Sissekanne nr. 113

Päevad 149, 150, 151 ja 152

Nagu näete, siis olen viimasel ajal väga aktiivselt bloginud. Aga nagu ütleb vanasõna "Tänased toimetused viska homse varna". Ja nüüd panen pidurit ja tulen uuemasse aega. Istun oma kriuksuvasse tooli, keedan omale tassikese kuuma marjateed meega ja panen kirja kõik, mis mind viimastel päevadel vaevanud on.

Päev 149
Järjekordne mäluauk.

Ma tõsiselt ei mäleta seda päeva kohe üldse. Mäletan vaid, et isa langetas minu arvamusest hoolimata otsuse, et ma lähen neljapäeval ballile. Siis tundus see nagu paganama kohutav idee. Aga oh issand, kui palju ma sel hetkel eksisin. Kuid kuna ma rohkem ei mäleta, siis anname gaasi ja lendame uude päeva.

Päev 150
Kukun, et tõusta

Teatud kodustel põhjustel, millesse ma igaks juhuks ei laskuks, ei taha nimelt probleeme, ma puudusin koolist. Jõudsin kooli alles kella 5'ks, et siis harjutada "Kiigelaulu", et reedel esineda. Läksin vaid korraks kooli ja selle lühikese aja jooksul juhtus nii palju. Mulle jõudis kohale, et ma pean esinema. Mu partner otsustas oma juuksed ära värvida. Mulle isiklikult meeldib küll uus värv rohkem, ent sellest hoolimata on muutused minu jaoks alati rasked. Aga jah, tegin tantsu ajal väikese vale sammu ja lõpetasin selili.

Kukun selleks, et tõusta. Läksin siis koju ja rohkem ma ei mäleta. Mäletan vaid, et päev möödus kiirelt ja sisukalt. Vahel lihtsalt on neid toredaid päevasid vaja.

Päev 151
Jõulud on surnud - ehk jõuluball mustas

Kuid enne kui me jõuame ballini on mul meeles ka päeva algus. Neljanda tunni ajal oli raamatutöö ja kuna sel hetkel olin ma veel pahur ja õnnetu, siis oli see päris hea. Sain oma raamatu läbi lugeda ja ülejäänud päeva selle üle vaikselt mõtiskleda. Töö tehtud, ootasin veel tunnikese ja algas võidujooks ajaga.

Kiirelt ruttasime Kõue ja Chuck Norrisega mööda maailma ringi. Alustasime sellega, et kõndisime kiirelt Chuck'i poole. Siis poodi ja veelkord kooli. Kuid aega polnud raisata. Käisime ka kiiruga minu poolt läbi. Chuck ei olnud minu pool minutitki, kui juba mu kass teda ründas ja siis tuli mu ema koju ja siis sai veel pisut nalja ja juba oli nii hilja, et pidime kooli ruttama. Kuid sealgi pidime veidike pisiasju tegema ja algas ball.

Ball on nagu seks, tuleb alustada eelmängust. Kogunemine. Ma saan aru, et poisid kannavad musta, tumesinist, tumehalli ja mis muud tumedat värvi ülikonda. See on šikk ja alati moes. Aga neiud, neiud, neiud. Üleni mustas. Tõsi, ma pean nentima, et nii mõnigi neidis nägi mustas rabav välja ja mu süda jättis löögi vahele. Aga samas see oli jõuluball. Tüdrukud oleks saanud ju kasutada imeilusaid jõuluvärve: punane, sinine, valge, kuldne ja nii edasi. Tõsi värvipimedalt kõlab see jutt imelikult, aga ka pimedad näevad midagi.

Kuid nagu seksis tuleb ka ballil põhiosa. Ja sageli on just see parim. Esimesele tantsule palus mind tüdruk. Teisele tantsule palus mind tüdruk. Võiks öelda, et ainus kord, kui ma neidu palusin, sain ma korvi. Kui tantsisime grupiga, siis ei alustanud mina seda ehk vist kunagi. Ja ka lõpuvalsile palus mind tüdruk. Kuid olen ehk halb partner. Käisin neiu juurest neiu juurde ja pidevalt käisin väljas, kas siis jahtumas või külma ja karge õhu käes maha rahunemas. Ma avastasin võrratu tunde. Ma armastan kui pintsak muutub külmaks. See on lihtsalt võrratu, kui sa ise oled soojas, ent pintsak on kergelt jäine.

Kuid nagu seks, saab ka ball lõpuks läbi. Tegin veel palju pilte, mida võite mult privaatselt küsida. Ei taha kõigile avalikult üles panna. Ja peale seda oli aeg koju tulla. Tulin koju, avastasin, et kell on liialt palju ja läksin magama.

Päev 152
Mulle meeldivad väikesed tüdrukud

Reeded on võrratud. Hommikul koolis sain küll teada asju, mida varem ei teadnud, ent ometi sain ma hakkama. Tõime hommikul siis oma riided kultuurimajast ja lõpuks me siis esinesime. Kommentaar: "Arvestades tingimusi ja koosseisu, saite te päris hästi hakkama." Ehk mulle sobib. Viisime siis riided tagasi ja leidisime end söögikohast. Seal ootasid mind ja Kõue juba Töömees, GOD-liath ja Blue baby. Istusime lauda maha ja meiega liitusid ka Pardipoeg ja Spookyboobs. Nii ma seal olin, jäätis ja piparmündikakaoga.

