Sissekanne nr. 171

Päevad 368 - 373
Ma kunagi tahtsin kõike teada

Hey, sulelised ja karvased ja need ülejäänud ka. Olen teid siis jälle natuke hüljanud, aga samas keegi pole väga igatsenud ka. Vähemalt ei ole ma veel mingit heiti saanud, et miks ma ikka veel jälle ei blogi. Aga see selleks. Ma ei tea, mida te mu praegusest olekust teate, nii et ma igaks juhuks kirjutan teile midagi, sest parem karta, kui mitte midagi. Karta ei tohi, see on paha.

Ma olen Janus Pinka. Sündinud 15. veebruaril kunagi ammu. Ma elan Sordis, aga 25. augustist on minu jaoks Tartus üks voodi ja kaks riiulit ja midagi veel broneeritud. Nimelt, ma lähen ühikasse elama. Miks? Sest ma olen põhimõtteliselt Tartu Ülikooli Õigusteaduskonna esimese kursuse õpilane. Ma olen ikka kummaline abiseksuaalne, värvipime, alakaaluline ja laisk isehakanud maailmaparandaja. Aga räägime millestki muust.

Näiteks, mida ma teinud olen viimasel ajal. Ma olen päris palju vaadanud ühte sarja, "Teen Wolf", sest üks tore inimene soovitas seda. Ja ma räägin sellest ka natuke hiljem. Ja siis ma loen hetkel ühte raamatut, "Mis sul viga on?", sest üks tore inimene soovitas. Mainimisväärne, minu arust vähemalt, on see, et nad mõlemad on 18-aastased tüdrukud. Aga see on ilmselt lihtsalt kummaline kokkusattumus. Siis veel ka see, et ma suhtlen hästi palju oma kassiga viimasel ajal, aga sellest ka hiljem. Aga kui ma kõigest hiljem räägin, siis millest ma praegu rääkida võiks? Mõtetest, mis said varem üles kirjutatud.

Päevamõtted:
Üks lahe inimene, ütleme tema kohta Cookie, saatis mulle ükskord ühe video. See oli suht tavaline video, ei midagi ebaloomulikku. Aga seal oli hästi palju inimesi. Ja ma teadsin neist väga suurt enamust. Iga inimene, keda ma kohtan, meenutab kedagi teist ja originaalsus hakkab lahtuma. Ja see tõi mind mõtteni. Ma tean liiga palju inimesi. Aga, mida selle vastu teha? Ma ei saa ju keemialabori kuuri taga inimesi hukata selle pärast, et ma neid tean. Ja pealegi, keda ma siis hukata laseks, sest kõigist võib suures plaanis kasu olla. Mõnest rohkem ja mõnest vähem.

Keegi küsis minult askis, et milline näeks välja minu unistuste tüdruk. Ma ei ole selles 100% kindel, aga on võimalus, et ta on päriselt olemas ja ma olen teda isegi kohanud. Ma ei ütle, kes ta on, sest teil ei ole vaja seda teada. Aga see tõi mind palju imelikuma ja ehk ka kurvema mõtteni. Mina ise ju ei ole ei tema ega ise enda unistuste mina. Ma tahan ja suudaks olla palju parem, kui see kes ma praegu olen, aga mul on üks mure. Ma ei suuda keskenduda, ma ei suuda ühest mõttest loobuda ja see ei lase mul olla ideaalne. Kui ma lahendaks ära selle näiliselt mõttetu ja idiootse probleemi, saaks ma alustada sellega, et olla ideaalsem nii enda kui ka selle unistuste tüdruku jaoks. Ja kui ma saavutaks ideaalsuse, siis ma avastaks, et ta on kohutav mõrd ja ma ei tahagi teda ja kõik algaks uuesti.

Paneks siis 3 väikest asja ühte lõiku, sest nad kõik on olulised ja keegi neist ei vaja mitte mingit iseseisvat lõiku. Esiteks, liiga palju kuulen ma viimasel ajal jutte ja säärast Dick.pic'idest. Ja ma tahaks toonitada, et isegi kui keegi võtab mind pantvangi ja ainus võimalus minu elu päästa on talle dick.pic saata, siis sa ei tee seda. Mitte keegi ei tohiks mitte kunagi mitte kellelegi mitte mingil põhjusel dick-pic'i saata. Kui sa seda näidata tahad, leia endale lõdva püksikummiga kaaslane. Neid on meie ühiskonnas ohtralt. Teiseks tahaksin ma ära mainida, et ma tegin endaga kokkuleppe. Teen enda jaoks projekti "Kaine august!" See tähendab, et ei joo need 31 neetud päeva alkoholi. Ja ma palun teil suhtuda mõistlikult. Austage seda ja et seda kindlustada, loobun ma järgnevaks 31 päevaks oma religioonsest joomamängust. Kolmandaks, ma viin endaga läbi uue katse, kui nii saab öelda. Järgnevad 9 päeva 1.-9. august see on ja ma tahan lihtsalt teada, kas ma olen selleks suuteline. Ka selle kohta ei ütle ma miks. Sorri..

SPOILER ALERT!!!
Järgnev lõik+nimekiri sisaldab spoilereid kõigile neile, kes ei ole "Teen Wolfi" näinud.
.
.
.
.
.
Vaatasin siis seda sarja ja paratamatult märkasin ma seal klišeesid. Ja ohtralt. Nii ohtralt lausa, et ma otsustasin, et ma ei räägi sellest, kui vastupandamatult ilusad 80% Teen Wolfi näitlejatest on ja ei räägi ka sellest, kui koledad on pooleldi muutunud libahundid. Siin on siis nimekiri klišeedest:
* On libahundid ja inimesed, kes neid jahivad ja ühiskond ei ole sellest teadlik.
* Inimesed surevad kogu aeg, aga massilist väljakolimist ei toimu.
* Koht, kus kõik toimub, on juhuslikult mingite jõujoonte peal.
* Libahundi ja Jahimehe vahel on armusuhe ja rohkem kui 1 korra.
* Libahunt saab tugevamaks kas tappes või peategelane saab ka ilma, sest sobiv ju.
* Parimatel sõpradel on kummalgi 1 vanem (ühel ema, teisel isa), kellega nad elavad.
* Kõik kepivad kõiki ja see ei häiri mitte kedagi.
* Vaenutsevad jõud loovad liidu, et midagi suuremat hävitada.
* MITTE KEEGI PEATEGELASTEST EI SURE! (v.a. Allison ja heterokaksik)
* Nende sõprade vanemad on šerif ja arst. Ehk pikad töötunnid ja kokkupuude vigastustega.
* Parim sõber muutub halvaks ja tagasi ka, ilma erilise vaevata.
* Inimesed surevad teismelistele sobivates kohtades.
* Keegi, kes on surnud, ei pruugi olla päriselt surnud.
* Kui peategelane surebki, siis valuta ja oma armastatu kätevahel.
* On raamat kõikidest müütilistest olenditest, mis on muidugi ladina keeles ja väga pikk. Aga keegi isegi ei ürita seda ära tõlkida, olenemata sellest, et nad peavad kogu aeg mingi hullu jamaga tegelema.
* Jahimehed tapavad end libahundi hammustuse korral. Kuigi on legend, et tappes ennast hammustanud libahundi (mis ongi ju jahimehe eesmärk) kaob see libahundi asi.
* Kõik tähtsad asjad on kuskil lollis kohas ja koos. Salakamber kooli all, tempel kiriku all jne.
* Mitte keegi ega miski ei ole niisama. Alati on kõik kuidagi seotud.
Ja sellised klišeesid on väga ohtralt ja ma suudaks seda nimekirja pikendada.
.
SPOILER-TIME OVER!
.
.
.
.
.
Mis sul viga on? Jah, selline on ühe raamatu pealkiri, mida ma loen. Mäletate, ma lugesin sealt lause, mis kõlas umbes nii, et kui paljud sinu mõtted on ikka sinu enda mõtted? Olen liiga palju selle autoriga sarnane. Ka mina olen kuulanud palju stand-up comedyt ehk minu arust kõige õigemat uudiste ja maailmavaadete kogumit, sest nad julgevad läbi huumoriprisma asju välja öelda. Ma olen päris palju tema mõtteid ka ise mõelnud, aga alati on see 10%, mis ei klapi. Olgu selleks, siis tema plaanide asukoha või sihtmärkide vahe. Ja kuna ma olen tema mõtteid varemgi kuulnud ja olen kuulnud neid hääle ja välimusega inimestelt, siis on see kordi kohutavam. Miks? Sest olgu selleks George Carlin või Hambahaldjas, ma suhtun raamatusse nii nagu siis kui kuulsin seda mõtet. George puhul, hakkan ma itsitama ja mõtte läheb mujale. Ja Hambahaldja puhul meenub see, et ta karjus minu peale ja see viib mu mõtted mujale. Ja see on kummaline. Aga ma soovitan seda raamatut.

Ah jaa, ma ju lubasin, et ma räägin Kissast ka natuke. Kissa on mu vana ja ülekaaluline kass, kellega ma viimasel ajal väga palju aega koos veedan ja juttu räägin. See jutt on ühepoolne, aga mõistmine on kahepoolne. Ma arvan, et me oleme nii palju koos, sest me oleme väga sarnased. Me oleme väga rutiinsed. Me magame mõlemad lõunani ja viimasel ajal magab ta mu padja kõrval, mis on minu arust nunnu. Me istume päev otsa diivanil ja ei tee mitte midagi. Meil mõlemal on väga palav kogu aeg. Kui me süüa tahame, siis me üritame ema ära veenda, et me vajame süüa. Ja siis on see, et me hoiame teineteist ja vajame täpselt õiges koguses teise hoolt. Mina kaitsen teda valjude helide ja arusaamatuste eest. Teen talle pai ja rahustan teda oma jutuga. Me suhtleme. Ma oleks talle justkui õpetanud ära ülimad käsud, sest mõne sõnaga suudan ma teda panna tegema paljusid asju, muidugi on vahel ka viipekeelt vaja. Suht enamusel kordadel vist. Aga tema? Tema hoiab mind mõistuse juures. Kui ma olen õnnetu, siis tuleb ta sülle ja rammib mind oma kivikõva peaga. Ta on minuga pidevalt koos ja see mõjub mulle millegi pärast toetavalt. Ja vahel on tunne, et ta on kõige parem isend kogu maailmas. Ma armastan oma võrratut kassi.

