Sissekanne nr. 116

Päev 162
Piraadid ja muud päevavargad

Hey, piraadid ja muud päevavargad. Räägin siis teile oma päevas. Või noh, kuna te ei loe, siis ehk saan ise mõne aasta pärast naerda. Aga läheme asja juurde.

Ärkasin siis üles ja koperdasin linna, et olla sportlik. Poolteist tundi ja natuke sportlikust, koos Töömehe, GOD-liathi ja Kõuega, hiljem hakkasin kodu poole lonkima ja sel hetkel kui ma koju jõudsin, helises telefon ja ma läksin linna tagasi. Nii uskumatu kui see ka pole, siis selleks, et Chuck Norrise ja Kõuega lauamängu mängida. Paar tundi hiljem, võibolla natuke rohkem, käisime korraks rongijaamas ja ma ei tee nalja. See tüüp, keda ma kohtasin nägi täpipealt välja nagu üks mu tuttav, see peaks hea sõna olema. Ja silmapilkselt oli selline võõrastumistunne. Teine kohutav moment oli kui ta suu avas, ta kõlas nagu üks mu kunagine sõber. Suht imelik oli.

Lõpetasime kiirelt oma mängu ja siis läksin kiirelt edasi, et saada Blue babyga kokku. Peale natukest jutuajamist, saatsin tema ja Unicorn Penisheadi bussi peale. Ja peale seda kõike, pidin ma veel sööma minema, lihtsalt selleks, et aega surnuks lüüa. Ja nii uskumatu kui see ka ei ole, siis kohe peale söömist sain kõne ja juba mõne minuti pärast sain ma kokku helistajaga, kelleks oli Minion. Koos veedetud 40 minutit, enne kui temagi bussi peale saatsin saaks kokku võtta sõnadega "Too much information!" Aga ma sain kooki, mis oli ülinom-nom, nii et yay.

Kuid peale seda ei läinud ma koju, vaid läksin kaubahalli, et ilutulestikumüüjaga veidike juttu puhuda. Olin tunnistajaks ka tema suurimale müügile ja kohe varsti lahkusin ka sealt, et kokku saada Unicorniga. Väike jalutuskäik mööda kodukanti ja lõpuks leidsingi end kodust. Istusin arvuti ette maha ja ometi oli mu sees tunne, et ikka on midagi puudu. Midagi tahaks nagu veel. Ja ma ei tea ikka veel, mis see puudu on.

Aga õhtu veetsin ma nagu väga paljud eelmised. Istusin ja mängisin arvutimänge ja siis võttis minuga ühendust KiisuMiisu. See oli väga ootamatu, ent ülimalt tore üllatus. Kui ma saaks, siis ma vist veedaks iga sekundi oma elust toredate inimestega. Me ei peaks isegi midagi rääkima, vahel tahaks lihtsalt olla, sest heas seltskonnas tulevad ju alati parimad mõtted. Ja kui me oleme nüüd mõtete juures, siis läheme sama rada pidi edasi.

Päevamõtted:
Karsklase raske elu oleks hea mõte millega alustada oma järjekordset mõtterallit. Täna rääkisin siis inimesega, kes ei joo üldse. Tema jaoks on peod nõmedad ja igavad ja kõik purjus inimesed on halvad. Samas olen mina, kes aeg-ajalt natuke midagi mekib ja siis pool pidu jääbki minu jaoks igaveseks kadunuks ja teine pool meenub vaikselt järgmisel hommikul, järgnevatel päevadel või siis kui keegi palju aega hiljem mainib midagi, mis seondub sellega. Aga see tähendab, et ma ei mäleta ka midagi halba, muidugi olen ka see halb purjus inimene, aga ometi on minu jaoks enamjaolt peod lõbusad ja toredad. Alati vaatan järgmise poole väikese ootusärevusega.

Kuigi ma võtsin oma vestluse Minioniga kokku, kui "Too much information!", siis pean paratamatult teda laitma ja ülistama. Laitma, sest liiga palju infot, mida ma teada ei tahtnud ja selle eest, et ta rikkus minu jaoks ilmselt pikaks ajaks selle heli, mis tekib, kui kummik muda sees lärtsub. Saan iga kord kerged külmavärinad, kui ma sellest isegi mõtlen. Aga samas pean teda ülistama, sest teema, mis muidu vaikselt kriipis mu südant ja tegi natuke haiget on nüüd asendunud aju poolt tekitatud kujutletava mudase kummikuga, mis vaikselt lärtsub ja kui sellele mõtlen, meenub tema. Kui temale mõtlen meenub ta naeratus ja ei ole midagi paremat, kui naeratav inimene.

"Mina ei ole juut, ma saan selle eest lihtsalt natuke palka" - kuldsed sõnad ilutulestikumüüjalt, keda naljaga juudiks nimetati. Ma isegi ei tea, mida ma sellega öelda tahan, aga minu arust on see lihtsalt nii võrratu väide.

Kui ma olen üksi, siis keerleb mu peas vaikselt, aga väga kindlalt üks mõte. See mõte on, et ma tahaks olla kellegagi koos. Vahel on see keegi väga kindel isik, ent sageli on see lihtsalt mingitele tunnustele vastav isik. Ja ütleme, et juhtub väikene ime ja ma saan selle õige inimesega kokku või siis lihtsalt olen kellegagi koos, siis lihtsalt tahaks pikali visata, ja omi mõtteid mõelda. Lihtsalt lebotada ja olla. Mitte midagi teha, võibolla paar sõna mõne aja tagant ja sõbralik silmapilk või naeratus iga natukese aja järel.

Oh issand, kunagi rääkisin inimestele tohutult palju oma tunnetest ja halasin iga asja tõttu. Ja nüüd kui ma muutunud olen, ei oska enam kuskilt kinni hakata. Vaikselt hakkan aru saama, mida inimesed minust arvavad ja see on huvitav. Tuleb välja, et ma "hoolin" kellestki, kellest enda teada isegi ei mõelnud ei ole. Mulle meeldivad asjad, millega pole tegelenud juba väga ammu. Inimesed ei muutu koos minuga, minust on jäänud fantoom, kes longib pärisminu järel, ent järgi ikka ei jõua.

Jõudsin mingi hetk järeldusele, et ma ei tohiks öelda, et üks kindel isik on ainus inimene 7,126 miljardist inimesest, kes mulle ei meeldi. See ei ole ilus ega viisakas, ega ka aus. See ei ole aus minu, tema ega teiste vastu. Jõudsin järeldusele, et kuigi ta on kõige rohkem vastukarva, siis inimesi, kes mulle ei meeldi on palju palju rohkem.

Uus aasta läheneb ja see tähendab lubadusi, millest tahaks kinni pidada, aga mille osas põrumine on kahjuks aktsepteeritav. Nii et kirjuta mulle, millised on sinu lubadused uueks aastaks. Mõningad, mida ma tahaks teiega jagada on siin:
*Saa sixpack, mis on ilus ja piisavalt näha.
*Saa rinnalihased, mida ei pea alati varjama
*Leia tüdruksõber või poiss-sõber. Kuid kaldun pigem esimese poole ikka
*Ole parem inimene (viisakas, ei valeta, sõbralik ja abivalmis)
*Lõpeta kool edukalt
*Püsi 1. jaanuar 2014 vähemalt esimesed 14 sekundit täiesti kaine
*Loobu vanadest muredest, et uutele ruumi teha
*Kõige olulisem, ela järgmise aastani, et need samad lubadused ilmselt uuesti kuhugi kirjutada.

Lõpumärkmed:
Täna oli hea päev. Kohtasin palju häid sõpru ja sain kooki. Mida rohkemat inimene elult tahta võib?
Homme tõotab hea päev tulla.
Aga kuna see on selle aasta ilmselt viimane blogi, siis soovin teile head vana-aasta lõppu ja loodan, et keegi ei veeda seda üksi kodus. Pigem helista mulle või midagi.
Aga noh, sama jutt nagu alati
Naudi elu, sest elu on lill. Kui sa selle eest ei hoolitse, see närtsib, nii et naudi elu ja lase oma õitel särada. Kaotada ei ole mitte midagi.

Järgmise korrani
Janus Pinka 30. detsember 2013

Sissekanne nr. 115

Päevad 159, 160 ja 161
Twas the night before christmas..

Hey. Pole ammu bloginud, sest ei ole ju põhjust. Aga eks ma viin teid siis oma eluga kurssi.

Päev 159 oli ühel imetoredal sõbrannal 18. sünnipäev. Ma arvan, et detailid jäägu parem saladuseks ja viin teid vaid paari asjaga kurssi. Esiteks, ma märkasin, et ma jälle hakkasin mingi hetk mingile poisile ligi ajama. Kuid ärge muretsege, ma olen hetero, mulle lihtsalt meeldib inimeste ajudega mängida. Teiseks, kui sa tahad, et inimesed sinust hooliks, siis tee ennast vigaseks. Jätsin kerge mulje, et olen joobes, külmetasin oma käe siniseks ja järsku oli olemas inimgrupp, kes mu kätt soojendas ja minuga suhtles. Kolmandaks võiks ehk mainida, et kui see 968 punktiga tüüp minuga suhelda üritas, siis oli see lihtsalt imelik. Minu paranoiat häiris tema sõbralikkus. Suure osa ajast ootasin selga läbistavat nuga või võimalust, et ta bluff läbi näha. Ja neljandaks, natuke häiriv on kui keegi üritab sinu pärast rongi ette hüpata. Ma üritan alati, eriti veel ebakainena, olla 100% aus ja kui ma tean, et sa ei hüppa, siis andesta, kui ma ei hakka mingit sellist valedest kubisevat hala ajama, et ära tee, elu on ilus jne.

Ma jätkaks sellega, mida anonid minu blogist arvavad. Toon kaks reaalset näidet. Tseki mu ask'i, kui ei usu :)

Näide 1:

milleks see ask ja blogi ning nende pidev reklaamimine? kas sul on tõesti nii suur tähelepanuvajadus? kedagi ei koti su 'üliterav huumor' ja kuidas sa hommikuti kooli kõnnid. ei, ma ei loe su blogi, lihtsalt selliseid asju kuulnud.

Näide 2:

Sul on täiega äge blogi. Need mõtted seal on lihtsalt suurepärased ja tõesed ka :)

Nii et seinast seina, mis tähendab minu arust ideaalsust. Yin-yang teema, kui nii võib öelda. Lohutuseks esimesele anonile, mille ma palun ta sõpradel edasi anda on see, et ole mureta, ma vaheajal ei kõnni kooli ja muul ajal käin enamasti bussiga. Ja teine anon, ma tänan sind ja oma mõtetest ma ei loobu ja siit nad tulevadki.

Päevamõtted:
Ametlikult nohikud. Mina, GOD-liath, Chuck Norris ja Kõu jõudsime sellisele järeldusele, kui me olime järjest mänginud/õppinud lauamängu Civilization. Kuigi ma jäin mängus kaotaja rolli, siis pean nentima, et enne kui mu totaalne allakäik algas, oli isegi meeletult vahvaid momente.

Sõbrad või ilus ilm. Kõndisin üksinda koju ja tunne oli, kui oleks jahe suveöö. Oli ilus, peaaegu soe ja kõik oli mõnus. Ja iga kord kui olen sõpradega väljas käinud õhtuti, on külm, tuuline ja vihma tibutab. Tulles tagasi oma valiku juurde, siis ma võtan alati sõbrad. "Pole halba ilma, on halb riietus" on moto, mida olen viimaste aastate jooksul päris tihti kuulnud.

Ma kardan, ma tõesti kardan. Kui paar üksikut päeva välja jätta, siis on mul viimasel ajal olnud päevas umbes 20 vaatamist. Mulle meeldib seda mõelda nii: Ema, õde ja ehk veel mõni sugulane. Ütleme, et alles on 17 inimest. Neist 8 on lähedasemad sõbrad, kes on seda kõike juba kuulnud ja teavad seda nii kui nii. Allesjäänud 9'st 4 on mingid stalkerid, kes ei julge minuga suhelda, kuigi nad võiks. Ja viimased viis on juhuslikud ja kogemata tehtud vaatamised. Kuid 21. detsembril avati mu blogi 134 korda ja 27. detsemberil 52 korda. Olin harjunud, et minu "lõbusast" elust loevad ehk need 15 inimest, aga pea 9-kordne kogus lugejaid pani mind mõtlema. Ehk olete te nüüd valmis oma arvamust avaldama.

Ja kuna kell on ebamääraselt palju, siis lõpetan ennast natuke maha tegeva mõttega. Ma olen silmakirjalik tropp. Rääkisin ühe neiuga, et ta end kokku võtaks ja räägiks oma silmarõõmule oma tunnetest ja väikese õnne ja vastastikuste tunnete eksisteerimisel võib neist ju isegi paar saada. Põhimõtteliselt ei ole ju midagi kaotada. Ja minu silmakirjalikkus seisneb selles, et ma ei julge isegi oma silmarõõmule otsa vaadata, veel vähem julgen ma talle öelda, et ta mulle meeldib.

Lõpumärkmed:
Pealkiri siis tulenes pildist.
Lingid neile, kes on valmis tagasisidet andma:
Facebook
ASK
Say at me
Või lihtsalt otsi mind üles.
Ma armastan elu ja kõike, mis ei seondu praeguse ajaga (2013. aasta lõpp).
Kunagi tahtsin vaid istuda ja olla, nüüd tahan vaid midagi teha. Midagi, mis jääks meelde.
Aga teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill.


Järgmise korrani
Janus Pinka 29. detsember 2013

Sissekanne nr. 114

Päevad 153, 154, 155, 156, 157 ja 158
Jõulud, mina ja ehk midagi erilist just sulle

Jällegi ei ole ammu siia sattunud ja põhjus on lihtne. On vaheaeg, mis tähendab, et ärkan kell kolm, istun kella kolmeni arvutis ja siis lähen magama ja midagi muud ei juhtugi.