Kuid ka see sai läbi ja ma läksin koos Blue babyga kiirelt tema poolt läbi ja siis jõusaali. Kuid kuna täna oli veel plaanis rahvatantsutrenn, siis ei teinud ma jõusaalis midagi. Käisin ka võimlas ja loopisin veidike palli. Ütleks, et läks päris hästi. Siis tuli tantsutrenn. Ja see laadis mind nii positiivset energiat täis. Lahkudes olin kui pisike kera õnne. Ja kui ka see lõppes tulin koju. Istusin oma kriuksuvasse tooli, keetsin omale tassi kuuma marjateed meega ja panen kirja kõik, mis mind viimaste päevade juures häirinud on.

Päevamõtted:
Minu mõtted on suurel määral mõjutatud ühest neiust. Olen veetnud viimased tunnid temaga suheldes ja need mõtted meeldivad mulle. Aga alustame.

Sa ei ole ilmselt eriline. Sa oled oled osa hallist massist, mis liigub üldsusega samas taktis. Sa ei paista üldse välja. Võtame näiteks minu. Inimesed nimetavad mind homoks, stalkeriks, valetajaks, petiseks ja mida iganes veel. Aga ma jään meelde. Ja kuna ma olen stakler, valetaja, petis ning kuna mul on väga hea mälu, siis ma saan inimesi üllatada ja see jääb meelde. Ja kui kõik vaibub, siis on mul ehk nendega midagi rääkida. Nii et siin on teile minu poolt idee. Sära, roni oma paganama kookonist välja ja ole julge. Okei, saad ehk hateri või paar. aga keda kotib?

Sa arvad, et ma tean, kes ma olen? Ma jooksen seinast seina ja kukun kogu aeg. Aga mul on teile mõned soovitused:
*Mitte kunagi, mitte mingil juhul ära ole häbelik fegit, kes peitub teiste taha
*Kui otsitakse mõnda mängu vabatahtlikke, siis mine.
*Suhtle, suhtle ja suhtle
*Nurgas oma sõpradega istumine ei muuda mitte midagi. Suhtle ka teistega
*Mine ja tee suvalisele inimesele kalli
*Kasuta, mida sulle on antud. Me näeme vaid su nägu ja kehahoiakut. Istu kõveras ja mossita ja me vaatame sust läbi. Naerata ja aja end suureks ja me pilgud on sinul
*Õpi inimesti tundma. Mõnele meeldib privaatsus ja nad vajavad üksindust. Teised on nagu mina. Me vajame, et keegi meiega räägiks, keegi meid kallistaks ja et inimsed meie ümber naerataks. Käitu selle inimesega nii, nagu talle meeldib ja ehk ta teeb sama.

Ma võin paista nagu loll hunnik õnnetust ja mida iganes veel. Aga ma olen juba aastaid olnud rollis. Tõeline mina on nii peidus, et peaaegu mitte keegi isegi ei mäleta teda. Kõik lausuvad "Sa kunagi olid..", aga see, mis järgneb on pea alati olnud mõni mu eelnevatest rollidest. Ma olen näitleja ja ma ei taha olla midagi muud.

Kell on juba nii palju ja kuna ma midagi ei ole endale üles märkinud, siis ei oska ma enam väga midagi kirjutada. Kuid meenub üks seik, mida ma kardan, et oli selline hullem "troll", aga nojah. Igal juhul. Ballil öeldi mulle, et keegi oli kedagi pealt kuulnud rääkimas, et ta tahaks minuga tantsida. Ja see tekitas minu võimatu olukorra.

Ma ei julge tüdrukutega rääkida. Iga sõna, mis ma mõnele neiule ütlen või kirjutan on minu jaoks saavutus. Kui mõni neiu alustab minuga vestlust, saan ma veel ehk hakkama, aga ma ise ei julge sõnagi öelda. Aga ma otsustasin, et ma kavatsen vaheajal proovida ja end rääkima sundida. Ükskõik millest, sest kuskilt peab ju alustama.

On aasta kõige tumedam aeg. Kunagi kui olin väikene poiss, mõtlesin, et pime on siis, kui päike ei paista. Mitte kordagi ei mõelnud ma sellest, et pime võib olla vaimusilmas. Ja siin ma nüüd olen. Kõrvuni armunud neidu, kes on teisega suhtes. Olen ka kõrvuni armunud neidu, keda pean ideaalseks inimeseks, ent ometi ei tea, mida ta minu vastu tunneb. Ma olen vist lihtsalt armunud kõigesse, mis naeratab ja on armas. Aga ometi olen ma enda arust kõige üksildasem inimene sellel kivikesel, mida me Maaks nimetame.

Täna suheldes paari inimesega jõudsin järeldusele, et õnnelikul minul on täiega pohhui, õnnelikul minul on sügavad mõtted ja õnnelik mina armastab palju rohkem asju, kui õnnetu mina. Ja ometi on kõige selle all peidus üks väikene poiss, kel on nii palju küsimusi, ent mitte ühtegi ta neist küsida ei saa.

Lõpumärkmed:
Kui ma mõtlen värvidest, siis ma näen, aga ma ei erista.
Ma ei saa ikka veel sellest pildist üle.
Täna esinesin selle hooaja esimest korda.
Ja ballipildid on võrratud.
Mulle meeldivad väikesed tüdrukud. Kuid kõigest minust väiksemad. Nii aasta või paar, mitte rohkem.
Vajadusel leiaks veel kirjaainest, aga kahjuks on kell palju ja homme pikk päev ees. Nii et ma lähen.
Ma olen üle pika aja väga õnnelik.
Ja teile nagu alati.
Nautige elu, sest elu on lill.

Järgmise korrani
Janus Pinka 20. detsember 2013