Räägiks siis ka natuke hommikutest. Mitte minu, vaid teie hommikutest. Nendest samadest, mis algavad kella 7 kandis. Sest tavaliselt ärkan ma 7 ja 9 vahel üles. Peaaegu iga hommik. Ja siis on energiat palju ja ma võiks maailma vallutada ja kõike muuta. Aga ma tean, et mind ei oota mitte midagi ees ja ma ei näe põhjust, miks ma peaks voodist üldse tõusma. Ja peale väikest mõtlemist ja ringi vaatamist, ma kohendan tekki ja magan edasi. Siis ärkan ma kella 10 ja kella 12 vahel. Aga siis ma ärkan väga unisena. Vaatan vaid kella, otsin kassi üles (kui ta on üldse lähedal), kohendan tekki ja magan edasi. Ja siis ma ärkan kella 13 ja 15 vahel. Ja siis hakkab mu kohusetunne mind piinama. Ma tean, et ma ei tohi kauem magada, sest siis hakkab keegi vinguma. Ja siis ma tõusen ja istun diivanile, kus ma olen niikaua, kui mul kell 3 öösel uni tuleb ja ma magama lähen. Ja need, kes arvavad, et mul on 12-tunnine üleval olek, siis ei, ma olen ka hommikuti tõusnud ja ka siis ei tule und enne kella kolme. Ja kõik see ainult ühe alusetu hirmu poolt tekitatud mõte.

Tahaks rääkida teismelistest. Mul on ilmselt natuke õigus ja natuke ei ole ka. Ma ilmselt pingutan natuke üle, aga samas väga mitte. Sest siin on minu arvamus. Teismelised ja just noormehed üritavad kõike koinida, mis liigub ja tundub olema naissoost. Ja kõik, kes seda teinud ei ole on haledad hädapätakad ja neid tuleb kiusata. Ja tüdrukud on veendumusel, et ainus, mis neil pakkuda on, ongi seks. Ja ma ei mõtle all vaid otsest rüvetust, kus mees sisestab oma peenise.. Okei, ma olen kindel, et ma ei pea jätkama. Ma mõtlen kogu seda nalja, kus mõne neiu seelikupikkus on olematu ja dekoltee on nabani. Push-up rinnahoidjad ja meiki kilode viisi. Ma ei ütle, et see mulle meeldi, aga mulle meeldivad ikka veel naeratused ja imelikud jutud, mida vaiksed inimesed räägivad. Aga see on vaid minu arvamus ja teisi kritiseerida on ju alati lihtsam ja lust ka.

Ma kardan suureks saada. Sest otsa saab kõik, mida saab ette planeerida. Arvasin, et sain suureks, kui võtsin poes korvi ja kommipaberi jaoks otsisin prügikasti. Aga nüüd, kus tuleb ema ja isa kaitsavast kodust välja ronida ja mingi täiesti võhivõõraga tuba jagama hakata, nüüd tekivad mured. Ma kardan, et ta ei ole selline nagu mu praegune toakaaslane imetore Kissa. Nimelt, ma kardan, et ma ei saa temast tüki singi ja kolme paiga lahti. Ma loodan, et ta on mõistev ja lahe tüüp. Ma loodan, et ta on justkui minu Obi-wan, Hagrid või Bron ehk vanem ja targem õpetaja, kes mind natukene maailma eest kaitseb.  Aga samas kui ta on Darth Vader, Voldemort või Galbratorix, siis eks ma pean hakkama saama. Ma ei tea, mis mind nii ühikas kui ka ülikoolis ees ootab, mis tähendab seda, et ma ei saa ka selleks väga valmistuda. Pean tegema midagi, mis mulle ei meeldi. Improviseerima..

Lõpumärkmed:
Tuba on kuradi väikseid putukaid täis ja nad kõik üritavad mu silma pääseda.
Tegin omale ka kõrvalblogi, mida ma ilmselt ise vajama hakkan: Teeme Janusega süüa
Kaine august! on eranditeta idee. Ma vajan seda. Septembris tõmbame jälle nosud täis ja naudime oksemaitset ja räiget peavalu. Rääkimata mäluaukudest.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest kõik saavad kalli, ka need, kes ei taha.

Järgmise korrani
Janus Pinka 31. juuli 2014

Sissekanne nr. 170

Päev 367
See ongi see, mis teeb elu ilusaks

Siin ma siis olen. Olen juba poole sellest koogist ära söönud ja samas ei ole ma teile rääkinud, kuidas aasta lõppes ja uus algas. Nii et päevad 363 kuni 367. Kas te teadsite, et kui hästi üritada, siis mahutab viie päeva sisse nii palju asju, et ise ka ei usu? Aga alustame siis suurtest asjadest. Nimelt, ma ei lähegi ajalugu õppima. Kuna avanes võimalus, siis ma astun sisse ikkagi Tartu Ülikooli Õigusteaduskonda. Aga ajalukku lähen ma lõpuks ikkagi millegagi. Aga ma ei tea, kuidas ma seda teen. Ja siis seda ka, et Pinkasid on nüüdsest ühe võrra vähem, sest mu õde otsustas oma ilusa ja väga võrratu perekonnanime ära muuta.

Aga mida ma siis tegin kogu selle aja? Ma möllasin ülikooli asjadega, ma käisin õe pulmas ja külastasin ka õekest. Ma pidasin maha väheke kummalise sünnipäeva peo ja tuhat väikest asja, mida ma ei tea, kas ma viitsikski üles lugeda.

Päevamõtted:
Aga enne kui me läheme ja räägime neist tähtsatest asjadest, tahan ma toonitada, et tore on olla idioot. Soovitan seda proovida. Aga see ei ole midagi sellist, millega vahel särada. See on justkui elukutse. Näiteks vasta valedele küsimustele. Kui keegi küsib mult mõnel peol, et palju ma joon või mida ma joon, siis ma vastan pea alati "Jaa!" ja hämmastaval kombel, kui seda õigesti teha, siis seda kuulnud inimesed puhkevad naerma. Samamoodi meeldib mulle vahel istuda autosse ja alustada midagi sellist: "Tere tulemast. Tänan, et valisite lendamiseks meie liinid. Tänane marsruut on Jõgeva-Tallinn. Meie piloot on (kes iganes seal rooli taga siis on kah). Eeldatav reisipikkus on kaks tundi. Palun kinnitage turvavööd ja ilusat lendu." Ja siis selliseid lihtsaid asju tehes ongi elu rõõmsam.

Aga jah, sattusin siis Tallinnasse. Google mapsi abil jõudsime siis Tallinna perekonnaseisuameti juurde ja vaatasime, kuidas mu ainus õde loobus meie üllast nimest. Kuid kahju oli mul ehk ametnikust, kes seda asja läbi viis. Sest kogu tseremoonia vältel jooksis mu 3-aastane õetütar mööda saali edasi-tagasi. Ja siis käisime ka õel külas ja sõime ja jõime ja rääkisime juttu. Kuid kui juba Tallinnas olime, siis käisime ka õekesel külas. Mängisime siis Saboteuri ja sõime natukene veel ja siis läksime koju tagasi ja kell oli niivõrd hiline, et ma ei teagi, mis ma tegin. Aga peamine on see, et ma otsin (loe: vanemad plekkisid kinni) trips-traps-trulli mängu pitsidega. Siiamaani ei taha väga juua.

Aga lisaks kõigele muule oli mul aastalõpus teile kirjutamise asemel veel aega ka oma sünnipäeva tähistada. Tõsi 5 kuud liiga hilja, aga kui Ühendkuningriikide esileedi teeb oma talvise sünnipäeva asemel suvel peo, siis kes mind keelab? Aga jah. Peo algus oli siis kell 15:00. Ära küsi miks. Esimene inimene tuli kell 15:30, siis 16:00, ka kell 17:30 ja 18:00 ja peale seda ma enam kella ei vaadanud. aga kuni pidu oli juba 3 tundi käinud, kui alles neljas inimene tuli. Aga üldjoontes oli pidu lahe ja ma sain palju lahedaid ja maitsvaid asju. Aga peo lahedaim asi oli see, et ma otsustasin väheke ilutulestikku lasta. Vabandan, kui see kedagi segas. Aga jah 16'st lasust 13 läksid ilusti taevasse ja siis kukkus see asi ümber ja hakkas jahti pidama. Saagiks oli siis esiteks meie. Kummaline on see, et minul (ma seisin paigal ja katsin vaid kõrvad) ei juhtunud midagi. Aga sõber, kes jooksma pistis, sai pükstele põletusjälje. Aga viimane pauk lõpetas kellegi kartulite vahel, aga midagi hullu vist ei juhtunud. Paremal juhul hirmutasin kartulimardikad surnuks.

Aga olime siis peol ja siis üks neiu ütles, et ta loeb üht raamatut. Ma tean, ma ka kohe ei suutnud uskuda, et meie infoajastus veel inimesed raamatuid loevad, aga ju ma lihtsalt ei usu inimestesse väga. Aga selle raamatu autor olevat mõttemaailmalt nagu mina. Ta pidavat kõike siin imetoredas ühiskonnas sinna saatma ja samas seda ikkagi armastama. Aga miks rääkida ise, kui saab ka teisi tsiteerida, nii et siit üks tsitaat netiavarustest:
"Roone Roosti “mis sul Viga on” on vastuoluline lugemine. See sõna iseloomustab antud kirjatööd vast kõige paremini. Autori väljenduslaad on aus, humoorikas ja terav. Tundub, et talle on oluline see, et mõte jõuaks lugejatele kohale, mitte etendada keskaegset poeeti. Selle raamatu eesmärk ei ole šokeerida, vaid panna inimesi mõtlema."
Aga samas tahaks tuua välja ka teise tsitaadi. Aga sellega on hea nali see, et ma tsiteerin tsitaati ja siin see on:"Ma ei taha su illusioone purustada... okei, tegelt vist ikka tahan, aga ainult sinu enda huvides! Süsti veidi juhuslikkust enda ellu, ära võta seda liiga tõsiselt ja ära talu ajutuimestavat paska, mida sulle igast infokanalist pea sisse punnitatakse. Kui paljud sinu mõtted on ikka päris sinu omad? Kui paljud sinu ideedest on kellegi kolmanda kirjutatud sulle mõtlemiseks ja kui palju sa tegelikult julged tähele panna seda, mis sinu ümber iga päev toimub? Maga sisse, saada pikalt inimesi, keda sa kuulata ei viitsi, ütle välja mis sa mõtled ja ennekõike...lihtsalt...Mõtle – päris ise ja oma peaga.”"
Nii et millised minu mõtted ikkagi on minu enda mõtted ja mis mu mõttemaailm siis tegelikult on? Sest ma ka enda arust usun, et ma ise tulin ideele maailma päästa sellega, et inimestele rääkida, millised sitapead nad tegelikult on ja mida kõike nad valesti teevad.

