Sissekanne nr. 106

Päev 135
Kakskümmend kolm noahoopi

Ärkasin üles, panin asjad kokku ja võtsin suuna linna poole. Miski ei läinud nii nagu soovida võiks. Peaaegu terve päeva. Esimeses tunnis olin siis jõusaalis ja kuulsin horoskoobist, et täna on sõbralikud ja leplikud meeleolud. Ei väidaks küll nii, päev otsa läksid asjad viltu ja tuju ei olnud sageli üldsegi hea. Aga peale jõmmi võtsin suuna kooli poole.

Kooli jõudes avastasin kohutava asja, ma suutsin oma võtmed kuhugi kaotada. Lõpuks, alles õhtul, sain teada, et need on kuidagi kooli juhiabi kätte sattunud. Eks saan need homme kätte. Koolis jagasin inimesed kolmeks, meeldivad inimesed, vähem meeldivad inimesed ja palun jää auto alla inimesed. Ja grupist gruppi liiguti väga kiiresti. Aga õnneks oli enamus seal keskmises grupis. Ja olid ka mõned eriti toredad inimesed nagu Unicorn Penishead.

Ühiskonna tunni ja bioloogia vabad hetked pühendasin ma raamatule, mis on minu jaoks puhas kuld. "Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa" ehk siis 80 tsitaadiga läbi maailma ajaloo. Sealt saan ma täiega random fakte ja ma saan sellega oma vabad hetked sisustada ja saan ka oma mõtetele lisa. Matemaatikas väga lugeda ei saanud, nii et jah.

Peale tunde oli siis ballitantsude õppimise värk. Ka see ei läinud nii hästi kui oleks lootnud. Meeleolu oli teatud asjade tõttu nullis (still butt-hurt fegit) ja see segas keskendumist ja see omakorda viis mu tantsuoskuse ka alla. Aga see sai üle elatud ja siis korra koju ja ka kodus ootasid mind probleemid. Jäin emale jalgu ja ei osanud midagi teha. Läksin parem linna ära, et sportlik olla. Ja siis sain ma tagasi oma motivatsiooni olla parem. Loodame, et see püsib. Jõusaaliga on nüüdsest vist mingi uus süsteem, mis mulle ei meeldi, aga kes teab, mis saama hakkab.

Peale seda koperdasin koju ja midagi tarka ma korda ei saatnud. Tegin ka väikese uinaku vahepeal, aga ma ei usu, et sellest väga kasu oleks olnud. Äärepealt oleks isegi blogimata jätnud, aga vaatasin, et nii palju on mõtteid kirja pandud, et oleks patt neid mitte siia kirjutada.

Päevamõtted:
Alustaks beebi-kaelkirjakutest. Just neid oli täna terve Jõgevamaa Gümnaasium täis. Kõrgetel kontsadel neiud, kes koperdasid ja kakerdasid ringi. Kui nad seisid, siis oli vaatepilt talutav, aga kui nad kõndima asusid, siis issand jumal, vaatepilt oli lihtsalt tapvalt kohutav. Kas te tõesti peate panema need kõrged ja ebastabiilsed kontsad, kui te nendega kõndida ei oska? Harjuta siis kodus, kui muidu ei saa. Umbes sarnane mõte on ka siin videos..

Istusin matemaatikas, arutasin pinginaabriga midagi ja ma ei saanud vastu vaielda. Ja mul tekkis küsimus: Kui ma ei saa vastu vaielda, kas ma pean nõustuma? Äkki on mul ka mingi kolmas alternatiiv. Kui ma tean, et tal ei ole õigus, aga ta argumendid on põhjendatud ja loogilised ja neile vastu vaielda ei saa. Mida ma siis tegema peaks? Nõustun või ei?

Ka täna arutlesin ma ideaalse inimese üle. Kas ideaalne oli Aleksei Stahhanov, kes tegi tööd justkui 14 mehe eest? Kas ideaalne on mõni miss Universe, sest tema on ju kõige ilusaim elusolend üldse? Kas ideaalne on see, kes rassib end poolsurnuks ja saab häid tulemusi, ent ei oma sotsiaalelu? Või on ideaalne tema vastand, keegi kes ei sära väga tulemustega, aga ometi on sõpru, tutvusi ja muud säärast rohkem kui teistel kokku? Kas üldse on ideaalne inimene olemas või on seegi mõni meie lollidest soovunelmatest?

Peaks oma lugemust suurendama. Just sellised read panin ma kirja, kui lugesin raamatut "Siin ma seisan...". Ja ma nõustun ka nüüd sellega. Kui palju on kirja pandud mõtteid, mis sarnanevad minu omadega. Kui palju on asju, mida ma veel ei tea. Ja kuna ma olen selline lollike, kes tahab teada kõike või mitte midagi (peaaegu eranditeta), siis tuleb iga huvitav fakt, olenemata kui kasulik, ja tore tsitaat mulle alati kasuks.

Ühe inimese parim söök on teine inimene. Kahjuks olen ma unustanud, mis oli selle mõtte ajendiks. Aga see ei olegi minu jaoks oluline. Oluline on mõte, selle areng ja lõpptulemus. Mul on kopp ees, et kellestki sõidetakse üle, et nalja saaks. Vahel on see tõesti aktsepteeritav ja naljakas, aga mõne asja osas peaks piiri pidama. Kuid siin kohal on oluline, et ma rõhutan, et ka mina pole mingi ingel ja ka mulle õudselt maitseb teise inimese üle tehtud magus nali.

Lõpumärkmed:
Pealkiri tuleneb sellest, et just nii palju oli vaja, et Caesar tappa ja see oli minu jaosk üllatav, sest ma arvasin, et ta tapeti ühe ainsa noahoobiga. Aga selle pärast, ma seda raamatut armastangi.
Täna siis natuke joonistasin märkmikusse. Ja ma olen isegi suht-koht uhke oma pildi üle.
Viimased päevad on nii huvitavalt imelikud olnud. Aga ma ei julge öelda, kas see on hea või halb.
On tore kuulda komplimente, nunnusid hüüdnimesid ja värki, olenemata, et ma ise ei suuda nendega hakkama saada. Olen lihtsalt keeruline.
Kas see teeb minust halva inimese, kui ma ei taha ise kellelegi halba teha, aga ma tahan, et keegi teine teeks kellelegi kolmandale liiga?
Ma usun, et ehk vaevab sind mõni küsimus. Küsi julgelt, ma vastan ja sul on ju anonüümsuse kilp, et sind kaitsta. Minul seda ei ole, aga ma ei taha ka seda. Minu ask, kuhu ootan küsimusi..
Kindlasti võiks midagi veel öelda.
Aga lõpetan nagu alati:
Naudi elu, sest elu on lill ja lilled on ilusad ja head.

Järgmise korrani
Janus Pinka 4. detsember 2013