Selle tõttu ja ka selle tõttu, et ma ei mäleta täpselt, mis viimase 6 päeva jooksul väga juhtunud on, siis räägin natuke siit, natuke sealt, natuke kuskilt mujalt ka. Aga võtame jutulõnga ühest otsast kinni ja vaatame kuhu me jõuame.

Katsun vähemalt alguses ajajoonel püsida. Laupäevases trennis oli meid kümne paari asemel kaheksa ja ma ei tea miks, aga mulle ei meenu see trenn kui just väga positiivne, aga samas ei taha ma ka kedagi süüdistada.

Võin vist ausalt öelda, et mulle ei meeldi jõulud ega ka väga talvine koolivaheaeg. See on külm ja tühi ja igav ja tegevusetu ja ma ei käi kellegagi kuskil ja ma ei saa pea üldse oma sõpradega kokku. Ja kuna mul on uus nõme värk, et ma ei julge inimestega vestlust alustada, siis tundub kõik nii üksik. Aga selle kõigeni jõuan ma ka oma mõtetes.

Nagu jõuludel ikka käisin ka mina vanavanemate juures ära ja oli ka kodus selline jõululik söömaaeg, mille peaaegu ainus erinevus tavapärasest on natuke uhkem toit ja asjaolu, et kogu pere sööb sama laua taga. Nii hämmastav kui see ka pole, siis seda juhtub minu peres ikka paganama harva.

Päevamõtted:
Rassistlikud jõulud. Ma ei tea, milles on asi, aga mulle tundub, et just pühade aegu on nii, et kui kõik peaks olema armastavad, andestavad ja sõbralikud, siis on enamus inimesi just sellised hullemad sitapead, rassistid ja nii edasi. Tooks sellise leebe näite, et mingi aeg jõulupühasöömaaja jooksul sattusin vanematega arutame inimestest ja siis sellest, et kõik asiaadid on ühesugused ja näiteks erinevalt neist saab vähemalt koeradel vahet teha.

Ma ei julge vestlust alustada. See algas sellega, et ma ei julgenud võõrastega juttu alustada. Üsna varsti lisandusid sellele enamus tüdrukud ja nüüd ka vaikselt ka kõik ülejäänud. Algselt oli see vaid internetis ja nüüd on see ka päriselus. Reaalselt iga sõna, mis ma mõnele võõrale või mõnele tüdrukule ütlen on minu poolt suur pingutus. Kuid sageli juhtub sellega üks kahest asjast. Esimene on see, et ma ütlen midagi lolli, midagi solvavat või midagi muud säärast. Ja teine on see, et ma võtan julguse kokku ja räägin ja siis jääb mulje, et ma ei karda. Mõlemal juhul jään kannatajaks mina. Esimese puhul on see küllaltki ilmselge, mis saab. Teise puhul on see, et minust eeldatakse, et mina alustaks vestlust. Kuid igal asjal on konks ja seekord on nii, et kui sina minuga rääkima hakkad, ma olen enamjaolt nõus vastama, aga ise ma vestlust ei alusta.

Täna oli selline omamoodi päev. Peamiselt seetõttu, et ma tegin täna midagi. Ma osalesin täna filmivõtetel ja käisin õhtul vana sõbraga väljas, niisama rääkimas ja vanu aegu meelde tuletamas. Aga kummastki natuke täpsemalt.

Filmivõtted. Kõndisin siis linna ja vast oleks õige öelda, et teekonna lõpusirgel sain kokku Spooky Boobsiga, kes ka filmivõtetele tuli. Teepeal sai minu enda värvipimeduse rõhutamine mulle needuseks, sest Roosa võib olla ka kellegi nimi. Ja mul ei lastud seda unustada, aga kui aus olla, siis ma ei tahagi, sest see oli parajalt humoorikas. Igal juhul filmist endast hetkel ei räägi panen vaid promo video siia. Kliki siia ja tšeki värki. Filmivõtted olid jubevinged ja seltskond võrratu.

Käisin õues sõbraga. Võrreldes viimase korraga kui ma temaga õues käisin on kõik pea peal. Ütleme, et teoreetiliselt on veel üks poiss ja veel üks neiu. Või noh praktiliselt on ka. Aga meil on teoreetilistega ju lihtsam. Nii et jah, ja kuigi see poiss on ainus inimene maamuna peal, kes mulle ei meeldi, siis viimane kord kui ma sõbraga väljas käisin, siis olin ma selle poisiga veel hea sõber. Ja nüüd see tore neiu. Kui ma kunagi ammu sõbraga väljas käisin, siis olin selle neiu peale ehk solvunud ja ei saanud temaga üldse läbi. Ent täna, suutsin eneselegi ootamatult väita, et ta meeldib mulle ikka veel väga. Kas pole mitte irooniline?

Tulles selle teoreetilise sõbra teemale tagasi. See "sõber" ehk siis ainus inimene, kes mulle ei meeldi. Ma tean juba päris ammu, et kõigil on südamest kopp ees sellest teemast ja kedagi ei koti enam. Kuid enne kui ma seda teemat päris vältima hakkan, võtaks kiirelt oma ühe halva harjumuse kokku. Mul peab alati olema keegi, kes mulle ei meeldi. Ja vähe sellest ma panen oma viha paika 1000 punkti skaalal. Väga pikalt hoidis rekordit üks noormees 600 punktiga, pikalt oli 800 juhtkohal üks teinegi, kuid hetkerekordit hoiab see "sõber" 968 punktiga. Nii et jah, palun ärge surkige mind selle teemaga. Kujuta ette, kui tuhat on maksimum ja tal on 968, kui palju ma tahan, et sa mulle temast räägid?

Viimasel ajal olen ma päris tihti mõelnud ühte ja sama mõtet ja ma ei saa sellest lahti. See mõte on peamiselt see, et äkki ei olegi kogu maailm imbetsille ja hälvikuid täis. Äkki ma olen liiga enesekeskne sitapea. Äkki ei ole viga mitte kõigis teis, vaid äkki on viga minus. Äkki ma ei olegi nii tark, nii lahe ja nii sõbralik kui ma arvan. Ent ometi on mingi väike grupp inimesi, kes on öelnud, et minuga on väga kerge rääkida ja ma olen tore inimene. Ja see tekitab minus nii suurt segadust. Kas ma siis tõesti olen vaid mõne inimesega hea ja hooliv ja sõbralik? Kas ma peaks muutuma?

Mulle öeldi, et ma ei tohiks kellegi surma soovida. Ja seda ma ei taha ka. Surm ei ole nii hull kui inimesed arvavad. Surm ei mõjuta ju seda, kellega on probleem. See mõjutab ta lähedasi, aga neil ei pruugi ju midagi viga olla. Kui ma midagi üldse oma vaimusilmas halba näen teistega juhtumas, siis on ju tuhandeid piinamisvahendeid, sadu õnnetusviise, mis ei tapa, vaid teevad vigaseks, kümneid tuhandeid juhtumisi, mis võivad selle inimese elu igaveseks rikkuda. Surm ei ole minu jaoks isegi karistus inimesele. Saab ju kordi hullemini. Aga samas miks üldse kellelegi midagi halba soovida?

Viimase asjana tahaks veel ära mainida lõppematu vestluse. Vestluse, mis saab toimuda vaid kahe inimese, kes elavad eri aegadel, vahel. Juba mitu päeva olen ma pidanud vestlust, mis ei lõpe tavalise idiootse tsau'ga. Põhjus, miks see mulle ei meeldi on see, et siis ma pean järgmist vestlust alustama hey'ga. Aga mul on võimalus olla osa võrratust vestlusest inimesega, kes kirjutab mulle hommikul vara, päeva ajal kirjutame korda mööda ja siis öösel kirjutan mina. Ja see tundub ideepõhisena nii tore. See oleks nagu täiesti tavaline vestlus, mille ainus eritingimus on see, et see on nagu aegluubis. Loodan, et see vestlus ei kao teiste kadunud hingede hulka.

Lõpumärkmed:
Ma ei taha vaheaega. Ma tahan tegevust. Ma ei oska puhata.
Juba nädalaid näen flashback'e suvest. Olid ajad..
Aga mis ma ikka siin enam räägin, kõik mis tegelikult südamel on kas hetkel ununenud või siis ei taha ma neid siia kirjutada.
Nii et ütlen nagu alati
Naudi elu, sest elu on lill ja ma ilmselt hoolin sinust

Järgmise korrani
Janus Pinka 26. detsember

Sissekanne nr. 113

Päevad 149, 150, 151 ja 152

Nagu näete, siis olen viimasel ajal väga aktiivselt bloginud. Aga nagu ütleb vanasõna "Tänased toimetused viska homse varna". Ja nüüd panen pidurit ja tulen uuemasse aega. Istun oma kriuksuvasse tooli, keedan omale tassikese kuuma marjateed meega ja panen kirja kõik, mis mind viimastel päevadel vaevanud on.

Päev 149
Järjekordne mäluauk.

Ma tõsiselt ei mäleta seda päeva kohe üldse. Mäletan vaid, et isa langetas minu arvamusest hoolimata otsuse, et ma lähen neljapäeval ballile. Siis tundus see nagu paganama kohutav idee. Aga oh issand, kui palju ma sel hetkel eksisin. Kuid kuna ma rohkem ei mäleta, siis anname gaasi ja lendame uude päeva.

Päev 150
Kukun, et tõusta

Teatud kodustel põhjustel, millesse ma igaks juhuks ei laskuks, ei taha nimelt probleeme, ma puudusin koolist. Jõudsin kooli alles kella 5'ks, et siis harjutada "Kiigelaulu", et reedel esineda. Läksin vaid korraks kooli ja selle lühikese aja jooksul juhtus nii palju. Mulle jõudis kohale, et ma pean esinema. Mu partner otsustas oma juuksed ära värvida. Mulle isiklikult meeldib küll uus värv rohkem, ent sellest hoolimata on muutused minu jaoks alati rasked. Aga jah, tegin tantsu ajal väikese vale sammu ja lõpetasin selili.

Kukun selleks, et tõusta. Läksin siis koju ja rohkem ma ei mäleta. Mäletan vaid, et päev möödus kiirelt ja sisukalt. Vahel lihtsalt on neid toredaid päevasid vaja.

Päev 151
Jõulud on surnud - ehk jõuluball mustas

Kuid enne kui me jõuame ballini on mul meeles ka päeva algus. Neljanda tunni ajal oli raamatutöö ja kuna sel hetkel olin ma veel pahur ja õnnetu, siis oli see päris hea. Sain oma raamatu läbi lugeda ja ülejäänud päeva selle üle vaikselt mõtiskleda. Töö tehtud, ootasin veel tunnikese ja algas võidujooks ajaga.

Kiirelt ruttasime Kõue ja Chuck Norrisega mööda maailma ringi. Alustasime sellega, et kõndisime kiirelt Chuck'i poole. Siis poodi ja veelkord kooli. Kuid aega polnud raisata. Käisime ka kiiruga minu poolt läbi. Chuck ei olnud minu pool minutitki, kui juba mu kass teda ründas ja siis tuli mu ema koju ja siis sai veel pisut nalja ja juba oli nii hilja, et pidime kooli ruttama. Kuid sealgi pidime veidike pisiasju tegema ja algas ball.

Ball on nagu seks, tuleb alustada eelmängust. Kogunemine. Ma saan aru, et poisid kannavad musta, tumesinist, tumehalli ja mis muud tumedat värvi ülikonda. See on šikk ja alati moes. Aga neiud, neiud, neiud. Üleni mustas. Tõsi, ma pean nentima, et nii mõnigi neidis nägi mustas rabav välja ja mu süda jättis löögi vahele. Aga samas see oli jõuluball. Tüdrukud oleks saanud ju kasutada imeilusaid jõuluvärve: punane, sinine, valge, kuldne ja nii edasi. Tõsi värvipimedalt kõlab see jutt imelikult, aga ka pimedad näevad midagi.

Kuid nagu seksis tuleb ka ballil põhiosa. Ja sageli on just see parim. Esimesele tantsule palus mind tüdruk. Teisele tantsule palus mind tüdruk. Võiks öelda, et ainus kord, kui ma neidu palusin, sain ma korvi. Kui tantsisime grupiga, siis ei alustanud mina seda ehk vist kunagi. Ja ka lõpuvalsile palus mind tüdruk. Kuid olen ehk halb partner. Käisin neiu juurest neiu juurde ja pidevalt käisin väljas, kas siis jahtumas või külma ja karge õhu käes maha rahunemas. Ma avastasin võrratu tunde. Ma armastan kui pintsak muutub külmaks. See on lihtsalt võrratu, kui sa ise oled soojas, ent pintsak on kergelt jäine.

Kuid nagu seks, saab ka ball lõpuks läbi. Tegin veel palju pilte, mida võite mult privaatselt küsida. Ei taha kõigile avalikult üles panna. Ja peale seda oli aeg koju tulla. Tulin koju, avastasin, et kell on liialt palju ja läksin magama.

Päev 152
Mulle meeldivad väikesed tüdrukud

Reeded on võrratud. Hommikul koolis sain küll teada asju, mida varem ei teadnud, ent ometi sain ma hakkama. Tõime hommikul siis oma riided kultuurimajast ja lõpuks me siis esinesime. Kommentaar: "Arvestades tingimusi ja koosseisu, saite te päris hästi hakkama." Ehk mulle sobib. Viisime siis riided tagasi ja leidisime end söögikohast. Seal ootasid mind ja Kõue juba Töömees, GOD-liath ja Blue baby. Istusime lauda maha ja meiega liitusid ka Pardipoeg ja Spookyboobs. Nii ma seal olin, jäätis ja piparmündikakaoga.