Aga siis ma tahtsin rääkida oma mõttemaailmast. Sest see on minu arust ikka päris tahuline. Teie olete ehk kõige enam tuttavad selle minuga, kes bloginduse maailmas ringi rändab. Ideedest ja mõttetest tulvil, natuke sitapea, kes kuidagi maailma parandab. Siis on veel see lollakas, kes sõpradega reaalseid lollusi teeb. Ja nende olekute mõttemaailmad on erinevad. Siis pean vahel korralik ka olema. Ja siis on olemus, mis on nagu 40% ajast. Nimelt ma tapan ja piinan inimesi. Kui see teid lohutab, siis mitte reaalseid inimesi. Suure osa ajast olen ma gladiaator Antiik-Roomas ja teid ju siis veel ei olnud. Mõtle kui tore. Aga äkki see on kõik mingi osa mingist täielikust minust..

Ah jaa, ja siis ma olen midagi märganud. See on nii kummaline, aga samas see ju on nii. Keegi ei eelda, et sa kedagi solvaks, aga samas on normaalsetel inimestel üksteist kombeks komplimentidega üle valada. See ei ole just kõige tabavam märkamine, ega ju. Nii et proovime veel. Ma märkasin, et kui sa kedagi solvad. Noh, muidugi oled sa siis hull mölakas ja mõttetu ja värki, aga mis peamine, seda öeldakse sulle. Aga kui sa teed kellelegi komplimendi, siis ta ei tee sulle komplimenti vastu, vaid tänab ja edvistab. Kummaline minu arust. 

Ah jaa. Eile õhtul, kui kell oli juba hästi palju hakkasin ma mõtlema. Millest ma mõtlesin? Ühest mehest. Okei see ei kõla hästi. Ma mõtlesin ühest vaprast mehest, kelle moodi paljud olla tahavad. Okei, see on ka imelik. Ma mõtlesin ühest inimesest, kes oma sõpradega üritasid midagi õhku lasta. Kui täpne olla siis ma mõtlesin Guy Fawkesi peale ja selle peale, et ta üritas parlamendihoonet õhku lasta. Kuid miks ma peaksin mõtlema mõnest mehest? Sest tema näo järgi kujundatud mask on maailmakuulus. Muidugi on ka keri häkkereid, kes seda maski kasutavad, aga ilmselgelt on nad natuke mööda pannud kogu mõttega, aga anname andeks, enamus neist on ju 13 või nii.. Aga ega ma niisama ka teile ei viitsi ajalugu ja karmi internetireaalsust rääkida, nii et läheme edasi mu mõtte juurde..

Ma olen väga uudishimulik inimene. Ja siis ma sageli uurin, mida ühed inimesed teistest arvavad. Ja see on kummaline. Kui sa küsid inimese kohta, kes on sinuga samas ruumis on ta inglike, aga kui küsid kellegi kohta, keda seal ei ole, siis kriitikat voolab jõena. Aga sama asi on ka internetiga. Aga natuke teistmoodi. Anonüümsena ütlevad inimesed palju ausamalt asju, kui mitte anonüümsetena. Nii et pannes kaks asja kokku. Maski taga (Mu lemmik on Guy Fawkes'i mask. Peamiselt kogu selle idee pärast. Kui aus olla, siis anonüümsus mind väga ei tõmba, kuigi sellel on head plussid.) on inimesed palju palju julgemad ja ausamad kui ilma maskita. 

Ah jaa, ma lubasin teha ka aasta kokkuvõtte. Aga ma olen laisk, nii et mu aasta kokkuvõte on enamvähem päris täpselt üles kirjutatud nendes 169's eelnevas toredas sissekandes. Aga kuna ma tean, et te lugeda ei viitsi, siis sõnastan selle nii. Selles aastas oli kõike: sõpru ja vaenlasi, viha ja armastust, nalja ja kurbust ja ma ei viitsi rohkem vastandlikke sõnu mõelda, aga igasugu muid asju oli ka. Aga üldjoontes võin öelda, et oli hea aasta ja ma olen selle üle õnnelik.

Lõpumärkmed:
Aga kell on palju ja väga valdav enamus koogist on ära söödud, nii et ma lähen magama ära.
Ma kardan natuke, et mõni mõte jäi kirjutamata.
Mul on kahtlane tunne, et mõnele inimesele võib tunne jääda, et ma ignoreerin teda, kuigi lihtsalt ma ei saa temaga aega veeta. See on natuke masendav..
Aga teile nagu alati:
Nautige elu, sest mõni inimene ei olegi väga võlts.

Järgmise korrani
Janus Pinka 25. juuli 2014

Sissekanne nr. 169

Päevad 363-367
Päev 2, Aasta 2

Ja tiksuski see aasta täis. Ja mu ema lubas mulle selle puhul koogi osta. Ja nüüd on kook olemas ja selleks, et ma seda süümepiinadeta süüa saaks, teen ma selle sissekande.

Päevamõtted:
Päris mõttete ja värkidega sissekanne tuleb hiljem, aga ma tahan on 365 päevaga teenitud kooki süüa.

Lõpumärkmed:
See on meekook. Minu üks lemmikuid, aga liiga tihti ka ei taha.
Aga teile nagu alati:
Nautige elu ja tehke lollusi, sest vahel saab kooki.

Järgmise korrani
Janus Pinka 25. juuli 2014

Sissekanne nr. 168

Päev 362
Tüdrukud on kummalised olendid..

Terekest. See on hea väide inimese poolt, kes on ühte ja sama laulu 100 korda järjest kuulanud. Kui tahad, siis ma tegin pilti ka sellest. Aga jah, ma olen viimasel ajal istunud natuke palju youtubes ja natuke inimestega ka suhelnud. Nii et siin on minu kahe päeva kummalised mõtted teemadel, miks tüdrukud on kummalised.

Päevamõtted:
Ma sattusin youtubes vaatama videosid, mille pealkirjad olid umbes sarnased: "Things girls love if guys do." "15 girls don't understand about boys" "What girls want in a boy." Ja mingi 20 veel kummalisemat video nime. Miks ma seda vaatasin? Esiteks ja peamiseks, sest youtube soovitas neid. Miks ta neid soovitas? Sest youtube on google osa ja teab, mida ma guugeldanud olen. Miks ma selliseid asju guugeldasin? Sest ma ei uskunud, et netis selliseid asju leiab. Ja teiseks põhjuseks, miks ma neid videosid vaatasin oli minu isiklik ja omakasupüüdlik huvi selle teema osa. Ja seal olid ilusad tüdrukud ka ju..

Ja siis ma jäin mõtlema. Oli mingi "list" 25. asjast, mis tüdrukutele meeldivad, kui poisid seda teevad. Okei siis. Ma sain vaid 3 asja kogu sellest nimekirjast. Esimene, mis ma sain oli, et ole viisakas ja seda ma ikka vahel üritan olla. Teine oli, et alusta vestlusi. Ja ka seda teen ma vahel, aga ma tegelikult väga kardan seda teha ja ma oleks megaõnnelik, kui keegi mulle ka kirjutaks ja shout-out kõigile, kes seda ikka vahel teevad ka. Ja kolmas asi, mida ma "sain" oli "Be yourself" ehk ole sina ise. Aga see sama asi välistaski ülejäänud 22. Sest need kõik üksikute eranditega eeldasid füüsilist kontakti ja kui kallistused ja minule tehtud masseerimised ja vahel harva käest kinni või kuidagi moodi jalutamised välja jätta, siis mulle ei meeldi füüsiline olla. Aga samas oli, et tüdrukuid on erinevaid, nii et mul on lootust. Ah jaa, kuskilt kuulsin, et humoorikad kutid pidavat ka peale minema ja kuna ma ei ole ilus (olgem ausad, onju), siis levinuim kommentaar, mida ma saan on see, et ma olen hea huumorimeelega ja vahel öeldakse ka, et julge. Kui aus olla, siis ma lihtsalt ei viitsi enam inimsuhtlusi karta.

Aga ega sellega mu veetleva vastaspoole kummalisus ei piirdu. Kui aus olla, ei räägi me isegi mitte jäemäetipust. Me ehk räägime terve tänasega ära väikese jääkuubiku tervest Antarktika jäelaamast. Ma olen rohkemal kui ühel korral kuulnud tüdrukult sellesäärast väidet: "Ma arvan, et ideaalne poisssõber paneks mind tundma nagu ma oleks ainus tüdruk kogu maailmas." Ja alati on see minu jaoks hirmus olnud. Miks? Sest mõtle, kui mõni tüdruk tahaks olla minu jaoks ainus kogu maailmas. Kui me läheme minu sõnaotsesesse ajumaailma, siis kõik ta sõbrannad kaoks ära ja üldse pool meie ühiskonnast. Aga mitte nii otseselt ei saaks ma ka sellega hakkama. Miks? Sest nagu ka mu ask ütleb, olen ma enda arust väike hullumeelne maailmaparandaja. Ja kuidas ma maailma parandasingi? Mu eesmärk oli inimesi naeratama panna ja ka kõige kurvemalt neiult selle imeilusa naeratuse välja võluda. Ja ehk ka mõne juhusliku elu päästa oma ideedega ja mida kõike veel. Aga see ju eeldab, et sa ei ole ainus. Samas ma ei välista varianti, kus sa oled kõige erilisem ja parim.

Aga meil on veel pikk maa ees. Te kardate kõige kummalisemaid asju. Oksendav ja tujukas ja maani täis sõbranna on lebo käkitegu, mille eest hoolitseda, aga väike ohutu ämblik seinal paneb teid uskumatult valjult kisama ja toast kaote te sekunditega. Mingi imeilus kutt teeb teile silma ja kirjutab teile selliseid natuke riivatuid asju on see lahe ja nunnu ja mida veel. Aga kui selline koledamapoolne kutt seda teeb, siis on see creepy ja kummaline. Ja ärge isegi vaielge. Ja te räägite kõige imelikematest asjadest. Ma olen kuulnud, ma ei saa ju oma kogemusest rääkida, sest ma sündisin kogemata ju Y-kromosoomiga. Aga et te räägite kogu aeg poistest. Ja jah ka meie räägime vahel teist, siis enam-jaolt on need vestlused enamasti ülilühikesed välja arvatud juhul, kui mõni neiu ikka väga metsikult meeldib või just ei meeldi. Ja ma loodan, et see ei ole tõsi, aga ma olen jällegi kuulnud ka seda, et teil on suhtlemisel mingid kummalised "reeglid".. Näiteks, et kutile ei tohi kohe vastata, sest siis jääb liiga lõdva püksikummi mulje või et ise ei tohi ka vestlust alustada. Et privaatvestluste kohta küsitakse nõu mõne sõbranna käest või siis nad niisama teavad kõike, mida keegi öelnud on. Minu arust on see kummaline. Miks? Sest esiteks ma ei räägi siis ju sinuga vaid mingi võltsi versiooniga sinust. Ja teiseks mulle isegi meeldib, kui neiu kohe vastab või vestlust alustab.

