvas on loll ja saamatu. Rahvuslik uhkus on vale, mida oma lastele rääkida, kui me ei leia muud teemat, miks venelasi vihata. Ja siis kasvab rahvas, kes vihkab valesid asju valedel põhjustel. Kas me peame Dima ja Ivani vastu vimma, et meie vaarisa lasti nende vaarisa poolt maha? Kas meie vaarisa seltsimehed ei lasknud teda maha? Kas sel vihal on üldse mõte? Kas me pigem ei peaks üritama läbi saada? Ei.. Sest rahvas ei taha ju. Kui seda üritada, tuleb mõni marurahvuslane või venemeelne ja seisab selle vastu. Aga nii ei jõua me ju kuhugi ja ükski otsus ei saa tehtud. Läheme tagasi diktaatorite juurde. Sest üks mees teeb paremaid otsuseid kui 1 000 000 lolli kokku.
Ma otsustasin, et kuna paljud head asjad juhtuvad, siis kui ütled jah, siis hakkan rohkem jah ütlema. Kavatsen järgida kolme põhimõtet, millal ei öelda ja ehk saab natuke nalja ka.
Põhimõtted selleks:
1) See ei tohi mu välimusele jäädavalt mõjuda. (Tätoveeringud ja muu)
2) Ma ei kavatse muuta oma suhtumist mõnedesse inimestesse.
3) Ma vahel lihtsalt ütlen ei ja siis nii ongi.
Lõpumärkmed:
Aga kell on liiga palju.
Ma isegi ei tea, miks ma nii hilja veel blogida tahtsin.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill.
Järgmise korrani
Janus Pinka 12. aprill 2014
No comments:
Post a Comment