Kuid ka see sai läbi ja ma läksin koos Blue babyga kiirelt tema poolt läbi ja siis jõusaali. Kuid kuna täna oli veel plaanis rahvatantsutrenn, siis ei teinud ma jõusaalis midagi. Käisin ka võimlas ja loopisin veidike palli. Ütleks, et läks päris hästi. Siis tuli tantsutrenn. Ja see laadis mind nii positiivset energiat täis. Lahkudes olin kui pisike kera õnne. Ja kui ka see lõppes tulin koju. Istusin oma kriuksuvasse tooli, keetsin omale tassi kuuma marjateed meega ja panen kirja kõik, mis mind viimaste päevade juures häirinud on.

Päevamõtted:
Minu mõtted on suurel määral mõjutatud ühest neiust. Olen veetnud viimased tunnid temaga suheldes ja need mõtted meeldivad mulle. Aga alustame.

Sa ei ole ilmselt eriline. Sa oled oled osa hallist massist, mis liigub üldsusega samas taktis. Sa ei paista üldse välja. Võtame näiteks minu. Inimesed nimetavad mind homoks, stalkeriks, valetajaks, petiseks ja mida iganes veel. Aga ma jään meelde. Ja kuna ma olen stakler, valetaja, petis ning kuna mul on väga hea mälu, siis ma saan inimesi üllatada ja see jääb meelde. Ja kui kõik vaibub, siis on mul ehk nendega midagi rääkida. Nii et siin on teile minu poolt idee. Sära, roni oma paganama kookonist välja ja ole julge. Okei, saad ehk hateri või paar. aga keda kotib?

Sa arvad, et ma tean, kes ma olen? Ma jooksen seinast seina ja kukun kogu aeg. Aga mul on teile mõned soovitused:
*Mitte kunagi, mitte mingil juhul ära ole häbelik fegit, kes peitub teiste taha
*Kui otsitakse mõnda mängu vabatahtlikke, siis mine.
*Suhtle, suhtle ja suhtle
*Nurgas oma sõpradega istumine ei muuda mitte midagi. Suhtle ka teistega
*Mine ja tee suvalisele inimesele kalli
*Kasuta, mida sulle on antud. Me näeme vaid su nägu ja kehahoiakut. Istu kõveras ja mossita ja me vaatame sust läbi. Naerata ja aja end suureks ja me pilgud on sinul
*Õpi inimesti tundma. Mõnele meeldib privaatsus ja nad vajavad üksindust. Teised on nagu mina. Me vajame, et keegi meiega räägiks, keegi meid kallistaks ja et inimsed meie ümber naerataks. Käitu selle inimesega nii, nagu talle meeldib ja ehk ta teeb sama.

Ma võin paista nagu loll hunnik õnnetust ja mida iganes veel. Aga ma olen juba aastaid olnud rollis. Tõeline mina on nii peidus, et peaaegu mitte keegi isegi ei mäleta teda. Kõik lausuvad "Sa kunagi olid..", aga see, mis järgneb on pea alati olnud mõni mu eelnevatest rollidest. Ma olen näitleja ja ma ei taha olla midagi muud.

Kell on juba nii palju ja kuna ma midagi ei ole endale üles märkinud, siis ei oska ma enam väga midagi kirjutada. Kuid meenub üks seik, mida ma kardan, et oli selline hullem "troll", aga nojah. Igal juhul. Ballil öeldi mulle, et keegi oli kedagi pealt kuulnud rääkimas, et ta tahaks minuga tantsida. Ja see tekitas minu võimatu olukorra.

Ma ei julge tüdrukutega rääkida. Iga sõna, mis ma mõnele neiule ütlen või kirjutan on minu jaoks saavutus. Kui mõni neiu alustab minuga vestlust, saan ma veel ehk hakkama, aga ma ise ei julge sõnagi öelda. Aga ma otsustasin, et ma kavatsen vaheajal proovida ja end rääkima sundida. Ükskõik millest, sest kuskilt peab ju alustama.

On aasta kõige tumedam aeg. Kunagi kui olin väikene poiss, mõtlesin, et pime on siis, kui päike ei paista. Mitte kordagi ei mõelnud ma sellest, et pime võib olla vaimusilmas. Ja siin ma nüüd olen. Kõrvuni armunud neidu, kes on teisega suhtes. Olen ka kõrvuni armunud neidu, keda pean ideaalseks inimeseks, ent ometi ei tea, mida ta minu vastu tunneb. Ma olen vist lihtsalt armunud kõigesse, mis naeratab ja on armas. Aga ometi olen ma enda arust kõige üksildasem inimene sellel kivikesel, mida me Maaks nimetame.

Täna suheldes paari inimesega jõudsin järeldusele, et õnnelikul minul on täiega pohhui, õnnelikul minul on sügavad mõtted ja õnnelik mina armastab palju rohkem asju, kui õnnetu mina. Ja ometi on kõige selle all peidus üks väikene poiss, kel on nii palju küsimusi, ent mitte ühtegi ta neist küsida ei saa.

Lõpumärkmed:
Kui ma mõtlen värvidest, siis ma näen, aga ma ei erista.
Ma ei saa ikka veel sellest pildist üle.
Täna esinesin selle hooaja esimest korda.
Ja ballipildid on võrratud.
Mulle meeldivad väikesed tüdrukud. Kuid kõigest minust väiksemad. Nii aasta või paar, mitte rohkem.
Vajadusel leiaks veel kirjaainest, aga kahjuks on kell palju ja homme pikk päev ees. Nii et ma lähen.
Ma olen üle pika aja väga õnnelik.
Ja teile nagu alati.
Nautige elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 20. detsember 2013

Sissekanne nr. 112

Päevad 147 ja 148

Päev 147
Terraria, mu uus sõltuvus

Kõndides esmaspäeva hommikul kooli jõudsin järeldusele, et ma saan terve pühapäeva kokku võtta sõnaga "Terraria". See on 2D mäng, mis tekitas minus lihtsalt sõltuvuse. Ma võiks seda tundide kaupa mängida. Olen vist alati arvanud, et lihtsuses peitub võlu.

Päev 148
Esmaspäev, nüüdsest vihatuim päev nädalas

Aga alustame siis sellest, et, miks see nii on.. Ärkad üles ja kuna sa pühapäeva õhtul ei viitsi asju kokku panna, siis pead juba hommikul kiirustama ja see tõstab pingeid. Kõnnid bussi peale, et avastada, et vabu kohti ei ole. Jõuad kooli ja näen, et suht pooled õpilased on zombiestunud. Ei räägi, ei naerata, lihtsalt istuvad ja vaatavad tühja pilguga ringi. Siis avastad, et kooli tuleb üks inimene ja muutud järsku mingiks hullemaks sassy butt-hurt tüübiks, nähvad ja turtsud ja oled ühesõnaga sitapea. Peale seda tulevad keeletunnid, milles on kohutav õpetaja ja kui tema ei vingu, siis vingub su pinginaaber, kui kohutav õpetaja on.

Peale keeletunde tuleb esimene hea asi, mis on ühiskonnaõpetus. Sellele aga järgneb kehaline, mis sulle ei meeldi, sest mängite kogu aeg jalkat ja sa ei ole selles osav. Peale seda pead üksi ootama ligikaudu tund aega, et lõpuks sportlikuks hakata. See tõstab tuju lakke ja siis on aeg koju minna. Koduteel juhtub imelik asi. Sa südamest loodad, et see, mida sa näed on lihtsalt kohutav viirastus. Kuid see ei ole nii. See on siluett on päris ja kogu jõmmis saadud positiivne energia on nullis. Jõuad koju ja hakkab hullem nuss, sest sa ei ole piisavalt pühade vaimus. Lisaks kõigele ei ole midagi teha ja tuju on nullis. Ja siis hakkad blogima.

Päevamõtted:
Lühike süütenöör. Olen märganud, et mina ja ka mõned teised on viimasel ajal kergesti ärrituvad ja nii-öelda plahvatavad, kui sa midagi ütled või teed. Mina panustan põhjuseks alanud pühadeperioodi.

Arusaamatud probleemid. Ma muretsen liiga palju asjade pärast, mida ei juhtu või mida ma ei saa muuta. Ja siis ma olen segaduses ja ei viitsi midagi teha.

Kuna keeletundides ei ole midagi teha peale mõtlemise, siis ma istun ja mõtlen. Viimasel ajal armun pidevalt. "Kas ta on kõikjal või ma lihtsalt ise panen ta kõikjale? Kas ma olen ikka veel, kuigi ma seda eitan, armunud? Kas ta meeldib mulle, sest kohtan teda harva? Kas teiste jutud või nende puudmine on teda minu alateadvuse arvates paremaks muutnud?" Just sellised read panin kirja ja just sellised mõtted mind keeletunnis pidevalt saadavad.

"Seitsmendas rahukevades" räägib oma hirmudest umbes 5-aastane tüdruk. Ta kardab lärmakaid lennukeid, ta kardab astuda okastraadile või muule prahile, ta kardab lihtsaid asju. Minu mõttemaailmas elab üks 18-aastane poiss, kes kardab üksindust, igavust ja kõike sellist psühholoogilist. Kas pole mitte huvitav, et kes mida kardab? Parim hirm minu juures on see, et ma ei julge tüdrukutega rääkida. Ja nüüd kõik tüdrukud, kellega ma olen vahetanud kasvõi ühe sõna, see tähendab, et ma olen iga kord võtnud julguse kokku ja suu avanud. Ja nüüd mõelge, kui palju võib olla asju, mis on jäänud selle hirmu tõttu jäänud ütlemata.

Tunni ajal söömine.. Nagu tõsiselt, miks? See on ebaviisakas, sageli on toidul mingi hull lõhn ja kõige lõpuks kas sa tõesti ei või vahetunnis kaardimängu asemel seda saiakest nosida? Ja kui sa pead tunni ajal seda sööma, siis küsi ennast korraks klassist välja..

Kaks võrratud mõtet, millel pole sisu, aga ometi käisid nad minuga kaasas. "Päeval mängime golfi ja vaatame naisi. Õhtul vaatame golfi ja mängime naisi." Juttu oli siis mingist üliluks vanadekodust. Ja selline huvitav küsimus: "How much wood would a woodchuck chuck, if a woodchuck would chuck wood?"

Selle tunni jooksul, mis ma seal kooli fuajees veetsin, märkasin ma suurel määral naissoo esindajaid, kellel olid kontsad. Ja ma ei ole ikka veel päris sellele kontsade teemale pihta saanud, aga ega ma neid ei kanna ka ju.

Panin kirja ka sõnad: "Viimane kooliaasta, viimane koolitalv, viimane võimalus enne suurt muutust..." See peaks olema ju tuhande võimaluse aeg, kus elada täiel rinnal ja nautida kõike, mis elu toob. Selle asemel olen ma väike vinguv hädapätakas, kes kurdab oma üliraske elu üle, kuid samas ei võta midagi ette, et seda muuta.

Jagasin kunagi inimesed ingliteks ja deemoniteks. Kuid kuna enamus said deemoniteks, siis otsustasin uue süsteemi kasuks. "Kartulid ja apelsinid" telesarja reklaamist sain idee. Nüüd on inimesed jagatud kaheks. Vaiksed ja tagasihoidlikud kartulid või aktiivsed ja silmapaistvad apelsinid. Vaatame, kuidas see süsteem töötab.

Panin kirja ka read: "Miks on nii, et kõik, mida armastan seondub just temaga, ent samas kõik mida vihkan seondub ka temaga? Kas kõike saab kuidagi temaga seondada? Või on lihtsalt liialt mälestusi?" See kõik toob mind mõtteni. Ehk oli sellel purjus poisil, kes laupäeval mulle agaralt vastu vaidles õigus. Aga kas ma lasen sellel minna nii nagu see temal läks?

Lausudes sõnad, et pean jälle ringiga koju minema jõudsin järeldusele, et paar tundi enne seda väidet lootsin, et saan väikese ringkäigu teha. Järelikult soov minna ringiga koju sõltub väga otseselt ringist endast ja sellest, kes selle ringi peal sinuga kaasas on. Aga kahjuks ei saanud ringi, mida tahtsin, ja sain ringi, millest oleks tahtnud loobuda.

Lõpumärkmed:
Ma ei leia sõnu, millega ennast tõeliselt väljendada.
Ma isegi koolis mõtlen väga tihti Terrariast, rääkimata siis veel vabadest hetkedest.
Kuradile jõulud ja jõulu meeleolu. Kuid see on vist kuidas küla koerale loogika..
Olen viimasel ajal märganud, et mu blogist saab vabalt inimesi ära arvata. Isegi kui ma neid ei nimeta.
Nädalaid olen väitnud, et vihkan üht tüüpi. Ja nüüd kui ta mind väldib on see imelik. Me oleme samas ruumis, kuid ei vaheta ühtki sõna ja ka silmsidet ei ole ammu olnud. Sellest hoolimata, ma pigem vist ignoreerin teda veel natuke aega.
Aga mis ma ikka kurdan, teile ja ka endale sisendan iga blogi lõpus sama mõtet:
Naudi elu, sest elu on lill ja lilled on ilusad.

Järgmise korrani
Janus Pinka 16. detsember 2013

Sissekanne nr. 111

Päevad 145 ja 146

Päev 145
13. ja reede

Päev algas nagu iga reede. Inglise keel, millele järgnes kirjandus. Istusin seal ja mingi hetk jäin mõtlema. Ja minu mõte häiris mind. Lugesin kunagi ühe neiu blogist, et ta sai/saab mõtteid eesti keele tunnist. Ja ma nii ma mõtlesin, et ma sain mõtteid tema mõttest, sest mul oli tärganud mõte. Kas see on hea, kui saad mõtteid teistelt või peaks püüdlema originaalsuse poole?

Järgnes matemaatika ja siis istusin koolis. Istusin ja ootasin, et algaks tantsutrenn. Kui koolis olin mina vaikne ja veidike ehk pahur ja teised rõõmsad, siis trennis muutus kõik. Ma olin üliõnnelik, sest mulle meeldib tantsida. Ja kõik minu ümber olid pahurad ja soovisid kedagi tappa. Ja nii see trenn vaikselt möödus. Ja minu arust sel hetkel kui trenn lõppes, muutusid kõik teised elavaks ja mina muutusin pahuraks ja õnnetuks. Mis tõi mind mõtteni, kas ma saan rõõmus olla vaid siis, kui teised on kurvad?