Ja siis on midagi head, aga kummalist. Te vist ületate suurel määral mu meeslugejaid. Mulle ei meenu ühtegi juhust, kus mõni noormees minu blogi suurel määral ülistanud oleks. Aga samas on päris mitu häbelikku (ma jõuan sinna ka kohe) tüdrukut seda teinud. Mitmel korral olen ma peale südaööd saanud mõne kirja, mille sisu on, et ma lihtsalt jumaldan su võrratut blogi. Aga suht keegi ei ütle seda nii. Te alustate nagu te 1) hakkaks armastust avaldama või 2) hakkaks mõrva üles tunnistama. Umbes nii: "Ma ei tea, miks ma seda ütlen, aga ma pean seda sulle ütlema." Ja siis tuleb mõne sõnaga minu blogi ülistus, millele järgneb: "Sa nüüd raudselt arvad, et ma olen imelik." Ja siis olen mina nagu väike Disney printsess, kes näeb esimest korda Prints Charmingut. Sulan oma arvutiekraani ees oma edvistamises ära. Aga samas on midagi kummalist, kui ma oma blogi kirjutan. Nimelt, kui ma vahel üritan inimestele meelepäraseid ideid kirjutada, siis ei saa ma mingit tagasisidet või siis ema ütleb kolm sõna. Ja siis ma kirjutan, kui kohutavad inimesed on ja et meil on uut katku vaja ja siis te olete nagu omg, sa oled parim inimene üldse ja sul on nii õigus..

Ja siis te nagu oleks ehitatud pidama viha kõigi teiste naissoost olendite vastu. Paksukesed on uhked oma figuuri üle ja kõhnad vinguvad, et nad on liiga paksud. Krohvinäod halavad, et mõni ei kasuta üldse meiki ja näeb välja nagu surnu. Ja "surnud" mõnitavad krohvinägusid, et need panevad endale ikka ämbriga krohvi näkku. Kui keegi teist erineb on ta mõttetu ja peaks kuskil kaugel üksi ära surema. Ja kui keegi on täpselt nagu sina, on probleem veelgi suurem. Kui keegi on teiega, siis on ta tore ja viisakas ja ilus, aga sel hetkel kui ta lahkub on ta isekas mõrd, kelle tegudest te aru ei saa. 13-aastased, kes osalevad seksorgiatel räägivad, et teised jäävad heast asjast ilma ja vanatüdrukud räägivad, et 13-aastased on rikutud ja rõvedad ja mida veel. Ja vähe sellest, et te teisi vihkate. Te olete ikka väga enesekriitilised, aga sõbrannasid kiidate alati. Ja see ei ole minu arvamus teist, see on teie enda sõnad minu esituses.

Aga kuna ma ei taha teid enam väga materdada, siis toon välja ühe huvitava idee. Asume ideaalse poisi otsingule. Ja siis kogume kokku kõik need neiud, kes ootavad oma "printsi valgel hobusel", kes tänapäeval on vist rikkur valges bemaris?!? Ja siis laseme poisil valida endale sobiva. Ja siis võtame selle väljavalitu luubi alla ja siis saate te teada, kuhu poole te arenema peate ja ehk osutud just sina väljavalituks.

Lõpumärkmed:
Aga see on vaid jääkuubik Antarktikas ja ega ma poistestki väga aru ei saa, aga eks nemadki kunagi oma laksu ära saavad.
Andke tagasisidet, kas mul on õigus, aga viisakalt ja inimese moodi.
Ma olen ühte laulu järjest kuulanud 114 korda. Seal laulus on refrään 7 korda. Kiire arvutus ütleb, et ma olen seda refrääni pmst järjest 798 korda kuulanud.. WOW..
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest kui sina seda ei tee, teeb keegi seda sinu eest.

Järgmise korrani
Janus Pinka 21. juuli 2014

Sissekanne nr. 167

Päevad 358-361
Miks kõik ilus ja hea kuskil minust eemal juhtub?

Hey. Mis siis uut? Janus Pinka läheb väga suure võimalusega sügisest Tartu Ülikooli ajalugu õppima. Minult küsiti, et mis mu unistuste ametinimetus oleks. Vastus: Imperaator. Aga see on juba hoopis mu teema. Käisin siis ka ühel sünnipäeval ja see oli tore, sest lõpp hea, kõik hea, aga kas lõpp oli nii hea?

Päevamõtted:
On üks poiss ja on üks tüdruk, sest iga hea lugu algab ju nii. Ja iga hea lugu jätkub nii: Ja siis see poiss rääkis mulle, et see tüdruk üritas end ära tappa. Ja miks see hea lugu on? Sest see tüdruk on elus ja tal on kõigest 20 cm arm käe peal. Aga miks ma teile seda räägin? Sest juhtus üks imelikult loll asi, mida mina nimetaksin ebaõnnestunud enesetapukatseks, sest see ju ongi see. Aga see on lollus. Minu arust on enesetapp ise ka lollus, aga ütleme, et su 13 eluaastat on ikka nii depressiivsed olnud ja askis saadud anonheit läksid ka nii südamesse ja kõige lõpuks poiss, kellega sa olid 2 nädalat suhtes olnud, pettis sind ja sulle tundub, et ainus võimalus on enesetapp, siis räägime sellest natuke. Nagu kogemus näitab, siis veenide nüsimine ja tablakate võtmine alati ei mõju, sest alati leidub mõni hea inimene, kes su elu päästab. Aga kui sa tõesti tahad ennast ära tappa, siis planeeri seda. Näiteks seo toa keskele lakke nöör, tõmba kardinad ette ja oota kuni vanemad tööl on, sest siis ei saa keegi sind päästa. Siis tee nii, et sa ei saa ka ise end aidata, näiteks lükka taburet ümber ja kui sa surnuks lämbud, siis ongi ju asi vask. Või siis guugelda kui palju näiteks torusiili tuleb juua, et surra ja siis joo rohkem. Või siis lõika mõni arter läbi. Kaelal on päris vägevad arterid. Ja nii lihtne see ongi. Mitte keegi ei viitsi su hala kuulata, et su enesetapp ebaõnnestus, aga kui sa end oksa tõmbad, siis kõik teevad sust inglikese ja räägivad kui tore sa olid. Võrratu ju. Aga enne kui sa üldse enesetappu planeerima hakkad, tee nimekiri asjadest, mida sa tegema peaks. Ja esimeseks asjaks kirjuta: "Mõtle ümber, elu on elamist väärt." Ja kui see ei aita, siis tee niimoodi, et teised ei pea väga vaeva nägema, et sinu laibast lahti saada. Näiteks pane vaibale kile peale. Aga ausalt ka, otsi enne abi ja mõtle ümber. See jutt käib ka kõigile neile, kes end lihtsalt vahelduseks lõiguvad ja mida veel.

Aga kui me juba selles rongis oleme, mis OhF**kNo'ville viib, siis sõidame veel ühe peatuse. Nimelt sõidame läbi FakeAsF**kFriends'ville ja vaatame aknast välja. Ma ei kavatse ühtegi reaalset näidet tuua, sest see käib ju teie enda kohta ja mis hea netirüvetaja ma oleks, kui ma oma armastusväärseid lugejaid solvaks. Aga ma olen paganama tihti näinud olukorda, kus inimesed on koos ja räägivad, et Mari (kogu aususega, see on välja mõeldud inimene) on mõttetu nõme loll igavusehunnik ja mida kõike veel. Ja siis tuleb Mari ja kõik on nagu mingid parimad sõbrad talle. Ja kui ta ära kaob korra, siis kõik muretsevad. Ja siis kui lõpuks päriselt ära läheb, ütleme, et koju, siis hakkavad nad jälle rääkima, kui halb inimene Mari ikka on. Ja siis olen mina nagu "mis just juhtus?" ja tekib küsimus, et kas ma olen ainus, kes julgeb ausalt inimesele öelda, et ta ei meeldi või siis lihtsalt väldin teda, aga nagu miks te teesklete, et olete ta sõbrad? Ja ma tean, ma lihtsalt tean, et te räägite mind ka taga. Kui te seda ei tee, siis ma olen nagu väga üllatunud.

Aga istume bussi peale, sest see vähe aeglasem, loksub natuke rohkem ja tõrges bussijuht hoiab alati pahuralt pilgu sinu peal. Ehk muudame teemat.. Nagu ma ütlesin ootab mind ülikool. Ja vähe sellest, mind ootab ka kõik sellega kaasnev. Eeldatavasti saan ma karja idiootidega koos tuba jagada ja hommikust õhtuni pelmeene ja nuudleid süüa. Saan oodata nädalavahetusi, et inimese moodi süüa ja suures voodis lõunani magada. Saan veeta unetuid öid õppides ja loenguid uneserval vappudes mööda saata. Tõotab tulla lõbus aeg. Aga sinnani on õnneks või kahjuks üpris palju aega.

Me oleme jõudnud 21. esimesse sajandisse. See tähendab, et me oleme elanud 2014 aastat peale Onu Jeesuse sündi ja väga palju rohkem aega enne tema sündi. Willendorfi veenus on 25 000 aastat vana. Fotograafia on enam kui sajandi vanune kunst ja facebook loodi kümme aastat tagasi. Kõik see toob mind ühe ainsa küsimuseni. Kuidas on ikka veel võimalik, et ma ei leia mõnest inimesest mitte ühtegi pilti mitte kuskilt? Kus on inimeste edevus ja eneseimetlus? Kus on minu võimalus neid imetleda? Kuidas saab olla võimalik, et ma ei saagi kõiki inimesi soovi korral korralikult stalkida? Ja miks te ei pane ise üles pilte oma sõpradest ja sõbrannadest? Jäädvustage nende ilu ja olemus enne, kui see vaid mälestuseks muutub.. Tehke midagi lahedat ja kohe.

Aga nagu igal inimesel (kardan, et eranditeta) on minulgi mõned nii-öelda Turn on'id ja Turn off'id. Ma ei räägi asjadest, mis paneks kedagi minule selles mõttes meeldima, aga pigem selles mõttes, et mis asjad panevad inimest minule huvi pakkuma. Ja ma otsustasin ilmselt mustmiljonist asjast välja tuua mõned, mis on minu arust huvitavamad. Aga jumala eest, kui sa ei ole nii, siis ära kurvasta, see ei ole reegliraamat. See võib nii olla, et sul on kõik offid ja mitte ühtegi on'i, aga sa meeldid mulle. Seda mainin ka, et turn on'ide vastased asjad asjad ei pruugi olla turn off'id ja vastupidi ka. Ja neid on tegelikult niiiiiiiii palju.

