Sissekanne nr. 110

Päevad 141, 142 ja 143

Päev 141
Mäluauk

Ma ei mäleta, teisipäevast põhimõtteliselt mitte midagi. Nii et ei tohi kolm päeva blogimata jätta. Aga eks siis läheme edasi mõne päeva juurde, mida ma mäletan.

Päev 142
Me armastame Eestit

Esimene tund oli siis seekord vaba, teise ajal oli ühiskonna kontrolltöö ja siis ära Tallinasse. Kuid kuna minek oli bussiga, siis see tähendas, et ma jään põhimõtteliselt hiljaks ja head kohta ei saa. Nii et istusingi peaaegu kõige ees. Ja kuni poole tagasisõiduni hilja õhtul pidasin seda halvaks valikuks. Aga selleni jõuame me hiljem.

Jõudsime siis Tallinnasse ja olin siis "Me armastame Eestit" publikus Mihkli tiimis. Kõik, mis juhtus, saate te teada alles aastavahetusel. Jõudsime siis pea tund aega varem kohale ja pidime kuidagi aega surnuks lööma. Istusime siis kohvikus maha ja hakkasime kuuekesi kaarti taguma. Mina, Kõu, GOD-liath, Töömees, Cookie ja kahjuks ei ole kuuendal musketäril veel varjunime. Aga ka see aeg sai läbi ja me läksime salvestusele.

Pärast mitmeid raskeid tunde ja lõppematud aplausi, oli aeg koju minna. Ja kunagi midagi ei olnud teha, siis panin ühe jala üle teise ja hakkasin lugema. Lugesin katkendi "Yuppiejumalast", paar lehekülge "Fausti" ja avasin korraks ka oma tsitaadiraamatu. Kuid kuna midagi ei juhtunud ja uni pressis peale, siis lõi minus välja filosoof. Võtsime siis raamatust suvalise lause ja lõikasime selle kõigist kontekstidest välja. Jätsime ta paljana enda ette ja hakkasime arutama kõikvõimalikke kontekste looma. Või õigemini lõime piirid, kuhu sisse ta mahtuma pidi. Ja just selle arutelu käigus mõistsin ma, et ehk mu koht bussis oli just väga hea.

Bussireisi lõpus meie filosoofilist arutelu kiideti ja ma sain autoga koju. Ja kuna kell oli palju, ma midagi väga ei teinud ja otsustasin ka mitte blogisse midagi kirjutada. Üldjoontes oli päev võimas ja tore.

Päev 143
Ta on mees, sest ta kannab pükse

Tänane päev oli siis eilsega võrreldes ootamatult tavaline. Esimesed neli tundi tegime tavalist koolitööd ja lõpuks tuli kauaoodatud teatriõpetus, mis täna oli lausa eriti võrratu. Ma sain olla pärdik, mis ei olnud nii võrratu. Ma sain olla tegelane Mehhiko seebiooperist, mis lõppes absurdiga. Ma sain olla õpilane Märt, kes sundis direktorit oma kodutöid tegema ja lõpetuseks sain ma olla miljonimängus, kus ma valisin kolm korda 50/50, helistasin 2 korda sõbrale ja valisin lõpuks ikka valesti. Ma lihtsalt armastan seda tundi.

Kuid siis sai kool läbi ja oli aeg tantsida. Ja natuke enne tantsimist, panin ma siis oma mõtteid kirja. Ja sellest hetkest kui ma teatrist lahkusin kuni selle hetkeni, kui tantsutrenn lõppes, käis kõik vaikselt alla mäge. Ja nüüd on öö ja ma lõpuks leidsin aja, et midagi siia kirja panna.

Päevamõtted:
"Aerisel oli õigus" - Tõesti, kui hull kuningas karjus, et põletage nad kõik, siis just selline tunne valdas mind enne tantsutundi.
"Inimesed on kohutavad olendid" - On mõte täpselt samasse auku.
"Mõnel inimesel lihtsalt ei vea" - See oli inspireeritud Chuck Norrise ebaõnnest, aga ma ei viitsi sellesse laskuda. Nii et teeme nii, et mõnel lihtsalt ei vea.
"Asjad, mis ei muuda midagi" - Selliseid asju on viimasel ajal liiga palju ja ma ilmselt hakkan neid suure hooga tahaplaanile suruma.
"Veel nende hulgas, kes mulle meeldivad" - Väide, mida ma olen lausunud liiga tihti. Ehk ma ei tohiks inimeste osas alla anda. Veel mitte
"Sulgun heade helide maailma" - Muusika tundub minu jaoks just kui taevana, samas kui inimese hääl on just kui pussnuga põrgust. Mulle lihtsalt ei meeldi viimastel päevadel inimhääl. Eriti vastassugupoole oma.
"Manipuleerida või lihtsalt mitte flippe anda?" - Kuna mind ei usuta ja ainus asi, mis minu kohta on "kindel" ei ole tõsi, siis kas ma peaks seda enda kasuks kasutama ja inimestega manipuleerima või lihtsalt inimestele enam mitte flippe andma..
"Ta on mees, sest ta kannab pükse" - Väide, millega sain hakkama teatriõpetuses. Ja kui ma peale seda nägin kedagi pükstes, siis mu mõtted viisid automaatselt selleni, et ta on meessoost. Ja nüüd on minu kinnisidee, et ma saan arvestada naissoo esindajaks vaid neid, kel seelik, kleit või midagi muud säärast.
"Ma paistan suht depressiivne fegit." - Vähemalt selline mulje jääb mulle endale. Ja siis kõik just kui torgiks mind. Piinaks ja lükkaks mind sügavamale vee alla. Aga eks ma kunagi ujun sealt sopast välja kah.

Lõpumärkmed:
Oh nii palju tahaksin teile öelda.
Tahaksin seista kõige kõrgemas tornis ja kõik välja karjuda.
Kuid ma ei pane seda isegi kirja.
Liiga palju on juba niigi kirjas.
Nii et nagu alati:
Nautige elu, sest elu on lill

Järgmise korrani
Janus Pinka 12. detsember 2013