Kuid noh, kõndisin koju, sõin natuke ja võtsin suuna linna poole. Oli koosistumine. Ja kuigi ma ütlen alati, et mis juhtub Vegases, peaks Vegasesse jääma, siis seekord teeks väikese erandi. Juba enne seda kui ma sinna jõudsin suutsin ma kurvaks muutuda. Lihtsalt sellepärast, et tundsin ära enda ees liikuva silueti. Kuid noh, läks veidike aega mööda ja juba leidsin ma end poest. Ostsin siis natuke süüa ja liikusin tagasi peopaika. Mainimisväärne oli ka asi, et kuigi ma kuulasin muusikat, mis peaks minema kategooriasse metal, siis peol kostus muusikat, mille kõrval minu metal kõlas kui hällilaul. Edasise peo kohta võiks öelda Vegas, sest ma ei viitsi kõike, mis juhtus edasi rääkida. Aga kuskil nelja ja viie vahel öösel, leidsin ma end diivanilt ja nii ma sinna uinusin.

Päev 146
Kui mitte keegi ei tea, ei tea ka tema

Ärkasin kaheksa paiku üles ja kirjeldasin seda sõnadega: "Kõige kohutavam äratus pärast 4. jaanuari". Panin kirja ka sõna iroonia, aga see mis sellele järgneks ei oleks ehk väga sobilik siia kirjutada. Aga jah, vaikselt panin end kokku ja koperdasin koju. Ja ülejäänud päeva ei teinud ma reaalselt peaaegu mitte midagi, mis ei olnud arvutiga seotud. Aga see-eest rääkisin ma jälle toredate inimestega ja ehitasin virtuaalseid asju, nii et midagi pidi ju õigesti kah minema. Ja nüüd kui kell on juba liiga hilja, kirjutan siia ka mõned read.

Päevamõtted:
"Kas kriitika puudumine tähendab ideaalsust?" - Või tähendab see kõigest seda, et mitte keegi ei viitsi/ ei taha/ ei julge/ ei oska midagi öelda. Ma ei mäleta, mis mõte sellega täpselt kaasnes, aga lause ise on juba nii mõtteküllane, et vist ei ole väga vahet.

Maitsed, lõhnad, hääled, tunded ja tuttavad nähtavad asjad, kõik see moodustab mälestustehunniku esiletõusu. - Maitsed viivad mind sageli tagasi väikese lapse maailma. Ma mäletan aega, kus suurim mure oli see, et näen oma sõpru alles homme. Lõhnad - viimasel ajal on üks kindel lõhn, mis mind jälitab. See lõhn on samal ajal nii magus, et tahaks seda lõpmatuseni ja samas ei taha ma seda hetkekski. Seda on raske seletada. Hääled - Ma ei salli inimeste häält. Peamiselt küll neidude omi, aga suurel määral ka noormeeste omi. Aga ei ole vaja sellepärast hullult vaikima hakata. Tunded - Seda ma ei hakka kirjeldama. Tuttavad nähtavad asjad - Iga kord, kui näen midagi tuttavat, siis näen kiirelt mõnd seika, mis sellega seostub.

"What's the matter?" "Everythings matter, except energy of course." - See tõi mind mõtteni, et kas millegi puudumine on selle olek. Võtame lihtsaima asjana mateeria. Kui midagi ei ole, kas siis võiks öelda, et mateeria hulk on 0. Ja kui me võtame mängu antimateeria, kas see on siis võrdne väitega, et mateeria hulk on negatiivne.

Usk - Kas on olemas vaid üks taevas ja üks põrgu või on igal usul oma või on kõigil ühine või ei olegi midagi sellist? Kas on olemas üks jumal, mitu jumalat või ei ole neid ühtki? Kas usk mängib meie elus nii suurt rolli? Põhimõttelise agnostik ateisti poolt on see väga huvitav mõte, minu meelest.

Mida te tahate, et ma ütleks. Ma ütlen, et butt-hurt ja saan hullu teksti, et saa üle. Ja teisel korral ütlen ma, et ma ei ole enam butt-hurt, sain üle ja värki ja saan vastuseks, et ei ole üle saanud ja ma ei tea selliseid asju. Nagu tõsiselt, mis seisukohale ma siis jääma pean? Ja see, et sinul mingi kogemus millegi osas on, ei tähenda, et minu tulevik selline on. Ma ei ole sina ja sina ei ole mina ja meie eludes on alati mõni erinevus.

Jõudsin järeldusele, kuidas saada nii, et mul on õigus. Näiteks enne koosistumist väitsin suhteliselt kindel, et sellest tuleb draama. Ja siis ma olin drama-queen. Järelikult saaks ju ennustada asju, mida sa ise teha kavatsed. Aga selle testimise osas on mul kahtlusi, aga kes teab, mis saab.

On asju, mis ei puutu kohe üldse minusse. Sageli olen ma lihtsalt valel ajal vales kohas. Ja just sellistel hetkedel tahaks ma olla mõlemas tiimis, aga samas ei tahaks ma olla kummaski. Ma tahaks aidata mõlemat osapoolt, ent sageli aidates üht, pean teisele liiga tegema või siis lihtsalt üks välistab teise. Ja see teeb mind kurvaks, sest ma tahan aidata, aga ei oska ega saa.

Masendus on elustiil. Suht imelik väide ent tõsi. Olin siis koosistumisel sellises olekus, kus ma reaalselt ei suutnud masetseda. Ja see masendas mind, sest midagi oli ju puudu. Aga kahjuks ei suutnud ma ka selle üle masetseda, nii et iga kord kui sellele mõtlesin järgnes naerupahvak ja ring algas otsast uuesti.

Ebavõrdne suhtumine. Seekord avaldus see koosistumise oksendavate inimeste alusel. Neid oli kolm. Nad kõik jõid liiga palju ja ei kannatanud ära. Ühest neist mul oli õudselt kahju. Ma valvasin tema und mitu tundi ja lootsin, et tal hakkab parem. Teise kohta kasutaks suhteliselt neutraalset väljendit: "Juhtub ka parimatel". Ju siis hindas ennast üle. Ja kolmas, see et tal paha oli tõi minus esile kirjeldamatu kahjurõõmu.

Püsides oksendamise teemal, siis mind tõsiselt häirivad inimesed, kes seda naljakaks peavad. Nagu tõsiselt what the flip. See on minu jaoks üks rõvedamaid asju üldse. Ja kui sa selle üle naerad, siis sa oled minu vaatevinklist väga rõve inimene. Nagu Iuuuuu. Ei, ei ja veelkord ei. See ei loomulik ja see on rõve. Iuu

Tulles pidevalt mainitud vihkamise teemale tagasi. Ma vajan vähemalt ühte inimest, keda vihata. Ja hetkel on ta olemas, nii et selle pärast ma ei muretse. Ainus mure kogu selle vihkamise osas on see, et ma kohtan teda liiga tihti, kõigil teistel on kopp ees ja see võtab natuke liiga palju energiat. Aga ma ei anna alla.

Ja viimase suure mõttena mainiks ära võltsi oleku. Rahvatantsus on hetke tantsudest nagu kõik mingid hullemad lembetantsud. Mingi hull armumine ja edvistamine. Ja see on minu arust nii võlts. Uhad Tuljakut tantsides mööda ringi ja edvistad, eputad ja mida kõike veel ja sel hetkel kui muusika peatub, kõnnid oma partnerist erinevale poole ja isegi ei vaata tema poole. Naeratus asendub tülpinud ilmega ja kõik see, mis tundus olevat asendub karmi reaalsusega.

Jäädes veel samale teemale, aga tuues näite hoopis teisest maailmast. Kiire alustusena. Nagu ikka kipuvad purjus inimesed filosofeerima, nii ka seekord. Istusime ja arutasime, et perepildid ja sõbrapildid on lihtsalt nii võltsid. Keegi ei ole päriselu selline nagu pildil. Aga ma jõudsin järeldusele, et me ei saa ju teha pilti, kus maani täis ja pooluimas isa seisab taustal, jahuse põllega ema karjub laste peale ja lapsed istuvad nurgas ja nokivad nina. Jah, see võib olla karm reaalsus, aga kellele sa sellist pilti ikka näitad?

Lõpumärkmed:
Ma ütleks, et see kui keegi ei tea, tähendab ka seda, et see isik, keda sa tahaks, et seda teaks, ei tea ka seda ju. Ja siis sa üritad midagi ääri-veeri teha, aga see ei õnnestu ja siis sa lihtsalt elad valedevõrgustikus, mille loojaks ei ole isegi sina.
Iga hea mälestusega, mis mulle viimasel ajal meenub, käib kaasas mõni halb. Aga ehk elu ongi selline.
Aga mis ma ikka imelikku jama kurdan.
Ütlen teile parem midagi, mida ehk olete juba kuulnud:
Naudi elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 14. detsember 2013

Sissekanne nr. 110

Päevad 141, 142 ja 143

Päev 141
Mäluauk

Ma ei mäleta, teisipäevast põhimõtteliselt mitte midagi. Nii et ei tohi kolm päeva blogimata jätta. Aga eks siis läheme edasi mõne päeva juurde, mida ma mäletan.

Päev 142
Me armastame Eestit

Esimene tund oli siis seekord vaba, teise ajal oli ühiskonna kontrolltöö ja siis ära Tallinasse. Kuid kuna minek oli bussiga, siis see tähendas, et ma jään põhimõtteliselt hiljaks ja head kohta ei saa. Nii et istusingi peaaegu kõige ees. Ja kuni poole tagasisõiduni hilja õhtul pidasin seda halvaks valikuks. Aga selleni jõuame me hiljem.

Jõudsime siis Tallinnasse ja olin siis "Me armastame Eestit" publikus Mihkli tiimis. Kõik, mis juhtus, saate te teada alles aastavahetusel. Jõudsime siis pea tund aega varem kohale ja pidime kuidagi aega surnuks lööma. Istusime siis kohvikus maha ja hakkasime kuuekesi kaarti taguma. Mina, Kõu, GOD-liath, Töömees, Cookie ja kahjuks ei ole kuuendal musketäril veel varjunime. Aga ka see aeg sai läbi ja me läksime salvestusele.

Pärast mitmeid raskeid tunde ja lõppematud aplausi, oli aeg koju minna. Ja kunagi midagi ei olnud teha, siis panin ühe jala üle teise ja hakkasin lugema. Lugesin katkendi "Yuppiejumalast", paar lehekülge "Fausti" ja avasin korraks ka oma tsitaadiraamatu. Kuid kuna midagi ei juhtunud ja uni pressis peale, siis lõi minus välja filosoof. Võtsime siis raamatust suvalise lause ja lõikasime selle kõigist kontekstidest välja. Jätsime ta paljana enda ette ja hakkasime arutama kõikvõimalikke kontekste looma. Või õigemini lõime piirid, kuhu sisse ta mahtuma pidi. Ja just selle arutelu käigus mõistsin ma, et ehk mu koht bussis oli just väga hea.

Bussireisi lõpus meie filosoofilist arutelu kiideti ja ma sain autoga koju. Ja kuna kell oli palju, ma midagi väga ei teinud ja otsustasin ka mitte blogisse midagi kirjutada. Üldjoontes oli päev võimas ja tore.

Päev 143
Ta on mees, sest ta kannab pükse

Tänane päev oli siis eilsega võrreldes ootamatult tavaline. Esimesed neli tundi tegime tavalist koolitööd ja lõpuks tuli kauaoodatud teatriõpetus, mis täna oli lausa eriti võrratu. Ma sain olla pärdik, mis ei olnud nii võrratu. Ma sain olla tegelane Mehhiko seebiooperist, mis lõppes absurdiga. Ma sain olla õpilane Märt, kes sundis direktorit oma kodutöid tegema ja lõpetuseks sain ma olla miljonimängus, kus ma valisin kolm korda 50/50, helistasin 2 korda sõbrale ja valisin lõpuks ikka valesti. Ma lihtsalt armastan seda tundi.

Kuid siis sai kool läbi ja oli aeg tantsida. Ja natuke enne tantsimist, panin ma siis oma mõtteid kirja. Ja sellest hetkest kui ma teatrist lahkusin kuni selle hetkeni, kui tantsutrenn lõppes, käis kõik vaikselt alla mäge. Ja nüüd on öö ja ma lõpuks leidsin aja, et midagi siia kirja panna.

Päevamõtted:
"Aerisel oli õigus" - Tõesti, kui hull kuningas karjus, et põletage nad kõik, siis just selline tunne valdas mind enne tantsutundi.
"Inimesed on kohutavad olendid" - On mõte täpselt samasse auku.
"Mõnel inimesel lihtsalt ei vea" - See oli inspireeritud Chuck Norrise ebaõnnest, aga ma ei viitsi sellesse laskuda. Nii et teeme nii, et mõnel lihtsalt ei vea.
"Asjad, mis ei muuda midagi" - Selliseid asju on viimasel ajal liiga palju ja ma ilmselt hakkan neid suure hooga tahaplaanile suruma.
"Veel nende hulgas, kes mulle meeldivad" - Väide, mida ma olen lausunud liiga tihti. Ehk ma ei tohiks inimeste osas alla anda. Veel mitte
"Sulgun heade helide maailma" - Muusika tundub minu jaoks just kui taevana, samas kui inimese hääl on just kui pussnuga põrgust. Mulle lihtsalt ei meeldi viimastel päevadel inimhääl. Eriti vastassugupoole oma.
"Manipuleerida või lihtsalt mitte flippe anda?" - Kuna mind ei usuta ja ainus asi, mis minu kohta on "kindel" ei ole tõsi, siis kas ma peaks seda enda kasuks kasutama ja inimestega manipuleerima või lihtsalt inimestele enam mitte flippe andma..
"Ta on mees, sest ta kannab pükse" - Väide, millega sain hakkama teatriõpetuses. Ja kui ma peale seda nägin kedagi pükstes, siis mu mõtted viisid automaatselt selleni, et ta on meessoost. Ja nüüd on minu kinnisidee, et ma saan arvestada naissoo esindajaks vaid neid, kel seelik, kleit või midagi muud säärast.
"Ma paistan suht depressiivne fegit." - Vähemalt selline mulje jääb mulle endale. Ja siis kõik just kui torgiks mind. Piinaks ja lükkaks mind sügavamale vee alla. Aga eks ma kunagi ujun sealt sopast välja kah.