Turn on'id:
* Väikesed üksikud armid. Eriti kulmude juures.
* Väga vaiksed inimesed. Sest kõige vaiksemad inimesed ütlevad kõige lahedamaid asju, kui sa kuulata viitsid. Neil ei ole harjumust rääkida ja siis nad ei pea kinni normaalse vestluse tavadest ja kui sa saad nende usalduse, siis räägivad nad sulle kõige kummalisemaid asju. Ja see on lahe.
* Usklikud ja viisakad inimesed. Ühes pajas, sest nad on päris sageli koos.
* Häbelikud ja arad inimesed. Ma tunnen vajadust nendega suhelda.
* Naeratavad inimesed on võrratud. Naervad inimesed on hirmsad.
* Inimesed, kes ei varja oma tegelikke kavatsusi.
* Inimesed, kes kasutavad minu nime natuke rohkem kui teoreetiliselt vaja. Aga liiga palju on paha.
* Inimesed, kes ei tunne vajadust kõigiga jagada, mida nad joovad või ei joo.
* Inimesed, kes helistavad enne, kui sulle ukse taha tulevad.
* Inimesed, kellele ma meeldin ja kes seda välja ütlevad.
* Julged ja pealehakkajad inimesed.
* Kindlate häältega inimesed. Ma oskan vaid kirjeldada nii: Neidudel armas ja nunnu, kergelt edev (?) hääl ja poistel madal ja sügav ja väikeste pausidega.
* Erksavärvilised juuksed ja säravad silmad. Erkhelerohelised silmad ja punased juuksed on kõige ilusamad.
* Ja siis on üks nahavärv. Äkki selline kergelt tõmmu?

Turn off'id:
* Kui keegi on huvitatud 9gagist, 4chanist jne või ütleme otse välja pornost.
* Võltsid inimesed. Meenutage Mari lugu.
* "Hall Mass" ajab mind nii kettasse. Miks peaks kõik ühesugused olema?
* Hipsterid, Veganid, taimetoitlased, PETA ja muu seesugune idiootsus.
* "Tiblad, natsid, jänkid ja pilud on halvad" inimesed. Ära hinda inimest tema rahvuse järgi.
* Inimesed, kes mind või ennast või teisi kogu aeg katsuvad.
* Inimesed, kes mu juukseid katsuvad. Pidin eraldi välja tooma. Ma lihtsalt ei saa sellest aru.
* Inimesed, kes arusaamatuid vihjeid teevad.
* Inimesed, kes kasutavad oma nime. Näiteks, kui Mari ütleb enda kohta: "Maril on kõht tühi, Mari läheb süüa otsima." See on väga kummaline minu arust.
* Inimesed, kes iga minu öeldud lauset isikliku solvanguna võtavad.
* Inimesed, kes suitsetavad. Olgu see kanep, jointid, sigaretid, vesipiip jms. Aga piip ja sigarid on isegi päris okeid.
* Inimesed, kes sulle maitsta andmise ajal oma jooki kommenteerivad. "Mis see on?" "See on see kariiiiba (hästi mega pehme "b" tähega) rumm kokaga. Natuke seda noh, mitte sidrun, aga jah, laimi on ka sees ja siis kaks tükki jääd. Aga see on hästi lahja." Koka rummiga oleks väga piisav vastus.
* Tumedanahalised, asiaadid ja muud värvilised rahvad, sest ma olen üles kasvanud 99,9% valges naabruskonnas, nii et iga muu nahavärv on alguses natuke harjumist vajav.

Kunagi sai filosoofias arutatud Antiik-maailma üle ja sinna "kukkus" aatompomm. Ära küsi, see oli kõigest arutlus. Ja siis tuli väide, et kõik oleks ju siis puudega. Radiatsioon ja muu säärane. Ja siis ma ütlesin ühe võrratu lause. "Kui kõik oleksid puudega, siis ei oleks ju keegi puudega." Ja siis ma jäin mõtlema lause üle "Kui kõik, siis mitte keegi." Kui kõik on erilised, siis ei ole ju keegi, sest neil on ühine tunnus: nad on erinevad. Aga siis on lause, et kui kõik mehed on isad, siis on ikka ju kõik mehed isad. Nii et, mis juhul see lause kehtib ja mis puhul mitte?

Aga räägime siis eilsest peost. Ma ikka ei saa neist kahest inimest mööda. Jah, need samad kaks. See tüdruk, kes mu ära hävitas ja see poiss, kellele ma kogu oma viha suunan. Nad olid mõlemad eile seal. Ja siis ma jõudsin mõlema osas kummalisele järeldusele. Alustame sellest poisikesest. Nimelt ma jõudsin järeldusele, et ma ei vihka teda enam. Ta ei ole ka mu lemmikinimene, aga ma suudan koos temaga planeeti jagada ja kui ta väga tahaks ja üritaks, siis võiks meist isegi mingil määral head sõbrad saada, aga seda vaid juhul, kui koos meiega ei ole seda neidu. Jah, sedasama neidu. Aga nüüd sellest neiust. Jah, nagu mõnigi teist teab, siis mu ema keelas tema vihkamise ära. Aga kuna ma ausalt enam ei saa, siis nüüd ma jälle natuke vihkan teda. Isegi kui te hakkate halama, et saa üle, see ei ole ju nii hull ja tulevad paremad ja ilusamad ja mitte nii kohutavad inimesed, ma isegi usun teid. Aga kui te ei luba mul teda sellepärast vihata, siis vihkan teda sellepärast, et ma ei saa tema pärast ühte väga head laulu kuulata ja see on masendav. Mis laulu? Las see jääda minu teada, sest arvestades teid, siis kui ma teile ütleks, siis ma kuuleks seda laulu väga palju. Nii et teeme nii, et kui see laul käima läheb, siis ma hiilin sellest eemale ja naasen mõne minuti pärast. Ja kõik on jälle ilus.

Tänapäeval on oluline, et sigalakkutäis juua, sest muidu su 13-aastased joomakaaslased ei respekti sind. Ja siis on oluline tikrite vahele oksendada ja see ka, et sa üritad kõigele ligi ajada, millel püsiv pulss on. Aga eile kuulsin lugu või joomaastet, kus inimesed oma põit keset tuba tühjendavad. Wat? Aga okei noh. Ja siis igal juhul minul on joomisega imelikud lood. On üks joomareligioon (hea sõna selle kirjeldamiseks, sest mäng oleks liiga lebo), millel on ainult üks lihtne reegel: Kui ma kuulen ühte kindlat sõna, siis eeldusel, et ma tean, mis alkohoolne jook minu käes olevas klaasis (sobivad ka topsid) on, pean ma selle põhjani jooma. Kui sõna on vale, ma ei tea, mis jook on või tegemist ei ole klaasiga või see ei ole otseselt minu käes, siis ma ei pea jooma. Ja kui see ei ole imelik, siis ma lisan selle huvitava asjaolu, et ilma selleta ei lähe mulle alkohol üldse alla, ent seda sõna kuuldes olen siiamaani alati klaasi tühjaks kummutanud. Isegi kui tegemist oli teiste jaoks liiga kange pooleliitrise topsi viinakokaga. Tuigerdasin pärast natuke, aga elu on elamist väärt. See tõi mind mõtteni, et kuna ma niikuinii juua ei saa, siis võin ju teha ka nii, et teen lõpuks autojuhtimiseks vajalikud load ära ja hakkan kaineks autojuhiks. Siiamaani olen näinud vaid ühte probleemi. Kaine mina ja täis kaaslased ei meeldi mulle, aga kui mul oleks mõni tore kaine neiu või ka noormees, kellega pidudel tšillida, siis ei näe ma ühtegi muret.

Lõpumärkmed:
Ja sellega saidki minu päevamõtted suhteliselt otsa.
On vaid mure. Mu blogiaasta täitumise päeval on mul peoplaanid. Nii et küsimus teile. Kas ma teen aastakokkuvõtva postituse enne päeva 365 või peale seda? Sama päeva päevasel ajal ka ei saa, sest liiga palju kohustusi siis.
Ma olen viimased kolm tundi repeati peal kuulanud seda võrratut laulu: A place in the choir
Refrään:
All God's creatures got a place in the choir
Some sing low and some sing higher,
Some sing out loud on a telephone wire,
Some just clap their hands, or paws, or anything they've got now
Aga teile nagu alati:
Nautige elu, sest ma armastan teid kõiki, suurte eranditega.

Järgmise korrani
Janus Pinka 20. juuli 2014

Sissekanne nr. 166

Päevad 354-357
Ühes väikeses tünnis kusagil kaugel ja kunagi ammu elas üks Koer..

Hey. Ma alustan väheke kummaliselt. Nimelt, ma arvan, et te kõik mäletate seda neidu, kes minu arust mu elu ära rikkus ja mind enesetapjalikuks masetsevaks olendiks muutis. Ma arvan, et ma ei pea seda lauset pikendama, te saate aru, kellest on jutt. Keegi ütles, et ta loeb mu blogi, aga see selleks. Ma lihtsalt tahtsin temalt vabandust paluda, kui minu eilne (15. juuli) käitumine teda häiris, aga mul on ka kerge eeldus, et tal on kopp ees minule andeks andmisest, kui ta seda üldse teinud on. Sorri..

Aga nüüd tagasi toredate asjade juurde. Mis siis vahepeal toimunud on? 14. juuli hommikul käisin siis jälle Töötukassas ja rääkisin mingi üpriski toreda teenindajaga juttu. Panime paika minu tööotsismisplaani ehk ühesõnaga ei teinud midagi tarka. Ja kuigi see oli omamoodi kummaline kogemus ei ole sellest minu arust mõtet pikemalt rääkida. 15. juuli õhtul oli ÄPPikute viimane pidu, sest mis mõte on grupil, mille liikmed riius on.. See oli õudselt tore koosolemine ja nalja sai küllaga. Valesti mängitud alias, improvmängud ja saboteur teevad alati tuju heaks. Ja 16. juuli õhtul istusin Don Joniga koos. Me mängisime virtuaalset jalkat, sõime leiba ja meie mahlast oli "teadmata põhjustel" (loe: minu ebaõnnestumine) saanud kolmnurkne kamakas jääd. Ja nii suuremas plaanis mööduski see lühike aeg.