Lõpumärkmed:
Oh nii palju tahaksin teile öelda.
Tahaksin seista kõige kõrgemas tornis ja kõik välja karjuda.
Kuid ma ei pane seda isegi kirja.
Liiga palju on juba niigi kirjas.
Nii et nagu alati:
Nautige elu, sest elu on lill

Järgmise korrani
Janus Pinka 12. detsember 2013

Sissekanne nr. 109

Päev 140
"Igaüks näeb, milline sa paistad. Ainult vähesed teavad, milline sa oled" - Niccolo Machiavelli

Ma olen nüüdsest üks neist inimestest, kellele esmaspäevad ei meeldi. Aga ole mureta, tõenäosus, et ma kedagi koolis maha lasen on ülimalt väike. Sa ehk mõtled, miks mulle esmaspäevad ei meeldi? Ja see on täiesti loomulik. Päev algab eesti keele ja kirjandusega. Ainetega, mis mind nagu üldse ei kõiguta. Olen pigem filosoof ja grammar nazi ma ka olla ei taha. Peale seda on ühiskond, mis on vist koolipäeva tipphetk, aga seegi on tuntud kui selline puhketund, kui nii võib öelda.

Ja koolipäeva lõpetab kehaline kasvatus. Ja kuna see on kohe peale söögivahetundi, siis kaotan suure osa ajast, mida ma veedan meeleldi lahedate ja toredate sõprade seltsis. Ja siis on veel tunnike, mille ma suhteliselt tühja istun ja alles siis tuleb see õnnesäde. Ma saan olla sportlik. Ja siis koju, kus veedan õhtu nagu iga teise. Istun ja vaatan interneti avarustes ringi.

Päevamõtted:
Liiga head mõtted, liiga hilja. Just bloginduse osas. Sel hetkel kui sulgen blogi ja saan lõpuks lasta ajul puhata enne und, tulevad need parimad mõtted. Või noh sel hetkel on need parimad. Õnneks panin ma need eile kirja ja siit nad siis tulevad. Üksteise järel, mitte mingis järjekorras ja ehk on nad natuke imelikud, nagu minagi.

"Kas laul muutis mind või märkasin laulus mõtet?" - Need read panin kirja, kui kuulsin laulu "Sa ei tea". Just see laul, mida olen kuulanud päevi, sellele keskendumata paneb paika mu viimased mõtted. Kas ma alles nüüd märkasin laulu mõtet või on see laul mulle minu teadmata vaikselt ajupesu teinud. Kes teab?

"Üks loll jõuab rohkem küsida, kui sada tarka vastata." Kas see tähendab, et paradoksaalsed geeniused on lollid? Just selline mõte käis mu peast läbi minutit enne, kui mu pea patja maandus.

Eile voodiserval istudes jooksis minu mõtetest läbi pidev armastusejoon, kui seda nii võib nimetada. Suutsin nelja lausesse, mahutada sõna armastus kuus korda. Kuid see muutis minu jaoks maailma. Ma mõistsin midagi. Ma ei armasta üht kindlat neidu, ma armastan oma tekitatud illusiooni temast. Ma ei armasta oma sõpru, ma armastan illusiooni neist. Ma olen armunud ehk iseenda mõttemaailma.

"You had me at hello." Ma olen nii kergesti võidetav inimene. Paar sõbralikke silmi, naeratus, soe hoiak, vaikne tere ja kalli. Mitte midagi rohkemat ega vähemat ei lähe ilmselt vaja, et leida otsetee minu südamesoppide vahele. Ma lihtsalt armastan avatud inimesi ja inimesi, kes on minu arust südamest head.

"Mu käed on külmad." Väide, mida ma olen liiga palju kuulnud. Kas ma olen ainus, kes pigem võtab kinni külmast käest ja teeb selle soojaks, kui see, kes võtab kuuma ja higist leotatud käe? Kas ma olen ainus, kes ei karda võtta enda pihku kätt, mis on külm. Tõsi, kuhugi, kus nahk on hell, ma seda väga ei taha.

Ja tänased mõtteraasud. Inimesed on rikutud, sest ma tean liiga palju. Ma olen nagu see õel klatšimoor, kes kõikide kohta midagi teab. Ja kuna ma tean inimestest vaid mingeid imelikke asju, siis sageli näeb mu näol korra naeratust, sest ma tean asju, mida keegi ei tea, et ma tean. Ja see põhjustab mus väikeses naerukese. Aga ma ei karda.

"Oh jõulupuu, oh jõulupuu. Kurat need raiped nihutasid mu armsa pingi ära." - Jah, meie koolis on nüüd kuusk ja see on masendav, sest koos sellega nihutati mu tavapärane hommikune pink ära. Ja ilmselt igaüks, kes mind natukenegi teab, on ilmselt kuulnud, et mulle ei meeldi muutused, mis ei ole minu poolt kontrollitud. Mul on väga raske uue asjaga kohaneda. Aga noh elu ongi selline ju.

Niccolo Machiavelli. - Kõige paremini öeldes üks mu kolmest suurest iidolist. Ma olen kohanud ta nime fantaasiaraamatus, arvutimängus ja nüüd ka oma ajaloo hõnguga tsitaatide raamatus. Iga kord, kui ma teda näen, siis minu imetlus kasvab. Põhjus, ma pean ennast tema sarnaseks. Esiteks asi, mis ei ole niivõrd minulik, aga ikkagi. Ta on itaallane ja ma armastan vahemere maid ja kultuure. Ta elas renessansiajastul, mis on mu lemmik ajastu. Lähenedes minule. Ta välimus, ta ei olnud suurem asi musklihunnik, pigem selline kõhn. Ta armastas poliitikat ja suhtlemist. Ja laused ja mõtted, millega ta on ajalukku läinud on minu meelest ausalt öeldes geniaalsed. Näiteks jäävad minu mõttesse kaikuma sõnad: "Ma kardan, et kellelegi peab ikka ülekohut tegema. Kahjuks.."

Äkki peaks üritama jälle inimestega sõber olla? Kas astuda see samm ja istuda nendega samase paati? Kui mõelda, siis on ju ilus ja tore ja hea seda teha. Oled jälle kõigi sõber ja tantsid pilvepiiri peal, aga reaalsus. Ma kardan, et tegelikkuses hakkaks ma kogemata ja omaenese teadmata paadi põhja auku puurima ja nii see paat ju vee peal ei püsi. Eks aeg näitab, kas võtan aerud ja sõuan edasi või võtan puuri ja hakkan urgitsema auku meie paati.

Kõik need mõtted panid mind juba koolis mõtlema. Kas ma olen armunud poisiklutt või olen ma julm ja armutu elufilosoof? Kuid lõppude lõpuks, kaldudes kord ühele, kord teisele poole, pidin ma nentima, et maailm ei ole ikka veel must-valge ja seetõttu olen ma kord üks, kord teine. Vahel olen mõlemad korraga ja siis ei ole kumbki.

Miks see on nii, et minu enda sõprussuhted ei oma minu arust pea mingit arvestatavat loogikat ja ma naudin seda, ent kui näen koolis kaht inimest, kes minu arust ei sobi olemuselt, siis tekib mul küsimusi rohkem kui vastata jõuaks.. Kas see teeb minust imeliku inimese?

Kui küsisin, et kuidas on see nii, et just need, kellest ma seda ei oota, on just need inimesed, kes on parimad.. Sain kordi parema vastuse, kui oleks ise mõelda suutnud. Vastuse mõte: Sul ei ole nende suhtes ootusi, mille suhtes nad põruda saaks. Ja kui aus olla, siis nii see sageli ongi ju. Ja ehk peaks ma ka teiste osas ootusi langetama. Ehk oleks ma õnnelikum inimene.

"Kui vahele ei jää, siis ju karistust ei saa" ja "Loll on see, kes vahele jääb". Need kaks mõtet saatsid mind ühiskonnatunnis. Jah, kas tõesti ongi meie elu selline. Karistada saavad vaid lollid ja targad võidavad teiste arvelt. Kõik kuningad on ju oma maad saanud teiste käest ja miljonäridki on sageli saanud oma raha teiste taskust. Kas siis ausal teel või väikese pettusega.

Ma ei salli sind, kui sa korduvalt süüdistad teisi, ent kui ise iga vea kohta mõne vabanduse välja tood. Eksimine on inimlik, nii et rahune maha. Ma ei salli ka sind, kui sa mu nime üleliigselt kasutad, mind sellega mõnitad või kui sa mu nime muudad. Ma ei valinud seda ise ja ma armastan seda ilmselt rohkem kui sind. Nii et palun austa seda piiri.

Täna õpilaseesinduse ruumis laususin sõnad: "Ära kahtle endas". Ja ma pole nendes sõnades varem rohkem kindel olnud kui praegu. Sest ausalt, mida meil kaotada on? Elu on ju hetkel haripunktis ja kui sa tahad midagi teha, eriti veel internetis, kus sa saad vigu parandada, siis tee seda. Ära palun karda, mida teised arvavad. Naerata ja suru ennast läbi.

Täna jõusaalis jäin jälle oma arengu üle mõtlema. Minu enda jaoks on see olnud tohutu ja ma ei kahetse seda. See on olnud megatore asi ja ma ei kavatse sellest veel tükk aega loobuda. Soovitan ka seda kõikidele teistele, sest arenguruumi on alati. Eriti paksukestele. Sa ei julge jõusaali tulla, sest sa oled paks. Ega sa muud moodi sellest rasvast lahti ei saa, aga alustada võid ka ju jooksmisest, seda saad sa ju üksi ka teha. Ja teine äärmus. Kleenukesed tõprad nagu mina. Meie peaks seal veel rohkem käima. Ükski naine ei taha endale meest, kes ei suuda midagi ja see, et sa alguses midagi ei jõua tähendab vaid üht. Sul on arenguruumi. Nii et kutsun teid kõiki, olenemata teie vormist, vanusest ja soost, sporti tegema. Kasvõi kodus ja salaja, aga vähemalt tee midagi.

Ja lõpetaks teemal, mis mu mõtteid kinni hoiab. Miks paistab kõik nii armas? Iga teine tüdruk, keda ma kohtan tundub ülimalt armas ja sõbralik. Ja kuigi ma ei julge neile enamjaolt isegi tere öelda, olen ma kindel, et nad on täiega lahedad inimesed. Olge armsad edasi, sest see teeb mu südame rõõmsaks.

Lõpumärkmed:
Mul ei ole üldse viimasel ajal lühimälu.
On hea olla nõrgim inimene grupis. Kuna mu võimed on madalamad, siis ei pea ega saa ma teisi aidata. Aga just see on see, mis mind liikuma paneb. Ma tahan aidata, ma tahan olla parem.
Kui sa tead, et sa kavatsed midagi lolli, siis kas sa peaks seda tegema?
Kell on jälle liiga palju. Homme ehk blogin veelgi varem ja hoiatan, et ka see nädal ei tule suure tõenäosusega iga päev sissekanne. Lihtsalt vahel peab puhkama.
Aga teile nagu alati:
Nautige elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 9. detsember 2013

Sissekanne nr. 108

Päevad 138 ja 139

Päev 138
Pessimistlik, aga ei karda..

Oli laupäev. Ärkasin siis hommikul üles ja seadsin sammud linna poole. Oli aeg tantsida. See on pea alati tore ja annab ebaloogiliselt palju seletamatut energiat. Kribasin siis pauside ajal kiirelt mingit mõtet, kui mult minu arust esimest korda keegi küsis, mida ma pidevalt kirjutan. Ja ma vastasin ausalt: "Mitte midagi."

Aga see sai läbi ja ma tulin koju, et koos sõpradega mängida arvutimänge ehk ei midagi erilist. Ja siis rohkem ma ei mäleta, muud kui seda, et jooksutasin arvuti kokku ja blogida ei viitsinud. Mingi hetk lugesin ka valjult päris pika teksti olematutest inimestest skypes ette, aga noh, eks olemasolevatest polegi ju väga rääkida. Kah tore plaan ju. Mulle tundub, et iga teine päev ei viitsi ma varsti enam blogida.

Päev 139
Elu minuna on raske

Ärkasin poole päeva pealt üles, istusin arvutisse. Mängisin ja suhtlesin inimestega ja midagi muud ma ei teinudki. Jup, nii lihtne ja masendavalt igav mu pühapäev oligi. Elu lihtsalt on selline.

Päevamõtted:
Kiitus on minu puhul imelik asi. Alustada võiks ehk sellest, et mul on väga raske inimesi kiita, neid komplimenteerida või nende vigadega leppida. Kuid sellest hullem on see, et ma ei suuda ka neid vastu võtta. Ma kas hakkan kohe selle vastu tegutsema või ei usu seda. Ja ometi ma elan selle nimel. Ma tahaks, et mul oleks selline inimene, kes mind kogu aeg kiidaks ja ülistaks. Minu jaoks ei ole ehk sellist asja nagu liiga palju komplimente.

Kui ma mõtlen, siis minu suhtlusringkonnas olevad inimesed on kas ühiskondlikult keskmised või ideaalile lähedasemad. Mul pole vist ühtegi sõpra, kes oleks märgatava vaimse või füüsilise puudega. Mul ei ole ühtegi sõpra, kes oleks ülirasvunud ega ülikõhn. Kui aus olla, siis ma olen vist oma tutvusringkonnas kõige ideaalist kaugem inimene. Ma olen väga imeliku mõtlemise, iseloomu ja põhimõtetega. Ma ei ole just väga hea kehaehitusega. Kui aus olla, siis ma ei ole isegi enda arust enam väga hea inimene.