Päevamõtted:
Enne, kui lähen edasi, siis mainin, et minu arust on improvisatsiooni mängud võrratud, sest reeglite puudumisel tekivad vahel toredad asjad. Mängisime seal mängu: "Seks minuga on nagu.." ja siin on mõned näited (ükski ei ole minu oma):
Seks minuga on nagu kiirnuudlid, viie minutiga saab hakkama.
Seks minuga on nagu lastead, hästi palju lapsi.
Seks minuga on nagu lotovõit, kõik tahavad seda.
Seks minuga on nagu saatus, see on vältimatu.
Ja neid on väga palju veel, sest see on võrratu mäng.

Aga kuna ma olen blogija, siis mõtlen ma pidevalt teiste inimeste blogidest ja ma ei tea mitte ühtegi blogijat, kes teeks seda sama tihti nagu mina ja sama ebaolulistel teemadel. Aga samas jõudsin ma kummalisele järeldusele, et ega ma loe ka teiste omasid ju. Ma olen pigem kirjutaja kui lugeja, sest ma olen märganud, et liiga sageli on iga sõna ja kasvõi punkti taga mingi sügavam mõte, mis jõuab minuni alles siis, kui on liiga hilja ja kuna ma midagi ei kahetse, siis teen ma samu vigu, ilma et ma midagi õpiks.

Istudes tikripõõsa juures ja süües pooltooreid karusmarju, sest elu ongi vahel kummaline, hakkasin ma jälle mõtlema. Või äkki ma ei hakanud vaid jätkasin mõtet või oli see lihtsalt uus mõte ja igal juhul ma ei tea, kas see algas seal. Aga siis ma hakkasin mõtlema, et ma kardaks kohtumist mõne psühholoogiga. Mitte juhukohtumist vaid sellist teraapiat. Sest ma ei tahaks teada oma diagnoosi. Ma ise oma suures tarkuses olen endale läbi aegade pannud kõiksugu vaimsete haiguste diagnoose, sest minu arust on natuke kummaline endaga dialooge või muud sarnast pidada. Aga miks ma kardan? Sest ma tean, kuidas inimesed reageeriks. On inimesi, kes üritaks mind vati sees hoida ja minu eest kõik ära teha tahaks. Oleks neid, kes minuga suhelda ei julgeks, sest mida küll teised arvata võivad. Oleks ka neid, kes väliselt ei muutuks, aga silmadest on ju näha, et kõik ei ole korras. Ja just teie pärast ei tahagi ma teada, et olen hull. Tahan pigem iseendaga tikripõõsa kõrval dialooge pidada ja teel poodi kujutada, et olen gladiaator, kes ühendab endasuguseid ja tapab isandaid.

Aga tulles tagasi reaalsuse poole, räägiks ma kaheteistkümnenda klassi lõpetamisest ja ülikooli kandideerimisest. Sellest hetkest, kui oli teada, et ma lõpetan korralikult, on kõik minu üle nii uhked olnud ja mulle õnne soovinud. Aga kui ma teises klassis juba teadsin, et ma pean 12 klassi ära käima ja siis ülikooli minema, sest ma olen kõigist väiksem ja nõrgem ja saamatum, siis on ju loogiline, et see ei ole saavutus vaid eeldus ja kohustus. Pealegi arvestades, et poole sellest teest sai läbitud valetamise, osava ajastamise ja juhuõnne koostööl, siis ei olegi imestada, et teise poolega hakkama sain. Kuid kui ma ka ülikooli lõpetan ehk saan doktorikraadi mingil erialal, alles siis olen ma enda üle tõsiselt ja ausalt uhke. Ma loodan, et ka teie nõustute, et see on pagana hea hetk õnnelik olla.

Asju on nii raske planeerida. Sest kõik asjad lähevad ju alati natuke isemoodi ja juba Murphygi oma seadustega ütles, et kõik, mis saab viltu minna, see ka läheb. Sealt tuligi mulle geniaalne plaan. Nimelt ma peaks loobuma kõigist plaanidest, mis ei mõjuta mu elu suures plaanis ja ma peaks olema spontaanne ja ütlema tere mõnele ilusale näitsikule, mitte lootma, et loll juhus meie teed kokku viib ja me üheaegselt armume ja koos päikeseloojangusse jalutame. Või kui on soov, siis võtan magamiskoti ja kaks pakki kiirnuudleid ja asun maailma avastama, sest kõik on ju tegelikult niivõrd tehtav, kui väga vaja. Aga planeerida asju on väga raske ja sageli ongi kaos mugavam ja toredam.

Õnnelik. Ma olen väga sageli õnnelik ja mul läheb hästi. Kaldume kõrvale. Ma olen kindel, et minu elu kõige suurem madalpunkt ei ole nii hull, kui mõne nälgiva AIDSi haige aafriklase elu parim moment. Ja läheme tagasi. Vaadates Harry Potterit tuli mul mõte. Ekspekti patroonust või mis iganes see loits oli (sorri, ei ole nii hull fänn ka). Ja et meie armiga kangelane seda teha suudaks pidi ta mõtlema enda kõige parema mälestuse peale. Ja ma ei tea, mis minu oma oleks. Ma olen sageli väga õnnelik, aga ma ei ole kindel, et mu praegune heledaim moment oleks piisavalt tugev, sest kahjuks on nii, et alati on midagi, mis rikub kõik korraks ära. Nii et mina sureks Dementori küüsis. Masendav..

Aga enne kui ma magama lähen, kirjutan (loe: kopeerin) veel ühe asja. See on minu askist ühe minu iidoli kohta. Mu iidolid on võrratud.

Küsimus: Räägi Diogenese eluviisist.

Vastus: Ta elas reaalselt tänaval tünni sees, sest ta loobus pmst kõigest muust ja tahtis ilmaga karastuda.
.
Ta hüüdnimi oli koer, sest "ta ise ülistas koeralikku ellusuhtumist eeskuju vääriva näitena.Koerad elavad täielikult käesolevas hetkes;tunnevad vaistlikult ära nii sõbrad kui vaenlased;söövad,magavad ja roojavad vajadusel,ning ei tegele kunstlike normide seadmisega kõigile sellele." (Vikipeedia)
.
"Vahel hulkus ta Ateenas ringi keskpäeval, käes põlev latern. Kui talt küsiti, mida ta teeb, vastas Diogenes: "Otsin inimest." Kord kutsutud ta suursugusesse majja ja keelatud maha sülitada, mille peale sülitas Diogenes tollele näkku ja vabandas, et ei leidnud sobivamat kohta. Et karastada ennast erineva ilmastikuga, elas Diogenes Kybele templi vanades tünnides. Platoni abstraktset filosoofiat põlgas ta sügavalt ja pidas Sokratese tegelikuks pärandi jätkajaks Antishenest. Platon olevat oma Akadeemias koos õpilastega arutledes inimese definitsiooni üle jõudnud järeldusele, et inimene on kahejalgne sulgedeta olend, mille peale Diogenes kitkunud kukelt suled seljast ja viinud selle Platonile, hüüdes: "Vaata,ma tõin sulle inimese!"" (Jällegi Vikipeedia)
.
"Orjaturul küsiti ta ametioskuste kohta, mille peale küünik vastas, et tema teab ainult ühte ametit, mis on inimeste valitsemine ja tema sooviks isandat, kes vajab valitsejat (Lauses peitub sõnamäng, valitsemine ja väärtuste õpetus olid vanakreeka keeles samased.) Xeniades võttiski ta oma kahe poja juhendajaks.
Kõnelejana olevat Diogenes olnud ületamatu ja võitnud väitlustel keda tahes. Korintosel toimus kohtumine Aleksander Suurega. Suurmehed vahetasid vaid paar lauset. Diogenes puhkas päikesepaistel ja Aleksander, olles meelitatud võimalusest kohtuda suure filosoofiga, küsinud, kas ta ei võiks talle ükskõik millise teene teha – Diogenes vastanud: "Jah, astu päikese eest ära". Makedoonlane omakorda vastanud: "Kui ma poleks Aleksander, sooviksin olla Diogenes". (PS: Minu arust tuli veel peale seda Diogenese väide, et kui tema poleks Diogenes, sooviks temagi Diogenes olla.)
Teise variandi järgi vaadelnud filosoof teraselt hunnikut inimluid ja Aleksandri küsimusele, et mida ta vaatab, vastas Diogenes: "Otsin su isa konte aga ei suuda eristada neid orja omadest"" (Jah, sa arvasid ära, Vikipeedia)
.
Such badass deserves a place among my idols!!

Lõpumärkmed:
Kell on palju ja Cookie vajab mind rohkem kui teie, nii et tsauki.
Millegi pärast meeldib mulle leib piimaga ja ma ei tea miks. See on kummaliselt võrratu kooslus.
Aga teile nagu alati:
Nautige elu ja ärge kahetsege nii palju, suures plaanis on kõik tühine.

Järgmise korrani
Janus Pinka 16. juuli 2014

Sissekanne nr. 165

Päevad 351 - 353
Stairway to heaven

Terekest jälle. Mina siinpool. Ja teie sealpool. Aga mis siis vahepeal toimunud on? Käisin Tartus arstil ja pidasin maha ka väikese perekondliku peokese esivanemate vananemise puhul. Aga mida kõike ma selle lühikese aja perioodi ajal nägin..

Rongiuksed avanesid ja seal nad olid. Kümmekond teismelist punkarit rongi põrandal. Kõndisin siis esmajoones tooli juurde, kust avanes vaade mõnelegi neist. Minu vaatevälja jäid kolm neidu. Muidugi oli minu vaateväljas kõvasti rohkem inimesi. Vanatädike lapselapsega, mingi magav naine, roadrunneri taustpildiga läpakast muusikat kuulav noormees, kes istus minu kõrval, aga ma ei mäleta enam, mida ta kuulas. Ja neid oli hulga veel. Aga need punkarid istusid rongipõrandal ja jõid 5-liitrisest anumast viina. See oli kummaline. Aga ometi, istusin ma seal ja vaatasin neid ja kuulasin pealt (halb komme, aga oih noh). Enamus sellest jutust oli täiesti kasutu ja mitte paeluv. Aga mingi hetk jäin ma vahele. Üks neist vaatas minu poole ja meie pilgud kohtusid. Ja ta lehvitas mulle ja ta naeratas. Ja see naeratus tegi mu päeva rõõmsamaks.

Peale arstil käiku ja enne mäkki minekut seisin ma bussijaamas järjekorras ja minu ette trügis üks blond tšikk kahe sõbraga. Ja ta küsis nagu muuseas, et kas ta trügis vahele ja ma vastasin, et ei, ei ole midagi ja ei olnudki. Miks ma nii vastasin? Mul oli muidugi hullult igav, tund aega tegevusetust ja mida veel, aga mis peamine. Põhjus, miks ma enda arust seda teha võisin oli see, et ta naeratas. Ma olen üpris veendunud, et kõige ilusam on inimene siis, kui ta naeratab. Päriselt ja ausalt.