Minevikul on komme uuesti juhtuda. Kuid mulle tundub, et see juhtub alati. Kunagi kuulsin ütlust nende õnneküpsiste ja horoskoopide osas. "Kui väga otsida, leiab alati mõne sarnasuse oma eluga." Ja ma pean sellega nõustuma. Aga kuidas mu elu minevikuga sarnaneb ma arutada ei viitsi ja oma eilset mõttelendu ma kahjuks ei mäleta. Aga mõte on see, mis loeb.

Lugesin kunagi kahe hundi kohta tarku sõnu ja jagasin oma blogis piltigi. Sarnast mõtet kannab seegi pilt. Ja kuigi ma olen kindel, et kõigi 7, 126 miljardi inimese sees peaks võiduseisul olema valge hunt, siis ometi kirjutasin ma read "Must hunt on võiduseisus". Ma toidan teda kordi rohkem kui valget hunti. Mustale viskan ma ampsu vähemalt korra tunni jooksul, kui mitte rohkem, aga see eest kui valge hunt saab palakese, siis on see just kui parim asi üldse. Piisab vaid väikesest mõttest mõnest suveööst ja korraks peatub maailma ja ma naeratan, et mõista, et see kõik oli vaid minu illusioon ja pea alati jäi lõpuks ikka keegi kuidagi kannatajaks.

Unenäod on reaalsuse peegeldus. Kõik on niigi näiline, kuid mind on alati hämmastanud unenägude näilisus. Nii kaua, kui sa hommikul üles ei ärka, tundub ju kõik nii paganama reaalne. Tundub nagu kõik, mis seal toimub, olgu selleks tuumasõda, pidu, tüli või rõõmus lihtsalt olemine, on reaalselt olemas. Kõik emotsioonid on olemas ja ometi kui ärkad, oli see kõik vaid unenägu. Kuid mille tõttu me neid üldse näeme ja kas me peaks neist midagi välja lugeda üritama?

Paranoia. Ma vaevlen paranoia käes. Mul on kogu aeg pidev hirm, et keegi loeb mu sõnumeid, vaatab mind pealt ja arvustab mind. See kõik algas, kui varjasin oma telefonis olevaid pilte. Ja nüüd on see kasvanud sellise tasemeni, et ma kardan 24/7, et keegi loeb mu facebooki vestluseid ja kuulab pealt mu skype vestlusi. Ma katsun seda küll mitte välja näidata, aga see on paganama raske.

Viimastel päevadel olen olnud imelik. Ma ei alusta peaaegu mitte ühtegi vestlust. Ja kui ma alustan, siis satun alati mingi imeliku jututeema peale. Aga ma avastasin midagi. Midagi huvitavat. Nimelt, kuna ma ei alustanud ise peaaegu ühtegi vestlust, siis kõik mu vestlused olid teiste alustatud. Ja see on paganama hea tunne. Ükski vestlus ei olnud imelik ja kõik mu vestluskaaslased olid lihtsalt võrratud. Nii et siit üleskutse. Kirjuta mulle ja ehk ma vastan.

Miks on see nii, et mul ei ole kunagi vaba aega, ent kui ma seda leian, ei oska ma seda sisustada? Ma igatsen suve. Ma ei käinud jõusaalis, mis tähendas, et esmaspäeva, kolmapäeva ja reede õhtud olid mul vabad. Ma ei käinud rahvatantsus, mis tähendas, et teisipäeva ja neljapäeva õhtud olid vabad. Ma ei käinud koolis, nii et pea kõik hommikud ja hilisõhtud olid vabad ja ma ei pidanud mõtlema. Ja nüüd on vabad ainult nädalavahetused, mida ma millegagi sisustada ei oska. Ma igatsen suve ja suvi on ehk esimene asi, mida ma tõsiselt ootan.

Tulles tagasi unenägude juurde ja minnes edasi teiste mõttete juurde leian ma end jälle huvitavalt elufilosoofia rajalt. "Kui me sureme, siis 8 minuti vältel meie elu käib meie silme eest läbi ja kuna see on nagu uni, siis on aeg aeglustunud ja käib aeglasemalt. Mis siis saab, kui see ongi see uni?" Huvitav arutelu, mille vastu ma vaielda ei oska. Aga kuna mu aju otsib paradokse, siis tekkis mul mõte, et kui selle viimase une 8 minutit jõuavad kätte, siis algab ju kõik uuesti, nagu selles filmis. Läheme aina sügavamale tasemele.. Kuid mitmendal tasemel ma siis olen ja kas miski on üldse enam reaalne?

Lõpumärkmed:
Ma blogin jälle liiga hilja.
Mu aeg on liiga ära planeeritud. Mul ei ole aega enam asjadeks, mida ma tegelikult tahan.
Talv ei meeldi mulle kohe üldse. Tahaks jälle suve. Aga sinna on nii palju aega.
Andesta, mitte selle pärast, et nemad seda väärivad, vaid sellepärast, et sa väärid rahu.
Ja teile nagu alati, nautige elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 8. detsember 2013

Sissekanne nr. 107

Päevad 136 ja 137

Päev 136
"Mäherdune kunstnik läheb kaduma" - Nero

Hey kullakallis lugeja. Oli neljapäev ja ma otsustasin mitte blogida. Aga eks ma siis täna panen eilsed toimingud ka kirja. Nii et saad soovi korral ikka seda lugeda. Aga läheme nüüd asja juurde.

Päev algas nagu iga teine neljapäev. Ajalugu, bioloogia, matemaatika ja eesti keel. Ajaloos ei olnud õpetajal häält, bioloogias ei kuulanud ma õpetaja häält, matemaatikas ei mõista ma õpetaja häält ja eesti keeles ei ole mul soovi häält kasutada. Aga ei, ma korralik ja saan hakkama. Mõistan teemasid ja olen korralik laps. Aga ega see koolipäev nii väga eriline ei olnud. Sain oma raamatust ilmselt ka rohkem teadmisi.

Teatriõpetus jäi ka seekord ära ja kuna ma pidin sisustama 75 min, otsustasin saata sõbranna koju. See oli tore, eriti täna asjaolule, et igakord, kui ma liigun tema maja juurest linna poole, siis see annab mulle tohutu koguse energiat. Nagu hiljem selgus, siis vaid sisemist energiat. Aga miks mitte. Hea seegi ju.

Jõudsin kooli tagasi, rääkisin sõpradega juttu ja siis saigi minu ootamine läbi ja oli aeg tantsima minna. Läksin siis sinna ja kui üks mõte välja arvata ei juhtunud ka seal vist midagi mainimisväärset. Aga selle mõtteni, mis kusjuures oli ainus üleskirjutatud mõte sel päeval, jõuna ma natuke hiljem.

Tantsimine lõppes, ma koperdasin koju ja lasin õhtul mööda libiseda. Tuli öö, ma ei bloginud ja ma arvan, et sellega olekski paslik päeva vahetada.

Päev 137
"Eksimine on inimlik" - Marcus Tullius Cicero

Reede. Oh reede, reede, reede. Täna oli reede. Ja mulle ei meeldi väga reeded. Need ei ole minu maitset mööda. See tähendab enamjaolt, et ma ei näe enamust inimestest, keda ma igapäev näen. Ja kõik on kuidagi minu jaoks ebaloogiliselt õnnelikud. Mulle ei meeldi õnnelikud inimesed, kui ma õnnelik ei ole.

Ka koolitunnid ei olnud just kõige rohkem meelt mööda. Inglise keel ei meeldi mulle see aasta. Kirjanduses istusin pea 75 minutit lihtsalt, mitte midagi tegemata. Kuulates, kuidas klassikaaslased rääkisid oma vanemate elust 80'ndatel. Sama jutt, lihtsalt teises sõnastuses. Paremal juhul ka teised nimed ja väikesed variatsioonid tegelastes. Matemaatika möödus üleelatavalt, aga ometi see oli kohutav.

Juba enne kui jõudsin klassi. Juba enne kui kõndisin kooli uksest sisse. Juba enne kui lahkusin sööklast. Kuskil sel ajal, kui istusin sööklas ja mõlgutasin omi mõtteid, langesin ma sügavasse masendusse. Ja see sama tunne saatis mind ka matemaatika tundi jõudes. Ja nii ma siis olin, pisut pahur või nii. Ja siis ma suutsin vist teha seda, mida ma kardan, et ma olen suutnud teha ka pea igas matemaatika tunnis. On võimalus, et ma kogemata solvasin mingit moodi enda kõrval istuvat neidu. Ma ei taha seda teha, aga kahjuks olen ma nii saamatu, et ma ei suuda end alati kontrollida ja vahel läheb asi nihu.

Aga ka täna pidid tunnid ju lõppema ja oli aeg tantsida. Kui tõenäoline on asjaolu, et tantsimises tekib olukord, kus poisse on rohkem kui tüdrukuid. Aga just täna see nii läks ja kuna ma olin pahur, siis ei vaevunud ma endale ka partnerit otsima. Ja nii ma siis olin enamuse ajast ilma partnerita. Kui keegi mõtleb natuke, siis minu ja Heiki suhted on sobiv mälestus, Ursula - Heikiga. Mingitel hetkedel mul olid partnerid ja see oli tore.

Peale tantsimist sai minna spordiga tegelema ja see tunne oli vabastav. Ma tundsin end korraks lihtsalt väga hästi. Kuigi ka seal küsiti mult idiootlikke küsimusi, siis läheb see pigem hea asja kategooriasse. Ja peale seda tulin koju ja lasin õhtul lihtsalt käest libiseda. Mängisin arvutimänge, rääkisin skypes, kirjutasin ehk veidi facebooki ja külastasin ka muid netilehti. Ja nüüd on kell nii palju, et blogin. Kui aus olla, on kell nii palju, et ma peaks juba vähemalt 2 tundi magama.

Päevamõtted:
Neljapäeval joonistasin ise ja mulle joonistati, millest ka Nero tsitaat. Aga sel päeval sai kirja pandud mõte. See mõte oli, et üks inimene eksis. Tema eksimus? Ta väitis, et jõusaalis on kõik enda arendamisega nii hõivatud, et keegi isegi ei jälgi sind. Kuid neljapäeval ütles üks isik, et keegi on mu tegevust jõusaalis talle maininud ja arvestades, kes olid tema infoallikad, siis jah.. Kui ma pean olema koos inimestega, kes mulle ei meeldi, siis anna andeks, et suur osa mu energiast läheb tema mittesallimise peale ja väga ei jää trenniks seda. Ja vahel on mul lihtsalt motivatsioonikriis ja see tema väide nullis veelgi mu suht olematut motivatsiooni..

Aga täna sai siis kirja pandud rida: sööžiletiterasidjasuremaha@gmail.com. Inimene, kellele ma selle ütlesin ei olnud seda kuidagi ära teeninud ja ma ei saaks rohkem vabandada tema ees. Aga kahjuks kipun ma kasutama väljendit: "... pigem sööks žiletiterasid ja sureks maha", iga kord kui teema muutub minu jaoks ebameeldivaks. Aga noh ma ei olegi ideaalne.

Kõigest on kopp ees. Ei saaks paremini öeldagi. Tahaks lihtsalt pikali visata ja puhata ja olla. Ehk mõne hea ja toreda sõbraga veeta päeva, ilma et nad kordagi paneks mind ebameeldivasse olukorda. Aga kahjuks on mu aeg viimase vindini ära planeeritud ja kohustusi on ülevoolavalt palju. Aga eks kuidagi peab hakkama saama.

Mulle tundub, et kõik on jälle pea peale pöördumas. Kõik, mis oli kaob ja uus tuleb asemele. Aga ometi ei karda ma seda muutust. Ma lausa ootan seda, sest olen juba väga pikalt olnud veendumusel, et enam halvemaks on väga raske minna. Aga kes teab, kõik on võimalik.

Ma olen piiratud inimestest, kes panevad mind küsima, kas tõesti? kas tõesti on see nii? Pean pidevalt kuulma küsimust, kuidas värvipime näeb, mis värvi, mis on ja kannatama väidet, aga praegu sa ju teadsid, mis värvi see on. Ma ei suuda teile ilmselt iialgi oma maailma selgeks teha ja viimasel ajal ei ole mul enam tuju kah. Ja siis on palju hullem grupp inimesi. Inimesed, kes teavad, et mulle miski või keegi ei meeldi ja siis nad kogu aeg mainivad seda või teda ja ma hakkan jõudma veendumusele, et ma hakkan selliseid inimesi oma elust välja blokkima. Kõiki, kes mulle ei meeldi..

Lõpumärkmed:
Oh, kindlasti saaks midagi ju veel öelda.
Tahaks pidu ja rõõmu ja mida kõike veel.
Aga ometi ütlen ma teile nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 6. detsember 2013

Sissekanne nr. 106

Päev 135
Kakskümmend kolm noahoopi

Ärkasin üles, panin asjad kokku ja võtsin suuna linna poole. Miski ei läinud nii nagu soovida võiks. Peaaegu terve päeva. Esimeses tunnis olin siis jõusaalis ja kuulsin horoskoobist, et täna on sõbralikud ja leplikud meeleolud. Ei väidaks küll nii, päev otsa läksid asjad viltu ja tuju ei olnud sageli üldsegi hea. Aga peale jõmmi võtsin suuna kooli poole.

Kooli jõudes avastasin kohutava asja, ma suutsin oma võtmed kuhugi kaotada. Lõpuks, alles õhtul, sain teada, et need on kuidagi kooli juhiabi kätte sattunud. Eks saan need homme kätte. Koolis jagasin inimesed kolmeks, meeldivad inimesed, vähem meeldivad inimesed ja palun jää auto alla inimesed. Ja grupist gruppi liiguti väga kiiresti. Aga õnneks oli enamus seal keskmises grupis. Ja olid ka mõned eriti toredad inimesed nagu Unicorn Penishead.

Ühiskonna tunni ja bioloogia vabad hetked pühendasin ma raamatule, mis on minu jaoks puhas kuld. "Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa" ehk siis 80 tsitaadiga läbi maailma ajaloo. Sealt saan ma täiega random fakte ja ma saan sellega oma vabad hetked sisustada ja saan ka oma mõtetele lisa. Matemaatikas väga lugeda ei saanud, nii et jah.

Peale tunde oli siis ballitantsude õppimise värk. Ka see ei läinud nii hästi kui oleks lootnud. Meeleolu oli teatud asjade tõttu nullis (still butt-hurt fegit) ja see segas keskendumist ja see omakorda viis mu tantsuoskuse ka alla. Aga see sai üle elatud ja siis korra koju ja ka kodus ootasid mind probleemid. Jäin emale jalgu ja ei osanud midagi teha. Läksin parem linna ära, et sportlik olla. Ja siis sain ma tagasi oma motivatsiooni olla parem. Loodame, et see püsib. Jõusaaliga on nüüdsest vist mingi uus süsteem, mis mulle ei meeldi, aga kes teab, mis saama hakkab.

Peale seda koperdasin koju ja midagi tarka ma korda ei saatnud. Tegin ka väikese uinaku vahepeal, aga ma ei usu, et sellest väga kasu oleks olnud. Äärepealt oleks isegi blogimata jätnud, aga vaatasin, et nii palju on mõtteid kirja pandud, et oleks patt neid mitte siia kirjutada.

Päevamõtted:
Alustaks beebi-kaelkirjakutest. Just neid oli täna terve Jõgevamaa Gümnaasium täis. Kõrgetel kontsadel neiud, kes koperdasid ja kakerdasid ringi. Kui nad seisid, siis oli vaatepilt talutav, aga kui nad kõndima asusid, siis issand jumal, vaatepilt oli lihtsalt tapvalt kohutav. Kas te tõesti peate panema need kõrged ja ebastabiilsed kontsad, kui te nendega kõndida ei oska? Harjuta siis kodus, kui muidu ei saa. Umbes sarnane mõte on ka siin videos..

Istusin matemaatikas, arutasin pinginaabriga midagi ja ma ei saanud vastu vaielda. Ja mul tekkis küsimus: Kui ma ei saa vastu vaielda, kas ma pean nõustuma? Äkki on mul ka mingi kolmas alternatiiv. Kui ma tean, et tal ei ole õigus, aga ta argumendid on põhjendatud ja loogilised ja neile vastu vaielda ei saa. Mida ma siis tegema peaks? Nõustun või ei?

Ka täna arutlesin ma ideaalse inimese üle. Kas ideaalne oli Aleksei Stahhanov, kes tegi tööd justkui 14 mehe eest? Kas ideaalne on mõni miss Universe, sest tema on ju kõige ilusaim elusolend üldse? Kas ideaalne on see, kes rassib end poolsurnuks ja saab häid tulemusi, ent ei oma sotsiaalelu? Või on ideaalne tema vastand, keegi kes ei sära väga tulemustega, aga ometi on sõpru, tutvusi ja muud säärast rohkem kui teistel kokku? Kas üldse on ideaalne inimene olemas või on seegi mõni meie lollidest soovunelmatest?

Peaks oma lugemust suurendama. Just sellised read panin ma kirja, kui lugesin raamatut "Siin ma seisan...". Ja ma nõustun ka nüüd sellega. Kui palju on kirja pandud mõtteid, mis sarnanevad minu omadega. Kui palju on asju, mida ma veel ei tea. Ja kuna ma olen selline lollike, kes tahab teada kõike või mitte midagi (peaaegu eranditeta), siis tuleb iga huvitav fakt, olenemata kui kasulik, ja tore tsitaat mulle alati kasuks.

Ühe inimese parim söök on teine inimene. Kahjuks olen ma unustanud, mis oli selle mõtte ajendiks. Aga see ei olegi minu jaoks oluline. Oluline on mõte, selle areng ja lõpptulemus. Mul on kopp ees, et kellestki sõidetakse üle, et nalja saaks. Vahel on see tõesti aktsepteeritav ja naljakas, aga mõne asja osas peaks piiri pidama. Kuid siin kohal on oluline, et ma rõhutan, et ka mina pole mingi ingel ja ka mulle õudselt maitseb teise inimese üle tehtud magus nali.

Lõpumärkmed:
Pealkiri tuleneb sellest, et just nii palju oli vaja, et Caesar tappa ja see oli minu jaosk üllatav, sest ma arvasin, et ta tapeti ühe ainsa noahoobiga. Aga selle pärast, ma seda raamatut armastangi.
Täna siis natuke joonistasin märkmikusse. Ja ma olen isegi suht-koht uhke oma pildi üle.
Viimased päevad on nii huvitavalt imelikud olnud. Aga ma ei julge öelda, kas see on hea või halb.
On tore kuulda komplimente, nunnusid hüüdnimesid ja värki, olenemata, et ma ise ei suuda nendega hakkama saada. Olen lihtsalt keeruline.
Kas see teeb minust halva inimese, kui ma ei taha ise kellelegi halba teha, aga ma tahan, et keegi teine teeks kellelegi kolmandale liiga?
Ma usun, et ehk vaevab sind mõni küsimus. Küsi julgelt, ma vastan ja sul on ju anonüümsuse kilp, et sind kaitsta. Minul seda ei ole, aga ma ei taha ka seda. Minu ask, kuhu ootan küsimusi..
Kindlasti võiks midagi veel öelda.
Aga lõpetan nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill ja lilled on ilusad ja head.

Järgmise korrani
Janus Pinka 4. detsember 2013

Sissekanne nr. 105

Päev 134
Päev on nagu iga teine - eriline

Ärkasin üles ja võtsin sammud kooli poole. Esimene tund, teise tunni ajal on mul teisipäeviti on inglise keel. Istun tagapingis ja lihtsalt ei saa, nii hullult on hommikul veel uni, aga see saadab mind ka enamuse päevast. Ajalugu, mis siis järgnes oli omamoodi huvitav. Tegin mingi tabeli 20. saj kriiside kohta ära ja siis hakkasin raamatut lugema. Lugesin mehest nimega Diogenes, aga temani jõuan ma natuke hiljem.

Söögivahetund oli omamoodi huvitav. Jõudsin sööma, sõin natuke, väitsin, et olen dieedil ja mõtlesin oma keerukaid mõtteid. Aga selleni jõuan ka ehk hiljem. Ja siis lahkusid mu kaaslased ja ma avastasin, et olen kolme neiuga ainsad õpilased seal. Kolm huvitavat neidu - Minion, Cockslapper ja Spookyboobs. Ja koos nendega kõndisin ma ka tagasi kooli. Ja siis tegin ma otsuse, milleni jõuan ka hiljem.

Matemaatika läks enamvähem eduliselt ja tunni alguses toimus meil evakuatsiooniõppus. See oli kohutavalt kasutu. Mitte midagi ei saanud selle eest, võib-olla natuke matemaatika tunnist ära. Kahjuks jäi ka täna teatriõpetus ära, aga selle asemel läksin nelja kümnendikuga Pantrisse. Lõpuks ma jõudsin sinna. YAY!! Teel Pantrisse tegin ma enda jaoks ootamatu ja huvitava asja. Kui minu tähelepanu juhiti linnas ühele inimesele, siis tegin sellise kiire sisina, nagu kass, kui midagi ebameeldivat kohtab.

Peale seda läksin tantsima ja issand kui valus kõikjalt oli. Aga tõsteid on valuga hea teha. Sa ei karda midagi. Tuimalt surud oma näpud teise inimese randmesse ja lahti ei lasegi. Aga ka see sai läbi ja läksin koju ära. Esimese asjana tõmbasin kodus tablaka hinge alla ja veetsin õhtu tavapäraselt. Skype, facebook, arvutimängud ja nüüd blogi.

Päevamõtted:
Diogenes, ma tahaks elada nagu tema. Ta elas väga tagasihoidlikult. Elas lausa väidetavalt vaadis ja viskas kruusi ära, kui mõistis, et peopesasid saab kasutada jooginõuna. Ma tahaks elada üksi, päev otsa lebotada ja olla kõigest eemal. Aga ma tahaks seda ainult mõne päeva iga teatud aja tagant.

Ka täna ei saanud ma üle ega ümber oma värvipimedusest. Oranžid porgandid ja rohelised herned kooli söökla salatis olid minu jaoks täpselt sama värvi. Suht masendav on teiste arvamusi selle teema kohta kuulda. Ja haavale raputas soola ka mulle kirjutatud väide: "Ma tean maailmast sama palju, kui värvipimedad punasest värvist."

Tänasest tantsutrennist jäävad meelde ilmselt järgmised asjad. Vedelesin agoonias põrandal ja üritasin valuga võidelda. Ma olen küll täisealine, aga mitte täiskasvanu. Ma olen alles väike poisike, kes alles õpib, et elu on karm ja ebaõiglane. Ja ka see, et meil on ikka veel kohutavalt palju arenguruumi.

Pikalt soovisin kaht asja. Jõuda Pantrisse ja saada massaaži. Mõlemad on nüüdseks täidetud ja ometi tahan ma neid uuesti. Selga saanud massaaž oli täna pea ainus koht kehal, mis ei valutanud. Ja Pantris käigul avastasin huvitavaid asju. Inimesed kipuvad end eraldama teistest, tänagi Pantris varjasid meie laua lähedal istunud neiud kätega meie eest enda nägu ja sageli, kui ta käe tagant piilus, meie pilgud kohtusid ja ta naases oma turvalise käe taha. Mõni inimene, kaasa arvatud mina, on täielikus sõltuvuses oma telefonist. Lihtsalt peab seda kogu aeg katsuma, olgugi, et midagi ei pruugi muutuda. Ja jõudsin järeldusele, et eesti keel on täis nii totakaid erandeid, et kui see ei oleks mu emakeel, siis ma ilmselt ei saakski seda selgeks. (vesi-vee-vett-vette; jõgi-jõe-jõge-jõkke ehk siis mis, mille, mida ja kuhu?)

"Inimestega on raske rahulikult koos elada." Vähemalt minul. Iga inimene on mulle meeles teatud seiga, füüsilise omaduse või väga sageli mõne lause tõttu. Sageli on inimene ise selle lause ära unustanud (milles ma millegi pärast isegi ei üllatu), kuid mina oma imeliku viisiga olen selles lauses, teos või omaduses kinni. Ja ma suuda seda unustada, mis tekitab minus küsimuse, kas ma peaks inimestele teise võimaluse andma? Kui keegi midagi arvab, siis võib arvamust avaldada. Ja selle mälu asja tõttu ongi mul raske, mõni inimene toob mulle naeratuse näole, mõni ajab kopsu üle maksa ja mõni viib mind segadusse. Ja kui mul ei oleks seda süsteemi, siis ma ei mäletaks midagi.

Teiste mõtted, mida ei oska kuhugi panna:
"Väsinud" - Oh, ei saaks rohkem nõustuda, isegi kui tahaks.
"Elu on nagu karp šokolaade (?). Mul ei ole raha, et seda osta." - Eeldasin ülekasutatud Forrest Gumpi tsitaati, aga sain hoopis naerupakkuva üllatuse osaliseks.
"Vaesus ei ole kurbusega võrreldav" - Ei ole tõesti. Ka rikkad on kurvad ja vaesed on rõõmsad.

Lõpumärkmed:
Tahaks öelda nii palju, ent ometi on juba liiga palju öeldud.
Otsus, mida enne mainisin on kõigest puhkuse võtmine.
Peaks omale ballipartneri otsima, ent ometi ei ole ma selles alas edusamme teinud.
Ma ei oleks iial uskunud, et Pardipoeg võib olla nii hea kunstnik. Lihtsad kriipsujukud, mis parodeerisid mind ja kümnendikke täna olid lihtsalt võluvalt geniaalsed.
Oh, kuidas ma igatsen seda, mis oli ja kardan seda, mis tuleb. Mõtle ise, mida ma kardan või igatsen.
Küsige mult midagi askis. Ma ei hammusta. -----> Minu ask <------
Ja nagu alati
Naudi elu, sest elu on lill ja lilled on ilusad.

Järgmise korrani
Janus Pinka 3. detsember 2013

Sissekanne nr. 104

Päev 133
Emotional rollercoaster

Tänane päev oli siis väga lahe ja huvitav. Päev algas siis tavapärasest teisiti. Läksin siis kella kaheksaks põhikooli hoonesse, et ühele kaastantsijale tantsu õpetada. Lõpuks sain ma olla selline õpetaja nagu ma olla tahan. Ainus mure on selles, et nad ei taha mu autoriteedile alluda. Parim kompliment, mis minu õpetamisele järgnes oli: "Seekord ebaõnnestusite te kõige vähem." Igal juhul see tantsu asi ise oli algus minu emotsionaalsele lõbusõidule.

Olin õnnelik, kurb, masendus, vihane, pettunud, rõõmus, naerukrampides, uhke, häbelik, rumal, tark, lõbus, saamatu ja mida kõike veel. Ja seda kõike vaid mõne tunni jooksul ja mõni neist kestis mingil hetkel vaid minuti kui sedagi. Aga kahjuks sai seegi lõpuks läbi ja ma tulin koju.

Kaks tundi ja nelikümmend kuus sekundit. Just nii kaua mängisin ma Don Jon'iga Company of heroest. Ka see oli tõsine emotsionaalne lõbusõit. Mõtlema pani mind olukord, et sõjas surevad tuhanded ja mitte kedagi ei huvita. See juhtub mul viimasel ajal tihti, eriti mängides. Saadan oma mehed surma ja mõistan, et neil meestel võivad olla pered ja sõbrad, aga nad lihtsalt surevad. Mängus endas olime kord võiduseisus ja uhked ja rõõmsad, siis olime kaotusehirmus ja plaanisime alla anda. Kuid lõpus nagu paremates raamatutes ja filmides lõppes ka meie mäng eepilise lahinguga, mille meie võitsime ja see tähendas vaid üht. Minutite jooksul oli mäng võidetud ja ma olin uskumatult õnnelik. Kuid oma õnne ei saanud ma nautida just väga kaua.