Päevamõtted:
Ma olen viimasel ajal liiga palju mõelnud kindlatest inimestest, kindlatest juhtumitest ja mida ma oleks võinud teisiti teha. Aga sellest ei ole ju midagi rääkida. Suur osa neist asjadest ei ole teistel meeleski. Ja siis olen ma palju mõelnud ka sellest, mis ees seisab, aga kuna väga suurel osal minu plaanidest on kombeks untsu minna, siis ma ei taha ka neist rääkida. Nii et räägime millestki, mis on praegu aga ebamaiselt ebaloogiliselt udune ja segane.

Räägime blogidest. Mulle ei meeldi teiste blogisid lugeda. Aga mulle meeldib neid vaadata ja jälgida. Sest blogid on suurel määral nagu inimesed ise. Neil on oma eripärad ja peale vaadates on nad samasugused ent tegelikult hoopis erinevad. On blogisid, kus luuletatakse, jagatakse pilte sellest, mida on tehtud, räägitakse kakskeelselt sündmustest oma elus, räägitakse lihtsalt, mis toimub või tehakse kõike ja korraga ja läbisegi. Aga ma olen avastanud, et sealt saab teada asju, mida ehk inimene ise ei räägikski. Aga see ongi kummaline. Pluss asjaolu, et mõned blogid on aastate vanused on huvitav asi, sest siis on teoreetiline võimalus uurida, kas see inimene oli kahe aasta eest samasugune kui see, keda sina tead..

Stairway to heaven. Olgem ausad, see oleks lollus. Ma eelistan seda, kui sa pead ikka mäest üles ja alla ja paremale ja vasakule, läbi tule ja vee, õhus, maal ja vee peal käima, et jõuda igavesse paradiisi. Samas mõne inimese jaoks on ju paradiisiks tasuta wifi ja hunnik juustuburgereid. Ja samas mina ei taha üldse surra, nii et kas minu paradiis on nii kaua, kui ma elan või hea kristlasena surres (olen agnostik ateist), ärkan ma uuesti ellu, sest minu paradiis on maa peal? Või kuhu nad mu siis saadavad, kui ma põrgu peaks minema, sest kuum koht sarvilise pajas ei ole minu jaoks kõige hullem asi, mida ette kujutada suudan. Nii et jah, tee eduni ei tohiks olla vaid trepp, isegi metafooriline mitte, sest ma tahan vaheldust sellele astmete rodule, mis kuhugi ei vii..

Tsiteeriks ühte imetoredat inimest ja tema kohutavat maailmavaadet häbelikkuse, avatuse ja vestluses osalemise kohta. Lihtsalt loogikapuudumise tõttu annan talle varjunimeks Märtsijänes.
"peas hakkab selline töö pihta, et äkki ma ütlen midagi valesti, äkki nad saavad must valesti aru, äkki on kõik üldse kuidagi vale ja nõme ja niimoodi iga päev"
Ja ma jäin mõtlema, et kui sa just ajukirurg või midagi sarnast ei ole, siis võid sa ju vahel mõne vea ka teha. Ma ei näe põhjust karta asju, mis ei muuda suures plaanis midagi. Ehk tõesti ei taha enamus teist olla see imelik tüüp, keda kõik teavad. See tüüp, keda teretavad vanakesed ja kelle nime, minule ikka veel teadmata põhjustel, hõiguvad algklasside lapsed. See tüüp, kelle iga tegu jälgitakse vigu otsides või see tüüp, kes ei karda olla tähelepanu keskmes. Aga ometi, palun uskuge mind, see ei ole nii hull. Jah tõesti, vahel on kummaline, kui keegi midagi ütleb, aga olgem ausad, kartmiseks ei ole mingit põhjust. Pigem saabki vahel mõne hea naljaga hakkama.

Lõpumärkmed:
Agnostik ateist, abiseksuaalne, värvipime.. Tundub nagu ma mõtleks välja neid asju, aga see on päriselt nii, ma olengi selline..
Sellega ma täna lõpetakski.
Lisaks veel ühe oma esimese maailma probleemi..
Mul on kodus nii palju süüa ja nii vähe inimesi, kes sööks, aga ma ei taha kedagi enda juurde ka..
Täna oli mu issil sünnipäev. Soovin talle virtuaalseid õnnesid ka..
Aga teile nagu alati:
Ole rõõmus, julge ja lahe, ära karda, sest mina jään ju alati sinuga..

Järgmise korrani
Janus Pinka 12. juuli 2014

Sissekanne nr. 164

Päevad 349-350
I am not a smart man

Aga tsauki. Eksisid jälle siia ära? Pole hullu, kannatame koos. Aga kuhu me pooleli jäime. Ah õigus, tantsupidu. Nii et jätame selle korraks kõrvale ja räägime olulistest asjadest.  Uued lugejad ja varjunimed. Kuna mul on kerge kahtlus, et mulle on uusi lugejaid siginenud pärast viimast korda, kui ma seda teile rääkisin, siis kordan ennast.

Minu blogis on pea kõikidele inimestele (erandeid on äkki viis või nii) antud varjunimed, et mingil määral nende olemust ja privaatsust kaitsta. Kuidas seda saada? Esimene ja soovituslik võimalus varjunime saada on see ise välja pakkuda. Ja kui see vastab tingimustele (kannata natuke), siis sa saad selle ja kõik on õnnelikud. Teine variant on see, et mina annan sulle varjunime. See juhtub väga harva ja väga imelikel hetkedel ja see nimi on sageli väga random. Aga nüüd tingimused.
1) See nimi ei tohi olla võetud.
2) See peab olema pikem kui E ja lühem kui Unicorn Penishead (kõige pikem ja kõige lühem varjunimi)
3) See ei tohi olla suvaline nimisõna, mida ma kasutan

Aga nüüd siis tagasi tantsupeo juurde, sest nii palju on rääkida. Näiteks see, et ostsin Tallinnas ananassi. 35 sendi eest saab vaid ühe näruse viilu. Ja selle lõppedes meenus mulle, et mulle ei meeldi ananassid. 2 euro eest saab topsi arbuusitükke, mis lõhnavad nagu arbuusiviin ja see ei ole kunagi hea meenutus. Ja üldse kõik seal linnas on ebaloogiliselt kallis ja kuidagi kummaline.

Käisin ka pesemas oma "võrratus" koolis. Ja nagu ikka sattusin seal kõige imelikumatesse olukordadesse. Ma lihtsalt olen ajastuses saamatu. Tulid siis jutuks kaks inimest. Kuna ma üritan end mitte draamadesse siduda, siis ütleme, et Peeter ja Mari. Ja siis üks poistest küsis, et huvitav, mida nad üksteises leiavad ja ega mina siis vait olla saanud. Ütlesin siis naljatledes, et noh Maril on ju suured rinnad. Ja just sel hetkel nagu tellitult astus Mari isa duširuumi. Saabus kohe päris kummaline vaikus. Vaikus tuli ka kui kritiseerisin inimest ja ta astus ruumi. Ja üldse ma ei oska kuidagi midagi ajastada, sest olgem ausad, olen õnnelik, et veel elus olen.

Istudes laulukaare?!? taga rääkisime võrratu seltskonnaga juttu ja olime niisama lahedad. Ja siis mingi hetk mängisime ka reaalsuskontrolli. Ja mind lausa hämmastab asjaolu, et alati, kui ma seda mängin (reaalselt ilma eranditeta), saan mina kõik imelikud sõnad nagu veider, seltskonnatola jne.. Aga ometi see ei häiri mind, sest mulle meeldivad asjad, mis silma paistavad ja "hallist massist" erinevad.

Päevamõtted:
Kõigi muude suurte kriiside vahel oli ma väikene kõrvalkriis.. Mind häiris küsimus, et mida inimesed minus leiavad. Aga hiljuti jõudsin ma järeldusele, et ma ei tea ka seda, mida mina teistes leian. Mõned inimesed meeldivad mulle väga imelikel põhjustel.. Näiteks on värvipimedana seda imelik öelda, aga mulle meeldivad teatud värvid. Mulle on inimesed meeldima hakanud nende juuste- või silmavärvi tõttu. Mitte et mulle punane või roheline või midagi sellist paeluks, aga see erineb massist ja see pakub mulle huvi. Mind hakkavad tavaliselt pea koheselt huvitama inimesed, kes naeratavad, minuga rääkima hakkavad või just midagi ei räägi. Ma ei mõista, miks inimesed nii teevad ja see huvitab mind, aga liiga sageli on nii, et mingil hetkel inimene saab minu jaoks otsa. Ma saan temalt kõik, mis tal anda on ja siis ta muutub minu jaoks igavaks ja kuni kumbki meist ei muutu on meie vaheline suhtlus igav ja veniv. Aga huvipakkuvaid asju on mul ka rohkem kui need, mis esimese silmapilguga ära märkab..

Blogija raske elu.. Ma elan korraga kolmel rindel. Esimene on see, mida ma reaalselt inimestele räägin. Teine on see, millest ma kirjutan internetiavarustes ja kolmas on see, mida ma mõtlen. Need kolm olekut on kordumatus ahelas.. Mis tähendab, et mõte võib alata privaatses vestluses, jätkuda mu peas ja lõppeda blogis. Mis tähendab, aga seda, et keegi peale minu ei saa ju täit mõtet. Ja siis tekivadki poolikud arusaamad ja segased väited. Ja see on päris kummaline.

Lõpumärkmed:
Andke andeks, aga ma viitsi blogida täna, sest mõte üldse ei jookse.
Ma lihtsalt pean mainima, et ma avastasin, et ma sakin lohutamises, nii et rooman vaikselt kõigist draamadest kaugele eemale..
Pluss ma olen haige ja juhe viimasel ajal jubedalt koos..
Aga teile nagu alati:
Nautige elu, sest kõik probleemid lahenevad lõpuks ära..

Järgmise korrani
Janus Pinka 9. juuli 2014

Sissekanne nr. 163

Päevad 355-...-348
Kaos, planeeritud kujul

Hey, alustan segase uudisega. Nimelt on midagi natukene viltu. Mu aastaplaan näeb ette, et päev 365 on 23. juuli, sest 1. oli ju 24. juuli. Aga kuna see paika ei pidanud, siis pidin oma ajakava natuke nihkesse laskma. Nii et nüüd on päevad 348-355 topelt, aga sellest ei ole ju hullu. Te niikuinii ei pea selle üle järge. Tuleb välja, et isegi mina ei pea..

Aga mida ma siis suutsin selle ajaga ära teha? Selle aja all mõtlen ma hetkel päevi, mis jäid 29. juuni ja 7. juuli vahele, aasta aruanne tuleb ehk kunagi hiljem. Ma käisin peol, tantsupeol. Pakkisin siis asjad ja asusin 30. juuni hommikul Tallinna poole teele. Ja kui välja jätta asjaolu, et pidin seal ja natuke tantsima, siis oli mul kolm eesmärki. Ja neist kaks sain ma täidetud ja nüüd vähem kui poole tunni pärast lähen ma ja täidan ka kolmanda ära. Natuke kummaline on mõelda, et need kõik olid suhteliselt sarnased. Saada kokku kolme imetoreda neiuga. Hämmastaval kombel, kui pidin looma nimekirja maailma kõige lahedamatest inimestest, siis saime meie neli just sinna nimekirja. Mina olin muidugi esimene.

Aga räägime siis natuke tantsupeost, selle võlust ja valust. Kestis see siis 30. juunist 6. juulini. Esimesed 4 päeva olid vaid trennid ja viimasel kolmel vaid esinemised. Kõik algas siis Jõgeva kultuurikeskuse eest, kui panime asjad bussi ja ma istusin Mini-Nöpsu kõrvale ja me hakkasime Tallinna poole minema. Sel hetkel tundus kõik nii hirmus ja natuke pettumust tekitav. Aga ometi oli see kõik alles muutumas. Esimene päev oli kohutav, sest mulle ei meeldi uued asjad ja meie koolimaja oli ausalt öelda pettumuste hunnik. See oli 99% vene keelne maja, seal olid kohutav söök ja pesemisruumid olid omaette nali. Aga sellest hoolimata pidime me tund aega ülerahvastatud bussis loksuma, et saada trenniväljakule. Tallinnas bussidega liikumine on omaette kino. Sai sõidetud õlg õla kõrval võõraste joodikute, kuid ka imetoredate inimestega. Sai pealt kuulda igasugu nalju ja sai ka südamest loodetud, et kohe-kohe lõuga ei saa. Kord oli buss niivõrd rahvast täis, et ukski ei läinud kinni. Omaette kogemus, mis mulle väga ei meeldi.

Treeningväljakul oli igasugu ilma, aga parim hetk oli Kalevi staadioni trennis, vihma käes, t-särgis lõdiseda teades, et vaid 20 minutit on lõpuni. Kord oli nii palav, et oleks tahtnud päevitada ja samas oli kord nii külm, et oleks tahtnud tassikest teed, tekki ja kellegagi koos lihtsalt istuda. Supid, mida treeningute ja esinemiste vahel oli keeltkõrvetavad ja ülivedelad või siis 90% kapsas, aga hakkama me saime. Aga kuigi trennid olid pea alati hommikusest ärkamisest hiliste õhtutundideni sai ikka natuke midagi tehtud ka.

Alguses, selle all mõtlen ma siis esimesi öid, olin ma natuke liiga möku. Istusin kolmanda korruse sektoris ja lugesin raamatut või istusin klassis ja mängisin minion rushi. Kuid siis muutus kõik, kui avastasin, et saan "ära kasutada" tutvusi, et luua uusi.

Aga enne kui ma edasi lähen, jooksen ma natukeseks ära. Kohtusin Inglikese ja Candyga, ent ometi Lunaga pean ma samuti kohtuma. Aga peale seda võib veel kõik muutuda. Aga ma katsun enamvähem ikka rääkida, mis võrratu nädal mul oli. Kõigi nende toredate neidude, noormeeste, härrade ja prouade ja kelle või millega veel. Ja sel nädalal juhtus ju nii pagana palju vahvaid asju, mida ma jagama pean.

Aga nüüd olengi ma tagasi. Kõigest 10 tundi hiljem, kui sellest hetkest kui blogi sulgesin. Jah, oli siis plaan uusi tutvusi luua. Võtsin siis julguse kokku ja läksin korrus kõrgemale. Ja seal nad olidki. Kui keegi oleks mulle sel hetkel või isegi ehk kogu järgneva õhtu jooksul öelnud, et ma kavatsen nendega enamuse oma vabast ajast sel nädalal veetnud, oleks ma ilmselgelt teda hulluks pidanud. Ent vaikselt veerema hakanud lumepall just niiviisi veeres. Iga kord natukene julgemana astusin ma kas neljanda korruse, nende pesapaiga või söögilaua poole. Iga kord natukene julgemana ütlesin midagi ja alles siis kui enne ära minekut üks noormees küsis: "Jaagup, palju sa rääkida suudad?" sain ma aru, et rääkisin ehk natuke liiga paljugi. Aga samas ei kahetse ma midagi. Kuid kui välja jätta seiklused neljandal korrusel ja mööda linna, oli ju ka midagi muud.

Oli arusaamatuid asju. Ma ei ole ikka veel kindel, miks mulle tundus, et mu rühm oli minu peale pahane või miks ma muretsesin mõne inimese pärast liiati palju. Ma ei ole kindel, miks mu tantsupartner mulle lõpu poole aina vähem naeratas ja ma isegi ei tea, mis olukord on meie vahel arenemas. Ma ei mõista, miks on nii, et kui olen sõjakirvest matmas, otsivad seda teised. Ma ei mõista, miks on ikka veel inimesi, kes on nii kuradi hälvikud, et nad elavad Eesti riigis ja ei räägi sõnakestki eesti keelt. Ma ei vihka venelasi ja ma ei vihka neid, kes ei räägi keelt, välja arvatud juhul kui nad töötavad teenindussektoris. Kurat küll, mine pane kuuri taga kuul püssi ja tee see lask ära või haara sõnaraamat ja õpi see keel ära. See ei ole nii raske ju. Ma ei saa aru ka sellest, miks inimesed midagi teevad või mul midagi teha soovitavad. Ma ei saa aru ka sellest, kui keegi vihjab, et ta mult midagi tahab. Ma lihtsalt ei saa vahel asjadest aru..

Aga  ma kohtasin Inglikest. Ja kuigi me kohtusime alles esimest korda oli tunne nagu me teaks teineteist kuidagi väga ammu. Ma ei tundnud end ohustatuna ja ma sain olla vaba nagu lind ja jobu nagu tavaliselt. Korraga ei huvitanud mind see, mis teised minust arvavad ja ma olin jälle väga väga rõõmus. Tänu temale või siis tema tõttu kallistasin ma konnakostüümis inimest, tema sõbrannat, aga ka tema ema, kes mõne infoallika sõnul on minust väga elevil. Ent parim oli kuulda, kuidas ta ema oli enne minuga kohtumist arvanud, et ma olen mingi hullem pervo ja värki. Oh well! Ja siis oli veel huvitav asi temaga kohtudes. Ta ütles mulle midagi, mis mulle meeldis. Ma sõnastaks selle nii minu vaatenurgast. Ma olen oma nimevääriline. Ent tema sõnad olid:
"Ma vist jõudsin järeldusele, et su blogi ei ole pooltki nii informatiivne, kui ma arvasin. Sa oled tegelikult hoopis teistsugune ja ma pole enam üldse kindel, kuidas sind tundma õppida
Kuna seal oleks nagu kõik kirjas aga samas ei ole sa üldse selline, nagu seal

Tegelikult on sul kaks poolt, üks on blogis ja teine liigub maailmas ringi

Need pooled on nii erinevad ja nüüd ma olen segaduses"

Ja see on ju tegelikult hea.

Torkan siia vahele ühe mõtte. Liiga palju kordi olen end avastanud mõttelt, et ma olen vanaks saanud. Ma meenutan juba pea nostalgiaga aegu, kus liivakastis mängitud, ma saan poes pea kõike osta ja ma võtan poodi minnes korvi. Ma pean planeerima iseseisvamat elu ülikooli ajal ja peale seda. Ma olen vastutav iga oma teo eest. Ma olen unine ja väsinud ja ei suuda endast noorematega sammu pidada. Ma olen poolkogemata haaranud juhi positsiooni. Mitte liidri vaid juhi, ma juhatan inimesi läbi elu või siis Tallinna tänavate. Mu teadmistest ei ole enam tolku ja ma hakkan asju unustama. Ma pigem istun rahulikult kodus kui lähen peole. Ma olen liiga vana, et olla 19..

Ja kui ma juba sel rajal olen, siis räägin veel sellest ka, mis mind häirib. Mind häirib minu näiline jänku-staatus. Mis see on? Mulle tundub, et kõik teised arvavad, et ma üritan koinida kõike, mis liigub. Mind häirib see sellepärast, et see ei ole nii. Ma võiks vist lõpmatuseni korrutada, et ma olen abiseksuaalne, ent ometi ei usuks mind keegi. Ma vist isegi ei taha hetkel isegi mingis suhtelaadseski asjas olla, sest see tundub kuidagi piiratud. Ma tahaks olla kõigiga hea sõber, mitte isegi parim sõber, aga piisavalt hea, et olla keegi, kellega on siseringinaljad, ent ometi saaks ka õlal natuke nutta. Ma tahan olla sõpradele kasulik, ent niikaua kuni kõik arvavad, et ma neid koinida üritan on see väga raske. Ja mis mind veel minu seksuaalsuse juures häirib on see, et kui ma ütlen, et ma olen biseksuaalne, siis hakkavad pabistama inimesed, kes ei ole ühesti otsast minu maitse. Kui sa oled minust kolm korda suurem rasvunud alaealine poiss, siis rahune maha, sa ei ole kohe üldse minu maitse..

Aga ma sain ka Lunaga kokku täna. See oli tore. Ma üritasin teda mingil määral koha peal oleva eluga kurssi viia ja rääkisime kumbki ka natuke endast. Nägime, kuidas lapsed haiget said ja mingi tüdruk vedas poistekambas ainsana mingeid kotte. Ma arvan, et kuna ta on tagasi, siis on mingi väike võimalus, et asjad muutuvad selliseks nagu nad olema peavad. Rahulikuks, toredaks ja igate moodi paremaks.

Lõpumärkmed:
Kaos planeeritud kujul on minu lemmik olekuvorm, sest siis ei saa ju midagi viltu minna, ent kõik läheb plaanipäraselt.
Täna päevamõtteid ei ole, sest
1) kell on palju ja ma tahan magada.
2) ma ei ole väga mõelda saanud
3) ma ei taha oma blogis ainult tüdrukutest ka kirjutada, olenemata sellest, kui palju ma neist mõtlen..
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest kõik muutub varsti palju palju paremaks.

Järgmise korrani
Janus Pinka 7. juuli 2014