Juba varsti võtsin ma sammud tagasi põhikooli suunas, et veeta sportlik õhtupoolik. Paar tunnikest seal oldud oli aeg koju tulla. Võtsin oma asjad ja asusin teele. Käisin ka kiirelt poest läbi ja siis koju. Kodus veetsin õhtu nagu iga teise. Istusin oma kriuksuvas toolis ja nautisin oma elu. Rääkisin sõpradega juttu ja mängisin mänge. Ja nüüd kui kell on juba kohutavalt palju ma blogin.

Päevamõtted:
See nädal on ehk tantsunädal. Täna tantsisin, homme tantsin, tantsin ka kolmapäeval ja neljapäeval, aga ka ehk reedel ja kindlasti ka laupäeval. Aga nagu oli piiblis on ka mul. Pühapäev on puhkepäev. Täna, homme, neljapäeval ja laupäeval tegelen ma rahvatantsuga ja kolmapäev ja ehk ka reede on siis ballitantsude õppimiseks.

Tänasest tantsu ürituse asjandusest olen ma ikka veel ausalt öeldes joovastuses. Ma lihtsalt armastan seda tunnet, kui tants õnnestub. Kui astun õige jalaga, kallutan õigesti ja tõste õnnestub. Ma armastan seda tunnet, kui ma keerutan oma partneriga nii kaua, et kõik peale tema muutub uduseks ja ma pean aju sundima fokuseerima, et mõista, mis minu ümber toimub. Ma armastan seda tunnet, kui sa oled vastamisi mõne tantsijaga ja ta naeratab, teeb lolli nägu või lihtsalt on rõõmsam kui neutraalne mölakas. Võiks öelda, et ma armastan tantsimist ja ma ei taha sellest mingi hinna eest loobuda. Kuid on ka võimalus, et ma armastan inimesi ja seda, kui keegi naeratab.

Täna mõistsin ma jälle, kui üksi ma olen ja see ei ole halb. Kui ma olen eemal inimestest, kes mulle ei meeldi, olen ma õnnelik, kui ma olen üksi, julgen ma mõelda mõtteid, mis mind rõõmustavad ja muidugi on see, et kui ma kohtan kedagi, keda ei ole ammu näinud, siis täitub mu süda ülevoolava rõõmuga. Mõni inimene võib olla kadunud viis sekundit ja ma juba igatsen teda. Näiteks oli tore täna eemalduda ebameeldivatest inimestest rohkem kui korra, oli meeldiv üksi linna ja tagasi kõndida ja oma mõtteid mõlgutada ja issand kui tore oli inimesi jälle näha. Muidugi mu tavapäraseid sõpru, kuid eriti Punamütsikest.

Ma mõtlen asja, inimese, tegevuse paremaks kui see tegelikult on. Ja see on tõsiselt kohutav, sest kui ma lõpuks näen, missugune see inimene, asi või tegevus on, ma pettun. Isegi kui see asi on imeline, aga ma olen selle paremaks mõelnud, siis valdab mind vaid pettumus. Kuid see on vaid minu väike ja loll põhimõte.

Kui sa mind näed, ükskõik kus, olenemata millal ja sul on võimalus ja soov, siis astu ligi. Ütle mulle tere, tee kalli (olenemata sinu vanusest, soost või seksuaalsest orientatsioonist. Mul on kopp ees, et inimesed ei julge midagi teha, sest nad on liiga noored, nad on samast soost ja see võib tunduda "homo".) ja räägi minuga või lihtsalt oleme ja vaikime. Ma luban, et ma katsun mitte hammustada ja ehk ongi nii, et kui ma olen pahane, pahur või õnnetu, siis sinu hell sõna, väike kalli või kes teab mis veel, muudab minu päeva paremaks. Ära karda olla julge.

Ja mis peamine ära karda ebaõnnestuda, ära karda vastust ei, just see aitab sul edasi liikuda ja areneda. Ma tean, et ma olen kõigest 18-aastane ja loll poisike, aga mingi kogemuste pagas on ka minul ja viimasel ajal olen ma seletamatult õnnelik pidevalt ja ma isegi ei viitsi seletust otsida, kartes midagi ära rikkuda.

Lõpumärkmed:
Tänane päev oli käis küll üles ja alla, aga lõppkokkuvõttes oli see hea. Lõpp hea, kõik hea, onju nii. :)
Ma ei ole ideaalne, aga samuti ei ole seda sina. Lihtsalt mainin.
Vahel võib väike like fb's teha päeva kordi rõõmsamaks.
Kutsun teid kõiki üles mulle kalli tegema. Lihtsalt, et näha, kes teeks. Kasvõi kõnni minu juurde ja ütle: "Teeme kalli". Ja mis peamine naerata. Kellelegi ei meeldi mossitav inimene.
Ja tehke seda teistelegi.
Ja nagu alati:
Nautige elu, sest elu on lill. Naerata ja sullegi naeratatakse.

Järgmise korrani
Janus Pinka 2. detsember 2013

Sissekanne nr. 103

Päevad 130, 131 ja 132

Päev 130
Nädalavahetuse algus

Ma ei mäleta sellest päevast sõna otseses mõttes mitte midagi. Mäletan vaid seda, et otsustasin õhtul, et ole väga millestki blogida ja läksin magama.

Päev 131
Nädalavahetuse rõõmud

Ka eile otsustasin ma, et ei ole mõtet väga blogida, sest pean täna vara ärkama. Aga natuke veel eilsest. Ärkasin siis varasemalt kui tavaliselt ja läksin linna tantsima. Seal mingitel väikestel pausidel kirjutati mulle natuke ja joonistati ka, aga selleni jõuan hiljem. Ja siis jõudis õhtu kätte.

Päev 132
It's beginning to look a lot like christmas

Ärkasin siis hommikul üles. Avastasin, et olin vist enamvähem talutaval kombel hea laps olnud, sest laua peale oli maagiliselt ilmunud šokolaad. Tänan tublisid päkapikke, kes selle imeteoga hakkama said. Istusin siis arvuti taha ja päev otsa sain ma näha üht ja sama teksti RIP Paul Walker. Alguses oli isegi kahju mehest, aga lõpuks hakkas see natuke närvi käima. Midagi muud ma ei näinudki kuskil. Sain teada, et malevõistlus, mida ma innukalt ootasin algas tund aega varem kui ma eeldasin, nii et ma jäin sellest ilma. Ja siis asusin ootama, sest mitte ükski sõber ei olnud kuskil. Ja siis veetsin ma päeva nagu oli veetnud eelnevad kaks. Istusin oma kriuksuvas toolis ja mängisin klotsimängu. Ehk varsti teen pilti ka oma tegemistest seal. Lihtsalt, et näidata, et ma ei istu päev läbi unelevalt kodus.

Päevamõtted:
Viimasel ajal on need paljuski keerelnud minecrafti ümber. Mida ehitada, kuidas ehitada, millal ehitada, kas tappa kolle või kaevandada. Tund tunni järel möödub ja midagi ma selle vastu teha ei saa. Aga mulle see meeldib ja see ongi ju oluline.

Mida mulle siis kirjutati/joonistati:
Kõige üleval on siis silmaga biskviit. Näeb pigem välja kui piklik taco, aga mõte on see, mis loeb.
Inimene võiks olla autotroof ja kleidiga kriipsujuku, kellel on kaks hiiglaslikku lille just kui sarved peas.
Kuidas panna kass sülitama? - Jõudsime järeldusele, et ta tuleb ristata kaameliga. Ja siis on pilt sülitavast kassist ja kahe küüruga, kassi peaga ja kaamelkass.
Kassitütar ja selle all olev yin-yang märk sümboliseerib ehk soovõrdõiguslikust. Ma seletust ei küsinud.
Väidetavalt kasvas kaelkirjaku kael evolutsiooni käigus. Mis aga siis kui hoopis kasvasid talle jalad. Ja seepärast ongi pilt lühijalgselt kaelkirjakust.
Arvasin pikalt, et kujutatud on mingit käsimuna (ameerika jalgpall) või midagi säärast. Kuid nüüd vaadates näen ma, et see on pigem imelik nägu. Kes teab. Ehk on igal ühel oma nägemus.

Kirjutasin ükskord paberile natuke endast. Ja esimene asi, mida ma kirjutasin oli "Mul on palju põhimõtteid" ja just see mõte mind kiusab. Sõna otseses mõttes see kontrollib mu elu ja ei lase mul normaalselt funktsioneerida. Ma pean kogu aeg oma heade ja mitte nii heade põhimõtetega sümbioosis elama. Ja viimasel ajal on need muutunud aina kahtlasemaks ja piiravad mu elu juba päris hullusti. Kuid ometi ei saa ma neist loobuda, sest nad on osa minust ja ma armastan end mingil määral. Eriti meeldib mulle põhimõte, et mul on alati kõigeks põhjus. Ma ei ütle, jäta ütlemata, tee, jäta tegemata, küsi ega jäta küsimata midagi ilma põhjuseta. Põhjuseks on väga sageli mõni mu põhimõtetest.

Homme tuleb huvitav päev. Päev on täis plaane, aga kas need õnnestuvad, sellest kirjutan ma oma homses blogis. Nii et kannatust. Aga issand mu plaaneerimine on omaette lollus ruudus. Ma nimelt planeerin oma elu väga täpselt ära ja iga väike tagasilöök on kohutav. Kõige imelikum on see, et ma suutsin homseks planeerida ka oma masendushetked. Aga miks mitte.

Lõpumärkmed:
Imelikul põhjusel olen ma õnnelik.
Ma ei oska oma õnne seletada.
Võib-olla juhtus midagi, millest ma veel ei taha rääkida.
Inimesed, kes mainivad midagi ja siis ütlevad, et ei taha sellest rääkida on paganama imelikud.
Aga teile nagu alati
Nautige elu, sest elu on lill

Järgmise korrani
Janus Pinka 1. detsember 2013

Sissekanne nr. 102

Päev 129
Tõprad ja mölakad

Hey. Täna oli siis neljapäev. Päev algas ajaloo seltsis. Vana hea "külm sõda". Teise tunni veetsin bioloogiat õppides. Nagu alati oli see ebamääraselt lihtne. Kolmas tund oli matemaatika ja öelda võiks vaid, et  ma ei jaga üldse teemat. Neljas tund jäi ära. Võiks ju öelda, et kaheteistkümnendikel on üliraske koolinädal olnud. Iga päev on mõni tund ära jäänud.

Peale kooli, kõndisin koju, sõin natuke ja linna tantsima. Kuid ka see pidi lõppema ja ma tulin koju ära. Istusin siis oma arvuti tooli taha ja õhtu sõitis allamäge. Kiiremini kui oleks oodanud. Ja nüüd on siis aeg blogida. Yay!!

Päevamõtted:
Ma kipun unustama, et teised ei tea. Ma mõtlen omi mõtteid, lasen oma peas võimalikud stsenaariumid läbi. Ja ma teen seda kümneid ja kümneid kordi ja lõpuks ma vahel arvan selletõttu, et nii juhtuski. Ma arvan, et ma rääkisin teile ja unustan selle ära. Huvitav kui palju asju on selle tõttu edasi rääkimata jäänud.

Keegi ei arvesta väikese pöörleva tantsijaga. Mul on tore au tantsus "väravamäng" tantsida kohas, kus ma pean väga palju keerlema ja siis tüdruku endale sülle saama. Kujuta ette, kui ma kaotan keerlemise tõttu tasakaalu ja siis keegi hüppab minu sülle. Loodan, et midagi halba ei juhtu.

Tänases tantsutrennis õnnestus mul erinevatel põhjustel tantsida kolme erineva partneriga. Ja ma lihtsalt ei saa üle asjaolust, kui erinevad nad olid. Kõigepealt oli siis partner, kes ei lase end üldse juhtida, tahab kõike oma moodi teha. Teine partner oli pidevas segaduses ja jäi mulje nagu ta ei teaks, isegi mis tants on. Aga see võis ka kergelt sellest tulla, et ta oli pisut teises kohas. Ja kolmas partner oli minu lemmik. Edvistav ja tore neiu, kes kuigi ta ei osanud väga hästi tantsu, lasi end õpetada ja oli õudselt tore.

Vanus on kõigest number. Mul on kergelt kopp ees, et keegi väidab, et ma olen temast aasta või kaks vanem. Mis seal vahet on? Mõned 13-aastased on rohkem elu näinud kui mina või mõned 60-aastased. See ei muuda midagi, millal sa sündisid. Muudab see, kuidas sa need aastad sisustanud oled.

Tõprad ja mölakad. Ma ei salli silmaotsastki kui minu nime üle nalja tehakse. See on üks asjadest, mida ma ise ei valinud, mis tõttu palun ma kõigil, kes minu nime üle nalja teevad, end oksa tõmmata ja maha surra. Mul on nii pohhui, minu nime üle nalja tegemine võrdub automaatselt respekti nullimisega. Mul on nii sügavalt pohhui, isegi kui ma selle tõttu kõik sõbrad kaotan. Ja andke andeks, et ma seda naljakaks ei pea, aga tõsiselt nagu ma ütlesin, tapke ennast ära, kui te seda naljakaks peate.

Lõpumärkmed:
Ma ei arvanud, et mu tuju võib nii kiiresti nulli langeda.
Ma ei mõelnud ette, mis tõttu sain ma täna sad olla.
Ma polnud nii ammu pisaraid valanud, aga tänu sellele lõpetasid mu silmad mingiks ajaks valutamise. Pole halba ilma heata.
Loodan, et homme suudan olla rõõmus jälle.
Aga teile nagu alati
Olge rõõmsad, sest elu on lill

Järgmise korrani
Janus Pinka 28. november 2013